Linnusita saare elanikud põletasid sooja saamiseks kribalaid mida linnud olid pesa ehitamise tarbeks kivile kokku kandnud. Söögiks püüdsid mehed kalu ja neidsamu linde. Tänapäeval ei ela seal enam kedagi ja linnudki on kaitse alla võetud.

Karakteri ehitamine teatris kuulub eeltöö esimesse poolde. See algab kohe searchi alguses, kus võimalikult ruttu avatakse antud karakteri emotsionaalne amplituud ja tema ülesanne tervikpildis. Karakteri emotsionaalne e. abstraktsiooniamplituud selgub tekstiga lavastuse puhul karakteri esimese ja viimase repliigi lugemisel. Ülesanne tervikus e. gravitatsioonipunkt selgub tekstiga lavastuse puhul sellest, kas karakter on nähtaval algusest peale või “ilmub” näiteks välisuksest – tegevuse käigus. Seda nimetatakse “tõmbeks”. “Tõuge” ehk teine pool gravitatsioonipunktist selgub tekstiga lavastuse puhul siis, kui lehitseda tekstiraamatut sinna, kus tegelaskuju enam mitte munnigi ei kõnele ja on vait. Vait saab ta olla kahel põhjusel – ta on kas ära läinud või vaikib mingi sisemise sunni tõttu. Niisiis – “tõukuv” karakter on see, kes läheb lõpus minema. “Tõmbuv” karakter on see, kes jääb lavale.

Kui lavastus lähtub mõnest muust süsteemist kui kirjutatud sõna, siis kehtib ülaltoodud skeem samamoodi.

Iga inimese elu on võitlus – raamatu kujundaja Mait Kroonmanni sõnad, ja kuigi pealkiri on irriteeriv, siis ei maksaks otsida liigseid seoseid teatud vuntsekandva mehe kirjutisega, raamatuga, mille ta avaldas veel siis, kui ei olnud ühe Euroopa suurriigi diktaator. Madisson on ka ise sellele tähelepanu juhtinud. Arvan, et see on autori omalaadne pilge, pisuke huumor, mida me muidu raamatust just palju ei leia.

Lapsepõlves ma mängisin oma peas selliseid mänge. Öösel, kui tuled kustu pandi, muutus mu voodi paadiks, kihutasin mägijõgedest alla, kallutasin end järskudes kurvides, kõhus õõnes, kaaluta olek, rinnus hirm vette kukkuda ning vastu seal turritavaid teravaid kive end surnuks lüüa. Siis muutsin voodi kosmoselaevaks, hoidsin kätega kinni, vaatasin möödavilkuvaid tähti, otsalõppematut pimedust ees ja külgedel, südames hirm teadmise ees, et ma ei pääse enam tagasi, mu kodu asub kaugel selja taga, ühel neist miljarditest vilkuvatest taevakehadest ja kui ma ka tagasi pööraks, üritamaks enda minevikku taasleida, oleks see samahästi kui võimatu. Ma ei leidnudki…

Uned. Ma nägin kolmel korral unes, kuidas mu vanaema uppus. Ühes ja samas kohas. Ta kukkus Roosisaare sillalt Tamula järve, vehkis kätega abitult veepinnal… Sel hetkel kui ta vee alla vajus, olin ma temaga, kõigil kolmel korral. Ma nägin pea kohal helesiniseid veerõngaid, siis avasin oma voodis silmad. Vanaema askeldas toas… Ma ei küsinud temalt midagi, ma olin kurb, sest ta oli minu jaoks uppunud. Esimene kord ma nutsin. Hiljem enam mitte.

Paasapühadeks voolas rahvas Jeruusalemma, nagu usk ette kirjutas. Saabus igasuguseid – Juudamaalt, Galileast, Idumeast… Üksnes väärusuline Samaaria hoidis eemale.

Juudamaa talus tollal roomlaste eestkostet. Heroodes oli kuningaks saanud Marcus Antoniuse toel Roomas ning Jeruusalemma vallutanult lasknud tappa viimased Makabeid, kes võinuks pretendeerida valitsejaks või ülempreestriks. Nüüd kinnitasid ülempreestreidki ametisse roomlased.

Tänapäeva vene kirjandust vahendatakse eesti keelde päris hästi: meil on olemas tõlkeid Viktor Pelevini, Ljudmila Ulitskaja, Boris Akunini menukatest teostest ja loota on, et lähitulevikus jõuavad eesti lugejani ka veel seni siin tundmatud olulised nimed ja teosed. Ühest neist – Aleksei Ivanovist –, õigemini ühest tema romaanist tahaks kirjutada siin põhjalikumalt: teha väike tutvustus sellesse autorisse, keda oleks mõttekas eesti keelde tõlkida ja mitte sellepärast, et tegemist on uue põlvkonna maineka kirjanikuga, kelle romaani „Geograaf jõi gloobuse maha“ ainetel vändati täispikk mängufilm kuulaste vene näitleja Konstantin Hanbeskiga peaosas, vaid siiski sellepärast, et tegemist on väga omapärase autoriga, kes ühendab oma tekstides oma kujutava maailma kaks eri poolt: kiire ja tempoka tänavapäeva tsivilisatsiooni oma kommertsliku brändide paraadiga ning rahvuskultuuri süvamaailma, täis arhailisi uskumusi, müütilisi konnotatsioone, müstilisi seoseid ja eelarvamusterohkeid hoiakuid.

Kliimaks ehk lõppkooslus (ka püsikooslus) on ökoloogias ökosüsteemi(de) koosluste arengurea enam-vähem püsiv lõppjärk, kus koosluste vahetumist (suktsessiooni) ei pruugi enam toimuda. Samas on koosluste fluktuatsioonid iseloomulikud ka kliimakskooslustele.

Kliimaks on lavastuse moodustamise käigus kõige pöördelisem moment. See on hetk, kus teadvustatakse olukord, kus kõik käepärased antused on edukalt rakendatud. Draamakaar kaardub kenasti hakatusest läbi keskpaiga finaali välja. Näitlejad esitavad lauseid mõtestatult ja usutavalt.

stay high for me babe

lootusetu romantik on alati olnud
armastuse narkar
ja mitte kunagi ei tule lõppu vajadusel
saada end pilve
tõmmata end segi
hõljuda teineteisest tekkinud mürgituses
hävitada end nii kiiresti
et aeg jääb seisma
seierid pöörlevad ja
sulavad üles, plahvatavad

aegruum on kehtetu ja sõnumite mitmekesisus voolab su ümber
nagu katkine liivakell põrandale tühjaks
ning kui tuuleiil selle minema viib
alles siis oled korraks tõeliselt vaba

põrgust
mis on olme ilma usuta
töö ilma tulemuseta
hing ilma mõistmiseta

***

Täislaks

jah, ma olen nii õilis
ohverdan oma elu armastuse
Eesti kirjanduse nimel

Palun väga Kirjanike Liit
palun väga Tallinna Ülikool
palun väga sajad mõttetud humanitaarid

Kolin Tallinnasse ja tean, kus sa elad
seal samas majas, kus sa ütlesid
et sa armastad mind nagu ei kedagi teist

Viskan sulle kirjaga telliskivi aknast sisse
kuradi Puškin selline
tead küll semiootikat ju

Privileegid, millega sa sündisid
ei kõig