Tuesday, December 28, 2010

Kuidas Hugo Chavez sotsialistlikku revolutsiooni tegi

 
Selleks, et teada saada, kuidas asjad toimivad, tuleb järgi proovida, teab rahvasõna juba aastatuhandeid. Järgi proovimist paigal tammumisega võrreldes on ka huvitavam pealt vaadata ja arutada, mistõttu me ei tea suurt midagi arvata sellest, kuidas Soome peaminister Mari Kiviniemi poliitikas (või milleski muus) on, küll aga võiksime kõik kaasa elada, kuidas erumajor Hugo Rafael Chavez Lõuna-Ameerika ühes rikkamas riigis asju radikaalselt ümber korraldab.


Hugo Chavez on nüüdseks üle 10 aasta pukis olnud ja asju põhjalikult ringi sättida ta ei pelga. Natuke segaseks jääb, mis see on mida ta tahab saavutada, aga läbivad teemad on a) suurem sõltumatus maailmamajandusest, eriti USA-st ja suurettevõtetest, b) sotsiaalselt hooliv riik, kes paneb rõhku vaesemate ja diskrimineeritud ühiskonnagruppide toetamisele, c) Simon Bolivari promomine igal pool kus võimalik, ja d) demokraatliku korralduse jätkumine, rahvale antakse otsustus-võimu juurde, mitte ei võeta ära. Nendest kõikidest on ka riigis märke näha.

Teoreetiliselt on tema eesmärgiks ka riigi võimekus ise-ennast toita ja korruptsiooni vähendamine, aga kuna nende punktide kallal pole ilmselgelt asutud ja toimub pigem vastupidine, siis võib need võrrandist välja jätta.

Kokkuvõttes ei ole see sotsialism siin siis sugugi sarnane sellega, mida Nõukogudemaal, Hiinas või Kuubal näha on saadud, nii et härrat ei saa süüdistada lootusetu ürituse uuesti proovimises.

Kategoriseeriksin nähtud-kohalikega arutatud sammud järgmiselt*:

Mõistlikud:

- Välisfirmade kunagi ebamõistlikult soodsatel tingimustel tehtud lepingute tühistamine.
Venetsueela on loodusvarade poolest rikas, ent vaeste inimeste ja kehvade valitsejatega maa. Seda ära kasutades on suurkorporatsioonid kunagi sõlminud väga soodsatel tingimustel pikaajalised lepingud et neid loodusvarasid ja tööjõudu välja kantida, nende lepingute lõpetamine on ilmselt mõistlik. Vahepeal sai nagunii teenitud piisavalt.

- Suuremad sotsiaaltoetused ja diskrimineeritud ühiskonnagruppide (naised, indiaanlased) toetamine.
Ilmselt pole kahtlust, et normaalse ühiskonna ehitamise eelduseks on piisavalt haritud ja enesekindel rahvas. Venetsueelas on inimesed liiga vaesed, liiga rumalad , ei käi käi piisavalttööl ja on kehva tervisega, indiaanlasi on nagunii terves Ameerikas aastasadu ebaõiglaselt palju alandatud. Hugo Chavezi ajal on vaesuses elav osa rahvast langenud erinevate mõõdikute järgi 2-4 korda, paranenud on väikerahvaste õigused, tervishoid, haridustase jne. Kõik see pole muidugi mitte vähe maksma läinud.

Küsitavad:

- Kõikvõimalike reaalvarade natsionaliseerimine, sh välisfirmade kohalikud tehased, põllumaa jne.
Kohati on see õigustatud, niikaua kui natsionaliseeritakse ebamõistlikult soodsatel tingimustel (=korruptiivselt) müüdud vara. Aga, igasugune rekvireerimine peletab välisinvesteeringuid, mida alles arenev ja puuduliku infraga riik vajab nagu õhku. Lisaks, pikas perspektiivis on riik alati raiskav omanik, ja omanik olemine on mõistlik ainult julgeolekule olulistes või „monopoolsetes“ sektorites. HC aga natsionaliseerib üleliigses koguses kõike ja ei kavatse seda sugugi uuesti erastada.

- 21. sajandi revolutsiooni levitamine üle riigipiiride
Häid mõtteid on alati hea jagada, aga esiteks pole Venetsueelas endas need ideed sugugi veel tõestanud ja teiseks ei saa Venetsueela väikeriigina, olgugi läänepoolkera suurimate nafta- ja gaasivarudega riik, endale nii suuremahulist teiste riikide subsideerimist lubada (bartertehingud Kuuba, Boliivia jne, TeleSur, Banco del Sur). Mõistlikum tundub pigem endal masinavärk toimima saada ja alles siis ideesid eksportida, sisu rohkem ja vahendeid ka.

- Kõikide programmide teostus
Vaesemate kihtide aitamine on tore, aga esimesel jõulupühal sõjaväe poolt autokastidest kõikidele lastele hiiglaslike Barbie Beauty Salon and Kitchen Kit ja elektriautokomplektide jagamine (ühesuguste, sealjuures) on kaheldava tulemuslikkusega tegevus. Kui lugemisoskuseta inimestele lugema õppimiseks raha anda siis see on üks efektiivsemaid rahapaigutusi ilmselt, aga mõistlik oleks ka kontrollida, milleks nad seda raha kasutavad ja kas nad ka päriselt lugema õpivad, siin seda ei tehta. Hea arstiabi on ülioluline, aga kas ta peab olema kõigile piiramata koguses tasuta, sh tasuta helikopter, kui juhtud murdma jalaluu, on küsitav.

- Kohalike küla-ja linnanõukogude tekitamine
Erinevad asjad käivad kogu aeg (rahva)hääletusel. Kohalik teadmine versus täiendav bürokraatia. Hetkel tundub, et bürokraatia juhib.

Halvad mõtted:

- Hinnakontrollid ja valuutasüsteem
Selgituseks: Chavez lubab välisvaluutat kohalikuks vahetada kunstlikult kalli kursi alusel ja kohalikku välisvaluutaks väga soodsalt, aga viimase tegemiseks pead sa paar kuud või aastat loa taotlemise järjekorras olema. Paljudel toiduainetel on hinnapiirid, mistõttu neid pole kunagi saada, kuna nende tootmine maksab rohkem, ja pole seega vaeva väärt. Normaalset importkaupa mõistliku hinnaga pole ka saada (vt ülal valuuta vahetamine). Kuskil kohtades on mingid hämarad Valitsuse Supermarketid, kus kõik on kolm korda odavam, aga isegi kui ma nad üles leiaksin, kas on ikka mõistlik et kõik inimesed käivad üle linna koos ühes, kehva valikuga poes?
Miks see halb mõte on? No esiteks, eks ole, see ei toimi. Valuutat vahetatakse mustal turul, toitu müüakse ikka kallimalt sest süüa peab saama, ja kõik see on tehniliselt kriminaalne, mis tähendab, et hinnad kõiguvad rämedalt ja riskeerivad vahendajad saavad lõviosa kasumist. Hea sotsialistlik süsteem peaks nagunii toimima ka ilma selleta, et välismaailmaga kaubandust piiratakse ja siseriiklikult määrab hindu ametnike suva. Odavate hindade aluseks on efektiivne suures koguses tootmine, mitte seadused.

- Riigi militariseerimine
Arusaadav, et revolutsioon tekitab vaenlasi ja vajab kompromisse, aga see sõjaväelaste ja politsei laiamine kogu riigis, hämarad mehkeldused Kolumbia guerilladega, ja kalli Vene sõjatehnika kokkuost, no see lihtsalt ei ole hea mõte.

Ilmselt peaks ka Bolivari-ülistamise liitma siia viimase kategooria alla, aga no selge on see, et Bolivar oli tähtis, ja võibolla on hea, et keegi teda ikka meeles peab, isegi kui pisut liiale minnes.

Tervitades ja häid pühi soovides Puerto Colombiast.

*Disclaimer: olen Friedmanistliku hariduse saanud liberaal.
** Mida Hugo täpsemalt teeb, loeme ajalehest (või vahel ka Wikileaksist).

Saturday, December 25, 2010

Wednesday, December 22, 2010

Ära ole idioot 3: Eluraskus

 
Meie tänases kultuuriruumis esineb paljudel inimestel probleeme. On võimalik ette kujutada kultuure, kus probleeme nii palju ei esine, nagu on olnud kultuure, kus ei ole tänapäevases mõistes puberteeti. Nois ühiskonnis on inimeste rajad lihtsalt palju ettemääratumad, igaühel on koht ja ta hoiab seda, iga tegevus sobitub süsteemi ja on sisse harjunud. On võimalik ette kujutada ka inimesi meie kultuuriruumis, kellel ei ole probleeme - mitte kunagi ei ühtki probleemi - aga need on mingid teistsugused inimesed vististi. Ma ei tea, kas mul on neile midagi rääkida ja ma ei kujuta hästi ette, kuidas nad seda oma elu elavad. Arvata, et üldlevinud mõõdupuu järgi on tegemist hea toimetulekuga.

Paljud inimeste probleemid liigitaksin ma väikeste probleemide alla. Väikese probleemi all ei mõtle ma midagi tühist. Ma mõtlen midagi, mis valdab kogu inimese elu ja mõtted suhteliselt pikaks ajaks. Väike probleem on väike sellepärast, et suur probleem on suurem.

Väikesed probleemid paistavad silma selle poolest, et nad lähevad mööda. Nii paari aastaga. Samuti on nad tegelikult omavahel vahetatavad. See tähandab, et inimesel on oma ellu mingit probleemi vaja, sest see on mingisugune mehhanism, mille läbi ta liigub. Kui ei ole probleemi inimsuhetega, siis võib olla enesehinnangu või eneseteostuse probleem (mis asi minust saab?). Võib ka olla probleem ühiskonnaga. Või mingitlaadi finantsmure või filosoofiline probleem. Kuna neil probleemidel on möödamineja iseloom, siis ei ole ka eriti tähtis, mis sa nendega ette võtad. Sa tegeled nendega oma peas. See on see, mida sa teed. Sa võid välja mõelda mingi programmi oma probleemiga tegelemiseks, mis võib, aga ei pruugi aidata. Võib juhtuda, et sa käid aasta aega kogu aeg väljas, et mingeid poisse või tüdrukuid sebida, aga suurt midagi ei juhtu, teine seevastu läheb välja kord kuue kuu jooksul ja saab sellega kohe hästi. Sama hästi võib olla, et sa saadad seitsmekümne viide kohta CV, mis osutub ebaresultatiivseks, ja siis pakub sulle tööd linnas kohatud pooltuttav. Üldiselt lahendub väikeprobleem neljal moel.
1) Sa lahendad selle oma resultatiivse tegevusega.
2) See lahendub ilma erilise jõupingutuseta iseenesest.
3) Sa mõtled selle peale suhteliselt palju ja lahendad selle oma peas (või tunnistad selle lahendumatuks), niimoodi, et sa ei pea selle peale enam mõtlema ja see lakkab olemast probleem. Mulle tundub, et inimene ei saa veeta igavikku mingi ühe asja peale mõeldes.
4) Probleem ei lahendu ning jääb ka tähtsale kohale sinu elus, kuid sa integreerid ta edukalt oma maailmapilti. Seega ei pea sa selle peale enam KOGU AEG mõtlema, sest ta on selgeks mõeldud ja ta ei paina sind eriti. (Sellisel juhul võib probleeme tekitada hoopiski probleemi lahenemine - tulevad meelde vana kooli eesti koomikud, kes jäid peale Nõukogumaa traagilist hukku suhteliselt abituks, sest kogu nende mäng ja set-up oli ehitatud suure rumala impeeriumi pihta ümber-nurga susimisele. Ilma tsensori sünge varjuta varajast kapitalismi pilada ei ole lihtsalt seesama tunne.)

See kirjeldus ei ütle, et üks käitumisviis oleks olemuslikult parem kui teine, vaid et nad on suhteliselt võrdsed. Sa teed seda, mis sa teed, sellel kas on või ei ole tulemusi. Sa tahad mingit tüdrukut, sa võid olla vait ja teha mitte midagi, juua ennast täis ja teha rumalaid julgustükke, teha sporti ja saavutada häid õpitulemusi või kirjutada talle viiskümmend meetrit meelehaigeid armastuskirju. Võid talle ka halvasti öelda. Kõigel sellel on mingisugune mõte taga, resultatiivsus kui selline on, well, on või ei ole, aga kahtlemata tekitab iga loetud tegevus mingisugust lisaväärtust. The way you deal with a problem is a lifestyle choice, an aesthetic choice, if you will. See, kuidas sellel, mida sa teed, tegelikult vahet ei ole, on umbes samamoodi, kui see, et tegelikult ei ole vahet, kas jumal on olemas või ei ole, või ei ole vahet, kas tegelikult on ettemääratus või vaba tahe.

Natsionaalsotsialistid ja Iisraeli rahvas.

Suur probleem on probleem, mille legitiimsust on mõttetu kahtluse alla seada. Selline probleem, millega mitte tegeledes läheb mitte ainult *halvemini*, vaid ka *vähem ägedalt*.

Umbes seitsekümmend aastat tagasi oli Kesk-Euroopas populaarne natsionaalsotsialismi ideoloogia. Tegemist oli sedalaadi sotsialistliku utoopiaga, kus kuldne tulevik ootab ainult ühte valitud rahvarühma. Teiste rahvaste osaks jääb seda rahvarühma teenida või orjata, kui vaja peaks minema aga Iisraeli rahva plaanitsesid nad kogu täiega ära tappa. Algul piinata, siis tappa.

Ja mõnda aega nad täitsa tegelesid oma unistuste elluviimisega, ja sellega on seotud meie kaks näidet suurest probleemist.

Esimene näide on katkend ühest sloveenia filmist. Ma ei ole seda ise näinud, aga teised on näinud seda minu eest. Istuvad sloveen ja vangilaagrist pääsenud israeliit. Israeliit räägib, kuidas natsid tema isa surnuks peksid. Tal on vist isegi mingit natside tehtud fotomaterjali. Koonduslaagri vangid seisavad pikas rivis, üks neist on teiste ees, natsid peksavad. Sloveen küsib, miks keegi appi ei läinud. Israeliit on hämmeldunud: "Me ei saanud minna, neil olid relvad!" Sloveen kõsib, kui palju oli juute rivis ja kui palju natse. Tuleb välja, et juute oli sadakond ja natse umbes kolm. Sloveen võtab loo kokku sõnadega: "Ma ei tea, mulle tundub, et te lihtsalt seisite seal ja vaatasite, kui su isa surnuks peksti."

See lugu räägib sellest, et tegelikult on sul võimalus ka vastu hakata, ja et see võib hea mõte olla. Sada alatoidetud vangi võidaksid kolme relvastatud natsi, juba puhtalt massiga. See ei tähenda, et neil hakkaks pärast seda kohutavalt palju PAREMINI minema, aga vähemalt ei ole nõnda, et sa seisad lootusetus olukorras niisama ja vaatad, kuidas asjad allamäge lähevad.

Mahatma Gandhil, India patsifistist revolutsionääril, oli teistsugune ettekujutus sellesama probleemi lahendusest. Vägivald oli tema meelest vale. Gandhi leidis, et oleks kõige parem, kui juudid massilisi avalikke enesetappe sooritaksid. Et selline teguviis kõnetaks Saksa avalikkust ja paneks inimesed Hitleri poliitika vastu protestima.

See lugu näitab meile, et patsifistlik kodanikualgatus on üks paha persega asi ja ületab suuresti seda, mida inimesed tavaliselt teevad. Samuti näitab see seda, et inimestel tuleb seada end valmis teistlaadi ebameeldivusteks, kui nad mõnda laadi ebameeldivusi vältida tahavad.

Mina ei käsitle praegusega probleeme, mida rahvamassid lahendama peaksid, ma käsitlen indiviidi probleeme, kuid minu suur probleem sarnaneb oma suuruselt eelpoolkäsitatutega niivõrd, et see ohustab inimeste elusid. Mitte sugugi alati surmaga. Võib ka sellega, kuidas kuni surmani saab suhteliselt nõme olema.

See jutt pidi ka välja jõudma selleni, kuidas va vana enesetapp, see ei ole mitte igal võimalikul juhul kuritegu looduse vastu, jõledus ja rumalus, vaid lahendus, mida tasub vähemalt vaagida, kaaluda ja oma suhtumine paika seada.

Itsemurha!

Viimast lahendust käsitleme me esimesena. Viimane, kõige radikaalsem lahendus on see mõistetavatel põhjustel – sealt edasi ei tule enam midagi. Seetõttu ei soovita ma inimestel sellega kergekäeliselt ümber käia, kui mitte muul põhjusel, siis isikliku analoogia omal – mulle tundub, et sellega, kui ma oleksin ennast seitsmeteistkümne aasta õrnas vanuses surnuks tapnud, siis oleks see olnud oluliselt nigelam eluvalik, kui täna ning praegu elus olla. Seega on mul mõned nõuanded, mis on muidugi subjektiivse olemisega ja ulatuvad välja minu kogemuste piirkonnast. Nimelt – esiteks – selle kiire asjaga, kui himu peale tuleb, võiks oodata vähemalt kolm head aastat. Selle aja jooksul võib mitu head probleemi ennast ise ära lahendada, inimesed sinu ümber võivad muutuda või ennast välja vahetada, maailmanägemus ja väärtushinnangud võivad muutuda. Samuti annab see sulle kolm aastat, mille peale tagasi vaadata ja südame ning mõistusega analüüsida – olid need nüüd elamist väärt, sai seal midagi tähtsat kogetud või tehtud ja kas see kaalub üles selle muu, mille pärast ma ennast ära tahan tappa?
Teiseks on justkui arutatud, et võiks vähemalt kolmekümnenda eluaastani oodata. Selle arutluskäigu vastu võib rääkida niisamuti see, et keegi arutajaist ei olnud sinnani veel jõudnud, aga selle põhjused on suhteliselt samalaadsed – seda maailma tuleks piisavalt hoolega vaadata, et mõista, ega sa millestki ilma ei jää, kui sa mängust lahkuda otsustad.
Siinkohal tuleb rääkida ka enesetapust meie kultuuriruumis. Üldiselt ei kiida me seda väga heaks. Oleks justkui häbiväärne või vaimuhaige teguviis või oleks tegu allajäämise või kaotamisega. Enesetapu täielik eitamine on enamasti seotud mõtteviisiga, et inimesel ei ole õigust seda teha, sest ta ei ole iseenda oma – nagu kristluses on inimese keha Jumalalt saadud vara, millega tuleb aupaklikult ning hoidlikult ümber käia ja totaalsetes riikides on su keha riigivara, mille tahtlik kahjustamine on sabotaaž, mille eest võid pähe saada nii sa ise, sinu mälestus kui ka su perekond. Tänapäeval tõlgendatakse inimõigusi, mille najale me oma asja enamasti ehitame ja mis on minu meelest suures jaos üsna mõistlikud õigused, siiski niimoodi, et inimese keha on üks nendest asjadest, mis on päris kindlasti tema enda oma. Ei saa aga öelda, et inimest ei vaadataks mõneti kui riigivara või ressurssi - ilmne on see, et inimesi keelitatakse lapsi sünnitama ja tervislikud olema selleks, et oleks töötegijaid ja et neid oleks võimalikult kauaks, et raha liiguks ja süsteemi ei peaks radikaalselt ümber tegema.

Ma ise ütleks, et peale selle, et inimene kuulub iseendale, kuulub ta veel ka maailmale. Aga seda kuulumist mõistan ma kahepoolse leppena. Kui inimene juba kaalutleb enesetappu, siis peaks sellele eelnema see, et inimesed ühiskonnana, inimesed üksikindiviididena, kunst, muusika ja loodus ning kõik muud asjad, võimalik, et ka ta ise - on talle pettumuse valmistanud, ei ole olnud piisavad, et nende pärast elada.

Aga enesetapp ei ole alati ning igas kultuuriruumis olnud häbiväärne allajäämine ja kaotus. Enamgi veel, tihtipeale on see olnud midagi, mis on osaks privilegeeritud klassile. Tuletame meelde noori vene dändisid, kes endale spliinist kuuli pähe lasid, sest kogu elu oli nagu üks suur going out, kus ei olnud tegelikult kunagi piisavalt lahe, või jaapani samuraisid, kes lasid oma soolikad välja kohe kui nõmedaks hakkas minema ja ebaõnnestumise mekk elule külge tuli. Või viikingisõdalasi, kes leidsid, et paras surm tuleb lahinguväljal vaenlase käe läbi ja kindlasti mitte kodus haigevoodis (nad leidsid ka, et nad surevad ennem nälga, kui kala söövad, sest kala on orjasööt ja kalapüüdmine on vähe pinget pakkuv ebamehine tegevus). Orjemalt tüübilt oodati kohati, et ta isanda surma puhul truuduse märgiks elust loobuks, aga kindlasti ei olnud see selline asi, mida ta omapäi ette peaks võtma. Niimoodi ei saa teha feodalismust ega kapitalismust, kus talupojad tapavad ennast kõrgete maksude pärast ära, või töölised väikeste palkade ja nigela elukvaliteedi pärast.

Ehk siis: ma arvan, et igaühel on õigus käituda nagu kuningas, mitte selles suhtes, et teisi tüüpe rõhuda ja valitseda ja lasta ennast kolm tundi hommikul riidesse panna, vaid valitseda oma elu üle, istuda perse peal, kui ta heaks arvab ja tappa ennast ära, siis kui tal muud paremat pähe ei tule. Kui me ei või inimest vastu tema tahtmist mingisse ruumi vangistada, siis ei või me teda vangistada ka maailma.

Aga sellegipoolest ei peaks vabasurm olema midagi, mida uisapäisa tehakse. Inimelu on potentsiaalne väärtus. Sellega on nii mõndagi muud peale hakata.

Meil on näituseks aegluubis-enesetapp. See on neile, kes ei hooli sellest maailmast piisavalt, et seal midagi teha, ega ka piisavalt, et lahkuda ja kes saadavad kasvõi omaenda sotsiaalse kuvandi suure kaarega põrgusse. See eluvalik on oma olemuselt radikaalselt nihilistlik maailmakriitika. Diogenes Sinopest naeratab selle peale ja nii mõnedki vanad pungid on just nimelt sellele rajale oma ühiskonnakriitikaga jõudnud. See on ulja enesehävituse, alkoholi ja narkootikumide valehäbita liigtarvitamise tee, ebatervislike eluviiside õnnis tee. See ei ole kindlasti kõige halvem asi, mis oma elust teha, see ei pruugi kõiki teisi väljundeid välistada ja selle pealt on põhimõtteliselt võimalik tagasi keerata, kui natuke liiga õudne hakkab. Nagu hariliku enesetapugagi, kui oma üritus üle elada, võivad teravad elamused panna sind maailma uues valguses nägema, niimoodi, et sellel ikka justkui oleks mingisugune mõte. Ja just samamoodi on vahel ka nõnda, et tagasiteed ei ole. Asi, mida säärase eluvaliku juures tuleb kindlasti meeles hoida, on see, et see samurai on parajasti suremise tee peal, isegi, kui ta seda ise suurema dramaatika vältimiseks ei ütle ja see, et teised inimesed säärast protsessi jälgima ja toetama peavad on rangelt vabatahtlik.
Ilmselt oleks paslik mainida, et see lahendus on kehtiv ka siis, kui vääramatuks loodusjõuks, millega rinda pista, on surm. Bulgakov oma kultusromaanis “Meister ja Margarita” annab Wolandi suu läbi kalarestorani mehele väga mõistlikku nõu. Kui sul on üsna täpselt teada, et elada on jäänud veel poolteist aastat, siis viimane asi, mida selle teadmisega tegema peaks, on põdemine. Selle asemel tuleks kiirreageerimise meetodil ümber häälestuda kõva peo lainele, tehes oma viimasest poolestteisest aastast võib-olla need kõige kõvemad poolteist aastat ja jätta imede juhtumine imede hooleks.

(Siinkohal tuleb lugejale südamele panna, et maailma paremaks mõtestamiseks ebaõnnestuma määratud enesetapukatset teha on halb mõte. Sa teed sellega enesetapu nõmedamaks, just nagu halb kirjanik teeb kirjanduse halvemaks.)

Kuid siiski: see ei ole kindlasti miski, mis sobib igaühele. Mõni otsib ka perspektiivikamaid väljapääse. Ka selliseid on.

Põgene!

Tänapäeva maailma juures on märkimisväärne see, et kuigi mingeid erilisi õigusi, mis igapäevaelus rakenduksid ja millest head meelt tunda, eriti ei ilmne, siis vabadustega on suhteliselt hästi. Eriti hästi on selle va liikumise vabadusega. Sa võid suht-koht minna kuhu tahad. INTERLOP ei hakka sind taga ajama, kui sa just mingi erilise jamaga hakkama ei ole saanud. See ei oleks majanduslikult mõttekas. Tihtipeale, kuigi sa võib-olla seda ise ei märka, on sinu probleemid kohaspetsiifilised. Ka siis, kui ei ole, võib õhuvahetus ikkagi head teha. Mastaapse probleemi korral ei pruugi seal kusagil mujal ka olla oluliselt palju halvem kui siin. Ja kohati võib ka olla, et halvemad olud teevad olemise paremaks. Selle all mõtlen ma seda, et masendus on selline kõrgema astme luksuskaup, mis tähendab, et sul peab olema aega sellega tegeleda. Kui sa hääletad ümber maailma ringi ja teed sööma eest tööd, siis ei ole sul reaalselt aega masendunud olla.

Kuhu võib minna?

Alati on võimalik teha nii, nagu Henry David Thoreau tegi. See on: ronis kuhugile maakohta, ehitas kohalikest materjalidest midagi onnisarnast, kasvatas sealsamas kõrval natuke vilja, vahel, kui tal midagi vaja oli, töötas veits naabrite heaks. Kogu värk võttis kuradi vähe ressurssi. Selline ürginimese printsiip. Istus oma majas, luges raamatut, kirjutas, vahel tulid sõbrad külla. Ta tegi seda õigupoolest küll ainult poolteist aastat, aga ei ole mingit põhjust, miks ta ei oleks võinud seda jätkata lugematu aja. Ta näitas sellega üles kodanikuallumatust USA poliitika suhtes Lõuna-Ameerikas ja see toimus üheksateistkümnendal sajandil. Ühtlasi näitas ta ka, et enamik inimesi teeb haigelt palju rohkem tööd, kui tegelikult enese ülevalpidamiseks vaja oleks. Ma ise oleks mitu korda parema meelega metsahulgus kui linnaparm. Ilmselt leidub isegi meie omal väiksel Eestimaal mahajäetud maamaju, ja isegi terveid mahajäetud külasid, mida saab põhimõtteliselt kasutada ja näiteks tuulemurruga kütta. Võimalus, et politsei su minema ajab on kaduvväike ja kui mingi omanik kunagi välja ilmub, siis ta peaks õigupoolest rõõmus olema, et keegi maja sooja hoidis. Need elavad nimelt siis kauem. See, et meil squattimisseadust ei ole, on pohkens. Hea mõte on vastu talve kõvasti asju sisse teha ehk hoidistada, sest paelte või odaga salakütti mängida võib olla keerukam, kui pealtnäha paistab. Üldiselt tuleb tunnistada, et ehkki see on meie kliimas kahtlemata võimalik, siis on selleks tunduvalt parema kliimaga kohti, see on: umbes kõik kohad.
Võib minna Austraaliasse tööliseks. Paljud teevad tänapäeval nii. Nad raiped on oma elatusstandardi nii kõrgeks ajanud, et keegi ei viitsi enam harilikke igapäevaseid töid teha, nagu poes asju müüa ja laos kaste tõsta. Kohutav tööjõupuudus on. Maksavad nad selle värgi eest kohalikus varsti hingusele minevas vääringus kolmkümmend tonni kuus või rohkem, millest jääb üllatuslikult palju kättegi. Ma arvan, et ma tuleksin sealt saja tonniga tagasi, kui ma aastaks läheksin. Sellise rahaga saab nii mõndagi teha ja vähemasti poolteist aastat niisama elada, kui sellega hoidlik olla. Kohalesõit maksab jällegi kümme tonni. Ma ei tee seda põhiliselt sellepärast, et mul ei ole tekkinud vaigistamatut vaimset sundi raha järele, ma pean ennast mingisuguseks kulturnikuks ja leian, et mul on siin midagi teha ja ma olen siit leidnud mõned päris kenad inimesed, keda on tihtilugu hea näha. Ja kuidagi äraspidiselt luksuslik tundub siin elada.

Mõnes mõttes mulle meeldiks, kui keegi enam kodumaal kaste tõsta ega poes süüa müüa ei tahaks ja et kõik inimesed sõidaksid Austraaliasse. Ma tahaksin näha, kuidas riik reageeriks.
Ilmselt toodaks ukrainlased sisse.
Vaesed ukrainlased.

Vaat nii. Siis on tõepoolest võimalik hääletada mööda maailma ringi, vahel mõnes kohas peatudes ja juhutöid tehes. Mingit tööjõudu on alati ja igal pool vaja. Ilmselt on võimalik ellu jääda ka juhutöödest hoolikalt hoidudes, aga juhutööd on mumeelest palju rohkem okei, kui igikestev aastast-aastasse grind. Ja mingid algelised oskused on igaühel või kergesti omandatavad. Seda elustiili viljeletakse samuti. Niimoodi näeb palju kohti ja inimesi.

Võib minna kuskile Indiasse või Aafrikasse mingiks vabatahtlikuks või mingitele lastele inglise keelt õpetama. Nad ei ole seal liiga nõudlikud ja see tundub olevat kõvasti kõvem, kui Eestis ettekandja olla või kaste tõsta. Võib muidugi ka olla, et mõned inimesed kannavad heal meelel ette või tõstavad kaste. Sellega ei ole midagi valesti. Valesti on siis, kui see on esimene, viimane ja ainuke asi, mida sa arvad oma eluga teha saavat.

Saab ka minna Hispaaniasse, mingisse hipikommuuni heina tegema (mandariinid kasvavad kolm korda aastas puu otsas ja saavad valmis ja majade vahel kakerdavad mingid pisikesed sead, kes ei ole suurt kellegi omad ja kelle sa võid maha lüüa ja ära süüa, kui tihkad ning viitsid, samuti kuulukse, et lõunamaade inimesed jätavad nii pikki konisid, et sa praktiliselt ei peagi endale kunagi suitsu ostma) või otsida kusagilt mingid lahedad revolutsionäärid, kellega koos pahade pihta püssi lasta. Ega needki ei ole maailmast täiesti otsa saanud.

Iseenesest on põgenemisest ka lihtvariant. See on lihtsalt teise riiki kolimine. See võib olla üllatavalt funktsionaalne ja sellega kaasneb ka lugu. Meil on siin üks prantsuse poiss, eks ole. Ta on mingitlaadi laulja või pillimees. Ta saab stipendiumi ühe saksa konservatooriumi jaoks, aga ta tüdruk hakkab piiderdama ega taha temaga kaasa minna, ega teda ära lasta. Poiss saadab stipendiumi kuradile ja võtab selle asemel pangalaenuga korteri ja hakkab mingit sitta tööd tegema. Pool aastat hiljem läheb tüdruk, kes talle selle jama kaela tõmbas, tema juurest ikkagi minema.
(See on üks äärmiselt kaunis lugu. Me näeme siin täiesti klassikalisi näiteid sellest, kuidas valed valikud su elu ära rikuvad. Valmistugem efektseks deus ex machina lahenduseks! Sa ei usuks, et see on võimalik!)

Poiss küsib konservatooriumi käest, kas võiks olla, et nüüd ta ikkagi tuleb ja saab oma stipendiumi? Tuleb välja, et saab küll! Ta läheb kohale, hakkab paremaks moosekandiks õppima, leiab endale uue ja ilmselt parema tüdruku, abiellub, saab endale saksa kodakondsuse, nad saavad lapse ja avastavad, et erinevate sotsiaaltoetuste kuhjumise tõttu ei pea kumbki neist vähemalt järgmised kaheksa aastat tööle minema.
Kui pank poisile vahest helistada püüab, ei võta poiss toru.

Ma loodan, et “Idioot 3” toob teile natuke lootusesära südameisse sel aasta pimedaimal kuul. Lõppeks kirjutasin ma seda oma kuus kuud.

Wednesday, December 8, 2010

Vnimanie! AN EVENT!

d


Joanna Ellmanni luulekogu „Kriipimisi kookonist“ esitlus Tartus, Tampere majas, neljapäeval , 9. detsembril kell 18.00. SEE TÄHENDAB HOMME!

Autoriga vestleb kirjanik ja muusik Robert Kurvitz

Loen natuke enda tekste, siis veel oma mõningaid lemmikuid teistelt autoritelt ja Robertki lubas paar oma asja lugeda. Joome kohvi (pärast ka punaveini ja sööme mamma tehtud pirukaid) ning vestleme kirjandusest, elust ning rokenrollist. Vormis, kus kõik on oodatud vestlusesse sekkuma ja arutlema.

Olete teretulnud !








PS Kui sina (Sina, SINA, SINA!!!) pole kunagi varem luule-esikal käinud ja ei tea, mida oodata, kuidas ennast riidesse panna või kellega tulla, siis väikse juhise annab see ansambli Heart and Mind 2010 aasta singel!



Mingi väga pask luule-esikas ei tuleeee!!111
(^_^)

ACHTUNG ACHTUNG ACHTUNG ACHTUNG kui ka sitt siiski ventikasse lendab, loeb Artist Formerly Known As Nihil Bilanns Gordon Gekko häälel italo-disco tausta peale 80ndate sportautode tehnilisi andmeid ja supermodellide, arhitektide ning Lääne-Saksa jalkakoondislaste nimesid


Saturday, December 4, 2010

Good night


Lilian otsustas meid ühe fotoga aidata. Alul oli plaanis kahe-ühikuline fotoseeria - good morning and good night - aga mõnetine tutvumine hiljaaegse stilistikaga veenis teda, et praegusel ajal on ZA/UM-is ainult öö, ilma hommikuta. Lisaks tuleb nentida, et blogi praeguses konfiguratsioonis ei oleks võimalik fotosid soovitud moel eksponeerida, nii et nad normaalsed välja näeksid.
Autoril tekkis ka mõningane mure foto ideoloogilise sobivuse pärast, mistõttu tuleb siinkohal avalikult välja öelda - tüdruku rinnad ja sigaret on täielikus vastavuses ZA/UM-i ametliku poliitilise peajoonega.

Tuesday, November 30, 2010

Ultramelanhool - "Materjal" : Nomenklatuur



Mäletate, kui teile sai salajasi, seniavaldamata produktsioonidokumente lubatud? ZA/UM ei lase teil kaua oodata! Siin on teile ehtne "Materjali" produktsioonidokument, tehtud Roberti ausa käega ja Rostovi vilunud oskustega Ultramelanhooli ära jäänud kodulehekülje stilistika järgi keeratud. Mitte selle lehekülje, mis vahepeal natuke oli ja siis olematusse kadus, sest keegi ei maksnud serveriruumi eest, vaid selle lehekülje, mis ei saanudki kunagi olema.

"Materjalist" rääkides - seda plaati on veel järgi. Kui te soovite, siis te võite selle endale raha eest osta. Kapitalistlike majandussuhete maailmas arvestatakse asju rahaks ja raha eest saab kõike teha, seega tooks taoline akt nii otsese kui kaudsel moel lähemale järgmise albumi ilmumist, pealegi on plaat auks igale kogule. Plaat loovutatakse kahesaja viiekümne krooni (250.-) eest ja kirjutada võib aadressile luiga.martin@gmail.com.
Enjoy!

Raoul Kurvitz - "Darkness, darkness"

Käesolevaga esitab Robert Kurvitz lühikese revüü oma isa debüütsinglist "Darkness, darkness", misjärel me kõik kuulame seda ja see meeldib meile. Meeldib sellepärast, et see on vastus küsimusele: "mida ma veel ei tohiks teha? mille kohta mulle veel öeldaks, et seda sa mees nüüd küll ei peaks tegema?" Sellest tulenevalt on tegemist Elamise Õpetusega. Videos - mis on üks vähestest siinkandis tehtuist, mida on mõtet vaadata - näeme me seda elamist ka täiesti füüsilisel kujul. See näeb lahe välja, lõpuks juhtub sellega šeffe asju. Raoul peaks ka teistele artistidele muusikavideosid tegema, oleks vähem pask video-skene. Niisama möödaminnes, ka Jaan Toomik võiks muusikavideosid teha.
Ent tagasi loo juurde. Helipilt on maitsekalt kuiv, vokaali pole reverbiga pea et üldse kostitatud ja parem ongi. Naljakas ja cool on siin õiges mõõdus, nagu üksinda olemisest ja vähesest rääkimisest hääle kaotanud Tom Waits teeks Blixa Bargeldile homage'i.

Fullscreen it, homey.

Sunday, November 28, 2010

Väike graafik UMi kontserdi postri ägedusest

Ebaõnnestumismäng!

d
























Kiskus kiiva

Ei õnnestunud
Ebaõnnestus
Jäi soiku
Vajus ära
Läks hapuks
Läks laiali
Läks hingusele
Sulges uksed
Lepingut ei pikendatud
Juba märtsis oli teada, et litsentsi ei pikendata
Täielik fopaa
Ei kukkunud välja
Ei läinud uuele ringile
Ei töötanud
Ei osutunud jätkusuutlikuks
Ei saanud rahasid taha
Ei läinud käima
Käis üle jõu
Ei jaksanud
Ei jõudnud õigeks ajaks valmis
Andsin alla
Lõin käega
Lendas vittu
Läks putsi
Persekukkunud
Äpardus
Kaotas, kapituleerus
Lõppes lüüasaamisega
Sai suhu
Võttis põske
Läks hundinahka
Jäi alla
Oli sunnitud alla vanduma
Alistati
Jäi sinnapaika
Ei tehtud teoks
Jäi ideetasandile
Vaibus
Sumbus
Suikus
Luhtus
Kuhtus
Nurjus
Läks lörri
Vedas viltu
Läks lõhki
Viskas vedru välja
Lõppes halvasti
Ei vastanud ootustele
Ei suutnud kohustusi täita
Lõpuks jäid võlad kaela
Pill pika ilu peale
Suri välja
Osutus edutuks
Läks liimist lahti
Jäi kiratsema
Läks haamri alla
Kapital liikus
Ei materialiseerunud
Ei jõutud kokkuleppele
Hakkas haisema
Jamad majas
Ei vastanud kõnedele
Kukkus sitalt välja
Läks õmblustest lahti
Mindi nugadele
Läks põrgu
Jäi sahtlisse
Jäi sööti
Läks mädanema
Läks aia taha
Tuju läks üle
Ei mänginud välja
Ei lennanud
Võeti rajalt maha
Vilistati välja
Pillas palli
Suusk ei libisenud
Omavärav
Tulistas ennast jalga
Mängis pilli lõhki
Ei suutnud ajaga sammu pidada
Söödi välja
Suruti mutta
Tõmmati vaip jalge alt
Kuhu jäi?
Kadus silmapiirilt
Ei edenenud
Ei jõudnud poelettidele
Põrus
Kõrbenud Makarov


Neli elementi

Lendas vastu taevast, jäi õhku rippuma
Läks vett vedama, tõmmati vesi peale
Põles läbi, kõrbes põhja
Läks sohu, kiskus rappa, jooksis liiva


Kalevipoja ebaõnnestumised

Kukkus oma mõõga otsa
Lõi lapiti
Jäi rusikatpidi kaljuseina sisse kinni


Ei ole veel ebaõnnestunud, aga hästi ka ei lähe

Ägiseb võlakoorma all
Vaevu hingitseb
Arengut ei toimu
Tammub paigal
Ei lähe kuhugi
Stagneerub
Madal käive
Rahad on Tartu piiri taga kinni
Pandi riiulile
Kutsuti vaibale (vt ka: vaip tõmmati jalge alt ära)
Ei idane / ei mädane
Lõhnab kahtlaselt
Ausõna peal seisab püsti
Kuulutati moratoorium
Lootus sureb viimasena!


Juba on ebaõnnestunud

See laev on juba läinud
Lõpetas tegevuse

Kuulutas pankroti
Taandus avalikkuse eest
keeldus kommenteerimast
tõmbas oma ettevõtmisele vee peale
pani pillid kokku
pakkis kodinad kokku
varad aresti all
arve külmutatud
inkasso ukse taga
leiti kahtlasi materjale
kadus nagu vits vette
"Kevadel kadunuks jäi"
läks nädalaks ajaks ema juurde
otsingud lõpetatud
kuulutati surnuks

Wednesday, November 24, 2010

Viivi Luik "Leopold aitab linnameest"

Leopoldi-seeria raamatud olid mulle tuttavad juba varem, aga sellele sattusin ma peale alles hiljuti. See on suhteliselt mõnus, kui niimoodi juhtub. Kui sa pärast Eno Raua "Loo lendavate taldrikutega" lugemist avastad, et on olemas ka "Päris kriminaalne lugu" ja pärast seda, "Telepaatiline lugu". Sellega kaasneb selline avastamisrõõm, kui ei ole ette teada, et samalaadset materjali on veel. See on üks üldiselt inimomane mehhanism, mis paneb inimest eelistama midagi, millega ta juba tuttav on.

Raamatu oli leidnud Muudlum, ja samas ka läbi lugenud. Kiitis. Hästi kiitis. Autoritki kiitis, ütles, et on vist tõesti hea kirjanik ja et ei ole liiga palju kirjutanud ka. Ja Muudlumit ma usaldan rohkem kui iseennast. Kui tema revusid kirjutaks, siis vot need oleksid alles revud. Ta on palju halastamatum. Oli korra maal niimoodi, et oli ilmunud mingi raamat, mille autor oli vististi Tibor Fischer ja nimi oli "Kogujate koguja", selle maagiline element, mille ümber lugu keerles, oli igavese iseloomuga kujumuutjast vaas. Ma lugesin ta läbi ja leidsin, et võib selline olla küll, ega tal mingit suuremat mõtet ei ole aga suuremat vihkamist ka üles ei kihuta, et viis või kuus punkti ehk. Muudlum seevastu ütles, et tegu on "Paolo Coelhoga" ja et see on mõttetu raamat, mida ei oleks pidanud kirjutama. Otse loomulikult oli tal õigus.

Leopoldi-raamatud räägivad noorest poisist, kes elab kolhoosikülas, läbi tema silmade ning vaatepunkti. Stiil on väga usutavalt tabatud. Seda, kuidas kõrvalistel tegelastel on oma lood, mis lähevad kaugemale, kui näha on, et nad on osa suuremast pildist - ka see on saavutatud hästi. Üheks märkimisväärsemaks korduvaks kõrvaltegelaseks on Leopoldi onu - Juku ehk Juhanes. Juku on vististi vanapoiss, temaga on kergelt keeruline läbi saada, ta kardab usse, verd ja marutõbe ja ajab kogu aeg sellist kergelt kentsakat juttu. Selline jauramine on muidugi arhetüüpne käitumine. Omane meie kultuurile, aga mitte ainult. Mul tekitab see raamat, aga eriti Juku karakter tugevaid paralleele V. Mikita "Metsiku lingvistikaga". Ma arvan, et sedasama Lõuna-Eesti teemat, mis Mikital on, tabavad Leopoldi-raamatud kuidagi õigesti, et seal on vähemasti mingisugune ligilähedus. Mõlemaid tean ma muidugi ainult loetust, mul pole Lõuna-Eestiga kunagi mingit asja olnud, isegi Tartuga mitte, hea, kui ma sealkandis kaks nädalat kokku veetnud olen. Saared on mulle lähedasemad, Mikita ütleb, et ta ei mõista neid saari, kuigi mu-meelest kannavad need sarnaseid arhetüüpe, kuigi mingid märgisüsteemid, milles nad toimivad, on erinevad.

Raamat on ilmsesti kirjutatud lasteraamatuks. Seal raamatu taga, üldise ning tööstusliku informatsiooni blokis, mida enam raamatute taha ei panda, kus on kirjas trükiarv, tingtrükipoognad ja arvestuslikud trükipoognad ja trükikoda "Kommunist", hind 9 kop, raamatukoguköites 24 kop, on ta saanud määratluse "Nooremale koolieale". Ma ei tea, kas see määratlus on oluliselt õige või vale. Üldiselt, eks ole, on kuritegu anda noore inimese kätte midagi, mis ei ole NORMAALNE ja on idiootlik. Noore inimesega ei peaks porgandihäälega rääkima, kui sa ei taha porgandihäälega inimest kasvatada. Viivi Luik ei räägi porgandihäälega ja sellest raamatust on täiel inimesel samuti midagi võtta. See tuletab meelde, kuidas ühes eelmises Leopoldi-raamatus ütleb Leopold oma väikese õe kohta "Nad ju ei räägi temaga, nagu ta oleks inimene, vaid nagu ta oleks laps" (täpse sõnastuse eest ei vastuta, täpne oli kindlasti ilusama kujuga). See on väga ilus vaikne ning lühike protest selle vastu, kuidas asjadega tihtipeale on.

Aga, well, sellest raamatust on ka vanemal inimesel mõndagi välja lugeda. Seal on kenasid psühholoogiaid - inimeste nägudest peegeldub sellist pahasust, mille suhtes teised inimesed võtavad vaikselt midagi ette, et keegi ei peaks pahane olema - hästi tabatud olustik, seal on vähe konflikti ja igapäevasus, milles on erilisus. Täna hommikul jõudsin ma mõttele, et seda võib väga vabalt lugeda kui raamatut poisist, kelle onu on nõid. Ta on taimede ja masinatega hea, inimestel on teda tihtilugu vaja, korra on tal vist isegi inimese elustamisega tegemist ja ta ehitab vabamatel hetkedel aianurka kärbseseeni ja päkapikke. Tema imelikud jutud võivad olla peegeldus maailma teistsugusest olemusest. Ja see koht on ka muidugi.

Asi, mida me ühtelugu sahvris vaatamas käime, on marlikott. See tolkneb riiuliseina küljes naela otsas ja seal sees on üks vana kolletanud kassipealuu. Jaan Kõks tahab seda ühtepuhku ära visata, aga arutab jälle, et kuidas sa viskad, see Juku toodud. Juku oli seletanud, et see on hiirehirm ja täidab poissmehe majas kassi aset. Oli metsast leidnud. Ja Jaan Kõks ütleb: "Ega ta leiba ei küsi." Aga ikka nagu häbeneb seda kotti.

Ma ei ütle, et see nüüd päris kindlasti niimoodi kirjutatud on, aga seda saab niimoodi lugeda. Ma suhtun tegelikult suhteliselt suure pieteediga inimeste loomingusse. Välja arvatud siis, kui ei suhtu. Ja niimoodi oleks minu meelest üsna kaval raamatut kirjutada, niimoodi, et sa näitad, aga ei nimeta. Nimetamise korral muutuvad asjad tihtilugu kahtlasteks.

Leopoldi-raamatute juures on igavesti armas ka nende suhteliselt õhuke formaat - seesama on kõigest mingi 56 lehekülge, ülejäänud olid vist veidi paksemad, sündmusi on vähe, aga neid on kirjeldatud suures detailsuses, mis hakkaks paksemate raamatute puhul ilmsesti paljusid tüütama. Enam vist väga palju sellisesse formaati ei kirjutata, kuigi tal on omad head - oluline erinevus nii "lühijutust" kui traditsioonilisest romaanist.

Ehk siis: kõrged punktid tulevad ära taaskord. Peaks veel samalt autorilt lugema, enamus on muidugi luuletused, neid ma pelgan, aga äkki mõni tark raamatulugeja inimene teab osutada. Kui ma nüüd hästi vaatan, siis ta luulele on ka väga head soovitused, sellised kõige paremat sorti.

Kui ma võid lõikasin, siis kuulsin, et Riks ütles: "Lusikatemurdja mees..." Ma jäin kuulatama. See Riks rääkis, et tema oli ühes kohas televiisorist näinud ühte niisukest meest, kes mõttejõuga kõike tegi. Öelnud: "Nüüd murran lusikaid!", ise istunud paigal nii kui nui ja lusikad läinud iseenesest katki. Enne katkiminekut olid veel venima hakanud. Siis öelnud "Nüüd panen kella käima!" Va katkise vedruga kell oli olnud, aga hakanud ikka käima. Seda oli ka ütelnud: "Nüüd panen merelaeva seisma!" Ja oli pannudki. Kurjavaimu mees! Teda oli raudkambritesse pandud, aga ikka oli teadnud, mis ümbriku sees oli. Ja kogu aeg olnud ta paigal justkui nui.
Riks raputas pead ja ütles, et on ikka asju ilmas. Jaan Kõks kinnitas: "Mina ei imesta midagi, mõttejõul on suur võim!"
Aga Riks hakkas vaidlema, ütles, et "uurimata asjad".
Me oleksime tahtnud, et nad sellest lusikatemurdjast mehest veel räägiksid, aga rohkem nad enam ei rääkinud. Rääkisid jalanõude tugevusest ja hambaarstist. Siis hakas Paul mõttejõudu koguma ja mina viisin söögi lauale.

Illustreerival fotol, mis ei ole raamatukaas, on vana foto noorest autorist. Üles võttis Kalju Suur.

Friday, November 19, 2010

YEA 7

Youtube Events Archive on teiega juba seitsmendat korda. Kõigist Youtube Eventidest tuleks kokku hea keskmise kuu jagu postitusi, kui sa selle peale niimoodi vaatama hakkad. Kas sina, hea lugeja, kujutad ette kuud ZA/UM-is, mis koosneb ainult Youtube Events Archive'idest? Kummaline, eks ole? Aga samas, parem ikka, kui mitte midagi. Mida arvas hea lugeja selle kvartali tuubisündmustest? Kas polnud mitte võimas ning kummaline näha suurt Tiestot muusika järgi, mille sõnad ütlevad "Viktor, Frantik, Pepa, Boris?" Aga kas Pohlak jäi tagaajus kummitama? Kuidas tegelikult räime roogitakse ja - kelle oma?



Seekordse YEA-ga tulevad erilise boonusena kaasa kõigi eelnevate YEA-de lingid.

(Youtube Events Archive No 1)
(Youtube Events Archive No2)

Kogutud keppimise videod (vol 3)
(Youtube Events Archive no 4)
YOU. TUBE. EVENTS. ARCHIVE. PT. 5
Youtube Events Archive VI

Enjoy!



KAMIL JASMIN - NA TU SVATBU




Ja... Machinariumit teate, onju? Ei tea? Lugege uudiseid, inimesed, see on auhindu võitev seiklusmäng meie tšehhi vendadelt, animatsioonistuudiolt Amanita Design. See paistis silma oma hingestatud atmosfääri ja hoolika teostuse poolest. Samuti kandsid juba mõnda aega tagasi kõik lahedad lapsed selle mängu saundtrekki oma ibodite peal. Aga see ei ole ainus asi, mida nad kunagi teinud on. See hullus, eks ole, on teistmoodi. See on tšehhi turbofolk. Kui sa tahad teada, mis türa turbofolk on, siis - see. Sa pead seda kuulama nüüd. Seal on nii palju Ida-Euroopat, et see ei ole tervislik. Vaata ka: DJ TIESTO PLAYS KAMIL JASMIN



See, et Tiesto normaalne inimene on, oli juba ammu teada. Tiesto on Hollandist. Meil on temaga unity. UNITY
VIIS MINUTIT TASUTA TELEFONISEKSI
Yes we have!


EKSKLUSIIVSELT ZA/UMis!
Toome teieni vapustavad kaadrid Eesti jalka mustast kardinalist Aivar Pohlakust külastamas matšieelsel ööl Serbia koondise väravavahi
Anđelko Đuričić'i apartemangu. Mäletatavasti päädis kohtumine kaitsja ja puuriluku vahelisest arusaamatusest tingitud omaväravaga, millele eelnes (samuti musta maagia hõnguline) pommvärav Kingilt...


THIS! THI-THIS THIS THIS...
THIS! THI-THIS THIS THIS...


RYMDREGLAGE - 8-BIT TRIP



Maailma tasakaalu ja üldinimlikku heaolu nimel seisab see video nüüd ka ZA/UM'is. Ta on siin eelkõige tujuparandajana pärast seda pettumust mist oli
kontsertüritus MänguPidu Kinos «Sõprus».

WINNERS LOSERS



This goes out to all the roogitavad räimed from yo dawg C-killer here.
(Yo C! Kurvitz here, ma roogiksin su räime any day!)

That sizzle aint my bizzle yo - C

K: Aw sheet, y'all downgradin



KENT - ISMAEL, LIVE AT PARKEN ZOO



Uue Youtube'i hooaja algus toob meieni Rootsi bästa livebandiks 2009/10 kuulutatud Kenti Ismaeli video, mille vapper rootslane on meile oma rikka mobiiltelefoniga ennastohverdavalt üles võtnud. Mis on mõnes mõttes jumala veider asi, mida kontserdil teha, selles suhtes, et mina ei viitsiks, mumeelest see segaks mul selle korralikult nautimist, mida Jocke seal laval teeb. Kohati sa näed umbes mingi sadu inimesi seda korraga tegemas. Ma olen kindel, et sa võid umbes kümmet tunnustatud kultuurantropoloogi ja semiootikut lugeda, kes sellest jäädvustamise fenomenist tänapäeva ühiskonas räägivad. See on, et kui sa ei osale jäädvstamise protsessis, siis ei ole see sündmus justkui päriselt olnud ja selle peale ei saa kindel olla. Mõnes mõttes on neil kindlasti õigus. Aga mõnes mõttes on tugev, et rootslane seda teha viitsis, sellepärast, et Joakim Herbert ei ole seal Parken Zoo laval mingi ERITI mage. Tal ei ole sedakorda kitarri ja ta rokib seda tehes rohkem kui tavaliselt ja tuigub laval ringi ja ta teab TÄPSELT kuidas seda tegema peab. Kas sa mäletad Ismaeli? Ma TEGIN Ismaeli!

Coming up next - Collections of Links!

Monday, November 15, 2010

Aleksei Turovski "Loomult loom"


Vaadake imet! Ma annan teile revu mingist suhteliselt uuest raamatust. Ma arvan, et kõige uuemast kogu oma karjääri jooksul. See on ainult kuus aastat vana. Sellel, miks ma kogu aeg nii kuradi vanu raamatuid revun, on omad põhjused. Uued raamatud on kallid, neid on palju, ülevaadet omada on keeruline, samas on vanu raamatuid külluses ja loetud on neist vaid murdosa. Linnaraamatukogusüsteemiga on suhted juba viimased kaheksa aastat segased, sest ajast, kui üks raamat rändama läks ning kunagi tagasi ei tulnud.

"Loomult loom" ei ole väga vana raamat ja tundub, et see ei läinud rahvast ka täielikult mööda. Otsing andis teada, et ta on vähemasti läbi müüdud. Samas on üsna kindel, et kui sellel läks minuni jõudmiseks kuus aastat, siis ma ei ole ainus omataoline.
Põhimõtteliselt on see väga hariv populaarteaduslik raamat. See on tehtud lugudest ja faktikestest - sellistest lugudest ja faktikestest, mida sa tahad peol edasi rääkida, kui jutt looduse imetegude peale läheb. Neid on seal ääreta tihedalt - kolm-neli terve lehekülje peale, esitatud meeldivalt, sulavalt, kõnekeelselt, niimoodi, et inimene tänavalt saab aru, loomade maailm on tihedalt inimeste maailmaga seotud, siin-seal on viiteid ajaloole, paleontoloogiale või loomaaia tänapäevasele elukorraldusele.

Kui sa tead, kuidas Turovski räägib - ja enamasti sa tead - siis sa võid teda oma peas niimoodi ette kujutada neid jutte rääkimas. Jutud on üldiselt temaatiliselt grupeeritud ja iga peatükk algab ladinakeelse tsitaadiga. Aga Turovski seletab alati ära, mis see tsitaat tähendab ja mis see seal teeb, sest ta ei taha kirjutada raamatut, millest ainult vähesed valitud aru saavad.
Samuti tasub tähele panna autori illustratsioone. Need on head ja mõned on isegi väga head. Selle kõrval tuleb öelda, et kaanekujunduse näol on meil tegemist tõsise möödapanekuga ning et see ei väljenda sugugi raamatu üldist iseloomu ning kvaliteeti. Nagu vaata seda. See on mittemidagiütlev.

Kui oleks minu teha, siis ma kasutaksin seda raamatut
haridussüsteemis. Ammu oleks aeg, et teisedki ained peale munase kirjanduse lugemist annaksid. See on minu meelest see, kuidas inimesed teadmisi peaksid omandama ja edasi andma - huvitavate lugude kaudu. Süsteemid ja seosed on ainult selleks, et huvitavaid lugusid paremini mõista. Hariduse idee on tekitada huvi ja asjad, mis on ilma huvita ning mehhaaniliselt õpitud ei too kellelegi kasu. (Luiksi uueks kosmonaudiunistuseks on pedagoogiks saada, et oleks üks pedagoog rohkem, kes on normaalne. Inimest kisub ikka selle poole, mida ta vihkab.)

Nagu harilikult, ei ole revu täielik ilma tekstinäidiseta.

Kaljukitsel, arhaaril, muflonil, markuuril või besoaarkitsel on sarved ja kolju ühendatud vetruvatest luuplaadikestest amortisaatoritega, "ressooridega", ja neid luuplaadikesi on üle kahekümne. See on suisa biotehniline ime, kui nii võib öelda - looduse teravmeelne leiutis. Kui kaljukitsel on tarvis hüpata sügavasse kuristikku, ei ürita ta lennata 30-50 meetrit ja kohe jalgadele maanduda. Isegi tema jalad ei peaks sellisele löögile vastu, ta lihtsalt lööks kõhu vastu maad, tal murduksid jalaluud ja kogu ta sisikond saaks väga tõsiselt vigastada. Ei, kuristikku ta ei kuku, ta hüppab. Ja hüppab väga täpse, väga kindla nurga all. Kaljukitsed hüppavad, sihtides sarvedega allpool olevate kaljunukkide ja väljaulatuvate kivide poole, nii et lennanud ütleme kümme meetrit, põrkavad nad sarvedega vastu kivi, vähendavad kukkumise inertsi, aegustavad oma liikumist. Sarvelöök vastu kaljunukki põrgatab kitse teatud nurga all eemale, ja siis, kasutades ka jalgu, põrgatab kits end allpool oleva kaljuseina nurka kasutades kolmanda kaljunuki suunas, et veelgi turvalisemalt aeglustada oma liikumist allapoole. Kujutage ette kaht seina ja pingpongipalli, mida ei ole lihtsalt lastud alla kukkuda, vaid on suunatud nurga all vastu üht seina. Sealt põrkub see vastu teist seina, siis vastu esimest, siis vastu teist... Samamoodi jõuab ka kaljukits ilusti kuristiku põhja, tõuseb jalgadele ja läheb omi asju ajama.

10/10. Armastusväärne jätk hüvadele vana kooli populaarteaduslikele raamatutele (vrd uue kooli pildiraamatud, mis alahindavad lugejat.)

(Ja on mõeldud põhiliselt selleks, et näidata, kui loll ja rikas sa oled - toim.)


Saturday, November 13, 2010

Vana "Horisont"

Sidetehiskaaslane "Molnija 1"

ZA/UM on teid unarule jätnud, kallid lugejad. Võttes endale vastutuse kõigi nimel rääkida nimetan ma seda kollektiivseks sügisväsimuseks. Sellegipoolest on ilming häbiväärne usalduse petmine, üks suuremaid vigu, mis me kunagi teinud oleme. Saab ilmselt uuesti juhtuma.

Ma annan teile täna ilusaid pilte ära jäänud tulevikust, kuuekümnendate lõpu - seitsmekümnendate alguse "Horisontidest". Nendega kasvas üles minu ema Muudlum, kes arvas, et keegi maailmas ei pea enam jõule ega usu jumalat, aga seevastu hakkavad toimuma kosmoselennud ja võõraste planeetide koloniseerimine ja elu üldiselt läheb paremaks.


Balti soojuselektrijaam

Vanades "Horisontides" käivad teadus ja ulme häbenematult käevangus, kaugeid sihte ei kardeta, ajalugu, lingvistika, argipäev ja diamat-diskursus moodustavad ühtse ning nauditava terviku. Kohati on vahvaid nõukogudele omaseid viiteid ärajäänud asjadele. Üks number on peaaegu täielikult pühendatud mürale, selle kahjulikkusele ja vältimisele, peetakse plaani Tallinna ümber ringtee ehitada ja enamus kaubaveost linnast välja viia. Lubatud detsibellinäitajad on haigelt madalad, midagi 45st 25-ni. Vaata ka: ans. Mikronite hittlaul "Mis imelik masin see on", mis on vististi pühendatud mingile Lasnamäe tehasele, mis omal ajal hirmsat häält tegi.



Meie usbeki vennad muudavad oma maad õitsvaks aiaks

Samuti võib tähele panna, kuidas ajad ei ole niivõrd palju edasi liikunud, kui me ehk kohati arvaks. Juba tollal räägiti kliima soojenemisest ja eeldati, et troopika vallutab lähema saja aasta jooksul parasvöötme. Inimtegevusega nad oma tähelepanekuid siiski ei sidunud, lihtsalt arvasid, et kliima muutud. Üks teine kena tark nõukogude raamat ütles jällegi, et kliima muutumine on midagi, mida inimene oma eluea jooksul mitte märgata ei või, et see, mis muutub, on ilm, seevastu kliima muutumine võtab vähemalt kümneid tuhandeid aastaid. Teine asi, millest juba siis räägiti, oli see, kuidas tehnika areng kapmaades tööpuudust ja viletsust tekitab, selle asemel, et inimesi tööorjusest vabastada. See on ikka veel üks üsnagi aktuaalne probleem.

Lendav laev! Mul on tunne, et seda hullust nad tegelikult ära ei teinud. Nad tegid ära ühe muu hulluse - ekranoplaani, mis on põhimõtteliselt selline ujuv lennuk. Radar ei näe, tank tuleb välja, venelased on sees, on their way to take over the world yo!

Horisondi juures paistab silma ka värvide unenäoline kvaliteet, kena paks matt paber (mitte selline läikpaber, mis ei põle ega midagi ja kuhu peale trükitakse pornograafiat ja reklaami), väikese raamatu suurune formaat ja ilus ning mõistlik küljendus. Stilistika: kümme punga.

Ameerika kosmonaut.

Machu Picchu.

Ma ei tea täpselt, mis värk sellega on, aga vaadake, kui Joy Division ja Kraftwerk see tüüp on.

Hüdroelektrilaks

See on see, mis see ütleb, et see on


ta näeb midagi, mida meie ei näe.

Selleks korraks on kõik siis. Ma ei ütle, et sellist veel ei tule. See nõuab tööd, aga seda on lihtne teha. Veel lihtsam, kui revu teha. Ja te ju tegelikult tahate German Titovi skafandris lõusta ka näha? Kindlasti tahate.

PEATSE JÄLLENÄGEMISENI!

Saturday, October 23, 2010

Kollane Partmees ja Maailma Sünnipäev

Ilusat 23.ndat oktoobrit kõigile osalistele.

Nägin paar nädalat tagasi unes, et hängisin Piilupart Donaldiga ringi.
Kunagi mitu aastat varem olen kirjutanud selliseid ridu:

Valge Partmees
unenäos külla
nagu hõbedane ohver.
Ülevuse hulluse
või hulluse ülla
kaasa toonud
oli tema kohver.

Ka siis nägin unes Partmeest ennast.

Miks ma seda kirjutan? Ma arvan, et teen filme sellest, mis toimub minu unenägudes ja mitteteadvuses. Midagi seal on. Sinna sügavusse sugenes ühel päeval ka number 23.

Number 23 on raskesti välditav kui juba kord teda tähele paned.

Internetis räägitakse, et esimesena tegi 23st ülestähendusi William S. Burroughs:

When Burroughs was in Tangiers, he knew a Captain Clark who ran a ferry over to Spain. One day, Clark told Burroughs that he had been doing the route for 23 years without an accident. That day, the ferry sank . . .that evening, while Burroughs was thinking about the incident, a radio bulletin announced the crash of Flight 23 on the New York-Miami route. The pilot was another Captain Clark!

The '23 Enigma', as discovered by William S. Burroughs, presents itself as a good omen for some - disaster for others...
...
Speaking of October 23rd, Seventeenth century scholar Archbishop Ussher reckoned that the earth was created on October 23rd, 4004 BC, while the Mayans believed the world will end on December 23rd, 2012.
...
Hexagram 23 in the 'I Ching' oracle means "break apart." 23 in telegrapher's code means "break the line." Aleister Crowley defined number 23 as "parting, removal, separation, joy, a thread, and life . . ."
...
Parents each donate 23 chromosomes to the fertilized egg . . .the human biorhythm cycle is generally 23 days, and it takes 23 seconds for blood to circulate through the human body.
...
The pages of the 'Principia Discordia' supply another feast of 23s.
The Principia Discordia states that "All things happen in fives, or are divisible by or are multiples of five, or are somehow directly or indirectly appropriate to 5—this is referred to as the Law of Fives. The 23 Enigma is regarded as a corollary of this law.
Discordianism is a religion centered on the idea that chaos is all that there is, and that disorder and order are both illusions that are imposed on chaos.

... ja nii edasi kuni...

It now reached a point where one has to be sharp to differentiate between the 23s meant as signposts for those in the know, and those which appear for no obvious reason, in the damndest of places.

...

YET, on the evidence of a recent space-based probe and a meticulous survey of a million galaxies, astronomers have filled in at least some of the picture.

Around 23% of the universe is made up of a substance, called "dark matter". Nobody knows what this undetected stuff could be, but it massively outweighs all the atoms in all the stars in all the galaxies across the whole detectable range of space.


Siinkohal peatan selle hullumise ning lisan näljastele mõned magusamad "kokkusattumused":
  • The design of the United States flag has changed 23 times since the declaration of Independence.
  • There's 23 Million North Koreans.
  • Paul O'Neill was a member of George W. Bush's war cabinet for 23 months. Chaos!

Ons tõesti kaos kõik, mis on?


...

Nüüd aga põhjuse juurde, miks ma üldse klaviatuuri täna kätte võtsin. Sest teil on lõpuks avanenud võimalus vaadata lühifilmi "Kollane Partmees", inspsireerituna Gottfried Helnweini'st, kellest zaumnik Rostov juba mitu aega tagasi postituse tegi.

Siin ta on:





Friday, October 15, 2010

Paradigma


See on koolitöö. Koolitöö tähendab seda, et sulle antakse ülesanne ja sa pead selle ära lahendama. Ülesandepüstitus oli linnaruumi lisada või sealt kaotada mingi(d) objekt(id).
Kurioosum seisnes minu jaoks selles et maali magistri lõpetanud õppejõud ei tundnud tsitaati ära.
Hindamiskomisjonile esitas ta selle kui Kuldvillaku miljoniküsimuse. Kahjuks ka komisjon ei tundnud tsitaati ära.
Erinevad paradigmad. Nad püüdsid seda seostada Schnelli tiigi kurikamõrvariga.

Akrüül, 58x78cm, 2010.

Tuesday, October 12, 2010

Mängude Vormist 1

  
Loe ka: Mängude Vormist 2

Hoiatus! Ääretult ebamärkimisväärne ja vähese vastukajaga artikkel incoming!

Ladies and gentlemen! Minu area of expertise ja PhD on küll videomängud aga mulle tundub, et järgnev võib kehtida ka mängude kohta üldisemas plaanis ja võib-olla ka Elu Enese. Valmistu diamati kopituselõhnaliseks teoreetiliseks jogaks ja abstraktseks lossiehitamiseks ja metsikuks seikluseks, kus me hakkame määratlema videomängu metafüüsilist vormi!

Paremalolev seksikas Illustratsioon 1 on see kuidas ma oma peas kujutan ette mängu aatomstruktuuri ja tema elementaarosakesi. See käib nii, et on reeglid (šeff on öelda "tingimused") ja nad moodustavad projektsioone võimalusruumi. Nad on tingimused mis jagavad lõputu võimalustevälja lubatud ja keelatud juhtumisteks, nende tingimuste ristudes vormivad nad valmis selle unikaalse piiratud võimalustevälja milles mäng opereerima hakkab. Sellest võib ka tuletada mängu definitsiooni: Mäng on opereerimine (kokkulepitud?) tingimuste projektsioonide ristumisest tulenevas võimaluste väljas. (Kõlab veidike majandusteaduslikult?)

Tingimuste funktsioon on kujundada mängu vormi. Mängu kuju ruumiliselt ette kujutada on võib-olla veidike tobe ja kui seda proovidagi teha, tundub justkui, et kõikide reeglite üksteisega ristumise nüansse mõista peaks see ruum endas kandma mõnevõrra rohkem dimensioone kui meie kusine kolm. Nunnu piltliku kujundi loomiseks võib ehk ette kujutada mängu disainerit kui skulptorit, kes hakkab suurest mateeria massist kindlakäeliselt tükke välja lõikama. Algul julgelt raskeid kamakaid, vormi defineerumisel aga järjest hoolikamaks minnes. Mõni algne lõige osutus nii uljaks ja paikapidavaks, et on valmistaiesesse jäänud oma esialgsel kujul, mõni lõige aga nii õnnetu, et on nõudnud endale ohtralt väikesemaid lõikeid toeks. See on ka muide kuidas ma maalin ja kirjutan ja ma ei saa aru kuidas te haiged inimesed kirjutate nii, et jutt tuleb järjest ühtse ilusa massina välja.

Nende lõigete eneste vormiomadus on olla võimalikult lihtne. Ma olen neid alati ette kujutanud veidike kui vektoreid, kannavad endas minimaalset informatsiooni ja kihutavad kaugustesse. Hullumeelne alkeemik võib spekuleerida muidugi kas lõige on joon või lõputu pind või äkki kolmnurga kujuline võrdhaarne projektsioon tipupunktist? Või äkki rohkeid ruumidimensioone kandvale pinnale kujutatud jumala nägu? Aga see pole tegelikult ei oluline, ega päris probleem mille üle väga palju mõtlema peaks. Ruumiline mudel meie peas on niikuinii rohkem nunnu kurioossum ja visuaalne abinõu. Nüüd jooksin kuskile kaugele ära. See lihtsate projektsioonide välja lõigatud ruumiline polügoon on mänguruum, teda võib piltlikult ette kujutada kui mängu kesta või pakendit.

Need lihtsad reeglid kohtuvad ja ristuvad ja reageeruvad ja moodustavad võimaluste välja kus võivad juhtuda ootamatult keerukad situatsioonid ehk lipuloosung "Out of simple rules arises complex gameplay."

Illustratsioon 2: Conway's Game of Life. Wikipedia. Lihtsatest reeglitest kooruvad keerulised tulemused. (Uurimustöö mängu formaadis!) Mängu reeglid on:
1) Vähema kui kahe naaberrakuga rakk sureb.
2) Rohkema kui kolme naaberrakuga rakk sureb.
3) Kahe või kolme naaberrakuga rakk elab järgmise põlvkonnani.
4) Kolme raku poolt ümbritsetud surnud rakk taaselustub.

Mängija roll on defineerida "viies reegel" st mängulaua algolek. Lükka see leht nüüd lahti ja joonista sinna mõni peenis või haakrist, vajuta start ja vaata mis juhtub. Võimalik, et su elujõuetu käkk sureb kohe ära, võimalik, et tekib igikestev hullumeelne muster mis kasvab ajaga ainult jõulisemaks. Võimalike kujunevate mustrite kogus st võimaluste väli on üüratu.

Kiire kõrvalpõike ja huvitava lisanäitena nunnu metamäng Nomic mille premiss seisneb selles, et reegleid muudetakse. See tähendab kõiki reegleid, vastavalt demokraatlikule hääletusele. Võib ka juhtuda, et mängu jooksul hääletatakse demokraatlikult kuningavalitsuse kasuks või äkki hääletatakse, et reegleid ei tohi enam muuta. Mängu põhiline tegevus seisneb mängija poolt pakutud reegli üle arutamises ning poolt või vastu hääletamises. Hoo sisse saamiseks on esialgseteks stampreegliteks tihtipeale:

1) Korrad käivad päripäevi
2) Oma korra ajal veeretab mängija täringut ja pakub välja reeglimuudatuse
3) Täringuveeretuse tulem liidetakse mängija punktidele
4) Reeglimuudatus kas hääletatakse demokraatlikult maha või võetakse vastu
5) 100 Punkti kokku kogunu võidab
6) Reeglid on kas 'muudetavad' või 'muutumatud', et muutumatuid reegleid muuta tuleb nad enne hääletada muudetavateks.

Aga need on kõigest ühed väljapakutud stambid ja sa võid alati alustada nomicu mängu ka diktatuuriga. Tihtipeale hääletatakse kiiremas korras võidu ja punkti süsteemid ümber ning disainer (elukutselt filosoof yo!) Peter Suber on väitnud, et võidutingimused on sihipäraselt nii igavad valitud, et tagant õhutada loovat lähenemist selle suhtes.

Suur kunstnik visandab oma tingimused vaba käega, nad on vaospeetud aga oluliste tagajärgedega, kogu disainieskiis mahub ära salvrätikule (See on muide üks oluline kujund, hea mängu premiss mahub alati ära salvrätikule).

-

Niisiis!

Jätkates nüüd tingimuste ristumise ja sealt ilmuva keerukusega. Nende tingimuste loomuses on lõigata üksteisse sisse, umbes nagu täketega puuklotsid või legotükid raiuvad nad üksteist teineteise suhtes paika ja põimuvad omavahel. Nad hakkavad üksteist toetama ja laiendama ning täiendavad teineteise tähendusi. Tekivad keerulised tingimuste punumid ja me märkame, et meie salvrätikuid määriv disainer ei ole enam mitte skulptor, vaid peene käsitööline hoolikalt MänguKangasse mustreid kudumas. Välja tahutud võimalusteväli täitub tiheda tihke kiustikuga ja vormi hakkab võtma mängukude.

Mänguruum ja mängukude kokku moodustavad selle võimalustevälja milles mängija-mäng opereerima hakkab. Mänguruum paneb paika olulised üldmäärajad ja kujundab valmis mängutahuka pinnalaotuse ning ruumala ja see on see osa mängu disainist mille sa saad kirjutada salvrätikule. Mängukude on tihedam ja detailsem reeglistik, seal on määratud sellised nüansiprobleemid nagu kuulide trajektoorid, vastaste liikumismustrid, avatari kontrollmehanismid jne (mängukude muide on see koht kus avalduvad žanritruude mängude eripärad). Civilizationi maksumehaanika ruumikäsitluses maksavad linnad makse, koekäsitluses maksavad makse vastavalt rahva heaolule, populatsiooni arvule ja käibel olevatele poliitilistele sätetele (ja kindlasti veel mõnest muust detailist sõltuvalt). Täpset eristust nende kahe kategooria vahel ei pruugi alati olla võimalik teha (kas "linnad maksavad makse vastavalt populatsioonile" on ruumi- või koeprobleem?). On see üldse oluline? On eristus üldse võimalik? Nad moodustavad kokku lahutamatu terviku ja nii nagu ikka sa lahkad vaid seda lopergust kujundit oma peas ja seda on mõnus teha.

Seda metafüüsilist reeglite pundart on kuidagi hea jälgida, on nauditav uurida neid tingimusi ja nende kulgemist, mis joon lõikab ära mille, milline projektsioon toetab millist? See pakub nii vaimset kui esteetilist naudingut. Astudes niisiis Suurte Filosoofide ja kusiste kunstikriitikute ritta postuleerin ma väite, et nii nagu maal on kõigest tasapinnale kantud värv (nii nagu muusika on kõigest rida helisid, nii nagu film on kõigest kiirestivahetuv piltide kogum ja nii igavesti edasi) on (video)mäng kõigest reeglistik ja on ka oma kõige abstraktsemas vormis vaadeldav kui esteetilise väärtuse kandja.

Vali mõni hea mäng. Astu nüüd samm tagasi ja vaata seda, lõika ta tervik tükkideks, ignoreeri visuaalset suunitlust, ignoreeri helidisaini. Kujuta ette tema mänguruumi, visanda see lollilt lahti vajuvale viiekihilisele punast värvi salvrätikule (su sinine pastakajoon ei paista sealt väljagi!). Vaata seda mängu, kas kusagilt masinakoodi vahelt mitte ei kuma läbi mängudisainer-skulptori jõulised löögid? Nad on lihtsad ja geniaalsed, oma virtuooslikkuses nauditavad. Pane tähele kui esteetiline see tema metafüüsiline vorm on! Kas sa ei tahaks seda riputada oma kontori seinale? Mis veel tähtsam, kas sulle mitte ei tundu, et mängul oleks justkui Pindpinevus?


Pindpinevus on kvaliteedimõõt ja põhimõtteliselt on vaieldav kas spetsiifilisel mängul on pindpinevust või mitte. Mõnes mõttes on pindpinevus lihtsalt tabav poeetiline kujund mis mulle meeldib. Idee on selles, et kui sa ülalolevale kolmnurgale hakkad neid tingimusi korrapäraselt juurde lõikama ja teed seda piisavalt palju saavutad sa lõpuks täiusliku ringi. "Korrapäraselt tingimuste juurde lõikamise" all tuleb siin metafooris mõista oskuslikku mängu kujundamist. Pindpinevusega mänguga kokku puutuda on omaette kogemus. Tunnetuslikult on see umbes see hetk kui Spelunkys on just juhtunud midagi vägevat ja väliselt sa lihtsalt fistbumpid ja teed seda imelikku kurguhäält, hüüad: "Umhff! NII FUCKING HEA mäng on raisk!", sisemas tunned sa aga hoopis midagi keerulisemat, seda püha puudutust oma hinges. Pisar tuleb silma ning täpselt sel tajuviivul, nagu veemass üüratus kosmoseavauses tõmbub laialivalguv Spelunky kuvand sinu peas selleks pärlendavaks, täiuslikuks ja lopsakaks keraks, tekib pindpinevus ja korraks on maailmas kõik omal kohal. Hapras tajuhetkes sa tunned, et oled kokku puutunud millegi Absoluutselt Täiuslikuga, see arusaam silitab õrnalt su südant. Pigine misantroop sinu sees on murtud, ta ei oska enam muud teha kui armastada seda inimkonda kes on ületanud oma olemuse ja loonud midagi jumalikku. Põhja-Korea on hüljanud oma tuumaprogrammi, a zerg player has won the GSL ja autod sõidavad veebaasil.

Kunst on moos elu saiakäärul. 

Järg: Mängude Vormist 2