Tuesday, November 24, 2009

Le grande interview circulaire, volume 5

Jah! See! On! Siin! Viimati toimus see juulis. Jah, juulis! Praegu on november. Ja sihikule on võetud ei keegi muu, kui disainer-muusik-enda-elu-kunstiks-muutja-naine-kui-bränd-iseeneses-android-androgüün-veresittumisdetektor-ja-superkangelanna Xelene Vetik. Intervjueerib eelmise Grand Circular Interview kõigekesksem Natali Lohk. Laskmata teil sekunditki pikemalt oodata - lubage tutvustada...


1. Esmakordselt kuuldes Sinu eriala nimetust, disainer, ütleks see justkui nii palju ja samas mitte midagi. Mis Su töö endast täpselt kujutab? Millega Sul tegeleda tuleb?

Disainer olen ma firmas zizi&yoyo. Seal ma mõtlen välja ja teostan illustratsioone ja graafilist disaini. Logosid, visitkasid, postkaarte, plakateid, flaikusid, infovoldikuid, särke, märke ja misiganes värke. Ja siis AD ehk art director olen ma Taevas, mis on omakorda reklaamiagentuur ja seal on mu tööks koos kopi Karliga välja mõelda ja teostada reklaamkampaaniad - teleklippe, poematerjale, välimeediat jne. Kastinguid saab korraldada näitlejate otsinguiks, fotoshootidel käia ja juhendada ning väga palju kontoris koosolekuid pidada, arutleda ja siis omakorda kujundada.

2. Kulunud küsimus, kuid ometi.. Oled Sa end alati just sel alal ette kujutanud? Kui ei, siis mis on olnud Su varasemad tahtmised, unistused?

Väiksena ma joonistasin ottotriinu konkursile "kelleks tahad saada" kaks pilti, ühes olin telesaatejuht ja teises olin kunstnik. Ja siis ma oma vanusekategoorias võitsin selle ära, sain auhinnaks omakorda yamaha süntesaatori. ja mulle isegi ei öeldud kumma pildiga ma võitsin. Aga sinna auku kõik jääb, et ma tahan olla muusik, spokes-person ja kujundaja. Spokes-person siis selles mõttes et mulle väga meeldib korralikult ja valju häälega seletada asju, pole vahet kas koolis, telekas või laval.

3. On Sul sellist asja nagu iidol või keegi, keda endale eeskujuks sead?

Otseselt iidolit pole, aga on lihtsalt naisi kes mulle tohutult meeldivad. A'la Milla Jovovich, aga tema ka pigem oma rollide pärast, nagu mingi viies element Leeloo ja Jeanne d'Arc ja Ultra Violet ja ja minu iidoliks on naine kes on tubli ja aus ja piisavalt hull et vajadusel täiega kolkida ja tulistada. Nagu Deathproofi naised kes stuntman Maigi paljaste kätega ära killisid.



4. Mis omadusi Sa inimeste juures kõige enam hindad / väärtustad? Miks?

Ausus, austus, põhimõtted. Põhimõtted on sellised asjad, mida inimesed enda jaoks paika panevad, nagu näiteks see et inimene suudab kriisiolukorras end räigelt kokku võtta ja mitte närvitsedes asja lõpuni viia. Või nagu see et kui inimene ei suitseta, siis tal pole sellega probleemi ja ta tõesti ei suitseta. Või nagu kui sa ei maga sõbrannade meestega, siis ka sellel alal pole vääratusi. Kui minu ümber on inimesed kellega me teineteist austame ja usaldame ja räägime/käitume/hullume nii nagu elu toob ning ei tee teineteisele haiget, siis ma olengi õnnelik.

5. Sinu pere?

Praegu elan ma koos oma poeg-koera Kostjaga ja manfriend Madisega, kostja on mops ja madis on dj ja ärikas. Ja minu bioloogiline pere on õde-ema-isa. Õde Anne on kunstiteadlasest stilist-kirjanik-modell ja vanemad Nadezda'n'Hillar on meil kõrgmatemaatikud ja töötavad kompuutritega, koguvad antiiki näiteks.


6. Mis on kõige olulisemad, ilusamad sõnad, mida on Sulle öeldud?

Nooremana kuuldust - Sul on väga erilise mõjuga naeratus ja kui sa läbi elu inimestele naeratad, jõuad veel väga kaugele. Nüüdisaegsest: Sa oled vaimuhaige.

7. Mis on kõige ilusam tegu, mida on Sulle / Sinu jaoks tehtud?

Aasta 2009 sünnipäev oli mu sõprade poolt korraldatud mu elu parim pidu. Õde tutvustas mind Madisega ja ise jooksis minema. Masso jalutas iga päev Kostjaga kui ma tööl pidin olema. Karl jättis mu töölauale suure sokolaadi ja ütles et see oli meie vana trükikojamehe poolt jäetud.
Sitaks armastusväärseid tegemisi olen pälvind!

8. Kolm asja mida armastad armastad üle kõige?

üks on väga isiklik, teine on tohutult siivutu ja kolmas kõikehoomavalt laialivalguv.

9. Kolm inimest, kelleta Sa hetkel enda elu ette ei kujuta?

Hetkel. Madis, Karl ja minu perearst.

10. Mis teeb Sind õnnetuks?

Ümbritsejate kontekstis: vassimine, moraalne veresittumine, mitte-teretamine. Isiklikus pildis on mind alati teinud õnnetuks, et mind tohutult sageli mõistetakse valesti ja päris kaua aega läheb selleks et asjad paika nihutada ja näidata kui andestav ja lihtne ma võin olla.

11. Sa oled ilus, andekas, edukas, täis tahtejõudu.. Mis on see, mis Sind motiveerib, edasi viib?

Rahulolematus olevikus ja armastus oma tuleviku vastu.

12. Kuidas / kellena Sa end 10 aasta pärast ette kujutad?

Tahaks olla ema ja umbes samal ajal sureb vist Kostja ära, niiet see tuleb üks raske aeg. Ma loodan et mul on pikad juuksed siis ja kortse vähe, kujutan end ette Vot see on naine'sena.


(toim.)


13. Mis on Su lemmiktegevus, kui Sa ei ole tööl / kohustusi täitmas?

Naermine, vaimustumine, vaimustamine, üllatumine ja üllatamine, hea söögi, joogi ja inimeste saatel.

14. Lemmikkirjandus?

A) Väga armastan mangat. B) Meeldivad sellised lood mis on mina-vormis kirjutatud, väga tõese maiguga ja väga straptiivse loomusega, lühikeste kirjeldustega, et saaks ikka ise rohkem ette kujutada, ja seksikate nüanssidega.

15. Kui Sa saaksid end imekombel kogu maailmale kuuldavaks teha, siis mis Sa ütleksid?

No kui see oleks imekombel ja minu kujutis tekiks kosmosesse jne siis ma ütleks midagi teemal Mina olen uus Jeesus, elan Eestis ja annaks oma kodukate aadressid vms.


16. Lõpeta lause. Elu on...

Elu on kosmoses kindlalt olemas.

○●◦⃝◌○ ⊸੦ ๏ •⃝⊚⊙⌾ ○●◦⃝◌○ ●◦⃝◌○ ⊸੦ ๏ •⃝⊚⊙⌾⊸੦ ๏ •⃝⊚⊙⌾ ○ ○●◦⃝◌○ ⊸੦ ๏ •⃝⊚⊙⌾ ○●◦⃝◌○ ●◦⃝◌○ ⊸੦ ๏ •⃝⊚⊙⌾⊸੦ ๏ •⃝⊚⊙⌾ ○ ○●◦⃝◌○ ⊸੦ ๏ •⃝
(muster RT @DAVID_A_SLADE)

Bonus track! Kuna intervjuuringi viies peatükk tuli väga kaugelt (Gruusiast), seega nii kaua, et kõik vesi voolaski merre ära, saatis 90ndate lapsteletäht Jim A. neiu Helenele mõned lisaküsimused, mis tema viimatisi tegemisi ja nende tagamaid kajastaksid. Palun.

17. Teed kodus Maci ja midi-klaveriga mussi. Siis sa oled Antonina. Kuidas su äsjane esimene laiv Hecuba soojendajana läks? Kas MySpace'i külastatavus tõusis ja Hecubaga friendiks lisasite teineteist?


Laiv läks nii hästi, et ma ei kujuta ette üldse, kuidas ta nii hästi sai minna. Kõik tantsisid, ma tantsisin, laulsime ja jaapanikeel mu suust kõlas nagu "ma limpsin sul peost". Hecuba oli muidugi tuhat korda tuusem kui meie, aga samas väga emalikult meeldiv võttis koju kaasa Antonina mp3'me ja soovis seda LA raadiosse viia. Nüüd kirjutame vahepeal teineteisele maispeisis jah nunnusõnumeid. Friendid oleme igati, isegi fototõestust on sellest. Hohoo!

18. Kuidas su laivieelne soolost bändiks muundumine käis ja kuidas see periood oli?

Laivieelne muundus oli selline muhe ja loomulik. Zanduro oli veel varem ühe mu laulu ära miksinud, ja mulle väga väga rohkem meeldivad tema miksid vs minu enda omad. Massokas [Mihkel Masso - toim.] tuli appi kuna mul on palju imal-uluk-kantri mussi kus on kitra vaja, aga selgus et ta suudab ka elektrobiiti kitarriga turgustada. Ja siis viimasel nädalal veel tegi Karl Saluveer visullid ka mis mussi laivil toetasid kenasti. Seega kõik tegevus on orgaaniline, nagu looduses ikka, mussi ei saa punnida, peab ikka kompunnima.

19. Kas sul on plaanis moeblogi uustuus.blogspot.com nii võimsaks kasvatada, et saad lõpuks loa tänaval inimest jalga tulistada, kui sulle ta püksid ei meeldi?

Uustuus kasvas ka kogemata paksuks. Mind väga huvitab, aga ma isegi ei tea kes need on sellised kõigi nende klikkide taga. Ja pea terve aasta ma ju suutsin pidada uustuusa täitsa omaette ja salajas. Seega tulistamissoovi pole olnud. Kuid kuid kuid kui keegi pakuks tulistamisloa loomapiinajate valdkonnas, siis olenemata nende välimusest kasutaks loa kenasti ära.

20. Su spokes-personi staatus sai TEDxil just uue toe alla. Vist. Sai või? Millest sa seal rääkisid ja mis sa ise teada said?

Tegelikult olen varem esinenud Ajujahil ja Tartus Okei konverentsil ja väiksemalt siinseal spoukinud. Aga TEDx on vist uhkeim. Võin riviilida praegu et mul oli tol hetkel kõhugripp ja väga raske oli orienteeruda lausete ja iivelduse vahepeal. Aga neil hetkedel mil ma siiski orienteerusin püüdsin ma ära seletada omaenese näitel kuidas mu elust kujunes multiinstrumentalismi projekt. Kuidas kõik saavad tegelikult kõike õppida ja omistada. Väike inspiratsioonihelene. Teistelt sain samamoodi vastu tohutus koguses enesekindlust ja inspekat, lemmikjutt eestist oli vananemisest ja ajudest. Kõige põnevamad alad on need mida ma ise ei valda. Imeline on see kui rõõmustavalt paljudele läks korda lihtne positiivne alge mu jutust ning anime ja scifi tehnoloogia huvi.

21. Kes on hetkel Eesti kõige progressiivsemad inimesed?

Telekas oli saade just kus see 3d nina kobiseb koguaeg vahele. Seal hästi lahe eesti naisterahvas ehitas roboteid ja õpetas teistele ka robotivärki ja tegeles tehislihaste leiutamisega. Ma arvan et too kamp seal olid kindlasti progressiivsed.
Ja eesti kõige mitte-progressiivsem inimene on saate kaalust alla ülipaks mees, kes koguaeg salaja toitu juurde varastab ja teisi mõnitab.

Wednesday, November 18, 2009

Mõnusat muusikat Krilli poistelt

Tähelepanu, tähelepanu! Oleme sõpradega hoo sisse saanud ja esimesed miksteibid on valmis. Panime teile kuulamiseks üles kaks saadet.
Lugude nimekirjad on soundcloudis ja uued osad tulekul. Oodata võib kõike. Mõnusat kuulamist!

http://soundcloud.com/krill

















Teine versioon - segu 70ndate krautrokist:

Teine versioon by krill


KRILL3 - elektro pehmemad ja kargemad vormid:

KRILL3 by krill





Monday, November 16, 2009

Kõrbenud Galaktikad

See eksju, armsad sõbrad, on mu äsja ilmunud raamatu kaanepilt. Reedel tuli trükikojast. Seal on luuletusi peamiselt aastast 2008, aga ka 2009. aasta algusest. Väljaandja on kirjastus Ilmamaa ja lehekülgede arv 64.
Sisaldab müstitsistlike varjunditega sümbolistlikku luulet. Mu enda meelest on mõjutatud eelkõige folkloristliku distsipliini, eriti rahvausundi diskursuse õppimisest ning muidugi ka isiklikest kogemustest ning viimase paari aasta jooksul loetud ilukirjandusest. Teadaande lõppu panen tutvumiseks raamatu viimase luuletuse.

***

oh, kui ilus
rohelisemustriline hallitus-
seen levib pääs
põrandast
laeni ja
niiskeisse juustesse.
ahh, tahaks veel ja veel
ja veel
imetleda seda
pisikest paotatud painet,
veeremas seinadest maakera
hõõguva tuumani.
sõnatu ilu pikutab
aasadest teisel pool,
kaugemal mustadest
kõrbetest.
oh, kui ilus
teadvuse seeneniidistik,
sõlmib end kokku ja lahku ja
jälle tagasi kokku
kuni vajub ja
vajub
ja
ongi õhetanud eemale,
teispoole taevast ja maad,
valguse vabadusse.

Teatavat sorti Mees

*
This continent is lit by the holocaust beneath my ribs. (XiuXiu’MouseyToy‘)
*
Mind on alati üllatanud, kui mehed on õrnad.
See siin on lugu ühe mulli lõhkemisest. Ühtlasi on see ühe mulli taastamine. Lugu tuleks alustada Guinnessi rekordist.
Minu koolikaaslased Viljandi Kultuuriakadeemiast teevad maailmarekordit. Viljandis Jakobsoni tänaval on punker nimega ViljandiDrumLab. Seal on neli tuba: ühes undavad ööpäevaringselt arvutid, mis püsivad juhtmekobarate kaudu maailmaga ühenduses, siis on puhkeruum, kus on diivan ja telekas, siis prooviruum, kus on trummikomplekt ja seinal musta markeriga üles tähendatud rütminoodistik; nende kolme toa keskel on kõige tähtsam ruum – seal toas on kaks trummikomplekti ja kaamera. Selles toas mängitakse kuu aega järjest ilma katkestusteta trumme, pidevalt ühte ja sama rütmimustrit. Inimesed käivad vahetustega trummide taga ja kütavad. Kuu aega.
Käisin seda eile hilisõhtul kursakaaslastega vaatamas, mulle väga meeldis. [Kahe minuti eest istus mu kursavend Ott ühe trummikomplekti taha. Kell on seda kirjutist alustades 22:02, täna on 15. november aastal 2009.]
ViljandiDrumLabist võib igaüks ette teatamata läbi astuda. Eile hilisõhtul ilmusid õuest trummitoa uksele kaks purjus noormeest. Rohkem purjus tüüp kadus küllalt ruttu ära, teine poiss jäi. Ta võis olla 20-aastane. Kiilakas, kilejope ja, ma ei tea, teksad või dressikad. Tutvus üritusega ja märkas siis mu kursavenda. Tutvustas end talle. Siis nägi mind ja süttis elevusest – talle väga meeldivad tumedanahalised inimesed.
Ta ei tahtnud kasutada sõna „neeger“, sest see pidi inetu sõna olema.
Talle meeldib, et Obama USA president on.
Talle meeldivad mustad naised, aasia naised. Ta paneks neid kõiki.
Kes talle ei meeldi, on juudid. Taak, mis talle eeldatavasti kodust kaasa on antud, kuna ta isa olevat suur Hitleri fänn. Meie vestluses oli naljakas moment, kus ta imiteeris oma isa Hitleri-raamatuid lugemas: nina püsti, silmad tähtsalt punnis, käed hoogsalt lehekülgi lappamas.
Juudid. Seitsmest kommunismi alusepanijast viis olid olnud juudid. "Ja eestlasi süüdistatakse selles, et nad Eesti Leegionis võitlesid."
"Ameerikas neid armastatakse,“ ütles ta. „Aga tead, miks neid vihatakse?“ küsis ta. Ning jutustas, et keskajal olla juudid paljusid inimesi rahast tühjaks teinud ja nahka üle kõrvade tõmmanud. Pankurid. Pikkade sõrmedega.
„Mustad,“ seevastu, „ehitasid Ameerika.“
„Juudid juhivad seal asju. Skinnidel on ju põhiütlus: Liitu Ameerika armeega, võitled Iisraeli eest.“
Küsisin talt, kuidas ta aru saab, kes on juut ja kes pole.
Ta küsis: „Mis sul on juutidest sõpru või?“ Ja vastas siis: „Nina järgi.“
Õigupoolest vastas ta: „It’s the nose,“ ja siis patsutas vabandavalt naerdes mulle õlale, minnes tagasi eesti keele peale. „Nina järgi.“ Tal oli esialgu raske harjuda mõttega, et ta ei pea minuga inglise keeles rääkima. „Jamaika mehega.“
"Tüüpiline eestlane," pahandas ta sõbralikult iseendaga.
„Olgu,“ kogeles ta. „Ma ei vihka juute. Ütleme, et ma suhtun neisse umbusklikult.“
Selles vestluse faasis polnud ma veel kindel, kas ta tahab mind rünnata ka või ainult kallistada, nagu ta tolle lühikese tutvuse jooksul korduvalt tegi.
Ühtäkki küsis ta: „Sulle meeldivad naised ikka?“ Ning jätkas segadust väljendades kätega kõrvade juures vehkides: „Tänapäeval on kõik peded, raisk, ma ei saa sittagi aru. Türa, see on hull.“
Need polnud sõna-sõnalt tema sõnad, aga ta ütles just täpselt seda.
Kui me välja suitsu tegema läksime, rääkis ta sellest, kuidas ta Tallinnas vahipatis on ja kuidas ta presidendilossi ees valves on seisnud. Ja sellest, kuidas ta ei saa aru, miks skinhead sülitab aasia turisti pükste peale. „Need on parimad turistid ju. Nad on nii korralikud.“
Suitsu kõhvides ütles ta: „Ma olen öelnud nendele skinnidele, et, saate aru, need aasia turistid ja tumedanahalised ei võta teilt teie riiki ära.“ Ta ütles: „Mõned mu sõbrad vihkavad mind sellepärast, et mulle mustad meeldivad. Ma olen küsinud neilt, et milles asi on? Mida nad teile teinud on? Pekske venelasi. Mis te neid tumedanahalisi peksate? Aa, maitea, nad on nii mustad. Tüübid arvavad, et Hitler oli nii hea inimene.“
Pilk vastasmaja seinal tõmbas ta paar närvilist kõhvi ning ütles: „Lugege raamatuid, inimesed! Hitler oli kuradi hull!“
*
Te eksite, kui peate meie tegusid pelgalt poliitilisteks. (A. Hitler)
*
Küsisin talt, kas ta Tarantino uut filmi on näinud. Ta noogutas, et on. „Hästi rumal film tegelikult.“
Ta tutvustas mulle statistikat.
毛泽东 (Hiina) 49-78 mln surnut
Иосиф Виссарионович Сталин (CCCP) 23 mln laipa
Adolf Hitler (Saksamaa) 12 mln mõrva
„Sa tahad öelda mulle, et Hitler oli Stalinist ja Maost hullem või?“ küsis ta. „Aga läänes nad ainult sellest pasundavadki.“
„Ma olen selle asja kohta lugenud. Hitler ei teadnud koonduslaagritest midagi. Hitler oli taimetoitlane ja alkoholi ei joonud. Himmler oli kogu asja taga.“
„Selles suhtes oleks Hitleri võit hea olnud, et siis oleks Põhja-Euroopa immigrantidest puhas. Praegu on Rootsis juba jalgpalliväljakusuurused piirkonnad, kuhu valged, või noh … tavalised inimesed enam oma jalga ei tõsta. Neid ei lasta enam sinna. Sellised slummid. Nagu Ameerikas on mehhiklastel ja mustadel. Ja ma ütlen, skinnid on täpselt samasugused.“
Ta rääkis veel, et Eesti ja Vene neonatsid pidid omavahel juba enam-vähem hästi läbi saama. Ja et nad tunduvad kõik nagu jõle põhimõttekindlad vennad, aga nad pole seda.
Suits lõpetatud, küsis ta minult ja mu kursavennalt: „Te olete mingid räiged kultuurivennad või? No sellest on kohe pealtnäha aru saada.“
Mobiili näppides uuris ta, millega tegeleme.
Kursavend ütles, et õpime näitlemist.
Noormees ütles: „Näitlemist ei pea õppima. Näitlemine tuleb iseenesest.“
Pärast väikest pausi lisas: „Ja näitlemist võin ma teile ise õpetada.“
Vestlus läbi. Aeg koju minna.
Noormees ütles, et helistaksin talle, kui mul natsidega jamasid tuleb.
Seadsime kursavennaga sammud kodu poole.
*
Viljandi on väga ilus koht, kus elada. See on Middle Earth, mikrolosside, küngaste ja udu ja jõega tondilinn. Siin on nii mustad sügisõhtud, et pimedus on nagu sein ees. Viljandi teevad hirmsaks peksmised, mis siin aeg-ajalt aset leiavad. Loomaliku skaalaga „A Clockwork Orange“ tüüpi peksmised. See on pisiasi, kui ööproovi pausi ajal koolist Statoili lipates möödub must auto, mille irvakil aknast hüüab kile naisehääl: „Vitupeaaad!“
*
Kui su teadvus on golfipallisuurune, on golfipallisuurune ka sinu arusaamine kõigest, mida loed; aknast välja vaadates näed maailma läbi golfipallisuuruse teadlikkuse; hommikul üles ärgates on su ärkvelolu golfipallisuurune ja päevatoimetusi tehes suudad tunda vaid golfipallisuurust õnne.
Kui oma teadvust aga avardad ning lased sel kasvada, siis mõistad ka loetut palju paremini; näed maailma suurema teadlikkusega; ärkad tõelisemalt üles ja oled võimeline tundma sügavamat õnne.
Sealt, sügavalt, tulevad ka head mõtted. Ja loovus pääseb liikvele. Elu muutub nõnda pigem mänguks.
(David Lynch pt 'Teadvus' rmtst 'Suure kala jahil')

*
Mõtlesin tänases Butoh teatri meistriklassis sellest eilsest vennast, kuni mu silmad ja pea valutama hakkasid ning mõtlesin, et pean tunnist lahkuma ja kateedrisse pikali heitma.
Meie ilus jaapanlannast Butoh õpetaja räägib meile, et meie mina ei piirne ainult kehaga. Enamus inimesi arvavad, et „mina“ = „keha“, aga see pole nii. Keha on tööriist, sõiduk, mille juht olen mina. Kunstnike puhul olevat imetlusväärne, et nad on otsustanud teha oma kehast eneseväljendusvahendi, laiendades sellega vaatajate arusaama „minast“, kõrgendades nende elutunnetust.
Sa pole su keha, sa oled valgus. Ja saja aasta pärast pole su keha enam siin, aga sina jätkad hingena, energiana.
Praegu on sul see keha.
*
Mind laastab see pidev äärmuste vahel pendeldamine, külm ja kuum, jääkülm ja tulikuum. See kõlab dramaatiliselt, aga mul oli täna tunne, et võiks alla anda. Püüdsin end kursakaaslastele selgitada, nimetasin meid sisepagulasteks, kes tulevad oma kootud pesasse kokku, sulguvad oma mulli samal ajal, kui õues rebitakse üksteisel hammastega kõrisid lõhki ja need meie ideaalide ja harmoonia taotlused ning jalasirutused blackboxis ei mõjuta „neid vendasid“ mitte üks gramm. See ei jõua nendeni.
NO99 võib teha „GEPi“, lahata seitsme eri nurga alt rahvusluse ja eesti-vene-suhteprobleeme, aga inimene, kes teeb teadliku valiku osta pilet ja minna teatrisse, vaevalt vajab põhjalikku mõtlemise muutmist, pigem läheb ta teatrisse vaatama niiöelda „pildikesi elust“. Ja näitleja läheb peale etendust Maximasse ning saab, toidukott käes, poest väljudes niimoodi peksa, et kuu aega vähemalt lavale ei roni. Härrasmees või harrasmees.
Ja ma ei vaeva ennast paratamatusega, et „see, mis ma teen, ei päästa maailma“. Loomulikult tuleb päästa ja aidata iseennast, hoida, päästa, aidata kõrvalseisjat. Loomulikult tuleb lahti öelda üldistustest, eriti sellistest, mis sandistavad. On ainult käesolev, ainult hetk ja see, mis käegakatsutav.
Aga sealsamas tunnen, kuidas „tume pool“ keelitab mind alla andma, hävinema, saatma „kõik putsi“, kapselduma oma tuppa. See on tugev tõmme: lukustada end oma tuppa, juua, tõmmata end lukku, elada ainult filmidest ja mitte kunagi enam välja minna. Õues toimub võitlusvälja laienemine. Extension du domaine de la lutte.
Käesolevas kirjutises on mitmeid kasutuid ja tõestamatuid üldistusi. Kasvõi: kes on see „inimene, kes ostab pileti ja läheb teatrisse“, kes tuleb vaatama „pildikesi elust“?
Paranoia ja hirm toituvad negatiivsetest üldistustest. Siin ma istun, kallistades oma põlvi, õõtsudes ja paludes ennast: „Ära anna alla.“
Ole tugevuse, mitte ohverluse kehastus. Miski pole midagi väärt ilma armastuseta. (@kerlimusic)
*
Seletasin kursaõele, kuidas „see kõik“ paneb mind vihkama elu ja inimesi, paneb mind kapselduma ja mitte usaldama ning võtab ära tahte teha seda, mida ma teen. Paneb mind tahtma lõhkuda mull. piisab ühest korralikust gatlingi kuulipildujast. see võtab ühe valanguga maha terve küla, jätab järele lageda välja. […] loom minus võtab gatlingi rotaatori ja laseb selle vastu teadvuse seina täie lahvatusega lahti. edasi on õhk täis prügi ja ulgumist, tolm langeb nagu kordus […] ja teadvuse räbalad lüüakse katkematu valangu all reflekside pimedasse ruumi laiali. […] see ei olnud kunagi selleks, et olla terve ja tugev. see oli ikka ja ainult ühel põhjusel: et olla loom, saada tagasi oma loomalikkus.“ (AndreasW'GatlingiKuulipilduja').


*
Kust tulevad sellised vennad? See mees, kelle eneseväljenduses pole kübetki õrnust, kelle mina on vihakeha, kes räägib, nagu moonutatud laps. Kust tulevad need Teatavat Sorti Mehed? Ja ehk parim küsimus: Mis on Naise osa sellise Mehe väljakujunemises? Veel mõned üldistusi nõudvad küsimused.
Ühe Sonic Youthi loo live-salvestus algab Thurston Moore’i küsimusega: „What do you do when your mom is a skinhead?“ Vastus: „You write a song about her.“
Ja lugu algab, kitarrikeelte traatjas krigin algab.
Mida sa teed, kui su isa Hitlerit? Püüad olla hea mees ja teed, mis teha taipad. See eilne noormees püüdis olla hea mees ja tungida välja mullist, kus ta isa ja sõbrad istuvad.
Ta rääkis ühest üllatavast hetkest oma kodus. Ta isa oli vaadanud telekast vormeleid ning, nähes Lewis Hamiltoni, öelnud, et tema ei saa aru, miks neid musti taga kiusatakse. „Nad on ju ka inimesed.“
„Kas see on tõesti minu isa?“ oli noormees imestanud.
*
Ja oma mullis lebades mõtlen sellest, kuidas ma poeksin Antony Hegartyle – absoluutselt täiesti Teist Sorti Mehele – ligi ja kallistaksin teda väga kõvasti, jääksin teda embama, sest
Hope Mountain
Is the place where
The people come to cry
She was born
Like a diamond
Out of the mountainside
She treasures our
Brokenness
And will raise us from the tide
Look.
Look in the water.
Look who it is.
It's Jesus.
This time she’s a girl.
This time she’s a girl.


*
Ema ütles pojale: „Ole see, kes oled päriselt, kartmata olla hell.“

Monday, November 9, 2009

Adeanedm Striam

Teos valmis meie suure kinofestivali tütarfestivali Animated Dreams jaoks. See vist trükitakse koos hunniku teiste asjadega välja ja kleebitakse Sõpruse Kino seinale. 18 November kui ma ei eksi.






Ehk jagan natukene mõtteid?
Kui aus olla siis asi sai vägagi pliiatsist imetud. Ma olen selline naiivne kuju ja hellitasin inspiratsioonilöögi lootusi. Kõnnid tänaval, taod juba pikemat aega üht kivi endaga kaasa ja siis äkki! Päris nii hästi muidugi ei läinud. Õigupoolest oli juba õite ärevakstegevalt tähtaja külje alla see kuupäev nihkunud kui lõi sisse seesama enesesäilitusinstinkt mis mind Luiga ja Robertiga Ruhrgebietilt päästis paar aastat tagasi.
Tunnistades endale, et millegi kohutavalt nutika välja mõtlemisega ma hakkama ei saa otsustasin lõpuks kontseptuaalselt igava Alice Imedemaal laadse sürrealismi kasuks. Ette määratud 1 kuni 4 lehekülge ei anna eriti palju ruumi narratiiviga mängimiseks aga see-eest võimaldab visuaalile keskenduda.
Kusjuures enne koomiksit võiks olla see nunnu lehekülg kus tutvustatakse antud tüki tegelasi.

In order of appearance:

Seiklus (samuti Konflikt või Sõda)
Tüdruk
Vägistus
Hirm
Pisike Lenin Lendkala Püüdmas
Ninakonn
Mihkelschleim(id)
Emme

Ma pikemalt siin vast ei peatuks, tõlgendage seda nüüd kuidas süda lustib. Aga, et segadusi vältida ma mainin ära, et see konks mille tütarlaps üles korjab, see on aastasadu au sees olnud meditsiini valla tööriist: riidepuu.

Rääkides teose vormist! Ma proovisin teda ka värvida. Nii filigraanselt iga detail korralikult värvituna kui ka graafilisemate suurte värvipindadega ja isegi ülbete kunstnikumökerdamistega aga tulemus jättis alati soovida. Ma kahtlulstan, et asi on suures koguses mustas pinnas mida on keeruline värvidega kombineerida. Puhas must kipub neid vaat ära sööma.
Probleeme tuli ka kompositsiooni küsmustes, juba esimesel lehel on mustvalges hästi töötav võte kus momentide vahelist sujuvust teeb tugevamaks kaadri piirjoone ära jätmine ja kaadrite kattumine (st siis dünaamiline, kineetiline koomiks as opposed to Watchmeni ruudustikud.). See töötab hästi sest valge läheb üle valgeks. Värvidega see nii lihtsaks ei osutunud.
Võiks nii kurtmise mõttes mainida, et kui varajasemad koomiksid olen valmistanud lähtudes mingist nutikast tegemist väärivast ideest siis seekordne pliiatsi imemine jättis mind ilma heast tugevast vundamendist millest tuletada kõik vormiliste probleemide lahendused. Oli kõvasti pea murdmist lehekülgede kompositsiooni ja rütmi üle. Üldse oli kogu ettevõtmine veidi sellise ebameeldiva maiguga nagu remondiks vankrit keset lõbusõitu.

Aga siin ja nii ta siis on.

Teised ideed olid muide:
  • Tüdruk linnas jalutamas emaga, ema jääb auto alla. Tüdruk ärkab üles, ema toob hommikusööki ja lohutab "kõigest unenägu!". Tüdruk ärkab üles, ema on end üles poonud. Tüdruk ärkab päriselt üles, on lastekodus.
  • Tüdruk ärkab üles, rõve külm talvehommik, paneb riidesse, peseb hambad ja näo ära, kammib juuksed ära, ärkab üles ja avastab, et peab kõik uuesti tegema. Oleks kusjuures lõppenud sama kaadriga millega valminud koomiks lõppes.
Näe, sellest unenäo sundmõttest ei saanudki üle.

Review: Kent - "Röd"

This is „Röd“. It is one of the greatest albums of all time.

The first track is called „18.29-4“. There’s some footsteps, a church organ and then there’s singing. A Swedish small town choir provides an unsettling, earnestly unproffessional two minute intro to an album-full of holy shit, blistering disco beat, Jerry Bruckheimer explosions.

The following one-two of „Taxmannen“ and „Krossa Allt“ (swedish for „Destroy Everything“) flashes by with such ferocious decisivness, it’s literally impossible to understand what’s happening. Still now, after three days and repeat listenings, all I can make out is some mean shit propulsive beats and electronic screeches buzzing by. Atop there’s a man somehow managing to sound both paranoid and extremely glamorous at the same time.

That same man then produces the kind of intolerably glossy high register vocals that sound like the most sympathetic sapient being in the world feeling really quite down. On track #4, Hjärta“ („The Heart“). It is important to understand the sheer audacity of the title. Imagine a Spanish band calling their greatest moment super-anthem „El Coraszon“. 6 seconds in, acoustic strumming is joined by a rhythmic strings section, the kind that evokes this scene from Magnolia: quiz-show wunderkind sitting on his bed, shadows of raining frogs on the walls behind him, the kid utters: „It’s happening, it’s really happening.“ And then comes a chorus the size of planet Jupiter.

On an album as much a masterpiece of emotional manipulation as it is in geeky sequencing miracles, the three-piece of „Hjärta“, „Sjukhus“ and „Waltz for Satan“ (yes: „The Heart“, „The Hospital“ and „Waltz With Satan“) manages to top Muse’s „Exogenesis: Symphony“ in ear-blasting grandeur. While somehow never veering into it’s „slightly shit“ territory. This is serious stuff and you should take it seriously.

After 16 years of hard, hard work (this group actually records and releases new material, a habit more and more uncommon in the west) it is impossible here to escape the feeling that „Röd“ is the apex of that development. Nurtured by Sweden’s potent internal market, kent have secretly become the greatest pop act on the planet.

Production-wise they are light-years ahead of the competition. Every sound is ear-shatteringly crisp, engineered by the guys at Saab who test supersonic fighters. As far as brick-mastering goes, it’s possible to crank this shit up so high it literally becomes the last thing you hear.
And then, as „Waltz With Satan“ pulls out it’s last trick, it just might. Saab’s technological savvy joins chief songwriter Joachim Herbert Berg’s supernatural ability to anticipate what one wants next from a melody. What one wants after the pulsating intro, the effortless verse. As „Röd’s“ backbone three-piece demonstrates Kent’s talent for that crowning achievement of
technological progress, the mid-tempo pop-song, „Waltz With Satan’s“ super-mega end chorus touches on it’s limits. For the first time in their career this band of control freaks lets a melody really really fuck a song up. An anarchic, hysterical mess of drum breaks and chrystal feedback – I have no idea what he’s saying but will translate it as such: „What you’ve just heard is the ionosphere of the mid-tempo pop-song. This is where planet pop-song ends. There is no going further.“

And they do this by absolutely not wallowing in any musical nostalgia. As the world’s first and second largest music industries – the US and the UK – have wasted a decade mistaking retro for progressive, it’s third largest music industry – the Swedish music industry – shows no sign of such remorse. I am reminded of an Ikea commercial, where a man throws his dusty old lamp out on the sidewalk. Sad music plays as it begins to rain. On the background we see the lamp’s former owner’s window illuminated by his shiny new Ikea lamp. A man appears, laying it out in a thick scandinavian accent: „You feel sorry for this lamp, yes? That is stupid. It has no feelings. The new lamp is much better.“

After abandoning their indie-rock roots for glamorous and decidedly now! electronica on 2007’s „Tillbaka Till Samtiden“ („Return to the Contemporary“) it appears Kent will never do the „return to roots“ kind of mushy sentiment most bands fall prey to. Matter of fact, they may never do much of anything anymore. Those few and cultish fans abroad, who have followed Kent on a roll – an absolutely stellar line of 6 almost and sometimes completely perfect albums released after the band abandoned their short-lived attempt at international stardom in the late 90s and withdrew to being the highest-selling band in Sweden – have long since asked the question: „how long can you guys keep this up?"

As „Idioter“ („The Idiots“) appears out of the fallout left behind by „Waltz“, sparkling with wacky beats and irresistable melodies, the stress begins to set in. Again? Another loud pop gem? „Röd“, as it’s name „Red“ suggests, displays a kind of violent behavior: on one hand it wants to please you, (and knows how to) on the other it wants to tire you with it’s ability to do so. This, another potential hit in a back catalogue where half the songs are hits, is followed by yet another one, and another one... Matter of fact, the album’s lead single „Töntarna“ („The Geeks“) – a sinister revenge disco adorning the lines: „from all those parties / I wasn’t invited to / I brought you home / on the back of my bycicle“ (putting the Herbert in Joachim Herbert Berg) – hasn’t even come up yet. And when it does, after it’s long fade out is finished, we arrive at the album’s last and possibly best track.

The title reads „Det finns inga ord“ („There Are No Words“) and what we get might just be the best closer of kent’s career. And that’s saying something to anyone who knows „747“. A pitch-shifted bird-like piano sound sets in, a mercifully relaxed verse and then the delivery of the vocal interval in the chorus is simply sublime. It’s quite enough. Thank you, you can stop now. You don’t have to do this anymore.

10 / 10

Glamorous, foreboding and violent, „Röd“ is that most utterly fantastic of consumer commodities – the perfect pop record. It is good enought to redeem our entire way of life. And it’s entirely in swedish so you can imagine the songs are about the coolest shit ever.

Saturday, November 7, 2009

Juri Oleša "Kolm Paksu"

Juri Oleša "Kolm Paksu" on mitmeti tähelepanuväärne lasteraamat. See räägib sotsialistlikust revolutsioonist väljamõeldud maailmas, mida valitsevad konkreetselt oligarhid, kaevanduste omanikud. Taustauuring kinnitas, et autor on rahvusvaheliselt tunnustatud nõukogude kirjanik, kelle autorlust pakutakse ka väljendile "kirjanik on inimhingede insener". Kui ma oleksin suutnud oma ema Loomingu Raamatukogude hulgast välja tirida veel kaks tema raamatut, siis oleks ma saanud teha suurema postituse vist pea et kogu tema avaldatud loomingust, aga seda ei juhtunud, Loomingu Raamatukogusid oli hästi palju ning igaühe peal neist oli mõni kirjanik, kes vaatas mind tõsise ja uuriva pilguga, ning paljusid neist oli mitu tükki. "Kolm Paksu" on antud kirjaniku ainus lasteraamat, ja tekitab tunde, et selliseid üleriigilisi kampaaniaid, kus päris kirjanikud kirjutavad lasteraamatuid, tuleks teha rohkem. Ma ei ole eriti kursis, kuid mul on tunne, et tänapäevase lastekirjanduse skenega saaks paremini olla ja et see kipub kohati kergelt maotu ning hambutu olema ja lapsi alahindama.

"Kolm Paksu" ei alahinda lapsi. Selle esimeses peatükis otsib hajameelse professori arhetüüp laibakuhjast oma prille pärast seda, kui kaardiväelased on pahameelt avaldava rahva pihta tulistanud, tee seda tänapäeva lastekirjanduses! Samuti sisaldab see päriselt meeldejäävaid ja dünaamilisi olustiku- ja kohakirjeldusi ja ilmekat pildikeelt nagu Marsi väljak, mille kohal ripub majade külge kinnitatud trossidega suur punane lamp. Akrobaat Tibullus põgeneb kaardiväelaste eest, ronib mööda trossi, ohvitser tahab tema pihta tulistada, üks sõduritest laseb ohvitseri maha ja karjub "Elagu rahvas!", Tibullus kustutab lambi, jättes väljaku pimedusse ja kaob. Tibullus on relvasepp Prospero kõrval üks revolutsiooni kahest peamehest, he's the tricky one. Revolutsionäärid on siiski raamatu kõrvaltegelased, peategelasteks on lapsed ja hajameelne professor. Setting on low magitech/horror.

Raamatus on ka väga kaunid illustratsioonid, kuid kaanepilt ei kannata suuremat kriitikat, nagu seda tihtipeale juhtub, seetõttu ei pannud ma seda siia ka üles.

Raamatule on eestikeelses netimeedias kirjutatud veel üks revüü, kus seda käsitleti koos mitme teise vana lasteraamatuga ja läbi jäi kumama väljavabandamine, ja arvamine, et ega need raamatud ikka tegelikult ei saa last kommunistiks ajupesta, et laps ei näe seal klassivõitlust, vaid võitlust hea ja kurja vahel, mis on muidugi järjekordne laste alahindamine. Raamatud võivad, kuid ei pruugi sind mingile teele suunata, just nagu "Egeri tähtede" lugemine võib, kuid ei pea sind türklasi vihkama panema.

Samuti on "Kolm paksu" olnud vene koolides kuuenda klassi soovitusliku kirjanduse hulgas. Hea, et mõned veel õigeid väärtusi au sees hoiavad, seal oli ülepea märgata suurt kaalu nende oma kirjandusele - täpselt nii, nagu peakski olema.

Raamatut on võimalik leida antikvariaatidest ning traditsiooniga kodudest, nagu ikka, kui sul kirjastus peaks olema, lase uuesti välja ja lase kellelgi uus kaanepilt teha, inglisekeelse väljaande oma oli suhteliselt mõistlik.
Postitus ilmub ka mu isiklikus häälekandjas. Pildil ei ole teps mitte "Kolme Paksu" kaanepilt

Head oktoobripüha kõigile!

Friday, November 6, 2009

Jah!

Me olime sinuga nagu peatamatud idioodid. Sa ei teinud teist nägugi, kui me rannas püherdades liiva krõmpsutasime. Koerad jooksid meie poole ja klähvisid: Jah! Me loopisime neile pulki ja ronte ja tõime need ise ära enne, kui nad arugi said. Me musutasime ja sügasime neid koeri ja jooksime nendega marudalt vahutavatesse laintesse, kajakad karjumas meie peade kohal: Jah!
Kui meil süüa polnud, lõhkusime sügavkülmast jää välja ja lutsutasime jäätükke ja sa küsisid: Noh, on vastik? Ja ma vastasin: Jah!
Ma andsin sulle peksa nii, et rusikad välkusid. Ausõna, mu luud olid fosforist ja helendasid naha all, nagu tulnukal. Olin biorelv su elu vastu. Küsisin, kas teen sulle koslepit, kas annan sulle ühe korraliku keretäie; sa ei vastanud, aga mina mõtlesin ikkagi: Jah!
Issand, kui aeglane maailm kõik oli. Autod kõik veeresid aegluubis ja kellad tiksusid agooniliselt tiks-tiks-tiks, nagu hiinapiina tilgad. Me lükkasime inimesi üle sõiduteede ja kruttisime valgusfoorid kiiremaks, sest me ei suutnud – ei suutnud taluda seda aaaeeeglusstt, nagu tatt, nagu tatt-tt-tt see venis, kõik venis, nagu tatt ja mina ja sina lükkasime neid kõiki edasi, nagu sahaga. Raisk, kas kiiremini ei saa või? Sa vaatasid mulle oma hullude silmadega otsa ja ütlesid: Loomulikult saab! Jah!
Me jooksime mööda lastehaiglat ringi, nagu lollakad, kriisates, nagu hüäänid ja lapsed jooksid meile järgi ja karjusid: Persse kõik! Ma imesin kõik morfiinipakid tühjaks samal ajal, kui sina kõik kemoteraapia kiired endasse ahmisid kemoravi all rakud lõhestasid ning kõik! röntgenkiired endasse ahmisid, kuni lõpuks minu juurde tulid, küsides: On ju kena päevitus? Ja ma vastasin: Jah!
Me tapsime kõik loomad! Kõik! Loomad! Lõime neil pead sodiks, murdsime kaelad kahekorra ja lükkasime nad kõik hakklihamasinasse ja tegime kõik maailma kotletid valmis. Tegime kõik valmis, et enam ei peaks tegema ja kokkadele karjusime: Minge koju!
Me sõime päikese ära ja saime räiiiged kõrvetised.
Ma tahtsin sinuga aega veeta, aga sina olid nii ametis järvede tühjaks joomisega. Mul pole aega, ütlesid sa! Ma joon järve tühjaks! Ja ma küsisin: Mis edasi? Jood ookeanid tühjaks? Ja sina vastasid: Jah!
Ma sõin kõik majad ära ja saatsin termiidid persse. Nad ei saanud mu jutust aru ja molutasid. Minge koju! karjusin ma. Mispeale läksid termiidid metsade kallale. Seal olin aga mina juba ees ootamas. Ma möirgasin: Te olete nii aeglased, termiidid, te olete nii aeeegglaseedd. Ma lömastasin nad kõik ning asusin siis puid juuripidi maa seest lahti kangutama. Samal ajal tõmbasid sa Kuu peal istudes Maa pealt õhku ära, kihthaaval kadus atmosfäär. Vaata, siin kotis on stratosfäär! karjusid sa Kuu pealt. Mina vaatasin üles ja hüüdsin: Jah!
Me närisime end maa sisse, jahvatasime pulbriks kõik luud ja kivid. Appi! karjusid sa. Ma murdsin hamba! Mispeale murdsin ma kõik su hambad ja sina kiskusid minu suust minu omad. Me oleme täitsa lollid ütlesid sa verise mokaga. Kas verise mokaga on parem lämiseda? küsisin ja sa vastasid: Jah!
Jah! Me jõudsime Maa tuumani. Maa tuum on nii igav! karjusid sa ja ma karjusin: Jah!
Tapa mind! karjusid sa ja ma tapsin su. Tule tagasi! karjusin ja sa naasesid vaimuna, kummitades mind selja tagant, hüüdes: Jah!
Appi, mida ma tegin? küsisin endalt.
Sa lõid mind oma kummitusrusikatega, lõid neid minust läbi ja ma jäin Maa tuuma poole suud maigutama. Ajapikku see kustus ja muutus mustaks.
Ilma, et keegi oleks midagi küsinud, ütlesin endamisi: Jah!
Siis veelkord, elavnedes: Jah!
Kus sa olid? Sind polnud kuskil enam näha ega kuulda. Kuhu sa jäid?
Oled sa veel siin? küsisin. Sa vastasid: Jah!
On sul juba küll? küsisid.
Ei, vastasin. Vastus on: Ei.
Armastad sa mind veel? küsisid sa.
Hoia mind, nagu last, palusin. Sa hoidsid mind, nagu last, kuigi ma ei tundnud midagi. Vaatasid mind oma kummituse silmadega.
Sa ei meenuta mulle mitte kedagi ega midagi, ütlesid sa. Mitte midagi.
Hoia mind mitte kunagi, ütlesin ma.
Sa kadusid naerdes.
Nüüd oled tõeliselt üksi, kostus veel kaugelt.
Jah, ütlesin.
Veelkord, elavnedes: Jah!
Ja ma tapsin end ning muutusin kummituseks ja tulin sulle kummitusena järele – kummitustemaale.
Ma tahan seda kohta absoluutselt täiesti putsi keerata, ütlesin, kihevil ja virvendades, nagu õhk tulise asfaldi kohal.
Ma ei jõua! Ära oodata!
Sa vaatasid mulle oma meeletute silmadega otsa ja karjusid: Jah!
Karjusid!
Jah!

Thursday, November 5, 2009

Luuk

Kool oli valentinipäeva hommikul tühi. Bussid ja trollid inisesid ja undasid koolimaja külgedest mööda ning sõidutasid inimesi kuskile – kuskile ikka – ainult mitte siia koolimajja, mille garderoobis Uku seisis.
Ta jõllitas kella. Esimene tund pidanuks olema alanud. Jopelukk poolenisti lahti tõmmatud, võttis ta taskust taskurätikägara ja pühkis nina.
Ta kõndis lörtsist märgade saabastega trepist üles koridori ning leidis maast köögitädi põlle. See lõhnas supi järele. Seljanka.
Uku kõndis söökla kööki ning leidis pliidilt suure kausitäie – tünnitäie! – pliidil podisevat seljankat. Köögiukse ees olid puntras maas kokkade põlled ja riided. Uku lülitas kuuma pliidi välja. Võttis jope seljast, istus laua taha ja sõi taldrikutäie suppi.
Ta jooksis mööda koridore nii, et sammud kõik kajasid. Hõikas roppusi ja läks siis direktori kabinetti. Ta leidis direktori sahtlist puukarbi kibedalt lõhnavate sigaritega. Ta pistis ühe suhu ning mälus seda, nagu viinerit või kõva nahaga sardelli, trampides laua peal, lüües sealt paberimappe maha.
Nagis rippus direktori mantel. Ta ronis selle sisse, pani liiga suure salli kaela, heitis sallisaba lõbusa kaarega üle õla ning vajus diivanile kössi.
Ta võttis põrandalt mapi õpilaste paberitega. Ta lappas neid, võttis koolikaaslasi ükshaaval ette ning pobises: „Sinu ma viskan välja. Sinu ma viskan ammugi välja.“
Seejärel jäi Uku magama.
Ta suunurgast nõretas nahkdiivanile ila, kui ta tagasi ärkvele tuli. Ta jättis mantli sinnasamma diivanile ning astus kabinetist välja. Võttis sekretäri toolilt roosa kampsuni, pani selle selga ning lippas keemiaklassi.
Ta mõtles klassi laboris teha tuumapommi, samas tahtis teha ka Tesla coili. Ta mõtles segada kokku seerumit, mis, kui seda kellelegi peale piserdada, muudaks selle inimese hobuseks. Ta leidis maast keemiaõpetaja püksid. Need olid täis kustud. Uku võttis pükstelt DNA-d ning kiirkloonis endale uue keemiaõpetaja.
„Mis juhtus?“ oli tema esimene küsimus. Õpetaja, mitte Uku.
„Sa oled mu giid,“ ütles Uku sigarit nätsutades. „Ma kuulan.“
Õpetajal oli nägu, nagu tal poleks millestki aimugi.
„Mis su nimi on?“ küsis Uku, kuid vastas kohe ise, „Su nimi on Mai.“
Õpetaja nägu elavnes veidi.
Kuna õpetaja polnud terve elu süüa saanud, viis Uku ta söökla kööki, misjärel Mai sõi terve tünnitäie seljankat ära. Siis läksid nad võimlasse, kus Uku käskis Mail päris palju trenni teha, et ta paksuks ei läheks.
Mai oli kurb.
„Ma ei tea, mida teha,“ ütles ta.
„Vii mind kuskile, kus ma käinud pole,“ nõudis Uku. „Kuskile salakohta.“
Teel salakohta möödusid nad punaste pabersüdametega ääristatud stendist ja suurest papist kokku klopsitud armastuskirjade postkastist. Mai jäi seda äraolevalt passima. Uku võttis ta käe ning vaatas Maile otsa.
Ta tõmbas õpetajat õrnalt allapoole, et too kummarduks, tõusis ise kikivarvule ning suudles Maid huultele.
„Ära muretse,“ ütles ta. „Ma armastan sind. Lähme nüüd.“
Mai uuris kooli majaplaani, mis tulekustuti kõrval seinal rippus.
„Ma ei tea, kuhu sind viia, Uku.“
Uku ei teinud teist nägugi.
Nii et nad läksid. Läksid läbi uste ja uste ja uste. Mai muutus aina tõsisemaks, väsinumaks. Ta oli juba palju vanem, kui enne, kui seal kirjakasti juures. Nüüd ma teda küll enam ei suudleks, mõtles Uku. Nad läksid edasi.
Kooli ujula basseinis polnud vett ja basseini põhjas oli luuk. Nad ei saanud seda lahti. Uku istus basseini äärel ja ootas kannatamatult, kuni Mai lõpuks ujulahoidja kapist luugilukku sobiva võtme leidis.
Siis läks Uku õpetaja juurde. Õpetaja tegi luugi lahti. Seal oli nii pime. Uku käskis õpetajal esimesena sisse minna. Mai läkski ja Uku sulges luugi, keeras selle uuesti lukku. Ta kõndis aeglaselt basseini ääre juurde ning ronis välja. Ta läks keeras kraanid lahti ning tukastas basseini kõrval, kuni see täitus. Poolunes ja poolärkvel, vaatas ta vidukil silmil rahulikult loksuvat vett, kuni tal meelest läks, miks ta ujulasse üldse oli tulnud.
Siis läks Uku ujulast välja, läks läbi koridoride garderoobi ning avas koolimaja ukse. Kõik lapsed olid selle taga ootamas.
„Uku! Me pidime lolliks minema. Siin on nii külm!“ hõikas keegi.
„Tulge sisse.“
Mõne sekundiga tuhises koolimaja garderoob õhinal lapsi täis, kõik oma jopede ja lukkudega sahistamas ja nahistamas. Ja siis, Uku suureks rõõmuks, liikusid nad karjana kannatamatult kirjakasti poole, kõigil näpus isetehtud kaart, kõikide kaartide selgadel ilutsemas erineva käekirjaga maalitud nimi: Uku.

Tuesday, November 3, 2009

Vait! Las Player Hater räägib nüüd!

Kui hea liiga pikaks ajaks ära on, hakkab kurjus pead tõstma. Head muudkui joovad kahvelurri ja teevad tubakit aga kurjusel on kogu aeg käed tööd täis. Näe vaata, kuidas pahadel on kõik juba valmis.

Sina ja su sõbrad pole veel otsustanudki, mis see headus üldse on.

Joakim Herbert Berg on otsustanud. Headus on sile Rootsi surmapopp. Sellepärast tema ansambel Kent annabki kuuendal novembril välja oma kaheksanda albumi, nimega „Röd“ („Punane“). Sina ei anna kuuendal novembril midagi välja, võibolla saad sõpradega kokku. Viimased viis Kenti albumit on olnud väga head ja ma ei kahtle, et selline saab olema ka „Röd“. See oli aastal 2007, koos lastekoorilauluga, kui hakkas tunduma, et Joakim Herberti näol võib olla tegemist jumalaga. Lastekoorilaul oli ei midagi vähemat kui apoteoos.

Samal ajal pahade leeris: Kosmikute sitakotid on Rannapi natsilaulukeste kogumiku veel halvemaks muutnud. „Isamaa rockilaulud“ on Raadio kahe nädala plaat, kuna Raadio kaks sõprade muusikat ikka laseb. Mina sellesse ringkonda ei kuulu, nendel pidudel ei käi ja seega pole minu plaat ka kunagi Raadio kahes nädala plaat olnud. Aga okei, ise teeme, oma raha eest, ise laseme iseenda muusikat, eksju? Et mida? Et Raadio kaks käib hoopis Ringhäälingu, mitte Rabarocki alla ja saab oma raha.... minult? Mis see nüüd siis olgu?

Sa Soodom!

Aga mida head veel teinud on? Mis aitaks headel viigiseisust ette rebida? Suurt mitte midagi, hea see Kentki. Räägime parem enese vihkamisest.

Kultuuride komme ennast vihata on huvitav teema, tahaks sõpradega purju juua ennast ja selle türanni kombel seltskonnale peale suruda. Nii et enne ei tule värsket Vikipeedia-sekserit, kui sellel teemal on mingilegi tulemuseni jõutud. Eestlased näiteks vihkavad seda, mida nad viimased 20 aastat teinud on. 1994 oli hea aasta ennast Kadrioru parki üles puua, õllega maantee serval hääletades auto alla jääda või siis - nii nagu see ühel punapäisel ja tedretähnidega lapsnäitlejal juhtus – oma mõistus kaotada. Ega maailm ka just suuremeelsusega silma paistnud ei ole, mõtleb müütide eestlane, aga sellel olevusel, kes hommikkusse raadioprogrammi helistab, ronib ju terve vastik keldrikakandite koloonia pea seest välja. Siis kui sinna aeda vedelema jäetud kapiukse alla vaadata, kihab see vahel ka trilobiitidest, mis küll peaksid olema aastamiljonite eest väljasurnud, aga ei ole.
Selle viimasega tahtsin ma lõpuks ka siinsetel lehekülgedel välja öelda selle, mida me kõik juba niikuinii teame. Et eestlane on pahatihti rassist ja armastab tegeleda ka muude poliitiliste atavismidega. Atavism, Vikipeedia-sekserilt, on see, kui sünnib tagajalgadega valaskala. Või hammastega kana, mida juhtub ka. Ja siis kui see juhtub on selles alati midagi ebaloomulikku, ent samas kuidagi kihevile ajavat ka. Nagu sabaga laps. Või siis see monument, mille juures pikalt peatuda pole enam ammu viisakas seltskonnas kombeks.
„Aga midagi peab ju temaga ikkagi valesti olema“ – see on üks huvitav ja laialt levinud sentiment. Kas siis kui paljud ja pikka aega millegisse kriitiliselt suhtuvad tähendab see seda, et „temaga peab siis ikkagi midagi valesti olema“? Nii mõeldakse näiteks juutidest. Et juu siis nendega peab midagi valesti olema.
Selle lisasin ma siia niisama, poleemika mõttes. See siin ei ole lahendustega monoloog, katarsis jääb tulemata, postiivset programmi ei esitata.

"I find it so difficult not to hate. When I do not hate, I feel we few are so lonely in the world"

Nii ütles Bertrand Russel ja meie väheste all pidas ta silmas neid samuseid heasid, kellest ma siin seni abstraktsetes terminites olen rääkinud. Kahtlemata oli Russel üks headest ja kahtlemata on nii, et just nimelt head vihkavadki. Me oleme ju head ometi, pole me aktiivselt õelusega tegelenud. Eks ülalnimetatud muusikaline kollektiivgi arvab, et Metro ideede varastamine ja siis nende enda omade pähe ja enda moodi nõmedalt – taasleitud hõimuromantiga - esitamine on just nimelt see, mis hea on.

Ei tea, kas ansambel Kosmikud ikka vihkavad korralikult? Parem oleks.

Veel vihkavad ennast tänapäeva õhtumaade moodsad noored. Kui möödunud aegadel tehti seda pungi või grunge kombel ausalt ja uhkelt, siis emo ja hipster on juba palju keerulisemad nähtused. Emo on üldse üks hirmus sõna, ükskord kastist välja lastud, ei ole ta pikka aega argikasutusest kaduda tahtnud. Minu arvates on ärevusttekitav, kui muusika enesehaletsuslikku tõuget avalikult tampima hakatakse. Me oleme ju muusikale ulukid, muusika kütib meie nõrkusi: võimuiha ja enesehaletsust. Niimoodi edasi arutades võib muusikat kui sellist tublisti alandada, mida võiks ju ka teha! Eks ole teda juba ülistatud piisavalt. Võiks vaadata, mis armetutel alustel ta meiega reageerib. Aga inimest ennast, ta emotsionaalsust lahmida… Surely a sign of the coming apocalypse!
Mingit apokalüpsist muidugi ei tule, eksju.
Eks popkultuuri arutada ole ka parajalt passe ja eriti seda va emotsionaalse noorsoo küsimust. Rõõmuga avastasin ma ennast ülalseisvat kirjutades ajast maha jäänud mõtterajalt. Ehk tähendab see nüüd seda, et üks progressiivselt tundeküllane noor inimene saab rahus uus-gooti muusikat kuulata.

Aga miks siiski on popkultuurist tõsiselt rääkimine vanamoodsaks muutunud?

Ma kujutan seda sõna, mis nüüd tuleb, kuidagi diaboolsena ette. Riimub ta ju Jungi “tricksteriga” (Lokiga, Saatanaga…) Hipser on selle aastakümne noorte seas sündinu kohalt võtmesõnaks. Kui sa hipsterist aru ei saa, siis sa oled vana hipi ja jutul lõpp. Hipster ise võtaks hipsterluse probleemi niimoodi kokku: “utreeritud jutt” ja “ära põe”. Et ei tasu põdeda selle popi pärast. Tegelt ei tasu tast üldse rääkidagi. Selline leige postiivsus on hipsteri lipukirjaks, nii saab uus-gooti muusikast muserdamata mõnusat elu elada.

Nii ta räägiks, aga tegelikult ei räägi, kuna sarnaselt “kodanlasele” on hipster eeskostjata ühiskonnagrupp. Moodsad sotsiomatemaatikud (kahtlemata veel õudsamad tegelased, kui sotsiobioloogid) ütleks, et hipster on näide spontaansest organiseerumisest. Sarnaselt vabaturumajandusele, ta lihtsalt tuli. Hipster on emergentne, paksude prilliraamide ja alt kitsenevate teksadega poiss lihtsalt tõusis pinnale. Ilma deviisideta, ilma moraalita. Ta tõusis lõppeva aastakümne alguses ja see kompost, kust ta tuli, on kontrakultuuride haud.

Muidugi kasutab selliseid sõnu nagu “kontrakultuur” ja “identiteet” tänapäeval üldse ainult hipi. Ta kuulab ikka veel Pink Floydi, usub moest läinud asju, teeb ennast pilve ja räägib sellist juttu, nagu Douglas Haddow adbustersi saidil:

“Ever since the Allies bombed the Axis into submission, Western civilization has had a succession of counter-culture movements that have energetically challenged the status quo. Each successive decade of the post-war era has seen it smash social standards, riot and fight to revolutionize every aspect of music, art, government and civil society.

But after punk was plasticized and hip hop lost
its impetus for social change, all of the formerly dominant streams of "counter-culture" have merged together. Now, one mutating, trans-Atlantic melting pot of styles, tastes and behavior has come to define the generally indefinable idea of the "Hipster."

An artificial appropriation of different styles from different eras, the hipster represents the end of Western civilization – a culture lost in the superficiality of its past and unable to create any new meaning. Not only is it unsustainable, it is suicidal. While previous youth movements have challenged the dysfunction and decadence of their elders, today we have the "hipster" – a youth subculture that mirrors the doomed shallowness of mainstream society.”


DOOMED SHALLOWNESS OF MAISTREAM SOCIETY!!! Hipster minus ei kiida seda viimast sõnavalikut heaks aga hipi minus ütleb, et jutt on ideoloogiliselt laetud. Ja ajakohane.

Mingit otsade kokkutõmbamist ei tule, muuseas. Varem püstitatud probleemid ei naase lõppsõnas, ei tule sellist nägu tegema, nagu nad oleks vahepeal lahenenud. Kas XII klassi lõpukirjand on esseistika madal vorm või on esseistika lõpukirjandi täispuhutud edasiarendus? Olgu kuidas on, ükski kirjandusekana ei tule minu mõtete kohale oma punase veini pudeli ja menopausiga järge pidama. Järjest enam leian ma ennast peale vana hea Eesti ja amorfse post-pop sub-punk kultuurimöga ka esseesid vihkamas. Kas ka need pole üks autismi esinemisvormidest?

Siia lõppu üks üpris asjakohatu tsitaat. Kuna inimestele meeldivad tsitaadid ja mulle meeldivad inimesed.

"I DON'T WANT TO BE IN SOME FUCKING LOUSY INDEPENDENT PIECE OF CRAP THAT NO ONE WATCHES. I WANNA BE IN THE ONES THAT MATTER. I WANNA BE A FUCKING MOVIE STAR" - M. ROURKE

Monday, November 2, 2009

Bertolt Brecht "Dialektika ülistus"

Käisin vanaema juures maal. Vanaema juures maal ma: lugesin "Sõja ja rahu" neljandat köidet, harjutasin pindade katmist tikkimises, tegin vähesel määral maatöid, käisin surnuaial, vaatasin ETV-d ja kanal 2-e, rääkisin vanaemaga juttu, sõin rammusalt, käisin saunas, vaatasin uue kassipoja pealt, milline abitu, habras ning imeline on noor elu, ning kuidas see täismehe peast imelikuks muudab ja leidsin riiulist B. Brechti luulekogu "Dialektika ülistus"(eesti keeles 1963, saadaval antikvariaatides ja nõukogude riiulilabürintides, mida korralikud inimesed oma primaar- või sekundaarelamutes hoiavad). Kõik mainitud tegevused meeldisid mulle üliväga.

Brechtiga oli mul esimene kokkupuude läbi Remote Viewersi loomingu, seda kokkupuudet mainisin ma oma eelmises artiklis, mille ma kirjutasin kolm aastat tagasi, Za-Um-i algusaegadel. Pärast teadasaamist, et selline kõvard olemas on, tekkis mul loomulik huvi tema loomingu vastu. Peale antud luulekogu olen ma lugenud ka tema eesti keeles ilmunud näidendite kogu. Näidendeid ega luuletusi ei oska ma väga hästi hinnata. Ma olen hinnangute andmises ülepea nõrk, ja mulle ei meeldi eriti näidendeid ega luuletusi lugeda. Ma lugesin Shakespeare'i ja leidsin, et need olid normaalsed näidendid. Ma lugesin Stalini-aegset janti kulaku paljastamisest ja leidsin, et see oli normaalne näidend. Ma lugesin selle tüübi, kelle nime ma ei vaevutud meelde jätta, näidendit "Marat/Sade", ja leidsin, et see on hea, sest mulle meeldib Jean-Paul Marat narrilt palju. Enamasti, kui ma võtan riiulist raamatu ja avastan, et seal on näidend, siis ma asetan selle sinna tagasi, olles vaadanud, et tegelaste nimistus on "kohtunik" ja "kohtuniku naine". Venelased on tegelikult kirjutanud täitsa mõistlikke näidendeid ja teatris käia mulle üldiselt meeldib. Ma arvan, et mõnest Brechti näidendist võiks teha tantsuetenduse, kus enamik teksti on kärbitud, ja tegelased on kostümeeritud maitsekalt utreeritud klassivõitluslikeks kujudeks. Kõik Brechti näidendid on klassivõitlusest, isegi need, mis tunduvad esmapilgul millestki muust olevat. Teda saab selles suhtes usaldada. Mingil hästi valitud hetkel tuleks lavale tuua punane lipp. Inimesed läheksid seda vaatama ja sellest räägitaks teatriajakirjades, mingi äge ning stiilne helitaust peaks ka olema.

Luulekogu, eks ole. See räägib klassivõitlusest. Ja natsidest ja kommunistidest ja sellest, kuidas Hitleri Saksamaa on nõme, ja see on kirjutatud ajal, kus oligi päriselt olemas nõme Hitleri Saksamaa. Brecht oli Hitleri vihkamislistis viies tüüp. Ta harrastab vabavärssi, aga mitte ainult. Ma ei tea, kui hea August Sanga tõlge on. Üldiselt väga pead küljest ära ei vii, aga mingil määral jääb meelde ja mõtet on üle vaadata. Toon ära ka paar enam meeldinud näidet.

PARTEI ÜLISTUS

Ühel inimesel on kaks silma
parteil on tuhat silma.
Partei näeb üle seitsme riigi
aga üksik inimene näeb üht linna.
Ühel inimesel on oma tund
aga parteil on palju tunde.
Üht inimest saab hävitada
aga parteid ei saa hävitada.
Sest ta on masside eelvägi
ja juhib nende võitlust
klassikute meetoditega, mis on tuletatud
tõelisuse äratundmisest.


***

Esimene pilk aknast välja hommikul
taasleitud vana raamat
vaimustus nägudel
lumi, aastaaegade vaheldus
ajaleht
koer
dialektika
dušši võtta, ujuda
vana muusika
mugavad kingad
mõistmine
uus muusika
kirjutada, aeda harida
reisida, laulda
sõbralik olla.

Need meeldivad mulle ikka üsna hästi, emotsioon tekib. Ma tahtsin siia artikli juurde kaanepildi ka panna, aga internetis ei olnud sisemise kaane pilti, selle kaane oma, mis paberist kattekaane sees on. Ma ei tea, kas ma pildistan selle kunagi sisse ja panen siia üles. Selle peal on kümme rõõmsat punast lippu, lehvimas ühes suunas, korratus rivis. Senikaua võite Brechti pilti vaadata, tal on soni ja sigar ja kulmud ja ta oli ekstsentriline ja laskis ennast terasest kirstus matta, et ussid ta ihu ei õgiks, ja ta mõtles välja eepilise teatri, mille point on ennast pidevalt vaatajast võõrandada, nii et kogu aeg säiliks tõdemus, et tegu on vaatemängu, mitte tõsieluga, ja ta tahtis, et ta oma havanna sigarit ei pillaks, kui maavärinad tulevad. Enjoy!

(Antud postitus läheb ka minu isiklikku blogisse, mille leidmiseks peab olema mõistust, sest selle nimi on minu nimi.)