Inimene on loov loom

"Liiga seadeldis" - Mihkel Ilusa juhendatud

See siin, mu sõbrad, on täiendatud ja parandatud versioon eilsest Avatud Akadeemia vabade kunstide BA kaitsmisest. Portfoolio oli paras käkk, pildid rohelised ja kaaned pehmed, kokku korjatud nende õnnetute fotode hulgast, mis kannatasid  oma resolutsiooni poolest trükki, mingit imelist kunstnikuraamatut see endast ei kujutanud. Aga kõne võeti ootamatult soojalt vastu. Samal ajal pidi küürutama projektori kohale ja noolega portfooliot edasi kerima, see on umbes samasugune ülesanne nagu kahte kätt samaaegselt eri suundades liigutada.

Ühesõnaga, ma mõtlesin alustada sellega, kuipalju on maailm ja inimesed selle viie aastaga muutunud, mis kooli algusest möödas on. Kuidas laminaatmööbli ja kodukujundusajakirjade trend on langenud, suur majanduseufooria, kus kõik läheb aina paremaks ja inimesed saavad 100 000 palka ( ja Honda Civicuid saab maailma nii palju,,et neid hakatakse taevaliftiga orbiidile parkima, sest kuhugi mujale enam ei mahu - toim.) asendus vihinal allakäiguga. Mina olen kulutanud nelja-aastase kursuse läbimisele viis aastat, aga ma olen kuulnud, et on ka neid, kellel on läinud kaheksa või enamgi aastat.

Kui ma kooli tulin, oli inimeste elujärg nii kõrgel laineharjal, et mäletan selgesti, kuidas ma emale helistasin ja teatasin, et läksin ülikooli ja ärgu ta muretsegu, töökohti on nagu raba ja inimesi otsitakse tikutulega. Olin justnimelt äsja jalga lasknud kõrgläikemööbli projekteerimise uhkest paleest esinduslikul Maakri tänaval, läksin sinna tööle ilma mingi erialase hariduseta, õppisin kaks päeva kujundusprogrammi ja hakkasin kohe projekteerima kundedele liuguksi, lahmakaid abieluvoodeid ja elutoasektsioone. Mõni kuu peale minu lahkumist olid nad juba sunnitud kolima vähem esinduslikule Pärnu maanteele ja veel mõni kuu hiljem lakkasid nad olemast. Ma veel ei aimanud ohu märke. Aga juba teise õppeaasta alguses oli selge, et asi on hullemast hullem, tööd ei saanud enam keegi, kadusid mööblitootjad, kodukujundusajakirjad ja uusi elamisi ei soetanud enam keegi.

Töötuna sipeldes sai minust vanade ehete diiler,  mis on ka üsna suures osas mu kunstiprojektides kajastust leidnud, pluss sellega ma rahastasin oma õpinguid. Aga ilma loomingulise väljundita ei oleks ma neid aegu vastu pidanud, see tasakaalustas. Ja mulle tundub et just majanduse madalseis on inimesed mingitpidi juhtinud läbi meeleheite karide rohkem kultuuri ja teiste, rahast kõrgemate väärtuste poole. Sest seda, kui vastik on raha ja selle palehigis teenimine, mõistad sa alles siis, kui sa seda tõepoolest palehigis ja hambad ristis tegema pead. Aja jooksul, kui pendel teise otsa liigub tõuseb muidugi jälle nende mittemateriaalsete asjade turuväärtus - ( kasvõi vaadates, mis enne oli vana kolu on nüüd päris kopsakalt kallis vintage). Pole kaugel aeg, kus ka kultuuri eest võib hakata raha küsima, kus see saab olema lausa moe ja auasi - toetada noori talente, osta kunsti, lugeda raamatuid, käia teatris. Kõik aitavad kõiki, on kenad ja sõbralikud, vihkamine vajub unustusse.

Poolelijäänud pilt, aga tegelikult päris hea.

Kuni tasapisi kosus arvamus, et võib küll vaikselt nurgas istuda, prosse müüa ja vinguda, aga võib püüda ka midagi SUURT teha. Mida ma muidugi pole veel teinud ja ka vingumist pole veel lõpetanud aga ma püüan selle poole. Enne kooli polnud mul kultuuri kui sellisega mingit pistmist, ma vilistasin selle peale. Praegu ma arvan, et ka minu pisuke panus rahvaharidusse on rohkem kui mitte midagi ja ma kavatsen lisaks nupukestele ZA/UMis ka kokku klopsida portsu lõuendeid ja hakata mingit päris oma asja tegema.

Meil oli selline joonistamise õpetaja, Maiu Rõõmus, kes juba esimesel aastal ütles, et ta võib joonistuse peale vaadates öelda, milline on selle inimese kodu, millised asjad talle meeldivad ja milline on ta iseloom. Ja ma usun seda. Ja sellepärast ei pea ma õigeks loomupärastest kalduvustest liiga eemalduda. Ei saa kõigile ühe mõõduga lähendeda, mida ma aeg-ajalt olen siin ja ehk ka üldises kunstipildis täheldanud - mingid asjad oleks nagu paremad kui teised. Tegelikult ei saa ja ei pea ühte kunstnikku või kunstnikuhakatist teisest paremaks pidama, sellega me võtame ära loomisrõõmu. Sest iga, ka mõne asjatundja arvates küündimatu taies, kui selle looja on tundnud rõõmu, teeb maailma paremaks. Mida laiem on kultuuri põhi, seda parem kogu rahvale.

See on natuke nagu tippsportlaste ja kepikõndijate vahekord aga mitte nii julmalt. Õigupoolest ma arvan, et iga inimene võiks ja peaks kunsti tegema ja omal kombel ju teebki - oma kodu kaunistades, endale seljariideid valides, oma keskkonda luues. Kunst ei ole tingimata konstruktsioon, ta võib olla puhas rõõm, iga maailma laps joonistab, see on inimese põhivajadus. Üks mu sõber ütles, et tal on hakanud tekkima arvamus, et kõik võivad kirjutada ja mul on sama arvamine kunsti kohta - sellest saab sündida ainult head.

Olen mitmetega  rääkinud ja me kõik hindame enim õpetajaid, kes on läbi enda iskliku kogemuse meid harinud, näidanud, kuidas nemad töötavad ja mõtlevad, sest see protsess on tõepoolest väga erinev inimeseti - kes töötab valguse ja varjuga, kes joonega, kes värvi ja kompositsiooniga, kes mõtleb ja kes tunneb, kes ehitab maailmu, kes lammutab neid...Konstruktiivne kriitika on minu silmis selline, mis mitte ainult ei osuta möödalaskmistele vaid näitab ka, kuidas asja parandada. Ei ole vaja lihtsalt hapu näoga mainida et see nüüd küll ei lähe.

 

Issand milline psühhedeelia see ikka on:  puha nagu mingeid olendeid täis. All keskel oleks nagu kass, vasakul mammut,vasakult paremale: mammut, mops, leopard, kass, part, siis kuri kihvadega monstrum.See kass on üsna peletislik ja hõõgub rohekalt ja tal on kihvad harali - või on too mops? gotta catch them all yo. mul on tunne, et ma olen väsinud ära. (Seda tööd ükski korüfee portfooliosse ei lasknud.) /toimetajate-nimepanijate disainidokumendist/



Lõppkokkuvõttes ma arvan, et kunstnikud peaksid olema rohkem maailmale avatud. Praegu tekib mulle vägisi mulje, ehk ekslik, et tegu on sageli sektantlusega, fragmenteerunud maastikuga, kus asjad on eraldi, kui nad peaksid olema koos. See, mida mina mõistaksin sotsiaalse kunstina, erineb üsna kõvasti sellest, mida ma näen näitusesaalides. Mida avatum, sallivam, erudeeritum on kunstnik, seda suurem on tõenäosus, et tema sõnum, maailmanägemine jõuab paljudeni, mitte ainult kitsa sõpraderingini.

Ja mu teine veendumus on, et kui midagi teha piisavalt hästi, südamest, siis pälvib see varem või hiljem tunnustuse.

Hea eesti kirjanduse nimekiri, kronoloogiliselt

Pühendatud Helen Hindperele.

Argipäev kirjandusskeenel.

1. Reed Morn, "Andekas parasiit" (1927). Asi algab kehvasti. Me kõik vist teame seda olukorda, kui miski ei ole kuhugi toppi saanud mitte sellepärast, et ta oleks iseenesest ilgelt kõva küte ja paneks silmapiiril vikerkaared tantsima, vaid noh - ta kuidagi nagu peaks siin olema, parem ikka kui tühi koht, plaani vaja täita, küll klantsime kuidagi ära, ja nii edasi? Ühtlasi mõnusalt obskuurne, aitab süvendada muljet, nagu oleks nimekirja koostajal peen ja ebatavaline maitse ning ta armastaks ka rokfoori juustu. No vaat. "Andekat parasiiti" ei pruugi olla teab kui mõnus lugeda, see kipub venima, on hale ja nutune nagu kauasest toasistumisest kängujäänud verevaene intellektuaal (nagu peategelane ongi) ega sisenda elutahet. Aga on kuidagi põhimõtteliselt äge, et keegi on sel ajal kirjutanud just sellise raamatu pretensioonidega tüdrukust. Ja eks ole ju juba autori pseudonüüm kunstiteos omaette. Loe. Nuta, aga loe.

2. Leida Kibuvits, "Paradiisi pärisperenaine" (1934). Jällegi, acquired taste. Kusjuures ma ise ei ole kaugeltki allegoorilis-sümbolistliku kunsti suurim fanaatik. Törts head, vänget, musta ja kleepuvat naturalismi paneb suusa ikka paremini libisema. Rääkimata sellest, et kunstist ja kunstitegemise õilsusest kirjutamine... ei, ärme parem üldse läheme sinna. Juttu on nimelt pühendunud näitlejannast ja tema tuimast, väikekodanlikust sidekick'ist. Aga noh, mööngem: ka binaarsete opositsioonide ja sirgjooneliste mõistupiltidega võib head tööd teha, kui seda soont antud on. Olgugi see raamat selle näiteks.

3. Lilli Promet, "Tütarlaps mustas" (1965). Kulunud on kolmkümmend aastat, tulgu sellele acquired-taste-pasale lõpp. Lugeja! Kui sinus on kübegi romantikut, siis puudutab sügavalt sinu hinge see sentimentaalne visand ateismi ülimusest ning tööst kalatsehhis. See ei olnud muide nali. Ma hakkasin vanadest Loomingutest seda juttu lugedes keset TÜ raamatukogu nutma - ja tavaliselt nutan ma ainult siis, kui keegi isiklikult mulle sitasti ütleb. Eriti internetis. So there. (Praktiline märkus: lisaks vanadele Loomingutele leiab seda juttu veel Prometi novellikogudest, näiteks "Kes levitab anekdoote" (1967).)

4. Veera Saar, "Ukuaru" (1969). Ja üha meelelahutuslikumaks läheb! Kui sa tahad silmini uppuda paksu raamatusse, nagu neid tänapäeva Eestis viitsib kirjutada ainult Olle Lauli, mis aga samal ajal ei oleks paljusõnaline ja segadusseajav, vaid hällitaks sind mõnusalt oma poorsete, kurdunud lehekülgede embuses nagu parim inglise kolkakülas aset leidev detektiivikas - siis loe "Ukuaru". See räägib kangetest naistest, kes paljajalu kasvatavad üles mehe ja seitse last; samuti metsamajandamissüsteemi reformist noores Nõukogude Eestis. Või kui selline reklaam on sinu jaoks liiga väheintellektuaalne, siis anna tuld: vaata ära ka film ja pane kärmelt kokku väike analüüs, mis võrdleb eri meediumeis sündinud kunstiteoseid mitmesugustest semiootilistest aspektidest. (Seda saab teha ka "Tütarlapsega mustas".) Siis vaata magustoiduks veel Jüri Sillarti dokki Leida Laiusest, kus kõik sõbrad ja lähedased Leida Laiuse kohta sitasti ütlevad, ja siis peaks küll juba magamaminekuaeg käes olema.

5. Aino Pervik, "Kaetud lauad" (1979). See on nüüd küll pigem juba camp, mitte tegelikult hea raamat. Veidi liiga ainuliselt keskendub süžee juhusliku iseloomuga, vähe vaimset rahuldust pakkuvatele suhetele vastassugupoolega. Aga mulle tundub, et tasub meelespeasse märge teha, kui põlvkond-paar enne Murutari ja Rakket sundimatult viidatakse "klikeaegse politseiniku nuia" kasutamisele dildo rollis. Ühtlasi on siit raamatust hea kõrva taha panna, kui üheülbalise ja skemaatilisena on võimalik kujutada vastassugupoolt, kui aga vähegi nihukest tahtmist on. Edasi võib juba teha üldistusi valdava osa kohta kogu maailma kirjanduskaanonist. Nii-öelda vihmase päeva meelelahutusena.

6. Viivi Luik, "Seitsmes rahukevad" (1985). Mina alles sündisin, ja Viivi Luigel oli juba selline asi valmis kirjutatud! Väikesest naksis tüdrukust, kes on "ainult endale elamise" kontseptsiooni nii kaugele välja arendanud, et Carrie Bradshaw on selle kõrval tõeline ema Teresa! Mäletan, et keskkoolis kästi meil soolise tasakaalustatuse nimel järjest läbi lugeda Tuglase "Väike Illimar" ja Luige "Seitsmes rahukevad" kui sissevaated vastavalt väikese poisi ja väikese tüdruku maailma. Tähendab. Kavatsus oli aus ja ma hindan soolist tasakaalustatust kõrgemalt kui viilutatud saia, jumala eest, aga see plaan lihtsalt ei töötanud. "Väikesel Illimaril" ei olnud mitte mingit võimalust. Luigel on täiesti uskumatu ja harukordne võime laskuda lüürikasse nii, et see ei ole igav või ilane ega aja vihaseks. Teine samasugune uskumatu ja harukordne asi selle romaani juures on tõsiasi, et see allub suurepäraselt kõrgteoreetilisele kirjandusanalüüsile (Bahtin ja heterofoonia, anyone?), aga on samal ajal mõnuga loetav. Paradokside raamat!

Don Tihane Ilmar Malinilt.

7. Astrid Reinla, "Miikael" (1989). Jah, see on lasteraamat. Kui lasteraamatut kohe kuidagi ei taha lugeda, siis võib lugeda ka nimilugu Reinla täiskasvanute raamatust "Plekk-katus" (1987), kus esinevad üsna sarnased tegelased. Aga minu meelest on tüütuvõitu veidrike asjaga "Miikaelis" juba märksa kaugemale mindud. Üsna ammendava läbilõike ühiskonnast annavad maadeuurija Georg Gloobus, õnnetu mälumängur, Henriette Kana ja kogunisti kolm Albert Ausat Hommiku tänavalt.  Pealegi on raamatu täiesti suurepäraselt illustreerinud Ilmar Malin. Kui mul oleks raha ja originaalkunsti tagaajamise soont, et kogu kunst rahva käest ära võtta, oma eragaleriisse sulgeda ning seda kullast peldikupoti peal istudes ja Kōbe veise liha süües vahtida, siis püüaksin välja ajada just nimelt don Tihase või Teodor Toimetaja pildi sellest raamatust.

8. Mari Saat, "Võlu ja vaim 1. Loomade ränded" (1990). Selle teose on sm Hindpere kuuldavasti juba läbi lugenud, nii et informatiivset väärtust sellel nimekirja punktil ei ole, aga puududa ei saa see siit mitte. Tähendab, isegi Hasso Krull on mu meelest kusagil öelnud, et see on hea raamat. Ja sm Luiga on omakorda öelnud, et autoriteetidele toetumine on mõistlik eluvalik, nii et rohkem sõnu polekski vaja. Aga no kurat! See raamat on ometi kord raamat, mis ka raamat on. See on eriti hämmastav seetõttu, et juttu on noorest hapra hingega tütarlapsest, kes tahab saada kirjanikuks, aga keda painavad erinevad angstid, raskus ühiskonnaga suhestumisel ja kerge sooline düsfooria. KUI palju võimalusi kõik ära rikkuda (vt ka veel kord "kunstist ja kunstitegemise õilsusest kirjutamine")! Ja kuidas neist KÕIGIST on mööda loovitud! Brace yourselves, kuuldavasti tuleb varsti järg, ja see võib ju tähendada mida iganes.

9. Ene Mihkelson, "Katkuhaud" (2009). See on enesepiitsutuse punkt, kus tõstan käed üles ja annan vabatahtlikult ära kogu feimi, glamuuri ja rokfoori juustu. Esiteks teab iga lapski, et "Katkuhaud" on lihtsalt algkooli tasemel ümberjutustus sama autori "Nime vaevast" ja "Ahasveeruse unest", mida loevad tõeliselt teadlikud inimesed; pealegi on Mihkelson ülepea luuletaja. Teiseks, ma ei ole isegi mitte "Katkuhauda" päris lõpuni läbi lugenud. Aga ma kavatsen seda teha. Seal on mõnus keel - kuidagi kenasti parlanksis on ühelt poolt hästi täpne ütlemislaad ja teiselt poolt mälukirjanduse ideoloogiline stammlähtepunkt, et kõik on hämar ja puntras ja keegi ei tea mitte sittagi, kisu minevikul sõnu suust nagu tangidega. Kuna sm Hindpere algne tellimus tuli koos märkusega "Ma tahan teada, mida eesti keelega teha saab", siis peaks sobima.

10. Maarja Kangro, "Ahvid ja solidaarsus" (2010). Rokenroll! Väga mitu väga head juttu samade kaante vahel, saab nalja ja maailma üle mõtiskleda, meeleolu julge ja hakkaja nagu väikesel trummilööjal. Mööndavasti võibki tagasilöögi anda see, kui sulle juhtumisi tundub, et peategelane on rämedalt ennasttäis pealiskaudne eit, kes peab ennast kogu maailmast paremaks, ja see käib nii kohutavalt närvidele, et raske on lugeda. Minu isikliku arvamuse kohaselt roogib väike trummilööja iseennast kah sellise lustiga, et seda muret ei tohiks tekkida. Aga selgub, et see on väga habras tasakaal, sest näiteks Kadri Kõusaar leiab ka, et ta astub oma teostes vapralt poliitkorrektsuse vastu välja ja tema kangelaste eneseiroonia peaks nende iseloomulikud-maailmavaatelised puudujäägid välja vabandama. Nii et argumenteerida on raske, lugeda tuleb.

See, et kõik loetletud teosed on naisautorite proosaraamatud, on muidugi täiesti juhuslik. No mis sa teed ära, kui kogu kvaliteet lihtsalt on ühte kohta settinud. Isikliku maitse või ebapädevusega ei ole siin MITTE MINGIT PISTMIST. Aga kes tahab esitada kaebuse teoste loetavuse kohta, selle suunan hea meelega läbi töötama Luise Vaheri rohkem kui viiesaja leheküljelist "Emajõe jutustust" (1960), mis olla pärast põuaseid viiekümnendaid poelettidelt kadunud nagu soe sai. Või kellel on ideoloogilisi pretensioone: vt sellestsamast põuasest ajast Aira Kaalu "Sajandite vangla" (1950).

Added bonus track: meeskirjaniku raamat. Üldiselt ikka "Tõde ja õigus". Või kui see loetud on, eks siis võib Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooni" (2011) ka lugeda. Minu meelest ta küll kokkuvõttes liialdab veidi oma kõva-mehe-hoiakuga. See on mingi selline hipster-kõva-mehe-hoiak, et "putsi, olen jah könn, aga mulle meeldivad ka naiste tissid ja ma võin "putsi" öelda". Aga sellest hoolimata aitab lugeda: hariv, meeleolukas, intelligentne, päevakajaline.

Kui eesti kirjanduse teemalised nimekirjad meeldima hakkasid, vt ka siia.

Victory Archive! (14)

Mul on hea meel teile teatada, et projekt "Kutse tantsule" õnnestus megalt, õiglus on jalule seatud, imperialistide pullitegemisel on lõpp peal ning kord taas võib kodumaa rahus hingata. Tänusõnad kõigile, kes käe külge panid.

ZA/UM KUTSUB ÜLES! PROJEKT "KUTSE TANTSULE"

 See on Jörpa meistriteos. Selle nimi on "Kutse tantsule" ja see on hüpnootiline, rõõmustav ja samas veidralt halvaendeline pala 90test. Iga idioot saab aru, et see on eredalt minimaalse produktsiooniga lugu. Arranžeering on elegantne, rudisev bass ja üllatavalt helisev celesta-efekt, võluvalt kuiva ja plastikaatse basstrummi kohal. Ka laulukirjutamise seisukohalt on "Kutse tantsule" tähelepanuväärne. Üks ainus libisev akordivahetus ja mantrana korduvad sõnad, mis võtavad aina uusi tähendusi. Kui Jörpa selle praegu teeks, oleks kõik hullult nagu: "Wow, see kõlab nagu The Knife" ja "Kas Maria Minerva on Jörpaga koos midagi teinud?!" Ma ütleksin, et selle helistikuvahetuse loodav efekt meenutab The Fieldi viimase plaadi nimiloo samasugust kahe jaama vahel korduvat hüpnoosi. Ja et trummi roll on natuke The Battlesi moodi. Ühesõnaga - kõige šefimad hipsterid keeraksid iroonia maha ja naudiksid seda kogu vaimu ja kehaga. Paraku on maailm üks idiootne koht ja nagu mõned arvavad, et Scootrit saab kuulata ainult läbi rögase iroonia, on mul kahtlus, et ka "Kutse tantsule" on mingiks campiks tõlgendatud. Mis kõige õudsam - ta siiras, süütu ja saamatult erootilise tantsunumbriga video on langenud 9gagi idiootide hambusse. Fuck off värdjad, ei ole nagu Borat, Jörpa on seal videos CALM, BARREN, AND BEYOND ALL CONTROL and we need to take it back for him! Mine sinna uutuuba lehele, laigi mu kuramuse "You cockfucking americans" kommentaari, lisa ise ka midagi ja vajuta türastanud top commentsile pöial alla nagu Julius Caesar.

HENRY 2, PAW DE DEUX

    

 Check this shit out, french new wave cinema, traagiline monoloog, kass.

KÕRGEMAD KAHEKÜMNENDAD

    

 Ei oska kommenteerida, kas asi on vanuses, aga mulle meeldib viimasel ajal lisaks joogale see ka. Tundub, et 2012 ei tulegi nii kehv muusikaaasta, kui eelmise põhjal arvata oli.

TERVITUSI TEISEST ILMAST

    

 Jerome Isma-Ae er en tysk DJ, remixer og producer fra München. Han har turneret verden rundt som anerkendt trance-, house- og techno-DJ. Jerome Isma-Ae ejer desuden pladeselskabet Jee Productions. Ma arvan, et see on peamisi asju, mis MJ loomingust ajahambale vastu pidama saab.

 SIVERT HOYEM - UNDER ADMINISTRATION

   

 Näe, vaata, Madrugada laulja teeb sooloprojekti. Juba kolmanda albumi laseb välja. Ja ta ei tee seda niimoodi igavalt, nagu sooloprojekte tavaliselt tehakse, oma endise vägevuse varjuna. Küte on, saab hakkama moodsa ja vanamoodsa elemendi ühendamisega. Also, tšeki seda videot. Peegeldumist kasutatakse juba kaheksakümnendatest saati ja sellel ei olnud enamasti mingeid eriti meeldejäävaid tulemusi, nii et see lõpetati vahepeal sootuks ära. Aga siin tehakse seda jälle, ja niimoodi, et ilus on vaadata. Also, Sivertil on lahe särk seljas. High rec.

Stay tuned!

Tallinn pimeduses

 Janno Lepindi fotod, sügis 2011.

Autobussietüüdid "Klassivahe" ja "Soostereotüüp"

Janno Lepindi foto

Sõitsin mina kümnenda numbri bussiga Pääsküla suunas, lugesin Olešat. Juba teistkordselt leidis ühistranspordis Olešat lugedes aset tähelepanuväärne etüüd. Hea Oleša on. Mingi kolmat nädalat või rohkem loen teist. Natuke üle saja lehekülje on kokku. Miski ütleb mulle, et piinlik peaks olema ja et kultuurne inimene loeb vähemalt ühe raamatu päevas, aga see võib ka omadega tead kuhu sõita, sest see ei ole ülepea realistlik.

Esimene etüüd sisaldas endas monoloogi pidavat naist, jäi mulje, nagu ta mõistuse rütmika oleks teistsugune, kui enamusel. Alul toimus esitus vene keeles, siis lülitus eesti keelele ümbes. Vene aktsent jäi. Hääl oli teatraalne, lummav oli kuulata, õige võimatu oli mitte kuulata, ja vähemalt minu meelest oli tegu elamusega. Enamik inimesi ei teadnud, kuidas olla või suhtuda. Minagi ei vaadanud tema poole suuremat, ja ta isegi vaatas pigem aknast välja, kuigi tundus, nagu talle läheks korda, et inimesed kuulavad. Aga ma kuulasin. Väga hoolega. Iga fraasi korrati mitmekordselt, värk oli performatiivne.

"Nõukogude nägu on loll, nõukogude nägu on loll. Iga päev juuksur, iga päev juuksur. Minu eesti sugulased on väga palju raha. Iga päev ooper, ballett, varietee, Anne Veski. Erarestoran Milaanos, erarestoran Barcelonas, erarestoran Švitserland Šveitsis. Iga päev šampanja, kreembrülee, (mingisugune kõlava nimega hõrgutis, mida ma konkreetselt ei teadnud, ning seetõttu ei suutnud ka meelde jätta, ning kõik, mida ma siia asemele suudaks genereerida, jätaks kuidagi vale mulje). Minu sugulased villa Pirital. Minu sugulased - kitsi! Kitsi! Kitsi! Nõukogude nägu on loll! etc."

Alul jäi loll nõukogude nägu mulle mõistatuseks, aga Ruudu arvas, et jutt võis olla tema enese näost. Et rikkad eesti sugulased leidsid, et tal on loll nõukogude nägu, ega soovinud oma päratuid rikkusi temaga jagada, mislaadne käitumine tundus talle nii loomuvastane, et ta ei suutnud enam muust mõeldagi. Või noh, vähemalt selline etüüd oli.

Teise etüüdi peategelased olid kaks noort, eelpuberteetilist, üheksa-kümne-aastast tüdrukut. Nad istusid bussi tagaistmel ja vaidlesid avala ja rõõmsa häälega selle üle, kumb neist on vähem tüdruku moodi. Ilmne oli see, et tüdruku moodi eriti ei tasunud olla. Üks ütles teisele, et teine on rohkem tüdruku moodi, sest ta käib kogu aeg kleitidega koolis ega mängi sõjamänge. Teine väitis, et mängib küll, esimene, et teistega koos küll ei mängi, teine, et ta mängib arvutis ja üksinda. Kui esimene tüdruk leidis, et üksinda ei saa sõda mängida, täpsustas teine, et mänguasjadega. Siis liikus jutt sellele, et ühel neist ütleb ema kogu aeg (tsitaati lugeda mõnitava häälega) "sul on nii ilusad juuksed, nagu printsessil". Teine leidis seepeale, et see on tegelikult ju tõsi ka. On võimalik, et printsessijuuksetüdruk oli ka see, kellele ema kleite selga pani. Kui vestlus sisenes "ei, sina oled, sina oled, sina oled"-rutiini, ei suutnud ma end enam pidada - olin algusest peale endamisi rõõmsalt irvitanud - pöörasin end nende poole, ja ajasin tunnustavalt pöidla püsti nagu keiser Augustus. Ootamatu tähelepanu ei kohmetanud neid kuigivõrd, ent tagasi mõeldes mingitlaadi kulminatsiooniks see siiski oli. Andmine käis samal teemal küll edasi, ja ka hääled ei vaibunud, kuid tundub, et nad olid mingitlaadi konsensusele jõudnud ja et kumbki neist ei pea ennast tegelikult mingi nõmekana tundma.

Nüüd teen ma midagi ootamatut ega tee siit kaugeleulatuvaid järeldusi. Peale selle, et minu meelest on jumala okei värk ja et nooremal põlvkonnal on jumalast antud õigus otsustamaks, et mingi soostereotüüp on ajale jalgu jäänud ning et sõda on lahe.

Eks ju Preacherski leidis, et kui jama on, tuleb pihta anda.

P.S. Autobuss on nii palju lahedam kui lihtsalt auto. Autos on kena vaade küll, nagu panoraamkino, tänavad tunduvad avaramad ja lähevad vuhh! mööda, aga tegelikult peaks inimene veel kallim olema, kui linn. Rahvast jääd kaugeks, kui mingi autoga sõidad. Ei tea enam, mis ilmas sünnib, yo.