Tuesday, April 28, 2009

Väärt üritus Tallinna kesklinnas


Reedel, 1. mail on Söka taga klubis LoveSexMoney toimumas tantsuüritus "MADONNA". Mina lähen sinna mängima rütmidega ja rütmideta psühhedeelilist elektroonilist muusikat ajavahemikust 1970-2009. Põhiline rõhk on stiilil "ambient", kus sisaldub tolle õhtu ja minu seti kontekstis krautrokk, moodne klassikaline muusika ja IDM.

Kui mul õnnestub hankida lindistamisvõimalus, siis ilmub pärast pidu siia salvestus ja hiljem ka artikkel salvestusel olevate lugude ja nende autorite kohta.

UPDATE: lindistamine läks /&"%¤#/"¤!%"¤/"!
ma tellisin paar krautroki plaati endale juurde ja kui need kätte saan, siis üritan mingit tümakat siia üles panna, nädala lõpuks, oodake

Sunday, April 19, 2009

Miks ma armastan Xiu Xiu'd


Black hair got you down tonight

Black love black cuts from your work
Weep like the busted girl you are
Wash down your hope in the car

Xiu Xiu "Suha" albumilt "Knife Play"

Xiu Xiu on Ameerikas Californias San Joses sündinud ansambel, mida veab Jamie Stewart. Jamie oli koolieelikute õpetaja, nüüd siis ühe bändi isa, millel, julgen nimetada, on 00ndate uuenduslikumaid helikeeli. Xiu Xiud kuulates kangastuvad kujutellu jõe ääres nuttev hiina tüdruk, hüljatus, kaugus vanematest, armastuse, usu ja lootuse paigutamine varem märkamatuks jäänud esemetesse ja tegudesse. Mõnes mõttes on see kõige kurvem muusika.

Esimene Jamie Stewarti lugu, mida kuulsin, oli tema cover Tracy Chapmani loost "Fast Car". See oli niivõrd pateetiline ja muremurtusest nõretav, et ma ei mõistnud, kas tegu on nalja või tõsilooga. Mulle meeldib Jamie Stewarti laulmisviisi kirjeldada nii: ta laulab nagu meeleheitel koduperenaine, desperate housewife.

& siit jõuangi oma armastuse põhjenduse järgmise punktini. Kui jõmmi-/ossikultuur Eestis 90ndate teises pooles õitsele lõi ja oma semantikakomplekti paika sai (tüdrukutel alt laienevad, ülalt liibuvad püksid ja platvormkingad, poistel kiilakad pead ja bemarid, suured sulejoped nii poistel kui tüdrukutel), olin mingi külje pealt innuga huvitatud sellega kaasas käivast muusikast, tümmist - ühesõnaga trance'st. Neoonsinised unistused ja sätendavad kehad. Mingi natslik loomalikkus, sirgjoonelisus ja siirus, selline hüper eneseväljendus: mina tahan sind, sina tahad mind, lähme paneme südamed kokku ja sõidame maailmast üle. Ekstaatika, minevikutus, jääv hetk ja igavene noorus, kus öö ei lõpe. Nagu reivi jätk, aga juba toorvormilisem, puhastatud igasugustest avangardsetest ambitsioonidest. Jäi tümm ja ingelhäälne naisehääl, kes laulis neoonsiniseid lubadusi.
Jamie Stewart viib tümmisematel hetkedel selle vormi täiuseni (kuula kasvõi, kui tume lugu on Pussycat Dollsi "Don't Cha" Xiu Xiu esituses), jäämata sellele pidama. Ma ei tea, mis žanrit Xiu Xiu teeb, aga ta teeb oma muusikaga mitut olulist asja korraga.

Ta matab tümmi hästi sügavale nõnda, et see muutub südameks, krutib selle jänese südameks, inimese südameks või aegluubis voolava jõe ainsa löögi voogamiseks, plastikumaigulised süntekahelid lööb pealispinnale kildudeks katki (et keha ikka sätendaks), riputab üles mõned hiina kellukesed ja laulab sulle siiramalt ja katkisemalt, kui mehele kohane - nagu desperate housewife, sõidutades sind vahel gondlil mööda vaikselt sulisevat jõge, mille kallastelt heljub lookas okstelt langevaid kirsiõisi; vahel lebad sa lihtsalt tühja keldritoa põrandal läikivas magamiskotis kõveras ja tunned end nii, nagu tunned.
Xiu Xiu on see, kui 50. eluaastale lähenev koduperenaine istub oma kahvatuks pleekinud kahetoalises korteris, lokirullid peas ja lilleline köögikleit seljas ning muljub oma pragunevaid käsi, vaadates hääletut teleriekraani, seinal rippuvat kuldse raamiga hobusemaali ning aknast paistvat pimenevat taevast. Ta tütar vihkab teda ja mees on sageli ära. Nende peres ei räägita asjadest, ometi on tema hingel õige palju hulluks tegevat ja vahel tunneb ta, nagu oleks ta hoopis kellegi kauge ja tähendusrikka hajuv unenägu. Ja siis, et oma tundeid väljendada, otsib ta kokku lõõtspilli, kitarri, kandle, mõned kellukesed, arvuti, sünteka ja mõned retsid kõlarid ning välja tuleb kõige uuem, mingis-mõttes-kõige-kurvem muusika, millest Jim algul üldse aru ei saanud. Ta [housewife] pole kaugeltki enam nudipeavoolustandardite järgi ilus ega noor, saati siis moodidega sünkroonis, skenedes orienteeruv, aga a new life unfolds, ta tunneb seda oma sala-salajases südames.
Kestev hetk muutub põhjatuks ajakaevuks, kus kajab igavik, armastusavaldused lähevad helesinise taeva ja kergete valgete pilvede poole, mitte ei jää raskete mustade klubiseinte neoonsinisesse laserjoontest läbi tarastatud õhku pidama, maailm sõidab lauljast üle ja ta alustab uuesti nullist, paigutades uue lootuse elule, mis ta välja sülgas, sest minna pole kuhugi. Kõlab masendavalt? Ei, see on täiesti nunnu muusika.

Xiu Xiu muusika kuulamine ja õppimine on andnud mulle uue elutaju. Selles on mingi uus irooniavaba, piinlikkuse mõistest lahtiütlev eneseväljendus ja olemine.

Millest Jamie laulab? Igatsusest, oskamatusest justkui lubamatute tunnetega diilida, olles ometi nende tulva alla uppunud, hüljatud lastest, surmasoovist, imelikust lepitusest, armastusest, kaisuloomadest.

Kõige eriskummalisem Xiu Xiu albumikaas on 2003. aasta plaadil "A Promise":



See on foto Hanoi meesprostituudist, kes haakis end ühel õhtusel jalutuskäigul Stewartile külge, mispeale Stewart võttis ta endaga hotellituppa kaasa ning, heideldes süü- ja veidrustundega, maksis talle, et noormees poseeriks madratsil alasti nukkudega.
Xiu Xiul on siiani välja antud kaheksa albumit +1 best of (singleid, EPsid, kogumikke ja koostöid on aga palju rohkem). Hiljutisim Xiu Xiu album laenas pealkirja Elfriede Jelineki 1975. aasta romaanilt "Die Liebhaberinnen", mis Martin Chalmersi tõlkes muutus pealkirjaks "Women as Lovers".

Jamie Stewart teeb nüüd (muuhulgas) koos Freddy Rupperti ja Nika Rozaga bändi Former Ghosts, kellest olen varem põgusalt juttu teinud.

Ma <3 Xiu Xiud.

when seven cop cars
are outside of our bedroom
a new life unfolds

Jamie Stewarti haiku Xiu Xiu blogist, kuupäevaga 13. detsember 2007

Sunday, April 12, 2009

Videomängu Obskuuria No 2

The Path - Hiljuti tuli välja selline mäng. Ma pole ise veel proovinud aga jutud käivad, et on väga kõva. Sa kontrollid tütarlast (neid on muide kuus tükki, igaüks natuke erinev) ja sa võiksid näiteks vanaema majja jõuda. Muidugi võid sa ju mööda teed minna ja pärale jõuda üpris kähku. Või siis teest kõrvale kalduda, metsa ära eksida ja kohtuda kurjade huntidega ja metsakummitustega, sattuda lilleaasadele või mahajäetud mänguväljakutele. Kõik väga tumedates toonides.
Autorite koosseis on enne välja andnud mängu, kus sa oled vanadaam kes jalutab läbi surnuaia ja istub pingile jalgu puhkama. Muusika hakkab mängima. Siis ta tõuseb püsti ja läheb koju. See on demo variant. Täisversiooni ostes saad juurde võimaluse, et naine sureb ära. Rohkem infot - The Graveyard. Ja siis veel: intervjuu autoritega (natukene räägitakse ka mängust kui kunstist) 

Passage - Autor on kutsunud seda Memento Mori mänguks. Põhimõtteliselt on see mäng, kus sa elad. Sa näed seal nurgas on olemas tinglik punktide arv, mis justkui hindab su elu koguväärtust. Elukogemuse võimaluste väli on su ette laotatud, kaardistatud x ja y teljele ja mööda x telge edasi minnes saad sa punkte juurde. See on su elu edukuse mõõt. Sa saad muide rohkem punkte, kui sa lähed mööda y telge allapoole labürinti seikluseid ja aardeid otsima. Pane tähele, kuidas sa saad veel rohkem punkte, kui sa võtad endale naise ja temaga koos õnnelikult edasi elad.. aga labürindis on armastatuga raskem navigeerida ja tihti tuleb leida kompromiss või jätta aarded maha. Sa märka, kuidas su ees on ähmane arusaam tulevasest elukäigust, mingi aimdus, mil moel sa teda kavatsed elada ja mida vanemaks sa jääd, seda selgemaks ta muutub. Mälestused su selja taga on nooruses veel õite teravad, aga vananedes kuluvad nad ja pole enam teab mis selged. Ja varsti jäävad su juuksed halliks.
Noh, teeme ZA/UM'i elu-edukuse kõrgeimate punktide tabeli!?

Braid - Mäng tuli just hiljuti arvutile välja, tegelikult on ta juba peaaegu aasta Xbox Live'i peal väljas olnud. On peategelane Tim, ta kannab pintsakut ja lipsu ja tahab keppi. Tegelikult on peategelane muidugi natukene romantilisem. Ta otsib taga oma Printsessi. Lühikeste tekstilõikudega antakse mõista, et nad on kunagi armastanud üksteist ja olnud õnnelikud, siis on aga öeldud asju, mida ei saanud enam tagasi võtta. Printsess lahkus aga igatsus jäi. Sealt tuleb sisse ka mängu mehhaanika. Sa saad aega tagasi keerata. Noh, et jooksed ja hüppad aga hüppasid otse vastase otsa, mitte talle peale ja sured ära.. aga tegelikult ei surnud ära, sest sa kerid aega tagasi.. mängus on väga ilusasti öeldud: "Vigade peitmine ajavoltide vahele aga kogemuse võrra rikkam." Neid mehhaanika nippe tuleb juurde, nad on kõik väga kavalad. Aeg, mis liigub edasi, kui sina liigud edasi (ja tagasi kui sina liigud tagasi). Mis hulle maagilisi trikke Tim ka ei teeks andestuse nimel. Samuti postmodernistlik eneseteadvus ja eelnevatele teostele viitamine "The Princess is in another castle."

Aether - Mäng kahtlusest ja kartusest, lapsepõlve hirmudest ja luupainajatest. Aetheris sa liigud planeedilt planeedile oma fantastilise keelratsu seljas. Igal planeedil on kujutatud mõni lapsepõlve kartus (üksinda olemine, tagakiusamine jne). Saad oma vahva väljamõeldud sõbraga neid muresid lahendada ja leevendust otsida. Iga mure murdmise korral aga muutub su koduplaneet Maa aina väikesemaks ja väikesemaks, kuni sa lõpuks kaod tagasipöördumatult oma fantaasiamaailma ära. Mine enne viimase mure lahendamist veel kodust korra läbi, sa vaata kui väike ja kurb ta on. Äkki oled sa tegelikult juba pikkade varrukatega jakis, pehmes toas?
Kogemus ja unenägu lapsepõlvest, sa vaata, mida kõike see videomängu formaat sul laseb teha. Mis sa arvad, et saad sellist melanhooliat galeriisaalist ka või?
Ei saa.

Wednesday, April 1, 2009

"Mängud tagahoovis" ehk "BECAUSE"

Juhtus nii, et kohtasin Robertit mõni aeg tagasi, õhtusel tänavanurgal ja me vahetasime paar sõna. Ütlesin talle, et teen parasjagu proove tükiga, mille lavastaja on Moskvast, nooruslik 40ndates tüüp, kellega trupil (kus on kõik 20ndates) on väga mõnus ühine keel... Robert palus info ZA/UM´i üles panna.

Esietendus on 5. aprillil ja enne seda mängime iga päev seda publikule, "peaproovide" nime all. 2. aprillil kell 19.00 ja 3. ning 4. aprillil kell 12.30. Kui kellelgi on huvi teatrisse tulla, siis sümboolse summa eest on endise Heliose kino uksed teile avatud (Angeli kõrval, Sauna tn 7). Kellel raha ei ole, helistage mulle ja ma panen teid listi.
Ülejäänud etenduste mängukava saab vaadata Draamateatri kodukalt.

Eesti Draamateater
MÄNGUD TAGAHOOVIS EHK BECAUSE
Edna Mazja

Lavastaja Viktor Rõzhakov (Moskva)
Heebrea keelest tõlkinud Kalle Kasemaa
Muusikaline kujundaja ja DJ Aleksandr Zhedeljov (külalisena)
Osades: Alina Karmazina (külalisena), Märt Avandi, Kristo Viiding, Lauri Lagle, Mihkel Kabel.

Pärastlõuna mänguväljakul, mis muutub põrguks ühe viieteistaastase tüdruku jaoks. Dvori on tüdruk, kes armastab mängida tagahoovides ja kangialustes. Kas tüdruk on ikka süüdi selles, mis temaga juhtub? Kui ta on ohver, siis kelle – või mille? – ohver ta tegelikult on? Edna Mazja „Mängud tagahoovis“ ei ole dokumentaaldraama, kuid põhineb reaalsel lool grupivägistamisest ja sellele järgnenud kohtuprotsessist. Iisraeli näitekirjaniku valitud teema pole ka Eestis kaugeltki võõras. Seksuaalkuriteo ohvriks langenud naist võidakse liiga kergel käel panna vastutama talle osaks saanud vägivalla eest, kuulutada ta kuriteo põhjustajaks.

Moskvalane Viktor Rõþakov on viimastel aastatel tõusnud üheks tähelepanuväärsemaks lavastajaks ja teatripedagoogiks Venemaal, tema lavastused on pälvinud vene teatri aastapreemiaid, osalenud paljudel festivalidel, teda on kutsutud lavastama mitmesse välisriiki. 2001. aastast töötab Rõþakov pedagoogina Moskva Kunstiteatri stuudiokoolis. Rõþakov on tuntud eelkõige kui kaasaegse dramaturgia lavastaja, ka Venemaal teeb ta koostööd silmapaistvate tänapäeva autoritega, eelkõige Ivan Võrõpajeviga.

Joanna Ellmann: üks luuletus


Joanna Ellmann otsustas siia panna ühe enda luuletuse, detsembrist 2008. Nautige. Et postitus visuaalselt ilusam oleks, valis ta kõrvale ühe Zdzislaw Beksinski 1979. aasta maali. See ei ole väga mage maal, leiab toimetus.

kunagi seisan minagi üksinda
palava põllu tuhkhallil äärel
leheliblede kolletand mälestustes.
loen pilvedest sadavaid västrikke
ja vaatan kauguses lõõmavat merd.
jooksen läbi tuulte ja linnuparvede,
heidan hingelt halla,
mis on kogunend süteks
helepunase lõkke niiskesse prahti.
näen keerduvat koort
tantsimas tuuletantsu väreleval leegil
veel enne viimast põlemist,
endal rahutu väänkasv kuklal huilgamas.
tammetõrude praksuv vaikus
tulevõrude keskel
viib mu hajuvate, kustuvate
hammasrataste ilma.
ajukeerdude ununend sopis
aiman kauguses kumamas
diskokerana vilkuvat majakat.
see on hõbehall tee
kadunud radadele
laskun ajamasinasse,
ujuvate sinisäbruste
juhtmete keskele
otsin taga kadunud putukat
maailma viimase pilve
ääretu sügavalt piirilt.