Friday, September 25, 2009

G20

Maailmapoliitikas on hetkel kuum teema globaalne koostöö igas asjas. Näiteks, hiljuti loodud G20 mis koondab 20 maailma suurimat riiki ja peaks saama rebranditud uueks maailma valitsejate jututoaks.

Tsiteerides näiteks tänast ajalehte:

The Group of 20 countries decided they will serve as the board of directors on decisions for the global economy, taking over a role performed for more than three decades by a smaller group of wealthy nations. 

President Barack Obama initiated the move to transfer the responsibilities of economic coordination from the Group of Eight major developed countries, the United States, Japan, Germany, France, Britain, Canada, Italy and Russia, to the bigger G-20. The G-20 also includes major emerging economies such as China, Brazil and India and underscores how much the world has changed since a small club of wealthy, industrial countries began meeting in the mid-1970s in an effort to respond to oil shocks, stagflation and other economic crises of that period. 

Pravin Lal
CEO Nwabudike Morgan
Arengumaad võetakse jututuppa kampa peamiselt mitte kaua küpsenud solidaarsusest, aga sellest, et viimase 10 aastaga on nende olulisus maailmas meeletult kasvanud, eriti Hiina muidugi. See on kohati jabur juba, see riik tarbib kuni 30-50% maailma kõige olulisematest maavaradest jne. Lugege ise internetist. Ja teised kokku ka,kui nt. 50-datel olid nad kõik kokku suur nali, majanduslikus mõttes, võrreldes näiteks ühe Prantsusmaaga, siis enam mitte.

See on toonud kaasa selliste piltide tekkimise, nagu ülalolev. Selle pildi näitamine on iseenesest kogu artikli mõte. Nagu Alpha Centauri või mõni muu ulmekas oleks tänapäeva jõudnud ja erinevad rassid peavad läbirääkimisi. Väga lahe, uskumatu, et päriselt!

(toim. Neile, kes Sid Meyeri strateegiamänguga "Alpha Centauri" sina peal ei ole, pidasime vajalikuks lisada siia Pravin Lali ja CEO Nwabudike Morgani portreed antud mängust.)




Monday, September 14, 2009

Kaur Riismaa - Poeet umbse linna nihkesse vajunud peeglist

Kaur Riismaa
Kaur Riismaa on 23. aastane Tartus elav noormees, kes õpib teoloogiat ning tegeleb dramaturgia, luuletamise ja proosa kirjutamisega. Oskab päris palju keeli ja selle tõttu küsingi ta käest, mida ta keeltest arvab. Ja neist meeldib talle nii rääkida: “Keel on nagu naine. Ta jääb sulle silma ja siis ta hakkab sind huvitama. Ja siis sa üritad talle kuidagi läheneda. Otse ei torma peale aga proovid kuidagi hiilivalt. Siis see liigub võibolla edasi natukene. Sa kutsud selle keele välja veini või kohvi jooma. Või mõlemat. Saad natukene tuttavamaks. Kui sa siis väga otse ligined, annab ta sulle vastu vahtimist ja sa võid selle keelega hüvasti jätta. Järgmine samm on see, et kui te olete juba enam-vähem tuttavad, kutsud ta enda poole. Kui sa siis talle liiga otse ligined, jookseb ta sinu juurest minema. Ja kui see asi lõpuks kuhugi edeneb, võid selle keelega päris intiimselt tuttavaks saada. Mina pole enamike keeltega sellest meeldimise kohast edasi saanud. Ma tean, kuidas mõni keel välja näeb, mõnda teretada, võin isegi mõne välja kutsuda. Aga mõne keele käest olen vastu vahtimist saanud, et enam ei julge ligineda. Selline on näiteks heebrea keel. Ma oskan mõnda keelt enda jaoks tõlkida aga muidu kardan, et rikun oma suhted ära nende keeltega. Mina ei saa õppida keelt grammatika järgi. Minu jaoks algab keel tekstidest. Tekst on nagu mingi keele Orkut ja siis ma uurin, mis selles keeles on. Teen temaga tutvust, nii ma saan ligi. Ma arvan, et ma jõuan elu jooksul paljude keeltega tuttavaks saada aga ma ei arva, et ma lõpuks väga palju keeli oskan, et ma olen väga palju keeli alasti näinud. Juba see on suur asi. Kui sa selle keelega lõpuks voodisse jõuad, siis sa võid öelda, et sa seda keelt valdad. Ütleme nii, et ma ei ole isegi eesti keelega voodisse jõudnud.” Küsides tõlkimise ja keelte mõju ta kirjutamisele, jääb väga sügavalt kõlama Joyce'i Ulysses, Joyce'i kasutab ta isegi oma “keele ja naise” võrdluses, kui ütleb: “Kui piltlikult öelda, siis Joyce armatses inglise keelega”.

Oma tekstidest meeldivad Kaurile just nimelt pigem lühemad. Kuna on tema meelest paremini sõnastatud. Need sünnivad tihti salapaigas.

inimesed siia võsa vahele teed ei leia
koerad küll
seesama labrador pärib
miks ma nii üksildane olen
seepärast olengi
vastan

ta paneb oma koonu minu nina vastu
nagu mina oma nina sinu nina vastu
kui mõtlesin
kuidas ühte väiksesse tüdrukusse
nii palju pisaraid mahub

nad juba tunnevad mind ära
tulevad teretama
üks taks on õnnelik et leidis kitsede lõhnajälje
soovitan tal vaadata põõsasse minu selja taga
seal on pabulaid
ja mahakülitatud heina
nad ööbisid seal eila

taks laseb kõrvade lehvides jalga
eks ta homme tea tänama tulla

Tavaliselt arutleb ta oma mõtete üle seal pudeli veini või paari õllega, kuna Kauri sõnutsi vähese alkoholi kogusega mõte kristaliseerub ja muutub teravaks ja täpseks. Siis sünnivad ka lühikesed ja mõjusad tekstid, mille tulekut ta isegi pärast kirjutamist ei mõista. Leidsin failistki, mis ta mulle saatis, ühe teksti, mis peegeldab just seda lühemate fragmentide maailma:

ei ole midagi sõnastamatut selles maailmas
aga ma ei tea mitut sõna mul vaja on et kirjeldada seda
mis mul südame pahaks ajab
kas haiku
või piisab paarist kirjavahemärgist

või tühjast paberist

Alkoholi kohta räägib, et sel on kaks mõju. Üks on kristaliseeruv, mõtet täpseks ajav (nagu juba eelnevalt mainitud), kuid teine ohtlik. Ohtliku mõju ajel on sageli sündinud pikemad tekstid. Ehkki Kauri sõnutsi pidavat mõlemat sorti tekstid peegeldama samalaadseid mõtteid ja tundmusi, tundub mulle, et pikemad annavad selle ehedamalt edasi. Ja kohati paistab see maailm, kus ta elab, isegi veidi hirmutav. Vahel on ta isiksus ka vastuoluline. Vähemasti tekstides. Aga need on elemendid, mis kirjutatu vaid paremaks muudavad.

Ta tekstides on palju elemente näiteks Tartu linnast, mis on Kauril endal südamel. Ta leiab, et Tartu on elamiseks väga halb linn, surnuaed, milles elame. Küsib Tartut ja eriti Ülejõe parki silmas pidades isegi: “miks me elame keset surnuaedu?” Kõige enam näib Kaur puudust tundvat kenast arhitektuurist ning leiab, et suur osa Tartus olevaid parke on kasutuid. Näiteks Ülejõe pargi kohta arvab, et seal võiksid olla kohvikud ja terassid, kus oleks mõnus istuda. Ja kui kesklinna poolt parki veidi kohendada, saaks ka kena vaate linnale. Praegu on see maantee ääres ning peale Tuglase ja Treffneri kuju pole seal midagi, kuna keegi ei taha seal isegi piknikku pidada. Siiski on ka praegu kohti, mis meeldvad, näiteks Genialistide klubi. Sealt näeb Vene väravat ja Pühavaimu kirikut. Genialistide klubi suitsuruumist algab nii meie intervjuu kui ka Kauri näidend Holy moly (“kes olen mina? mina istun genialistide klubi suitsuruumis vahin näitlejaid muusikuid dramaturge on mai ja sajab aprill on aphrodite kuu maia tema häbelik sõbranna vanim plejaad”). See näidend on oskuslikult seotud Vana-Kreeka mütoloogiaga (“ elpenor: mind hukkasid kuri saatus ja vein mida liiast olin joonud nagu ikka taevasest sündinud laertese poeg arurikas odüsseus otsi minu vanemad üles ja ütle parem et surin lahingus või jäin auto alla mitte et mu hing lahkus kehast kukkudes kirke katuselt pohmas peaga sellesama pea vastu maad puruks”) ja kulgeb põhiliselt Zavoodi ees, kus on Elpenor, tema ise, Kirke, Tereisias (kes muide ei oska “Holy moly”s muud ennustada, kui seda, et ta on järgmisel päeval kaine) ja naine, kellega minategelane lõpuks korterisse jõuab. Seal korteris näidend ka lõpeb koos minategelase viimase lausega (“aja auk kinni odüsseus sina vaevades vapper ja jäta meid siia hadesesse”).

Ka paljud luuletused on sellised, kus oma isiklik elu on põimitud mütoloogiaga. Tartu – Kauri sõnade järgi umbne ning seisev paik, kus tuleks palju muuta ja mille ajalugu on tõrvana linna kopsudesse liimunud, suudab siiski tekitada inspiratsiooni. Mis siis, et üks proosapalagi lõpeb tal nii: “ Inimesed riietuvad lahti ainult kodus, igal pool mujal on nad alati valmis jooksma, puhuks, kui kusagil laskma hakatakse või tehakse pommiähvardus, et põgeneda nii hea kui halva eest.

Aga iseenda ja selle linna juurest pole minna mitte kuhugi.”

Kui Kauriga teatrist vestelda, mis ometi tema jaoks peaks tähtis olema, kuna ta töötab näiteringi juhina, ütleb ta, et teater huvitab teda vaid seestpoolt ning, et teatri õied närtsivad kiiresti. Teda ei huvita lava pealne vaid lava tagune. Ja see on üks punkt, kus jagan Riismaa arvamust sajaprotsendiliselt. Dramaturgia on tema jaoks vahend kirjutada huvitavamat proosat ja luulet ning vastupidi. Ühest kirjutamisžanrist ei moodustu omaette eesmärki. Lisaks kirjutamisele meeldib talle ka maailda, eriti portreid, kuna on lummatud inimese nägudest ja sellest, mis ilmete taga on. Üldse huvitab teda pigem sündmuste ja inimeste tagune maailm kui sündmused ise. Teda huvitab, miks inimene aitab sõpra, mitte see, et ta seda päriselt teeb. Kõiges on oluline põhjus. Ja see on huvitav.

Enim on Kauri mõjutanud Saarikoski. Kelle mõju kohta arvab, et see on isegi naljakas, kuna Saarikoskit on nii vähe eesti keeles ilmunud. Ta sai näiteks Homerose huvi Saarikoskilt Veel on inspireerinud biitluule, eriti Ginsberg, kelle tekstidest ja elust saaks tema meelest väga hea näidendi kokku kirjutada. Samuti leiab Kaur, et biitluulet on liiga vähe eesti keelde tõlgitud ning sellega peaks tegelema hakkama. Ta oli lausa mõelnud välja lühendi KGB, mis oli inspireeritud sellest, et biitnikke peeti räpasteks kommunistideks. Ja see lühend sümboliseerib siis Kerouaci, Ginsbergi ja Burroughsit. Biitnike juurest aga kiskus meie jututeema selleni, et biitnike üheks tööviisiks oli alkoholi tarbimine. Nii siis küsisin Kaurilt, mida ta arvab kirjaniku suhtest alkoholiga ja ta vastas: "Heal kirjanikul on probleeme naudingutega ja neid naudinguid võib leida kas alkoholist või narkootikumidest. See on see asi, et tavaline inimene naudib elu ja viib ennast elust läbi. Inimene, kes ei ole nii tavaline vajab selleks psühhoanalüütikut, alkoholi, hapet või ükskõik, mida muud."

Siiski paistab ta iseloomust elujaatust, kui ütleb, et maailmas on elanud kaks anarhisti – Jeesus ja Buddha. Ja mõlemad pidid maailmast lahkuma, et oma mõte teoks teha. See omakorda näitab aga anarhismi võimatust. Kaur ise püüdleb budismi poole ja leiab, et tuleb jõuda sinnamaale, kus asjadel pole enam mingit tähtsust. Las viimaseks jääda Kauri ilus mõte sellest, et anarhism algab mitte vägivaldsest relvolutsioonist, vaid vägivalla eitamisest ja teise põse ettekeeramisest.

Siinjuures ongi sobilik ära tuua tekst, mis mind esimesel korral juba paelus ja miks tahtsin ta tekste veel uurida. Nimelt lugesime ühel luuleõhtul Kauriga omi tekste ning tema omasid kuulates jäi mul piltlikult öeldes “karp lahti”. Tekst on järgmine:

Dulcis Fumus Patriae


Tsirkuseloomadel hakkas aegamisi küll saama,
ent nagu ikka, vimm kasvab aastatega.

Kui lõvi piitsaplaksu peale enam hüpata ei jõudnud
ja põlevasse rõngasse kinni jäi ning ära põles,
siis oli ta põlenud revolutsiooni altaril.

Ahvid kiskusid klounil nina eest ja sebra sõi selle ära.
Tiiger tormas ennast püstolilaskudest heidutamata publikusse,
haaras esimesel ettejuhtuval tädil käppadega parukast,
ja lõi hambad talle keresse.
Aga tädi rinnad oli kummist ja tulid otsast ära.
Nendega pommitasid jänesed piletimüüja kioskit
ja sundisid selle alistuma - oma võidust siirast uhkust tundes
jagasid nad kõigile tasuta pileteid.
Ahvipaar pläristas klaveril türanniast vabanemise täheks
tokaatat ja kuigi oli kõik alles alguses,
andis see ometi loomadele indu mõelda võidule.
Papagoide hüüu peale kanti lõvi teda uhkelt turjal hoides
hirmust võdiseva tsirkusedirektori ette.
”Sööme ära” hüüdsid hüäänid segases käratsevas parves, "Aga teie tapate!"
”Lööme parem mättasse!” seletas hobune,
"Moorpraadi, kullakesed, moorpraadi!" muheles rebane
ja hindas pika pilguga hoopiski jäneseid,
kelledel etendusest saati seelik lihavate kintsude ümber.

Papagoid lendasid nöörijupp nokas telgilae all
ja keerutasid selle ümber direktori kaela.
Ainult veidi, ja kõlkuski endine diktaator üleval,
ja kui ta pea kogemata otsast tuli ning loomadel veidi häbi hakkas,
siis asetati see poolpõlenud lõvile kurku
ja vajutati lõuad kokku.
"Nüüd tuleb ainult vallutada kanalisatsioon!"
õiendasid maod, "Tuleb rünnata alt!"
Papagoid polnud sellega nõus, nemad unistasid
õhudessandist, "Kel on õhus vabad käed,
see on põhimõtteliselt võitnud."
"Ehitame sellise toru, mille kaudu saaks
käia korterite ja majade ja tervete riikide vahet,
ja siis ründame kohast,
mida inimene kõige kallimalt, kõige soojemas hoiab -
tagumikust!" vaidlesid maod.
"Pussuhais ja mõistust mitte tükkigi!" huilgas jänesepreili,
"Ründama peab juurviljaaedu ja inimesed surnuks näljutama!".
Hunt kahtles, kas äkki inimesed nälja puhul üksteistki ei söö
ja näksas direktorit varbast, kontrollimaks,
ega sel mõne teise inimese maitset juures pole.

Aga papagoid tutvustasid välksõjaplaani,
mis nägi ette lennuväljade ja raudteejaamade
haaramist psühholoogiliselt.
Kaelkirjak kiitis takka,
kuna temale lubati lennuvaatlustorni maja ehitada.

Makaagid märkasid, kuidas kaks klouni
direktori laipa minema lohistasid.
"Jääb siia!" kisasid nad, ”Meie võitluse sümbol!”
Kisasid nii kaua, kuni klounidki pea kaotasid
ja maha istusid ning õnnetult käsi murdsid,
teadmata mis teha.
Pärdikud kükitasid neile
kukile ning nakitsesid juustest täisid -
vabastajate eesõigus.

Tiiger oli oma isu täis söönud,
talle polnud vaja muud kui värsket liha.
blaseerunud ilmel vahtis ta loomi, ja aegajalt
tädi kunstküüsi välja süljates haigutas sinnasekka.
Aga tiiger ei teadnud,
et alanud oli palju enam,
terve inimkond vähkres ja värises -
Soome vaksalist sai korraks maailma keskpunkt,
juba oli Lenin linnas,
juba peeti kõnesid,
juba lõugasid loomad hurraasid.

Ent siis süttis üks telginurk, vaata teinegi,
ja varsti leegitses terve tsirkus loomadega ühes.

Ikkagi kodanlik lõbustusasutus.

***

Eelnevad tekstid olid valitud minu enda kätte nurutud failist kõneluse järgi, mida me pidasime Genialistide klubi suitsuruumis ühel suveõhtul. Fail, mille Kaur mulle saatis, oli koondatud viite põhiossa: Suletud linn, Psalmid, Kodused tööd, Mis meelel, see keeles ning Lühinäidendid. Üldiselt peaksid pealkirjad autori meelest olema omaette kunstiteosed.. Seetõttu ta neid niiväga ei pane. Ta ei leia, et peaks paarisõnaliste ühenditega lugejat tülitama.
See, kuidas ma temalt tekstid üldse kätte sain, oli kummaline. Nimelt küsisin neid talt näha ühel pidusel õhtul nii kaua, kuni tõepoolest ta lubas neid mulle saata. Saatiski. Lugesin tekstid läbi ja veendusin, et minu jaoks on ta hetkel kirjutavatest noortest luuletajatest kõige haaravam ja ehedam.

Lõppu panen enda ja nii mõnegi teise inimese lemmikteksti Kaur Riismaalt.

* * *

kui sa ronid aknast välja et näha oma tuba sealtpoolt
kust sind ennast vaadatakse annelinna miljon prilliklaasi
uurivad sinu nägu sinu keha sinu peenist või vittu või mõlemat
kui sa tahad teist arvamust ja sulle öeldakse et sa oled inetu ka
oled kohale jõudnud

kui apollo raamatupoe müüjad ajavad sind naerma küsid Joyce’i
ja nad vastavad silmad arvutis kinni ahaa Ulysses peaks olema eesti keeles ilmunud
oled kohale jõudnud

kui sa kused keset tänavat ja politseiauto sõidab mööda
pirogovis pekstakse kedagi ja sina oled vähemalt ausameelne
oled kohale jõudnud

kui sa jood ennast silmini täis ja vajud tänaval kokku ja arstid juba teavad sind
antidepressandid ja alkohol ei sobi kokku aga sina tahad lihtsalt natuke kussutamist
ja peasilitamist ja ärakuulamist sest vanemuise torn ajab ikka veel südame pahaks
oled kohale jõudnud

kui sa ärkad hommikul võõra tüdruku kõrval ja mäletad küll et see tundus hea mõte
aga sa ei taha teda enam kunagi näha ja tahad oma naise juurde ja tahad teda ikka veel
sest ta on alasti
oled kohale jõudnud

kui sinu sõber oksendab ennast täis ja sul pole kahju taskurätist et ta puhtaks nühkida
kui ta sind sellepeale persse saadab annad andeks sest tal on hommikul kahju või ei mäleta
kui sa topid ta väevõimuga taksosse ja annad juhile raha ja keelad tal peatuda
kui sa usud jumalat aga ei julge seda kellelegi ütelda
ja kui sa palud jumalat et temaga kõik korras oleks
ka hommikul
oled kohale jõudnud

kui sa ei julge enam tänaval kõndida sest sa oled kindlasti milleski süüdi
ja instinktiivselt tunned politseiauto ligidust nagu metsloom kes on loomaaeda püütud
laste vaadata ja vanemate ütelda „krokodillid on kurjad loomad“
siis kardad sa talitajaid ja hoiad puuri nurka ja annad aluse mõisteks
krokodillipisarad

kui sa ärkad võõras korteris ja oled joonud juba mitu päeva vahetpidamata
aga midagi pole teha ja võtad ära rõõmupilli ja loodad et temal olid pillid
et ta ei unustanud neid võtta et ta ei joo järgmise kuu aja jooksul nii palju et ei märka tööde ja päevade
ärajäämist ja mõtled et sul poleks selle vastu midagi mis tuleb tulgu või naise seest
aga sa kardad maailma
kuhu ta sünniks

kui korteri akna ees pole kardinaid ja aken on kaks aastat pesemata
kui peldik on koridoris ja mööbel on madrats ja ainus masin on vesipiip
ja sul pole aimugi kuidas ta hambaid peseb sest majas pole vett ega elektrit
kui tema koer on närinud puruks sinu sokid
oled kohale jõudnud

kui sinu sõbrad kardavad sinu pärast rohkem kui sa ise sest sina kardad inimeste pärast
ja kardad inimesi ja ei julge üksinda tänaval kõndida
oled kohale jõudnud

sa oled kohale jõudnud kui sul polnud hommikul lipsu sest see läks katki
püüdes end üles puua ja olla mitte leitud ja sa olid nii purjus et kusagil ripub su lips
kus ei mäleta ja lipsud hakkavad otsa saama
siis oled sa kohale jõudnud

kui sa võtad hotellitubasid selleks et kirjutada ööd ja päevad läbi juua juua juua
ja pärast tuba kinni maksta sest sinu üksindus oli kirjutatud kõigele voodile põrandale aknale tapeedile piiblile sahtlis riidepuudele kapis õllele minibaaris tervituskirjale soovime teile mõnusat äraolemist
kirjutatud kõigele sinu enda anonüümsus ja sa oled õnnelik kui tunned koristaja lõhna linade vahel sest vähemalt on keegi selles voodis varem maganud kellegagi vähemalt on selles voodis armastust kui sa peksad toa segamini keerad voodi kummuli ja lööd akna puruks ja kisud tapeedi alla ja ejakuleerid piiblile sahtlis ja lükkad sahtli kinni ja avad riidepuuga viimase õlle ja nühid tervituskirjaga tagumikku kuni valus hakkab
oled kohale jõudnud

kui sa arvad et mis see pakk valget veini ikka teeb ja lõpetad hullumajas väites arstile et tahtsid lihtsalt seltskonda ja väidad et tal on võlts naeratus ja kui sinu prillid muudavad sind stereotüüpseks ja sulle meeldib olla stereotüüp
oled kohale jõudnud

kui sa naudid jamanduskriisi sest nüüd saad ettekandja käest kes ütleb „basiilika“ basiiliku-feta-küpsise-lõherulli asemel
tatraputru ja ühe õlle või seljanka kui midagi alla ei lähe
kui sinu sugulased ei küsi enam üleolevalt kuidas karjäär läheb sest nad lasti töölt lahti koondati ja uus töölepinguseadus ei tõota midagi paremat sest nad kardavad et sa pärid neilt sedasama
ja oled korraga õnnelik et käid või käisid või tahad minna ülikooli õppima mitte midagi paberi pärast mis on mitte midagi et teha tööd mis on mitte midagi tähtsusetu nagu sinu ette ära kirjutatud elu siis sa oled
jõudnud kohale

meeleheite selle piirini
mil sa ei pea hakkama budistiks
sest sa oled juba loobunud kõigest mida kalliks peetakse
ja sul pole midagi hoida kalliks sest sul pole midagi peale mineviku
millest sa oled loobunud kõigest mida kalliks peetakse maailmas millest
sa välja ei pääse aga oled käega löönud või nagu poeetiliselt öeldakse oled valmis

siibrit kinni lükkama kui ahjus on veel tuld

Saturday, September 5, 2009

Kulukas signaliseerimine

8. ja 9. septembril esineb Tartu Ülikooli bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse külalisena Amotz Zahavi, Iisraeli zooloog ja evolutsiooni-bioloogia mingitsorti staar, nagu ma aru saan. Käesolev ei ole üleskutse Zahavi loenguid külastama, ega katsu ma siin ta mõtteid populariseerida. Mida poleks just üleliia keerukas teha, sest kulukas signaliseerimine ja Zahavi händikäpi printsiip on just sellist sorti vulgaarne filosoofia, mille National Geographicu mees konjaki ääres lauale laob. Daamedele avaldab muljet, töökaaslasedki leiavad, et Tarvo Mällard on pull vana, tema juurde, Saaremaa suvekoju külla sõita, miks mitte?

Kokkuvõtlikult: paabulinnu toretsev saba ei ole vastukäiv Darwini sugulise valiku printsiibiga. (Paabulinnu-kitši saab Zahavist rääkides palju tulema, andsin endast parima, kujutamaks kulukat signaliseerimist illustratsioonis vähem, no ma ei tea... Florida osariigi esteetikaga. Kitšilembelisem lugeja kujutagu ette, et rikkaliku toidulaua asemel on atleetliku kehaehitusega noormees paabulinnu sabaga, nagu käesolevale ainest andnud Päevalehe artiklis.) Et siis: Darwin ei olevat õieti mõistnud, miks loomade paaritumis-rituaalides ebapraktilisi kaunistusi ette tuleb. TÜ loomade füsioloogilise ökoloogia professor Peeter Hõrak leiab, et esimese vihje andis sugulise valiku teooria formuleerimisest vaid mõnikümmend aastat hiljem, sajandivahetusel ilmunud Thorstein Vebleni "Jõudeklassi teooria". Veblen seletas inimese eksessidele kalduvat raiskamist prestiiži suurendamise vajadusega. Mis sest, et Ukrainas jääb tüdruk enne pimedaks, kui neurokirurg Inglismaalt kohale jõuab, ta pea seest granaatõuna suuruse kasvaja leiab, Ukraina saatkond Inglismaal olgu kesklinnas ja laud kaetud. Et ei jääks muljet, nagu Ukraina riik ei saaks endale opulentset käitumist lubada. Nagu Ukraina oleks kuidagi hädisem kui Inglismaa.

1975. aastal seletas Zahavi sarnase loogika alusel paabulinnu saba, põdra sarvekrooni ja muu sellise. Nagu teaduslikule monomaaniale kohane, laiendas mees kohe oma elu lollaka sabaga ohtu seadva paabulinnu ja selle edastatava "suudan endale lollust lubada" signaali kõigele muule, mille peale Tarvo Mällard tulla võib: altruism, moraal, kultuur... Muidugi kultuur! Kultuur ennekõige on Tarvo Mällardi jaoks üks paras eksess.

Ühesõnaga, sa tead, millest ma räägin, oled seda juttu varemgi kuulnud, ehk oled isegi rääkinud. Võta siis teatavaks, et selle jaoks on nüüd ka teaduslik väljend olemas: kulukas signaliseerimine.

Ent nüüd – väljakutse! Nagu lugeja ehk märganud on, silitab miski selles jutus mind vastukarva, tundub kuidagi laia pintslitõmbega. Kas sulle, mu tarkasid raamatuid lugev sõber, ei tundu, et tegemist on mõtte-terminaator-klišeega, edasist debatti välistava tupik-mõttega, mis lämmatab igasuguse loovuse probleemi käsitlemisel? Pulmadeks paraneb ära, elu on selline, naistele meeldib paabulind, ta kirev saba näitab, et ta võib endale ebapraktilisusi lubada. Konkreetselt väljendudes: see on selline mõttelaad, mille jaoks evolutsiooni loovusepuhangud on juba eeldusena ebapraktilised, pealtnäha eesmärgile ettejäävad. Sest arengust kui sellisest saab ju rääkida ainult eesmärgipärasuse keeles. Ja selles keeles tuleb siis muidugi välja, et tegemist on kõigest vimkaga eeesmärgipärasuses endas, täpsemalt: eesmärgipärases kommunikatsioonis. Mida laiendagem otsekoheselt andmaks mistahes inimlikule labasusele lihtsustatud pop-evolutsiooniline õigustus. Evolutsioonist rääkides on alati see oht, et evolutsiooni ja mistahes arengu vahele tõmmatakse võrdusmärk, et rääkija kujutlusvõimele jääks ohtralt ruumi järeldusteks. Olen näinud seda sama rada minemas ka näiteks Toomas Pauli, kes kõrgharidust kuluka signaliseerimisena käsitles. Ei mäleta, millises EPL-i artiklis.

Ent kuidas on selle eesmärgipärasusega näiteks Bergsonil? Mida ütleks sellise signaalsüsteemi kohta üks või teine vastupandmatult seksikas seitsmekümnendate Prantsuse keeleteoreetik? Dawkinsi poole ei tasu vist vaadata.

Käin selle lihtsalt niisama, mõtteaineks üles. Kommentaarium on avatud, edasised artiklid, kuitahes lõdva randmega, enam kui teretulnud.