Kellele ei meeldiks luule?

Ühel õhtul Joanna pool viisakalt klaasi veini juues tuli jutuks luule ja autoriõigused. Üks kahest on väär, vihjeid pole ehk tarviski. Seepärast ongi alati olnud sümpaatsed sellised ettevõtmised nagu Bahama Press, mis nüüdseks on kahjuks juba hingusele läind, aga mis kunagi oli meiesuguste hipide jaoks üsna oluline sait.

Selge, aga seletagem küüslauku. Ninniku on teema ja ninniku tähendab jaapani keeles küüslauku. Ravigem terveks kõik oma mentaalsed probeelmid. Mõiste on iseenesest laenatud angloindia ülisümpaatselt luuletajalt Sujata Bhattilt (e.k. "Rebane ja ingel" 2002). Tegelikult on jutt muidugi lihtne, on olemas selline üsna äge sait, mis tegeleb tõlkeluule avaldamisega. Tüdinud Doris Karevast? Siis on see sinu jaoks! Kaheksa aasta jooksul on välja antud kümme numbrit suuremate ja väiksemate viitsimistega. Alustades William Carlos Williamsiga ja lõpetades Bukowskiga, ja uskuge mind, sinna vahele jääb nii mõndagi. Toimetajateks Hasso Krull, ja Kalju Kruusa, kes kahekesti moodustavad toimetajamonarhid. Aga keegi pole ju kunagi kurtnud valgustatud monarhide üle..

Autoriõigustega seostub Ninniku selles suhtes, et algusest peale on see toiminud rahata. Ja kus raha pole, ei saa seda ka võtta. Ilmselt oleks viisakas küll autoritelt avaldamisluba küsida, aga neid on enamasti raske kätte saada. Pealegi pole keegi veel pahandanud, et tema luulet on puhtast entusiasmist tõlgitud mingisse väiksesse soome-ugri keelde ja on tasuta kättesaadav kõigile, kes selle vastu huvi tunnevad.

Eraldi võiks esile tuua minu lemmikrubriigi Värav. Luuletõlge on alati pisut kahtlane, on koolkondi, kes arvavad, et tõlge, veel vähem veel luuletõlge, pole üldse võimalik. Arutleda muidugi võib, aga ilmselt on ikkagi nii, et tõlkida on siiski üle kivide ja kändude võimalik ja sama hästi on võimalik ka luua erinevaid tähendusi, vaatepunkte. Mille poolest Värav on huvitav, ongi see, et võetakse vabalt ja mida vabamalt seda parem. Toon mõned näited viimasest numbrist, kus tõlkimisel oli üks Pentti Saarikoski luuletus:

Tänään hän on kriittinen
hänen nenänsä on sinisen punertava
ja hän on kriittinen
että minun runoihini on tullut
turhaa lavertelua vai mitä hän meinaa
että niiden pitäisi olla tiiviimpiä
minä vastaan
sanon
kun kirjoitan olen sienimetsässä
ja sieniä ei löydä muuten kuin kuleksimalla
kiireettä sinne tänne
ja kun löydän sienen en ota vain lakkia
otan myös varren ja tyven
ja rihmastonkin haluan mukaan
vaikka se olisikin lyhytnäköistä ja tyhmää
mutta runon pitää olla kokonainen kasvi
eikä pelkkä itiöemä
hyvä runoilija
ei tee runoja
vaan etsii niitä

(Pentti Saarikoski)


Ja nüüd variandid viielt tõlkijalt (lisaks mainides, et enamasti tõlkijatel oli mitu varianti, üritan siia mahutada parimad; originaalid Ninniku saidil)

Täna on ta kriitiline
ta nina sinipunetab
ja ta on kriitiline
või et minu luuletustesse on tekkinud
tühja loba või mis ta õige mõtleb
et nad peaksid olema tihedamad
ma vastan
ütlen
kui ma kirjutan olen seenel
ja seeni ei leia muidu kui uidates
sinna-tänna ilma rututa
ja kui seene leian ei võta ma vaid kübarat
võtan ka varre ja jala
ja niidistikkugi tahan kaasa
kuigi see oleks mõtlemata ja rumal
aga luuletus peab olema terve taim
mitte pelk viljakeha
hea luuletaja
ei tee luuletusi
vaid otsib neid

(Jan Kaus)


Täna on ta niu-niu.
Nina omal lilla
ja niu-niu,
et mu luuletusisse siginenud
on tühja plära – või mis on ta point –
et need olema peaksid "kompaktsemad".
Ma vastu:
kui kirjutan, olen seenikus
ja seeni ei leia sebides,
vaid sinna ja sänna jõlkudes,
ja kui leian seene, ei korja ma üles
ta mütsi üksi
vaid jala ja juuregi,
niidistikkugi himustan kaasa,
ja olgugi tobe ja lühinägelik,
luuletus olema ei pea
pelk seenekübar
vaid terve taim,
hea luuletaja
otsib poeesiat
ega meisterda seda

(Elo Viiding)


Mu mees on täna tusane
ja muudkui norib mind:
„Su luule on liig tasane,
seal puudub lõõm ja ind.

Sa peaksid kokku suruma
novellid valmideks
ja jumalatelt nuruma,
et need saaks salmideks.”

Kas arvad tõesti, ullike,
et ma vaid värsse teen?
Poeesia on mullike,
kuid luuletus on seen.

Kui vaatan ringi metsa all,
maa täis on mügaraid.
Ma korjan kõike, mis seal all,
ei ainult kübaraid,

ma võtan üles juuredki
õrnade narmastega,
risoomid päris suuredki
saan kätte varvastega.

Vaid see on õige luuleteos,
kus lehepraht ja muld
koos puravikuga mul peos.
Miks õhutada tuld?

(Hasso Krull)


Ma olen, ma olen täna kriitiline
ja mu nina õhetab veel eilsest punaveinist
ma olen, jah ma olen kriitiline,
mulle on hakanud tunduma
et mu luuletused on
üks suur loba ja jamps,
neis peaks olema rohkem mõtet,
mõtlen
ja siis üritan end õigustada,
et kui ma kirjutan, siis olen seenemetsas
ja ma tean et seeni muidu kätte ei saa
kui tuleb rahulikult ringi kõndida
ja kui leian seene, siis võtan kõik:
kübara, jala ja niidistiku
kuigi see on rumalus,
aga luuletus polegi lihtsalt viljakeha
vaid terve universum
ja sellepärast ma olengi nii hea luuletaja
et ma lihtsalt ei kirjuta luuletusi
vaid otsin neid.

(Carolina Pihelgas)


ARS POETICA
tingivas kõneviisis

ma tunnistan et olen
lühinägelik ja rumal
järelikult hea
luuletaja

ega hooli luuleökoloogiast
hea luuletaja ongi
lühinägelik ja rumal
ja muudab

ökoloogiast hoolimata
luuleks iga traagelniidiotsakesegi
kuni luule proosastub
hea luule

on sisuliselt proosa
halva luule eeskuju

(Kalju Kruusa)