Luule kosmiline mäng

Luule esiemaks võib pidada laulu, mis viib meid tihtipeale tagasi asjade algusesse, sellesse aega, kui maailm loodi. Eesti suulises pärimuses jutustavad regilaulud nii mõndagi maailma loomisest ja kosmilise korra saamisest. Maailm luuakse ilmalinnu munadest, oma osa on ka ilmapuul, mere pühkimisel jne. Kõige põnevamad laulud räägivadki sellest, kuidas maailm sai ja kuidas teda on muudetud, kohandatud. Näiteks järgmises Tõstamaalt pärit regilaulus lauldakse meri maaks, muudetakse kohaks kus inimene saab oma jalga toetada ja maad harida, kohaks kus saab hingata ja elada.

Kui ma hakkan laulema,
laulema ja laskema,
kui mina hakkan laulema –
ma laulan mere maasse,
mere kaldad heinamaaks,
mere ääred karjamaaks,
mere põhja põllumaaks,
mere roogi rukkidesse,
mere osja odradesse,
mere kama kaeradesse.

Selles laulus on sõnal väga suur vägi, sest maa saab laulust ja läbi laulu. Laulikul oli omamoodi võim teda ümbritsevat muuta, näiteks kedagi „laulu sisse pannes”. Ka luuletaja paneb asju oma lauludesse ja loob oma sõnadega mängeldes maailmu, kus on võimalikke kohtumisi tõelise ja ebatõelise, olemise ja mitteolemise vahel ja kus eimiskist luuakse miski. Häälikutest saavad silbid, silpidest sõnad, sõnadest laused ja mõtted – meid ümbritseb sõnade võrkkiik, mis võib paisata sinna või tänna. Luuletaja loodud maailm on väga isiklik, see on teatava elutunnetuse kandja ja võib, aga ei pruugi olla ka osa mõnest suuremast ideest, olemise viisist. Luuletus on aga maailma kandja ja muutja sarnaselt laulu, mana, loitsuga.


Ilmselt seepärast ongi luuletuste ette lugemisel peaaegu alati palju suurem afektiivsem mõju kui lihtsalt ajakirjast või raamatust lugedes. Luuletaja lisab luuletusele omaenese hääle, paneb ta kõlama ja tihti avanevad sellega uued tasandid. Miski kõlamas ette loetult, inimlikul häälel, kõne aeglusega, leiab mõnikord paremini tee tuumani. Alles ette lugedes saab teada, kuidas tekst tegelikult kõlab, milline ta on.

Luule on maailma looja ja ka maailm iseeneses ja see teeb luule määratlemise raskeks, sest see võib võtta mitmeid eri vorme. Ja väga raske on öelda millal saab ühest sõnast või lausest luule ja millal mitte. Poeesia võlu on ühest küljest see, et seda võib küll defineerida vormi ja kontseptsioonide kaudu, samamoodi nagu bioloogid defineerivad elu protsesside ja organite talitluste kaudu. Aga nende määratluste kaudu jääb see tabamatu miski, mida kõik on kogenud ja mis teeb elust elu ja luulest luule, haardest välja. See kirjeldamatu miski on luules ja elus sama tabamatult tunnetatav erilisus ja seda võiks lausa pidada sakraalseks, mis „avaldab end alati „loomulikust” reaalsusest täiesti erineva reaalsusena.” Sakraalse eneseavaldumist nimetab Mircea Eliade hierofaaniaks, mis on müstiline toiming, kus asjades manifesteerub midagi sootuks erinevat, mis ei kuulu meie maailma.

Raske öelda, kas luule üldse kuulub üdini meie maailma. Sõnad küll, aga tähendus, mida luule eneses kannab, on pärit kusagilt kaugemalt, teiselt poolt. Püha pole mitte luuletus iseenesest, aga see, mille kandjaks ta on. See, mis teeb merest maa, see, mis loob maailma. See, mis eraldab inimesi muust. Nii võib ka luuletus olla väga argistest asjadest, aga kuna sel on ka pühaduse mõõde, on seal midagi veel. Nii nagu ei austatud puid, kive ja allikaid nende endi pärast, vaid kuna nad polnud enam lihtsalt kivid või puud, vaid neis avaldus sakraalne, ganz andere, teine maailm, teine mõõde. Sellepärast võibki öelda, et luule on üks olemise viis. See olemine ei ole ümbritsetud ühegi välise sunniga ja temas on olemas kõik võimalused.


Traditsioonilised hõimud on alati üritanud elada sakraalse keskmes, võimalikult lähedal maailma keskpunktile, et olla osa pühast. Näiteks kirjeldab Mircea Eliade, kuidas aruntade achilpa hõimul kujutas kummipuu tüvest püha post kosmilist telge ja vaid selle püha posti ümbruses muutus territoorium asustamiskõlblikuks, sai maailmaks. Achilpad, kes olid nomaadid, kandsid oma püha posti igal pool kaasas ja valisid oma liikumise suuna selle järgi, kuhu poole post kaldus. Kord, kui achilpade püha post läks katki, sattusid achilpad segadusse, jooksid natuke aega paanikas ringi ja heitsid lõpuks terve hõimuga maha ja hakkasid surma ootama.

Luulet, aga mõnes mõttes ka kirjandust laiemalt, võiks samuti pidada sarnaseks maailmateljeks, mis aeg-ajalt kaldub siiapoole või sinnapoole ja määrab ühiskonna liikumise suuna. Ning luuletaja on nagu achilpa, kes üritab elada võimalikult lähedal maailma keskpunktile, kes teatavas mõttes võikski olla mõne maailma keskpunkt. Aga osaks pühast saab ka luulet lugedes; sest ka lugedes saadakse osa ja osaks. Ning kui kujutada ette, et luule „murduks”, siis tekitaks see vähemalt sama suurt paanikat kui achilpa hõimu seas. Mina ei kujuta luuleta maailma ette.

Üks luule väga olemuslikke osasid on mäng. Luule tekib mängu kaudu ja mängides. Mäng on tihedalt seotud kosmoloogia ja müütidega, sest need kolm kuuluvad kõik sakraalsesse maailma kus, Johan Huizingat tsiteerides, „on asjadel teine nägu kui „tavalises elus” ja nad pole üksteisega ühendatud loogiliste seoste kaudu.” Seda mängu mängib luuletaja sõnadega ja keelega, iseenda ja teistega. Luule vormilised omadused, riimid, assonantsid ja muu on kujunenud keelemängu käigus ja need on aegamööda võetud vaikimisi omaks. Luuletuses võib mängida ka tõsiste teemadega, kui alatooniks jääb peaaegu alati naer, ülemeelikus, iroonia või mõni krutski.

Iseendaga mängimine on luules nagu peitus. Arva ära, kus ma olen, kes ma olen. Arvan ja arvan, aga isegi ei arva tihtipeale ära. Seepärast ei meeldigi mulle enda luuletusi seletada ja tõlgendusi anda – sellega võtaksin kõik muud võimalikud variandid. Üks meeldivaimaid momente luule juures ongi see, et seda võib mõista mitmeti, võib tõlgendada erinevatel viisidel. Ja miski pole vale. Seepärast meeldivad mulle ka valesti kirjutamised ja lugemised, mis nii mõndagi luuletusse on sisse jäänud. Vigade esinemine teeb mängu põnevamaks.


Omaenese sügavustes tuhnimine on üks asi, aga meid ümbritsevaga suhestumine on märksa keerulisem. Heal luulel, olgu ta kui kosmiline ja müstiline tahes, peaks olema ka laiem kandepind ühiskonnas. Nagu Andres Ehin kunagi kuskil ütles: luuletus on hea siis, kui seal on midagi isiklikku, midagi ühiskondlikku ja midagi igavikulist. Luule ja luuletaja olulisel positsioonil olles tihti kriitiline, vaadates asjadest läbi ja nende taha. Seda saab luule teha muidugi niikaua kuni eksisteerib sõltumatus. Kui luuletajat sunnitakse millekski, või kui ta saab ise vabatahtlikult osaks poliitilisest mängust, kaob see funktsioon ja luule lakkab olemast luule.

Seepärast on ka luuletaja enesetunnetus äärmiselt oluline, kosmiliselt on ta maailma hoidja positsioonil ja see ei ole kerge. Mõnikord võib tunduda kaos lähemal korrale, võib tajuda kui lihtne on kõike lõhkuda ja see tekitab ängistust. Sest isegi see ruum, mida peame iseenesestmõistetavalt omaks, ei pruugi seda olla. Üks müütidest maailma tekkimise kohta, mis mulle alati on meeldinud, on laotuste teke maa ja taeva lahutamise läbi. See müüt, mis on ilmselt pärit juba neoliitikumist, peegeldab kahe algprintsiibi igatsuse poeetikat – nad on olnud eraldatud juba pikka aega, aga ikka veel on alles aimdus algaegade tumedast tundest. Ja see tume tunne, tume tundmatu aine ümbritseb öösel luuletajat, kes tajub oma ülesandena kaitsta ja valvata suurt, hõlmamatut aga habrast kosmost. Kogu meid ümbritsev ruum, kogu kosmos võib olla hierofaania, üleloomulik reaalsus, kui tal lubada olla. Ja olemise kõige otsesem vorm on olla. Olla täienisti, olla osa, olla kõigena ja kõiges.

Luuletust kirjutades algab esmalt mäng mõttega. See on mängimise mõnusamaid osasid, sest ükski sõna ega rida pole veel oma täpset kuju võtnud ja seega on kõik võimalused veel lahtised. Esmalt tekib mõni kujund või teema, mille ümber mõtted mõnda aega keerlevad. Kui luuletus saab lõpuks kirja pandud ei pruugi see niiviisi jääda, sest mõnikord teen luuletusi ümber ka siis kui nad on valmis ja vahest isegi ilmunud. Luuletus on nagu elav organism, mis hingab ja elab ja seega võib ka muutuda.


Üheks väga oluliseks osaks loomingus on unenäod ja unenäolisus. Öö ja uni on maailm omaette, kus ringi liikuda on hoopis teine kogemus kui päeval ja ärkvel olles. Samas kipuvad tihti mõned ärkvel olles nähtud pildid segamini minema unenägudega ja varasemate piltidega, nii et alati ei saa kindel olla, kas miski toimus unes või ilmsi. Kui unenäod jäävad meelde, on neil üsna suur võimalus muutuda osaks elust ja tihti saavad neist luuletused. Sellest võib tekkida ka küsimus, et kas see olen ikka mina, kes luuletusi kirjutab? Kellele nad kuuluvad ja kust nad pärit on? Kui luuletus saab valmis on ta edaspidigi osa minust, aga ei ole minu oma. See on lihtsalt üks mäng, mida mängida. Ja keegi ei pea jääma pealtvaatajaks, sest ka lugedes haaratakse sind üleni sellesse. See on lihtsalt üks mäng, mängude mäng.

Postitust illustreerivad noore Malta kunstniku Denise Scicluna maalid