Mängufilm "Elujanu" ("Dallas Buyers Club", USA 2013), Rež. Jean-Marc Vallèe, Stsenaristid Craig Borten ja Melisa Wallack, operaator Yves Bélanger . Osades Matthew McConaughey, Jennifer Garner, Jared Leto jt. Linastub eesti suuremates
kinokettides
Proloog
Eestis on epideemia. Aastaid juba, alates kusagil 2003-st. Eestit peetakse üheks maailma kiireima AIDSi levikuga maaks. Hinnanguliselt on Eestis umbes 12 000 HIVi nakatunut, neist 417 on otseselt haigestunud. 1,3 protsenti, sajandik Eesti elanikkonnast, on nakatunud sellesse ravimatusse haigusesse. Ma mäletan, kuidas nendel aastatel, 2000-ndate alguses lipsas ajakirjandusest läbi teade, et eesti vanglates on kohe-kohe loitmas AIDSi puhang. Seejärel tuli mõne aja pärast uudis, et see juba lõigi loitma, et meil on vanglates epideemia. Mäletan, toonane siseminister leidis, et see ongi tore, et need delikventsed elemendid seal vangimajas saavad nii oma teenitud palga. Niisugust vaba ja süüdimatult lolli juttu rääkis siseminister, mees, kelle vastutusalasse kuulus juba tollal peale vanglate ka epidemoloogia-alane olukord riigis. Ma ei saa oma mäletamist tõendada, sest ma ei mäleta, kes täpselt seda ütles, millal ja mis väljaandes. Üsna pea pärast seda lõpetasid eesti meediaväljaanded üleüldse AIDSist rääkimise nii, et ma ei teagi, millega see asi lõppes. Toonase siseministri avaldus oma süüdimatus kuritegelikkuses on muidugi meie riigile äärmiselt iseloomulik. Mingis mõttes võib öelda, et epideemia taga seisab riigiametnike lollus ja saamatus. Aga muidugi ma ei ütle, ei tohi ju vaata.
Lugu
"Dallas Buyers Club" algab jutustusega ühest mehest Texases, kes 1985 aasta paiku haigestub AIDSi. AIDS on arstide jaoks veel suhteliselt uus, uurimata haigus ja nii leitakse HIV mehe verest alles haiguse lõppstaadiumis. Talle öeldakse, et elada on jäänud maksimaalselt kuu aega ja et teha ei ole enam midagi. Aga mees, kelle nimi oli Ronald Woodroof, ei taha selle teadmisega kohe kuidagi leppida. Pärast paari väga purjus ja pilves õhtut asub ta tegutsema. Ta käib raamatukogus, küsitleb arste, räägib teiste patsientidega. Ta saab teada, et on olemas selline ravim, AZT, mis küll ei ravi haigust välja, aga leevendab haigusnähte ja pikendab oluliselt ellujäämist. Ainuke häda seisneb selles, et Ühendriikides on see ravim alles testimisjärgus, mistõttu see pole saanud Ravimiameti heakskiitu. Asja komplitseerib ka tõik, et AZT ise on kuradima toksiline ning polegi tõepoolest täpselt teada, kuidas seda nii tarvitada, et see ise patsiente maha ei tapaks.
Häda ajab härja kaevu ja Ronald leiab peagi meditsiinisüsteemist augu, kust ta saab altkäe AZT-d osta. Mõnda aega on kõik hea. Kuni ühel hetkel kohalikul varustajal kraam otsa lõpeb. Ronald satub haiglasse ja karmid onud hakkavad tema käest kohe küsima, et mis ta ikka sõi ja kust ta ikka sai. Muuhulgas saab Ronald aga teada, et Mehhikos on AZT riikliku ravimiameti poolt täiesti heaks kiidetud ja et seal on ka arste, kes oskavad AZT-d kasutada ja võivad seda ka välja kirjutada. Ronald võtab kokku oma viimase jõu ja seitse asja, ületab piiri ning läbib Mehhikos pika ravikuuri. Kuna Ronaldil on alati olnud ehtjänkilikku ärivaistu, siis tekib tal siin idee smugeldada Mehhikos vabalt saadaolevaid aidsiravimeid Ühendriikidesse. Et eraisik ei tohi ravimeid üle piiri suures koguses vedada ja ükski ühendriikides praktiseeriv arst ei tohi AZT-d välja kirjutada, siis tekibki Dallas Buyers Club, mis ostab välismaalt äriühinguna suurel hulgal ravimeid, aidsihaigetele aga müüakse vaid sümboolne klubikaart hinnaga 400 dollarit. Selline vigurdamine on vajalik, et mitte minna vastuollu Ühendriikide keeruliste seadustega.
Kui hing niidiga kaelas, pole 400 dollarit kuigi suur raha. Peagi on Ronaldi ukse taga pikad järjekorrad, üleöö ilmuvad appi kümned vabatahtlikud, asutatakse allüksusi suurematesse linnadesse. Algselt äriline ettevõtmine, mis kõrvalt vaadates meenutab mõnevõrra narkokaubandust, muutub korraga rahvaalgatuseks. Riigivõim puutub siin kokku kõige hullemat sorti allumatusega, mis võimalik - surmaminejate allumatusega. Aidsihaiget on ju võimalik hirmutada vanglaga, aga üldiselt jätab see teda jahedaks - tal on kõvasti muid muresid. No muidugi ei saa riigivõim jätta sellele reageerimata. Läheb paar aastat ja AZT kuulutatakse illegaalseks aineks nagu mõni kange narkootikum, näiteks heroiin. Dallas Buyers Club on sunnitud oma tegevuse lõpetama - narkootikume samas võtmes müüa siiski Ühendriikides ei saa.
Riigi õigus elule
USA Ravimiamet kuulutas illegaalseks ravimi, millest oli inimestele tegelikult abi - väidetavalt sai AZTst Dallas Buyers Club´i kaudu abi miljoneid inimesi. Selles kaunis liigutuses paljastus tegelikult riigi olemus. Nii reaalses elus kui ka filmis oli see sündmus kulminatsioonipunktiks. Riik keelas patsientidele enda abistamise, ta määras nad surema. Ega siin pole asi elus ja surmas. Riik pole inimene, talle ei lähe elu ja surm korda, küll aga nõuab riik endale alati ja igal pool ainuõigust otsustada elu ja surma üle. Sama loogika alusel mõistsid keskajal mitmed saksa vürstiriigid enesetapjaid vangi. Tõsi, tollel hallil ajal apelleeris riik siiski veel Jumalale. Kuna inimese elu arvati kuuluvat Jumalale, enesetapja aga oli seda püha omandiõigust riivanud, siis tuli teda karistada. Jumalik ettehooldus oli inimesele ette näinud enesetapmise eest karme karistusi, ometi pidi maine võim omalt poolt ka midagi tegema tuletamaks meelde oma taevast alget. RicheIieau oli selles mõttes mõistlik mees, et jättis selle vigurdamise jumalaga ja sätestas lihtsalt inimeelu üle otsustamise riigile. Duellid keelati, kes vahele jäi, see pandi kinni.
Uusaegne riik võtab inimese elu (ta võtab selle muide kirikult) endale. Inimese tööjõust võib ju kapital saada, aga tema elu kuulub saba ja sarvedega riigile. Inimest tänaval tappa ei tohi, aga sõjas on see tubli, kiiduväärne ja paratamatu tegevus. Riik on riik on riik. Pole mingit vahet, kas tegu on keskaegse vürstiriigi, nn nõukogude riigi või suurkorporatsioonide poolt juhitud kaasaegse nukuriigiga. Võibolla just viimast puudutab see eriti - ainuõigus inimese elu ja surma üle. Suurt muud võimu pole talle ju alles jäänud. Ta on ülbe ja oma viimaste õiguste üle tundlik nagu rannavalvur (isegi turvamehel on rohkem õigusi kui rannavalvuril, sellest siis viimaste erakordne ülbus). Ajastul, kui sündivaid inimesi võetakse riigi poolt arvele kui koduloomi, muutub arsti võim eluliselt tähtsaks.
Mäletate, milline võimumees oli nõukogude ajal arst. Arst oli tähtis riigiametnik, teda austati ja kardeti, tema sõna oli seadus. Arstiga ei vaieldud. Arst oli registrimasina ja tarvidusel ka skalpelliga kohal, kui inimene siia ilma tuli ja kui ta siit ilmast lahkus. Kui Riigi tapamasinale oli vaja värsket liha, siis oli arst lihahindamisspetsialistina riiklikus kutsealuste komisjonis alati kohal. Arst määras, mida inimene näost sisse ja mida peest välja ajab. Arst ütles, et alkohol ja tubakas on lubatud ja kanep kindlasti keelatud. Arsti seisukoht kohvi ja suhkru küsimuses oli kui vilkuv majakas tumeda vee kohal või nagu partei sirge kurss. Arsti voli lubas inimest "vajadusel" karantiini panna ja isegi sundhospitaliseerida (see viimane võim on muide psühhiaatritel siiamaani olemas). Inimene sai hospidaliseerimistarviduselt samamoodi välja nõutud kui tootmistarviduselt kusagil tehases või tarbimisvajaduselt supermarketis. Inimese tervis sai inimesest välja pekstud-pressitud kui hüdroelektrienergia Narva jõest või nagu rauamaak mäepõuest.
Brave New World
Vahepeal on asjaolud muidugi kõvasti muutunud. Ülbest riigiametnikust on saanud alandlik klienditeenindaja. Mis enne oli tooraineressursi- ja maardla küsimus, muutub nüüd lakkamatuks näljaks turu järele. Inimest hakatakse kliendiks pidama, ta ostab tervishoiuteenust. Vaimliselt, kultuuriliselt ja demokraatiliselt edenenumates maades nagu meil ostab muidugi riik inimese eest, haigekassa näol. Vähem on kohti jällegi, nagu USA, kus tavakodanikule ulatavad sõbrakäe igasugused tervisekindlustusfirmad. Ilmselgelt on maailma asjad kõvasti edenenud. Igale inimesele valmistatakse ette tema individuaalne teenuspakett, seda koguni geneetilisel tasandil. Umbes nagu turismituusik, televisioonikava või horoskoop. Sa kujutad ette, õitsvas lähitulevikus hakkavad rahvusvahelised suured ravimifirmad pakkuma igale inimesele individuaalselt ainult talle (pange tähele - geneetilisel tasandil) sobivaid ravimeid. Mingeid muid ravimeid selles maailmas olema ei saa. Ei saa olema miskit lihtsat aspiriini, mille tootmine ja turustamine ei maksa praktiliselt mitte midagi. Saavad olema ülikallid retseptiravimid, mis on toodetud selle ja ainult selle inimese jaoks.
Milline saab nüüd olema sellise inimese elulõim, kes Heideggeri sõnul end maa isandana kohevile ajab? Ta läheb tööle, kisub seal ennast tükkideks, teeb ületunde jne, siis aga jookseb arstionu juurde ennast remontima. Remont on kallis, tuleb teha palju tööd, et see kinni maksta. Lisaks sellele, et osta endale kõike seda, mida reklaam lubab ja mida absoluutselt vaja ei ole. Kirju ja huvitav on selle inimese maailm, kuhu peale igast mõttetute elektrooniliste vidinate ja kümnekonna seebi kuuluvad individiaalsed retseptiravimid, personaalsed geenikaardid ning igast tähtsad teraapiad. Tegelt ka nagu - mõelge milliseid toredaid väljavaateid pakub personaalmeditsiin.
Siin on võimalusi, mis ulatuvad kaugele väljapoole meditsiini piire. Personaalne söök, personaalsed riided, personaalne mööbel, no kujutage ette - personaalne, ülimalt ergonoomiline, ainult sinu selgroole vastav tugitool, mis seisab vastakuti personaalse telekaga, kust tulevad just sinu profiilile vastavad publitsistikasaated. Spetsiaalsed, äärmise professionaalsusega valmistatud spordirõivad, individuaalsetele vajadustele vastavad sporditarvikud ja muidugi detailselt väljatöötatud treeningrežiimid. Mulle eriliselt meeldib idee personaalsest kirjandusest, mida tohter sulle geneetilise kaardi alusel digiretseptiga ette kirjutab.
Sellest saab tõeline revolutsioon turunduses. Mõnede tublide turustusfirmade kasumid kujunevad tõenäoliselt astronoomiliseks, Wall Streeti rahaketrajad saavad ühte ja sama raha jälle edasi-tagasi loksutada, meediaväljaannete majandusanalüütikud saavad kohe jahuda SKP rekordilisest tõusust. Rahvusvaheliste majandusorganisatsioonide survel võtavad maailma suurriigid vastu seaduse, mille kohaselt inimene tohib tarbida ainult talle personaalselt ette nähtud asju. Nii nagu nõukogude riigis sai vabadusest tööle kiiresti töökohustus, nii saab vabadusest tarbida peagi kohustus tarbida ja tarbida seda mida digitaalgeneetilisel tasandil ette öeldakse.
Hollywood ja küsimused
Vähk, ravimiresistentne tuberkuloos, AIDS ja üldse sellised kroonilised, pikaldase kuluga haigused on tõeline kullaauk. Sa mõtle, sajad ja tuhanded inimesed, kes on sõltuvad ravimitest, mis neil elu sees hoiavad. Ma ei imestaks, kui mõni ravimifirma leiutaks sellise haiguse, mis haaraks väga kiirelt enda alla enamuse inimkonnast, mida ei saa ravida, vaid ainult leevendada. No siuke hästi vastik tõbi, ära just ei tapa, aga koos igast valude ja mädanemistega, ülinakkav. Saaks aidata vaeseid hädalisi, pakkuda ravi samamoodi kui tarkvarafirmad viirustõrjet viirustele, mida nad ise välja mõtlevad. Vinge! Tuletage meelde, milline äri käib juba praegu vaktsiinidega (linnugripp, seagripp, SARS) ning see on alles algus! Ja muidugi - personaalmeditsiin omandaks siin palju toekama, imperatiivsema tähenduse.
Kui me nüüd taas filmi peale mõtleme, siis mida see ikkagi tähendab kui USA Riiklik Ravimiamet keelab 80-ndate lõpul Ühendriikide territooriumil sellise elulise AIDSi ravimi tarvitamise. Film selles mõttes ei valeta, selline sündmus leidis lähiajaloos tõesti aset. Ravimiamet, mis oli juba siis ravimifirmade käpa all, keelab ravimihullul ravimi. Ma usun, et tegemist oli väikese tehnilis-bürokraatliku jamaga. Tõenäoliselt, see on nüüd minu teooria, tõenäoliselt oli AZT katsetamisjärgus ja sellega taheti miski hetk välja tulla nagu Microsoft järjekordse Windowsiga, aga rahvaalgatus Dallas Buyers Clubi näol jõudis ette. St aidsihaiged röövisid oma tegevusega võimaliku levitaja rahakotti. Sellel maal aga on iga kopikas ette ära loetud vähemalt kümne aasta lõikes. Ja üldse, mis mõttes inimesed ise otsivad endale ravi, ei kasuta ametliku meditsiinisüsteemi teenuseid. Niimoodi võib ju vägisi jääda sügavalt vale tunne, et seda süsteemi polegi justnagu vaja.
Võtta surmahaigetelt inimestelt ravim sama loogika alusel, millega autoriõigusi esindavad firmad keelavad selle või teise asja levitamist, on muidugi tase. Nüüd on üle 20 . aasta möödunud nendest sündmustest ja Hollywood on neist filmi teinud. Vahepeal on ravimitööstuse käive relvatööstuse käibest mööda läinud, neeger saanud presidendiks ja riiklik ravimikindlustussüsteem ühendriikides lõpuks ometi teoks saanud. Lõplikku ravi AIDSile endiselt pole, igal juhul polnud wikipediast selle kohta miskit uudist. Filmist jäi ebaselgeks ja ega sellest ka mujal juttu eriti pole, et mis seis siis praegu on? Kas AZT on nüüd lubatud USAs? Kas vahepeal on ilmunud ka paremaid ravimeid? Kes toodab neid rohtusid? Kas AIDS on endiselt kasvavalt leviv haigus? Kust ikkagi AIDS pärit on? Üsna nukker on see, et ma ei saa nendele küsimustele mitte kunagi vastust. Ma ei saagi teada, kas Michael Jackson oli lasteahistaja ja kust AIDS pärit on.
Muidugi, on üsna mõttetu oodata Hollywoodilt vastuseid sellistele küsimustele - Hollywood siis kas ei vasta neile, või, veel hullem, vastab. Võib muidugi nuputada, et miks Hollywoodi suur tähendusi tühistav masinavärk nüüd, ravimifirmade kuldajastul teeb sellise emotsonaalse filmi aidsihaigetest, sellest, kuidas nad üritavad ühte ravimit saada ja kuidas loll riigiamet neid segab. Aga see ei vii meid kuhugi või kui, siis vandenõuteooriateni. Hollywood pole vandenõu, Hollywood on suur rahamasin. Turu suur, pime, karvane käsi, millest neoliberalistlikud harjuskid patravad, see käsi teeb kõik ära ilma igasuguste vandenõude ja salasepitsusteta. Kõik toimub rangelt juhuslikult, välja kukub aga ikka nii nagu selle maailma vägevad tahavad.
Film ise on emotsionaalne nagu üks hea ameerika film ikka olema peab, samas filmiklišeedega ei minda ka päris liiale. Häppi end justnagu on, aga tegelikult nagu pole ka. Lolli saatemuusika osatähtsus on viidud miinimumini. Näitlejad mängivad säravalt, Matthew McConaughey mängib peaosa, Jared Leto on kohal. Mõlemad näljutasid end filmi tarvis muide korralikult. Luukereks kahanenud näitlejad panevad filmilinal kehtima sama surmaesteetika, mis valitses "Masinistis". Stsenaarium on asjalik. Aidsi ja ravimite teemasse on osavalt sisse toodud seksuaalse sallimatuse ja arstieetika motiivid. Ühesõnaga korralik, aus Hollywoodi käsitöö. "Dallas Buyers Club" on kindlasti selline film, mis saab palju auhindu igasugustel festivalidel. Kolm Oscarit see juba napsas.
Kuigi ta pole selline kunstiteos, mida kõlbab mitu korda vaadata ja imestada, suudab ta ärgitada üsna ebatervet ning poliitiliselt ebakorrektset huvi mitmete asjade vastu. Ta jätab paratamatult õhku vastuseta küsimuste paha haisu, näitab asju mida tavakodanik väga näha ei taha, puudutab tundlikke teemasid, mis panevad võpatama. Tugeva närviga ja hästi väljapeetud. Meeldivaid filmielamusi!
 |
Meenutab ühte Heinsaare juttu mehest, kes
lahustus liblikateks.
|
- Peeter Piiri
Ma mõtlesin, et küllap ma ootasin mingit valmis vastust, vaatad ära ja kohe mõikad, mis ja misjaoks. Noh, see vanaaegne "mille nimel". Et kuidas nad meid nõkshaaval manipuleerivad oodatava tulemuse poole. Ja et ma ei saanud aru, mis see on, mis minus peaks tekkima etenduse lõpunootidel. No umbes nii, nagu sa tõmbud tahtmatult pingule märulifilme vaadates või valad pisaraid, kui armastatu sureb. Stimuleerimine - reaktsioon. Aga siis meenus mulle, et näituseks kui ma ise kirjutama hakkan, võib mul olla küll mingi udune ettekujutus sellest, mida ma öelda tahan, aga mitte kunagi ei formeeru see kavandatuna ja tihtipeale pole mul õrna aimu, kuhu ma omadega jõuan. Miks pagana pärast ma siis teistelt tahan mõtestatud tegevust? Las uitavad sihitult sinna-tänna. Isegi kuradi palju koordineeritud tegevust - valgustaja suunab valguse näitleja peale, mitte ei kõiguta prožet niisama edasi-tagasi. Näitlejad tulevad kella seitsmeks kohale ja teevad koos asja ära, mitte nii, et üks jääb kaks tundi hiljaks, mis muidu on tavaline asi. Mul tekkis lausa austus meediumi vastu, kui ma püüdsin ette kujutada, kuidas hulk inimesi pingutavad üheskoos, ühel ajal ja ühes ruumis mingit ühte asja teha. Võib-olla sobib teatrivorm individualismi ajastusse üldse kehvemini kui mõnda muusse, vähe kollektiivsemasse etappi.
