Saturday, January 31, 2009

Aleksander Rostov: "Frank"

ehk "Ustavusest"










Paberkandjal ilmub tulevases "Narratiivsus Piltides" teises osas ja on kusjuures ainukene kõva koomiks raamatus.

Friday, January 30, 2009

Tutvustus - The Remote Viewers

The Remote Viewers on briti kolmik, kes viljeleb eksperimentaalset džässi. Praeguse nime all on nad tegutsenud umbes kümme aastat. Selle aja jooksul on nad üllitanud kuus albumit ja ühe viieplaadilise kogumiku. Tegemist on väga stiilse ettevõtmisega. Helipilt menutab kahekümnendate kabareed, samas on kasutuses pillavalt mõnusat elektroonikat ja muusika osad suhtuvad üksteisesse huvitavalt. Üks kriitik on leidnud, et "they rely too heavily on beats, which likens their sound to the one of Björk or Portishead". Ta mõtles seda negatiivses mõttes, lähtudes mingist tabamatust džässimehe vaatenurgast. "See on just täpselt see, kuidas võõrad tüübid hakkavad peole tulema, anna neile ainult midagi, millest kinni haarata, varsti on kõik džässikohvikud pilves pubekaid täis, kes ei tee altosaksil ja tromboonil vahet ja nooremad grupid hakkavad oma mussis jungle'i elemente kasutama." Portisheadiga on võimalik mingil määral sarnast fiilingut leida. Björkiga mumeelest mitte.

Vokaali ja mitmete sõnade autori Louise Pettsi hääl on meeldivalt madal, ei nõreta emotsioonist ega trikita tarbetult ringi. Olen kuulnud seda kutsutavat "atonaalseks laulmiseks" ja kogu seda muusikat "atonaalseks muusikaks", aga ma ei tea, mida see tähendab. See on teistmoodi kui tavaliselt. Mulle meeldib, kuidas see on. Suhteliselt paljud palad on ka instrumentaalsed.

Kindlasti peaksid alternatiivsema muusika austajatele huvi pakkuma nende töötlused ja kaverid. Kellele ei meeldiks töötlused ja kaverid? David Bowie väsinud laulust "They Say Jump" on saadud meeldiv uusversioon (which actually never says "jump"), Madonna "Secret" jätab endast töötluses tõsiseltvõetava mulje (ja kestab seitse minutit, millest minuti moodustab intro ja oma poolteist minutit outro, milles on nii 'ullud sünteka kosmosesaundid, et nõrgemad tšellod ei kannata seda kuulata, Portisheadi "All mine"-ist on lihtsalt põnev head kaverit kuulata, puhkpillid sobivad sinna. Dmitri Tiomkini "Wild is the wind" on nende esituses samuti suurepärane, should suit all audiences, isegi saksofonide horror ei ründa. Samuti on neil terve plaaditäis muusikat Bertold Brechti tekstidele. Selle nimi on "The Minimum Programme Of Humanity". Vaata mulle silma, kui ma ütlen sulle, et see on tugev ja stiilne. Brecht on väga tähtis kulturnik, ta oli kommunist, näitekirjanik ja teatridirektor, mõtles välja kriitilise esteetika, mis töötas dialektilise materialismi järgi ja pidi natside eest Ameerikasse põgenema, ainult selleks, et mõnikümmend aastat hiljem natside eest tagasi Ida-Saksamaale põgeneda, kus ta oli lõpuni kommunistliku partei hardline toetaja. Siin on tema luuletus, mille ta kirjutas pärast rahva valitsusevastast ülestõusu, inglisekeelne tõlge.
The Solution After the uprising of the 17th of June
The Secretary of the Writers Union
Had leaflets distributed in the Stalinallee
Stating that the people
Had thrown away the confidence of the government
And could win it back only
By redoubled efforts. Would it not be easier
In that case for the government
To dissolve the people
And elect another?
Take that, ta on nagu jumala kõva, ma läheksin ta näidendit vaatama. Remote Viewersi kolmik on kauaaegsed Brechti-fännid, nende eelmine grupeering kandis nimetust B-shops for the Poor, ühe Brechti näidendi pealkirja järgi.

"Minimum Programme Of Humanity" oli esimene Remote Viewersi album, mille olemasolust ma teada sain. It's a great story too, so I'm gonna tell it.

Istusime Robertiga 2007 aastal salapärase "maja" õues poodiumi ääres ja lindistasime kassetile hääli, mida teevad vanemat tüüpi raadiod, kui nad lainelt ära on. Tühja eetrit või nii. AM-sagedustel on parem tühi eeter, kui FM-sagedustel. Teeb paremat häält. Raadiosagedused on samuti paremad, eestikeelseid on ainult paar tükki, mille hulka jääb Klassikaraadio ja mitmed kanalid, mis eelistavad jutusaateid. Tühi eeter oli tol päeval imeline ja too kassett on kahtlemata väärtuslik reliikvia.
Tühi eeter oli muide vajalik UM-i plaadi jaoks, mis tollal aktiivselt stuudios valmis. Tollal oli tühi eeter nii äge, et Robert mõtles selle igasse teise laulu panna. Niimoodi ei saanud, aga tühi eeter on ikka veel seal, mine otsi see üles. Ja vahepalad - vahepalad tol kassetil olid nii väärtuslikud, et nendega tuleks ikka veel midagi teha. Mingit kunsti ilmselt. Seal olid mõningad väga väärtuslikud tsitaadid, ilus, kurb ja banaalne vene poplaul, ja oli ka Remote Viewers. See tuli ilmselt Klassikaraadio pealt. See sai heaks kiidetud ja meelde jäetud. (toim: (aka R. Kurvitz) oli ka raske mitte meelde jätta, kui diskor tutvustab bändi nii glamuurse tiitliga nagu seda on: "British Music's Best Kept Secret" - kui sulle ei tööta, siis sul lihtsalt puudub igasugune elitaarsusejanu muusikas)
Kogu tolleaegsest võlurlusest peaks olema järgi üks kena hariliku pliiatsiga pookstaveid täis laotud dokument, mis ütleb, kuhu mis sahin peaks minema, ja üks esteetiliselt meeldiv fotojäädvustus, mille võiks iseenesest näljaste fännide hambusse visata.

Üks täiesti teostumata jäänud heliefektiplaan eeldas kohvimasina rögina ja gaasipliidi sisisemise üleslindistamist. Tehnika aeti kokku, aga teostada ei viitsinud/ei jõudnud/tundus ülepanemine olevat.
Uuesti korjasin ma Viewersi üles õieti oma pool aastat hiljem. Neid oli masendavalt keeruline internetist varastada ja ma ei mäleta isegi, et ma oleksin kohe nende kohta mingit infot leidnud. However, I kept going back. Lõpuks suutis üks missioonitundeline ja mõistliku internetiühendusega tuttav mulle ühe nende albumi alla tirida. See oli "Obliques Before Pale Skin." Sellega oli hästi.
Tollel perioodil oli now defunkt Rännaku kommuuni ülejäänud liikmetel tekkinud muud huvid ning oma elu ja maja üldine saundträkk koosnes up-beat indierockist, 20. sajandi lõpu šlaagritest ning keppimise häältest ja allakirjutanu otsis endale puhta igavuse tõttu hobisid, mille hulka kuulusid mittesuitsetamine, flirt vegetarianismiga, terapeutiline massaaž, kümnekilosed hantlid, ninakomm ja muusika. Tollal ma päriselt uurisin muusikat, kuulasin seda ja maksin selle eest raha. Kogu ülejäänud Viewersi loomingu eest olen ma päriselt raha maksnud. I collected it all. It's mostly in .ogg files, save the 5 CD set "Control Room". Mis tegelikult ei olnud nii hea, kui see oleks võinud olla. Kuid üldiselt jäin ma oma valikuga rahule, see on tuiutav muusika, mida kuulates hakkab hea olla.

Tulevikus lubab RV live-trummareid oma uuel, kahe CD-sel setil "Sinister Heights." Nende websait (www.theremoteviewers.com, check out the immense cool) lubab "due out in january 2008", ja see ei ole ikka veel väljas, mis on just täpselt see, kuidas mul omalgi selle asjaga oleks.

Ja ma üritan vaeva näha, et nende materjali netti üles saada. Mõttetu on tutvustust kirjutada, kui muusikat kuskilt kuulda ei ole.

Thursday, January 29, 2009

The Vanishing Post: Chica Bomb!



LAADIEEES AND GENTLEMEEEN!!!

This is a Vanishing Post. It will self-destruct at exactly 23:57, Eastern European Time. During the intermediate one hour you can enjoy Dan Balan, balam-balam! chica bomb, yeah, CHICA BOMB, CHICA BOMB, how fucking funny is that still?! And how LARGE is this Youtube window?!



PS If you were in any way offended by "Chica bomb", you can e-mail your complaints at elysiumcoronamundi@gmail.com

Review: U2 relases ghastly new single

What if I told you: "After a five year gap between albums - the band's longest ever - U2 is about to make an airwaves-bursting, stadium-filling return with their new album, "No Line on the Horizon"?"
"Okay, that's not an awful title at all", you'd think. "And why not burst some airwaves, fill some stadiums, that's OK by me, I mean, c'mon, it's U2 for Christ's sake, they're like the most biggest, gigantic band on earth." And you'd be right. It is an okay title (hey, at least it's not "All That You Can't Leave Behind", amirite?)

"But wait!" I'd tell you, "Bono says it's got trance influences! And like that wouldn't be an awesome enough idea, Grammy-winning, highly overrated rock producer Steve Lilliwhite thinks it's U2's best ever, a return to Achtung Baby-style experimentalism." If you had any love left for U2 and even a thread of imagination to go with, you'd probably be like: "Whoah, trance influences? That sounds cool. And yeah, I can't stomach their post-"POP", "ballad to my dead father" type adult contemporary period either. So Achtung Baby's alright by me!" By this time I'd probably introduce you to "No Line's" artwork, that Hiroshi Sugimoto bit on the left. You'd go: "That's nice. Very trendy! Kinda´ looks like a minimal house record, but that's okay by me, I like minimal." And I wouldn't hold that against you. A lot. Well, okay, may-be I'd slip in a sly remark about sushi. But THEN! Then I would tell you this is is their album cover, but check out this esthetically inferior single cover over here! What's this, then? Ominous, isn't it?"

Judging by your confused face, I'd then explain: "Yeah, there's a single too! And it's called "Get on your boots" or "Get yer boots on" or something like that. And it's GHASTLY! It's a fucking embarrassment, that's what it is! There's this cheesy muscle-rock guitar riff that makes you think "Where's Edge's HEAD? What happened to his sound, man? Where'd his sound go?" And then, even before that, even before that god-awful "hey, look! I'm young again and I'm totally ripping off Bob Dylan and some bloke from the eighties who's name I don't even know"... Even before that cheesy Bono lyric comes in, even before that muscle-riff, there's this break Larry Mullen does. It's lifted verbatim from Peter Bjorn and John's happy-crap 2007 summer hit "Young Folks"." You'd be like: "Hey man, don't spew your vile hatred on "Young Folks"! I liked that song." And I'd say: "You would, wouldn't you?" And then we'd go off on a completely different discussion. Because "Get Yer Sexy Boots On" is by far the most disappointing opening single U2 has ever delivered. It's a schizophrenic b-side medley, barely held together by FM Morning Show production values; it's embarrassingly eastern-flavoured bridge segues into a chorus completely lacking in melody, much like the rest of the song. While Bono lays down gibberish about politics and that dreaded "Do you know how beautiful you are?" line, no doubt adressed at a stadium filled with people waving cell-phone cameras at him. Sounds like they went back and re-did something they already accomplished with "Achtung Baby". I mean, literally: they time-travelled back and failed at something they were succesful at before.

But I wouldn't really say all that, because we'd be talking about bands that still sound like they care about their music, not use it as some kind of platform for humanitarian work. Why most critics have been so kind to this turd, is beyond me. Even a passing look at fan opinions is devastating. They really don't like it and neither should you. But what about the album then? Well, there's still hope "Boots" is an inexplicably awful single-choice and those promised trance influences are in there somewhere. Though - when I start to think about it now - they might not sound as I imagined they would. 2/10
Oh yeah, here's the song: U2 - Get On Your Boots - will not have it contaminate ZA/UM's pages.

This has been an official "PLAYER HATER" review. Look forward to a steady stream of these in the future. And remember: SPREAD THE HATRED! PUNISH THE FAILURE!

Wednesday, January 28, 2009

Salaja avaldatud katkendid Martin Luigalt

Avaldame teile - autori nõusolekuta, muuseas - eksklussiivse katkendi Martin Luiga varajases tööjärgus populaarfilosoofilise teose "Paks raamat filosoofiast üldiselt" köögipoolelt. Järgnevas, paraku üpris lühikeses sõnavõtus saab nautida inimlikku komöödiat selle puhtaimal kujul - koos hambavaluga. Tekst on kirjutatud Luigale omases, lopsakalt vanamoodsas kõnepruugis, ei tule puudust ka vihjetest Pol Potile. Sissejuhatuse lõpuks peaks vast autori eraeluga vähem tuttavale lugejale meelde tuletadama: Martin Luiga on laostunud pärandimiljonär. See seletab (loodetavasti) ka muidu arusaamatuks jäävad sekeldused müstilise "majaga". 

"Minul lasub raamatu kirjutamise kohustus. Ühiskond sõprade näol ütleb mulle: ära tee mitte midagi, kui sul on võimalus teha midagi. Supposedly it is for my own good as well.

See peaks olema meelelahutuslik filosoofia. Ladus lugemine teravmeelsete ütlemistega asjade kohta. Sellest, mis on äge, ja mis ei ole seda mitte. Kaunis väljakujunenud stiil, nad ütlevad. Erapooletud, vihast laadimata arvamusavaldused. Ma ei tunne, et see niimoodi oleks, enamjaolt tunduvad mu varasemad kirjutised piinlikud, ning öelda ega arvamust avaldada ei ole mul suurt millegi kohta. Seltskonnas eelistan vaikida, foorumeis piirdun passiivse pealtvaataja rolliga.

Praegune üritab korrata Robi (toim: Robert Kurvitz; kirjanik, vokalist ja lüürik hiilgavalt menutust ansamblist UM) "lahtikirjutamise imet." Plaanin seda teha kaks tundi. Siis on korras ja võin endaga tänaseks rahul olla. Ei ole täis võimatu, et ma tõusen siit vahepeal püsti ja üritan midagi muud kasulikku ära teha, et ma seda asja siin tegema ei peaks.

Millest kirjutaks, mille kohta avaldaks arvamisi noor, väheharitud, paljulugenud inimene? Natsi-Nõukogude probleemist? Asjadest, mida ta on kuskilt lugenud, mida juba teised on kirjutanud? Sellest, kuidas on tunne olla? Inimeseksolemisest? Päevastest tegemistest, mis tunne on kella kuueni magada kuidas on suitsetada, juua, nõusid pesta, välja mina, kuidas on, et midagi peaks tegema, aga ei tea, mida?

Viimasel ajal olen lugenud John Fowles'i. John Fowles'i on olnud meeldiv lugeda. Niivõrd palju, et ma isegi ütlen, et teda on olnud meeldiv lugeda ja soovitan teda inimestele. Which does not not happen so very often anyways. Soovitan teda Robile. He might find something. Robi loeb raamatuid põhjusega. See aitab tal kirjutada. Ta leiab sealt uusi asju, mida kasutada. Mina loen raamatuid selleks, et oleks midagi teha. Midagi peadpööritamapanevalt uut leiab õige harva.

Kirjanduslik analüüs, á la Stend: huvitunud kuulaja küsib Arksilt (toim: Argo Tuulik, humoreskimeister ja kuulus haljastustööline), kas ta on materjaliga tutvunud, saab jaatava vastuse ning heakskiitva hinnangu, millega asi piirdub. Kirjanduslik analüüs on tegelikult pull asi, aga ma ei arva, et ma seda tegelikult teha oskaksin. Aga mine sa tea, võib-olla avanevad projekti käigus minus senitundmata võimed ja meeled. Muusika-analüüsiga on ammugi nigelalt. Arks could do it though. Dom som Försvänni (toim: Rootsi ansambli "Kent" singel) analüüs oli suhteliselt kõva. Tegelikult peaks ülepea Arks "Paksu filosoofiaraamatut" kirjutama, tal on mahlakas stiil, ta vaimustub asjadest mõnusalt ja on mõnusalt tige ja kirjavead tuleks sisse jätta, because then it would be gimmick text. Mudlum (toim: Martin luiga ema, enam-vähem tundmatu kunstnik) hingab tema kirjanduslikku annet kõrgelt. Ütleb, et tal on seda va mahlakust, et mul on rohkem kontseptsiooni, aga tema kirjutab paremini.

Kui näpuga mööda läpaka seda pinda, mis touch-padi kõrval on, tõmmata, siis see suriseb naljakalt. Ringe võib ka teha. Thought you guys might wanna know.

Hammas valutab jälle. Hambavalu on ebameeldiv. Mul ei olnud aastaid hammastega mingit jama. Aga siis tuli. Tarkusehammastega hakkas peale, alul oli valus, kui nad kasvama hakkasid, ja seejärel otsustasid nad lagunema hakata. Tarkusehammas on inglise keeles third molar. Need on rudimendid, nagu pimesool on, nendega ei ole suurt midagi teha ja tihtipeale on neist pigem häda kui tulu. Aga evolutsioon ei roogi välja puudusi, mis meil paljuneda ei takista. Evolutsiooni kohta lugesin ma sellelt tüübilt, kelle nime ma ei mäleta, kes on üldiselt tuntud sellega, et ta USA-s jumalat neab. USA-s on paljudel inimestel religiooniga kinisidee, religiooniga seotud asjad saavad meedias palju tähelepanu ja seetõttu on inimeste elu sellega üsna palju seotud. Raamat ise oli mustade raamatute sarjas.

Mina ei ole mustade raamatute sarjas.

Hambavalu juures huvitab mind ka see, mil moel inimesed on sellega aegade jooksul hakkama saanud. Sest see läheb kohati ikka päris hulluks ära, nii et inimesel on ebanormaalne olla. Minu võimalused on: võtta valuvaigistit (pikemas perspektiivis hakkab sellest nõme olla ja keha saavutab resistentsi), võtta pits viina (kohati ei taha võtta pits viina, vahel maitseb viin vastikult ja ei taha haiseda viina järele ja hambavalu ka ära ei võta), närida nelgiõit (lugesin selle triki mingist loodusliku valuvaigistamise käsiraamatust, see oli hambavalu koha pealt ainus nipp, mingil määral mõjub, aga mitte väga, vastiku maitsega on) ja valutava kohaga küüslauguküüs ära närida (suhteliselt töötav, aga suht sama jama on, nagu viinaga - vahel ei taha nagu). Ühed primitiivid, kes oma hambaid teravaks viilivad, et jälgimad välja näha, närivad eluaeg mingit tuimestava toimega puukoort.

Samuti tahaks ma teada hammaste eemaldamise ja närvi suretamise kohta. Vanal Eestimaal tõmbas hambaid suust lustlik sepp oma tuletangidega. Ma ei tea kahjuks, millised tuletangid välja näevad. Kirjandus käsitleb seda suhteliselt ebameeldiva operatsioonina.

Juba pikemat aega mõtlen ma kohati nende närukaelade ise väljatõmbamise peale. Enamik inimesi, kellele ma sellest rääkinud olen, leiavad, et see on äärmiselt idiootlik idee. Which might very well be. Aga spetsialisti juures maksab see 300-400 krooni. Sellega on suhteliselt niimoodi, et ma lähen selle vastupanu teed siis, kui mul hammas juba liiga palju valutab, nagu ma seda tegin viimane kord. Oleks võinud selle jamaga tegeleda siis, kui majanduslikult paremini oli, aga see oleks nõudnud liialt kontsentreerumist. Oma pooleaastane projekt oleks olnud. Sest sa ei saa osta endale kümnetonnist paketti "Sahtel korda ühe päevaga", vaid pead sealt vahelt taaruma ajuvabade kolmenädalaste vahedega, mil puhul sul läheb meelest ära, sa magad sisse, viibid teises kohas ja juhtub muud sarnast, mil puhul on järjepidevus katkestatud ja kõigil pohhui. Mõned hambaarstid bännivad su enda juurest ära, kui sa liiga palju minemata jätad ja ette ei ütle, mis on mõistlik äriline ettevõtmine. Kuid olen kuulnud ka sellistest, kes sinu käest trahvi nõuavad, mis juba kergelt vereimejalik on.
Kui Pol Pot Kambodžas uut ühiskonda ehitas, siis ta lasi kõik arstid ära tappa.
Nüüd olen kirjutanud peaaegu tund aega.

Nõmedad majapederastid helistasid. Ma vihkan neid värdjaid nii väga. Tahavad minuga ülehomme kokku saada. Mulle pakutakse väljavaateid 1) käia välja kole palju raha, mida mul ei ole, mis võidaks mulle terve selle majarondi seal ja 2) panna kogu pask müüki, mis võidaks mulle mingisuguse pedese summa ja jätaks minu ja kamraadid ilma peavarjuta. Well, mitte päris ilma peavarjuta, aga kõik oleks suhteliselt palju nõmedam, kui ta on praegu. Ma ei tea, mis võite meil kohtust oodata oleks. Ja vaevalt, et antud raha eest mingit uut uberikku osta saaks. Nukker ning pedene. Lähen kostitan ennast suitsu ja pitsi viinaga. Mingi eelaimdus ütleb, et viinapits jäle saab olema.

Viinapitsil ei olnud häda midagi ning väljas kasvas kaunis lumi. Täna saab veel jalutama mindud.
Väljavaated edasiseks: Kui see pask müüki läheb, siis ma saan elada Ruudu juures kuni tal üle viskab, makstes vapralt kommunaale, ning edaspidi kolida ema juurde, kuhu siirduvad ilmselt ka minu kamraadid. Ema juures elamine on märk edasijõudmisest ning seda peetakse üldiselt seksikaks. Ma võin ilmselt ka mingit aega mingit korterit kuskil üürida. Samuti võin ma minna Robi mõisa, kasvatada endale habeme ning minna hulluks, luues kohapeal vahvaid kunstitaieseid. That is mighty much it. Ilmselt ostaks see raha mulle ka veel ühe ilusa suve.

Samuti võib olla, et keegi ei taha seda sara üsna pikka aega osta.

Samuti saan ma minna vanaema juurde ning hakata ruudulise särgi ning dressidega maajoodikuks. Kes tõlgib internetitsi (mis tuleks sisse panna) tootemanuaale, või üritab müüa roostetanud vanarauda või töötab laeva peal.

Hamba juurde tagasi minnes: ühel öösel ma üritasin seda raiska lapiku peaga kruvikeerajaga välja tõmmata, aga suu-äär on mõnes mõttes ees. Oleks kruvikeeraja ots 135-kraadise nurga alla väänatud, siis ta oleks suht täpselt nagu see hambaarsti riist, millega mul viimane välja võeti, ainult et halvem, sest ta on äraväänatud kruvikeerajast tehtud. Võimalik, et mu lõualuu läheks katki, või et hammas murduks varrelt ära. Ka see on huvitav, kui lagunenud peaks olema hammas, et ta ise välja langeks, mis kahtlemata on optsioon. Mingi üsna vana kalender või miski manitses hammaste eest hoolitsema, sest kõdunevad hambad tõmbavad üldise tervisliku olukorra alla.

Väljas särab ka kaunis päikene. Tahaks juba minema hakata. Helistaks Robile, tõmbaks Pääskülla, tee peal loeks "Prantsuse leitnandi tüdruku" läbi ja annaks Robile edasi. Samuti tuleks vahepeal Mudlumiga ühendust võtta. Asjus ZA/UM ja majapederastid. Ka üldine korteri korrashoid võiks enne õhtut aset leida. Suitse on järgi üks.

Koukisin endale Ruudu hoiukarbist kahekümne üheksa krooni eest münte, jättes aastapäevamündid puutumata nagu rahvusromantiline urood, because they're prettier.
I'm a reasonably well-off gentleman.

Valasin tillukesse Jägermeistri pudelisse ka natuke viina. Ja helistasin Robile, kes ilmselt magab, nagu oleks isikupärane. Liikuma võin ma hakata sellegipoolest, päev on malbe ja rõõmustav ja mul on võti."

Tuesday, January 27, 2009

Autorikoomiksi olemata jäänud kaanepilt

Review: "Fever Ray" (The Knife)

SINGER FROM THE KNIFE RELEASES SOLO DEBUT!

Depicted below is a cat-scan of the human head - your head - stacked, tomographic slices , resembling some sort of a biological card-trick, perhaps? Notice the absence of colors, a redundancy in this sort of imaging. It's no accident as well, that this black-and white image would veer towards the black side of the scale, and neither is it's calming, rhythmic pulse.

Why I use this rather addictive gif to illustrate The Knife's Karin Dreijer's solo debut, under the monicker "Fever Ray" (and not the original art-work which did not meet ZA/UM's standards) is that it shares all the traits and characterestics common to a certain kind of music - regretfully summarized as of dark electronica. It doesn´t really matter, which of the following is in your playlist: Depeche Mode circa "Ultra", Massive Attack's "Mezzanine", Burials "Untrue" or The Knife's previous offering, "Silent Shout, some variation of this image is always playing in your head. I also use it because it looks cool. But I would rather have it illustrate said previous album - "Silent Shout" from The Knife. Because it's better. And let's make this as blunt as possible: "Fever Ray" is as much of a Knife album as "Silent Shout" was. It's solo-ness comes down to it not being quite as diverse (or as good) as SS.

The blologosphere and the hipster opinion it represents, has been kind to The Knife since annoyingly indie online music-magazine Pitchfork announced "Silent Shout" "Greatest Album of 2006". And even before that, when this Swedish brother-sister due released their breakthrough album "Deep Cuts" and this acoustic guitar wielding blog-favourite covered their single "Heartbeats" into a dripping piece of doodo. For a car-commercial. With bouncing, colorful balls. This alone would be reason enough not to buy into the hype, but it would also be doing yourself - I assume you like at least some measure of light-absorbing, electronic music - a great disfavor. The Knife is by far the most note-worthy entry to this decade's electronic pop scene. Even a passing interest in Ladytron or Björk for example, means it's time for you to set your sights to the Queen. If you haven't done so before.

It's a custom for these kinds of tomographic groups to use female vocals, because, I guess they purvey a sense of otherworldlyness. And this is what electronic music so often strives to. Just look at that cat-scan go, all alien and hi-fi! On "Fever Ray", as well as "Silent Shout", Karin Dreijer's voice is often filtered through dry masses of vocoder, sometimes to the point where it does not only shift pitch any more, it also shifts sex. Here it's best heard on album highlight "Concrete Walls". This is the kind of vocal delivery that - as far as these kind of comparisons go - makes you realize how embarrassingly femme and gimmicky Björk and Kate Bush really are. Because those are the two Karin Dreijer gets compared to most often. There is something far more convincing to her voice, I'd even go as far as to call it "foreboding". This is what lifts Dreijer high above her semi-scandinavian counterparts. Surely, if a woman has ever sounded cool - not sweet or sexy or elf-like, mind you - cool, then this is it. On "Fever Ray's" instantly catchy pop-moment (or as close as it get's to one here) "Now is the Only Time I Know", Dreijer displays this as well as she ever has. The song suddenly intensifies, picking up momentum as Dreijer puts down the following sentiment on femalehood: "THERE IS NO SETTLING DOWN!".

Which brings us to the inevitable: why is "Fever Ray" not as good as "Silent Shout"? Well, as you might have understood by now, it's missing the "brother" side of the "brother-sister" duo. This does not manifest as a loss in the vocal department (it really doesn't matter whether Olof Dreijer does his bits or not). It's just that without the interaction between those two, "Fever Ray" becomes a little monotone. The Knife follows racy pop-songs (steel drums and hand-claps) with darker moments, not much unlike a prog-rock album alternates it's cathier numbers with epic burners. The same dichotomy follows through into the songs themselves. Sometimes The Knife catches you slipping too far into the Dark Side and then they hit you with sudden, perverse dance-a-thon, girls night out, yippee! This has given their best moments a kind of lushness. And that's what's missing here. Nothing on "Fever Ray" has that instant-panorama-of-production-values feel to it. That's not to say, I'm trying to put it down for being too dark. I just wish the dark numbers were a little less uniform, a little more playful. It works great when that element is in there - in "When I Grow Up" Dreijer says "throwing out a boomerang and waiting for it to come back to me" and then follows this with a delightful little doodad: a hissing sound dynamicly circles the speakers in stereo, giving the impression of a boomerang returning to her hand. When you first notice this, I guarantee you a smile.
So, in conclusion, the loss of Olof Dreijer means the loss of some musical finesse. (Gone are the masterful variations on the one-hand piano theme, most commonly adopted in euro-trance, but taken to another level on "Silent Shout's" title track) But that does not mean you won't enjoy looking at that cat-scan pulsate! It's as addictive as ever. Karin Dreijer's lyrics - a topic of discussion usually left out of music reviews due to space issues - are the best she's ever written. "Fever Ray" is an intricate, masterfully written compilation of texts. I leave you with the following example of a brilliant pop chorus: "Morning, Keep the Streets Empty For Me" and not the actual opening single "If I had a Heart" because, well, it's not a very strong single, I'm afraid. 7/10

Monday, January 26, 2009

Mait Vaik / Robert Kurvitz intervjuu

ehk "KEDAGI EI HUVITA, MIS TARKA JUTTU SA RÄÄGID."

Mait Vaik on ansamblite Vennaskond ja Sõpruse Puiestee sõnadekirjutaja. See on tema intervjuu Robert Kurvitzaga, kelle võitlev sõna on ansambli "Ultramelanhool" teenistuses. Need kaks räägivad UM´i uuest albumist "Materjal", kuid ei piirdu sellega. Arutluse alla tuleb ka Lilli Müüv Mees, Eesti levimuusika hetkeseis ja pöörased koki ja muude luksuskaupade hävitamise orgiad Metro Luminali helivõlur Rainer Jancise miksimispuldi taga.

Veel üks märkus enne kui TARK JUTT pihta hakkab: kõrvalseisev albumikaas on ka sealt samast, "ajaloo montaažiruumi põrandalt", millest intervjuus juttu tuleb. See ei ole antud albumi ametlik kaas. See on see, milline "Materjal" oleks välja näinud siis, kui zaumnikud Aleksander Rostov ja Robert Kurvitz ise oleks selle teinud. 


1. Alustaks siis sellest nagu ikka, et millal ja kuidas "Materjal" valmis. Ühesõnaga, kas pärast esimest albumit tuli tahtmine teine kohe otsa teha või ootasite ära vastukajad esimesele ja korrigeerisite ennast vastavalt (loominguliselt, vormiliselt). Kas lood ja tekstid on kirjutatud pärast esimest albumit või ka mõned sellised mis esimesele ei mahtunud.

Pigem oli ikka nii, et esimesed päris uued lood tulid enne kui keegi “Musta apelsini” albumi kohta midagi öelda jõudis. Meil oli siis hammas verel, tuhat mõtet peas. Et näitame neile raiskadele, mida me tegelikult teha oskame.
See esimene variant “Materjalist”, mis “Musta apelsini” järel kiirelt välja kujunes, kandis muuseas nime “Pimedam kui pimedus, valgusest valgem”. Sellest kontseptsioonist jõudis päris albumile kaks lugu – “Võililleväljad” ja “Ida-Euroopas”. Ta pidi olema selline “neljateistaastased paneelrajoonis” asi, nagu laste juturaamat või midagi sellist. “Pal Tänava poisid koos tüdrukute ja purjutamisega”, hästi palju suvist heli ja suviseid kujundeid. Sealt me läksime edasi, see värvus ja väljendite komplekt oleks olnud vist ka liiga sarnane teie “XX Sajandi lastega”. Tekkis uus kontsept, see maailmapilt-kui-albumitäis-muusikat, mis nüüd “Materjali” nime kannab. Aga ma arvan, et huvitav on teada: kuskil ajaloo montaažiruumi põrandal vedeleb ikka veel “Pimedam kui pimedus, valgusest valgem”. Võimeka fantaasiaga kuulaja võib selle sealt nüüd oma mõtte-pleierisse mängima panna.

2. Miks ei ole teie maitsekal koduleheküljel kontakti ja kuidas huvilised üldse plaadi endale soetada saaksid, näiteks Allan kes tõmbas küll mp3-med aga tahaks "Materiali" ka plaadi kujul. (PS mp3-edon saadaval aadressil http://www.ultramelanhool.org)

Miks kontakti ei ole, ma ei tea. Maitsekas kodulehekülg pole minu djeelo. Ma olen rohkem nagu “suur poeet ja võrgutaja”.

Plaati saab Tallinnast, Laseringist. Ma arvan, et neilt peab koha peal tellima. Nad ostsid meilt kümme (!!!) tükki ja ma kahtlen, et nad neist kümnest väljapaneku on teinud. Tartus saab plaati osta Genialistide klubist ja eri spetsilt, käsitsi toimetusega, saab füüsilise eksemplari kätte meie korralduselt. Selleks tuleb saata meil aadressil: joannael@gmail.com.

Oli ka plaan Lilli Müüv Mees oma outlet´iks muuta aga see jäi ära. Legendaarne Lilli Müüv Mees on see tüüp, kes kevaditi Wiiralti ees inimesi tüütab. Ta tuleb, teeb oma liputaja-mantli hõlmad lahti – tal ripuvad sealt sinilillede kimbud, hästi armsad, väiksed, niidiga kokkusõlmitud – ja siis ta ütleb sulle oma rämedal häälel: “Osta tüdrukule lilli!” Kas see, muuseas, ei ole kuidagi sõprusepuiesteelik kontsept, Mait? Igatahes, algne idee oli Lilli Müüv Mees Narkotsi Müüvaks Meheks upgrade´ida (“Osta tüdrukule narkotsi!”) aga siis sündis nägemus hoopis Ultramelanhooli Plaate Müüvast Mehest: “Osta tüdrukule Ultramelanhooli plaat!”

Plaan ei materjaliseerunud, Lilli Müüv Mees olla surnud. Mis on muidugi nõme. Tegelt ta ei tahtnudki niivõrd Lilli, Narkotsi või Ultramelanhooli plaate müüja, see oli lihtsalt tema viis vestlust alustada. Tal, vaata, oli üksik olla.

M: Jah, Lilli Müüva Mehega on ka meil oma kokkupuude. Endine matemaatik ja Arne Oidi poeg. Ta pakkus ennast meile manageriks ja vahetasime kontaktid kuid lahku minnes tuli Allanil pähe küsida, et kas ta üldse teab millist muusikalist kollektiivi ta nüüd promoma tõttab. See ununenud pisiasi pani meid mehe võimekuses kahtlema aga omamoodi kummaline kokkusattumus, et ka UM-il olid temaga omad plaanid nagu ka... Metro Luminalil. Ta müüs ju Luminali plaate.

3. Kuidas koosseisuga on, kas on olnud muudatusi, tülisid ja leppimisi. Ja kuidas üldse esimese albumiga rahule jäid võid kuidas kuulajad seda vastu võtsid. Ma saan aru küll, et viimane küsimus tuleks esitada neile aga igal muusikul on ometi oma sisetunne (kuigi, see võib petta)

Koosseis on kaoses. Me ei ole küll minu arust erilised tülitsejad aga kuidagi on niimoodi välja kukkunud, et kõik meie Mustamäe kauboid on maailma peale laiali pillutud. Ehk leiab ükspäev aset majesteetlik taasühinemine? Kolmas album, kus kuuleb jälle ka Tõnis Veelmaa õhulisi kompositsioone? Eks näis.

“Must apelsin” on ajaga koha peale loksunud. Alguses ma küll viskasin ta nurka – kobi eest saast, lase suuri asju teha! – aga nüüd… eks ta on üks heade momentidega ja kindlasti väga kokkuhoidev jutustus noorusest. Ja ma arvan, et ta on tegelikult üpris paljudele meeldima hakanud ka, just komplektina. Et on inimesi, kelle maailmatajus on kuskil nurk selle albumikujundusega. Näiteks eesti kodutute foorumil on kaks kutti, kes tegid UM’i teema ja neile läks raskelt peale. Eesmärk saavutatud. Mis ülejäänud arvavad, ei huvita. Kui sa ikka kunagi tänaval elanud ei ole, siis kes sa üldse kurat oled selline, et muusikast rääkida?

4. Uus plaat tundub väga terviklik, ka kõigi lugude autoriteks olete sina ja Harak. Tekib küll kohe selline tunne, et on mindud maksimumile. Kuidas sa ise kommenteeriksid.

“Maksimum” on õige väljend selles mõttes, et materjal peaks hõlmama absoluutselt kõiki minu arust tähelepanuväärseid inimtegevuse valdkondi. Ta on tehtud ka väga täpse šifri järgi, kõik värvused ja sümbolid jooksevad teatud valemit mööda kokku. See on nagu mingi maailma eest eksiilis elava inimese raamatukogu kokkuvõte. Sellepärast ma õhutaks inimesi, kes veel päris “pihta” saanud pole, talle veidi rohkem aega pühendama kui tavaliselt albumile pühendatakse. Ma tean, et see on paras väljakutse, eriti sellises maailmas, kus sa võid hoopis MGMT kompvek-biidi oma kõrvaklappidesse pista ja kohe hakkab mõnusam. Sellega võrreldes kõlab “Materjal” alguses vaenulikult. Aga siis kui ta vaikselt lahti rullub, ta on omaette maailm ja üpris võluv sellisena. See on kindlasti meelestatuse küsimus ja see meelestatus on pehmelt öeldes kriitiline. Aga proovi selga, äkki sobib!

Seal on näiteks Ciorani, Marxi ja Heti Tulve tsitaate. Viimane neist kostitab meid ühe iseäranis rumala sõnavõtuga: tal olevat grillz´idega, ridin´ spinners räpi jaoks liiga palju “sotsiaalsest närvi”.

5. Kuidas sujus koostöö Raineriga ja kui suur osa temal kui produtsendil ja helitehnikul lõpptulemuses on.

Koostöö Rainer Jancisega on nagu unes lendamine. Suuresti ülepingutatud on need müüdid ta konfliktsest iseloomust. Rainer Jancis on zen-munk. Las ma maalin teile pildi sellest, kuidas see välja näeb, kui Rainer Jancis su albumit miksib: Raineri juures on alati palju paljaid naisi aga need ei sega ta tähelepanu, ta silm püsib fikseeritult arvutimonitoril, ta käed opereerivad miksimispulti ämblikulaadse vilumusega. Sa ise paned seal kõrval kõvasti pidu – Rainer Jancise juures käib alati pidu, kõik kuulsad inimesed on seal, seesama Heiti Tulve esindab oma elustiili-firmat, ameleb diivanil koos kokist tuima, pool-alasti Carmen Kassiga – sa ise teed ka kokki ja lällad, šampapudel käes. Ja siis Rainer Jancise stuudiokõlaritest kostab su muusika, see on jumalik, see on sitaks šefim kui ta enne oli, siis kui Rainer seda veel šefiks miksind ei olnud. Sa koperdad talle otsa ja karjud: “Rainer, keera veel šefimaks!” ja Rainer tuleb selle peale nagu transist välja: “Kui palju šefimaks?”. Sa karjud: “Keera 12% šefimaks!”, Rainer paneb käe oma “šefimaks” slaideri peale ja Carmen Kass hüüab: “Ei ole nii, Kirjastus «Pimedus» läks just 12% šefimaks, kuidas see võimlik on?! Ma arvasin, et enam šefimaks ei ole võimalik!”

Ja siis Heti Tulve ütleb, et tal on liiga palju sotsiaalset närvi, ta ei saa sellest luksuskaupade hävitamise orgiast enam osa võtta. Ta läheb ära koju.

Tegelikult on nii, et kuigi Rainer on päriselt ka võlur ja väga hea maitsega muusik, siis ma pean au andma ka Indrek Pattele Linnahalli stuudiost. Rainer tegi siin ju ainult miksi ja masteri, milles avaldus muidugi ka tema “produtsendikäsi” (on punane, parem käsi?). Helitehnik oli ikkagi Indrek Patte ja see ei ole mitte vähem andekas mees.

M: Olen sinuga nõus. Kuigi Pattele see kiitus vist korda ei lähe on ta tõesti tasemel helimees ja Vennaskonna “Usk. Lootus. Armastus” on tänaseni üks paremini helindatud albumeid selle ansambli ajaloos. Kuigi, meeletu kiirus, 12 tundi mille jooksul need lood sisse sai mängitud ja miksitud jääb vist ka Linnahalli rekordiks. Hilisemast koostööst Patte millegipärast keeldus.

Robert Kurvitz. Tema ongi see tüüp, kellest räägitakse.
6. Ma ei saa mööda sinu isikust, esiteks kes sa oled ja millised on sihid. Õpingud,

Kindel on see, et mingeid õpinguid mul nüüd küll lähiajal plaanis ei ole. Haridus ja mina, me olema sõjajalal, ma jälestan teda.
Tulevikust: mul on selle 24 eluaasta jooksul olnud kaks suurt projekti. Esimese koondnimi on “Elyysium”. Nüüd ma olen oma teise, UM´iga mõneks ajaks ambitsioonid rahuldanud. Ma ei oska sellele “Materjali” töökehale enam midagi lisada, ei ole enam ühtegi asja, mida ma laulutekstiga öelda tahaks. On aeg järgmised paarkend aastat Elyysiumile pühendada.
See tähendab, et ma hakkan kirjanikuhärraks ja hävitan maailma.

6.a. Kirjandusest rääkides, kes sulle meeldivad. Ja veel - pole kahtlustki sinu kui tulevase kirjaniku võimetes aga miks just hävitada? Või tuleb seda võtta lihtsalt kui “vihast” väljendit.

Ei, see on ikka eesmärk omaette. Samamoodi nagu see on eesmärk omaette sellel samusel, meie “Materjalil”. Tellingud või plahvatused, kumb on ägedam? Võtkem näiteks huumor – kas sulle siis ei tundu, et maailm läheb liigestest lahti kui sa naeru käes vapud? Et see su lõkerdus oleks nagu miski tektooniline pomm, mille käes sõjaministeerium ja telemaja kokku varisevad? Mis on kõige šefim bändinimi kogu maailmas? “Einstürzende Neubauten” – kokkuvarisevad nüüdisehitised. See ei ole mitte ainult naljakas, kokkuvarisemine on ka ilus, sa filmi seda aegluubis, näita kuidas majad tuhastuvad või jääliustikud vette vajuvad. Kõik ütlevad “Ahh…katarsis!” Muidugi on olemas ka alalhoidvat ilu aga mulle tundub, et need alalhoidvad jõud on niikuinii suures enamuses. Mis neid siis enam toetada? Pealegi, selles nende alalhoidlikkuses on üksjagu enese armastust, enese, mitte maailma alalhoidmist. Ja see ei ole ei enam katarsiline ega ilus. Ja väga naerma see mind ka ei aja.
Tegelikult on enamus head ilukirjandust üks paras maailmalõpp. Kas sa tead kedagi, kelle lemmikraamat lõppeks jube hästi, suurte restauratsioonidega? Mina ei tea. Meie kitarristile ja heliloojale, Martin Harakule meeldib see kui Emil Zola “Söekaevurites” anarhist Suvarin kaevandusele pommi alla paneb. Muidugi ei pruugi see päris maailmas niimoodi olla aga kirjandus ju lepitabki kõiki neid ärajäänud võimalusi. Montaažiruumi põrandalt. Kõike seda ärajäänud tragöödiat ja kaost, mille asemel päris asjad on läinud nii, nagu nad lähevad: enam-vähem etteaimatavalt. Omasoodu. Paljude minuvanuste lapsepõlveraamat #1, Vendade Stephanideste “Iidsete aegade lood”, lõppeb järgmiselt: oma lapsi leinava ema pisarate all variseb kokku Olympos, jumalad hävivad. Päris maailmas nii ei ole, üheksa milonit inimest sureb Holodomoris, kolmkümmend miljonit inimest sureb Suures Hüppes, elu läheb edasi. Vjso normanlo.

“Mutta mikä on maa? See on helvetti. Se ei ola mikään kauhuapaikka. Ennemmiknin siinä on surullista.”

Mis puutub lemmikautoritesse, siis ma ennast oma peene kirjandusliku maitse najal upitama ei hakkaks. Olgu öeldud, et mulle meeldib süžee meisterlikkus rohkem kui stiil. Minu jaoks on meelelahutus esmane, siis tuleb meelestatus, misiganes filosoofiline sõnum. Ma tahaks olla selline kirjanik, kelle raamatud on sama apetiitsed kui Harry Potter. See publikule väljakutse esitamine on selline asi, mis jäägu muusikasse. Ma olen ta seal juba välja elanud.

7. Ühest meie vestlusest jäi mulje, et "materjali" senine käekäik sind ei rahulda. Pean siin silmas, et mitmed väljaandajad ei olnud nõus seda tirazeerima. See on see koht kus võid neid sõimata

Ega ma ise ka ärimehena ei oleks seda asja avaldanud. Keda siin ikka sõimata on? See ei olnudki ju, niimoodi järelkätt mõeldes, mingi läbilöögiprojektina tehtud. Plaaditööstust sõimata on nagu jalaga maaslamajat taguda. Tuleviku muusikamaailmas saavad niikuinii töötama teistsugused ärmudelid. Mis need on, ei oska ma praegu öelda. See netis avaldamise asi on igatahes vahe-etapp, see on kindel. Aga asi on inimestele kohale toimetatud, see on nüüd tehtud.

8. Kuidas sa üldse praegust eesti muusikat hindad. Mis sinu meelest kodumaa muusikamaastikul toimub

Ma arvan, et mul tegelikult puudub vajalik distants seda hindamaks, mis toimub. Ma ei räägi siin üldse ainult kohalikust muusikamaailmast, ka rahvusvaheline eeter on käesoleval aastakümnel lihtsalt ära vajunud. Miks ma kriitilisest distantsi mainin on see, et ma kuulen niimoodi öeldes, mingit piidri kidinat, mitte oma häält. Arvamus jääb samaks ka järgmisel aastakümnel, see on kindel, ainult toon muutub (loodetavalt) väärikamaks. Nii et kujutagem järgmist endale ette pigem ajast karge, distantseerunud sõnavõtuna, kui minuna praegu:
“Eimillegindad, nagu neid inglise keelsest terminist “the noughties” tõlkida võiks, olid muusika jaoks ärimudelite ümberkujunemise ja varajasema pop-kultuurilise kütuse ärapõletamise tõttu kehv aeg. Ärimudelid ärimudeliteks, räägime kütusest. Kütust kahte sorti: poliitilist ja kultuuri-potentsiaalset. Need on tieneteisega soetud. Välismaal sai otsustavaks teise protestimuusika laine äpardumine – sõtta ju ikkagi mindi, kedagi ei huvitunud see alternatiivselt meelestatud paraaditamine – ning tõsiasi, et hip-hop, dub, house, britpop, trip-hop, r’n’b, Poola Kooma, Radiohead’i klaveripopp ja tegelikult kõik muusikastiilid, mis null-nullidel raadioeetris kõlasid, olid üheksakümnendatel või veelgi varem, juba ära tehtud. Juurde tuli väga vähe ja kui, siis olemasolevate derivaate. Levinud sõna, mida selle ideede nappuse varjamiseks kasutatakse, on muuseas “retro”.

Ka Kodumaal oli üheksakümnendatest pärit võimalikkuse meeleolu selleks ajaks läbi. Sellest uuest Ida-Euroopast ähvaradas üheksakümnendate alguses, kaheksakümnendate lõpus ju tõusta miski sootuks uus ja ägedam muusika kui Läänest. Seda siit isegi oodati mõndades Lääne kultuuriringkondades. Näiteks Kõik Üks Kõige unustatud “Kodu” oli teglikult läbimurdeliselt originaalne, kuigi rahvuslikult meelestatud muusika – rahvuslikkus ei tundunud seal enam halvaloomuline – rääkimata Vennaskonna anarkistlikust mikrokosmosest ja Metro Luminali gootikast. Alumiiniumi 484-jal loodud biiidid oleks võinud lausa uue žanri rajada. Aga kuigi originaalset muusikat tehti edasi ka null-nullidel, sai selleks ajaks selgeks, et põhirõhk on inglise-keelse muusika emuleerimisel, kodumaise turu jaoks arusaadavamas eesti keeles.

See üheksakümnendate originaalne tendents osutus ikkagi pigem vähetähtsaks. Tooksin heaks näiteks sellise ansambli nagu Borax, kelle vene keelsed ja igati paljulubavad helimaastikud jäid sinnapaika. Edu tabas mehi alles siis kui nad veensid HU? näol kuulajaid, et Kylie Minogue’i helipilt, eesti keeles ja eesti elust (derivatiivses, metropoliitses võtmes) lauldes on täiesti mõeldav. Saad aru? Eda-Ines Etti kuulab Coldplay´d, noh. See on ju igati tore, võtame näiteks suvalise tsirkusebiidi ja laseme selle peale oma enda maast kõnelevad mad rhymez’id lahti, aga mis siis? Kuitahes palju sa sinna kohaliku elu-olu vihjeid sisse ka ei loobi – kino “Kosmost” ja publikut, keda kontserdil napib – on see ikkagi emuleerimine, kohandamine. See ei jõua kuhugi, keegi ei taha seda väljaspool meid sellepärast, et neil on juba originaal olemas. Ja kõige hullem on see, et see originaal on ise ka ammu äratehtud, kultuuriliselt viledaks kulunud materjal. Aga ka siis polnud kohandamine ka näiteks Metro Luminal?

Esiteks, muusikaliselt võeti šnitti siis veel elujõulisemast inglise keelsest muusikamaailmast ja teiseks: ei olnud. Sellepärast ei olnud, et Metro Luminalil on oma enda, originaalne meelestatus. Ideoloogiline komplekt, mis Londonis tekkida ei saaks.”

Hirmus pikale läks see kokkuvõte aga muidu oleks, vaata, põhjendamatu nostalgiana kõlanud. Olgu lõpetuseks veel lisatud, et käesolevast aastakümnest pärinevad paljud mu lemmikartistid aga need ei ole inglise keelsest muusikaruumist. Rootsi The Knife, The Field ja Kent, näiteks, on täiesti orginaalsed asjad, cutting edge, meelestatus ja puha. Kent laulab rootsi keeles, The Field ei laulagi, The Knife’il on nii hull vokooder peal, et vahet pole. Ka need artistid ja paljud teisedki on mind palju mõjutanud, vahest rohkemgi kui varemnimetatud kodumaised aatekaaslased. Aga nende poole siinmail tavaliselt ei vaadata, vaadatakse raadio kahe kombel ikka veel Brit Awardse, nagu sealt oleks lähiajal kunagiste iidolite taaskehastus kerkimas. Ei ole. Need maad – Ameerika ja Inglismaa – kaitsevad oma kaubanduslikku positsiooni kultuuri välatarnijatena. Kui pop-muusikal üldse on tulevik, siis see tuleb äärealadelt. Koko-Nuri mäestikust, Altai järve äärest, Mustamäelt. Aga selleks peab sel muusikal ka midagi öelda olema. Midagi uut.

9. Mida pead enda jaoks uuel albumil eriti kalliks

“Šaht. Kapital. Aprikoosi.” See võiks vabalt ka viimaseks jääda, ma olen seal kõik ära öelnud, mida ma ühe meloodia ja laulutekstiga pragu öelda oskan või tahan. On see siis hea või halb, pohl. Kokkuvõttes kõlab see muidugi väga lihtsalt aga selle saavutamiseks on Martin Harak sinna alla ladunud oma kõige profimad pop-helistikud üldse. Tsiteerides Jaak Tombergi, kes omakorda seda teksti tsiteeris etenduse “Kommunisti surm” arvustuses, oleks laulu sõnum järgmine: “Selline on elu, niisugune see elu on”. Sentiment on tuttav, sellest maailma omasoodu minemisest oli juba varem ka juttu. Aga samas on ta nii ulatuslik, et minu arvates vähesed laulud päriselt hõlmavad enda alla kõiki neid asju, millest “selline” ja “elu” koosnevad. Et siis, “eläma on laiffi” ikkagi päriselt ei hõlma. “Näe suveõhtus on uinund provintse / tühje vidinaid ja roosikrantse” – see hõlmab.

10. Ma tean, et võrdlused ei meeldi kellelgi aga seda on öelnud peale minu veel vähemalt üks inimene - teie uus album meenutab 90 aastate Kauko Röyhkät. (nimetan paar lugu)

Sai vähän You-tubesta katsottu sitä sun Kaoko Röyhkää. Juuri nyt, ensimmäistä kertaa. Niitä sun biisejä siinä ei kylla ollut, mutta joku “lensi kädet auki kohta helvettiä”. Ja see oli musta ihan alright. Küllä mä pikkosen itseäni tunsin siinä myös. Että kiitti vaan, juuri olin etsimässä uutta musiikkia ja siinnä se!

11. Sinu tekstid on väga sümbolistlikud, kas see pole üks põhjustest miks tavakuulaja kes on harjunud pigem "Jõime viina, siis tegime seda ja seda ja seda" neid kergelt omaks ei võta. Ka sümbolid mida kasutad on olemuselt mitteigapäevased. Täpsustuseks niipalju, et ma ei näe küll mingit muud teist põhjust (muusika, vokaal, heli) miks need lood ei võiks kõlada raadiojaamadest nagu, nagu...

Kui ma nüüd sissejuhatuseks kergitan saladuskatet selle äärmiselt süstematiseeritud šifri eest, mille põhjal ma “Materjali” tegin, siis tegelikult on kusagil olemas ka ülisalajane dokument ja seal on kõik need inimtegevuse valdkonnad vastava lauluga paari pandud. “Prototüüp” on müstitsism näiteks, “Kirjastus «Pimedus»” on diamaterjalism ja Hümn Korteripeole on “vaba aja veetmine”…
Selline lähenemine on tõesti mõndadele üleliia “targutav” tundunud. Meid on süüdistatud intellektualismis selle sõna mitmete, vastukäivate, kuid samas negatiivsete eesliidetega (“pseudo” (M. Niineste) ja “elitaar“ (keegi märkimisväärselt tähelepanuvääritum tüüp). Ei ole heaks tavaks juba avaldatud kriitikale vastata aga lubage öelda, et teil on otseloomulikult ja täiesti õigus. Kõik see targutamine ongi neetud “pseudole”, lõpuks ta kõlab alati üleolevalt, asjatuna selliselt. Aga see on ka järeldus, millele “Materjal” lõpuks tuleb: “vaikus kõlab nagu võit”. Et siis – pangem ikka tähele ka kui kuulame.

Mingit äärmuseni lihtsustatud “eesti siga” ma meie väheses raadiomenus ei süüdistaks. Selline tegelane on küünikute poolt välja mõeldud. Süüdistaksin selles ja nii mitmeski teises kultuurikriminaalses teos hoopis küünikutest puhvrit, seda, mis kultuuri inimesele vahendab. Alguses raadiodiskor mõtleb mingi gallupi ja mingite reitingute põhjal välja selle “eesti sea” ja siis ta hakkab talle hanguga rokka ette loopima. Ning muidugi – ka siga pole süüst puhas. Õhust need gallupid ja reitingud ju ei tule. Kumb oli enne, kas siga või diskor sitahargiga, ei oska keegi enam öelda. Kuid mõelgem: mis juhtuks siis kui kultuurikanalid korraga otsustaks, et aitab sellest ühiskondlikust kokkuleppest. Keerame sitakraanid kinni. Laskem pigem tühja eetrit kui midagi lasta ei ole. Ära saa must valesti aru, ma ei arva, et sealt Oakenfold’i remiksi asemel mingi mu enda masendav jamps peaks tulema. See oleks kohatu. Ma unistan maailmast, kus oleks üldse vähem kultuuri ja rohkem vaikust.

12. Esita ise endale üks (ka mitu) küsimus millele sa tahaksid vastata ja mida ei küsita ega küsita

“Whoah! Dude, ma nagu just tulin sellisele mõttele, et pistaks mingid need su arusaamatud sümbolid vikipeediasse ja ma ei tea, kas see on sellepärast, et ma olen pilves praegu, või mis, aga see su Prototüübi “suu avamise tseremoonia” näiteks, see on inglise keeles, eksju, "opening of the mouth ceremoy" ja see võib ka sellepärast olla, et ma nii kõva kimu all olen, aga see ei ole väga mage, mis ta tegelikult on! Seletad äkki teistele ka!”

“Oota, mida? Kas sa tõesti tegid just seda, mida “tarkade sõnadega” bändide kuulajad kohati teevad? Et kuulad näiteks Wales’i vaimu-eputiste, Manic Street Preachersi mingit lugu, võtad sõnad ette ja wikid seda arusaamatut kohta seal ja siis leiad midagi ägedat. Aga kuidas? Oled ju pot-head ja idioot, sulle ju meeldib rumal muusika. Minu muusika jälle – mul on muuseas 9 klassi haridust – on vaimuhiiglaslik.”

“Ei, vaata, teglikult on nii, et The Establishment, eksju, The Man, The Man is tryin’ to keeping me down. Aga nad alahindavad mind, mu meeled on erksad, maailm teeb mind uudishimulikuks. Olla huvitatud – see ongi vabadus. Huvi üksi teeb mu meeled vabaks ja nii ma avastasin, et paljud need su sümbolid on tegelikult täiesti olemasolevad asjad. “Mäss ja meelehaigus” “Kirjastus «Pimeduses»” on mingi haige vana eesti kirjaniku raamat ja “mustrituvastus” seal samas laulus on ka wikis täitsa olemas. See on ”pattern recognition”. Mingi Willian Gibsoni raamat ja samas mingi suht äge proge, millega need arvutivärgeldused asjade kohta õpivad”.

“Muljetavaldav! Su küsimus kohta siis niipalju, et see suu avamise tseremoonia on see asi egiptuse surnute raamatust, nende matmisriituses, kus surnukehal tehakse suu lahti. See on selleks, et ta saaks teispoolsuses rääkida.”

“Oot-oot, mul endal oli nagu selline pilt just peas, et suu tehakse sellepärast lahti, et hing saaks kehast välja minna. Nagu sa siin räägib, et mingite “müürhoonete” vahel on, eksju, mingi “šaht”, mille kaudu taeva minnakse. See sobiks sellega.”

“Tegelt on jah niimoodi parem. Nad ei tea ka tänapäeval päris täpselt, miks see suu lahti tehti. Ma võtsin poeetilise vabaduse ja tõlgitsesin seda tseremooniat pigem niimoodi, nagu sa just ütlesid.”
“See teeks selle teksti nagu mõnes mõttes komboks Muinas-egiptusest ja Ida-Euroopa paneelrajoonidest. See mind siin huvtaski. Vaata, see läheb selle keelpillide teemaga seal ka kokku veits.”

13. Mis asjus sa praegu Saksamaal oled

Ma kirjutan siin. Sellepärast, et ma selline raamatu kirjutamise masin olen, on ka kõik mu vastused nii nõutukstegevalt pikad.

P.S. Mine põrgu kui hea see Kauko Röyhka on!!! Kuulasin just veel veits ja no on hea. Et potentsiaalne lugeja ka aru saaks, lisan siia hüperlingi: Kaoko Röyhkä ja Riku Mattila - Helvetti

Tänud selleks korraks. Vestlus sai koguni lühike aga jätkame siis kui romaan on ilmunud. Ja ega ma kirjutades ikka väga küsida ei oska...

Mait Vaik / Robert Kurvitz intervjuu

Küsimused ja vastused kirjateel

1. Alustaks siis sellest nagu ikka, et millal ja kuidas "Material" valmis. Ühesõnaga, kas pärast esimest albumit tuli tahtmine teine kohe otsa teha või ootasite ära vastukajad esimesele ja korrigeerisite ennast vastavalt (loominguliselt, vormiliselt). Kas lood ja tekstid on kirjutatud pärast esimest albumit või ka mõned sellised mis esimesele ei mahtunud.

Pigem oli ikka nii, et esimesed päris uued lood tulid enne kui keegi “Musta apelsini” albumi kohta midagi öelda jõudis. Meil oli siis hammas verel, tuhat mõtet peas. Et näitame neile raiskadele, mida me tegelikult teha oskame.
See esimene variant “Materjalist”, mis “Musta apelsini” järel kiirelt välja kujunes, kandis muuseas nime “Pimedam kui pimedus, valgusest valgem”. Sellest kontseptsioonist jõudis päris albumile kaks lugu – “Võililleväljad” ja “Ida-Euroopas”. Ta pidi olema selline “neljateistaastased paneelrajoonis” asi, nagu laste juturaamat või midagi sellist. “Pal Tänava poisid koos tüdrukute ja purjutamisega”, hästi palju suvist heli ja suviseid kujundeid. Sealt me läksime edasi, see värvus ja väljendite komplekt oleks olnud vist ka liiga sarnane teie “XX Sajandi lastega”. Tekkis uus kontsept, see maailmapilt-kui-albumitäis-muusikat, mis nüüd “Materjali” nime kannab. Aga ma arvan, et huvitav on teada: kuskil ajaloo montaažiruumi põrandal vedeleb ikka veel “Pimedam kui pimedus, valgusest valgem”. Võimeka fantaasiaga kuulaja võib selle sealt nüüd oma mõtte-pleierisse mängima panna.

2. Miks ei ole teie maitsekal koduleheküljel kontakti ja kuidas huvilised üldse plaadi endale soetada saaksid, näiteks Allan kes tõmbas küll mp3-med aga tahaks "Materiali" ka plaadi kujul. (PS mp3-edon saadaval aadressil http://www.ultramelanhool.org

Miks kontakti ei ole, ma ei tea. Maitsekas kodulehekülg pole minu djeelo. Ma olen rohkem nagu “suur poeet ja võrgutaja”.
Plaati saab Tallinnast, Laseringist. Ma arvan, et neilt peab koha peal tellima. Nad ostsid meilt kümme (!!!) tükki ja ma kahtlen, et nad neist kümnest väljapaneku on teinud. Tartus saab plaati osta Genialistide klubist ja eri spetsilt, käsitsi toimetusega, saab füüsilise eksemplari kätte meie korralduselt. Selleks tuleb saata meil aadressil: joannael@gmail.com.
Oli ka plaan Lilli Müüv Mees oma outlet´iks muuta aga see jäi ära. Legendaarne Lilli Müüv Mees on see tüüp, kes kevaditi Wiiralti ees inimesi tüütab. Ta tuleb, teeb oma liputaja-mantli hõlmad lahti – tal ripuvad sealt sinilillede kimbud, hästi armsad, väiksed, niidiga kokkusõlmitud – ja siis ta ütleb sulle oma rämedal häälel: “Osta tüdrukule lilli!” Kas see, muuseas, ei ole kuidagi sõprusepuiesteelik kontsept, Mait? Igatahes, algne idee oli Lilli Müüv Mees Narkotsi Müüvaks Meheks upgrade´ida (“Osta tüdrukule narkotsi!”) aga siis sündis nägemus hoopis Ultramelanhooli Plaate Müüvast Mehest: “Osta tüdrukule Ultramelanhooli plaat!”
Plaan ei materjaliseerunud, Lilli Müüv Mees olla surnud. Mis on muidugi nõme. Tegelt ta ei tahtnudki niivõrd Lilli, Narkotsi või Ultramelanhooli plaate müüja, see oli lihtsalt tema viis vestlust alustada. Tal, vaata, oli üksik olla.

M: Jah, Lilli Müüva Mehega on ka meil oma kokkupuude. Endine matemaatik ja Arne Oidi poeg. Ta pakkus ennast meile manageriks ja vahetasime kontaktid kuid lahku minnes tuli Allanil pähe küsida, et kas ta üldse teab millist muusikalist kollektiivi ta nüüd promoma tõttab. See ununenud pisiasi pani meid mehe võimekuses kahtlema aga omamoodi kummaline kokkusattumus, et ka UM-il olid temaga omad plaanid nagu ka... Metro Luminalil. Ta müüs ju Luminali plaate.

3. Kuidas koosseisuga on, kas on olnud muudatusi, tülisid ja leppimisi. Ja kuidas üldse esimese albumiga rahule jäid võid kuidas kuulajad seda vastu võtsid. Ma saan aru küll, et viimane küsimus tuleks esitada neile aga igal muusikul on ometi oma sisetunne (kuigi, see võib petta)

Koosseis on kaoses. Me ei ole küll minu arust erilised tülitsejad aga kuidagi on niimoodi välja kukkunud, et kõik meie Mustamäe kauboid on maailma peale laiali pillutud. Ehk leiab ükspäev aset majesteetlik taasühinemine? Kolmas album, kus kuuleb jälle ka Tõnis Veelmaa õhulisi kompositsioone? Eks näis.
“Must apelsin” on ajaga koha peale loksunud. Alguses ma küll viskasin ta nurka – kobi eest saast, lase suuri asju teha! – aga nüüd… eks ta on üks heade momentidega ja kindlasti väga kokkuhoidev jutustus noorusest. Ja ma arvan, et ta on tegelikult üpris paljudele meeldima hakanud ka, just komplektina. Et on inimesi, kelle maailmatajus on kuskil nurk selle albumikujundusega. Näiteks eesti kodutute foorumil on kaks kutti, kes tegid UM’i teema ja neile läks raskelt peale. Eesmärk saavutatud. Mis ülejäänud arvavad, ei huvita. Kui sa ikka kunagi tänaval elanud ei ole, siis kes sa üldse kurat oled selline, et muusikast rääkida?

4. Uus plaat tundub väga terviklik, ka kõigi lugude autoriteks olete sina ja Harak. Tekib küll kohe selline tunne, et on mindud maksimumile. Kuidas sa ise kommenteeriksid.

“Maksimum” on õige väljend selles mõttes, et materjal peaks hõlmama absoluutselt kõiki minu arust tähelepanuväärseid inimtegevuse valdkondi. Ta on tehtud ka väga täpse šifri järgi, kõik värvused ja sümbolid jooksevad teatud valemit mööda kokku. See on nagu mingi maailma eest eksiilis elava inimese raamatukogu kokkuvõte. Sellepärast ma õhutaks inimesi, kes veel päris “pihta” saanud pole, talle veidi rohkem aega pühendama kui tavaliselt albumile pühendatakse. Ma tean, et see on paras väljakutse, eriti sellises maailmas, kus sa võid hoopis MGMT kompvek-biidi oma kõrvaklappidesse pista ja kohe hakkab mõnusam. Sellega võrreldes kõlab “Materjal” alguses vaenulikult. Aga siis kui ta vaikselt lahti rullub, ta on omaette maailm ja üpris võluv sellisena. See on kindlasti meelestatuse küsimus ja see meelestatus on pehmelt öeldes kriitiline. Aga proovi selga, äkki sobib!
Seal on näiteks Ciorani, Marxi ja Heiti Tulve tsitaate. Viimane neist kostitab meid ühe iseäranis rumala sõnavõtuga: tal olevat grillz´idega, ridin´ spinners räpi jaoks liiga palju “sotsiaalsest närvi”.

5. Kuidas sujus koostöö Raineriga ja kui suur osa temal kui produtsendil ja helitehnikul lõpptulemuses on.

Koostöö Rainer Jancisega on nagu unes lendamine. Suuresti ülepingutatud on need müüdid ta konfliktsest iseloomust. Rainer Jancis on zen-munk. Las ma maalin teile pildi sellest, kuidas see välja näeb, kui Rainer Jancis su albumit miksib: Raineri juures on alati palju paljaid naisi aga need ei sega ta tähelepanu, ta silm püsib fikseeritult arvutimonitoril, ta käed opereerivad miksimispulti ämblikulaadse vilumusega. Sa ise paned seal kõrval kõvasti pidu – Rainer Jancise juures käib alati pidu, kõik kuulsad inimesed on seal, seesama Heiti Tulve esindab oma elustiili-firmat, ameleb diivanil koos kokist tuima, pool-alasti Carmen Kassiga – sa ise teed ka kokki ja lällad, šampapudel käes. Ja siis Rainer Jancise stuudiokõlaritest kostab su muusika, see on jumalik, see on sitaks šefim kui ta enne oli, siis kui Rainer seda veel šefiks miksind ei olnud. Sa koperdad talle otsa ja karjud: “Rainer, keera veel šefimaks!” ja Rainer tuleb selle peale nagu transist välja: “Kui palju šefimaks?”. Sa karjud: “Keera 12% šefimaks!”, Rainer paneb käe oma “šefimaks” slaideri peale ja Carmen Kass hüüab: “Ei ole nii, Kirjastus «Pimedus» läks just 12% šefimaks, kuidas see võimlik on?! Ma arvasin, et enam šefimaks ei ole võimalik!”

Ja siis Heiti Tulve ütleb, et tal on liiga palju sotsiaalset närvi, ta ei saa sellest luksuskaupade hävitamise orgiast enam osa võtta. Ta läheb ära koju.
Tegelikult on nii, et kuigi Rainer on päriselt ka võlur ja väga hea maitsega muusik, siis ma pean au andma ka Indrek Pattele Linnahalli stuudiost. Rainer tegi siin ju ainult miksi ja masteri, milles avaldus muidugi ka tema “produtsendikäsi” (on punane, parem käsi?). Helitehnik oli ikkagi Indrek Patte ja see ei ole mitte vähem andekas mees.

M: Olen sinuga nõus. Kuigi Pattele see kiitus vist korda ei lähe on ta tõesti tasemel helimees ja Vennaskonna “Usk. Lootus. Armastus” on tänaseni üks paremini helindatud albumeid selle ansambli ajaloos. Kuigi, meeletu kiirus, 12 tundi mille jooksul need lood sisse sai mängitud ja miksitud jääb vist ka Linnahalli rekordiks. Hilisemast koostööst Patte millegipärast keeldus.

6. Ma ei saa mööda sinu isikust, esiteks kes sa oled ja millised on sihid. Õpingud, unistused, reaalsemad plaanid

Kindel on see, et mingeid õpinguid mul nüüd küll lähiajal plaanis ei ole. Haridus ja mina, me olema sõjajalal, ma jälestan teda.
Tulevikust: mul on selle 24 eluaasta jooksul olnud kaks suurt projekti. Esimese koondnimi on “Elyysium”. Nüüd ma olen oma teise, UM´iga mõneks ajaks ambitsioonid rahuldanud. Ma ei oska sellele “Materjali” töökehale enam midagi lisada, ei ole enam ühtegi asja, mida ma laulutekstiga öelda tahaks. On aeg järgmised paarkend aastat Elyysiumile pühendada.
See tähendab, et ma hakkan kirjanikuhärraks ja hävitan maailma.

6.a. Kirjandusest rääkides, kes sulle meeldivad. Ja veel - pole kahtlustki sinu kui tulevase kirjaniku võimetes aga miks just hävitada? Või tuleb seda võtta lihtsalt kui “vihast” väljendit.

Ei, see on ikka eesmärk omaette. Samamoodi nagu see on eesmärk omaette sellel samusel, meie “Materjalil”. Tellingud või plahvatused, kumb on ägedam? Võtkem näiteks huumor – kas sulle siis ei tundu, et maailm läheb liigestest lahti kui sa naeru käes vapud? Et see su lõkerdus oleks nagu miski tektooniline pomm, mille käes sõjaministeerium ja telemaja kokku varisevad? Mis on kõige šefim bändinimi kogu maailmas? “Einstürzende Neubauten” – kokkuvarisevad nüüdisehitised. See ei ole mitte ainult naljakas, kokkuvarisemine on ka ilus, sa filmi seda aegluubis, näita kuidas majad tuhastuvad või jääliustikud vette vajuvad. Kõik ütlevad “Ahh…katarsis!” Muidugi on olemas ka alalhoidvat ilu aga mulle tundub, et need alalhoidvad jõud on niikuinii suures enamuses. Mis neid siis enam toetada? Pealegi, selles nende alalhoidlikkuses on üksjagu enese armastust, enese, mitte maailma alalhoidmist. Ja see ei ole ei enam katarsiline ega ilus. Ja väga naerma see mind ka ei aja.
Tegelikult on enamus head ilukirjandust üks paras maailmalõpp. Kas sa tead kedagi, kelle lemmikraamat lõppeks jube hästi, suurte restauratsioonidega? Mina ei tea. Meie kitarristile ja heliloojale, Martin Harakule meeldib see kui Emil Zola “Söekaevurites” anarhist Suvarin kaevandusele pommi alla paneb. Muidugi ei pruugi see päris maailmas niimoodi olla aga kirjandus ju lepitabki kõiki neid ärajäänud võimalusi. Montaažiruumi põrandalt. Kõike seda ärajäänud tragöödiat ja kaost, mille asemel päris asjad on läinud nii, nagu nad lähevad: enam-vähem etteaimatavalt. Omasoodu. Paljude minuvanuste lapsepõlveraamat #1, Vendade Stephanideste “Iidsete aegade lood”, lõppeb järgmiselt: oma lapsi leinava ema pisarate all variseb kokku Olympos, jumalad hävivad. Päris maailmas nii ei ole, üheksa milonit inimest sureb Holodomoris, kolmkümmend miljonit inimest sureb Suures Hüppes, elu läheb edasi. Vjso normanlo.
“Mutta mikä on maa? See on helvetti. Se ei ola mikään kauhuapaikka. Ennemmiknin siinä on surullista.”
Mis puutub lemmikautoritesse, siis ma ennast oma peene kirjandusliku maitse najal upitama ei hakkaks. Olgu öeldud, et mulle meeldib süžee meisterlikkus rohkem kui stiil. Minu jaoks on meelelahutus esmane, siis tuleb meelestatus, misiganes filosoofiline sõnum. Ma tahaks olla selline kirjanik, kelle raamatud on sama apetiitsed kui Harry Potter. See publikule väljakutse esitamine on selline asi, mis jäägu muusikasse. Ma olen ta seal juba välja elanud.

7. Ühest meie vestlusest jäi mulje, et "materjali" senine käekäik sind ei rahulda. Pean siin silmas, et mitmed väljaandajad ei olnud nõus seda tirazeerima. See on see koht kus võid neid sõimata

Ega ma ise ka ärimehena ei oleks seda asja avaldanud. Keda siin ikka sõimata on? See ei olnudki ju, niimoodi järelkätt mõeldes, mingi läbilöögiprojektina tehtud. Plaaditööstust sõimata on nagu jalaga maaslamajat taguda. Tuleviku muusikamaailmas saavad niikuinii töötama teistsugused ärmudelid. Mis need on, ei oska ma praegu öelda. See netis avaldamise asi on igatahes vahe-etapp, see on kindel. Aga asi on inimestele kohale toimetatud, see on nüüd tehtud.

8. Kuidas sa üldse praegust eesti muusikat hindad. Mis sinu meelest kodumaa muusikamaastikul toimub

Ma arvan, et mul tegelikult puudub vajalik distants seda hindamaks, mis toimub. Ma ei räägi siin üldse ainult kohalikust muusikamaailmast, ka rahvusvaheline eeter on käesoleval aastakümnel lihtsalt ära vajunud. Miks ma kriitilisest distantsi mainin on see, et ma kuulen niimoodi öeldes, mingit piidri kidinat, mitte oma häält. Arvamus jääb samaks ka järgmisel aastakümnel, see on kindel, ainult toon muutub (loodetavalt) väärikamaks. Nii et kujutagem järgmist endale ette pigem ajast karge, distantseerunud sõnavõtuna, kui minuna praegu:
“Eimillegindad, nagu neid inglise keelsest terminist “the noughties” tõlkida võiks, olid muusika jaoks ärimudelite ümberkujunemise ja varajasema pop-kultuurilise kütuse ärapõletamise tõttu kehv aeg. Ärimudelid ärimudeliteks, räägime kütusest. Kütust kahte sorti: poliitilist ja kultuuri-potentsiaalset. Need on tieneteisega soetud. Välismaal sai otsustavaks teise protestimuusika laine äpardumine – sõtta ju ikkagi mindi, kedagi ei huvitunud see alternatiivselt meelestatud paraaditamine – ning tõsiasi, et hip-hop, dub, house, britpop, trip-hop, r’n’b, Poola Kooma, Radiohead’i klaveripopp ja tegelikult kõik muusikastiilid, mis null-nullidel raadioeetris kõlasid, olid üheksakümnendatel või veelgi vare, juba ära tehtud. Juurde tuli väga vähe ja kui, siis olemasolevate derivaate. Levinud sõna, mida selle ideede nappuse varjamiseks kasutatakse, on muuseas “retro”.
Ka Kodumaal oli üheksakümnendatest pärit võimalikkuse meeleolu selleks ajaks läbi. Sellest uuest Ida-Euroopast ähvaradas üheksakümnendate alguses, kaheksakümnendate lõpus ju tõusta miski sootuks uus ja ägedam muusika kui Läänest. Seda siit isegi oodati mõndades Lääne kultuuriringkondades. Näiteks Kõik Üks Kõige unustatud “Kodu” oli teglikult läbimurdeliselt originaalne, kuigi rahvuslikult meelestatud muusika – rahvuslikkus ei tundunud seal enam halvaloomuline – rääkimata Vennaskonna anarkistlikust mikrokosmosest ja Metro Luminali gootikast. Alumiiniumi 484-jal loodud biiidid oleks võinud lausa uue žanri rajada. Aga kuigi originaalset muusikat tehti edasi ka null-nullidel, sai selleks ajaks selgeks, et põhirõhk on inglise-keelse muusika emuleerimisel, kodumaise turu jaoks arusaadavamas eesti keeles.
See üheksakümnendate originaalne tendents osutus ikkagi pigem vähetähtsaks. Tooksin heaks näiteks sellise ansambli nagu Borax, kelle vene keelsed ja igati paljulubavad helimaastikud jäid sinnapaika. Edu tabas mehi alles siis kui nad veensid HU? näol kuulajaid, et Kylie Minogue’i helipilt, eesti keeles ja eesti elust (derivatiivses, metropoliitses võtmes) lauldes on täiesti mõeldav. Saad aru? Eda-Ines Etti kuulab Coldplay´d, noh. See on ju igati tore, võtame näiteks suvalise tsirkusebiidi ja laseme selle peale oma enda maast kõnelevad mad rhymez’id lahti, aga mis siis? Kuitahes palju sa sinna kohaliku elu-olu vihjeid sisse ka ei loobi – kino “Kosmost” ja publikut, keda kontserdil napib – on see ikkagi emuleerimine, kohandamine. See ei jõua kuhugi, keegi ei taha seda väljaspool meid sellepärast, et neil on juba originaal olemas. Ja kõige hullem on see, et see originaal on ise ka ammu äratehtud, kultuuriliselt viledaks kulunud materjal. Aga ka siis polnud kohandamine ka näiteks Metro Luminal?
Esiteks, muusikaliselt võeti šnitti siis veel elujõulisemast inglise keelsest muusikamaailmast ja teiseks: ei olnud. Sellepärast ei olnud, et Metro Luminalil on oma enda, originaalne meelestatus. Ideoloogiline komplekt, mis Londonis tekkida ei saaks.”
Hirmus pikale läks see kokkuvõte aga muidu oleks, vaata, põhjendamatu nostalgiana kõlanud. Olgu lõpetuseks veel lisatud, et käesolevast aastakümnest pärinevad paljud mu lemmikartistid aga need ei ole inglise keelsest muusikaruumist. Rootsi The Knife, The Field ja Kent, näiteks, on täiesti orginaalsed asjad, cutting edge, meelestatus ja puha. Kent laulab rootsi keeles, The Field ei laulagi, The Knife’il on nii hull vokooder peal, et vahet pole. Ka need artistid ja paljud teisedki on mind palju mõjutanud, vahest rohkemgi kui varemnimetatud kodumaised aatekaaslased. Aga nende poole siinmail tavaliselt ei vaadata, vaadatakse raadio kahe kombel ikka veel Brit Awardse, nagu sealt oleks lähiajal kunagiste iidolite taaskehastus kerkimas. Ei ole. Need maad – Ameerika ja Inglismaa – kaitsevad oma kaubanduslikku positsiooni kultuuri välatarnijatena. Kui pop-muusikal üldse on tulevik, siis see tuleb äärealadelt. Koko-Nuri mäestikust, Altai järve äärest, Mustamäelt. Aga selleks peab sel muusikal ka midagi öelda olema. Midagi uut.

9. Mida pead enda jaoks uuel albumil eriti kalliks

“Šaht. Kapital. Aprikoosi.” See võiks vabalt ka viimaseks jääda, ma olen seal kõik ära öelnud, mida ma ühe meloodia ja laulutekstiga pragu öelda oskan või tahan. On see siis hea või halb, pohl. Kokkuvõttes kõlab see muidugi väga lihtsalt aga selle saavutamiseks on Martin Harak sinna alla ladunud oma kõige profimad pop-helistikud üldse. Tsiteerides Jaak Tombergi, kes omakorda seda teksti tsiteeris etenduse “Kommunisti surm” arvustuses, oleks laulu sõnum järgmine: “Selline on elu, niisugune see elu on”. Sentiment on tuttav, sellest maailma omasoodu minemisest oli juba varem ka juttu. Aga samas on ta nii ulatuslik, et minu arvates vähesed laulud päriselt hõlmavad enda alla kõiki neid asju, millest “selline” ja “elu” koosnevad. Et siis, “eläma on laiffi” ikkagi päriselt ei hõlma. “Näe suveõhtus on uinund provintse / tühje vidinaid ja roosikrantse” – see hõlmab.

10. Ma tean, et võrdlused ei meeldi kellelgi aga seda on öelnud peale minu veel vähemalt üks inimene - teie uus album meenutab 90 aastate Kauko Röyhkät. (nimetan paar lugu)

Sai vähän You-tubesta katsottu sitä sun Kaoko Röyhkää. Juuri nyt, ensimmäistä kertaa. Niitä sun biisejä siinä ei kylla ollut, mutta joku “lensi kädet auki kohta helvettiä”. Ja see oli musta ihan alright. Küllä mä pikkosen itseäni tunsin siinä myös. Että kiitti vaan, juuri olin etsimässä uutta musiikkia ja siinnä se!

11. Sinu tekstid on väga sümbolistlikud, kas see pole üks põhjustest miks tavakuulaja kes on harjunud pigem "Jõime viina, siis tegime seda ja seda ja seda" neid kergelt omaks ei võta. Ka sümbolid mida kasutad on olemuselt mitteigapäevased. Täpsustuseks niipalju, et ma ei näe küll mingit muud teist põhjust (muusika, vokaal, heli) miks need lood ei võiks kõlada raadiojaamadest nagu, nagu...

Kui ma nüüd sissejuhatuseks kergitan saladuskatet selle äärmiselt süstematiseeritud šifri eest, mille põhjal ma “Materjali” tegin, siis tegelikult on kusagil olemas ka ülisalajane dokument ja seal on kõik need inimtegevuse valdkonnad vastava lauluga paari pandud. “Prototüüp” on müstitsism näiteks, “Kirjastus «Pimedus»” on diamaterjalism ja Hümn Korteripeole on “vaba aja veetmine”…
Selline lähenemine on tõesti mõndadele üleliia “targutav” tundunud. Meid on süüdistatud intellektualismis selle sõna mitmete, vastukäivate, kuid samas negatiivsete eesliidetega (“pseudo” (M. Niineste) ja “elitaar“ (keegi märkimisväärselt tähelepanuvääritum tüüp). Ei ole heaks tavaks juba avaldatud kriitikale vastata aga lubage öelda, et teil on otseloomulikult ja täiesti õigus. Kõik see targutamine ongi neetud “pseudole”, lõpuks ta kõlab alati üleolevalt, asjatuna selliselt. Aga see on ka järeldus, millele “Materjal” lõpuks tuleb: “vaikus kõlab nagu võit”. Et siis – pangem ikka tähele ka kui kuulame.
Mingit äärmuseni lihtsustatud “eesti siga” ma meie väheses raadiomenus ei süüdistaks. Selline tegelane on küünikute poolt välja mõeldud. Süüdistaksin selles ja nii mitmeski teises kultuurikriminaalses teos hoopis küünikutest puhvrit, seda, mis kultuuri inimesele vahendab. Alguses raadiodiskor mõtleb mingi gallupi ja mingite reitingute põhjal välja selle “eesti sea” ja siis ta hakkab talle hanguga rokka ette loopima. Ning muidgugi – ka siga pole süüst puhas. Õhust need gallupid ja reitingud ju ei tule. Kumb oli enne, kas siga või diskor sitahargiga, ei oska keegi enam öelda. Kuid mõelgem: mis juhtuks siis kui kultuurikanalid korraga otsustaks, et aitab sellest ühiskondlikust kokkuleppest. Keerame sitakraanid kinni. Laskem pigem tühja eetrit kui midagi lasta ei ole. Ära saa must valesti aru, ma ei arva, et sealt Oakenfold’i remiksi asemel mingi mu enda masendav jamps peaks tulema. See oleks kohatu. Ma unistan maailmast, kus oleks üldse vähem kultuuri ja rohkem vaikust.

12. Esita ise endale üks (ka mitu) küsimus millele sa tahaksid vastata ja mida ei küsita ega küsita

“Whoah! Dude, ma nagu just tulin sellisele mõttele, et pistaks mingid need su arusaamatud sümbolid vikipeediasse ja ma ei tea, kas see on sellepärast, et ma olen pilves praegu, või mis, aga see su Prototüübi “suu avamise tseremoonia” näiteks, see on inglise keeles, eksju, “opening of the mouth ceremony” ja see võib ka sellepärast olla, et ma nii kõva kimu all olen, aga see ei ole väga mage, mis ta tegelikult on! Seletad äkki teistele ka!”
“Oota, mida? Kas sa tõesti tegid just seda, mida “tarkade sõnadega” bändide kuulajad kohati teevad? Et kuulad näiteks Wales’i vaimu-eputiste, Manic Street Preachersi mingit lugu, võtad sõnad ette ja wikid seda arusaamatut kohta seal ja siis leiad midagi ägedat. Aga kuidas? Oled ju pot-head ja idioot, sulle ju meeldib rumal muusika. Minu muusika jälle – mul on muuseas 9 klassi haridust – on vaimuhiiglaslik.”
“Ei, vaata, teglikult on nii, et The Establishment, eksju, The Man, The Man is tryin’ to keeping me down. Aga nad alahindavad mind, mu meeled on erksad, maailm teeb mind uudishimulikuks. Olla huvitatud – see ongi vabadus. Huvi üksi teeb mu meeled vabaks ja nii ma avastasin, et paljud need su sümbolid on tegelikult täiesti olemasolevad asjad. “Mäss ja meelehaigus” “Kirjastus «Pimeduses»” on mingi haige vana eesti kirjaniku raamat ja “mustrituvastus” seal samas laulus on ka wikis täitsa olemas. See on ”pattern recognition”. Mingi Willian Gibsoni raamat ja samas mingi suht äge proge, millega need arvutivärgeldused asjade kohta õpivad”.
“Muljetavaldav! Su küsimus kohta siis niipalju, et see suu avamise tseremoonia on see asi egiptuse surnute raamatust, nende matmisriituses, kus surnukehal tehakse suu lahti. See on selleks, et ta saaks teispoolsuses rääkida.”
“Oot-oot, mul endal oli nagu selline pilt just peas, et suu tehakse sellepärast lahti, et hing saaks kehast välja minna. Nagu sa siin räägib, et mingite “müürhoonete” vahel on, eksju, mingi “šaht”, mille kaudu taeva minnakse. See sobiks sellega.”
“Tegelt on jah niimoodi parem. Nad ei tea ka tänapäeval päris täpselt, miks see suu lahti tehti. Ma võtsin poeetilise vabaduse ja tõlgitsesin seda tseremooniat pigem niimoodi, nagu sa just ütlesid.”
“See teeks selle teksti nagu mõnes mõttes komboks Muinas-egiptusest ja Ida-Euroopa paneelrajoonidest. See mind siin huvtaski. Vaata, see läheb selle keelpillide teemaga seal ka kokku veits.”

13. Mis asjus sa praegu Saksamaal oled

Ma kirjutan siin. Sellepärast, et ma selline raamatu kirjutamise masin olen, on ka kõik mu vastused nii nõutukstegevalt pikad.

P.S. Mine põrgu kui hea see Kauko Röyhka on!!! Kuulasin just veel veits ja no on hea. Et potentsiaalne lugeja ka aru saaks, lisan siia hüperlingi: http://www.youtube.com/watch?v=REBIFVQ-0zQ

Tänud selleks korraks. Vestlus sai koguni lühike aga jätkame siis kui romaan on ilmunud. Ja ega ma kirjutades ikka väga küsida ei oska...