Paar inimest on väljendanud miinimumprogrammi suhtes oma sooje tundeid. Nendel me pikemalt ei peatu. Seda oleks kena teha ja säärane vastukaja on alati meeldiv, kuid sellest ei ole eriti palju rääkida. Negatiivne vastukaja tuli minu armsalt emalt. Ta leidis, et säärast juttu on räägitud juba ülemäära palju, ja et kunagi, mitte kunagi ei hakata inimestele asju niisama ära andma. Tänapäeva maailmas jääb üle ainult ära oodata, millal see suur kataklüsm tuleb, et midagi muutuks.
Suur kataklüsm on muidugi armas asi. Ka Baudrillard, seksikas prantsuse filosoof, kelle raamatust ma plaanin juba pikemat aega artiklit kirjutada, ootas suurt kataklüsmi, küll veidi teistsugust ja teistsugustel põhjustel. Muudlumi katastroof tuleneb sellest, et ta mõistab, et maailma rahvastiku plahvatuslik kasv peab varem ehk hiljem niisama või rohkem plahvatuslikult kahanema hakkama. Ei saa ju olla niimoodi, et see kasvab geomeetrilises progressioonis igavesti, sarnaselt sellele, kuidas majandus ei saa geomeetrilises progressioonis igavesti kasvada. Ja väheusutav on see, et läänemaailm suudaks kogu maailma läänlasteks konvertida, kes harva enam kui kaks last saavad. See võtaks kõvasti kauem aega, kui rahvastiku kasv. Samuti armastavad inimesed maailma lõppu, maailma lõpp lõpetaks nende viletsa oleluse ja kui nad ka ise selle käigus hävivad, siis pole see nende kaotus, see on maailma kaotus, see maailm, mille osad nad on, nad tajuvad seda oma vaenlasena, sest see on see, millena see käitub. Need neli kena ratsanikku Vasnetsovi maalil, tagumised on teadagi Sõda, Nälg ja Surm, aga esimest on interpreteeritud ka kui Õiglust.
Samuti ütles ta, et ka revolutsiooniga ei ole siin enam midagi ära teha, sest me ei ela enam revolutsioonide sajandil. Mis annab mõista, nagu me teaksime, millisel sajandil me elame. Kõigi aegade suurim kroonitud peade kokkutulek toimus aastal 1910 Edward VII matustel. Nad ei oleks osanud arvata, kuidas neil selle asjaga minema hakkab ja kuidas juba mõnekümne aasta pärast tehakse kuningaid ja aristokraatiat kõvasti vähem ning selle tähendus langeb oluliselt. Ma arvan, et oma aja kohta võib öelda ühte asja. Mõttetu on mõelda, et mingeid muutusi ei tule.
Samuti ei saa ma nõustuda, et sotsiaalsest võrdsusest oleks liiga palju räägitud. Rohkem märkab justkui juttu väiksematest ebavõrdsustest, nagu sellest, et mingid piletihinnad on kuskil ebavõrdsed. Rohkem märkab ka manitsusi teemadel, et me peaksime loomade vastu kenamad olema või proovima süüa puhast toitu.
Lõpetuseks ütles ta, et see oleks suhteliselt kõva olnud, kui ma oleksin esimesena selle peale tulnud. Mis näitab seda, kuidas meie kultuuris hinnatakse originaalsust üle. See oleks üks üsna haige maailm, kus ma tulen ainukesena nii fundamentaalselt lihtsa idee peale. Üldiselt on teisigi jutte, mida on juba sadu kordi kirjutatud, ja mille kirjutamisel on palju vähem mõtet.
Illustratsiooniks on Viktor Vasnetsovi "Neli apokalüptilist ratsanikku".
Hm. Totaalne sotsiaalne võrdsus tundub mistahes oludes utoopiana, samas kui püüda liikuda sotsiaalse EBAvõrdsuse p i i ramise suunas, siis võiks ehk üht-teist saavutada. Kuigi tulemused ei mõjutaks niivõrd meie kaasaegsete igapäevast elu, kuid küll ehk kaugete tulevaste põlvede oma. Preaeguse nn süsteemi probleemid ei ole lahendatavad ainult süsteemi väljavahetamisega.
ReplyDeleteEt aga toimuks hüpoteetiline revolutsiooniline pööre sotsiaalse võrdsuse suunas, on vast liiga hilja. Selleks on juba liiga palju poliitikat välja mõeldud, mis asjal silma peal hoiab. Kui välja jätta kõik need viimase kriisiga komistanud eliidi wanabe'd, siis eliit on ikka eliit, ning süsteemi isad-vanaisad on jätkuvalt samad.
Noodsamad hüpoteetilised revolutsionäärid peaksid elama kolm korda kauem kui tavaline inimene, et raudse käega oma visiooni elus hoida. Seni on aeg näidanud, et ka samalaadse mõtte mõlgutajad interpreteerivad suures pildis olulisi detaile väga erinevalt ning seetõttu on nad vana ja surematute põhimõtetega surematu Eliidi ees haavatavad.
Revolutsionääre peaksid bäkkima ka spetsialistide ja masside töökäed. Ideaalis oleks revolutsionäärid spetsialistid, tänase süsteemi kräkkimiseks peaks aga tegu olema übermensch'idega (jah, mitmus).
Masside töökäed aga väsivad. Spetsialistid lähevad raksu spetsialistidega. Hetkeeliidist ei tee kuidagi lähigeneratsioonide jooksul massi ning lõppkokkuvõttes sureb revolutsionäär ühel kevadhommikul kui ta uultsal patseerib ja linnulaulu kuulab ja üks väsinud nördinud teisitimõtleja, kes ei usu veri ninas temale vastu hakkavat tööd tehes utoopia saavutamisse, tema õhku laseb ise tehtud pommiga, mis ta mustkunstnikutrikina oma kerge mantli hõlma alt nähtavale toob.
Üleliigselt kujundlik jutt mul, aga hommikohvi kõrvale, tundub, kärab küll praegu.
Näh, meil aga jälle uputab ja majarahvas on sedakorda ühisel platvormil ämbritega vett tassimas,sina aga vassid.
ReplyDeleteMöödaminnes poetatud märkusest ei maksa teha poliitilist platvormi.
Kui olen paarkümmend ämbrit vett välja tassinud, kirjutan veel ühe kommentaari.
Nii, vassimine on muidugi Luiksi jutt Muudlumi teisitimõtlemisest.
ReplyDeleteMuudlum on põhimõtteliselt nõus sellega et elamiseks ei peaks olema vaja kellegi luba ja see peaks olema tasuta.
Kõik mis tundub olema süsteemist väljas on tegelikult ikkagi süsteemi osa.Luuletaja sõnutsi - kui ei olda millegi vastu, ei olda millegi poolt.
Vastuolemine on lihtsalt üks olemise vorm ja mulle see sobib. Sellepärast, Luiks, olin ma su lihtsakolelise ja mitte eriti uue mõttekäigu vastu.
Võid kindel olla, et miinimumprogrammist sõjakommunismini ei ole väga pikk samm.
Mõnes mõttes võiks imeks panna ka seda et süsteem kui selline on üldse olemas - toimib ja taasloob iseennast, süsteemi inerts on määratu.
Kas pole tegelikult lihtsalt veider, et kõik need bussijuhid, arstid, insenerid, õpetajad, kraavikaevajad, teetöölised on olemas ja teevad oma tööd nii et kõik TOIMIB.
Me saime kell 11 öösel kuskilt mingite asjameeste käest isegi pumba mis vett majast välja pumpab, ainult et see pump ei tee seda ise vaid keegi peab iga poole tunni tagant minema tšekkima ja selle kühvliga sonkides tööle panema.Majaelanike eliit konsolideerus ja määras öise valvegraafiku.
Ma nõustun selle jutuga umbes sama palju kui ma nõustun sellega, et Carolina luule-teemaline postitus oli "yle väga pika aja postitus za/um'is, mis mind ennast arutlema ning inspireerima paneb"
ReplyDelete(Teeme jah jälle nii, et tüdrukud piidlevad iseenda hingesügavustesse ja poisid räägivad poliitikast. Women are from Venus and Men are from Mars. Nagu 19. sajand oleks ära jäänud)
Siinses ei meeldi mulle jälle see et lihtsakoelisus ja ebaoriginaalsus on Pahad Asjad. Justkui kuskil oleks nimekiri Pahadest Asjadest: mõru, vihmane, pime. Arvestamata mõru šokolaadi, vihmase sügisõhtu või augustiöö pimeduse voorustega.
Täielik sotsiaalne võrdsus on tänapäeval kahtlane mõiste ülepea. Võtame inimese, kes teenib kuus 6000 krooni ja maksab sellest 2000 üür+kommunaalid superkombo peale. Nüüd võtame teise tüübi, kes teenib 20000 krooni kuus. Tema maksab igast huinjaa peale 16000 krooni kuus. Ütleme, et tal on kaelas korterilaen ja ta on endale rumala peaga autoliisingu või kaks autoliisingut soetanud. Kindlustust maksab ka. Ja kommunaalid on kõrgemad. Raha jääb neile kätte igal juhul sama palju. Et näidet veelgi illustreerida, siis me võime öelda, et esimene tüüp töötab poole kohaga. Ja seda, et kõrgemapalgalisel tüübil on oma igakuistest maksudest rohkem muret kui rõõmu, need ei tõsta adekvaatses vääringus tema elukvaliteeti.
ReplyDeleteKuidas kurat sa nendele tüüpidele sotsiaalset võrdsust rakendad? Mõnes mõttes võib öelda, et nad juba on sotsiaalselt võrdsed ja et kõrgepalgaline tüüp on oma ressurssidega lihtsalt idiootlikult ümber käinud. I think that all calls for a social awareness campaign called "Ära ole idioot."
Pahad asjad võivad samahästi olla tüdrukud ja nende teisitimõtlemine
ReplyDeleteAga ära siis ole idioot. katsu mõelda natuke avaramalt.
ReplyDelete