Friday, March 19, 2010

Kuidas ma maal raamatuid lugesin

See reportaaž jõuab teieni Saaremaa põhjarannikult. See on igati normaalne koht. Meri on täiesti jääs
ja tekitab öösiti vaikseid pininaid ning raginat, mis asuvad mõlemad kusagil kuulmispiiri peal ja kostuvad kõrva ainult muu looduse täieliku hääletuse tõttu. Ja päikesepaistelisel päeval särab lumi nii palju vastu, et sellega on raske hakkama saada. Sellesama lume juurres ei tea ka kunagi, kas see järgmine samm jääb pinnale või läheb läbi. Raadio toob minuni värskeid poliitilisi analüüse, Kivisildniku tavapärast sihitut vihkamist ja sõltumatut keskealist muusikut ning pedagoogi Tõnu Pedarut, kes räägib püüdlikult lastepärasel viisil lastele keskajast Tallinnas ja küsib muuhulgas, mis neil seljas on, kui nad öösel magavad. It somewhat made sense in the context, though. Rahvusringhääling on minuni toonud ka tervelt kaks erinevat intervjuud Mihkel Rauaga, kes kirjutab uut sopakat. Tervelt kaks! Makes you wonder, eh? Mitte tihti ei kuule sa raadiost kellegist, kelle sügavamaks kandvaks ideeks on see, et tal on teine raamat pooleli.

Also, kui ma teist korda oma sammud kohaliku raamatukogu poole seadsin, nägin ma tee kõrval nii metskitse kui põdralehma. Kumbki neist oli loom.

Kuna siin on lähim internetiühendus viie kilomeetri kaugusel baasist, ja ülepea on selle elu mured kusagil kaugemal ära, saab keskenduda olulisele. See on senini põhiliselt: puude toomine, lume sulatamine vee tarvis, vedelemine ja raamatute lugemine. Kui ma olen kõik raamatud ära lugenud, mida ma vähegi tahan, tuleb ilmselt midagi muud välja mõelda.

Seniks: tutvustusi ära loetud raamatute kohta! Ja arutlusi nendega lõdvalt seotud teemadel.


"Detektiivid"

"Detektiivid" on kaheksakümne esimesel aastal välja antud kergelt jabura olemisega kriminaaljutukogu, kuhu kuulub täpselt kaks juttu. Georges Simenoni "Saint-Pholieni kiriku poodu" kolmekümnendate algusest ja Pavel Šeštakovi "Kõrgusekartus" kuuekümnendatest. Põhiliseks siduvaks elemendiks peale selle, et mõlemad on detektiivijutud, on see, et mõlemas jutus hakkab uurija urgitsema mingisuguse asja kallal, millega tal tegelikult tegemist ei ole ja mis ei kuulu tööülesannete hulka, ja lõpuks nenditakse, et oleks võinud ka tegemata jätta. Väike kaherealine tutvustus tagalehel, trükipoognate ja tingtrükipoognate arvestuse juures soovitas heatahtlikult võrrelda neid kahte detektiivi, kuna antud väljaanne selleks hea võimaluse annab. Selle jätan ma tegemata. Küll aga ütlen ma, et tegemist on suhteliselt heade detektiivijuttudega. Mul oli see raamat kunagi olnud, aga ma ostsin ta omale kümne ausa krooni eest uuesti, sest eelmisel koopial oli vististi esikaas puudu ja mine sa tea, kus nad on. Simenon on alati tundunud mulle kuidagi mõnusama ja atmosfäärikamana, kui enamus stock-detektiividest. Ja ma ei ole oma arvamuses üksinda. William Faulkner ütles ka, et ta loeb kriminaalromaanidest ainult Simenoni, sest see meenutab talle millegi poolest Tšehhovit. Ja kui te mind ei usalda, siis te võiksite Faulknerit ometi usaldada, ta pani aluse lõunagooti žanrile, ("lõuna" as in "USA lõunaosariigid") kirjutab kohutavalt morne maagilis-religioosse alatooniga raamatuid indiaanlastest, mehisusest , vaprusest, karmusest ja muudest sarnastest väärtustest. Samuti on tal ütlemata paljude asjadega probleem. Kui sa tahad oma indiaanlasi ja Ameerikat niimoodi karmilt, niimoodi, nagu päriselt on, mine Faulkneri juurde. Ära James Fenimore Cooperi ja Karl May juurde mine. žanris on ühe päris hea raamatu kirjutanud ka Nick Cave. Selle nimi oli "And the Ass saw the Angel." Go read that also.

Simenoni juttudel, siis, on mõnus atmosfäär, detektiiviga on ennast lihtne identifitseerida, tema emotsioonid ja kerge mure maailma pärast on mõistetavad, kohtab leebet sotsiaalset irooniat. Kohati jäävad isegi kõrvaltegelased meelde. Vastukaaluks toon ma Agatha Christie kriminaalromaanid, mis on, kui selle üle järele mõelda, harukordselt halvad ja tühjad elutud hülsid. Kõrvaltegelased on ilmselgelt kohale tulnud ainult selleks, et plot edasi liiguks. Need on tehtud mõistatusest ja detektiivi isikust. Kohati (kui ta asetab oma tegevustiku vanasse Egiptusesse näiteks) ei ole isegi detektiivi isikut. Ainult ajastukohased kulissid. Pärast lugemist lahkub Christie romaan sinu mõistusest jälgi jätmata. Mao Zedongki nimetas Agatha Christie't "kapitalismi sülekoeraks". Mulle on teadmata, mida suur hommikumaa türann ja luuletaja oma sõnavõtuga lähemalt mõtles.

Well. "Saint-Pholieni kiriku poodu" plotil ma nagu ei viitsi peatuda. See on mõistlik plot ja sisaldab endas lustlikku maailmavallutuslike plaanidega noortekampa. Kuid "Kõrgusekartuse" juures leidis minu erilist tähelepanu see, kuidas see integreeris endasse nõukogude tegelikkuse tausta. Hukkunu, eks ole, on noor nõukogude geneetik. Ta oli just teada saanud, et tema kandidaaditööd (tänapäeval öeldaks magistritöö) arvestataks ka doktoritööna. See on nagu õujee, ta võtab ennast vinti ja kukub üle rõdupiirde surnuks.

Uurija aga ei rahuldu selle teabega ja hakkab omast vabast ajast tausta uurima. Tuleb välja, et hukkunu kasutas oma kasuisalaadse teadlase avaldamata materjale. Materjalid olid avaldamata sellepärast, et N. Liidus valitses Kommu-Stalin, kes leidis, et geneetika on kodanlik teadus. Tal oli oma ihuagronoom Lõssenko, kelle teooriate järgi kandusid omandatud tunnused järglastele edasi. See on sarnane vaateviis lamarkismile, mille järgi kaelkirjakul on nii pikk kael sellepärast, et kaelkirjaku eellased venitasid oma kaela iga põlvkonnaga järjest pikemaks. (Päris elus on kaelkirjaku kael nii pikk sellepärast, et antud sõralised peavad kaela pikkust ilusaks tunnuseks.) Lõssenko on üks põhilistest tüüpidest, kelle pärast kommunism nõme ja ebaefektiivne välja tuli. Tema õpetusi ei hüljatud N. Liidus '64 aastani, ja Puna-Hiinas kestis tema mõju veelgi kauem. Oma õpetusi kaitses Lõssenko ja tema kildkond vahvate lõigatud ja kleebitud kimääridega, nagu kahe peaga viljakõrs või kapsapea, mille all kasvab kaalikas, või fabritseeritud numbritega.

Andrei Sahharov karistab: He is responsible for the shameful backwardness of Soviet biology and of genetics in particular, for the dissemination of pseudo-scientific views, for adventurism, for the degradation of learning, and for the defamation, firing, arrest, even death, of many genuine scientists.

Samuti leiab sealt meeldivaid psühholoogilisi portreid ja pikemalt peatutakse ka Liidu järgmisel põllumajanduslikul avantüüril, mille stoori on lühidalt selline: esimene sekretär Hruštšov käib oma vastastel Ameerikas külas, näeb seal muljetavaldavalt suuri maisipõlde ja otsustab enamuse N-Liidu viljakandvast maast maisi alla panna, sest Liit on kõvasti suurem kui Ameerika, ja seega hakkaks sellel hästi palju paremini minema. Selle plaani viga seisnes selles, et mais ei kasvanud enamuses neist paikadest normaalselt. Sellele järgnes see, et Hruštšov hakkas kapmaadesse naftat müüma,. mille eest ta oma inimesi toitis. Selline naftasotsialism tööstussotsialismi asemel. See töötas mingit aega keskmiselt ja siis läks aja jooksul sitemaks, keegi seda ära ei parandanud, lõpuks hakkasid kapmaad vaesele Liidule sotsiaalabi andma ja järgnes üldine häving. Ka tänapäeva Venemaa saab suurema hulga oma tulust tooraine müügist. Selle asemel, et sellest toorainest mingeid asju teha.

"Kõrgusekartuse" valitud tsitaat:

"Kas te mäletate prožektorikiirt, mis püüab lennukit? Valgusvihk tungib väga kaugele, tohutu kõrgele, kuni lõpuks hajub kusagil taevas või veelgi kaugemal. Kilomeeter valgust. Kiire sees on kõik näha, aga lennukit ta ei leia. Kas mäletate, kui abitult vilab see kiir mööda taevast, järgides ebamäärast mootorimüra? Ja kui ta püüabki lennuki kinni, siis ainult hetkeks. Lennuk libiseb minema, sest valguskiir on liiga kitsas. Kuid niipea kui taevasse ilmub teine kiir, on kõik korrapealt muutunud. Neil on kahekesi kergem, lennukil raskem. Aga kui neid on veel kolm või neli? Siis pole lennukil enam kuhugi pageda ja valguskiired veavad ta tule alla."

Seal seletas detektiiv näite kaudu, miks tal on vaja rääkida kõigi asjassepuutuvate inimestega ja tuidas ioga eraldi inimese teadmine on nagu üks valguskiir. Aga see on ka muidu visuaalselt mõjuv kujund. Mumeelest.

Kriminaaljutukogumik saab minult üldiselt seitse hüva punkti.


Alain-Robbe-Grillet "Kummid"

"Kummid" ilmus Mirabilia sarjas. Tegemist on taas mõningas mõttes kriminaalromaaniga, õigemini - I hate to say it - kriminaalromaani dekonstruktsiooniga. Ma spolilin teile välja ka raamatu juhtmõtted ja ploti tvistid, sest mul puudub suurem usk sellesse, et keegi seda mu artikli peale tegelikult lugema hakkab. Ja see ei järgi pealegi tavalist põneviku mudelit. Kuriteo toimumine ja kurjategija isik on sulle algusest peale teada, sa tead ka, mis on kuriteo motiiviks. Mõrv ebaõnnestub ja ohver lavastab enesekaitse eesmärgil oma surma. Kõik jäävad uskuma, kaasa arvatud kuriteo tellija, kuigi mõrval kinnitab talle, et ta lasi veits mööda ja ainult ühe paugu. Uurija satub pidevalt valejälgedele, kuigi talle antakse peaaegu teadlikult juhtlõng kätte, mis peaks aitama tal kõik otsad kokku viia, uurija eksib tänavail ära, sest need on kõik ühesugused, uurija kannab vana head trenchcoat-disguise'i ja teda aetakse tihtilugu kellegi teisega segamini. Lõpuks saadab uurija ise toime kuriteo, mida ta uurima pidi. Ta ebaõnnestub täielikult. Teoses on nauditavalt kasutatud kirjanduslikke ristviiteid, põhiliselt Kafkale ja Oidipuse-loole. Seda korda niimoodi maitsekalt ja ilma Freudi ja ema keppimiseta. Ja tehniliselt on tähelepanuväärne, kuidas autor võib lihtsalt taandrida vahetades vaatenurka muuta või sisemonoloogi või kujutlustesse siseneda, aga järg ei kao seepärast käest ning kõige kõrge mõistetavus säilib. Nimelt see on põhjus, miks antud teos mulle tähelepanuväärne tundus.

Raamat kuulub prantsuse "uue romaani" koolkonna esimeste teoste hulka ja on pärit nii viiekümnendatest. Ma ei tea "uuest romaanist" suuremat. Olen samast koolkonnast avanud Michel Butori "Modifikatsiooni." See oli väga suur ja paks raamat ja rääkis üsna ilmselt kogu oma vältuse ajal teises isikus. Meeldetuletuseks: esimene isik olen mina, kolmas on tema ja teine oled SINA! "Sa istud logiseva rongi puust istmel ja loed mõjuka päevalehe ärikülge." Too raamat ei olnud ilmselgelt nõrkadele mõeldud ja hirmutas mind, nii et ma panin ta kõrvale ja otsisin endale midagi meelelahutuslikumat.

"Kummid" saab minult samuti seitse punkti.


Nathaniel Hawthorne "Tulipunane kirjatäht"

See teos esindab ameerika romantismi, olles kirjutatud veel ennem revolutsiooni ja räägib sootuks koloniaalaegadest. Ma ütleks, et meelelahutuslikum osa on raamatu viiekümneleheküljeline eessõna "Tollimaja", kus ta räägib sellest, kuidas ta kolm aastat järjest Bostoni tollimajas töötas, ja kuidas see on ilmselt üks nürimaid asju, mida inimene oma elus teha saab. Üldse kirjutada ei saa ja kellegiga rääkida ka ei ole, enamik inimesi on ümberringi gerondid ja mõtlevad põhiliselt rikkalikest söömaaegadest. Tema töömahuks oli muide iga päev kolm ja pool tundi. Tollimaja positiivseim kogemus oli see, kui ta leidis ainest sellesama raamatu jaoks. Ta on naljakas mees ja meeldib mulle täitsa hästi. Romaan ise on normaalne, seal on kolm keskset tegelast (patune häbimärgistatud naisterahvas hea ning uhke südamega, tema südametunnistusepiinades kirikuõpetajast patukaaslane, ja naise abikaasa, kes elab kirikuõpetaja juures valenime all, tema tervise eest hoolt kandes, ja teeb talle kättemaksu eesmärgil Kurja Saatanmeest). Kirjutatud on ajastukohaselt ohtrasõnaliselt, aga see ei käi kaugeltki närvidele. Mul on kuri tunne, et raamatu järgi on vändatud ka film, millel on oht olla kohutav kostüümidraama või saada pedeselt õnneliku lõpuga pärjatud, aga ma ei tea, ma ei ole seda näinud. Võis hästi ka saada. Sisukokkuvõtet ei viitsi teha. Raamat räägib puritaanide rangest sotsiaalsest korrast, headus ja kurjus on selgesti välja joonistunud ja on mõlemad normaalsed ja juhtmõtteks jääb "inimene peaks aus olema" ja "mehe ja naise vahelisi suhteid peaks reformima, aga ma ei tea täpselt kuidas." See on veider ja anakronistlik headuse eest võitlemise vorm, aga ega tollal ei olnud Ameerikas midagi eriti paremat välja mõeldud. Tema sõbrad utopistid kaasasid ta vahepeal "luuletalusse", kus nad pidid katsetama uusi ühiskonnavorme ja vendluses elamist ja õhtuti luuletusi lugema, aga talle jäi häguseks, kuidas luuletalu ühiskonda reformida aitab, isegi, kui sellel majanduslikult hästi läheks. Ma arvan, et ma annan sellele ka seitse punkti. 7 on "korralik, mõistlik raamat". Neli on nõrk. Kümme on "monumentaalselt kõva". Kaheksa oleks "väga hea, aga ei ajanud mind vaimustuse ülempiirile".


Viktor Pelevin "Omon Ra/Generatsioon P"

Pelevinit ma üldiselt soovitan lugeda. Ja ma arvan, et ma soovitan lugeda nimelt seda raamatut. Üldiselt kirjutab Pelevin maast, kust ta pärit on - Venemaast ja Liidust, üritades anda filosoofilis-maagilist mõtestatust sellele suurele jaburale riigile, mis muutus selleks teistsuguseks suureks jaburaks riigiks. Kui talle midagi ette heita saab, siis seda, mida paljudele menukirjanikele - tal on palju raamatuid, mis on üsna ühesugused ja tüütavad ajapikku ära, samuti tundub, et ta näeb nendega aja edasi liikudes vähem vaeva. Aga üldiselt ei tööta ei majandus ega inimesed tegelikult niimoodi, et idee poolest võimekas kirjanik peaks tegelikult väga häid raamatuid kirjutama. Kui sa oled juba menukirjanik, siis sa oled põhimõtteliselt selle värgi juba ära teinud ega pea rohkem pingutama. Aga "Omon Ra" räägib Nõukogude kosmonautikast ja "Generatsioon P" üheksakümnendate Venemaa reklaamibisnisest. Viimasest leidsin ma ka tsitaadi, mis seletab üsna elegantse lihtsusega vahet reaalsuse ja Baudrillardi hüperreaalsuse vahel. See on järgmine:

"Subjekt nr. 1 arvab, et reaalsus on materiaalne maailm. Subjekt nr. 2 arvab, et reaalsus on materiaalne maailm, mida näidatakse televiisorist."

Ja parimat reklaami teeb antud kirjaniku teostele Venemaa valitsusmeelne noorteorganisatsioon, kes kogus kuskilt kokku hunniku tema teoseid ja pistis neile tule otsa. See on äärmiselt armas žest ja annab mõista, et Venemaa ajalooliste kujunditega ringihuiamine on tõsine asi, samamoodi, nagu opositsiooni meeleavalduste kumminuiadega laialiajamine annab mõista, et seda opositsiooni on mõtet teha ja levitab üldiselt head meeleolu. Samuti lugesin ma Wikipediast, et vene koolides olla emod ära keelatud. Koheselt tekib meelekuvand vene emodest, kelles on mingit müütilist uhkust ja tõsidust ja kes paistavad kõvasti rohkem silma ühiskonnavastasusega, kui enamik tuntumaid noorteliikumisi mujal maailmas.

Ehk siis: ikka veel on venelastele omane stiilselt tegemine. Mainitud opositsioon kannab nime "Vasakrinne" ja nende viimane aktsioon nime "Viha Päev". Ja riigil, kelle vastu nad on, on eriüksuse "Spetsnaz" perk "Libahunt. Vaata ka meeleolukat pilti.

Raamat saab minult kaheksa punkti. Soovitan.
Selleks korraks kõik.

Saturday, March 13, 2010

Holocene extincion pt. 1

INTRODUCTION

An extinction in biology is the end of an organism or group of taxa. Taxonomy, the hierarchy of biological classification, divides all life into eight major taxonomic ranks (taxa), which are (in descending order) domain – kingdom – phylym – class – order – family – genus – species. An example of this would be the species Homo sapiens. A full taxonomy will follow.

<- British paleontologist Richard Owen and the skeleton of a South Island Giant Moa, (Dinornis giganteus) a fligthless bird once native to New Zeeland. Little does Richard know, this species was slain to extinction just 600 years ago, by maori warriors.

DOMAIN – EUKARYA

A domain or Superkingdom (alias Superregnum, also: Empire) is the highest taxonomic rank of organisms. All life is divided into three Domains: Archae, Bacteria and Eukarya. Of these three, the first two can be summarized as single-celled micro-organisms commonly lacking a cell nucleus. Neither the recently discovered Archae (formerly a sub-division of Bacteria known as Archaebacteria) or the familiar Bacteria constitute complicated multicellular organisms. That is their Empires branch into strange Kingdoms like the Euryarcheota, and not for example Plantae, or Animalia. To get a general idea of what these guys are up to, have a glance at the Archae Haloquadratum walsbyi, of the afore-mentioned Euryarcheota Kingdom. Forming strange geometrical shapes and then floating in the water or more notoriously, freeriding on more complicated multi-cellular organisms.
d
Haloquadratum walsbyi under an electron microscope. ->

It is of note that there is no domain called Virus, since the virus is a self-replicating contagious agent, a combination of organic molecules, rather than life. Scientists have wittily summarized this condition as pseudo-life. Problem is, viruses are not a combination of, nor do they ever constitute a cell. Which as far as taxonomy is concerned, is a fundamental requirement for life. Thus an entire alternative taxonomy has been established, based on factors like “host organism”, further illustrating that all life, even pseudo-life, needs cells to exist – the virus then exist on account of someone else's cells.

It is of no note and little consequence to the Holocene extinction that viruses are not the only borderline life on planet Earth. There are also viroids, prions and satellites, all of which are even smaller and less lifelike than viruses.

Before the discovery of the Archae, Bacteria and Archae were grouped together as Prokaryotes. As opposed to Eukaryotes, the Domain to which the Kingdom of Animalia, and thus the species Homo sapiens belongs. This division was based on the Prokaryotes (etymology: “before the nucleus”) not having a cell nucleus and the Eukaryotes (“true nucleus”) indeed having one. Things were simpler back then. Prokaryotes were the ancient proto-life, swarming bacteria, horror of the microbiological level, while Eukaryotes were the juicy bits that make up plants and animals. Although the confusing genetical adventure that is Archae is not at all relevant to the Holocene extinction, I suggest we still divide the Prokayotes into Archae and Bacteria, for modernity's sake.
It is, after all, what they do in America.

KINGDOM – ANIMALIA

And because we have decided to go down this route, we get The Six Kingdoms: Animalia, Plantae, Fungi, Protista, Archae and Bacteria. The Domain of Eukaryotes divides into Animalia, Plantae, Fungi and Protista (Protista being a kind Eukaryote counterpart to Bacteria – they do not form complicated multi-cellular organisms, instead opting to get in on as single-celled algae, slime molds, and amoeba – while at the same time remaining decidedly Eukaryote. Meaning they are generally more normal than Prokaryotes.) The rest of the three Eukaryote Kingdoms – Animalia, Plantae and Fungi – we are already familiar with.

For Bacteria and Archae, Kingdoms are the same as Domains. So yestinia pestis, the bacteria responsible for the bubonic plague gets classified as: Domain – bacteria; Kingdom – bacteria. As a side-note I would like to say that apparently this is not always the case since some biologists want things to be more complicated, and have thus devised the Kingdom of eubacteria. ZA/UM does not look kindly upon this development.

Speaking of ZA/UM, it is our intent to bring our readership the utmost level of elitism in any field of human endeavor, ever striving towards an intimidatingly snobist image, and thus it is my duty to inform you that the entire concept of division into taxa is in fact a misleading idea from the 19th century, one that has very little to do with the actual branching of the tree of life. The complexity of which does not lend itself well to hierarchical constructions such as the taxonomic system. One is left with the impression that taxonomy is a remnant of pre-darwinist notions of ascending order. From worms to to God, so to say. (Also, note the feudal images of Kingdoms and Empires.) The only reason we will continue down this path is because the alternative is Bringing Out The Yggdrasill. You do not want me to Bring Out The Yggdrasill, because in doing so we would leave the safe confines of taxonomy for the head-spinning wilderness of its rival – cladistics. A clade, you see, is what we call an individual branch on the tree of life.

However, let it be noted that ZA/UM is big up for cladistics. In fact Jüri Saks spends his free time surfing the tree of life for those few species of Actinobacteria he has not yet rendered into psychographic images.

<-The Yggdrasill, a highly resolved, automatically created tree of life based on completely sequenced genomes.

Meanwhile, at you backwater hick-town taxonomy conference, Homo sapiens is: Domain – Eukaryote; Kingdom – Animalia. Animals are both eukaryotic and organisms meaning almost all of them have multi-cellularity composed into organs. These organs are layed out within a fixed body plan – than is, metamorphosis aside, their physical presence remains within certain frames until they expire. They are also motile, moving spontaneously and independently. Last but not least, animals ingest other organisms for sustenance instead of creating their own food in the fashion of say bacteria.

Animals appeared during the Cambrian explosion, 530 million years ago. And so they are a rather recent development in the circa 4500 million year history of the planet. Why evolution suddenly accelerated, replacing stationary colonies of loosely related cells called Ediacara biota – imagine a blob on the sea floor – with maginificent Waptia, Marella, Opabinia, remains as enigmatic as when Charles Darwin first considered the Cambrian explosion as a major counter-argument to his theories.


PHYLYM – CHORDATA


Homo sapiens belongs to the Chordate sub-phylym Vertebrate. Phylym is a loose taxonomical rank, no generally accepted definition exists. It is where we leave the biochemical level of the Domains and the somewhat metaphysical plane of Kingdoms, beginning, for the first time, to actually describe our freshly established animal in terms of appearance. For which the scientific term would be “body plan”.

Setting aside the various plant, fungi, and bacterial Phyla (yes, that is the plural of Phylym) I give you the golden greats of nature, the most famous fundamental layouts of animal organisms: Molluscs, Sponges, Cnidaria (medusae, polyps and other radially symmetrical aquatic organisms) Flatworms, Roundworms, Annelids (earthworms, leaches and the like), Echinoderms (starfish and sea cucumbers) Anthropods, (Invertibrates with exosceletons to wich the Class of Insects belongs) and finally Chordates.

To put it bluntly, Chordates are built around flexible rods. Whereas Molluscs for example are free-flowing muscles, Chordates have a rod in the center, known as the notochord, with organs built around it. All Chordates have a notochord present in their embryonal state – Jack and Jill included. However, only one sub-phylym of Chordates developes this into an inflexible spinal column. This Sub-Phylym is of course the Vertebrates. Other Chordate Sub-Phyla include the Urochordata, which means Jack and Jill share a phylym with Bluebell tunicates.

Bulebell tunicates -> just one of the many aquatic Animal species that attempts to look like a Plant, although it's almost a Vertebrate.

Very intelligent people will now want to add Craniata (basically Chordates in possession of a cranium or a skull, which by the way succeedes the spinal column) as a Sub-Phylym between Chordata and Vertebrata. Further horrifying Jack and Jill with a shared ancestry with the hagfish. Other, even more intelligent people, will then point out that Craniata is more of a clade than a Sub-Phylym. The cladists will then perform a fist-pump.

CLASS - MAMMAL

Because eight ranks is quite a lot, I like to mentally split them in two between Phylym and Class. The first three – Domain, Kingdom and Phylym – are the Lovecraftian ranks. This is where life seems alien, ancient, a questionable experiment in complexity. Chaos reigns, here be monsters, cosmic horror. Even familiar elements like the spinal chord present the viewer with unpleasant surprises, belonging in some proto-form to the Sea Lilly as well as oneself.

<- Chaos reigns beautiful: Salmonella enterica, the bacterial cause of the Salmonelellosis disease

Beginning with Class, the overwhelming creativeness of nature gets narrowed down into more acceptable forms. These are the five Familiar ranks – Class, Order, Family, Genus and Species. (Notice the absence of the word “phyla” - surely most awful of the ranks.)

The Familiar ranks start with Classes. Classes include Insects (of the Anthoropod phylym) Arachnids (of a sub-phylum of the Anthoropods called Chelicerata, establishing again that although spiders, crabs, scorpions and other Arachnids are indeed Invertibrates, they are not Insects) and, of interest to us, the five classes of Vertibrates: Fish, Amphibians, Reptiles, Birds and Mammals. One might notice having a spinal colum makes one both aesthetically pleasing and able to dominate other Phyla in your local food chain. The latter is because the sceleton is the optimal mechanism for both carrying body mass on land and allowing that mass to move at great speed. Why the Diplodocus is an awe-inspiring masterpiece of bone and the Amur tiger an orange-striped demon, while the seapig is an abomination of nature, has something to do with repulsion and psychology.

Diplodocus carnegii skeleton on temprorary display in Berlin Hauptbahnhoff -> For a full side-view of the 53 metre back-bone of the longest animal to ever have existed, conduct your own search. Photos of it are dimensionally incompatible with blogspot tools - that is how long it is. And no, I am not kidding, I tried for 2 hours.

In one way or another, the super-predator slots for the last 230 million years have been taken up by vertebrate ranks. Even a catastrophic meteorite impact wiping out 95% of life on the planet couldn't help the ill-equipped Crustacians back on top. This is all-too-familiar territory, but yes, it was the mammals who took over.

In addition to milk glands on the females, all mammals have neocortexes. These are situated in the mammal's head as part of its brain and in the long run have allowed one mammalian species to send an artificial object with pictures of itself engraved on a gold plate, out of our solar system. Giving a clear signal to any extraterrestrial life, that this is the metal we would like to be presented with, in exchange for protection.

Concerning sub-classes of mammals, Homo sapiens belongs to the Theria, that is we give birth to our young without using a shelled egg. Further classification places humans as Eutherians – placental mammals – while Metatherians – the marsupials – would have been another way to go about it.

ORDER - PRIMATES

A bit deeper into the Familiar ranks, Order is where we are no longer reminded of life's eldritch abominations. In fact, things get so close to home, Mother Nature begins to display a sense of humor. As illustrated by her invention of ischial callosities, for example.

Aside from the Order of Primates, an example of another Order of the mammalian Class would be the Carnivores. Or the Chiroptera, also known as Bats. Also of note: the Lepidoptera (butterflies and moths) and Diptera (flies and mosquitos) of the Class of Holometabolistic insects. By now one also gets the sense that taxonomic terms are not at all unimpressive.

The Order of Primates (latin for “prime”, “first rank”) consists of assorted small dudes (lemurs, lorisids, galagos and tarsiers) along with monkeys and apes. The small dudes being the earlier branch of Prosimans, while monkeys along with apes constitute the latter Simians. This has nothing to do with the taxonomic classification of Homo sapiens, though, as these are not Sub-Orders of the Order of Primates. Instead I believe Prosimian and Simian are cladistic terms, and here – possibly not for the first time – I might be wrong.

Instead, Homo sapiens belongs to the Sub-Order of Primates known as Haplorrhini, or dry-nosed primates. Aside from other more confusing biological jargon, this means us apes and monkeys (and surprisingly tarsiers) have a wider range of facial expressions.

<- Check out the wide range of facial expressions on the Lesser Spectral Tarsier. Other traits include: upper lip, dry nose, psionic capacity.

Molecular clock studies suggest that primates might have existed as long as 85 million years ago. This means we survived the Cretaceous-Tertiary Extinction Event, the magna carta in this part of town. This event I have already alluded to, in conjunction to the rise of mammals.

FAMILY – HOMINIDAE

Perhaps this would be a good time to disclose that there never seem to be any “hard rules” a taxonomist “needs to follow” in establishing the Class or Family or even Order of any given Species, as it's generally accepted that a Family is what a taxonomist wants it to be. Much like art is what the artist does.

So an example of a Family is as close as you can get to its definition. Ursidae, Felidae and Canidae - the three Families of the Order of Carnivores - will have to suffice for now. But do believe me, we will go into further detail on this some time later.

The Family of Hominidae of the Order of Primates consists of: chimpanzees, gorillaz, humans and orangutans. Hominids, also known as “great apes” thereafter lose the orangutans and form the sub-family of hominae. Orangutans go to their own lonely little sub-family called Ponginae, the five other genera of which have long since become extinct. Seeing as of the two species of the orangutan genus, one is endangered and the other is critically endangered, I do not predict a future of space conquest for this group of animals.

GENUS - HOMO

Genus and Species make up the last two ranks. These two and always in that order – first Genus then Species – composit the scientific name of the Species. The Genus Homo is estimated to be about 2.5 million years old, with all other species of the Genus extinct.
24.000 years ago Homo neanderthalensis did not make it into the Neolithic revolution, 12.000 years ago Homo floresiensis almost did, becoming the first and last species of the Genus Homo to have vanished during the Holocene extinction.

SPECIES – HOMO SAPIENS

There is a useful analogy for understanding the scale and timeline of the processes that have led to the advent of Homo sapiens. It is called the “geological clock” and it requires you to imagine the 4550 million year history of the Earth (I tend do not use billions because it's easy to lose grasp of them) as a standard 12-hour clock face. Right now, it's 12 o´ clock in the noon, the sun is shining.

At midnight the Earth was formed, about a minute later (4527 Ma) the Moon came along. At 01:45 the period known as Late Heavy Bombardment came to an end and almost simultanously Prokaryotes appeared. For almost as long as any other form of life has existed on this planet, Prokaryotes have been the only form. Eukaryotes come along as late as 06:30.

Meanwhile, at 03:00 Prokaryotes have started photosynthesis as a new way of gaining energy. Previously these ancient bacteria just floated in the water, alowing sulphur and corpses of other bacteria to seep in through their membranes. At exactly 06:00 and not coincidentally just a little before the appearance of the Eukaryotes, these photosynthesizing Bacteria and Archae have created the greatest natural catastrophy in the history of the planet. Combining elements of CO2 required for photosynthesis into O2, its waste product, they have created a cosmically rare, extremely flammable and volotile gas called Oxygen. Because photosynthesis has been going on for well over a 1000 million years, now a significant part of the atmosphere has been turned into this deadly gas.

It is more than plausable that these new challenges give rise to the Eukaryotes, as well as to multi-cellular life, one and a half hours after the Eukaryotes, at 08:00. (Notice that it's evening already and the first two Eukaryotes have just now come together in sweet harmony.)
At 09:50, Multicellular life produces the first Animals. These are Ediacara biota, the afore-mentioned enigmatic blobs. Little is known about the Ediacara. They were stationary, and apparantly quite large, and at approximately 10:05 they dissappeared in an unprecedented upsurge of speciation (development of species) known as the Cambrian explosion. It is during this period that Earth's first true predators appeared. In addition to its natural weapons, a predator functions on the premise of being faster (more mobile) than its prey, or compared to the Ediacara - capable of movement to begin with. Movement requires energy and the main source of this energy in the case of complicated life-forms is a result of the ecological catastrophy brought into being by early Prokaryote bacteria - Oxygen. It is during the Cambrian explosion that life begins to harness this volotile gas, turning Oxygen into prevously unimaginable reserves of energy. In other words: breathing. Think of it as having an internal combustion reactor. It is no surprise radical speciation coincides with the advent of aerobial organisms.
d
Waptia fieldensis -> just one of the many Cambrian predator fossils preserved in the Burgess shale, in Canada. The Burgess shale is the world's most celebrated fossil field, the Mecca of anthropologists

Five minutes later, at 10:10 plants are the first life to claim Earth's unexplored land-masses as their domain. Although Animals - in the form of of the Anthropod Phylym - are already present on land, it's another five minutes later that their Kingdom develops an optimal body-plan for moving in this new environment. At 10:15 the Chordate Phylym, and soon after, its Sub-Phylym the Vertebrates, take over from the slow-moving Anthropods. Giant land Anthropod fossiles dissappear from geological records, hunted to extinction.

Soon after the Tetrapoda (four-legged) Super-Class develops under the Vertebrate Phylym. At 11:20 this Super-Class branches into the Class of Amniotes, Tetrapod Vertebrates with terrestrially adapted eggs. It is from this common ancestor that both Reptiles and Mammals (first Reptiles, then Mammals) are to descend in the following minutes.

At 11:25, a mere 35 minutes ago, the Reptile Super-Order of Dinosaurs is the first of the Amniotes to take over. They fill all existing super-predator slots, covering the entire ecosphere, just to vanish during the Crataceous-Tertiary Extinction Event. This is approximately 5 minutes ago. They leave behind a flock of birds and a hand-full of reptiles. None of which is of the Super-Order of Dinosaurs - that's done with, will never return, good-bye.

During the freshly ended reign of Dinosaurs, small Mammals have been devoloping in the background. Among this Class of Mammals is the Order of the Primates. Although during the last remaining 5 minutes no specific Order of The Class of Mammals goes nearly as unchallenged as the Dinosaur Super-Order, something is about to happen to a tiny Family in the Primate Order. That Family is the Homonidae, and that something takes place no more than 2.5 million years ago, a mere millisecond. It is its Genus - Homo. To the paleonthologist, there are stone tools in the sediment already. An instant later, 200.000 years ago, the Homo Sapiens speciates.

<- The geological spiral, a rival of the geological clock. Although infinitely more confusing, the spiral has been known to look rather handsome.

GEOLOGICAL TIME SCALES

12.000 years ago "Würm", the last Ice Age ends, Homo Sapiens begins the Neolithic revolution, turning from hunter-gatherers into Civilizations.

Another turning is the Pleistocene into the Holocene. This is a turning of geological epochs. Lodged between these two, is the Quarternary Extinction Event. (The Quarternary being the current geological period. It is divided into the epochs of Pleistocene and Holocene.) The Quarternary Extinction Event sparks off the Holocene Extinction, and is thus believed to be a part of it.

The advent of Civilization is not a coincidence to the Holocene extinction, it is the root of it, the Holocene extinction is an anthropogenic extinction. It is also an ungoing extinction and has been so for the last 12.000 years.

It is a result of an unprecedented devolopment in ecological relations - the total domination of a single species. A bat of a lash ago, after the next major revolution - the Industrial revolution - Homo Sapiens has effectively left the food-chain.

NO EULOGIES

This series of articles will take a closer look at the species that are already lost, beginning with the ones who disappeared before the dawn of history, in the Quarternary Extinction event (colloquially named "Pleistocene megafauna"). And although stricktly speaking, these are all "late extinctions", we will then move on to even even later extinctions. These are the ones taking place in the last 2000 years.

We will mostly be looking at large mammals and birds. That is because large and specialized species are always the first to go. And in doing so - in addition to merely describing an extinct species - we will now hopefully understand the significance of its taxonomy. The significance of an extinct Species of the Genus Homo - Homo Floresiensis - or the radical decline of the Carnivore Order of the Class Mammal.

This will be a journey of epochal proportions. And in its undertaking, we will show little pity to the Animal Kingdom, we will feel no guilt. Because the Animal Kingdom does not deserve either, it is guiltless and without pity. Disrespect, as well as reverance, falls on the death years of the Animal Kingdom, it respects nothing, admires no one.

All these things - pity, guilt, disrespect or reverance, your sense of loss - are its demise. At their first appearance, the one thing the Animal Kingdom ever needed is lost. The Animal Kingdom does not need you to conserve it, it needs you to fear it.



HOLOCENE EXTINCTION pt. 1 - INTRODUCTION
HOLOCENE EXTINCTION pt. 2 - THE PALE SHADOW OF PLEISTOCENE MEGAFAUNA

HOLOCENE EXTINCTION pt. 3 - WE ARE SO SORRY

Where is my mind?



Keha ja hinge dihhotoomia, “keha-versus-vaim, kuidas nad suhtlevad”, on vaevanud sellele mõtlejaid mõtlemise algusest peale. Filosoofilisele huvile on sajanditega lisandunud teaduslik ja meditsiiniline huvi ning puuritud on iga kandi pealt (seda muuhulgas ka otseses mõttes, s.t. trelliga ajju), aga vähegi ammendavat “süsteemikirjeldust” pole kokku suutnud panna keegi.

Selguse mõttes, probleem ise veelkord:

The common sense view of mind and body is that they interact. Our perceptions, thoughts, intentions, volitions, and anxieties directly affect our bodies and our actions. States of the brain and nervous system, in turn, generate our states of mind. Unfortunately, the common sense notion appears to involve a contradiction. The brain and nervous system seem clearly to be part of the physical world: tangible, visible, public, extended in space. Thoughts, feelings, consciousness, and other states of mind strike us as mental: intangible, invisible, private, arrayed in time, but not in space. If brain and mind are of fundamentally different kinds and if, in addition, the laws of causality require causes and effects to be of a similar kind, then it is clearly impossible for brain to generate mind or mind to affect brain. So phrased, this contradiction constitutes one half of the mind/body problem -- that of the relation of mind to brain.

If the distinction between intangible and unextended mind and tangible and extended physical nature is maintained, however, the mind/body problem is also the problem of the relation of the mind to the world around us. The natural environment, after all, is just as much a physical entity as is the brain, and how we become conscious of the environment is no less obscure than is the relation of consciousness to the function of the nervous system.

Põhjaliku ja kuiva kirjelduse leiab siit:
http://serendip.brynmawr.edu/Mind/
Eestikeeles ja mitte nii kuiva:
http://teadvus.wordpress.com/2008/09/28/sissejuhatus-tspl/

Miks see kõik huvitav on, on see, et nimetatud interaktsiooni küsimus on tänase päevani absoluutselt lahendamata. Mis on päris lahe, kuna selliseid lahendamata igapäevaseid asju pole just palju.

Kuna lahendust ei ole, võib sellest teemast jaurata lõputult, kuna kellelgi pole õigus. No ja jauratakse ka. Meil on vast kõigil mingil määral ka oma arvamus, kuidas võiks olla. Jagades aga kõik sellesuunalised arutelud ja tekstid meelevaldselt igavateks ja huvitavateks, ilmneb, et igav käsitlus on masendavas ülekaalus. Tutvustan seetõttu allpool kolme huvitavat kohta, kust selle kohta lugeda.

1-2. Postimehe nädalalõpulisa AK, 17. oktoober 2009, lk 2-3

Nondelt lehekülgedelt leiab intervjuu Talis Bachmanniga, mis annab märku, et tõesti Eesti ülikoolid polegi veel lõpuni loobunud kõigest kaasaegsest. Väga huvitav lugemine, rohkete viidetega edasilugemiseks, mis käsitleb muuhulgas:

- et vägagi tõenäoliselt on teadvuse funktsioon ainult maailmas rahuldava tõlgenduse pakkumine ja teadvus pelgalt kaasneb aju infotöötluse ja otsustega, mõjutamata ise midagi
- juba on loodud seadmed, mis loevad väga piiratud määral mõtteid, nt. kas inimene mõtles suure või väikese numbri peale, kujutas ette nägu või maja, vms.
- teadvusele iseloomulik komme ignoda mingeid teadaolevaid fakte oma “reaalsuspildis”, välistada nende “endas” kajastamist
- jpm, loe ise:

http://www.postimees.ee/?id=176293&print=1

Loe ka hr Bachmanni jüngrite blogi, kus lugemist jätkub kauemaks:

http://teadvus.wordpress.com/

3. “Human Traces”, Sebastian Faulks

Sebastian Faulks on mu sala-lemmik lennujaamade odavate paperbackide mäest, ma arvan ta on paarikümne aasta pärast äkki kuuluski ja peale inglise koduperenaiste ja minu loevad teda ehk tõsised inimesed ka. “Human Traces” on paar aastat vana eepiliselt hea romaan psühholoogiateaduse arengust Lääne-Euroopas veidi rohkem kui sajand tagasi. Vormilt 100% ilukirjandus, aga sisult väga päris.

Faulks’i raamat on ühelt poolt uurimisretk 19-20. sajandi ajuteaduse töödesse, tutvustades meile ajastu mõtteid ja mõtlejaid. Nagu te nüüd hr Bachmanni intervjuust ülal juba teate, on tõestatud progress sellest ajast saadik olnud väga piiratud, nii et kõik on endiselt aktuaalne ja väga vähe millegist on kindel. Teisalt aretab Faulks välja oma teooriad, osaliselt stiliseerides hilisemate teadurite välja pakutud ideid, ja toob need läbi kahe peategelase meieni. Tulemus on huvitav.

Raamat on hea kogu teksti osas, annab sulle libestatud vormis ülevaate paljust, mida sa psühholoogiast teada tahad ja paljust, mille kohta sa isegi veel ei tea, et sa teada võiks. Lisaks pakub ta välja uusi hüpoteese, baseerides huvitavamad neist Bikameralismil (loe sellest
Wikipediast), kohendades seda mitte kuigi populaarset kõrvalteooriat siit-sealt stiilsemaks. Osad neist on loetletud allpool:

- Vaimuhaigusi tuntakse ainult inimestel. Tuleneb meie aju toimise ehitusest ja = the price we pay for being human. Vaimuhaigused defineerivad meid.
- Peas häälte kuulmine ei ole mitte hulluksminemise tunnus, vaid rudiment ajast kui kõik kuulsid hääli, mis avaldub vaid mõnel meist.
- Dekadents, dekadents, dekadents, alati hea asi mida raamatusse panna.
- Vaimuhaigused igal pool.

Kui te trükite raamatu nime + review Googlisse, saate palju negatiivseid reviewsid, mis ütlevad, et raamatu peamine miinus on, et suhtedraamat on liiga vähe, ning et vaimuhaiguste ja psühholoogiateaduse süvakäsitlusega on selgelt liiale mindud. Ärge laske ennast segada, see on pluss mitte miinus, te olete paremad kui need softbacki-kriitikud.

Korjake see WHSmithist üles järgmine kord kui Londoni lennujaamas midagi teha ei ole (sõima mind nüüd, proletaarlane).

---

Kuna ma pole ise viimastel aastatel palju viitsinud midagi lugeda, ja tean et mõned siinsed minust kultuursemad sõbrad söövad Avatud Eesti Raamatuid hommikueineks, andke tuld.

Friday, March 12, 2010

(Youtube Events Archive no 4)

Teie rõõmuks - kogutud ZA/UM-i videosündmused käesoleva aasta jaanuarikuust märtsini, nagu hea tava ette näeb. Vaadake neid üks kord veel.
Ning veel üks asi. Ehk oleks nüüd hea võimalus pöörata tähelepanu faktile, et lahter "keppimise videod" on taas"Youtube events". See teema on meie jaoks nüüd vana teema, juba ammu on garanteeritud, et selle otsingusõna peale suunab brauser ZA/UMi. Oleks piinlik seda edasi käiata.
Võidukas putsi minemine, aga, pole veel alanudki.
Love,
ZA/UM





Üldsuse tungival soovil, daamid ja härrad - ma annan teile Weeni kõigile meeldinud megahiti "Mutilated Lips!"
It is a song about being under the influence of psychoactive drugs. I suggest you also check out the songs titled "Stallion", parts 1, 2, 3, 4, and 5, a legend goes, that they are all about different drugs and being under them. You seek them out yourself, if you do that, you're an emerging weenhead already, or one that is a wee bit too interested in the magical world of drugs.



Kent - Hjärta



Siin seevastu on Kent, kelle niigi stiilne ja hästi toime saadetud video peaks saama lisapunkte oma sotsiaalse agenda eest (mislaadne ei ilmne neil esimest korda). Nimelt on see pühendatud inimestele, kelle lähedased on kaduma läinud, ja tehtud taaskord koostöös Rootsi televisiooniga. Samuti tuletab see mulle meelde ühe tundmatu Rootsi novellikirjaniku poolt välja öeldud mõtet, mida ma lugesin nõukogude ajal välja antud rootsi novellidekogumikust. See kirjeldas Rootsit kui "maad, kus suvi ja koosolemine on erandiks ning talv ja üksindus on reegel." Sest kui sellel maal on muude hulgas olemas ka selline kvaliteet, mida ka Kent tabab, siis on igati teretulnud see, kui keegi nendele inimestele käed ulatab. Ja selle asja peale niimoodi vaadates suutis see video koos Kenti kümnepunktise lauluga ka minu kaledas südames kaastunde esile kutsuda, mis on võimas asi ega juhtu tihti.

Fallout: New Vegas

1. It's got fuck all to do with Bethesda's Fallout 3.
2. It's developed by Obsidian Entertainment
3. Thus it has the original Fallout team behind it
4. Which means - Chris fucking Avellone!
5. If you don't know who Chris Godlike Avellone is then you need to read more wikipedia.

Nuff said, check out how Chris Jesus Christ It's Chris Avellone Avellone's mere presence has imbued the following trailer with Oh-My-God! Real Fallout atmosphere! (No, Bethesda faggotry is not the real Fallout atmosphere.)




Einstürzende Neubauten - Haus des Lüge - Prolog


Einstürzende Neubauteni kõvadus on tuntud Oriendist Okstsidendini ning ei vaja erilist edasist reklaami, kuid ikka võib juhtuda, et mõni asi on jäänud kahe silma vahele. Tähele tuleb panna antud video esimest osa, pärast seda, kui püstise tukaga saksa teadustaja ütleb, et tere tulemast Düsseldorfi. See on Neubauteni Prolog, albumi "Haus der Lüge" avalugu. Albumil on see mumeelest veel kõvasem, aga seda Tuubis ei olnud ja ma ei viitsinud seda sinna funktsida, niimoodi on ka äge, noort Blixat näeb ja nii. Al-though antud kontserdil on sitt Düsseldorfi saund, Blixa on tige ja teps mitte ei jõua kõik oma soovitud impactiga kohale.
Prologi kirjutamiseks andis Blixale ainest üks tema kunagine tüdruksõber, kes leidis, et ehk oleks hea mõte, kui Blixa ennast natsidele maha müüks. Ma arvan, et see oli ilus tüdruk. Ma lisan tõlke, mille ma leidsin Neubauteni koduleheküljelt, sest minu meelest on asjadele tõlke lisamine massiivselt hea mõte. En-joy!

Prolog

Don’t you think
that we could sign
so just one or two percent to us belong
and thousands will follow us along

Don’t you think
we could bast ourselves in ether
and down to the last drops of our beings
do service in the packing trade

We could, but –

Don’t you think
that we could make our image
tenthousandfold in colours false
appear earth-shattering

Don’t you think
that we could gild ourselves
on forty rungs
for the unsung common folk en masse
be over many moons enthroned

We could, but –

Don’t you think
that we could sign
or even just resign our minds
and in this land
like nine-day wonders
play up and down and back and forth
to return much later on
completely stewed
and long-forgotten
spinning just smaller circles

We could, but –





"Sensations"


Ta oli küll nüüd kaua tulemas aga nagu Steve Jobs, ei valeta ka ZA/UM kunagi! Siin ta nüüd on, KEPPIMISE VIDEO!

Sensations part 1
Sensations part 2

Tegemist on Lasse Brauni filmiga "Sensations" (1975), peaosas Brigitte Maier.
Film avaneb kaadritega uttu mattunud inglise sadamast. Boheemlasliku punase mantliga tüdruk läheb praamile. Ta on ameeriklane ja on teel Amsterdami.

Laeval tutvume vaimukate karakteritega nagu Liiga Vabameelne Prantsuse Tüdruk ja suurte vuntsidega ungarlasest hollandi filarmoonia viiulimängijaga kelle jaoks viiul on (iseenesest mõista) "Nagu ilusa tüdruku keha". On ka vabameelne metseenkarakter kes viib nad oma mõisa keppima. Külastatakse näituseavamist kus on ülikonnas kiimas vanamees kellele meeldib püksikuid nuusutada ja kes hoopleb sellega kui kähku ta neid tütarlaste jalast ära saab. Ehk siis film tutvustab meile järjest erinevaid 'kõlbeliselt langenuid' karaktereid Amsterdami boheemlas/kultuurimaastikult (There are no tv repairmen in this movie).
Neile vastandub Ilusa punase mantliga tüdruk, kes on liialt tiheda moraalifiibriga. Ta on kodukootud ja ameerikalikult konservatiivne. See kruvib üles nunnusid metapingeid kust ühest küljest on ju väga ilus ja süütu ning nunnu aga teisest küljest sa tahad teda juba alasti näha.

Vahele on puistatud koduseid filosoofilisi argumente mõnust ja kuidas sa peaksid kõike tegema, et mõnu saavutada. Elad ju ainult korra, võta sellest maksimumi. Natukene nagu de Sade kirjutas sulle räiget pornot aga sundis sind selle kätte saamiseks lugema tundide viisi sofistikat ja nihilismi. Nii hullusti küll pole. Õigupoolest juhtub seda vist ainult ühe korra filmis. Aga siiski.

Kõige olulisem koht on teose lõpp kus filmi jooksul murdumise märke näidanud tüdruk alistub lõpuks täielikult orgastilisele orgiale. See seob kõik eelneva kokku ühtseks peaaegu, et klassikaliselt didaktiliseks teoseks. Pornofilmist saab La règle du jeu laadne moraali täitev ja zeitgeisti portreteeriv linateos mis kujutab lääne kultuuriruumi moraalselt läbipõlenud palet, paksu lakikihi alt vaatab vastu Dorian Gray kõrbenud perverdistunud vanamehe pale, ta kolme türa otsas istuvad kana, alaealine poisslaps ning vanamoori laip, ta kärnase suu nurgast tilgub ila. Kui peategelasele keskendunud orgiamass taandub ei ole meile tuttavat armsat ja süütut tüdrukut enam olemas. Lõputiitrid.

Muidugi kui sa ei ole konservatiivne vanamutt siis sa võib-olla näed siin hoopis uue ilusa maailma algust, Euroopa taassündi, vabaduse kõrgeimat pilotaaži, tüdruk mitte ei assimileerunud põrgusigidike sekka vaid saavutas uue transtsendentaalse taseme. Lõputiitrid.

Aga naised on siin filmis ikka karvased.

Ok Go - This Too Shall Pass


OK Go, the treadmilling internet sensation! Ja nende uus video! Suurem kui elu! Ikka veel ühe võttega!

OK Go - This Too Shall Pass from OK Go on Vimeo.






B-shops for the Poor
- Art will allow (pt. II)

Kurbtusega peab tunnistama, et see ei ole tegelikult keppimise video, vaid lihtsalt keppimise muusika albumikaane liikumatu pildi taustal. Paljud teist mäletavad kahtlemata minu nooruses kirjutatud artiklit Remote Viewersist (link (samuti tšeki seda, kuidas tüüp on tulnud ütlema, kuidas nad on uuega maha saanud, mul on see uus totaalselt olemas kusjuures, mul on mingi kaksteist nende tüüpide albumit ostetud ja praegu on ka mõned postis tulemas ja paar tükki olen varastanud ka, ja see oli totaalne pein, ja see on rohkem muusikat, kui ma elus üldse muusikat olen ostnud, ja ma arvan, et umbes aasta pärast on mul kõik olemas, ja siis ma pean midagi uut välja mõtlema, valuuus!!!).
Oli ka jutt, et saab olema kuulamise näidiseid. Tähelepanelik ning huviline lugeja on kindlasti märganud, et mingeid näidiseid ei tulnud mitte kunagi. Kolleegid on isegi küsinud "kuhu jäi?"
Well. Ma olen nüüd grupi käest luba küsinud nende muusikat õpetuslikel eesmärkidel kasutada, ning saanud nõusoleku. Võib-olla ma teen seda kunagi. Too siin on nende eelmise projekti materjal, mis ilmus alles mõni aeg tagasi Tuubi. See annab mõningase ettekujutuse sellest, millega tegu on, aga kuna grupi koosseis on teinud aja jooksul läbi muudatusi ning mööda läinud üle viieteistkümne aasta, siis oleks rumal eeldada, et muusika ühetaoliseks jääb.
You should also check out this
short clip. It is also massively awesome and even has moving picture to go with it.

Thursday, March 11, 2010

Ajaloo montaažiruumi põrandalt - NOiSE

Luba ma räägin sulle mis ma 2009 aasta suvel tegin. Suvel tegin ma palju asju, teiste ettevõtmiste seas valmis ka selline pilt:
See pilt on osa projektist mis kandis nime NOiSE ja mis hetkel on varjusurmas. Ta tulevik selgub mõne kuu pärast ja iroonilisel kombel on saatuse kaalukausi ühes vaagnas ZA/UM, teises NOiSE.

Kui ma NOiSE'i välja mõtlesin pidi ta vormilt olema lihtne Megaman Zero'st inspireeritud katustel tormamise märuliplatformel, high agility ja vertikaalne. Peategelase võimete hulka kuulub tulistamine, käega kriimustamine, hüppamine, sööstmine ja seintel ronimine. Ambitsioonika noorukina lootsin ma laulatada traditsionaalselt lõbusa mängumehaanika petlikult tõsise narratiiviga enesemääratlusest. Hea vana sci-fi sümbolismivõtmes eksistentsiaalselt - tehisintellekti sünnist, minaprobleemidest ja kontaktidest võõrastega, idealismist materialismini, irratsionalismist pragmatismini. Multimeedia konglomeraattaies nagu The Wall, seostest läbi põimunud tõeline titaanteos, sümbolistlik ja jutustav, kontseptalbum videoga - mängija, pult, videomäng ja mina.

Meie FABULOUS VIDYGAEM TEAM (või nii ma meid kutsusin) koosnes kolmest liikmest. Mina vastutasin kontseptsiooni, disaini ja visuaali eest, Mika Turunen tegeles programmeerimisega ja heli osas oli meeskonnas Mimicry (Paul Lepasson). Me valmistasime mängu üle interneti, kasutasime selleks tigsourcei foorumite (meie teema) ja google documentsi abi. Viimast muide soovitan igati selliste koostööprojektide jaoks kui Wave tundub aeglasevõitu.

See on i. Ta kutsub end nii, sest mina on ainus kontseptsioon millega ta tuttav on. Kõik siin maailmas eksisteerib ainult suhtes minaga. Mängu jooksul tutvub i erienvate ideedega, esemete ja isiksustega ja loob nende vahel seoseid, ehitades nõnda enda ümber esimesed arusaamad maailmast väljaspool mina.

Narratiivi järgi sündis ta ekstsentrikteadlase keldrilaboris, valminud robotkodulooma hobirojektina. Teadvuse saavutamine oli juhus, digitaalne aju osutus lihtsalt liialt õnnestunuks. Et ta oli loodud kõigest nunnutavaks lemmikloomaks oli ta probleemilahendusvõimekus kujundatud minimaalseks - i sünnib rumalana. Teadvuse saavutanud udusulgse pardipoja elu esimesest silmapilgust tulev emotsioon pole mitte lootusetult armumine veerevasse palli kui oma emasse vaid segadus ja hirm. Elu esimeseks aktiks mõrv. Tragöödia Tabula Rasa.

Luba ma nüüd räägin visuaalist ja disainist. See alljärgnev on mockup st enne mängu enda kallale minemist valminud visuaali defineeriv joonis. Selline asi lubab sul läbi mõelda oma kunstilised suunad ja aitab võõrastele ideed tutvustada.
 

Kuna mäng on olemuselt kiireloomuline on omaette probleem visuaalse loetavuse tagamine. See on muide üldse väga oluline asi aga eriti tähtis on ta kui sa oled Blizzard ja oled parajasti valmistamas Starcraft II-te. Selle tarvis on mängus eri koloriitidele jaotatud oma funktsioonid.  

See on i, nüüd juba kehaga. Ta on oranž ja seejuures enamvähem ainukene oranž asi maailmas. Seda sellepärast, et kaamera ei ole mängus staatiliselt mängijale fikseeritud vaid kohendab oma asukohta kiiresti liikuva karakteri suuna suhtes. See mingil määral imiteerib tunnel visionit (mida robotitel tegelikult vist ei tohiks ilmneda?) ning annab mängijale parema ülevaate ja rohkem reaktsiooniaega.

Kuna ma ei ole animaator olid esimesed katsetused tehniliselt kahtlasel tasemel. Esimene 'valmis' jooksutsükkel näiteks jõnksutas rumalalt pead, sest ma millegi pärast arvasin, et joostes nii tehakse.
Hiljem tuli mõistus koju ja ma tegin ta normaalseks. Muuseas avastasime ka, et kogu visuaal oli liialt suureks kujundatud ja mängija vaateväli oli sellest tulenevalt kasutult väike. Nõnda sai maailm veerandi võrra väikesemaks tehtud (ja tegelikult on ka ülalolev mockup v2 st juba normaalses suuruses)

Tasemetes on peamiselt kasutatud valget ja sinist. Särav, puhas tulevikuarhitektuur nii nagu teda videomängudes kaheksakümnendatest saati on mõistetud. Nõnda on taust lihtne ja tahaplaanile jääv, eesmärgiga võimendada tähelepanuväärseid elemente. Omaette lisakoloriidina on kasutusel laimiroheline, ta märgib ära tsiviilisikutele mõeldud alasid ning lisab inimlikku tooni ja looduslähedust muidu ehk düstoopilise maiguga utoopiasse. Heatahtlik roheline koloriit loob elanikele sõbraliku keskkonna mulje, ta esineb kohvikutes, katuseaedades ja reklaamidel (üleval uClean on muide liiga oranžiks kätte läinud, peaks rohelisem olema). Ohtlikuma maiguga industriaalalade põhilised värvid lähenesid mustale ja roostele.

Vaenlaste jaoks oli reserveeritud punane värv. Mul on tunne, et seda ei ole vaja pikemalt põhjendada.



Et mängu valmistamine on suur ja raske protsess olime me enda jaoks üles sättinud verstapostid. Esimestest käivituvatest kuni Esimese Mängitavani (demo meile endile, et projekt on töökorras, raamistik laotud ja nüüd tuleb ainult edasi teha). Esimene mängitav pidi valmima kolme kuuga aga nii hästi sellega muidugi ei läinud. Ta nimelt ei saanudki kunagi valmis (sest Mika käib päris ülikoolis ja sügise tulekuga projekt seiskus). Esimese mängitava tarvis oli kavandatud järgnev hulk vaenlasi.

Et hoiduda naiivsetest lineaarselt ohtlikumaks minevate vastaste reast on see seltskond mõeldud üksteisest sõltuma, teineteist täiendama. Et ohukõver ei oleks mitte igav tõusev sirge, vaid et vaenlased looksid keerulisi ja põnevaid kombinatsioone.

Soldat on tüüpiline piiratud mobiilsusega ründeüksus - ta saab kõndida ainult tasasel pinnal. Tal on relv ja ta laseb sind sellest. Üksainus Soldat pole nii teab mis märkimisväärne oht. Võimalik üksus oleks relvitu (või revolvriga) juhendav soldat kes võimendab teisi sõdureid nii, et nad on kiiremad ja parema reaktsiooniajaga.

Koeralaadne robot teeb sulle haiget triviaalsel määral (ta tuleb ja nügib sind), tema tegelik võime on EMP blastwave mis lööb i täiesti sassi. Kogu visuaal täitub müraga, pilt väriseb, flipib ja venib, värvid lähevad paigast ära ja nupud ei tööta õigesti. Nii on k9 toetavas rollis ja kannab endas võimet muuta Soldat märksa aktuaalsemaks ohuks.

Kopterikaamera lendab niisama ringi, ta on selline chilliv üksus. Kui ta sind aga märkama peaks, lendab ta sulle otse nina alla ja vaatab sügavale silma. Hetk hiljem taipab ta, et sa oled see keda kõik taga otsivad ja põgeneb paanikas alarmi lastes minema. Alarm spawnib kaamera vaatevälja taha hunniku vaenlasi.

Munaistmes soldat on nõrga ründevõimega aga hea mobiilsusega üksus. Kuna i saab ronida mööda seinu on vaenlastest hoidumine tihtipeale vaevatu ettevõtmine. Lennuvõimega vaenlane aga muudab ohu kvaliteeti ja sunnib mängijat tema tapmiseks hulljulgematele akrobaatilistele ettevõtmistele või otsima hoonetest varju.

Turret on lihtsalt turret ja näeb lahe välja. Ta idee on olla mujalt välja lülitatav ja võimaldab nõnda taset voltida.

Siin on viis sekundit cockteasivat youtubei videot mille Mika tegi kui ta katsetas ründekombosid.


Järgnevalt tasemekujundusest. Et ma ei olnud eelnevalt temaga reaalselt tegelenud ei osanud ma temaga kusagilt pihta hakata. Ma otsustasin Esimese Mängitava tarvis luua analüütilise kaardi, uurida erinevaid tasemekujundusvõimalusi ja tüpaaže. Et Tiled ei luba eriti mugavalt taseme suurust hiljem muuta proovisin ma luua ka mingit mõõtkava millest aru saada kui suur üks tase mängus tunnetuslikult õigupoolest on.


Esimene hoonetüüp on selles suhtes intelligentne kujundus, et ta voltub ja kasutab kaardi pinda maksimaalselt ära. Ta on põnev, kiiresti vahetuvate keskkondadega, mängija muudab tihti liikumise moodust ja tegevus toimub nii maja sees kui väljas. Tee läbi hoone on mitmekesine ja läheb läbi kohvikute, laborite, kontorite, infrastruktuuri, liftišahti, välisseinumööda jne. Tema probleemiks on liigne edasi-tagasi patseerimine mis loob mulje vähesest progressist. Samuti on tüüp arhitektooniliselt selline, et ta ei luba liikuda sujuvalt. Teine hoone on lihtne katusepind, anonüümne maastik. Ta on täitematerjal ja ta eesmärk on luua liikumise muljet, mängija ületab pinna kiiresti ja vabalt, tekib kauguse tunne. Kolmas käitub samamoodi aga hõlmab endas kekskonna vahetust. Draamatilne hüpe läbi suure aknaklaasi, sirge jooks kontorikuubikute vahel ja klirinal teiselt poolt välja. Neljas on nuputamismaastik, mitmed teekonnad viivad läbi segase industriaalse arhitektuuri, nagu esimene hoone on ka tema voltuv aga disain on abstraktsem ja lubab endale plaftormerile omaseid väljakutseid keeruliste hüpete ja ajastamistega.


Selline realistlik majad-seismas-üksteise-kõrval suund on küll väga veristlik aga ka igav ja paneb taseme tüübi ja võimaluste suhtes ette väga suured piirangud. Niisiis leidsin, et see on rumal mõte ja vaba käega visandasin sellise moodpaintingu:

Orgaaniliselt arenev hullumeelne sci-fi maastik! Kindlasti palju põnevam keskkond kus eksisteerida.

Kahjuks aga ükskõik missuguse vabama tasemekujunduse ja seintel ronimisega tulevad ette teatud mured. Pead paneb näiteks valutama mängija juhtimise probleem. Hea disain minimaliseerib teadmatuse ja ringi eksimise aja. Selleks on näiteks ülaljoonisel punane alampiir kuhu jõudes hakkab kostma alltänavate magistraalimüra ja kaamera ei taha ile enam sügavamale järgneda. See peaks mängijale teada andma, et sinna ei maksa minna. Teisalt võib märgata majadel palju eenduvaid osi, need on selleks, et mängija ei saaks mööda maja seina ronida kuhugi kuhu tal asja pole või kuhu disainer veel ei taha, et ta läheks. Need on kohmakad vahendid ja parem lahendus on alles väljamõtlemisel.

Tähelepanuväärne mure on kukkumine. Üks õnnetu langus võib sundida mängijat läbima väga tülikat juba läbitud maastikku ja kui majade vahel on sellised kaugused et mängija ei näe hästi mis eemalt tulemas on, või selline langus mille põhja koheselt näha pole tuleb kuidagi talle teada anda kus üks uljas leap-of-faith on kohane ja kus mitte.

Paar sõna veel helidisainist. Muusika peaks töötama käsikäes visuaaliga ja nõnda olema suuremalt jaolt rõõmus chirpy chiptunes. Juba eelnevalt sai mainitud ka heli disainilist funktsiooni kus taseme serva eest hoiatab tänavaheli.

Aga on ka üks hoopis olulisem heli mis mängus figureerib, mis on andnud kogu projektile oma nime. See siin vasakul on white noise, kuula teda. Müra on mõnes mõttes allegooria i hingele. Vastsündinud intelligents on täis häirivat lagedust kus diktaatorina valitseb segadus, see on 11ni keeratud vaikus mis teeb katki kõik mõtted mis eales tekkida võiksid. Sealt Nihilluse suust ongi pärit kõik see mis on kuri ja halb ja nii võikski jääda kui aja kulgedes noor roobot ei õpiks. Avastades uut ja põnevat hakkab haigutav tühjus tükk haaval täituma informatsioonikatkenditega. Mõtteraamistik tuleb tükkhaaval kokku kui üks jabur metafüüsiline delfiinipusle ja nõnda ilmuvad ka seosed, tekib teadmiste kartoteek ja müra sekka hakkavad pugema helikillud, muusikajupid, üksikud sõnad ja mõttekonstruktid. Nagu vana raadio mis krutib end paika tõuseb pinnale mõtteselgus ja valgest mürast saab Beethoveni viies.

Müra on ka heli millega i suhtleb, võrdle seda näiteks kassi nurrumisega. Kaardista oma peas see heli theremini sämpliks ja sa võid ette kujutada kuidas i kiunub kui ta saab haiget, kuidas karjatab kui pahandab või kuidas sisiseb kui hoiatab. Heliga kaasnevad visuaalina ka mõtteid avaldavad ikoonid. Kui sa veel mäletad selle artikli kõige esimest pilti, seal kõrgel kaugel üleval, siis sa võid aimata sealt, et i tunneb mingitsorti empaatiat või isegi armastust selle karvanässaka vastu. See on hetk mil i õpib heameele näitamiseks nurruma.

(Muide, see, et seal dating sim kirjas on on puhta luiskamine ja muidu nalja pärast).