Kehast ja vaimust vaevatutele

Ärge teie, head kuulajad, oma vaimu kehast lahutage. Ärge olge kehatud vaimud ega vaimutud kehad. Õppige rahulduma inimene-olemisega. Lasteraamatus "Suur, suurem, kõige suurem" oli selline tegelane nagu tädi Didaktika. Tegelikult oli ta täitsa tore tädi.

Saja-aastane laine

Kõige ilusam oli see koht, kus Aho kirjeldab sumeda öö saabumist Pariisi ja siis sujuvalt sõidab poeetilise ilmakirjelduse seljas talvisele Soomemaale, kus pakane paugub ja härmalõngad lehvivad. Nii ka meie jutt sõidab mineviku unustatud kirjanike juurest järsku hoopistükkis tänapäeva veidrate murede manu ja siis jälle tagasi ja vahel katkeb sootuks, kostab igasugu imelikke hääli, ja mõtted on pea sees laiali.

Populaaride poliittehnoloog

Kristjan Pruul

 

Ernesto Laclau. Antagonism, poliitika, hegemoonia. Valik esseid. Koost. ja toim. Jüri Lipping. Inglise k-st tlk Andro Kitus, Hasso Krull, Jüri Lipping, Martin Mölder, Peeter Selg, Tanel Vallimäe. Tartu: EYS Veljesto, 2015. (Avatud Eesti Raamat). 476 lk.


Kui Vana-Rooma riigitegelasel Tiberius Sempronius Gracchusel, silmapaistval ja auahnel mehel ning kõneosaval oraatoril, õnnestus lõpuks välja kuulutada maareform (133. aastal e.m.a), millega ta lootis võidelda Rooma aina laieneva pauperiseerumise vastu, siis neli sajandit hiljem kirjutas Appianos Aleksandriast selle kohta, et „Gracchus sai seaduse tulemusel ütlemata populaarseks ning rahvahulk saatis ta koju, nagu oleks ta isegi mitte mõne linna või rahva asutaja, vaid kõigi Itaalia rahvaste isa“.[1]
 Tiberiuse ja tema venna Gaius Gracchuse edu jäi üürikeseks, mõlemad said senaatoritega võideldes surma, kuid nad panid aluse Rooma senaatorite populaaride (populares) traditsioonile, mis otsis aristokraatide (ehk optimates) kiuste võimalusi maa- ja viljareformidega elu riigis parandada. Sama kaua ja kauemgi on kestnud ka populaaride- või siis populismivastane diskursus. Rooma ajal oli tavaliseks süüdistuseks salajane katse kuningaks saada ja senine kord purustada. Tänapäeval üritatakse briti vasakpoolse intellektuaali Richard Seymouri sõnul samuti kirjeldada rahvast millegi sellisena, mis rasketel aegadel pöörab enda vastuolulise, kontrollimatu ja vägivallale kalduva meelsuse oma seniste „heategijate“ vastu ning laseb end juhtida isehakanud liidritel, „demagoogidel“, kes pakuvad rahvale valesid lahendusi.[2]

Politoloog Francisco Panizza sõnade järgi on populism status quo’d kõigutav ja poliitilist maastikku lihtsustav diskursus, mis jagab ühiskonna „rahvaks“ ja „teiseks“. See kerkib esile siis, „kui tavapärast suhteliselt stabiilset ühiskondlikku korda hoidnud ühiskondlikud ja poliitilised institutsioonid ebaõnnestuvad.“ See on „poliitiline keel ajal, mil tavapärane poliitika pole enam võimalik – identifitseerimisviis rahutul ja muutlikul perioodil, kui ühiskonda joondatakse uute radade järgi, mis drastiliselt lahknevad senisest ühiskondlikust korrast“.[3]

Ümberkorraldused, mis toimuvad tänapäeva Euroopa riikides, on siiani tähendanud vasakparteide loobumist sotsiaaldemokraatlikust programmist, nende positsioonide samastumist paremtsentristide omadega ja enneolematut taganemist heaoluühiskonna põhilistest postulaatidest. Seda on veelgi kiirendanud üleilmne panganduskriis ning Euroopa riikide ja Euroopa Liidu vaheline demokraatia kriis. Valitsejad, ühesõnaga, on minetanud hirmu masside ees, mis peaks olema põhiline pidur suverääni või riigi võimule, kui parafraseerida Spinozat.

Aga kui poliitilisel tasandil seisavad kõik parteid ühetaoliste grupihuvide eest, siis on aeg oodata uusi poliitilisi jõude; kui majanduslikul tasandil on ette näha vaid allakäiku, siis on oodata vastuhakku või süüdlaste otsimist. Seni on tühikut poliitmaastikul kõige edukamalt ära kasutanud parempopulistid, kes on osanud ühiskondlikku ebakindlust tööhõive, turvatunde ja vaesuse suhtes suunata üheainsa patuoina – immigratsiooni – vastu. See, mis Süda-Euroopas vaid mõni aastakümme varem oleks olnud täiesti võimatu, on grotesksel kombel jõudnud sama tulemuseni ka Ida-Euroopas, kus inimeste liikumist on seni valitsenud ainult emigratsioon. Selle eksklusiivse protsessi kõrvale, mille käigus määratakse, millised on õiged eestlased, millised ei ole ja kes on hundid lambanahas, oleks aga hädasti vaja hoopis inklusiivset protsessi, mis püüaks rahvast rekonstrueerida võimalikult laiapõhjaliselt, kõigi muredest lähtuvalt, ning seaks piirid neile, kelle liiga kasuahne käitumine on kõigile jama kaela toonud. Seni on vasakpopulistide edu tulnud tikutulega taga otsida, sest suurem organisatoorne võimekus, nagu ametiühingud ja muud ühiskondlikud radikaalsed liikumised, kaasati juba ammu sotsiaaldemokraatlikku projekti ja hiljem hävitati eri aegadel parempoolsete reformidega; ideoloogiline baas aga näikse tänapäevase diskussiooni turmtules olevat jäänud kaotajaks.

Tavapäraselt märgitakse siinkohal ära Kreeka Syriza – kuigi nende „edu“ võib nüüdseks jutumärkidesse panna –, Briti leiboristide partei võimuladviku vastu edukalt kampaaniat teinud sotsialistid eesotsas Jeremy Corbyniga ning Hispaania Podemos. Kusjuures viimane tõmbab rõhutatult eraldusjoone enda ja marksistlike vaadete/analüüside vahele, toetudes selle asemel Argentiina ühiskonnateadlase Ernesto Laclau teesidele, mida nüüd võib ka eesti keeles pikemas mahus lugeda.[4] Podemos tunnistas oma platvormi loomisel otsesõnu 20. sajandi vasakpoolse mõtte lüüasaamist, mõistis hukka neo-liberalistliku poliitika aastakümneid kestnud rünnaku heaoluühiskonnale ja kasutas ära euroala kriisi jäetud akent, millest lootis leida võimaluse läbi viia poliitilisi muudatusi ning võita tagasi üht-teist kaotatud õigustest. „Tegemist ei ole revolutsiooniga ega üleminekuga sotsialismile, kuid suveräänse riigi võimuses peaks olema piirata mingilgi määral finantskapitalismi võimu, tagada vähegi laialdasem rahvatulu ümberjagamine ja võidelda demokraatia eest Euroopa Liidu institutsioonides,“ kirjutas partei liider Pablo Iglesias.[5] Programmis vasak-parem-suunalisest liigendusest loobumine andis liikumisele Iglesiase sõnul enneolematult vabad käed. Esiteks oli see ainus variant, kuidas vähegi saada pidada vestlust oma valitud teemadel ja tingimustel – Eestiski kahtlemata tuttav moment, kus kõnelust ka nii rahumeelsetel teemadel nagu miinimumpalk või munitsipaalmajad katkestavad silmapilk hüüded „Gulag!“, „Stalin!“, „Kommarid ahju!“. Teiseks osutusid varem tegutsenud vasakpoolsed jõud, nagu kommunistide ühisplatvorm Izquierda Unida või eri aktivistide grupeeringud, Podemose moodustanud inimeste jaoks lihtviisil liiga konservatiivseks, samuti ei tundunud Podemosele kuigi ahvatlev ette võtta maksimumprogrammi, mis võiks peletada võimalikke valijaid enne, kui ülepea võimule jõutud ongi. Ja eks ole ka üksjagu raske omaenda aktivistidele seletada, miks on rahumeelse ja igale viimasele kui väikekodanlasele meeldiva programmi toestamiseks vaja teooriat, mille järgi ühiskonda ilma revolutsioonita muuta ei saagi.

Lisaks Lõuna-Ameerika taustale ja analüüsile, mis jätkuva kriisi käigus tundus hispaanlastele olukorra selgitamiseks sobivam mudel kui naasmine tavaliste klassikonflikti analüüside juurde, oli Laclaul Podemosele pakkuda terve rida uusi mõtteid, mida ka „Avatud Eesti Raamatu“ sarjas välja antud esseed põhjalikult tutvustavad. Laclau on marksismi kriitika käigus loobunud nii kesksest etteantud konfliktist ühiskonnas (klassivõitlus) kui kesksetest gruppidest (klassid), tema „radikaalne demokraatia“ tähistab kõigi ühiskonnas leiduvate vimmade ja kaebuste ning nende kandjate summat, mis ühise eestvedaja taha ja uue ühise eesmärgi nimel mobiliseerituna moodustavad uue identiteedi – rahva. Vimmadest tema kinnitusel puudu ei tule, selline ühiskond ei olevat isegi võimalik. Nii jääb Laclaud kuulavate poliitikute ja aktivistide ülesandeks teha kindlaks, keda võimulolijad enim eiravad, ning pakendada eiratute pahameel konkreetsetesse värvidesse, tõestada, et vastaspool on kui mitte kurjus ise, siis vähemalt täielikult võimetu (korrumpeerunud, teiste omasugustega kartellis, peavoolu pime ori), ning tõtata parlamendi peale.

Alles selle ühise keele leidmisel võib ühiskonna hulkade seas tekkida miski, mida võiks nimetada rahvaks. Selliste nõudmiste liigendamine muudab plebs’i populus’eks, Tiberius Gracchusest saab Itaalia rahvaste isa, kes on leidnud orjandusliku ühiskonna vastuolule uue lahenduse ehk maareformi. Kõik see jääb kuhugi „proletariaat tuleb muuta klassiks“ (Marx) ja „rahvahulkade organiseerumise“ (Negri) ning USA Demokraatlikule Parteile iseloomuliku „kogukonna organiseerimise“ (community organizing) vahele. Iseasi, millisele neist eesmärkidest kõige lähemale. Või õigemini, mil määral on Laclau pakutud ühiskonnaseletus radikaalne või isegi post-marksistlik.

Antagonismi, lakkamatult kasvava nõudmiste summa jne seletamiseks ei lähe ilmtingimata vaja psühhoanalüüsi ja Lacani.[6] Nii elementaarsel tasemel ei erine see kuigivõrd vabaturu-teooriast inimese rahuldamatute ja üha kasvavate ihade kohta, millest tekkinud nõudlusele üritavad vastata ka eri parteide bränditud pakkumised, püüdes sellel üha muutuval turul oma võimu legitimeerida. Kõigi nõudmiste muutmisega samaväärseks muudame need ka ühtviisi ebaoluliseks: kuigi Laclau ootab, et hegemooniat kehtestama ja nõudmistele vastuseid otsima tõttav liikumine/partei omandab oma kõigi osiste kuju, siis tegelikkuses see vaid peegeldab nõudmisi väljaütlemistes ja liigub edasi neist hoolimata. Reljeefsem näide sellisest tehnoloogiast oleks Silvio Berlusconi, kes võimuletuleku eel seadis kõik oma väljaütlemised viimaste arvamusuuringute järgi. Lisaks inimeste ja poliitilise jõu vahelise sideme kadumise ohule jääb siia ka n-ö voodikaaslaste oht. Ei ole ühtegi põhjust, miks mitte siis kaasata näiteks erakoolide eest seisjaid, kui need osutuvad ühtedeks vimmakandjateks ühiskonnas.

Laclau sõnastuste põhjal võib marksistliku võrdsustada dogmaatilisega, kivinenud arusaamaga asjade ettemääratusest, ning ainus klassik, kes sarjamisest pääseb, on Antonio Gramsci. Nii tuleneb populismi definitsioon ja rahva konstrueerimine Laclau sõnul selle genealoogia laiendamisest, mille käigus ta Marxi ja Lenini juurest jõudis Gramsci mõisteteni hegemoonia ning intellektuaalne ja moraalne juhtimine. Briti politoloog ja Gramsci-uurija Peter D. Thomas on küll võrdlemisi veenvalt kirjutanud, et see Laclau (ja Mouffe’i) interpretatsioon (või lihtsustus) kujutab Gramscit pelgalt ühe (ja väiksema) osalisena liberaalse poliitilise ühtsuse teoorias, selline käsitlus olevat „kergelt varjutatud rousseaulik nägemus poliitikast kui üleminekust „kõigi tahtelt“ „ühisele tahtele““.[7] Thomas lisab, et hegemoonia üldsõnaline käsitlus, kus see tähistab legitiimsuse saavutamist ükskõik millise positsiooni/klassi seisukohale, muudab kogu mõiste lihtsalt retooriliseks sõnakõlksuks – selline teooria on võimetu strateegilist rolli säilitama,[8] sest ei paku enam lähtepunkte mitte ühegi konkreetse situatsiooni analüüsiks ega võimalike uute arengute mõtestamiseks. Mis omakorda annab Antonio Negrile põhjust kahtlemiseks, kas Gramsci mõistete kasutamine ei ole Laclaul lihtsalt otsitud sugulus marksistliku teooriaga, selmet olla nende mingi tegelik tuletis.[9] Kui Laclau puhul otsida kaaslast eesliitele post-, siis Negri sõnul on tema mõtteviis post-ideoloogiline, s.o viitab taas millelegi, mis on kaotanud võime analüüsida poliitilist reaalsust ükskõik millisel spetsiifilisel juhul. Olles tühistanud ja eemaldanud poliitilisest mõttest kõik, mille puhul võiks tekkida hirm, et tegemist on dogmade, predestinatsiooni ja predetermineerituse kuulutamisega, kaotati ka side, mille abil ühiskonda üheski üksikus riigis saaks üldse analüüsida.

Kuigi Laclau esitatud ühiskonnamudel on enneolematult abstraktne, on teooria abil kirjeldatavate riikide arv piiratud: objektiks on suveräänne riik, kus eelistatavalt on valitav parlament, kuhu eelistatavalt pürib mitu parteid ning mille valimissüsteem mingil määral soodustab valimistel esimeseks jõudnud parteid. Suveräänse riigi liivakast ei aita aga tegelikke muutustehorisonte kuigi hästi mõista, sest ignoreerib rahvusvahelist olukorda. Tänapäeva riigi suveräänsusega seotud probleemid sõltuvad taas kord paljuski majandusest ehk siis rahvusvahelisest kapitalist, mida omakorda marksistliku analüüsiaparaadi abil on võimalik võrdlemisi hästi uurida, aga milleni siin jutuks olev populismiteooria ei küüni. Ka Euroopa demokraatiakriis on põhjustatud majanduse üleilmastumisest. Ajalooliseltki on välisvõimu ja -kapitali sekkumistele sagedamini ohvriks langenud just Lõuna-Ameerika riigid, mistõttu selle aspekti puudumine Argentiina politoloogi tekstis jääb võrdlemisi arusaamatuks.

Järgmisena võiks küsida, millised tagajärjed on näiteks teooria vabastamisel majanduslikest eelarvamustest, mis kalduvad „riiki määratlema funktsionaalselt ja instrumentaalselt seisukohalt, jättes poliitilise ilma tema spetsiifikast“.[10] Ma näen siin ennekõike akadeemiliste vasakpoolsete üldist pelgust majanduse seaduspärade uurimise ees ning see vähene, mida Laclau tekstides leidub, taandub pigem majandusliberaalsetele käibe- ja pooltõdedele: kui lähen pankrotti, saan süüdistada vaid iseennast (lk 74), töötajate ekspluateerimine on võimalik ainult siis, kui töötaja sellest samuti aru saab (lk 71), palga juurdeküsimine on seotud ebaõigluse tunnetamisega jne.

Struktuurse ülevaate puudumine majandusest on poliitilises plaanis lihtsalt ohtlik. See võimaldab näiteks taas kord valitsusse saada ja raporteerida valijatele, et lisaks kaitseministri võitudele kaitsekulutuste taseme hoidmisel tõusis ka lastetoetus 20 eurolt 45 eurole, teadvustamata, et saavutatud tõusu hinnaks on kerkivad tarbijamaksud, protsendi võrra vähenenud tulumaks, mille tulemusel omakorda vähenevad riigiteenused, ning et kõik see lööb valusamini just neid, keda lastetoetuse tõus pidi aitama.

Teisalt jääb „poliitilise“ eraldamisel ühiskonna majanduslikust toimimisest varju kõik see, mida peab arvesse võtma muudetava ühiskonna senise struktuuri mõistmisel. See on sama mis väita, et pokkerimäng käib kaartide ja mitte žetoonide peale või et kui pokkerimängu reegleid muuta, siis oleksid kõik laua ääres istujad võrdsed, olenemata sellest, kui palju on kellelgi žetoone, ja unustades, et päeva lõpus tahab kasiino saada oma protsendi. Ei piisa, kui öelda, et majandus on samuti oluline, see peab olema laiema teooria otsene osa.

Mis toobki meid peamise küsimuseni: kas marksismi säärase dekonstrueerimise käigus saadud mõisteaparaat on ikka parem kui see, mis meil varem oli? Iga kord kui räägitakse, et pole klasse või klassivõitlust, meenub Itaalia karikaturisti Vauro Senesi vinjett, kus üks mees ütleb teisele: „Tead sa, klassivõitlust ei ole enam.“ Mispeale teine vastab: „Suurepärane, kas keegi ülemustele ka ütles?“ Hoolimata sellest, kas Laclau või keegi teine teatab, et klassidevahelist konflikti ei ole, on kriisi korral miskipärast alati esimeseks sammuks tõsta käibemaksu, samuti ei lõpeta Eesti Pank juttu sellest, et palgad on liiga kõrged, ning EL-i ja Kreeka/Hispaania/Portugali/Iirimaa vahel sõlmitud memorandumid jäävad aina nõudma pensionide ja sotsiaalsete õiguste vähendamist. See, mida Euroopas konkurentsivõime parandamise nime all tehakse, on lihtlabane klassivõitlus. Teiseks, kui üleüldise kärpimise, kasinuse ning palkade piiramise käigus saab tarbijate ja ettevõtete kindlus tuleviku ees nii palju pihta, et kogu majandus pöördub deflatsiooni, siis see on kapitalistlike suhete vastuolu, sest majandust ergutama pidanud meetmed on ühtlasi majandust kahjustavad. Ja kolmandaks, riigi olemus majanduslike suhete pealisstruktuurina ilmneb niipea, kui miski muutub majanduslikele suhetele ohtlikuks. Ilmaasjata kurdab Pablo Iglesias, et Podemose-vastane rünnak on saavutanud Hispaania kohta enneolematu raevukuse, või üllatub Varoufakis, et rahvusvahelised võlausaldajad eelistaksid Kreekas kasvõi kodusõda riigi võlgade tühistamisele. Kui Gracchused soovisid maareformi, siis löödi nad lihtsalt maha, mis siis, et rahvatribuuni ametikoht oli püha ja puutumatu, ning sama võib oodata ka tulevikus: kui (mõni antikapitalistlik) tont tõesti pead tõstab, siis saadavad võimulolijad esimesena prügikasti liberaalse maailmavaate väärtused, mis parlamentaarset korda peaksid pühitsema. Marxi pakutud raamistik võidakse küll kuulutada tühistatuks ja ebapädevaks, kuid tema diskursuse konstitueerivad metafoorid töötavad lihtsalt selgemalt, nad võimaldavad praegust situatsiooni analüüsida paremini kui see, mida Laclau meile asemele pakub. Isegi kui selliste metafooride kasutamine päevapoliitikas ei anna sama head tulemust valimistel.

Ükskõik kas nõustuda Marxi või Gramsci mõtetega või pidada neid iganenud dogmaatikuteks, kuid nad vähemalt analüüsisid olemasolevat, tuletasid sellest seaduspärasid ja kirjutasid kriitikat kehtiva olukorra kohta. Seevastu Laclau pakub meile nende kriitika kriitikat ning jõuab välja tõdemuseni, et mitte midagi ei ole võimalik mitte millegi kohta öelda, aga valimised võiks võita küll. Nii et kui vaja on motiveerivat teksti valimisteks valmistumiseks, võib Laclau tõesti olla hea valik. Ent kui poliitilise, ühiskondliku või majandusliku sfääri mõistmise hõlbustamiseks on riiulist valida üksnes Lacani, Laclau, Marxi ja Gramsci teoseid, siis soovitan otsustada kahe viimase kasuks.



Ilmus Vikerkaares, dubleeritakse autori loal

[1] Appianos, Rooma ajalugu 1.13.

[2] R. Seymour, They Don’t Represent Us: The Populist Moment. Salvage, 28.03.16. http://salvage.zone/online-exclusive/they-dont-represent-us-the-populist-moment/.

[3] F. Panizza, Populism and the Mirror of Democracy. Rmt-s: Populism and the Mirror of Democracy. Toim. F. Panizza. London; New York, 2005, lk 9.

[4] Raamatu välja andnud EYS Veljesto vilistlasena ei ole mul paslik pikemalt peatuda ja kiita seda väärt tööd, mida Jüri Lipping ja teised on väsimatult teinud, piirdun vaid ühe sõnaga: „Võimas!“

[5] P. Iglesias, Understanding Podemos. New Left Review, mai/juuni 2015, kd 93, lk 7–22.

[6] Valle-Sten Maiste suutis kuidagi väga maitsekalt märkida, et Laclau arusaamad „on raamatus suletud üsnagi teoreetilisse elevandiluust torni“. V.-S. Maiste, Laclau ja Euroopa päevapoliitika. Sirp, 10.07.15. Tegelikult on see prantsuspärase po-mo sofistika parimate traditsioonide järgi kirjutatud tekst igapäevases mõistes võrdlemisi loetamatu.

[7] P. D. Thomas, Hegemony, passive revolution and the modern Prince. Thesis Eleven, 2013, nr 117, lk 22.

[8] P. D. Thomas, The Gramscian Moment: Philosophy, Hegemony and Marxism. Leiden; Boston, 2009, lk 220.

[9] A. Negri, Hegemony: Gramsci, Togliatti, Laclau. Tlk D. Broder. http://www.
versobooks.com/blogs/2179-negri-on-hegemony-gramsci-togliatti-laclau.

[10] Vt Jüri Lippingu järelsõna esseele: E. Laclau, Miks on tühjad tähistajad poliitikas olulised? Tlk J. Lipping. Akadeemia, 2002, nr 6, lk 1192.

Kõik peavad võitlema katkuga

Köögilauajutt

Naiseks sündinud mees

Mait Vaik

Mudlum, „Ilus Elviira“, 230 lk
Eesti keele sihtasutus 2015
Toimetaja Marika Mikli
Kujundaja Andres Rõhu

Mudlumi teise raamatu, seekord romaani „Ilus Elviira“ juhatab sisse tegelikult varem ilmunud samanimeline novell, millest jäi juba toona kumama, et mis see nüüd siis täpselt oli? Jutustus natuke alguse ja lõputa ja kuidagi välja rebitud. Romaan  paneb asjad paika, jah, nii ongi, ilus Elviira on ikka tõeliselt olemas, osaliselt võib-olla autori alter-ego, ei tea miks, aga sellised asjad jäävad kuidagi heasse kirjandusse sisse, asjad, millest tegelikult ei räägita ega kirjutata ja hm, autorit siiski osaliselt ka väheke tundes tekkis muidugi küsimus, et kas ikka tõesti ja mil määral, sest novelli-Elviira nüüd küll teab mis geniaalsuse või mõtteteravusega ei hiilanud. Romaani-Elviira kohta seda öelda ei saa. Muidugi on kirjanik üldjuhul oma tegelastest siiski üle ja nii ka Mudlum ja see üleolek ehk ka ainus etteheide ning raamatu puudus. Et romaani Elviiral ei lasta ennast kuigi vabalt liigutada või pigem väljendada. Vähemalt mitte alguses.

Millest siis romaan jutustab. Lühidalt ja kokkuvõtvalt ühest kuratlikult ilusast naisest ja tema suhetest meeste, elu ja maailmaga, ja võitudest ja pettumustest, enamasti aga siiski viimastest. Elviira ei ole kummalisel kombel mitte see tüüp, kes käiks ja otsiks endale partnereid (või lihtsalt lõbu) linna kallimatest ööklubidest (kuigi võiks) aga pigem nurgakõrtsi printsess, juuakse ka kalakastidel ja kurat teab miks ja kellega. Et selles mõttes mingit buduaarliku ilu, diskokuulide sära ega ka pehmet romantikat me romaanis ei leia. Hallid varjundid jäävad suht mustadeks nagu ka nukker huumor mida autor meisterlikult valdab.

„Ilus Elviira“ ei ole kindlasti naistekas, kuigi esmapilgul jah, ei saa eitada, et räägib ta ju ühe naise elust, ilust ja vananemisest. Võib-olla viimane on ka määrav, miks teda naised nii väga kätte võtta ei tahakski, julm paratamatus, millega meil kõigil leppida tuleb (meestel siis lihtsalt suvalise oinluse ja alkoholismiga) ja mis romaanis ka väga realistlikult ning halastamatult esile tuleb, võib-olla koguni liiga, aga peab silmas pidama, et romaani peategelane ei ole lihtsalt naine, vaid ilus naine ja seda raskem. Tegemist on siis ikkagi tippsportlase ja viimase karjääri, selle allakäigu ja katkemisega, mitte aga kellegi kolmanda järgu susserdajaga, kes juba varakult kõrvalt piilub. Et millega ja kuidas elus edasi minna.

Kui veel konventsionaalselt, siis nagu ikka on romaan kirjutatud Mudlumile tüüpiliselt heas keeles, ladus, kergesti loetav ja teatud ajahüpped omal kohal, nagu ka viimaste peatükkide hajusus, kus Elviira enda kõrvale ilmuvad lõpuks ka teised sookaaslased, nende elud ja maailm, mis muidu keskendub lehekülgedel ikka – mehed välja arvatud - peategelasele endale.

Ütlen siis järgnevalt ära, et miskit tüüpilist arvustust ma siin ei jätka, pigem huvitas ja on alati huvitanud mind selliste naiste sisemaailm, võib-olla hirmust või mõistmatusest (pigem siiski viimasest), mille autor mulle vähemalt osaliselt avanud on, nii nagu mina sellest aru sain. Ma eeldan, et just seetõttu on raamat ka pigem meestele huvitav ning loomulikult jagub ka sündmustikku, juhtumisi ja keerdkäike nagu heas romaanis ikka. Muideks, meestele veel niipalju, et lugu ei olem mitte ainult Elviirast, vaid ka meist ja seda poolt on romaanis ikka pikalt ja põhjalikult lahatud ja ehk saab mõni lugeja ka ise targemaks.

Elviira või Elviirad on siis need tüdrukud ja naised, kes kaine peaga istuvad enamasti vaikselt muiates (teate küll) ja mehed siis arvavad esmalt oma enesekesksuses (kuna nad ju muud mõelda ei oska), et küllap ollakse siis ise piisavalt atraktiivsed ja huvitavad, et naisel lihtsalt ei ole midagi lisada. Tegelikult valitseb selle naeratuse taga kas täielik kaos (sõltuvalt east) või hoopis midagi sügavamat, koguni ürgset, millel ei ole meheliku loogika ja arusaamadega midagi pistmist peale esmase (aga mitte ainult) – hoolimise. Olgu see emalik või naiselik ja vastusoovis, et neist hoolitaks. Ja seda on muidugi ühe mehe jaoks paganama vähe. Ausaltöeldes ka Elviirale endale (sellest hiljem). Ja peavad kogu seda meeste maailma (või elu üldse) - juhul kui nad mõnel korral tõsisemalt rääkida võtavad - vaid mänguks, seda meeste sahmerdamist ja eneseteostust, isegi siis, kui see raha sisse toob. Võib-olla mitte loomingut, kui see on vähemalt geniaalne. Enamasti aga ju ei ole. Ja varem või hiljem hakkab see tahtmatult rõhuma. Sest seda tegelikku kaasaelamist Elviiradelt ära looda. Inimesed elaksid justkui erinevatel tasanditel, kus Elviira kolmas silm vaatab kõike kõrvalt, et millega see jama ükskord lõppeb ja millal see lõppeb.

Elviirad seda küll ise ei tea, aga see on neis kogu aeg olemas, kuid sisekaemust või sellel pikemat peatumist nooruses lihtsalt ei vajata. Ei vajata ja kõik väline (ilu) annab võimaluse asjast mööda ja üle vaadata aga romaani lõpus ja vananedes tuleb seda teravamini ja valusamalt esile. Ma kordan, see on Elviiras olemas juba päris neiuna ja sealt ka need muiged ja vaikimine, intuitiivselt.

Mida siis Elviira tegelikult tahab? Kõige vähem enese teades sõltumatuks ja iseseisvaks saada. Aga stereotüübid segavad, ikka on vaja kedagi kõrvale, kas siis ürgsest emalikkusest ja sotsiaalsetest normidest lähtuvalt. Kuigi iga uustulnuk on tegelikult takistuseks ja piinaks, alati leitakse vigu ja muidugi neid ka meestel (inimestel üldse) jagub ning seepärast on ülbe ja hoolimatu kaaslane veel kõige parem ja vastuvõetavam, sellega ei seo tegelikult midagi, kuigi esmapilgul kõige rohkem, kõige alandavamalt ja närusemalt. Siin ei jäeta sellele kolmandale silmale suuremat ruumi, juba kaks peavad koguaeg valvel olema.

Purjus peaga oli muidugi kõik teisiti… Eelkõige vabadus. Lõbus, eufooriline, kaunis… Ja selle kauniduse, tantsu ja hoolimatuse taga peituks justkui otsitud paradiis, see, mis annab inimestele kokkupuutepunkti ja taevaliku (ajaliselt küll hetkelise) õndsustunde. Kus ei ole oluline enesealalhoid ja kõige vähem arvestuslik ja kaalutlev maailm/mõtlemine.

Kui palju üldse antakse elu jooksul seda täielikku õnnetunnet, kohustuste ja muredeta usku sellesse hetke, vajaduseta loota, kinni hoida, meeldida, kuhugi jõuda?[lk 37]

Huvitaval kombel ei ole raamatu peategelases kuigivõrd palju seda õpitud abitust, mis üldjuhul Elviiradega alati kaasneb ja selle puudumine omakorda teeb peategelasest seda enam fataalse, ebamaise ja raskmini haaratava. Võib-olla seetõttu on ka Elviira mehed mitte just päris normaalsed, ta ei leia neid läbi väljapressitud kaastunde, pigem on nad autistlikud tüübid või siis täielikud pohhuistid. Ja siis need üheöösuhted, mis ei lähe suuremat arvesse… Ja „normaalset“ meest hakkaks varem või hiljem jälitama tunne, et mis siis nüüd jälle viga on… Kuigi midagi ei ole, on lihtsalt see, et naine mõtleb varem või hiljem, et miks ta sellise kühvliga koos peab elama. Sokid ja trussikud ja suvaline rögin. Või üldse kellegagi.

Elviira on vägagi vaatlev, detailidesse süvenev ja kõige masendavam on tagajärg, et leides hingesugulase, siis mingi pisike füüsiline puudus või käitumishäire, näiteks jalalabade väljapoole hoidmine käib ikka nii närvidele, et ei suudeta sellest üle olla. Võib olla tõeliselt õudne, nii, et tahaks endale iseenda pärast nööri kaela panna. Et kuidas sa siis ei saa ja ometigi. Siin ei aita ei pähetuubitud inimlikus ega midagi, lihtsalt ei suuda ja kõik. Aga Elviira petab ennast. Neid detaile tuleb juurde, need ei ole mingid püsivad fetišid kuskilt lapsepõlvest või noorusest, vaid iga mehe puhul lisandub taas midagi uut… Tähendab, ta ei taha. Nagu raamatu lõpus kus jõutakse tõdemuseni: „Tegelikult“, mõtles ta, „tegelikult ju inimestele ei meeldi teised inimesed“ See on kõige alus. Ei meeldi inimesed, see on sallimatuse juur, mitte neegrid, homod, mustad, valged, usklikud või uskmatud. Ei meeldi TEISED. Mitte ükski. [lk 219]

Muidugi oleks Elviira pidanud sündima meheks. Selles pole vähimatki kahtlust ja kogu see enesehoolitsuse värk, pesu, kreemid, meik, kodukaunistused, kogu stuff on nagu saatan, mis inimese ja just taolise inimese nagu Elviira ära seob, hulluks ajab ja olukord on tõsiselt skisofreeniline. Ühtpidi enese jälgimine, selle päris mina, ja siis kõik mis naisest naise peaks tegema, veel otsa. Ma ei arva seda sugugi kõikide naiste kohta, naised, kes naisteks sündinud on, neile pole see probleem, koguni meeldiv ja mänguline, aga Eliiva lihtsalt sureb selle koorma all.

On koht kus autor ennast paljastab, tahtlikult või tahtmatult ja kus peategelane ütleb: „Mind jälle huvitavad ainult isiksused. Tegelikult ka. Isegi kõige viletsamat sorti, närused, tagurlikud ja iganenud“, arvas Elviira mõtlikult. [lk50]

Mis „isiksused“? See on koheseks ohumärgiks, sellega tasub veeta öö või kaks, edasi on stopp. Tuleb öelda: „Mind huvitab inimene“ (või armastus või inimlikus või…). See on naiselik. Keegi ei taha endale voodisse vaimulikku.

Elviirad peavad mingil hetkel hakkama panustama ka meeste maailmale, nende keelele, meeste arusaamadele ja isegi huvidele. Ühel hetkel, sellel murdumise hetkel, kus ainult ilust enam ei piisa. Sest päris üksi ei taha ju keegi olla – tegelikult. Soojust tahab.

Aga ilma õrnuseta ei olnud Elviira enam nõus elama. [ lk 15].

Ja nii juhtub, et ilusast Eliviirast palju viletsamad mudelid teevad märksa paremad partiid… Või pigem – vähemalt mingisugusedki. Naised, kes juba varakult mõistavad seda, kuidas meestega vähemalt osaliselt samale tasandile maanduda. Elviirad aga jäävad hõljuma, oskavad muna praadida, soengut sättida ning küüsi lakkida. Rohkem nõudmisi nad endale ei esita (elu ei esita) ja see saab ka saatuslikuks. Seda mitte ainult meeste osas, aga tähelepanelik lugeja ehk märkab, et Elviiral ei ole ka eriti omasoolisi sõpru. On töökaaslased, mingid sõbrannad, kuid ei ühtegi tõsisemat ja tegelikku.

Romaani lõpp on parim, kurb ja troostitu, lõputu masendus.

Meist saab mälestus, puhas ja kurbuseta. Sest meist ei saa midagi. [lk 221]

Või

…et tegelikult pole mingit minevikku olemas. Mis muidugi ongi jumalatõsi, minevikku ei ole olemas, ta on möödas ja läbi ja kadunud ja mitte mingi väega ei tee teda olevaks [lk 223]


Kui õigus Elviiral ja autoril ka raamatu lõpus poleks, siis meie, lugejad, ei usu neid viimaseid ridu. Meie jaoks on ikka minevik olemas ja tulevik tulemas. Sest tegelikult ei ole tegelikkust olemas ja kuigi see meie usk on idioodi usk, siis kuskil ei ole kirjas, et ärge olge lollid. Vastupidi.

Oli tunda jumala kohalolekut [lk 230]

Aga meestele ma ütlen: hoidke eemale, nad söövad teil hinge seest, ilusad on ka veel, oleks vähemalt peletised… Hea näide on romaanis Stan, peategelase üks elukaaslastest, mängur, suli, alati kõigile võlgu, lõbus ja ülemeelne tüüp. Ta oleks ammu kuskil kangi all nuga saanud, korras ühesõnaga, aus surm, süda puhas. Aga just siis kui õige päev ja tund käes, siis meenub mehele jälle Elviira ja närune elu läheb edasi. Kõik jätkub… Hinge söövad seest.