Töö probleem. Inimkonna miinimumprogramm

Selles riigis on praegusel hetkel ligi sada tuhat töötut inimest. Viimasel ajal kuuleb sellest suhteliselt palju. Ilmne on see, et seda käsitletakse probleemina. Probleem ei hõlma ainult seda inimgruppi, vaid puudutab tervet ühiskonda. Milles seisneb probleemi olemus?

Kas võib see olla see, et töötutel on igav, ei ole midagi teha, nad ei oska endile tegevust leida? Kaheldav. Inimeste isiklikust igavusest ei räägitaks nõnda palju. Kas on nii, et mõni vajalik töö jääb tegemata, kuna nad tööta on? See ei ole samuti see. Töötus ongi see, et tööd ei ole, töökoht on kinni, kohale ei pea minema, nende teeneid ei vajata.

Kas mure on selles, et töötutel ei ole raha, et töötud istuvad üsna rahatult ja nende tulevik ning olevik on ebakindlad? Me jõuame lähemale. Töötu inimene ei saa palka, riik teda igavesti ei toeta, tema elu võib mõjuda virelemisena ning teda heidutada.

Aga raha on vahetusväärtus. Ainus asi, mida sellega tegelikult teha saab, on see ära anda. Töötu põhiliseks probleemiks on mure elu pärast. See mure laieneb ka inimestele, kes pole veel töötud.
Kui meil kõigile tööd ei jagu, aga töö on see, mille eest raha saab, ja raha see, mille eest ressursse saab, siis ma ei näe seda süsteemi väga hästi töötamas.

Me peaksime primaarseid ressursse jagama kõigile võrdselt, et kindlustada kõigi turvalisus ja heaolu. Kõigi inimeste hulka kuuluvad: lapsed, eakad, tööealised töötegijad ja tööealised töötud. Seda võiks nimetada inimkonna miinimumprogrammiks. Tingimusteta peaks igal inimesel olema:

• Süüa, et nälga ei peaks kannatama.

Selle punkti saavutamiseks tuleks inimestele anda miinimumraha. Nende miinimumraha meenutaks mõneti kaubanduskeskuse virtuaalraha ja oleks ilmselt seotud inimese ID kaardiga. Selle eest saaks osta ainult toitu ja mõningaid tarbekaupu, mitte näiteks alkoholi, sigarette, bensiini või tehnikat. Miinimumraha tekiks kaardile iga nädal, ning selle juures oleks eriline see, et see ei akumuleeru. Kui sa oma eelmise nädala tuhandet krooni ära ei ole kulutanud, siis ei ole sul järgmine nädal kahte tuhandet miinimumraha. Ikka on ainult tuhat.

• Mõõdukas koguses tasuta vett ja elektrit. Soojus.

See punkt on isegi lihtsamini saavutatav. Esimene kindlaksmääratud arv kilovatte elektrit ja kuupmeetreid vett inimese kohta on tasuta, aga kui kuu miinimumnorm on ületatud, hakkab hind olema praegusest kallim. See on hea viis vähendada projekti maksumust ning samas suunata inimesi ressursse hoidlikult tarbima. Talvel tuleks elektrimiinimumi mõningates kohtades tõsta, kus on ainult elektrikütte võimalus.

• Isiklik ruum, et ta ei peaks olema väljas, kui ta ei taha.

Seda on ilmselt praegustes tingimustes kõige keerukam saavutada. Aitaksid ilmselt seadused, mis kehtestaksid, et eluruumide eesmärk on see, et inimesed seal elaksid, et see funktsioon edestab kõiki muid funktsioone. Ilmselgelt on ebamõistlik see, et osadel inimestel pole elukohta, samas kui korterid või majad seisavad tühjadena.

Kui eeldada, et keskmine pensionär saab oma pensionist elatud, ja me ümardame keskmise pensioni ülespoole viie tuhandeni, ja kulutame iga inimese peale nõnda palju, siis läheb see projekt maksma 8,4 miljardit krooni. Käesoleva aasta riigieelarve suurus on 82 miljardit krooni. See moodustaks riigieelarvest umbes kümnendiku. Puuduoleva raha saaks tekitada maksude tõstmise teel – riik on teenus, mida ühiskond iseendale pakub ja parema teenuse eest tuleb paratamatult rohkem maksta. Samuti saab kärpida mitmeid olemasolevaid toetusi, mille funktsiooni miinimumprogramm suuresti asendama hakkab. Antud arvutused ei ole muidugi sugugi täpsed ja projekt tuleks anda spetsialistide kätte läbitöötamisele.

Ma mõistan, et see idee võib tekitada mitmesuguseid vastuväiteid. Esitame mõned neist:

1. Mitte keegi ei hakkaks enam tööd tegema, kui me inimestel tasuta elada laseksime.

Vaevalt, et see on tõsi. Tööd ei peaks käsitlema kui tüütut kohustust, mille igaüks parema meelega tegemata jätaks. Mõned väga heal järjel inimesed jätkavad töötamist, kuigi neil on mitme põlve jaoks juba ressursse kogutud. Võib arvata, et nad leiavad tööelust rahuldust. Samuti tegelevad inimesed omast vabast ajast ja sinna alla raha pannes asjadega, mis on vähemalt sama tülikad kui töö, näituseks sport, koerte kasvatamine, aia ilustamine ja palju muud. Täielik tegevusetus ei ole inimeste juures reeglipärane. Ja miinimum on siiski vaid miinimum, millega vaevalt igaüks lepiks. Miinimumi eest ei saa autot, solaariumis käia, alkoholi ega kontserdipiletit.

2. Miks peaksid need, kes tööl käivad, maksma kinni nende arved, kes seda ei tee?

Miinimumprogrammist saavad kasu ka töötavad inimesed. Kui miinimum muretseb nende primaarvajaduste eest, siis jääb neile rohkem raha muu jaoks. Samuti ei tasu unustada, et me oleme väike riik ja rahvas ja peaksime igast oma liikmest hoolima. Turvalisem elu vähendaks stressi, potentsiaalselt pikendades meie eluigasid, vähendades kuritegevust ja suurendades sündivust. Samuti muudaks miinimumprogramm töö sotsiaalset tähendust. Töö ei ole mitte prestiiži näitaja, vaid auasi. Torumees ja lumekoristaja ei ole mitte mustatöölised, vaid Kangelased. Nad teevad teiste eest teed puhtaks ja roogivad nende torusid, et nood seda ise tegema ei peaks.

3. See projekt on meie jaoks liiga kallis ja sisaldab endas liiga suuri ümberkorraldusi. Seda on võimatu teha.

Meie käed ehitasid Giza püramiidid. Meie saatsime eneste kujutisega kuldtahvli kosmose avarusse. Kas me ei suuda väiksemaid asju isekeskis võrdselt jagada?

Rahvas on pere.

Idee sai alguse ühe prantsuse naisautori raamatust, mis leidis, et töötuse põhjustab tööturu võnkumine, mis ei ole inimese süü ja ei ole mõeldud töötama inimese heaks. Ma ei mäleta ei tema ega ta raamatu nime.
Inimkonna miinimumprogrammiks nimetasid Walter Benjamin ja Bertolt Brecht sõbralikkust.
Pildi joonistas A. Rostov.