Friday, April 30, 2010

"Ära ole idioot" I

Nagu me nägime, oli inimkonna miinimumprogrammiga lugu keerukam, kui alguses arvatud. Ehk siis, selle saavutamiseks algses vormis tuleks riigistada kogu nende omand, et see neile taas uuesti välja jagada. Mulle on isegi soovitatud, et ma ta siit maha võtaksin, aga sel juhul oleks tegemist ajaloorevisionismiga. Ikka juhtub, et tekivad mingid mittetöötavad ideed, tagurlik oleks need maha vaikida.Viimasel ajal on tekkimas isegi tunne, et miinimumprogramm ei ole teps mitte see kõige tähtsam asi, aga sellest mõni aeg hiljem.

"Ära ole idioot" on individuaalsema lähenemisega lühike artikliteseeria sotsiaalse teadlikkuse vallast, ning seda võib lugeda ka debüüdiks minu moe- ja elustiiliteemaliste artiklite alal, mida laiem üldsus näha on soovinud. See on suunatud põhiliselt noortele inimestele, kuna ma eeldan, et neil on kõige raskem, aga siit võib leida kasutuskõlblikumaid ideid ka teistele sotsiaalsetele gruppidele. Esimene artikkel puudutab finantsküsimust.

Ära laenu võta. Eriti mitte pangast. Pangalaenu võtmine on see, et sa kulutad raha, mida sul veel ei ole. Enamasti saavutab see sulle mingi küsitava väärtusega hüve, suurendades samal ajal sinu töökohustust ja vähendades tegelikku sissetulekut. Siia alla käib ka see, et sa ei peaks endale krediitkaarti tegema. Alapunktides on käsitletud mitmesuguseid erinevaid laenusid, mida sa võtma ei peaks.

1.Ära võta laenu, et haridust omandada. Kui sa ei saa soovitud aines tasuta kohale, siis see on märk ülevalt poolt, et sa ei peaks sinna minema. Ürita sisse saada mitmetele erinevatele erialadele. Või mine ja õpi mingit ametit. Sul on riigieksameid võimalik iga aasta uesti teha ja tegelikult on sul võimalik iga aasta uuesti proovida ülikooli ka sisse astuda. See, kuidas sinu ühed riigieksamid kaheteistkümnenda lõpus on maagiline moment, mis otsustab su ELU, on jabur ja reaalsusega lõdvalt seotud jutt. Mõttetu on mõelda, et elu on midagi, mida aja peale elatakse. Samuti, get this, on haridus midagi, millega sa saad maagiliselt palju ise ära teha. They love the word "ise" nowadays. Samuti ei tasu oma vähest haridust häbeneda või eristada oma reaalsetest võimetest. Ma tean ühte härrasmeest, kes oskas nii mehkalt inglise keelt rääkida, et ta pandi tõlkefirmas kohe keskmist astet juhtima, hoolimata lõpetamata keskharidusest.

Samuti ära mine ja omanda raha eest mingit kõrgharidust, mille põhiliseks ideeks on "kõrgharidus kõrghariduse pärast", mille temaatikaga sa ilmselt hiljem tegelema ei hakka. Ära maksa semiootiku hariduse eest. Mõttetu on maksta mingit raha, mida sul ei ole, hariduse eest, mille funktsioon on ähmane, professoritele, kellel ei ole reaalset kohustust isegi omaenese loengusse kohale tulla.

2. Ära võta korterilaenu. See eestlaste "oma kodu" kultus, eks ole. It's a hoax. Enamuses arenenud Euroopa riikides ei tehta sellist rumalust. Kui me oletame, et sa oled kakskümmend, kui sa selle taaga endale kaela võtad, siis sa saad selle makstud ehk selleks ajaks, kui sa oled viiekümnene. Üsna suur on võimalus, et selleks ajaks oled sa mingi kinnisvara juba pärinud. Üldiselt tundub, et üüri maksta on... pingevabam. Kui sa ei ela oma kinnisvara peal, siis väheneb ka kiusatus sellesse narrilt palju raha matta. Korteri üürimine tagab sulle mõningase vabaduse ja mobiilsuse ja sul on kergem ümber mõelda oma partneriga koos elamise asjus. Üldiselt võidavad kõik.

3. Autolaenu ära võta eriti. Auto ja kõik sellega seotud kulutused on ebanormaalselt mahukad. Need on tehtud lubadest, liisingust, ülevaatusest, kindlustusest, remondist, bensiinist, kummivahetusest, parkimisest ja trahvidest. Ja kindlasti mõnest asjast veel. Et teile aimu anda, kui kuradi kallis see on: autopeegel maksab viis tonni. Auto on mõistlik umbes siis, kui sa plaanid sellega päriselt mingit tööd tegema hakata. Muul ajal ning linnasiseselt, well, Äripäev soovitas ärimeestel taksoga sõita. Tulevat lõppkokkuvõttes odavam ja mugavam välja. Kui leitakse, et autot on ikkagi vaja - näiteks armastatakse iga kahe nädala tagant Maailma Lõpus käia ja sinna kastide kaupa asju viia - siis ma soovitan muretseda see mingi inimgrupi peale, et kulutusi üksikisiku kohta minimeerida. Kui olete selle süsteemi enam-vähem sulavalt tööle saanud, võite ennast õlale patsutada - olete õppinud ühisvara kasutama.Neid nõuandeid kuulda võttes saad sa kas a) teha vähem tööd ja selle võrra rohkem vedeleda või b) teha kogu selle raha eest, mis sul üle jääb, midagi normaalset. Reisimas käia näiteks. Üldiselt soovitan ma laenamise asemel kogumisega tegeleda. Võta kulutamist nagu kohustust - ürita see edasi lükata. Eriti mõistlik on see siis, kui sa endale mingit tehnikavidinat osta tahad. Selle asemel, et see endale kohe muretseda ja aasta aega takkajärgi maksta, pane aasta aega kõrvale ja muretse see siis. On võrdlemisi suur võimalus, et see on vahepeal odavamaks läinud või on välja tulnud toode, mis ületab eelmise võimeid. On ka võimalik, et sinu huvi toote vastu hajub aja jooksul. Ürita meeles pidada, et kusagile ei ole kiiret. Ma ei ütle, et kulutamise kui sellisega midagi valesti oleks. Tänapäeval ei kasuta me raha mitte ainult enese elushoidmiseks või uue raha tegemiseks, vaid ka enese justkui õnnelikumaks otsmiseks. Sellega, kui sa lähed ja ostad endale viietonnised kingad ja sööd kuu lõpuni tatart soolaga ja tavalisi nuudleid,on pigem hästi kui halvasti. Ent see, kui sa muretsed endale mingit paska, mille eest sa iga kuu järgmised aasta,kümme, kakskümmend aastat viis tuhat krooni kuus välja pead käima,on enam kui kahtlane. Inimese rõõmul on kombeks devalveeruda. See tähendab, et sa oled kolme aasta pärast oma kingapaari üle vähem rõõmus, kui esimesel päeval, kui sa nad said. Ja niimoodi juhtub kõikide asjadega. Seega on mõistlik mitte kulutada raha suurte asjade peale, mille eest sa maksad ka siis, kui sa enam nende üle rõõmus ei ole või isegi enam ei taha, vaid selliste väiksemate asjade peale. Sest lihtne arvutus ütleb, et seda viite tonni, mida sa iga kuu maksad, ei saa sa teps hetketujude peale raisata. Samuti tasub ka meeles pidada: “Yo! Be careful buyin' shit'n all 'cause one day you might find the shit you bought now owns ya ass, motherfucker.”

Laenu on mõtet võtta selle jaoks, milleks laen välja on mõeldud - selleks, et sellest uut raha teha. Seda nimetatakse ettevõtluseks, see on tänapäeva maailma alustala ja sellega ei ole oluliselt midagi eriti valesti. Ja ettevõtluse koha pealt annasin ma teile veel järgmise näpunäite: ära tee sellist paska, mida sa juba tead, et igal pool tehakse, seal on ilmselt kõik kohad juba kinni ja konkurentsi täis. Tee midagi, mida veel ei tehta, aga mis sinu meelest hea mõte oleks. Head mõtted ei ole tegelikult eriti haruldased, viitsimine midagi teha on seda sootuks rohkem. Seda nimetatakse innovatsiooniks. Ettevõtlus on peale niisama vedelemise tegelikult üks normaalsemaid eluvalikuid. You can like express your individuality through the shit you do for a livin' yo!Monotoonse, igava töö palju tegemine seevastu on tervisele kahjulik. Ma ei tee isegi nalja - raske töö keerab inimese ajapikku niisama untsu, kui hardcore alkoholism, ja alkohoolik sai oma vaeva eest vähemalt palju purjus olla. Hoidu sellest. Katsu selle osakaalu oma elus minimeerida.
Järgmine kord räägime perekonnast, pereväärtustest, alternatiivsetest peremudelitest, puudutame enese teise inimesega sidumise ohte ja mõne sõnaga ka inimarengu indeksit Eestis. Stay tuned!

Illustreerival pildil autor, üles võttis Ruudu Ulas.

Tuesday, April 27, 2010

Tõetunnetus: Lähtepunkt (work in progress)



Sedapuhku tuleb kirjutisega päevavalgele ZA/UMi pikaajaline sissekandevõlgnik Jim Ashilevi. Materjal on tööjärgus ja päike võib olla väga ere - võib materjali koguni tuhastada. Autor riskib siiski. Lubage esitleda TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja Von Krahli Teatri III kursuse lavastajatudengi pooliku seminaritöö "Tõetunnetus" lõpuni viimistlemata avapeatükki pealkirjaga



1. Lähtepunkt

Kes ma olen ja mida ma tahan? See on küsimus, millele teatritudeng esimestel koolipäevadel lavale astudes kohe vastama peab. Lavale astudes, esialgu kasvõi etüüdi raames, tullakse lavale alati kellegina või millegina. Lava pole iseenesest mingi koht. See on nagu tühi lõuend. Vaatajad tulevad sisse ja kaasa elama kujutistele, mida lõuendile etenduseõhtul „võõbatakse“. Loomulikult võib arvesse võtta ka kontseptuaalset lähenemist: Olematu etendus ehk tühi lava. Midagi Peter Brooki „Tühja ruumi“ juhtmõtte: „Teater algab sellest, kui üks inimene vaatab, kuidas teine inimene ruumist läbi kõnnib,“ antiteesi laadset. Sel juhul raamistab lava sellegipoolest kujutist: puuduoleku, olematuse kujutist; see kujutis maalitakse teoreetilise vimkaga, ideemudeli värvidega.
Niisiis, lava pole iseenesest miski, see on platvorm, lõuend, niiöelda pann või pada, mis ripub köögikapis. Lavale astuv näitleja asub laval igal juhul midagi vaaritama, aga ta ei pruugi olla kokk. Ta võib olla lendur, legendaarne valitseja, küla loll või humanismi tuletorn. Kes või mis tahes. Aga ta peab teadma, kes ta on, et teada, mida laval vaaritada.

Nii kaua kui vaataja on tõesti ainult vaataja, nii kaua kui ta rollis näeb näitlejat, mitte inimest, nii kaua ei saa tekkida mingit ‘teatrimaagiat‘.
(V. Panso)

Kalju Komissarov käseb algajal teatritudengil oma esimesi etüüde välja mõeldes alustada lähtepunktist: „Mina antud olukorras.“ Siit tulevad küsimused, mida iga näitleja läbi kogu elu oma tööd tehes endale ikka ja jälle esitama peab. Kes on see mina seekord? Mis on see olukord, millest ta end leiab? Mis moodustab selle olukorra? Milline on aeg? Milline ruum? Kes teda ümbritsevad, kes nad talle on või olid? Küsimustega pole võimalik lõpuni välja jõuda, sest uudistada on sama palju kui elus üldiselt. Kõik vastused või nende puudumine tuleb seada suhtesse „seekordse minaga“ – kuidas see olukord, see olustik, see kõik „mind“ mõjutab.
Mööda küsimusi riburadapidi edasi minnes (kasutasin lihtsustatud piltlikku keelt, ehkki mõistagi toimub inimese peas korraga palju küsimisi ja vastamisi, seejuures mitte ainult küsimisi ja vastamisi ning see protsess omandab ülepea lineaarse, reastatud ja sõnastatud kuju enamasti alles kirja pannes) muutub näitleja lavale astudes võimeliseks suhtuma, st reageerima laval toimuvasse enesekohaselt. Me hindame karakteri iseloomu, lõpuks olemustki, tema käitumise järgi.
„Kõige raskem on laval olla sina ise,“ ütles lavastaja Kristian Smeds ühes peaproovijärgses arutelus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia VIII lennu teatritudengitega. Kõige keerulisem on tulla lavale ja mängida iseendana välja iseenda elu. Sest ennast on kõige raskem näha, olgugi, et me kõik pidevalt reageerime oludele viisil, millest saab leida mustreid, käitumismalle, olgugi, et meil on võimalik jälgida enda tujusid, mõtteid, tervist, kehahoiakut, häält, sõnastust, välimust jne. Paradoks: inimest, keda oleme sünnist peale väga lähedalt tundnud ja jälginud, kelle kohta meil on kõige rohkem küsimusi ja vastuseid, „informatsiooni“, kui külmalt ja statistiliselt väljenduda, on pea ilmvõimatu laval näidata. „All the world’s a stage and all the men and women merely players,“ William Shakespeare. „You are the black hole of your life,“ Kristian Smeds.

Teatri suurim ime on näitlejaisiksus. Ja seegi ime on imeta, sest isiksuse loob inimene ise. Isiksus on miljonist killust loodud mosaiik, vaimse tagamaa ja oskuste kokkuvõte, igavesti muutuv ja kujunev, kord rikkam, kord vaesem, kord kirkam, kord eredam – täieliku tuhmumise võimalusega. See on see, mille inimene endaga kaasa toob ja mis temast järele jääb.
(V. Panso)

Kõige raskem on vastata küsimusele: kes ma olen?
The worry that the world is becoming unsurprising & everywhere the same: yet, Mcdonald‘s aside, how alien & distinctive every human remains.
(Alain de Botton)
Meile on jäänud võimas lohutus: isiksus ei sünni, isiksus arendatakse. Isik loob ise endast isiksuse.
(V. Panso)

Ilmneb, et lavale astuva näitleja tööks on muuta nähtamatu nähtavaks või, et minna kirjeldava kujundiga lõpuni: tema tööks on teha võimatu võimalikuks.
Kas see pole mitte nii iga loomingulist tööd tegeva inimesega, olenemata meediumist, mis talle tööriistad annab?
Et küsimusega lõpuni minna: kas see pole mitte nii iga elus oleva inimesega, kes on see üks ja ainus „mina“, kes elab „nüüd“ ning kelle elamine teeb „selle elu“, mida kunagi varem pole olnud, võimalikuks?

Wednesday, April 21, 2010

Anton Vill - Näitus

Ühes peidetud Tallinna urkas, kusagil Stockmanni taga, tänaval kuhu Sa oled justkui kunagi kogemata sattunud avati 7. aprillil 2010 näitus "Näitus". Juba viis päeva hiljem väljapanek suleti ja Sina ei jõudnudki seda vaatama minna. Sind ei saa selles küll kuidagi süüdistada, pressiteadet ju polnud, ZA/UM'gi teavitas Sind alles viimasel hetkel ja siis oli juba hilja olemasolevaid plaane kohendada. Nii see sündmus Sust mööduski.

Liialt pole põhjust kurvastada sest erinevalt enamvähem kõigist ülejäänud maailma kunstnikest on Anton Vill arvutite ja internetiga üsna hea läbisaamisega ja nii on need pildid ka digitaalselt esindatud.

Sõna ka näituse vormi kohta: Väljapanekuga ei kaasne ühtegi infokildu. Ei CV'd kunstniku eelnevate saavutustega, ei närvidelekäivat kontseptsiooni lahti seletavat lehte, ei valgeid lipikuid seintel piltide pealkirjadega. Ainult teosed ise, avaldatud sisuliselt pretensioonitu "Näituse" raames.



145cm x 195cm

180cm x 155cm

215cm x 125cm

180cm x 260cm

145cm x 195cm

180cm x 260cm

50cm x 30cm

70cm x 50cm

120cm x 115cm

Monday, April 19, 2010

The modern world is 'shrinking' faster for some people in some places than it is for others in other places.

Robert palus mul postitada midagi vasakpoolset.

Essee on kirjutatud Glasgow ülikooli jaoks, ZA/UM'is ilmub täiendatud kujul.


The contemporary world is becoming increasingly interconnected. People are able to travel to different parts of the planet faster than ever before, the global financial system is functioning at the speed of light, and media enables us to follow news from all over the world. Different terms are used to describe this process. British left wing geographer and social scientist Doreen Massey explains in “A Global Sense of Place” (1994) that while Marx talked about the “annihilation of time and space”, contemporary phrases include “global village”, “overcoming spatial barriers”, “disruption of horizons”, or “compression of time and space”. The following will explain, what causes the “shrinking of the world”, but also how different regions and people experience it differently. The emphasis will be on the importance of financial capital and access to telecommunication and computing technologies, which contribute to increasing global interconnectedness. It will be explained, how certain regions and people are much less connected to these networks, making others feel that the world in “shrinking”. Based on Doreen Massey, it will also be analyzed, how control over mobility and access reflects and reinforces power, and can actually weaken those in a less dominant position.


The world is “shrinking” because of developments in technology, transport, and communication. These developments have enabled economic, political, social, and cultural activities, which were up to now experienced on a local scale, to be experienced on an increasingly larger scale. Marxist geographer David Harvey introduces the concept of “space-time compression” in his “Condition of Postmodernity” (1999) and explains that the concept of space and time is socially constructed dependent on the mode of production and its characteristic social relations. He argues that capitalism, our driving mechanism for strong technological change and fast economic growth, has also changed the meaning of space and time. For example, how Plains Indians or African Nuer understand time and space is completely different from each other, and from societies within the capitalist mode of production. Harvey (1990: 240) explains in the article “Between Space and Time” (1990:240) that: “…the history of capitalism has been characterized by the speed-up in the pace of life, while so overcoming spatial barriers that the world sometimes seems to collapse inwards upon us”. Harvey explains that time is absolutely crucial under capitalism as the exploitation of labour time and the turn over time of capital are the source of profit. Also capitalism expands to new geographical territories and so the elimination of spatial barriers is essential to capital accumulation. While capitalism drives strong technological change and fast economic growth, it has also changed the meaning of space and time.


The extent of time-space compression in the contemporary world is seen best in the example of the financial system. Harvey emphasises the importance of capital, and explains that accelerating exchange and consumption have improved systems of communication, while innovations like electronic banking have increased the speed of the flow of money. Similarly Pollard (2005) explains that the interconnectedness of the global financial system has been made possible due to the development of telecommunication and computing technologies. Because of innovations such as satellites, real places come together in an electronic space and enable the flow of money to become “hypermobile”.


Neo liberal policies of governments, along with international institutions like IMF, have contributed to the interconnectedness of the finance markets by promoting their deregulation, eliminating exchange and capital controls. As there is an increasing freedom in how money moves over boarders of nation states, the financial system has brought some parts of the world very closely together. Though, Pollard (2005) also emphasizes that it would be wrong to argue that the interconnectedness of monetary networks has led to an “end of geography”, as certain areas of the world are clearly less connected to the flow of money. Most foreign direct investments (FDI), which are made by transnational corporations, are between developed countries. In 1998, 60 per cent of FDI were made from one developed country to another, while excluding parts of Asia, Latin America, and much of Africa. The global financial system - from that perspective - is really a web of connections between different financial systems, which mostly unites the global triad of Europe, North America and some parts of Asia, especially Japan, Hong Kong, and Singapore.


Doreen Massey describes this uneven geography with the term “ power geometry of time-space compression”, and explains that different social groups and individuals are placed differently in relation to the flow of interconnection. She puts a strong emphasis on power relations in the experience of time- space compression and explains,” Some people are more in charge of it than others; some initiate flows and movement, others don't; some are more on the receiving-end of it than others; some are effectively imprisoned by it“. Massey illustrates this by giving an example of people, who control "flows and movement" by organizing investments and international currency transactions, contrasting them to refugees and undocumented migrant workers. She also compares people, who mainly receive information like pensioners in Britain, to people in the favelas of Rio, who have contributed a lot to the world of music and football, but rarely leave their suburbs.


It could be argued that there are many networks and flows with very different geographies. Money moves increasingly over the boarders of nations, while tourists from the richest nations are welcomed all over the world. At the same time the “developed” world carefully controls the movement of people from "other regions".


According to Massey, control over mobility and access not only reflects and reinforces power, but also weakens others. She gives this example: every time you use a car, you improve your mobility, but by doing so you contribute less (financially) to the public transpork network, making it less socially acceptable, potentially decreasing the mobility of those who rely on public transport. Similarly, Thrift - one of the world´s leading human geographers - emphasizes that new networks of connection also form new networks of disconnection. New telecommunication networks have contributed to the development of global financial systems, but they have also created “electronic ghettos”, that are excluded from the financial networks. For example, in Los Angeles banks have closed branches in low income neighborhood areas like South Central Los Angeles, and opened new branches in more prosperous areas just a few miles away. Financial exclusion reinforces the patterns of poverty, as in the example of “electronic ghettos” - regions not attractive for investments became increasingly excluded from global interconnectedness.


Technology is becoming global, especially in knowledge intensive economic activities like financial services and telecommunication. The development of global digital economy is believed to bring economic and social changes in the scale of the industrial revolution, though only those who have the knowledge and opportunity to use these technological advantages, have access to the global economy. Geographer Peter Daniels (2005) explains that as many regions don’t have the needed infrastructure, the gap between “developed” and “developing” is likely to increase. For example, in 2002, only 1 in 440 Africans (Kenya and South-Africa excluded) had access to the internet. Access to internet and telephone technology has regional but also local inequalities, as for example in Ethiopia 86 per cent of internet users are men. This reflects Massey's perspective: along with the importance of internalized capital, other issues like “race” and “gender” influence our experience of the “shrinking world”. She explains that the mobility of women is often restricted not by “capital” but men, and so forms a different sense of space.


In general the uneven geography of time-space compression could be characterised by the words of Robert Kaplan who explains in the “Coming of Anarchy” (1994): “Think of a stretch limo in the potholed streets of New York City, where homeless beggars live. Inside the limo are the air-conditioned post-industrial regions of North America, Europe, the emerging Pacific Rim, and a few other isolated places, with their trade summitry and computer-information highways. Outside is the rest of mankind, going in a completely different direction.”


The world is becoming increasingly interconnected due to developments in transport, technology and communication that, based on Harvey, are driven by the power of the capitalist mode of production. The elimination of spatial barriers is best expressed by the example of monetary networks, as innovations in telecommunication and computing technologies have improved the speed of the flow of money. Though, it was argued that the interconnectedness of the monetary networks has not led to the “end of geography”, as certain areas of the world are clearly less connected to these networks. Massey describes this inequality as the power geography of time and space, and emphasizes that different groups and individuals have different relations to the flow of interconnectedness. For example, neo liberal policies promote free movement of capital, while “western developed” nations carefully control the movement of people from the “developing” world. Based on Massey, it was also argued that those in control of mobility and access reinforce their power, and can weaken others. While technology is becoming global, it can benefit only those who have the knowledge and opportunities to access it. Telecommunication networks have contributed to the development of global financial systems, but they have also created “electronic ghettos” as for example banks close their braches in less prosperous areas, excluding them from financial networks. Similarly, in Africa where internet access is low, it can increase the gap with the “developed” world. From that perspective it could be argued that unregulated capitalist system will reinforce the patterns of poverty and inequality, and form a very different experience of the “shrinking” of the world for different regions and people. Although it was mainly emphasized that the power of financial capital is contributing to the “shrinking of the world”, it was also explained that issues of “race” and “gender” can influence the mobility of groups and individuals.






Fuck government niggaz politic over perico/
Rebelde conocido, enterado vivo/
Como otro Argentino desaparecido,

Friday, April 9, 2010

Erakluse loomulikkus. Lauri Sommeri raamatust "Kolm yksiklast"

(Pildil on raamatu esikaas)

Kolme inimese: Seto küla ravitseja Darja, muusiku Nick Drake'i ja Uku Masingu lood.

Sommeri raamatu juures ma mõtlesin öelda, et need kolm novelli või juttu moodustavad kuidagi ühe loo. Seal on olemas nn sõlmpunktid, mis seovad neid. Kõik kolm inimest on sarnase hingeeluga rändajad, kes minetavad omamoodi aja ja ruumi ning eksisteerivad vaimselt oma mõtteis neis kategooriais mingi tavamaailma (kui üldse nii saab öelda) mõistes nihestatuse läbi. Eraklikkus on seal muidugi ka aga erakluse loob nende juures rohkem tegelemine vaimse sfääriga. Need kolm üksiklast näikse olevat inimesed, kes on minetanud aja ja ruumi ning on elanud väljaspool neid või siis vales ruumis/ajas. Teos paneb uskuma, et see on tõesti võimalik. Raamat on omamoodi inimeste biograafiline jäädvustus, kuid siiski ilukirjandusteos, mis viib meid nende sisemaailma ning laseb osaks saada selliste üksteisele nii lähedal olevatele, kuid eri paigus üksi elanuile, lähedale tulla. Vahepeal tundub, et selle raamatu tõttu polekski nad nagu enam nii üksinda.

Suurt rolli selle teose juures mängib see, et tuntav on autori pikaajaline tegelemine ning põhjalik uurimine nende isikute biograafilise ainese uurimisel. Ta läheb sügavale nende sisemaailma, tabab seda intensiivselt ja sel viisil toobki nad lugejale väga lähedale. Masingu loo puhul annab see kena punkti ka Sommeri aastatepikkusele tegelemisele Masingu loome ja elu uurimisel. Sarnase hingeeluga lugeja leiab arvatavasti Sommeri raamatust tuge ja seltsi, veidi teistmoodi lugejale avab Sommer maailmu, mida ehk on unustatud. Kuna tegu on raamatuga, mis on Sommeri n.ö proosadebüüt, siis mõtlesin avada ka seda, et Sommer on jutustamislaadilt voolav ja ehk isegi vähem poeetiline, kui oleks arvanud sellest, et tegemist on luuletajaga, kes lõpuks proosat avaldas. Ma küll hoiduksin Sommerit võrdlemast kellegagi, kuna võrdlused jäävad alati pinnapealseteks. Tegemist on väga isiklikku laadi raamatuga ning annab ka selge pildi Sommeri enda minast. Lugeja saab raamatu läbi ehk sukelduda kadunud maailmadesse, mis siiski kusagil edasi elavad. Ja usun, et mingil määral on teoses tuntav ka see, et üks sõlmpunkte nende kolme üksiklase vahel on Sommer ise, kes kirjapanijana taustal justkui neljanda üksiklasena seisab. Sommer jutustaks justkui läbi nende kolme üksiklase iseenda lugu. Veenev ning voolav, targalt kasutatud poeetilisus, mis pikeerib jutustaja ning luuletaja piirialadel, mitte midagi liialt kasutamata ega liialt omastamata. Praeguse aja eesti kultuuri ja kirjanduspildile annab teos kahtlemata palju juurde, kuna paneb nägema nn müstilise loomulikkust ning võtab selle oma fantasy-kontekstist välja ning toob selle realismi, näidates, et kõik see, millest Sommer kirjutab, on inimese loomulik osa.

Väga oluline on mu meelest ka esimese loo pealkiri “And”, mis avab mõningal määral kõige kolme loo tausta, kuna kõikide lugude puhul on tegemist vaieldamatult väga andekate inimeste elusaatuse kirjeldamises.

Kõik kolm on olnud Sommerile väga olulised ning isiklikud inimesed, esimese loo Darja lähisugulasena, teise loo Nick Drake muusikalise tee kättenäitajana ning Masing uuritava ning juhatajana läbi aega ja ruumi väljutavate dimensioonide. Võib öelda nii, sest see raamat on läbi kolme novelli ka lugu tajuotsingutest, olemise mõtestamisest ning ühiskonnast väljaspoole minemisest. Ja seda viimast näeb Sommer kindlasti üht liiki inimtüübi elu paratamatu, kuid loomuliku osana. Ta ei romantiseeri seda üle ega suhtu sellesse traagiliselt.

Märkimisväärne on ka Sommeri seto keele kasutus esimeses loos, mis sarnaselt muule raamatus tuleb jutustavana, voolavana ning loomuliku poeetikaga välja. Teos kannab ande, usu ning nende mõlema väe ning elujõu sõnumit, mis on ühtaegu loov kui ka hävitav, kuid siiski suubub lõpuks loodusega ühte loomulikku ringkäiku.

Thursday, April 8, 2010

FULGENS, SEQUAR IV

RÄÄGI TARGALT, VAENLANE KUULAB PEALT.

Kirjutan nüüd siia. Alalõpmata kaob otsustavus käest ja tähtis jääb tähtsusetu pärast tegemata. Lugesin suure pingutusega oma värdjalikku käekirja ja leidsin, et siitki sünnib üht-teist ära näpsata ning teise jutu sisse panna. Olen valelik, aga kuulutan seda avalikult: mu ühe päeva mõtted on nädalatest ja kuudest kokku kraabitud. Sel pole küll erilist tähtsust. Suudan neid kõiki ühe päeva jooksul endas kanda ja rohkemgi. Miks ma vale rada pidin minema: aga seepärast, et ma ei tunne kiirkirja. Ja veidi ka seepärast, et ma olen oma pealkirja väga kiindunud ja ei raatsi sellest loobuda. (Et ma ära ei unustaks: Kõik, mis jääb segaseks, ei puutu minusse, ma ei kavatse midagi selgitada.) Tema oli esimene, millega valmis sain ja millega õigupoolest ainsana rahul olen. Mul on kahju, et olen nii vähe siia kirjutanud, näib, et korralikul paberil tunneb sõna ennast mõnusamini: siin on kõik märksa õnnestunum, kui konkreetse eesmärgiga loodud leheküljed. Siin ei ahistanud mu vaimu mingi kitsendus, kirjutasin iseenda tarbeks, et ma hiljem mõnda asja ära ei unustaks. Nüüd pean paberitäitmiseks mõnda vana asja meelde tuletama ja see on hoopis piinarikkam. Midagi olen siiski juba valmis saanud ja keskeltläbi kaks lehekülge päevas on päris talutav norm. (Peaksin iga lause ümber tegema, sada korda parandama ja nii edasi. Olen ainult banaalsusi kirjutanud. Ka praegu sudan end ainult banaalsustega vabandada. Ma ei suuda isegi jälgida, rääkimata veel mõtlemisest (ma ei kavatse oma mõttekäiku selgitada).) Pean kiirustama. Seda kõike ei saa küll enne taibata, kui osad on kokku sobitatud, palju annab veel parandada. (aga ma lihtsalt ei viitsi.) Lugesin valmisoleva materjali üle ja märkasin endalegi üllatuseks, et teatud asjade juurde tulen ebateadlikult tagasi, kordan end, süvendan üht-teist, jätan korraks sinnapaika, et järgmises lõigus jälle tagasi pöörduda. Ma ei hooli vasturääkivustest. Ükski mu mõte ei pretendeeri mingile filosoofilise sententsi nimele, kõik mu targutused on suunatud sellele, et endale konkreetsete näidete najal midagi selgitada, vastu ja poolt olles ning uusi variante leides. Endas pole ma sugugi rohkem selgust saanud, tundub uskumatu, et ma tõesti nii keeruline olen. (Milline aristokraatne keel. Uskumatu!) Võlts tundub see, mida räägin, ja sellepärast, et ma ei leia kohast stiili. Kui end veidi revideerida, siis võib leida arvatavasti natuke liiga palju mõistust (äärmiselt suureline); Ühesõnaga, mis siin venitada: mõistust ülearu, teadmisi parasjagu, andeid küllaldaselt, oskusi kasinalt, vahendeid üldse mitte. (Mul on suisa silmakirjalikult häbi!) Nende omadustega on võimalik savutada midagi tulevikus, mitte nüüd - 15-aastaselt. Ainult meeletu ja meeleheitliku töö korral võib võib-olla varem tulemusi loota, ent selleks pole mul kalduvust. Teen, mis viitsin, loodan, aga, andke andeks, ei usu põrmugi. Ma olen luuletanud kokku tont teab mida, siit nurgast ja sealt nurgast ja keskpõrandale kokku, uskumatutest, ebareaalsetest, absoluutselt võimatutest asjadest kõige selgemates ja eredamates värvides, kindlates joontes. Mind ei häiri teadmine, et ma seda kõike kunagi ei saavuta. Olen õnnelik (õnnetu), loodan, kuigi ei usu. Olen läinud selliste veidrusteni, mida mul on häbi kirja panna (enese ees ei ole mul häbi, küll aga teiste, mida see tähendab, pean veel selgitama.) See on kaunim kui uni ja selgem kui tegelikkus. Miski ei takista mind sinna päriselt ära kadumast, sageli märkan, et mind on julmalt ärkvele raputatud.

Alati on vaja teatud aeg sisseelamiseks. Mõnikord juhtub, et ma ei pigista enam oma mõtet, ja kui olla küllalt kannatlik, siis saabub see hetk alati. Sõnad on siis minus juba valmis.

P.S. Igasugused post sciptumid on mind ära tüüdanud. Oleks kena, kui oleksin koheselt pretensioonideta kirjutanud. Nüüd pean veel rohkemgi mõtlema, et viimast päästa. Ja nõnda edasi.


*KAS ÕIGLUS ON ISEENESEST MIDAGI VÕI ON SEE EIMISKI?*ZEUSI NIMEL, SEE ON MIDAGI.*KAS POLE SEDA KA ILU JA HÜVE?*MUIDUGI ON.*AGA KAS SA OLED SEDA KÕIKE KUNAGI OMA SILMAGA NÄINUD?*MITTE KUNAGI.*

Ma ei taha põrmugi kirjutada. Ma ei taha põrmugi tööd teha. Minusse jätab jälje iga asi, mis mind vapustab. Seega olen mõtlematult mõjutatav. Misläbi minus pole midagi oma, isegi mitte mõte, et on. Teadmiseks, kust minu stiil ja praegused mõtted: lugesin Peter Handke "Kasparit." Ming mõjutab iga asi, mis on raskesti kergesti arusaadav. Hakkan oma sõnadega mängima, nagu teised seda teevad. Nagu ma seda isegi tegin, ainult nüüd paberi jaoks. Ma ei taha enam olla selle asja võimuses, mis minu üle võimust võtab, tahan olla ma ise ja teha ise tegusid, mis võiksid teiste üle võimust võtta. Kõik mu mõtted tekivad millegi mõjul, mis asetseb väljaspool mind, järelikult ei lähtu ma endast, ainult arvan seda, ainult töötan olemasolevat ümber, kasudega endale. Mis on tegelikult olemas, kas mina või nemad, küsin ma, võiks muidugi öelda, et mõlemad, aga see oleks kompromiss. Kuidas mõlemad, kui nad on nii eraldi ja neid nii palju seob, miski peab olema vale, tõsi mis tõsi. Tahan abstraktne olla, tahan, et ma ise enam ei arvakski aru saavat, mida ma mõtlen, mainimata üldse asju, mille pärast ma mõtlema hakkasin, need on tähtsusetud, need olen ma juba unustanud, on ainult mõte - puhas, täiuslik, sõltumatu, ta koosneb valest ja arusaamatusest - see teeb ta mulle arusaamatuks ja mis mulle arusaaamatu on, näib s u u r. Mängin sõnadega, sõnades on rütm ja loits, seda ei leidnud mina, see oli enne mind olemas, enne mind ja pärast mind, olen asjade mõju all, mis mind mõjutavad. Võrdlemisi loogiline. Olen senikaua, kuni asjad unustan ning uued peale tulevad ja mõtlen monotoonselt, mõtet moduleerimata, võib-olla seepärast, tundubki mulle kõik mõttetu; veider, kui tühistest asjadest, paljast näivusest end mõjutada laseme ja lakkame tõelisust uskumast, mis tegelikult ei muutu, ükskõik mille pähe või kuidas teda esitatakse. On oluline, millise rütmi ja millise intonatsiooniga mõtet loed, selles seisnebki mõte, vahel tekib kiusatus ainult hääli teha, tegelikult ei teki, selle mõtlesin praegu siinsamas välja, kuigi arvatavasti on keegi kusagil seda juba mõelnud, et isegi päästvat mitteteadmist ei ole, on umbusk ja arvatav teadmine, ainus, halvem igast kindlast tõest. Mis on ammu enne mind leitud. Kahte sorti on mõtteid: mida ma pole enne kuulnud ja iseseisvalt mõtlen ja neid, mida ma arvatavasti olen enne kuulnud ja arvatavasti iseseisvaalt ei mõtle. See pole päriselt kindel, vaid aimatav, aga üksnes minu jaoks, teised eeldavad kindlalt, et miski pole minu mõeldud, ka siis, kui nad ise mõtlevad. Panite tähele, mu sõnade rütm muutus veidi. Ta püüab pidevalt muutuda, ent mõju pole veel lakanud, võib-olla pole lakanud minu kujutlus, et mulle miski mõjub. Midagi pole teada. Tegelikult on teada üpriski palju, aga teadmine põhjustab ainuüksi segadusst, häirides korda, kui näiteks on võimalik, et segadus koosneb suurest suurimast korrast. Eks tulene ju kõikidest tuntud, kaljukindlatest tõdedest, et kord+kord+kord= suur kord? Seejuures võib üks kord olla 1, teine 100 ja kümnes 34, neis pole midagi ühist ja kokku on ikkagi suur kord, sest matemaatikat saavat ju kõigele laiendada, sest matemaatikast koosnevatki ju kõik ja tema olevat kõige alus ja temast on kõik tekkinud ainuüksi sellepärast, et tema suudab uuridaa kõige tekkimise põhjusi, mis talle nagunii kunagi selgeks ei saa. Mateeria ainuüksi ja ühinematult ei mõtle ju, arvan ma praegu. Ta ei arvesta ette ruumi paisumise pöördvõrdelisi kiirusi ja ikka nõnda edasi; kuidas saab kõik olla millegagi seletatav? Olen mõjud kaotanud, ei mõtle enam skandeerides ja kasutan sõnu, mis rütmi ei sobi. Olen rütmi kaotanud, rütmitaju minetanud, sekskorraks vähemalt ning ei tunne sellest puudust, sest see oli võõras rütm, teise poolt mäljamõeldud rütm. Võib-olla on minus kõik võõras ja ebaomane, oma polegi olemas, kõik on millegi kordumine ja uuestinägemine. Tähtis on lihtsalt olla milleski esimene iga hinna eest, sest siis usutakse, et sa oled ise olemas olnud. Muidu pole sest kinnitust. Ma koosnen kõige tavalisemast, kõige harilikumast, koosnen igavesest kordumisest, mis loovad teistest kordadest siiski erineva, mille abil saab korratust tekitada. Saate aru? Koosnen aatomitest ja elektronidest ja mis need kõik on, samast ainest, millest on laud, radiaator, täht - mida Mary Poppinsi sugulanegi ütelnud on: laps, kivi, madu ja täht - me oleme üks. Me kõik oleme. Täht on. Laps on. Radiaator on. Udu on. On kolm olemise olekut, suurimad kordade rühmitused: tahked - lapsed, radiaatorid, maod (kui nad pole mitte amorfsed, ent asi on põhimõttes.) Vedelad - veed, piimad, kefiirid; gaasilised - udud, tähed, aurud, lõhnad. Kõik nad võivad korra vastu eksimata üksteiseks muutuda, ma pole küll uurinud, kuidas muuta inimest auruks või veeks. Ta on asjade segu, ta pole puhas tükk inimest, vaid tükk seda ja teist. Kõi on võimalik, pane ta pressi vahele, märg plekk auruta ära. Korra vastu ei ole sa eksinud. Ja täiesti korrajärgselt loovad inimesed uusi kordi, millegi vastu eksimata: ei või inimest pressi vahele panna ja nõnda edasi. Kes seda teeb, on korra vastu eksinud. Kõik need korrad elavad rahus ja üksmeeles. Kes teab. Iga eseme eksemplaril on oma kord, sest miski ei kordu ja nii on see ette nähtudki. Selles kõiges püüavad nad ikkagi näha mingit seaduspärasust! Seaduspärasustest tuleneb ettemääratus, tähendab kõik on ette määratud, on seaduspärane ja väljaarvestatav, et ma kirjutan siia just seda, just praegu, just nüüd pane koma, sest seda määravad õigekirjareeglid.. See on mulle Ette määratud. Sest kui te kõik suudate süstematiseerida, klassifitseerida, korrigeerida, ette näha ja välja arvestada, kuidas on võimalik, et eksisteerib erand (mis innitab reeglit, aga mis kinnitab seda sententsi?), nimelt inimmõistus? Kes on välja arvutanud, et erand kinnitab reeglit? Te teate, kuidas käsi liigub ja mis seda põhjustab; kui te topite juhtmeid ajju, et katsetada ja v e e l rohkem teada saada, mille nimel, milleni jõudmise nimel te seaduspärastate? Kui kõik on seaduspärasustega ette määratud, iga samm, iga liigutus, iga mõte, ei eksisteeri midagi iseseisvat, suurele korrale mittealluvat, kõik on nagu mingi masina lõpmatult keerukas, ent täiesti SEADUSPÄRANE, ETTE MÄÄRATUD tegevus, eesmärgitu, või mingi eesmärgi nimel? Jumala olete välja heitnud. Ka mina olen, tema peale üldse mõtlemata. Aga mis pani siis aluse seaduspärasuste lõputule ahelale, mis end lõputult taasloob - olematusest, varieerides vorme, alates kes teab millest, jõudes kes teab milleni, end korrates või mitte korrates, ent olles täiesti seaduspärane? Miks te ei hakka vastu??? Te arvate end hakkavat, ent see on täiesti seaduspärane ja ette määratud. Miski ei ole teie muuta, sest teie ei saa eksida korra vastu, näiline korratus on loodud vaid selleks, et segada teie meeli jne.. Võite öelda, et lähen äärmusteni, aga ainult äärmused ongi ju olemas, vahepealne sisaldub neis, rääkides kõigest peame lähtuma äärmustest ja kui väidetakse, et kõik on lõpmatu (olgugi vahepealne lõplik) seda suuremad on äärmused, sest nad nihkuvad olematusse. Leian ainult ühe väljapääsu ettemääratusest (mis võib olla samuti ettemääratud, aga mida uskudes on kergem elada, sest kui me midagi usume, ei hooli me tõest.) Nimelt - kõik on JUHUSLIK, ka seaduspärasused on juhus, juhusest sündinud ja kõik võiks hoopis teisiti juhtunud olla. Ainult juhuslikult kirjutan ma just praegu neid sõnu, sest täiesti juhuslikult sattus mulle kätte Handke "Kaspar", kui tahtsin väljakäigus midagi sirvida ja täiesti juhuslikult ei keeranud ma magama, kuigi olin ja olen unine, vaid hakkasin juhuslikult midagi paberile panema, lootes, et sellest midagi välja koorub. Ja juhuslikult kooruski üks täiesti juhuslik idee, mis mind tegelikult juba ammu häiris aga mida ma sõnastada ei suutnud. See kõik ei pretendeeri mitte millelegi, täiesti juhuslikult muuseas, sest ma võiksin olla juhuslikult loodud tõe või ebatõe (seda enam, et mina ta valmis tegin) tunnustuse nõudja, aga ma ei ole. Nüüd, kus ma olen natuke segadust endast ära andnud, et seda teistesse külvata (ega ilmaaegu pole olemas seaduspärasust asjade jäävuse või jäämise kohta. Miski ei kao kuskile, ainult muutub või teiseneb. Mitte pisemgi algosake ei lähe kaotsi. Teatud mõttes on kõik lõplik, sest see, millest kõik on olnud, on ja olema saab, on antud hetkel olemas, ainult juhuslikult me ei tea, mis sellest saab ja seepärast on mõtet elada, et teada saada või vähemalt n ä h a saada.) Võiksin nüüd lühidalt, üsna arusaadavalt ja võrdlemisi napisõnaliselt kõike üle rääida, aga see tuleks mulle kahjuks. Esiteks kaotaksin ma hulga paberitäitmiseks vajalikke sõnu; teiseks, aukartus mu mõtte ja aukartus minu vastu väheneks, sest kõik, mis on segane, tundub suur, selge on iseenesest selge, kuigi olemus jääb samaks, kõik sõltub serveeringust. Ja kolmandaks säilitan teatud üleolekutunde, sest mina saan aru, millest augeltki igaüks ei saa. (Ma peaksin häbenema, et katsun kedagi ümber sõrme mässida.) Ning neljandaks on see kõik suur minu enese pettus, sest kes peale minu seda loeb ja kes peale minu sellest vaimustub ja kes selle siit lahti suudab lugeda, see pole käekiri, vaid mõtte stenogramm või kardiogramm, kuidas neid siksakke paberilindil nimetatakse...

Juhuslikult olen oma mõttejärje nüüd kuskile ära kaotanud, kuigi mul veel palju segast seletada oleks, aga miski tuli mulle juhuslikult meelde ja viis muu peast minema, teinekord räägin jäle, pea hakkas ka valutama ja uni on ja nagunii on kõik mõttetu, juhuslikult tuli mulle armastus meelde, tema ei pane midagi mikski, mis temast väljaspool seisab, milleks siis minagi korra vastu eksima peaksin, olen ju armunud, kuigi ma päris kindlalt ei tea. Nägin nimelt jälle und ja ei saa jälle und, sest olen üleväsinud ja kardan, et ei näe temast und, mis saab siis? Kuigi ma täna nägin ERKI-st välja marssivat üht tõeliselt kõige ilusamat inimest, võib-olla sellepärast, et vaatasin talle otsa ainult mõne sekundi, noh, tuletage nüüd meelde, kellel teist oli peas hall barett kolmapäeval, 25-ndal novembril k. a. umbes kella kümne paiku? Ta oli ilus sellepärast, et teda nõnda lühikest aega nägin ja tema mind üldse ei näinud, sest mul oli ema vanast ümbertehtud punane mantel seljas aga kevadeks saan ma uue kõige kaunima mantli ja kõik läheb veel hästi! Ma ei ole sellesse halli baretti armunud, see oli siiski liiga lühike aeg, olen ta näo juba ammu unustanud. Ma ei armunud, ainult südame alt võttis külmaks ja kangesti olin kohkunud ka ja jahmunud, häbenesin oma punast mantlit ja kõik oli möödas. Arvan, armastan teist, ainult arvan, poleks ma und näinud, siis oleks kõik vanaviisi, aga millelegi ei või kindel olla selles juhuslikus maailmas. Kindel on see, et ma ise kunagi oma õnnele vastu minna ei oska, et ma oma õnne heaks midagi teha ei julge ja ma ei tea, kuidas end sundida astuma sammu, mida ma kunagi astuda ei suuda. Armastus, tule mu juurde ometi, armas, tule mu juurde ometi, tule... Et ma saaksin naerda teie mõlema üle, pilada kõike püha ja nõnda edasi.

Olen endahävitamise masin, olen nõnda programmeeritud, need on Kurt Vonneguti mõjud, mis on nüüd programmeeritud välja lööma, ärge võtke midagi tõsiselt, see on juba unenägu, mida te loete, võib-olla ma magan juba, võib-olla on mul ilmutus peal, võib-olla ei kirjuta ma enam kõiki vajaminevaid sõnu välja, lühendades kõiki mõtteid olematusse, mõtteid ei olegi enam, kahandan ennast olematuseni, sest ilma mõteteta ei ole ma midagi, aga kui me uuesti ärkame, oleme mõlemad jälle olemas, mõtted ja mina. Vahepeal on uni ja ma ei ole kunagi olemast lakanud, sest ma olin sinuga koos ja elasin sinu unenägudes, unenägudes sinust ja kas pole see kõik üks, nüüd jään ma tõepoolest magama või ärkan tõepoolest üles, kas sellel ongi vahet ja kui on siis ei oska mina seda leida. Homseni nüüd, kui ma uuesti uinun või ärkan.

Tuesday, April 6, 2010

Näituseavamine - Anton Vill, 7. Aprill


 Poisid ja tüdrukud, see on kutse näituse avamisele!

Anton Vill, isikunäitus.
7. Aprill (juba homme!)
kell 17.00
Maakri 19/21
Tallinn


Näitus on avatud lühikest aega, kuni 12. Aprill, vaata ette, et sa ikka läbi astuksid.

(Ma muide pole kindel kas need pildid näitusega seotud on, alumised kolm on väike valik kunstniku 2009 aasta visandiraamatust)

Sunday, April 4, 2010

Järjejutt: Vihkamise vili

(Minu poolt läheb see ZA/UM'i järjejutu rubriiki. Tekst, mille kirjutasin kunagi septembris ja nyyd avastasin oma failide hulgast ning sujuvalt edasi kirjutama hakkan.)


Vihkamise vili


Maa karjus kyngaste vahel, kui päike nõjatus pilvetompidele ja vaatas väikest inimprahti. Ulguv mets lainetas ja kuskil linna sipelgasabinast kostus kriiskamist. Jah. Tõusev koit on maandunud väljadele ja ymbritses võrguna maailma avatust. Kuskil seal sipelgapesas oli urg. Ja selles urus elas yks mees. Yks keskealine mees, kes alatasa vaatles lindude lendamist ja kirjutas sellest. Kirjutas muustki. Elu oli ta maha jätnud. Elu ei tahtnud teda. Ja tema ei tahtnud elu ka. Nad olid peaaegu, et võõrad, sest ei tundnud yksteist eriti. Kui mees oma urust siis mõnel harval päeval väljus, kohtas ta elu. Ega nad suurt teretanudki. Mõlemal oli teineteist veidi riukalikult haavatav näha. Aga mees lootis vargsi, et ehk kunagi hakkab ta elu mõistma. Viimane muidugi ei teinud sellest soovist väljagi ja näitles, et ta ei pane seda tähelegi. Nii nad elasid kõrvuti. Mees oma urus ja elu - igal pool mujal. Vahel eksles elu ka urgu aga mitte kunagi mehe sisse. Sest mees kartis seda. Kartis elu ja kartis valgust. Mida ta ei kartnud, olid tema enese sisepeeglid, mis vaatasid aknaklaasidelt vastu, kui ta nendesse pilgu suunas ja ennast seal nägi. Need peeglid olid pimedusevärvi. Ainus, mis seda pimedust eemale ajas, oli kirjutamine. Lõputu kirjutamine.

Elu lõkerdas naerda oma katkiste hammaste välkudes, kui ühel pakasel jaanuaripäeval pidi mees tõepoolest toast välja minema, et puid tuua. Sees oli nii kylm, et kui mees poleks puid toonud, oleks ta sinna sisse ärakylmunud. Ahi oli jääs. Isegi kyynlaleek tundus jäätuvat. Mees ei tahtnud surra. Ta teadis, et tal on maailmale veel palju andmata. Ja maal ka talle. Sest nii palju oli elu kohta veel uurida – mis siis, et elu mõistmine ja temaga läbisaamine oli üüratutes kaugustes. Aga see mees teadis, et kunagi on tal olnud ka midagi ilusat, mis temast kunagi ei lahku. Mälestus ajast, mil elu ta vastu helde oli. Salamisi ta lootis neid aegu tagasi saada, eriti vaadates pimedusevärvi peegleid eneses.

Päev. Mees vaatas aknast välja ja nägi, kuidas leevikesed istuvad lumetupsudega kaetud okstel. Jah, seal väljas oli elu ja see tegi meele mõrudaks. Ka see hea, millele ta vahel mõtles, tegi meele mõrudaks. Võiks öelda, et isegi mõrudamaks, kui miski muu. Selles heas oli palju vihkamist. See hea oli kollane nartsiss. Lämbunud trammirööpal. Ta krigistas hambaid ja tegi akna lahti. Tuul oli sel päeval vaikne ja paitas teda. Mehele see ei meeldinud. See tõi meelde hea, mis oli kadunud. Viha ei ole hea, aga see, mis mõttes oli – see oli ometigi hea, isegi, kui kandis endas ängitsevat vaenu. Ja see vihkamine temas naeratas järsku. Valge, pooleldi kylmunud tuvi lendas akna lauale. “Kust tema kyll siia sai?” mõtles mees ja tundis selles tuvis ära iseenese. Tema oli ka kylmunud. Ja ainus osa, mis veel selline polnud, kandis eneses vihkamist. “Jah. Inimesed on sipelgad oma tundumuste lävepakkudel.” Mõtles mees ja sulges akna.

Hämarik oli saabunud ja mees kuulas rahulikult arvuti taga muusikat. Väljas sadas vaikselt kylma lund. Ukselävel olid juba hanged, kui mees, kes ei viitsinud saapaid jalga panna, jooksis sokkideväel õue, et puid juurde tuua. Jumal tänatud, et hämardub! Mõtles mees, sest päikest ta ei sallinud. See tõi mälestused veel paremini meelde. Tõi elu meelde. Elu, nagu juba mainitud, ei olnud just ta kõige parem sõber. Hea, et oli jaanuar, siis polegi päikest liiga palju. Kuid november on ikkagi parem – siis ei ole päikest üldse. Päike on vihkamise värvi.

Õhtu hakkas vaikselt ööks saama, kui mehe ainus sõber – kassike – tema sylle hyppas ja nurrudes magama jäi. Katkestades nii mehe kirjutamist. Jah. Kassikeses ei olnud vihkamist, kassikeses oli ainult puhas hoolimine. Ja mees armastas kassikest väga. Muud ta ei armastanudki. Talle meeldis mõelda, et ka kassike on tehtud pimedusevärvi peeglitest. Ja talle meeldis mõelda, et kassikesel on selles pimeduses siiski jäänud alles väike valgusetäpp. Elukiir, mida tema kyll tunda tahtis, kuid kunagi tundma ei saanud. Tema peeglites oli vaid täppe mälestustest, mida kõhedalt naerdes ta vihkakamiseteradeks nimetas.



Maal raamatuid lugemas 2



Need raamatud, millest ma teile rääkisin. Seal maal. Need ei olnud mitte kõik raamatud, mida ma maal lugesin.
Seal maal, ma lugesin raamatuid veel.
Mul ei olnud lihtsalt raamatukogus aega neist kõigist kirjutada. Kirjutamine võtab üllataval kombel suhteliselt kõvasti aega. Olgugi, et olin kodus märkmeid teinud.
Here goes. Expect some spoilers here and there.

Alice Thomas Ellis "The inn at the end of the world"

Antud paperback nägi välja, nagu keegi oleks ta lennujaamast ostnud, et lennukis igav ei oleks. Raamatu seest saame me teada, et autor on kohalikel Walesi kirjandusvõistlustel auhindu võitnud ja et ta abikaasa on kirjastaja. Kirjaniku ja kirjastaja lähedased veresuhted viitavad üldiselt vaimsele korruptsioonile (vt. Eragon), aga antud juhul ei ole sellest ilmselt väga mõtet rääkida. Raamatut oleks ilmselt olnud trükitud ning loetud ka muidu.
Ülesehituselt meenutab see mõneti seda raamatut, mille nimi oli "Long way down", kus a bunch of unlikely companions saavad kõrghoone tipus kokku ja avastavad, et nad on kõik tulnud ennast sealt surnuks kukutama (Võib-olla üks tüüp oli lihtsalt pitsapoiss ja ei tahtnud ennast surnuks kukutada). Selle asemel, et lavastada see ägedaks kollektiivseks enesetapuks, hakkavad nad omavahel norima, räägivad oma elulood üksteisele ära, muutuvad tugigrupiks ja siis hakkab neil kõigil PAREMINI minema, mis on selline Paolo Coelho moraal ja eneseabiraamat rääkivate tegelastega. Mis läheb tänapäeval kahtlemata hästi peale ja rahuldab inimeste vajadust, et keegi kinnitaks neile, et see elu, mida nad elavad, on ikka lootusrikas.
Alice Thomas Ellise raamat on sellest parem, eksju. Ta on teisest ajastust ka. Kaheksakümnendatest või üheksakümnendate algusest. Mentaliteedi vahet on teravalt näha.

Stoori premiss on see, et konservatiivse eluvaatega üksiklasest innkeeper, kuskil väikesel Briti saarel, otsustab panna lehte sellise kuulutuse, mis soovitab inimestel jõulude eest sinna põgeneda. Tema asutusse. Innkeeperil on ka naine, kes tahab "elu" ja pidu ja mingisuguseid inimesi ja viriseb oma abikaasa kallal alalõpmata. Abikaasa mõtleb nii esimeses lõigus, et peaks ta õige ära tapma. See on kõik väga lustlik ja nad moodustavad hea dünaamilise duo. Osati kolis see mees sinna saarele ka sellepärast, et tema teinepool armastas kahtlastes klubides pidu panemas käia.
Pärast introt tutvustatakse meile teisi tegelasi ja seda, miks nad saarele tulevad. Neist peamine rõhk on vanal nukral sõjaväelasel, kellel on selle saarega eelstoorit ja noorel näitlejannal, kes läks oma poisiga tülli, sest see leidis, et tema elukutse on kodanlik ja et reklaamid on nõmedad. Talle järgneb üks teine noor näitleja, kelle teeb eriliseks see, et ta on psühhostalker ja näeb rabavalt hea välja. Kõige vaimukam karakter on vuntsidega psühhoanalüütik, kelle naine jätab ta maha, mille tulemusena ei suuda ta enam ise endale süüa valmistada ja mõtleb kõigi naispatsientide külastuste ajal sellest, kuidas nad süüa teevad. Ta läheb saarele põhiliselt selleks, et palju ja hästi kellegi teise valmistatud sööki süüa. Temaga moodustab mõningal määral paari kõige igavam tegelane, kelleks on klienditeenindaja, kes tahab põhimõtteliselt abielluda. Ma ei mäleta, mille eest ta põgenes, tal ei olnud eriti iseloomu.

Kõrvalkarakteritest on märkimisväärsed veel kaks kohalikku rikast liiderdajat, kelleks on rikka mehe naine ja hambaarst. Nemad, ja veel mingi hunnik linnatüüpe kasutavad saart nunnu remote pordumajana. They are quite hilarious as well.

Ja siin on meil juba täiesti piisavalt tüüpe normaalsemat sorti draama jaoks. Sellest saaks ka mingisuguse mõistliku vähemkuulsa briti filmi. Ja sõjaväelane kirjutab raamatut mingist tüübist, kes on suht palju nagu Francis Younghusband, mis on teadagi kõva. Ja ei saa öelda, et neil lõpus väga palju PAREMINI minema hakkaks. Veider on hoopis, inimesi saab surma ja avastatakse, et see maailm, milles nad elavad, on maagiline maailm, aga sellesse ei süübita väga palju lähemalt. Üldiselt jätab normaalse ja vihmase ja briti etno-nunnu-horror fiilingu. Lõpus, kui saarelt lahkutakse, ütleb stock-native, et nad kõik tulevad lõpuks tagasi. Ma ei usu, et sellele järg on.
Wow, käisin just wikipedias, nad plaanisid eelmine aasta tegema hakata seda filmi! Epiche. Niimoodi võib võib-olla isegi olla, et mõni lugeja puutub sellega kunagi kokku.
Kuus punkti. Tugev kuus.

Ursula K. le Guin "The Beginning Place"

Alustama peaks sellest, kuidas see mulle ka kurbmeelt ei teeks, enamasti kipub olema selge vahe eri sugupooltest fantasyautorite vahel. Enam, kui ma seda muudes raamatutes märkan. Tihti kipub olema, et naissoost fantasy-autorid on paremad. Ja fantasy kui žanri üldine keskmine on üldiselt haletsusväärne. Tihtipeale on süžee kokkuvõetav sellega, et grupp ebatõenäolisi reisikaaslasi viivad püha ning maagilise objekti punktist a punkti b, et päästa maailm või mingi osa sellest ähvardava ohu käest. Vahepeal võideldakse koletistega. Tihtipeale tõmmatakse sobimatus settingus välja koletisi kreeka või mõnest muust sobimatust mütoloogiast, mis muudab kõik veel halvemaks. On võimalik, et peategelane saab lõpuks tüdruku omale. Esineb mõningaid variatsioone, aga see tüpaaž on üldlevinud ja harva juhtub, et sellega midagi väga head tehakse, et tegelaskujud meelde jääksid, et kuskil oleks mõni huvitav koletis või hea lahingukirjeldus. Clifford D. Simak on kirjutanud kaks raamatut, mis on täpselt sellised, ja Simak oskas ka normaalseid raamatuid kirjutada. Fantaasia kui sellisega on sellisel puhul tegemist väga vähe, vähemasti kirjaniku isikliku fantaasiaga. Ja enamasti kirjutavad sääraseid raamatuid meesterahvad. Naiskirjanik valab fantasysse rohkem mingit inimsuse essentsi ja draamat ja problemaatikat ja kasutab seda kohati sotsiaalprobleemide adresseerimiseks, nagu ulmet kasutatakse, mis on normaalne, samuti näevad nende leiutatud infrastuktuurid tihtipeale tõepärasemad välja. Mitte et selline kirjandus kohati morbiidne ei oleks. Aga võib ka juhtuda, et ei ole.

Siinkohal tahaksin öelda ka paar sõna Steffi Mayeri Twilighti-saaga kaitseks. Põhiliselt sellepärast, et kui mingi asi liiga palju heiti saab, tuleb seda kaitsta, ja kui miski liialt kõigile peale läheb, tuleb seda arvustada. Twilighti-saaga on nagu naistekad või noortekirjandus, eks ole. See on suht halb, aga on kirjutatud niimoodi, et seda on vähese kriitikameelega inimestel huvitav lugeda. See erineb tavapärasest naistekast või noortekirjandusest sellevõrra, et seal ei ole mitte lihtsalt rikas kutt, vaid rikas kutt, kes on vampiir. Ja musklis kutt, kes on libahunt. Ja see on üldiselt olemuslikult parem, kui lihtsalt rikas kutt ja musklis kutt, sest võluolendid on potentsiaalselt huvitavad. Ma tahaksin näha ka Ladina-Ameerika telenovelat, mis on olemuslikult üsna selline, nagu nad ikka on, ainult et paljude tegelaste puhul on tegemist võluolenditega. Niimoodi oleks palju huvitavam.

The Beginning Place'i peategelasteks on paks poiss, kes töötab supermarketis kärude lükkajana ja kelle ema on vaimuhaige ja tüdruk, kelle ema on abusive relationship addict ja kelle võõrasisa tahab teda katsuda. See on kõik esitatud normaalselt ja usutavalt. Sa tahad teada, mis sellega edasi saab. Nad mõlemad avastavad tee teispoolsusesse. Teispoolsuses on üsna palju metsa ja palju käimist. See, et lihtsalt mööda vaikset metsa tuiamine on suudetud kuidagi pingetpakkuvaks teha, on samuti omaette saavutus. Metsas on pseudokeskaegne küla, millel on tuhteliselt tõeliskeskaegne kergelt igav minek. Selle huvitavamate aspektide kohta ei anta kunagi informatsiooni. Kui mõlemad tegelased on saadud kokku ning õigesse kohta, algab quest kurjuse vastu!
Quest kurjuse vastu hoiab pinget üleval. Koosneb jällegi peaasjalikult mööda metsa tuiamisest ja pinget hoiab üleval teadmatus kurjuse olemuse suhtes. Kurjus iseenesest on hästi tehtud. It is an abomination of the female sort. It is meant to symbolize the boy's mother. Seda on vähe kirjeldatud, see on ilmselgelt võigas, ohtlik, karjub jõleda häälega ja sisendab inimestesse hirmu. Keskaegse küla jöllid ei julgenud oma küladest väljagi minna, neil oli selline emotsionaalne blokk peal, ja üldiselt jäi mulje, et nad saadavad võõrad koletisele ohvriks. Tüdruku abiga hävitab poiss koletise, saades küll ise vigastada, ning nende tee tagasi päris maailma on vaevaline.


Ilma vähimagi hoiatuseta tuleb seksstseen peale. Ja see on normaalne, sellega ei ole midagi valesti ja seda ei ole piinlik lugeda. Rõõmsaks teeb hoopis. Ja isegi siis ei ole nõme, kui nad lõpuks haiglas on ja abielus olla otsustavad. And I myself fear, loathe and despise marriage quite an amount. .
The white part is some information relevant to the plot yo. Ma arvan, et ma annan sellele kaheksa punkti. Ma sattusin sellest küll mõneti vaimustusse, aga see oli tegelikult lihtne raamat, lihtsalt hästi korda saadetud. Mu punktid on odavad niigi, ja enamasti kalduvad pigem hea poole, sest halb raamat ei motiveeri ennast läbi lugema või sellest kirjutama.

August Gailit "Ekke Moor"

August Gailitit peaksime me teadma keskharidusest. Mingisugune grupp inimesi on otsustanud, et kõik noored peaksid lugema tema "Toomas Nipernaadit". Ma ei tea, kes see grupp on ja kas nad mõtlevad oma otsuseid kunagi ümber ka. Toomas Nipernaadi on tähelepanuväärne ka selle poolest, et temast on vändatud deprese olemisega Eesti film ja tal on omanimeline laul ja omanimeline viin. Tema müstika ja võlu jääb mulle pehmelt öeldes arusaamatuks. Raamatu nimitegelase näol on tegu nooremas keskeas psühhopaadiga, kes käib mööda esimese vabariigi aegset Eestit, mis on vaheldumisi tolmune ja vihmane, ringi, ja hullutab suurema või väiksema eduga maakohtade tüdrukuid, neile jaburaid jutte kokku rääkides. Kohati keerab ta midagi ka suuremal skaalal untsu. Üldiselt ei saavuta ta oma tegevusest suuremat rahuldust ja annab ilmselt endale aru selle lõplikust mõttetusest. Ei ole märgata, et ta üritaks maailma palju paremaks või halvemaks teha. Olustikukirjeldused on samuti veidi kahvatud, ja ometi on ebareaalse kasutamine ja liialdused Gailiti tugevaim külg.
"Ekke Moor" on parem, eks ole. Seal on sümpaatsem peategelane, kes käib samalaadselt eksirännakutel, aga ta valetab inimestele üldiselt vähem häbitult ja tema tegemistel on mingisugune siht. Ta läks rändama, et mehistuda, sest ta tüdruk saatis ta seda tegema. Nõrgaks küljeks võib lugeda seda, et peategelane libiseb kogu aeg fookusest välja ja tema arengul pikemalt ei peatuta, olustikukirjeldused ja kõrvaltegelased on seevastu mahlakad. Mulle meeldis kõige rohkem praost, kes pidas iluaeda ja tegi põldu ja jättis oma naise täielikult hooletusse ja kelle ümber levis nõme ning igav meeleolu, kuigi ta oli ise täiesti heasoovlik. Samuti töötas tema ettevõtmine kogu aeg kahjumiga, aga ta tegi seda puhtast tegemise lustist. Ära märkimist vajab ka tema õpetlasest poeg, kes tahtis samuti maale ära tulla, aga ta naine ei lasknud, sest et kiheles linnamelu järele. Samuti oli hea värvikas pilt kalavenelaste külast, mis näitas soojas valguses eesti ja vene mentaliteedi vastuolusid ja mida võiks võtta poliitiliselt ebakorrektsena, kui kellelgi selleks soovi oleks, olgugi see tegelikult sõbralik naabri/vähemuse tögamine.

Sõnaga, lapsed peaksid hoopis seda Nipernaadi asemel lugema. See läheks neile paremini peale. Kuigi sellest oleks võib-olla raskem kordamise küsimusi teha.

Gailit ise oli normaalne mees, kes kuulus mingisse eestiaegsesse kirjanikerühmitusse ja tegeles seal põhiliselt nende kallal ilkumisega, kes mingi nõmedusega silma paistsid. Kui keegi leiab, et minu vähesed teadmised meie kuulsusrikkast kirjandusloost on kahetsusväärsed, siis ta võib algatada postitusteseeria, mis käsitleb meie kuulsusrikast kirjanduslugu ja selle suurimaid rekordeid.
"Ekke Moor" saab seitse punkti.

Artiklit eskordib pilt autorist, kes heidab nalja ühe ajaloo suurima õnnetuse üle. Idee ja teostus Laura Kangurilt.
Ei viitsinud internetist raamatukaasi otsida.

Thursday, April 1, 2010

palju ilusaid sõnu

Antud dokument nägi päevavalgust Rännaku puiestee kollektiivis 2008. aastal ning sai toime pandud spontaanse stream of collective conciousnessi raames. Käimalükkavaks jõuks on olnud rõõm ning huvi sõna kui märgilise tähistaja üle ning vastu. Ilusate sõnade üleskutsujaiks olid kunstnikud A. Tuulik ja M. Luiga, toimetaja rollis esineb R. Kurvitz.

Algselt kasutati dokumendi loomiseks Windowsi programmi Notepad, kus sõnad olid ühes suures sirges tulbas. Kompaktsuse huvides edastame sõnad sedakorda kahes tulbas, millelaadsete loomiseks leiate õpetuse siit.










kaabakas
viril
närune
cognizance - teadumus, tunnetus
äbarik
loikam
kolge
eputis
venivillem
ruunama & ruunaja
ohholl
võmm
kraade
vurle
suli
koiku
tohuvabohu (hbr. tohu wabohu) - maailmaloomiseeelne kaos
vilets
kojn
sarm
parni (vn. k. noormehed)
abrakadabra
ihkama
lojaalne
džoki
märter
kuvalda
ilge
morn
trukk
pralle
rabotnik (vn. k. tööline e. orinik)
natšalnik (on jah vene keeles ülemus)
opman (manager of operations)
lebensraum (eluruum Hitleri keeles)
põrgumasin (see on põhimõttelislt pomm, eksole)
balsoi bomba (see on põhimõtteliselt Suur pomm eksole)
ärev & ärevus
ärkel
kuuluvus
džõugivend
rautama
lõhik
laulik
depre & depri
kets
soolo
rauge
verme
nürm
(räige) abstraheering
hevone
vidutama
locomotion
pejoratiivne
locomotion
lurjus
pentsik
peoon
tentsik
trääl
ontlik
pekuliaarne
spekullima
kudum
emasol x (retseptiravim rahutuse vastu)
kanax (retseptiravim rahutuse vastu)
tihkama
perifeeria
eklektika (on ikka või? -toim.)
katarsis
tünn
jaque
mohook
lapu
mahorka
sisikond
vuhvel
parask
parn
rakkaus (vt. ka "Rakkauta ja anarhia" -toim.)
nürimeelne
liktor
veksel
näsa
pruut
konnotatsioon
müre
kalgenduma/kalgastuma
juuretis
lõss
mähis
naps
suurepärane (as in the Red China Blues)
kolle
plehkupanek
logard
monstrum
vadak
pärm
dolmen
menhir
triptühhon
jamb
plagamine
umbjoove
mestiits
ramp
rambivalgus
rakmed
rakendus
tüpaaž
sortiment
makulatuur
cutter
masajas
nilbe
klatš
plönn
verme
nurganaine
vanur
vilgas
tilin
kuljus
pasun
klemm
lehv
praak
virts
tonaalsus
modaalsus
lapsus
perversia
klipp
splint
rünk
klikk
hunta
plagiaat
replikant
vinduma
noot
ripse
luupekse
künnap
kõõlus
kõõl
kõõluma
vitsutama
kleepima
iseeneslik
pragmaatik
kraade
vurle
lõngus
puudetuvastus
õigusmenetlus
asi (sõna "asi" kaval kasutus juriidilises diskursuses. kiidan heaks. Nt. "asjaõigusseadus" ja "kohtuasi")
diskursus (sest et mis e i o l e k s diskursus? -toim.)
kuramaaþ
flirt
nagaan
basuuka
granaat
lipnik
enigma
vrakk
vemb
kuraas
krutski
peili
housut
trend
klišee
predestinatsioon
lokuti
mees
krunt
valdus
prikk
prunt
krapp
virk
nigel
naga (nagu "nagamannis")
veider
viril
legitiimsus
apologeesia
värval
tisler
amet
pill
partorg
slaavik
ruslan
agitprop
tibla
perifeeria
düstoopia
katarsis
utilisatsioon
utiil
markantne
infrastruktuur
tölplane
jöll
šperv
Narkohol
segisti
plass
serv
makaron
klann
kunde
vakstu
bizdets
vittunaama
iikon
saluut
laadivaheldus
töllmokk
kusekott
persevest
paksmagu
munajoodik
kretiin
munninägu
kantoss
vittunaama
viinanina
asbest
eterniit
eeter
peeter
pasapeeter
sita-aadu
kesine
erand
debiil
imp
temp e. tegu
krutski
trots
trotski
riugas
vemmal
vemb
vobla
kara
jäik
toomingas
evib
hõng
kuma
helk
hingus
mesi
ritv
veto
borž
põud
ruie
möire
haugatus
haigus
kila
kola
kolakas
pauk
kolks
plörts
haak
sving
lebra
lehk
lürpima
konkreetne semantiline transcend
lesbi - lesbar
mäp
tšekk
tšikk
gäng
blatnoi
džõuk
klimp
kehvik
junn
šaht
slehv
mahuti
tsistern
kryogeenfuuga
balloon
lõimima
tegelt "marodöör" ka.
instants
imperatiiv
piirsituatsioon
MANA BURN!
kompvek
bunkerenlagen
Potsdammerplatz
tulistama
sihtmima
blokk (geopoliitiline)
POLIITIKA
flogiston
kyytlema - kyytlus
helk
läige
rymbapea
kaalikas
prestiiž
must mambo (sellist asja ei ole olemas nagu "must mambo")
tõhk
ning
laasima
roimar
pealekaebaja
kirme
oblikas
vibur
nõgi
taburet
kröösus
bardakk
kamorka
palkon
preemia
naabrinaine
tuusik
kantselei
Martin Koinlo
Veljo Valgejõud
fiiber
rela
trass
vundament
.m4a - mouth for ass mouth4ass
vidin
julla
jubin
träni
asjad
trääs

stuff
koli
läbu
kraam
nänn
aksessuaarid
nipsasjakesed e. -esemed
marmelaad
superalko
reiv
sekspeditsioon
mutant disco
stimorol
depeche mode
mr. boombastic
neoon
missivõistlus
šõumees
messikeskus
läbipõlemine
paradise travels
tutvumismäng
armuratas
loterii
miljonisaade
pärakuseks
jõulumyyk
talvepäevad
sõpruse puiestee
rock cafe
woodstock
geto (vähemalt ma pole enam oma klassis ainus geto)
korgijook
juhuseks
veresaun
punalipp
hylgehall
president meri
dublin
natsisaksamaa
vuhvloi (vuhvloy)
roy strider
berkuss (Kunagine türbel tüüp Rate.ee-st)
scooter
prodigy
nirvana
kurt cobain
teksapyksid
selveri suvepäevad
ostuhullus
neimahimu
diskussioon
arutelu
kompromiss
allianss
an-"SS"-ip
sputnik (putsnik)
zojusmultfilm
luule zavornok
venelanna
venelane
somm
finlandia
frits
gojko
piider
nekrut
slit
spik
kuuk
kusik
pervo
kalervo
mesinik
bolševik
minerva
pasunn
straada
ankur
naksur
peno
olukord
syžee
dyšess
debyyt
zaijoop
natšalnik
trahvirood
soolaputka
omakohus
vee ja leiva peale
praht
soolaleivakas
vedel leib
juustuhais
perfokaart
eikellegimaa
merevägi
karusnahk
primitiiv
tervik
rebu
nehatu
warmduscher
luht
peps
pipar
vitunälg
colin mcrae ralli
arkaad
fallout
heroes
leisure suit larry
ski or die
resident evil
pasjanss
tomb raider
doom
quake
hexen
duke nukem
harry potter
lotr
sõrmuste isand
narnia
nõid, murettekitav fantaasia ja salakapp.
landmark detruction movie
salasuhe
armastajad
tyybel
tyber
tyrbel
yrbel
allan vainola
bohocon (bohokon)
fasbo
kooperatiiv
brigadir
yhistu
liit
yhendus
lihv
respar e. respiraator
lyys
levi
paus
järg
hola, amigo
serv
syvis
trippimine
grip-kott
lont
kaver
moodsus
evergreen
mollusk
relikt
tapeet
delikvent
tarbekunst
tatrapuder
marihuaana
kaif
laks
laiff
praks
lurts
mulks
nõukogude tsensuur
p***imulks
vonnegut
tara
tarot
ekke
uku
kole vanem naine
pessaar
kölni vesi
hambapasta
loputusvahend
pesunaine
trikoo
olympia
kahevõistlus
olympiameeskond
amnestia
strelka
luumurd
mõra
vastik
sebe
nordea
radisson
vara
kohtumenetlus
kesine
kehv
niru
nuhtlus
navigatsioon
tärpentiin
diflofos
trampliin
näsa
nähvits
joller
kastraat
estragon
oregano
luarvik luarvik
jevgeni onegin
andres lõo
heiti kender
kaspar jancis
kuklowi šiš-kebab
munamaitse
munamaitseline
t. betsky
Tõnu T. Betsky
plasto
DJ Elastico
lenkstang
sääsepirin
porikärbes
ämmaanekdoot
huinjaa
trump
džoob
gerilja
sambo (N. Liidus praktiseeritud võitluskunst, mille kandvaks ideeks oli manööverdada vastane asendisse, kus teda on võimalikult hea kõvasti näkku peksta)
viet-kong
kambodža demokraatlik vabariik
khmer rouge
NSY - nõukogude sotsialistlikud yhendriigid
nõukogude sotsialistlik ameerika - NSA
rahvademokraatia
sirm
raudne ruloo
jurisdiktsioon
subordinatsioon
leadership
lust
pask
luuslank
trade-mark
rademar
nymf
Tiblastani Föderatsioon
preparaat
promenaad
nalivka
slivovits
krogi
krookus
kanter
astelpaju
munalaskme
suur kann
airport jam
speedfest
american beauty carshow
kirjandusvõislus
kiirendusvõistlus
rehv
turvo
level
karakterikujundus
nyrimeel
lell
tegelasearendus
rollimäng
põnevik
bluff
pluhv
plohv
pilaff
boeuf
kõrgkodanlus
nunnukodanlus
põliskodanlus
nunnuproletariaat
horror-proletariaat
lumpenproletariaat
horror vacui
umberto eco
pax americana
paks amerikaano
vabadusvõitlus
kalkunikints
seapea
suitsuliha
silk
tapmisähvardus
pindmine haav
toretsev
lilla
haarang
rynne
imbetsill
vägivallaporno
kangastus
bravuur
manhandling
bitchslapping
sportvõimlemine
riistsportlus
topispall
ebasportlaslik käitumine
steroid
jala taha panemine
munapiiks
kõrvenõges
sasipundar
eraelu
savipytt
kivitahvel
nikaraagua
esivanem
etnika
bright brilliant
ylepingutatus
alatoitlustatus
kungla
ebavõitluskunst
lukumaadlus
lamborghini
lambordžiini
nõukogudežnik
lupsti
pasakäi
tyragrask
engelsk (F. Engelsi järgi nimetatud fiktiivne vene linn)
nõidus
famiilia
astoria (kunagi üks kesklinna kõrgetasemeline resto)
milleenium
tapamasin
väekunst
siluett
naisõiguslus
sindrinahk
purjus ja pilves
põleng
purjus ja pilves constructions PPC
tehke sugu
märt sults
mart sugu
suguhaigus
suguselts
sugutäkk
sugutamine
sugutus
sugutegemine
suguralli
blokikaas
tabernaakel
amort
vedru
kili
moa


IGA PÄEV ÜKS!





























Sõbrad, ma pakun teile projekti, mis on 1) mitte-ülejõu-käiv väljakutse 2) mõõdutundekas jõudemonstratsioon 3) ühekuine eksperiment, kus Inimese puudusel töötab tegevtoimetajana meid seni nii truult teeninud parim sõber ja suurim liitlane - Konse. Projekti "IGA PÄEV ÜKS!" kasutegureid pole vaja üles loetleda. Iga päev üks artikkel MU/AZ'is on selline asi, mida me alati oleme teha tahtnud ja mis praegu on võimalik. 

Võime sellest üks päev oma lastelastele rääkida.


"Seitse samuraid ja kaks roninit" 
    mängureeglid:

1. See jaanuar ilmub ZA/UM’is iga päev üks artikkel

2. Kõik need artiklid ilmuvad ainult meil

3. Seekord on seitse samuraid: Luiga, Kurvitz, Kender, Hindpere, Mudlum, Lotman ja Rostov.

4. Iga samurai kirjutab iga nädal ühe artikli. Järgmiste nädalate plaanid peavad olema valmis pühapäeva õhtuteks, esimene nädala plaan on selline:

     1 Luiga
     2 Kurvitz
     3 Hindpere
     4 Kender
     5 Mudlum
     6 Lotman
     7 Rostov

4. Roninid on seekord: Ellmann, Belkin

5. Roninid kirjutavad kahe peale kokku neli artiklit, mis teevad katet, kui keegi samuraidest peaks vääratama - parimal juhul aga tekitavad artiklite üleliigsuse, mis garanteerib konkurentsi ja seega parema üldise kvaliteedi. Roninite artiklite deadline’id on neljapäeviti:

     9 Ellmann
     16 Belkin
     23 Ellmann
     30 Belkin


6. Nii ronin kui samurai võivad enda artikli kas väljastpoolt organisatsiooni või projektis mitteosalevalt organisatsiooni liikmelt - ehk ninjalt - tellitud artikli vastu välja vahetada. Sel puhul ollakse selle toimetaja ja kohus on täidetud auväärselt. (Väljaspoolt tellitud artikli autor on “ashigaru” - yeah, I went there.)

7. Artiklid võivad olla nii looming, arvustus, essee kui eksootiline eksperimentaalsus. Antud projekti raames eelistame esseesid, aga mitte ülekaalukalt.

8. Kui samurai või ronin vääratab (ei lõpeta artiklit õigeks ajaks ära) aitab teine samurai või ronin ta hädast välja.

9. Iga ööpäeva sees peab ilmuma üks artikkel. Mööndav on circa kümnetunnine kõikumine ööpäeva mõistes (näiteks: südaööks artiklit üleval polnud, pandi järgmisel hommikul kell pool kümme)


   Long live emperor Hirohito!