Essee Elyysiumist no 1

"See peab olema nagu unenägu ja sellisena tohivad teda valgustada vaid välgusähvatused"

- Witold Gomborwicz, "Dzienniki"

("Harjutused I-VII" on seitse harjutust Elyysiumi jaoks. Põhitöö enda tähtaeg võiks olla aasta 2020. Need seitse (või viis, või, miks mitte üheksa) raamatut siin, käsitlevad eri nurkade alt süžee kohaletoimetamise meetodeid, dialoogi, žanri eripärasid ja Elyysiumi enda põhielemente. Kuigi mina võtan neid harjututustena, ei ole nad seda lugeja jaoks mitte. Viimane neist on küll esseedekogumik, millesse kuulub ka käosolev tükk, ülejäänd on täisväärtuslikud romaanid. Esimesed kaks järgnevast nimistust on raamatute pärispealkirjad, teiste näol on tegemist nn tööpealkirjadega. Nime taga on kirjas raamatu avaldamisaasta, selle järel sisu lühikokkuvõte. Kõik alljärgnev, va Harjutus I, on puht-teoreetiline.


Püha ja õudne lõhn (2009) - Lundi laste kadumine (Elyysium ja detektiiviromaan Twin Peaks´i vaimus)

Ei mingit vaherahu fuuriatega (2010) - seersandid Mack "The Torso" Torson ja Chester McLain löövad jalaga ukse maha, gung-go, Dirk Squarejaw stiilis (Elyysium ja politseiseriaal)

Les Invisibles (2011) - Seol Cite on sotsiaaleksperiment kolossaalsel skaalal, enamuse pärisorjus vähemuse täieliku vabaduse nimel (Elyysium ja Marie Antoinette de Sade'i kaudu, öösel)

Operaator taskukalkulaatoriga (2012) - Hr. Macaab Nyflox on lihaks saanud geopoliitiline absurd (Elyysium kohtub Lõuna-Ameerika narkokaubanduse, Indohiina džunglihorrori, Hutude ja Tutside genotsiidi, Syriana ja Leniniga)

Erapooletus (2013) - aastasajavahetus innossents Sola järgi (Elyysium ja politoloogia: kuidas see siis tegelikult välja näeb kui üks inimene valitseb maailma? - võim on aga tahtmist seda kasutada pole)

Lomonossovimaa valkkehade karantiin (2014) - sotsiaalkorra täielik koost lagunemine Graadis; pandeemia ja sellele järgnev poliitilise avatürism (maailma esimene riigi infrastruktuuri õudusromaan)

Aukartus (2015) - esseedekogumik Elyysiumist.

(Mulle meenub - millegipärast - kolmemõõtmelisse ruumi asetatud strateegiamängu "Homeworld" avavideo, kus ehitati maailma esimest valguskiirusel liikuvat kosmoselaeva. See valmis planeedi orbiidil nii kaua, et terve põlvkond harjus ta tellingute siluetti öötaevas kuu ja tähtedega võrdseks nähtuseks pidama...))

Las ma jutustan sulle algatuseks kõige ilusamast asjast, mida inimene kunagi öelnud on. Nimi oli tal küll väheütlev – Max, Max Horkheimer – kuid neid nelja või viite sõna (olenevalt keelest, millesse nad tõlgitud on) võib kasvõi pastakaga peopessa kirjutada ja juba seal, ilma kontekstita annavad nad inimajaloo ainsa, tõelise inkantatsiooni mõõdu välja. Õigupoolest ei kuulugi sentiment Maxile, need sõnad on alati olnud, nad seisavad üksi, on ”pühad, liikumatud, paigaletardunud”. Sellegipoolest, las ma räägin sulle, kellega tema näol tegemist oli. Niisama, efekti mõttes.

Max Horkheimer oli sotsiaalfilosoof, Saksamaalt; ta liikus ringi Frankfurdi koolkonna marksismilembelises seltskonnas ja ma arvan: siis kui need sõnad ta suust välja pudenesid võisid nad talle endalegi üllatusena tulla. Oli mees ju ometi kriitilise teooria rajaja ja sellisena harjunud oma inertset rahulolematust akadeemilise argooga tõsiseltvõetavaks rüütama. Teisiti öeldes – tegemist oli tõsise inimesega, kes tegi tõsist tööd ja kõik ta sõbrad olid ka väga tõsised. Koos nad käisid Maini äärses Frankfurdis ringi, vaatasid, kuidas XX sajandi kapital nende kontrolli välja spiraalitab, edasi, hoomamatusesse, ja siis nad katsusid seda kuidagi sõnastada ka. Inimese keeles. Olgu ette ära öeldud, niisama, vaigistmaks kahtlusi, et XX sajandi kapitaliga pole esseel peale Horkheimeri suurt pistmist.

Ma ei tea kui adekvaatne see nüüd on, et ma koolkonda talle nime andnud linnaga seostama asun – niipalju kui ma tean, võisid nad ju hoops mujal ka oma vaatlusi teha – aga hoopis mujal ma käinud ei ole, Frankfurtis aga olen. Ja nii ma võin sulle öelda, et tegemist on ühe parajalt näotu kohaga. Kindlasti on see tast igas mõttes suurema, Ruhrgebeit’i nimelise autobahnide võrgustiku logistiline kärn nüüd, aastal 2009 veelgi iseloomutum kui 1970ndatel, Horkheimeri sõnade kandis. Siis oli Frankfurt kõigest Lääne-Saksamaa, mitte Suure Saksamaa finantspealinn, ilmasõda ka veel kõmises maa kohal, ei olnud jõutud nii palju neubauteneid püstitada. Aga midagi selles tegi Horkheimeri siiski rahutuks, oma südame salajas piilus ta hoopis Ida poole, rääkis sõpradega sotsiaalteadustest, inimmõttest ja sellest, kuidas seda kõike normaalsemaks teha.

Kogu oma elu maadles ta erinevate sotsiaalkordadega – sellega, mida nende ebaõnnestumistel on inimese kohta öelda – ja niimoodi, 70ndatel, vana ja kõigest sest väsinuna köhatas ta korra ja lubas endale härdusehetke. Tähtis on siinkohal, veel moment enne nööpnõelatorget tegelikkuse enese pimeseina, endale selgeks teha, kellega ikkagi tegemist on: tegemist on kirjanikuhärraga oma videvikuaastatel, mehega, kes tõepoolest kõik ülejäänud variandid (kommunismiti, anarkismiti, kapitalismiti, utopismiti, furierismiti...) oli tüütuseni läbi töödelnud. Ning seejärel – jõudnud eikuhugiviiva möönduseni, rüppevajuvate käte ja ohkeni, mille omapoolne sissejuhatus võiks kõlada nii: ”sest kõigest hoolimata, sellele kõigele vaatamata, jääb alati...” mis?

IGATSUS MILLEGI SOOTUKS TEISTSUGUSE JÄRELE

(Selline oli tema välklambi sähvatus, ilmutus, nööpnõelatorge, ”tegelikkuse ainitisus”, ”ajaloo muidu nii segamatu pidevus” kaotasid murdekundiks oma autoriteedi. Või nii nagu Jaak Tomberg ütleks: ”Sähvatuse kaudu muutus korraga tajutavaks teatav eksistentsi ebakõla, liigestest-lahti-olemise seiskunud ja tontlik atmosfäär. Selle aeg-ruumi läbielamine võiks olla igasuguse kirjanduse – ehk tuleks nüüd lihtsalt öelda: kirjutamise – lähtepunkt. Sähvatuses terendub eimiski, aeg tardub paigale, keele side maailmaga katkeb. Tekst on too pikk kõuekõmin, mis järgneb…”

Too pikk kõuekõmin, mis järgneb, ei ole tegelikult, mitte tekst, vaid Elyysium, maailma kroon. Jaak Tomberg seda oma mõõtmatute tagajärgedega doktoritöös veel ei tea. Sellepärast ei tea, et ikka veel on aasta 2009, mitte 2020, siis kui Elyysium valmis saab.)

”Sehnsuht Nach dem Ganz Anderen”, nii nagu ”igatsus...” oma originaalpealkirjas kõlab, tegi Horkheimeri nõutuks. See raamat ei kuulu ta kohustusliku kirjanduse hulka. Olles kord oma kompetentsi piiridest väljunud, inimese mikrokosmosest, Maailma tohutusse atmosfääri, toposfääri, osoonikihti, ei osanud ta seal suurt midagi pihta hakata. Ma olen teadlik, et see, mida näitealune sealt otsima läks, oli palju vähem ilukirjanduslik ja metafüüsiline, palju rohkem kriitilisse teooriasse puutuv, kui see, mis mind isiklikult teistsuguse juures köidab. Aga see ei ole enam tähtis. Mees on oma töö teinud, sisu ei määra midagi, ainult pealkiri jääb.

Teiselpool igatsust, oleme me harjunud arvama, asubki nõutus, sõnad ei päädi seda kirjeldama. Oleme valesti harjunud, seal asub maailma kroon. Ning olgu see üks kord ja väga konkreetselt öeldud: Jumalal ja, mistahes spirituaalsusel, ei ole sellega midagi pistmist. See kõik ei ole enam ammu miski teistsugune, ”sootusest” veel rääkimata. Sellega võrreldes, millest ma siin räägin on spirituaalsus jämedalt väljendudes

p o h h u i.

Aga mis on Elyysium? Elyysium on seesinane maailm siin, või õigemini ”niisugune versioon meie maailmast, millest sõnakasutuslikult ebaoluline osa on maha lahutatud.” (taaskord Jacki sulest pärit tähelepanek) Ent kas sellisena pole siis tegemist mistahes osalise maailmaga, sellega, mille kirjanduslik teos endast tekitab, utreeritult vahest lausa “fantaasiauniversumiga”?

Tõsi ta on: ulme on inimkultuuri lõiketera. Kui millegil üldse veel millegi kohta midagi öelda on, siis saab see kahtlemata olema “ulmeline”. Lõiketera on muidugi ainult selline ulme, kus “kõrgkultuurile” iseloomulik ambitsioon kohtub ulme vormi ja eelkõige ta läbimurdelise keelekasutusega. Moodustamaks käesoleva arengujärgu võimsaima, dialektise ilutulestiku – nohikute kultuuri; “Shin Seiki Evangelioni”, “Blade Runneri”; Willian Gibsoni romaanide amalgaam, miks mitte näiteks “Sügisballile” omase visuaalse keelega. Seda teavad nüüdseks kõik, nagu James Joyce´i “Ulyssese” paberköite tagakaanel “teavad nüüdseks kõik, et tegemist on kahekümnenda sajandi suurima romaaniga”. Ainsad, kes veel ei tea, on tõepoolest paar trilobiitide ajajärku kuuluvat fossiili ja, vabandust väga aga – ka mõned tüdrukud ei tea.

Ulmet ma siinkohal pikemalt kaitsma ei hakka, kuna, esiteks) pole, mida kaitsta (populaarsemad näited moodustavad esimesed 38 nimekirjast, kus 40 “kõikide aegade” linateost on kassaedu järgi üles loeteldud – vaata järgi kui ei usu, mulle tuli üllatusena – elitaarsemad näited, aga, on ammuilma akadeemilise uurimustööga päriskirjanduse panteoni tõstetud.) Ning teiseks) võtta seda, mida ma silmas pean ulmena oleks lihtsalt väga igav. Minupoolne käsitlus “Elyysium kui ulme” aimaks vaid võrratult kenamini ette seda, mida hakkab kostma Harjutuste I-VII avaldamise peale, ajalehenupukestes, meedias, kus kirjanduskriitika oma Mihkel Raua lõugamise kõrval smurfilaadset häält teeb.

Ei tea, millest see siis tuleb, kas halb-aimdusest, või mu siirast usust, et Elyysium kui ulme on eksimus kategooria vastu (ehk vähimal juhul selle kategooria seninägematu arenguetapp?), aga maailmaloome kõrvalt olen peaaegu sama palju aega pannud ulmele omaste piirjoonte hajutamise alla. On enam kui tõenäoline, et minu sellised piirinihutamised tulevad tahtmisest veristada iidolid, vaikida maha mõjutajad, nõuda eraldi peatükki, oma kategooriat. Kuitahes kompleksselt see ka ei kõlaks, tõuseb sellisest tegevusest alati kasu. Mõtted teravnevad, astume fookusesse, ideede komplekt laseb aadrit. Ma arvan, et iga eneseteostusega tegelenud inimene tunneb nüüd tükikese endast siin ära, kui ma ütlen: olen sedasi talitanud idee, mitte enese teenistuses. Kuitahes laastavad ambitsioonid ka ei oleks, nad on teisejärgulised, üks üpris vastik, ihadest kadalipp – kõik Elyysiumi nimel.

Et siis. Ulme minu kogemuse kohaselt, kuiväga ma temast ka lugu ei peaks, on igatsusega kõigest kompivas suhtes. Otseloomulikult on ta mütoloogia ja religoosse allegooria taaskehastumine uuel arenguetapil. Kuid selleks, et öelda, mis asub teiselpool Horkheimeri nõutust; et öelda, milline see sootuks teistsugune siis on, ei ole pelk fantastiline konstruktsioon enam piisav. Konstruktsioonil peab olema ka konkreetne eesmärk. Ja see saab olla ainult üks – Elyysium on igatsuse katsepolügon, kast kasti sees; ta on äravahetamiseni sarnane meie maailmaga, kõik erinevused on korraldatud enam-vähem ühel eesmärgil: et mitte jääda jälle niisama, õlad longus passima kui võimalus esitleb end.

Ehk oleks nüüd hea aeg teha mängu võlu selgeks ka neile närvisüsteemidele, mis viie püha, liikumatu, paigaletardunud sõna peale millegipärast ei käivitunud. Millest me räägime siin, kui me niimoodi, hoolimatult loobime seda sõna – usust ning armastusestki intiimsemat – “igatsust”? Me räägime sellest, kuidas iseenda eest ja iseenda sisse põgeneval mõistusel on kombeks tõrjuda, nagu vett-hülgav materjal kõik pingutused, mis kultuur, religioon ja narkootikumid ta sügavaima intiimsuse tasandi suunas teevad. Selles on midagi kirjeldamatult seksuaalset: meie pühadusetundes. Peab olema seletamatu, sootuks teistsugune kuskil, see ei tohigi olla sõnadesse seatav. Kõik see flirt nende laulude ja hingeraputavate kirjandusteostega on kõige labasem koketeering, publikuinstinkt on inglise keeles sõnastatav kui: cock-tease. Kas sa mäletad seda momenti kui värk sulle raskelt peale läks? Kas polnud nagu veidi nii, et see kõige tugevam kokkupuude saabus kummalise ärevusega? Kõik need kriitilised aegised, mis meid ümbritsevad on muidugi seal, et mitte iga teise labasuse peale nutma puhkeda, aga ka nutma puhkemine on kõrvalepõige, vett hülgamine. Esmane põrutus möödub, endalegi salajase kergendustundega avastad sa ennast taaskord tavalise kultuuriprodukti mõjusfääris. Jumal tänatud, võin kerge südamega vaimustuma asuda. Tõsisem kahjustume jäi ka seekord ära. Vaimustumisele omakorda järgneb analüüs (“see pani mind mõtlema”, “hea film on ikka selline, mille peale mitu päeva hiljem mõtled”) aga analüüs seletab lähenemiskatsed lahti ja seega nagu desarmeerib sissetungija. Ei lähe enam kaua, kuni suur erutus on lõplikult taandatud, jääb mingi jahe, maailmakäsitluslik bastion, äpardunud ründaja varemed su linnakuna. Vladikavkaz, Groznõi. Ka kõige vägevamad odatorked pühaduse tundesse lõppevad nii. Ei ole, muuseas, kokkusattumuslik, et kultuuri arenedes õpib psüühika järjest uusi tõrjemehhanisme, tänu haridusele on järjest suurem osa elanikkonnast kultuurikriitiline ja seega kaitstud ta näperdamise, muljumise eest. Kas see siis pole see piinlikkuse tunne? Kui sulle pakutaks tänapäeval Püha Teresa ekstaasi, leegitsevat noolt su kõhtu, kui keerubid tõmbaks sellega koos su sisikonna välja ja su sooled ja süda helendaks ikooni-kuldselt? Tuleb välja, et sa ütleks: tänan ei. Mul on endal oma salajane pühamatest püham. See on tegelikult isegi nii püha, et ma peaaegu, et ei vaata enam ise ka ta sisse.

Aga Elyysium on siin, et seda kahjustada. Kaevu põhja mööda igatsuse külgetõmbejõudu suuri, raskeid kive pillata. Ja, mis seal põhjas siis ikka loksatab, kui see "sootuks teistsugune" ei ole? Mis muidugi ei ütle meile midagi, aitab pigem otsi kokku tõmmata.

Tagasi ulme juures: ulme võtab eelduseks, et pühadus on koht. Koht ruumis või ajas, kaevu põhjas. Sellisena on ta avastamiseks, mitte pürgimiseks. Sinna ei minda libisedes, mangudes, sinna hüpatakse, astutakse, tikksirge seljaga. Ja seegi on aja märk. Kristallsfäärid diskrediteeritud, hinged ikka (vist) taeva poole ei kerki, ei jää muud üle. Kuigi kultuur kui religiooni surrogaat on ammuteada ja igav, tasub siit meelde jätta koha mõiste. Sest et ka Elyysium on üks tohutu koht. Miks koht veel nii tähtis on ja, miks igatsus meid siitilmast järjest enam mujale meelitab, on sellepärast, et siin ei meeldi meile enam. Asi ei ole ainult sinus, Frankfurt Maini ääres on tegelikult ka näotu ja samas kuidagi kahtlaselt kogu ülejäänud maailma nägu. Ja siis on muidugi sellise derogatiivse terminiga lagedale tulnud, nagu “eskapism”. Kuigi sellele, ideoloogiliste mõjusfääridega mittetutvunud väljendile pole raske jalga taha panna, ei kavatse ma siinkohal nii teha. Isegi siis kui seda on derogatiivselt silmas peetud, palun! “Eskapism” ei ole Elyysiumi jaoks veel sugugi piisavalt eskapistlik. See on nagu “Vendades Lõvisüdametes” ainult, et kõvemini – tuleb uus uni vastu ja seda kõike selleks, et seal, ta unenäolisust ära kasutades seina sisse kirsaga auke peksta, andke mulle juba järgmine, veel püham, täiesti püha. Mu igatsus on piiritu.

Kui me ütleme, et Elyysium on niisugune versioon meie maailmast, millest sõnakasutuslikult ebaoluline osa on maha lahutatud, siis me mõtleme seda täpselt nii nagu me seda ütleme. See ongi definitsioon. Ei ole mingeid tasandeid, on uni, liivajoonistus on lahti raputatud, kohvitass ümber aetud. Kes mu voodis magamas käis? Sellised mugavused nagu “teine maailm” on humunculum-argumendid. Siin selleks, et seletada, tegelikult ei seleta nad midagi, toovad iga seletuse jagu uusi küsimusi juurde. Ütleme siis nii, et Elyysiumis on paremäärmuslased ja kommunistid, Rootsi, Venemaa, telefoniaparaadid, funk, juugend, keskaeg ja chiaroscuro maalitehnika. Need kõik on lihtsalt teistmoodi arranžeeritud, teistmoodi nimetatud, trumpamaks üle see suurim mõõdupuudest – inimajalugu. Loomaks uus väljalase, kogu ajastute spektris ja kogu ta absurdsuses, ajaloole iseloomulikus, põnevas, põnevas õuduses. Kas võib olla veel absurdsem juht kui mees, kes kirjutab: “tervis on hea, loen palju raamatuid, söön palju, situn palju”? Kui ma ütleks sulle, et see mees, kes niimoodi kirjutas, mõtles välja, kuidas saja miljoni inimese kultuuripärimus, igasugune teadmine minevikust kustutada ja siis sa sellega ka hakkama? Või võtkem näiteks üks teine, kes oli arst, optika spetsialist ja muuseas nii suur rahva sõber, et ta ühe suurlinna kanalisatsioonis eksiili pidades, sai sealt senitundmatu nahahaiguse, haiguse, mille tulemusena ta hiljem, sõna otseses mõttes surmanimekirja pidades oli sunnitud seda tegema lõõgastavas, kuumas vannis? Selline on ajalugu, Elyysiumi ainus kolleeg.

Seda ta tahab, et lõgistataks lahti, kombineeritaks originaalidega, pandaks uueks kokku tagasi. Ei soositaks ega välistataks sealjuures ühtegi väljakujunemisloo etappi, ulmele iseloomuliku, ajastulise diskrimineerimisega: küberpunk, steampunk… Elyysium ei ole teemapark, aga kui on, siis kogu inimajaloole pühendatu. Siin, nagu meilgi olema peaks, on sõna Maailm ammu välja vahetanud ühe tohutu klišeedepagasiga väljendi, mida ma siinkohal kordama ei hakka – oleks see ju kohatu. Ja siis kui selle samuse Maailma poole pöördutaks lugupidavalt, justkui hellitusnimega, siis öeldaksegi “Elyysium”. See on midagi sellist, mille peale me siin millegipärast ei ole veel tulnud - kutsuda kõiksust kallimaks. Ja kui ma ütlen, aastal 2020, et Elyysium on valmis, siis tea, et ka see lugupidamise avaldus on nüüd tehtud.