Monday, May 31, 2010

Veinitutvustus: Kirglik Pyhak San Simon

(Pildil on kultusvein ise)

(Postitus on tagasi ZA/UM'i klassijuhataja Martin Luiga palvel. Martin nimelt kavatseb varsti kirjutada postituse sellest, kuidas õigesti viina juua ja leidis, et oleks hea, kui midagi samas stiilis enne ilmub)

Ma pean kahetsusega ytlema – siin za/um'is, et olen olnud laisk ega ole postitanud viimasel ajal. Aga tänasel kaunil päeval ma tutvustan teile veinibrändi San Simon.


See on tummise maitsega punavein, mille hinnaklassiks on tavaliselt 75-90 krooni sõltuvalt poest. Täna aga räägin seda teile, et te mõistaks mind, miks ma viimasel ajal postitanud pole.

Alustame algusest. See tummine, ent ometigi parajalt mahe vein, hinnati Tartus kaupluses Super Alko kahekymneviiele kroonile. Ja mina. Olles vaimustuses sellest hurmavast hinnalangusest tõttasin seda ostma. Otseloomulikult see vein haaras mu enda embusse nädalateks (ja vaata, et võib öelda suisa kuudeks). Nii sai alguse ka nn Lennukas nelik ehk topsivennad, kelle teisi liikmeid ma antud postituses ei paljastaks. Nii hyplesid nad San Simoni tyhjade ja täis pudelite vahel nädalaid. Minetades inimese karskeid ja vooruslikke omadusi ning uljalt sõudes kuristikku.

Aga igal juhul veini maitse-ning kvaliteediomaduste juurde tagasi tulles. Esmajärgus peab mainima, et hinnalangus tuli settest põhjas. Aga keda, vaest noort, see sete seal põhjas ikka nii väga huvitab. Maitse ei kannatanud, täpselt nii nagu myyja lubas. Võiks öelda, et see on yks parima maitsega veine, mida viimasel ajal (loe: aastal) joonud olen. Nyyd, kahetsusega mõeldes sellele, kuidas see partii on otsa lõppenud, proovin seda ometigi teile tutvustada. Tallinnas, Regalaia poes seda veel on. Seal maksab see sama vein 21.90. Ytlen teile, et saaksite teiegi siin kõledas, kuid ilusas päälinnas osa maagilisest veinirännakust.

Igal juhul, kui minna nostalgiliseks, siis see vein tõstab tuju, kõik mured ununevad sootuks (ja ka kohustused) ning ta haarab sind oma kaissu nagu ema oma väikse lapse haarab, kui viimane enne magamajäämist nutma hakkab.

See on Hispaania paradiisipäikese all valminud vein, mis otsekui tõtates paneb sind elu helgust tundma. Samuti on ta saanud märgilise tähenduse Tartu kultuuriringkondades aprillis-mais 2010. inspireerib surematuid teoseid looma ning loomulikult ka kevadet ning elu armastama. Samuti lugema kvaliteetkirjandust – just San Simoni algusaegadel sai minu lemmikraamatute sekka viidud ka Venedikt Jerofejevi unustamatu kultusteos „Moskva-Petuški“ - mis otseloomulikult räägib immanentsest joodikuelust läbi humoorika tõsielulise võtme. Pikemalt ma selle juures ei peatu, kuna usun, et enamik on kursis selle klassikaks saanud jutuga. Ja kui ei ole, siis lugege kindlasti. Siin ma ei saa kyll tõesti lähemalt sellest rääkida, kuna see vapustav teos vajaks eraldi pikemat tutvustamist.

Niisiis panustab San Simon ka haridusele. Just sellele elulise kirjanduse lugemisele, mitte Tammsaarele nagu nad keskkoolis ning ülikoolis on sunnitud õppekavva lylituma Eesti vigase haridussüsteemi tõttu. See panustab kirjandusele, mis justkui ennustaks ette meie elukäike ning paneb ka neiks ettevalmistuma. Aga ka sellel ma pikemalt ei peatuks, kuna siin ZA/UM'is on vastava teema käsitlemiseks kompetentsemaid inimesi. Kas või meie klassijuhataja M. Luiga, oskaks hariduse rolli tähtsust inimelus paremini ning iroonilisemas võtmes käsitleda kui mina.

Mina tahan teile siiski vaid öelda, et antud religioosse nimega vein (oleks rumal inimeseloomade poolt, kui ykski kogudus seda omale armulauaveiniks ei valiks) on Jumala kingitus meile kõigile sel imelisel kevadel. Just tänu San Simonile tehakse hetkel revolutsioone, just tänu sellele kirjutatakse väikeses linnas Tartus kultusteoseid, just tänu sellele paistab päike kõrbe ja tundra piiril! Ja ma võiks öelda, et tänu San Simonile ei saanud ma yle kuuaja Tartust tulema. Mulle hakkas isegi see linn meeldima, just tänu vaablasesuminale, mida Pyha Siimon aju keerdkäikude vahele tekitab. Ja ikka millele muule kui San Simonile olen ma tänulik. Üleeile Tallinnas, nähes, et ka päälinna on õnnistav valgus antud ryype näol saabunud, otsustasin, et edasi tuleb veeta aega rohkem seal. Otsustasin, et ka ZA/UM´ile tuleb seda imelise maitse, hariduse ning seiklusbuketiga veini tutvustada. Sest tänu San Simonile on võimalik kogeda valgustust, läbi mahe-tummise viinamarjaveini, mis kyll hävitab mõistust ning tekitab terves elus suure segaduse ning nothingoloogia, on ometigi põhjus, miks ykski hetk viimastel kuudel igav pole olnud.

Kevad on revolutsiooniaeg! Olgem siis elus ning joogem punaveini, mis ohtralt kirge, armastust ning häädust meie ellu toob!

(Alumisel pildil on antud postituse autor pärimas Pyha Siimoni järgsel hommikul, kuhu kadusid kõik nädalaalustuseks võetud kaheksa pyhitsetud punaviina. Selle foto autor on Janis Alver)




Saturday, May 29, 2010

Joanna Ellmanni luulepanus za/um´i

Foto on tehtud semiootika
kevadkoolis. Autor on Janis Alver.
















Kirjutasin selle blogi jaoks luuletuse.

***
vaakumivaikus

Õhupallis on väikesed paod

mis immitsevad tyhjust

hõilmitsevad nukrusevööte

maapõue ja aoaega.

Väikestest pragudest kasvab

valgeid laike

mis omakorda söövad musti

auke.

Väikesed augud lähevad suuremaks

kuni neelavad tyhjuse alla.

Nii ei jää tyhjusest midagi järele

ja see ongi olematus

kui pole enam isegi mitte

tyhjust.

Ja olematus neelab alla oma tyve

nii jääb ainult liide

aga mis see on see ju ometigi

on siiski midagi

midagi jääb ju ikka alles kripeldama

oh ei,

kybar neelab liite alla ja

lennutab selle teise maailma

kaevu ja kuristiku vahelisse sygavikku.

Õhupalli paod neelavad yksteist alla

ja õhupallgi neelab iseennast

aga mis see on mis siis järele jääb

midagi ikka jääb

selleks et sealt saaks kasvada

midagi hääd

aga vot mis hää see on

kui valged laigud neelavad kosmoses

musti alla

mis hää see on kui

inimene neelab iseenese alla

iseenese vabaduse

kosmose vabaduse

inimene on kosmos

muud midagi

tyhjusest tyhisem

aga mis ikkagi järele jääb

midagi ju ometigi jääb

auklik õhupall

heeliumiaurudesse

vaakumivaikusse



Friday, May 28, 2010

ZA/UM käib allveelaevaga maal


allveelaev

nelitankistija

siluetid

Ülevalt alla, vasakult paremale:
1. Sadamas, topeltsäri taevaga
2. Allveelaev, ZA/UM preferred mode of transport
3. Koer, tagandatud inimese vanimast sõbrast üleekspluateeritud kodanliku meeleolu kujutamise rolli - we're taking it back.
4. ZA/UM'i klassijuhataja M. Luiga, topeltsäri tulpidega
5. R. Kurvitz (vasakul, laskub), M. Luiga (paremal), alpinistid

Tehnilised andmed: Canon A-1 Ektar 100

Thursday, May 27, 2010

YOU. TUBE. EVENTS. ARCHIVE. PT. 5

Kallid kaasvõitlejad! Rekordite purustamise nimel, et teha ruumi uuele ning hoida au sees häid tavasid - ma annan teile, mida te juba näinud olete, ma annan teile You Tube Events Archive'i viienda tulemise! NÜÜD on teil võimalus õelda, mida te nendest videotest arvate, siis, kui te seda enam ei viitsi, või olete kusagil mujal juba ära öelnud! See postitus ei ole kauaoodatud, pigem mõjub ta pettumusena, mitte ilmaasjata ei nimetata seda Tasuta Postituseks, millel ei ole autorit ega kodumaad! This time with Postimees or Päevaleht or what-ever-the-fuck-style BOLDIFICATIONS to artificially increase its interestingness! You are practically forced to ENJOY the shit out of this post!

INDIE GAME: THE MOVIE



Videos räägib Edmund McMillen (Gish, Aether, Super Meat Boy) oma mängudest, oma kodust ja lapsepõlvest, mõtetest ja elust. See on nunnult kokku pandud näidis dokumentaalfilmile Indiemängude liikumise tekkimisest ja tõusust ja olulisematest autoritest. Parajasti kogub projekt annetuste näol kulude katteks eelarvet. Anneta siin! (Tšeki seda linki, seal on veel paar näidisvideot)


SCOOTER - LASS UNS TANZEN




Ma annan teile ühe suhteliselt õnnestunud pala hiliselt Scooterilt. See võib teenida ka sissejuhatusena Baxxteri loomingu sõnumlikkusele. Kui sina arvad, et ta jaurab seal kurat teab mida kokku, siis teeb ta tegelikult enamasti kultuurilisi referentse. Võib-olla isegi kultuuridele, millega sa tuttav ei ole, oh õudust! Samuti on alati olnud tegemist filosoofilise muusikaga. See konkreetne lugu ütleb meile: "Let us dance or fuck or both, since tomorrow we are dead"."
Paneb ju mõtlema? Paneb mõtlema, et oma filosoofilisi ideid peaks RÄIGE TÜMMI taustal esitlema?
Samuti on käesoleva puhul tegemist ühe süngeima palaga Scootri loomingust.

Enjoy!

NO99 ÜHTNE EESTI - VALIMISKOOL
osa1



osa2



Oh no! Veel poliitikat! Mäletad kui ZA/UM'is oli 2 artiklit kuus ja need mõlemad olid märsi lohistamisest? Siis nad veel teadsid, mida neil arukas teha on - da cannabis't suitsetada ja Pink Floyd'i kuulata! Nüüd toodavad seda vasak/parem jama juurde nagu kindavabrik!

Tegelikult on ülalseisev video siia postitatud sellepärast, et ta on vaimukas ja sellepärast, et tal on Youtube'is hetkel millegipärast ainult 500 view'd. Ma ei tea, kas embedditud videod nüüd ka view'dena loevad (vanasti ei lugenud) aga loodetavasti see annab sadakond vaatajat juurde. Tegemisele, mis on igati huvitav ja tähelepanuväärne.

Ent ettevaatust! Kuigi ülalseisev on enamalt jaolt tõsi ja seda on ka Valimiskooli neli eelnevat videot, ei anna see lugejale vabandust mitte valima minna.

Ega anna ka vabandust mitte valida ZA/UM'i oma partei

ISAMAA
REETUR


PORTISHEAD - CHASE THE TEAR


At ZA/UM we are dedicated to bringing you the cutting edge in last year's music, innovative literary techniques of the 17th century, yesterday's technology tomorrow!
In accordance with this new policy of our's, we've been waiting to bring you Portishead's "new" charity single since December 2009. That's right boys and girls, for four months we've been grooving out to it's surprisingly upbeat electronics, playing air-guitar to it's surf-rock solo, and wondering is this an indication of Portishead's new style.
In related "news", Geoff Barrow has stated, an album might be forthcoming in as soon as late 2010.

High-quality exotic fungi complete with body horror




See on tähelepanuväärselt ilus ja kvaliteetne video, väljavõte dokumentaalfilmist. Filmi peategelaseks on Loodus ja selle igapäevane ülepanev tuusamine. Videos on kiirluubis ülesvõtted seente levimisest ja kasvamisest. Üks neist laseb kübara alt heksagoonvõrgust niidistikku välja. Ära tuleb märkida ka õudsad spoorid, mis poevad sipelgate ja muu väikese metsarahva ajju, käskides neil kõrgustesse ronida, et siis seal Gigeri tulnukseenena välja tungida uusi spoore levitama. Pure skifi-horror, unmolested by melodrama.

OH MY GOD THIS IS INSANE!



Viimati ZA/UMis kajastust leidnud nahkhiire liiginimetus on inglise keeles Giant Golden-crowned flying fox. (tegelikult ei olnud.) Eesti keeles öeldakse tema kohta suurtiibur, mis on ilmselt laiem nimetus. Ta on üks suurimaid nahkhiirlasi, tiibade siruulatusega üle pooleteise meetri ja kaalub terve kilo. Suur kuldkrooniga lendrebane elab ainult Filipiinidel ja on suuresti ohustatud liik, kuna nende loomulikku elukeskkonnaga tehakse mingit jama, kohalikud tüübid söövad neid ja nende reproduktiivtsükkel on üsna aeglane, ilmselt sellepärast, et nad on taolise looma kohta nii suured. Nad toituvad puuviljast ja neil ei ole kajalokaatorit. Tolles videos näeme me suuri lendrebaseid ehk kalonge, kes on umbes sama suured, söövad neidsamu asju ja kohtuvad samasuguste probleemidega, kuigi nendesuguseid on rohkem ja nad kuuluvad teise liiki ja perekonda. Häid liinipealseid loodusvideosid on muide liini pealt raske leida, isegi asjade kohta, mis laiemale üldsusele justkui huvi peaksid pakkuma. Enamasti on need udused ja taustaks kostab mingi laste lällutamine. Lendrebased tegelevad antud videos muide jõumängudega.
Enjoy.

ZA/UM-i Luiga pakub käsitööteenust!


Nüüd on niimoodi, et ma kavatsen ZA/UM-i omakasupüüdlikeks, kommertslikeks eesmärkideks ära kasutada, esimesel korral meie kommuuni ajaloos. Seekord ma tõepoolest loodan raha saada. See läheb niimoodi: samalaadse ehk parema tikandi eest tahaksin ma 500 krooni. Ma teen seda päev otsa ja see piinab kangesti selga ja on üsna täpne töö. Ma arvan, et ma ei kavatse mingeid muudsuguseid tikandeid teha, kui nood, mis on peenikese niidiga tugeval riidel, see on nagu niidiga joonistamine. Mulle võib teha ettekirjutusi, aga ma ei taha teha lilli, sest lilli võivad tikkida teised pareminigi. Kui ta on suurem ja võtab kauem aega, siis ta ilmselt ka maksab rohkem.

Paberilõiget teha on meeldiv ja kerge ja ma arvan, et A4 eest küsin ma alustuseks 150 krooni. Suurem on veits kallim, mingid lihtsamad asjad võivad veits odavamad olla, üldiselt alla saja kroonio ma ei viitsi eriti liigutada. Võin disainida ka kaarde ja kutseid ja asju. They will be reasonably better than most.
Readymade on päris kunstiteos, mitte mingi käsitööjunn, ja maksab kaheksa soida. Selle tegemine nõuab ainult mõttejõudu ja õnnelikke sattumusi. Hetkel on välja pakkuda "Nõukogude diivanijalg", mis on nõukogude diivanijalg.
Samuti oskan ma õmmelda harilikke teksalõikes pükse pealeõmmeldavate taskutega. Need tuleksid enam-vähem normaalsed, hästi tavalised, võimalik, et mõningate vigadega, aga pigem mitte. Üldiselt läheks nood 500 krooni + materjalikulu, mis tähendab, et te saate enestele odavamalt ka pükse. Aga ilmselt mitte selliseid. Samuti võin ma samalaadse raha eest valmistada täisringkeebi (näidist vaata mu isikublogist, see on joodikupilt ja mu ümber on õllepudelid).

Sorry for doing all-this right now, everyone wants to eat bread and smoke cigarettes every once in a while, don't feel sorry for me if you don't want anything, it's gon' be alright yo!

Näidised:



2009/2010. Materjaliharjutus: tikand. Ilma alusjoonise ja mahavaatamisega. À 8h per stück. Väikese, ilmselt ca 5-6 aastase poisi valgete teksapükste tagataskutele tehtud, maal alustatud, linnas lõpetatud. Tehtud vabal tahtel, mitte kabi käsul.


2010, paberilõige, A3 formaat. Saanud mõningast inspiratsiooni Peaingel Miikaeli leegionist, valmistatud väikese õe sünnipäeva puhul, kellele üks mu eelnev lõige meeldinud oli. Poolteist kuni kaks tundi.

"Harmagedon", readymade, 20 sajandi alguse klassikaline kunstivorm. Saanud inspiratsiooni minu vanatädilt, kes üksvahe väga sarnast objekti joperinnas kandis ning väitis, et sellega saab looduskatastroofe esile kutsuda. Moodustas kunagi veerandi neljaosalisest readymade-ide seeriast, mis oli religiooni/skifiteemaline ja kuhu peale "Harmagedoni" (vana uksekella nupp) kuulusid ka "Miljard aastat enne maailmalõppu" (kärssamisjälgedega valge pistikupesa, mis oleks äärepealt mu maja põlema pannud, kui ma jumala juhuslikult ei oleks kööki jalutanud ja avastanud, et imelikult haiseb, ise olin veel kanjoobi all ka, vt. ka vendade Strugatskite samanimeline jutt), "Kolgata" (vineerpapist tikutoos, mille tagumisele küljele RK Neubauteni mehikese joonistas, tiku üle ta pea kinnitas ja selle sisse kolm nõela torkas, nii et konstruktsioon kindlalt seisis. Vana juudi/kristliku müüdi kohaselt olid Aadam ja Eeva nimelt koletu suured ja Kolgata mägi oli tegelikult Aadama pealuu, mille Kristuse veri patust puhastas, kui ta sinna peale langes) ja "Halleluuja", mis oli nõukogudeaegne alumiiniumist kolmejalgne koogivorm, mis moodustas taevatrepi alumise osa, kui ta ebatraditsiooniliselt sulgeda. Viimane on kingitud headele inimestele ja kaks eelmist on minu "majas", kuhu minemine nõuab mõningast tahtejõudu.

Wednesday, May 26, 2010

Vaimsest korruptsioonist



















(Illustreerivatel piltidel
Zerg Corruptor peatseltvalmivast kauaoodatud arvutimängust Starcraft II ja tele- ning kultuuriajakirjanik Mihkel Raud.)

Harilik
korruptsioon
on üsna hästituntud nähtus. Mul on Robertiga lähiaegadel mitu viljakat korruptsiooniteemalist vestlust olnud. Mina esindasin alul vana head Raudkaardi ja Res Publica vaadet, mille kohaselt võiks niimoodi olla, et ei ole nõnda, et linnavalitsuse ametnik müüb linna vara murdosa hinnaga iseendale ja kõik tüübid, kellel tahet ja oskust on, tegelevad maksupettusega, sest see suurendab üldist varanduslikku ebavõrdsust (kapitalistlikus ühiskonnas on põhiliselt kahte tüüpi inimesi – need, kes saavad rahast aru ja need, kes ei saa) ja niimoodi jääb riigile vähem raha kätte, mille eest normaalseid asju teha. Too vaade oli suuresti põhjendatud ka minu arusaamast,et kuigi ma ei usalda ei inimest ega riiki suuremat, usaldan ma riiki siiski veidi rohkem, sest kui inimene ostab oma raha eest enamjaolt huinjaad ja wanki, mida tal tegelikult vaja ei ole,siis riik teeb kohati oma raha eest ka midagi kasulikku, mis suurendab üldist hüvet. Robert leidis aga, et korruptsioon on inimlik nähtus ning teeb oma olemasoluga ka süsteemi inimlikumaks. Et inimestel peaks olema võimalik varastada, et ka mõned normaalsed tüübid kohati varastada saaksid. See pani mind mõtlema. Ma mõtlesin välja korruptiivse situatsiooni, kus ei ole tegemist rahaga.

Põhikooli matemaatika lõpueksam. Umbes pool klassi ei ole eriti seda ära tegemas. Matemaatika õpetaja käib kiirel sammul ringi ja hoolitseb selle eest, et kõik vähemalt kolme oma asja eest kätte saaksid.
Tegu on ilmselgelt korruptiivse situatsiooniga. See vähendab, nii-öelda, saadava hariduse väärtust. Raudkaardi must-valge maailmanägemisega tüüp lendaks sinna jalg ees sisse ja ütleks, et sellega on ilmselgelt halvasti ja haridust tuleks anda niimoodi, et klass omandab põhikooli matemaatikakursuse või siis on põhikooli matemaatikakursuse omandamine vabatahtlik, aga mitte niimoodi, et peab ja nagu ei pea ka. See tüüp meeldib mulle ikka veel suhteliselt palju ja tema jutus leidub tõtt. Samas ei teinud too korruptiivne olukord otsest kahju kellegile. Õpilased ei pidanud seda jama uuesti tegema. Õpetaja ei pidanud samuti seda jama uuesti tegema. Kooli statistikumid ei langenud masendavalt. Kannatas ainult kogu selle hariduse-ettevõtmise idee. Sest, noh, võiks ju olla,et kool on koht, mis õpetab õpilastele matemaatikat ja ajalugu, mitte koht, mis õpetab sind kohal käima ja tooli peal istuma. Sest muidu ei teinud nood poole klassi jagu õpilasi ju muud midagi, kui raiskas oma aega.

Võib aga mõelda välja ka teistsuguse koolisüsteemi. Sellise megakorruptiivse, mille peaeesmärgiks on see, et õpetajad saavad palka ja lapsed peavad sealt mingi paberi saama. Paberit on võimalik saada raha, tegeliku töö, veetleva iseloomu või isiklike suhete eest. Süsteem on üsna lustlik ja pingevaba, hariduse tase on määramatu. Kui sa oled vaene, kõva peaga ja halva iseloomuga, siis on sul selles süsteemis muidugi ka halvasti, aga see kombinatsioon ei too ka muudes süsteemides suuri töövõite kaasa. Hariduse väljajagamise ja teadmiste mõõtmise funktsioon muidugi kannataks. Korruptsioon ongi see,kui miski, millel on justkui kindlaksmääratud funktsioon, teeb selle asemel midagi muud.Korrumpeerunud ametnik on selline, kes oma töö läbi ei aita mitte eelkõige oma kliente ja seda riiki, mille ametnik ta on, vaid eelkõige ennast ja oma lähemat ringkonda. Moraalselt korrumpeerunud kompartei aparatšik on selline,kes tõmbab Marlborot ja vaatab lääne pornot, aga rahvale ei luba ja räägib mingit haiget juttu lääne asjade kahjulikkusest moraalile.

Korruptsioon muutub tõsiselt halvaks, kui ta hakkab lubamise asemel keelama ja väänab süsteemi niimoodi, et see on mingitele inimestele olulislt kahjulik. On muidugi inimesi, kes leiavad, et iga lihtsustav asjaolu on kellegi teise jaoks raskendav. Et see korruptandist matemaatikaõpetaja, kellest ülalpool juttu, tekitas ebavõrdsust enda õpilaste ja nende õpilaste vahel teistest koolidest, kelle õpetaja ei teinud neile ülesandeid ära. Ma nii kaugele ei läheks. Ma leian, et see on suhteliselt ükskõik ja pigem antud süsteemi raames pisut positiivne ilming. Samuti ei ole midagi otseselt halvasti linnaametniku määrimine selleks, et linnaruumi mingit nõuetele mittevastavat õudust ehitada saaks. Mingitmoodi saavad õudused niikuinii ehitatud, need ei saa eriti vähem õudsad olema, kui mingid tüübid projekti nõuetele vastavaks timmivad ja selle eest omaette raha saavad. Sootuks halvem on see, kui mingid tüübid ei saa oma ehitusluba (võib-olla isegi täitsa normaalsele projektile), sellepärast, et nad juhtuvad lihtsalt mingid valed tüübid olema. Kõigepealt on see otsene takistamine, ja süsteem keeratakse nende antud tüüpide vastu võimalikult nõmedaks. Teiseks võime me märgata, et antud juhtumi juures on asi enamas, kui lihtsalt rahas. Asi on isiklikes ja poliitilistes vaenudes.

Vaimne korruptsioon on korruptsioon kultuurimaastikul ja meedias. See läheb mulle mõneti rohkem korda, kui ülejäänud korruptsiooniliigid, põhiliselt sellepärast, et mul puudub lähem isiklik suhe riigiaparaadi ja rahaga. Vaimses korruptsioonis aga ei ole küsimus mitte ainult rahas, vaid informatsiooni ebaühtlases ning ebaõiglases jaotuvuses. Kultuuri levikule tuleb see loomulikult kahjuks. Selle kahju suuruse hindamist pean ma võimatuks ülesandeks. Võimatu on öelda, mismoodi oleks maailm teistsugune, kui mõni kohalik raamat või kunstnik või ansambel oles viidud kasvõi tuhande enama inimeseni. Vaimse korruptsiooni äratundmist ja erinevaid liike selgitan ma põhiliselt näidete varal. Esimeseks tutvustan ma neist kõige jälestusväärsemat - tõkestavat korruptsiooni.

Jancise ja Raua juhtum.

Ma ei saa garanteerida, et see kõik täielikult ja sajaprotsendiliselt tõele vastab, aga see illustreerib tõkestavat korruptsiooni väga elusalt ja tabavalt ja on põhjust uskuda, et see juhtus tõesti umbes nii, nagu ma kirjutan. Televiisoris olevat, või olevat olnud, säherdune saade nagu "Värske Ekspress". See tutvustas teleformaadis ilmselt "Eesti Ekspressiga" seotud ettevõtmisi. Mäletate neid punase ja must-valgega plaate, mis Ekspressiga kaasa tulid? Well, üldreeglina kutsuti artistid ka saatesse, aga Rainer Jancise puhul (kelle muusikat filmist "Mina olin siin" samuti Ekspressi vahel ilmus) otsustas Raud erandi teha, põhjendades seda sellega, et Jancis on sihtgrupi jaoks "liiga intellektuaalne". Et "Värske Ekspressi" sihtgrupiks olla rumalad inimesed. Jancis rääkis selle naljaka loo "Postimehe" ajakirjanikule. See on kontrollitav. Edasi ei ole enam kontrollitav. Edasise leidsin ma vististi Rada7 foorumist, kus see oli kolmandate isikute kaudu välja lekitatud. Ehk siis: Raud näeb seda artiklit ja helistab Jancisele, öeldes, et kui ta oma ütlust avalikult tagasi ei võta "keeratakse tal kõik kraanid kinni." Rainer Jancis ei teinud muidugi midagi sellist, sellepärast, et ta on Rainer Jancis. On teadmata, kui palju Mihkel Raua korruptsiooniaparaadi küljes "kraane" on, aga üks on kindel. Kui Ekspressi singleid hiljem kogumikreklaamina esitati, siis olid Metsatöllu ja Jana Kase plaadid seal olemas, aga Jancise oma polnud teps. Sellel võib olla muid põhjuseid, aga kogu olukord äratab kahtlusi. Üldiselt, ma arvan, et mõistlik enamus lugejaid mõistab, et see ei ole normaalne olukord ja et ajakirjandus ei peaks toimima organiseeritud kuritegevuse kombel.

Järgmine näide on sellest, kuidas on juba kogutud tuntuse ja isiklike sidemetega võimalik oma toote tuntust pushida. Ka selle peategelaseks on Mihkel Raud. Ta ei pruugi olla Eesti suurim vaimukorruptant ega tema juhtumid palju tähtsamad, aga temale olen ma viimasel ajal enam keskendunud. Ta ründas vaid mõni kuu tagasi kõigi kahuritega kõigist meediakanalitest, et oma siseterrorismi raamatule kõvemat promo teha. Raadiost kahel järjestikusel päeval intervjuu Mihkel Rauaga ja - Robert, kes loeb palju tavalisi päevalehti, teadis öelda, et ka ajalehtedes toimus see niisamamoodi. Olgu öeldud, et enamasti ajalehed ei taha, et teine ajaleht sama inimese kohta samal ajaperioodil midagi avaldab, sellepärast et ajalehtede vahel toimub konkurents. Midagi sellist ei juhtu siis ka, kui mingi päriselt kuulus eesti kirjanik raamatu juhtub välja andma. Võiks juhtuda, aga ei juhtu. Oleks normaalne, kui see juhtuks iga raamatu puhul, mille mõni kaasmaalane välja annab, oleks normaalne ka mõne üksiku puhul, kes on suutnud endale massiivse promovõrgustiku teha, aga äärmiselt vähe on see normaalne Mihkel Raua puhul, kelle viimased teod ühiskonna hüvanguks jäävad aega, kus ta "7 vaprat" juhtis. Ebanormaalne on see sellepärast, et see jätab ebaproportsionaalse mulje sündmuse suurusest. Ajakirjandus muutub absurdseks. Samalaadse korruptsiooni tõttu on raadiost kuulda ka üksteisest eristamatuid Eesti laulvaid tüdrukuid. Minu kujutluses on kuskil salajane vabrik, kus neid ebainimlikes tingimustes laulma sunnitakse ja selle ettevõtmise juhid on kas samad inimesed, kui raadiodiskorid ning -direktorid, või nendega kuidagi väga lähedalt seotud.


Vaimne korruptsioon ei ole see, kui sa kirjutad, et su sõber tegi laheda asja. Vähemasti, kui sa ise päriselt arvad, et tegemist on laheda asjaga. Valner Valme näituseks kirjutas aastal 2001 KesKus-i (mis paistab silma tähelepanuväärselt väikese vaimse korruptsiooni taseme poolest) Trubetsky palvel Vennaskonnast artikli, kuid hoidus vaimsest korruptsioonist seeläbi, et kirjutas juba artikli algusesse, et "ta kohtus hiljuti T. Trubetskyga, kes palus tal kirjutada artikkel Vennaskonnast, tal olevat sellega paar lahedat asja plaanis ja ta ei taha, et asi täiesti ära vaibuks." Seevastu loeb vaimse korruptsioonina see, kui sul on mingi tüübiga isiklik vihavaen ja seetõttu ei kajasta sa tema loomingut ja üritad teha nii, et sellel sitemini läheks, seda tõkestades, kajastamata jättes või ebaõiglaselt maha tehes. Kultuuriajakirjanikku, kes ei mängi teene ja vastuteene mängu, vaid teeb oma parima, et objektiivseks jääda, võib nimetada

vaimurüütliks.

Korruptsiooni paljastamisest võib lugusid tulla veelgi. See on normaalne paranoiavastane ettevõtmine. Olgem julged paljastama ebakohti ühiskonnas ning võitlema puudujääkidega! Võib-olla on kellelgi koguni isiklikke kokkupuuteid vaimse korruptsiooniga? Ma tean kedagi, kellel on!

Ja nüüd midagi tavapärase "Enjoy!" asemel.



"Näitusest"

Saateks: Aleksander Rostovi väärtuslik omadus


Käesolev on juba kolmas sama üritust käsitav postitus ZA/UM-is. Tähelepanuväärselt on need kõik sama autori omad, mis annab meile juba võtme A. Rostovi väärtusliku omaduse juurde. Selleks on oskus vaimustuda. Ma olen Aleksandriga näitusel käinud. Mitte sel konkreetsel, aga näitusel ülepea. Ta ei käitu seal, nagu inimene seda tavaliselt teeb. Ta toriseb piltide kallal, mille konsekas, pintslilöögid või värvigamma talle ei meeldi, seevastu leides midagi, mis talle tõeliselt meeldib, läheb ta elevile, hakab kekslema ja veedab oma viis minutit teose erinevaid kvaliteete ülistades. Kunst muudab ta kirglikuks. Ja ma leian, et see on adekvaatne ning sobiv reaktsioon kunstile üldiselt. Tunnustus inimese tööle. Antud näituse retsensioon läheb sellest veel sammu edasi – tegemist on fännamisega. Fännamine – see on sügav ning püha vaimustus ning süübimine, see, kui sa üritad endale meeldinust aina rohkem saada ja sellisena ülim side looja ning vastuvõtja vahel. Selles on tõelisust, seda on raske järele teha, ning võim öelda, et fänn on mitmeti oma kultusobjekti prohvet ning suudab heal juhul oma kogemust vahendada, inimestele valgust näidata. Just see on see, mida A. Rostov siinkohal üritab. Minu meelest on see kõvasti parem kui programmilised, selgeks õpitud näitusepõhised tekstid.
M. Luiga


Anton Vill - "Näitus"
http://za-um.blogspot.com/2010/04/anton-vill-naitus.html


7. Aprillil 2010 avati ühes peidetud Tallinna urkas, kusagil Stockmanni taga ühel tänaval, kuhu keegi kunagi ei satu, tundmatu kunstniku Anton Villa (1979) näitus "Näitus". Ürituse pealkiri on sümptomaatiline näituse vormile – anonüümse pealkirjaga ei käi kaasas ei närvidele käivat kontseptsiooni seletavat A4 saatelehekest ega teoste eneste pealkirju. On ainult saal, pildid ja Sina. Efekt on seda võimsam, et pildid on suured ja julged ja võib-olla veidike rõvedad.

See juhtub umbes nii: Sa astud saali, 8 minutit tagasi alustas valgus oma teekonda päikesest, nüüd on ta siin. Footonid peegelduvad lõuendi pinnalt sulle otse silma sisse, moodustub pöördpilt võrkkestale, sub-hetke pärast on signaal jõudnud ajuni kus vastavad osakonnad pildi taas õiget pidi pööravad, edasi kulub vaid murdosa sekundist kuni mustrituvastusalgoritmid tuvastavad ja liigitavad vormid ja rütmid ära. Kõikvõimas inimmõistus on piltide visuaalsed motiivid enda jaoks ära sõnastanud. Seejärel on esimene reaktsioon mingi imelik abitusetunne: "Mis see siis nüüd on! Miks niimoodi? Kus on mu turvaline selgitust jagav saateleht!" sest ettevalmistuseta, veidi vapustunud mõistus on sellest esmamulje raginast häiritud, need pildid nõuavad põhjuseid. Informatsiooni uppuja päästerõngast aga ei saa. Sa võta oma veinipokaal ja vorsti-kurgi-tomati tikusai ja saa ise sellega hakkama.

Näituse vormist veel rääkides võiks ära mainida ta magusalt romantiline underground-minek. Ta toimus küll otse kesklinnas, viisaka välimusega, aga mitte eriti tuntud saalis. Näituse avamisega ei kaasnenud mingit pressiteadet. Keegi isegi ei püüdnud publikule mõista anda, et just nüüd on enam-vähem 5 aasta raadiuses eesti kunsti kõige šefim asi juhtumas. Et olen kunstnikuga tuttav, sain ma talt isiklikult näituse kohta teada. Hea samariitlasena edastasin kutse ka oma sõpradele ja ehk kutsusid nemadki kedagi, aga sellega see ka piirdus. Näitusega käis kaasas mõnus hoolimatuse, elitaarsuse ja semi-salajasuse maitse, sellest hoolimata oli avamisel saal rahvast täis.

Korduvate motiividena esinevad koerad ja tited. Nad on kord kaaslased, kord vaenlased. Toetavat nooti annab isamotiiv kus ühel hetkel sünnib laps uhke mutileeritud ratsaniku kõhuhaavast, teine kord saab titt niisama valmis situtud.

Kaks värvipliiatsi joonistust on eriti intrigeerivad. Esimesel neist on õrnalt looteasendis, vägistatud olemisega naine kelle vitust ripub välja lõtv vedela vorsti välimusega taksikutsikas. Neid piidleb Giacomo Ballaliku futurismidünaamika abil kujutatud närviline taksikoer. Tõmblev taksipapa oma väikestel kutsujalakestel on peaaegu koomiline vaatepilt, see karikatuurne isaks saamise kaader oleks veelgi naljakam kui tema ümber oleks maas hunnik filtrini suitsetatud konisid. Naljakas ta aga eriti ei ole sest tegelikult on ta hoopis kergelt õnnetuse-, saamatuse- ja surmamaiguline. Kibe koeraahastus ja olukorra paanika paaniline suutmatus. Nurgas vedelev naine on tragöödialavastuse prožektoritulede keskmes ja midagi on justkui valesti.

Teisel pildil on koheselt rabav visuaalne võte see, et kõik pliiatsi jooned suunduvad graatsilise kaarega taksikoerte poolt sisse piiratud lapse jalgealuseni. Selle suunatud, vormi kulge täielikult ignoreeriva joone liikumisest tuleb tohutu kontsentreeritud pinge taju. Figuurid on paigutatud nõnda, et tasane konflikt eskaleerub igavesti, valvurid ja valvatu seisavad paratamatus patiseisus. Mingi süüdistamise moment tundub pildis sees olevat. Seda on raske hinnata, sest koertel on juba loomu poolest müstilise iseloomuga arusaamatu pilk. Kui juba inimese kohta "silmad avavad isiku hinge" öelda on väga kahtlase maitsega siis koerte silmadest võid põhja iseloomu aimata sama hästi kui emajõest kevadiste suurvete aegu.

See, et need kaks pilti on värvipliiatsitena samas tehnikas tehtud keset õli poolt domineeritud väljapanekut paaritab nad justkui kokku mingiks eraldiseisvaks metanarratiiviks kus näituse kontekstis kahekesi koos ilmnevad uued seosed ja tähendused mis eksisteerivad kahe (või põhimõtteliselt ükskõik mitme) teose vahelises mõttelises ruumis. Korduvad motiivid Antoni töödes julgustavad nende seoste tekkimist veel eriti. Uljas sõdalane sünnitab õilsas lahingus saadud haavast lapse vs "Sittusin lapse valmis, asi vask" isa-lapse suhte nüansid.

Olles niisiis individuaalse pildi tasandilt kaugemale tõmmanud võib aimata näituse raamistikus jooksmas ka mingit vahendatud või kaudse vägivalla liini. See on jõu toorus ja füüsilise ohu taju. Neis maalides kus pealiskaudsel hindamisel justkui ei tundukski olevat jõhkruse ohtu, on ikka mingi närviline õhkkond. Nagisev orgaanika kasvamise vägivald tite silmakatu või kokku sulandunud peade näol. Need ei ole vaiksed deformatsioonid vaid vaakumis kõrvulukustavalt ragisevate ja praksuvate koejändrike murdumise ja põimumise orkester. Samas pilt kus on otseselt avatud haavad ja veri on ikka kauge ja vahendatud, sest sisse on maalitud kummaline rahu taju. Kõige vägivaldsem oleks ehk see ootus mida võib üsas (või pärasooles?) oleva eelsündinu puhul aimata. Imetillukesest avast paistab valgus ja sa tead, et sealt nätskest, kummjast ja venivast nahapüünisest on vaja end varsti läbi suruda. Õhk on lahjast valuootusest paksem kui veri.

Võib öelda, et Anton Villa näitus ei olnud just kõige suvalisem hetk mu elus. Mul on teatav isiklik suhe kunstniku loominguga juba noorest east kui mõõgaga mehed ja roobotid olid peamisteks motiivideks. Poisina imponeeris mulle ja oli eeskujuks Anton Villa meisterlik joonistus ja ülbe kunstihariduse eitus – Anton Vill ei saanud omal ajal EKA-sse sisse, sest selle va joonistamise ja maalimisega tol ajal tegeleda ei tahetud, oli vaja käbe lääne maailma viimaste aastakümnete arenguprotsess järele ahvida. Mees on kodus põlve peal iseõppija. See on mõjutanud mu enda suhtumist tehnilisse tasemesse mida ma kunstilt nõuan ja teatavat põlgust kohalike saamatute kunstiharidusasutuste vastu.

Enne 2010. aasta näitust oli aga kunagine lapsepõlvekangelane radarilt ca 5 aastaks kadunud olnud ja peaaegu ununenud. Seda meeldivam oli ta viimase aja loome suhtes täielikus teadmatuses avastada ta uuesti uhkema, ilusama ja paremana.

Tuesday, May 25, 2010

Qui sait si cette autre moitié de la vie

où nous pensons veiller n'est pas un autre sommeil un peu différent du premier

Austatud lugeja! Olukorras, kus inimkond:



A - on teel mittekuhugi

B - ei saagi kuhugi teel olla



jääb alles võrdlemisi vähe relevantseid küsimusi. Seejuures ei puuduta kardetavasti ükski neist vaesuse-rikkuse, parem-vasak telje või sobivaima ühiskondlik-majandusliku arengumudeli probleemistikku. 



Siiski, üks neist küsimustest võiks kõlada nõnda:

“Mis saab minu elu viimase päeva viimasel hetkel?”



Esitan kommentaariumile arutamiseks endapoolse mõttekäigu (mille originaalsuses veendunud olemiseks puudub siiski igasugune alus). Kas on mõeldav, et Piiblis kirjeldatud kõikide aegade lõpuni kestev Paradiis või Põrgu kirjeldab ajahetke koheselt saabuva surma teadvustamisest selle realiseerumiseni (mil “kõik ajad lõpevad”)?






Respectueusement vôtre,

NB

Monday, May 24, 2010

Ruudu Ulas: fotograafia (nr. 2)

d

(Ruudu Ulas on kauaaegne ZA/UM'i variliige. Tema ja temalaads
ete vähese tegevuse tagajärg on kurikuulus zaumilik tekstimassiiv, millesse nüüdsega on loodetavasti vaheldust toodud.
Head suve!)

Friday, May 21, 2010

"Eesti vaene" - Ajakiri kõige vaesemale

(Autorid R. Kurvitz, M. Luiga ja Balloon - Tervitustega Saaremaa päikseliselt põhjarannikult)

"Eesti Vaene" ei ei ole klassivõitluslik nädalaleht ega ka sotsiaalkriitiline foorum. "EV" on elustiiliajakiri Eesti kõige vaesemale inimesele - ühele nendest sadadest tuhandetest eestlasest, kes töötab, kas kaevanduses, tehases või vabrikus. Või ei tööta üldse. Või on kalamees või narkomaan või asotsiaal või pensionär.

See ei ole mingi vasakpoolne ajakiri! "Eesti vaese" ainus progressiivne funktsioon on näidata ühele vaesele eestlasele, et ta ei ole üksi - selliseid on veel. Muidugi ei kujuta vaene olemine endast väärtust omaette, vaene olla on suva. Vaene inimene on suvaline ja selline on ka ajakirja üldine toon.
Trükikvaliteet on nigel, disain jälgib üheksakümnendate standardeid. Vaesematel aegadel kasutatakse "Eesti Ekspressi" algusaegadest tuntud neljavärvilahendust.

"Eesti vaene" ilmub esmaspäeviti.

1) Kaanel on alati - hoolimata möödunud nädala tähtsaimatest sündmustest - uudis tehase sulgemisest, põhjakõrbenud mööblivabrikust, pankrotistunud paberivabrikust, kalakogumispunktist, mis ka just kinni pandi või koondamistest odavtoiduketis. Artikkel lõppeb alati tõdemusega, et välisinvestor otsutas konkurentsivõimelisema Kagu-Aasia tööturu kasuks. Kui sellist antud nädalal ei leidu, pööratakse tähelepanu suvalisele põhjakõrbenud ärile.

2) Väljaande vaieldamatult suurima ajakirjandusliku väärtusega osa on "Eesti Vaese" põhjalikud ja hästikirjutatud intervjuud vaestega. Kuidas on olla Põlva pensionär või narkomaan. Kuidas on olla töötu.
Väljamõeldud artikkel mehest, kes töötab raha eest pedo-porno filmides (pildil!): "Mulle tegelikult ju isegi ei meeldi lapsed". Kombineerib odavat sensatsionalismi ja vaesust!

3) Rubriik "Rikkad nutavad", kus parastatakse rikaste eestlaste ebaõnnestumiste üle. Pealkirjad "Kruuda pidi kommivabriku maha müüma (võlgade katteks)" või "Ülbe Kaur Kender visati Anni Arro restoranist välja".

4) Iga aasta lõpus kuulutatakse välja "Eesti kõige vaesem inimene", "Aasta vaene" and the coveted "Aasta vaesuja". Kui "Eesti kõige vaesem inimene" on konkreetselt kõige vaesem, st. kõige väiksema või negatiivse sissetulekuga inimene, kelle ajakirjanikud tol aastal leidsid, siis "Aasta vaene" võib olla niisama suvaline vaene, kellega on halvasti. Kolmelapseema, keda abikaasa peksis ja siis suri vähki või koondatud raudteelane.
"Aasta vaesuja" on mõistagi "from their side to our side" stsenaarium, kus kunagi rikas inimene on laostunud.

5) Palju räägitakse haigustest. Põhiliselt ametihaigustest ning vähist, aga ka südame ja veresoonkonna haigustest, andmata erilisi näpunäiteid nende vältimiseks. Jääb ähmane arusaam, nagu oleksid arstid kõiges süüdi.

6) Auhinnamäng "100 krooni!", kus auhind on 100 krooni. Auhind on alati 100 krooni, euro tulekul tähendab see, et auhind on 5 eurot.

7) Rubriik "Mida saab 100 krooni eest" ja rubriik "Mida saab 25 krooni eest". 100 krooni eest saab pudeli viina, küpsiseid ja pakiteed.
Selle eest saab ka: "Kirde" saia, "Päikesesulatatud" juustu (mis on nagu "Merevaik" ainult et halvem) juustulaadse toote "Taimerasv", lati Poola vorsti (mis on ka nagu vorst, ainult et halvem), kahekroonise kohukese ja ballooni õlut, mille kaelal on plastmassi sisse pressitud joodikupäevitust meenutav muster. 100 krooni eest saab täitsa palju asju!
25 krooni eest aga saab Maximast paki sinist "Nexti", kui sa teiselt vaeselt krooni juurde laenad.

8) Enamus kaubandusteateid reklaamivad odavtoidukette - Maximat ja Säästumarketit. Reklaam on korrapärastes nelinurkades üle ajakirja välja laotatud, nii et artikli kõrval on "Vorst: 18 krooni!" ja pilt vorstist. Mõistagi ei kasuta Maxima ja Säästumarket siin oma kallites reklaamibüroodes väljaaretatud klantspilte, reklaam koosneb ainult allahinnatud toodetest: "Täispuhutav bassein, diameeter: 95cm - 69 krooni!", "Frisbi" - 15 krooni!" (Halvastilendav frisbi, hakkab loperdama, lendab lapsele näkku. Veel tooteid Hiina mänguasjatehasest, mis teeb mittetöötavaid mänguasju: vurrkann, mis ei pöörle ja konstruktor, mille klotsid ei käi üksteise külge kinni. Või ei tule enam lahti - ühekordselt kasutatav konstruktor!)

9) Kuigi ajakiri ilmub millegipärast ainult eesti keeles, ilmuvad seal ainult vene ürituste reklaamid. Kahtlane veebruarikuu Lauluväljaku grillifestival ja Paksu Margareta ja putsis jalgpalliplatsi vahele jäävas pargis toimuv estraadiüritus. Saamaks aimu nende reklaamide disainist, kujuta endale ette Dypos media ekraane.

10) Arvamusartiklites käsitletakse poliitikuid kui kelme, kes trügivad ametikohale ainult selleks, et taskud raha täis varastada. ("Võta see meie valitsus ja pane kõige hullemad vangla pätid asemele - midagi ei muutu!") Misjärel kolumnist tõdeb, et eks see ole inimlik ja et meie ka teeksime niimoodi, kui haljale oksale pääseksime. Artikli lõpp. Arvamusi kirjutaksid enamjaolt pensionärid, kes saaksid oma töö eest 100 krooni/artikkel, kuid kommunistlikud või marurahvuslikud sõnavõtud toimetataks enamasti välja.
(Sotsiaaldemokraatidest ei ole antud väljaande ajakirjanik ega lugaja kunagi kuulnud.)

Vahele rändöm artiklite pealkirju: "Soomes teenib suvaline koristaja ka meie ministri palga"

11) Haruharva eksib "Eesti vaese" lehekülgedele ka poolsurnuks nälginud luuletaja või reklaamibüroost kinga saanud edutu kunstnik. (Rubriik: "Kuu kinga saaja"?) Muidu pole antud elustiiliajakirjal kultuuriga midagi pistmist.

12) Kui ehk välja arvata filmisoovitused/arvustused, mis kinolevist käsitlevad ainult efektimäruleid: "Süžee oli tavaline hollywoodlik jama, efektid aga vägevad!"
Rohkem kui kinole pööratakse tähelepanu telekavale. Põhjalikult on välja toodud teleõhtu tähtsündmused.

13) Huumoriküljele on aegajalt eksinud nihilistlikke röögatusi: "Kahetse kõike!", "Igaüks tahab vaestest rohkem teada!". Seda groteskselt tuttavate anekdootide keskele.

14) Rubriigis "Vaene aga ilus" ilmub iga nädal lehekülje suurune pilt hästi ilusast tüdrukust, kes on sellest hoolimata väga vaene. Ja poolalasti. Ta sai selle eest 100 krooni.

15) Vahelduva eduga ilmub ka järjejutt vaeselt ja halvalt kirjanikult. Ühe pika peatüki eest makstakse kirjanikule 100 krooni. (Euro tulekul makstaks nii kirjanikule kui vaesele aga ilusale tüdrukule 5 eurot.)
Jutt räägib tavaliselt vaestest inimestest, nende kannatustest (ja haigustest) ning viletsusest üldiselt. Kohati on aimata väärtkirjanduse armetut plagiaati Eesti nimedega.

15) Ülejäänud "Eesti vaene" koosneb väljalõigetest "Kroonikast". Väljalõiked on valikulised - näiteks perekond Tootsid või Kati Murutar jäävad, aga New York'is hämaräri tegev Jürgen Jõgevest või metroseksuaalist Läti nimega poiss mitte. Ajakiri "Eesti vaene" ei puuduta põhimõtteliselt Eestist väljapoole jäävaid sündmusi.

15) Tagakaanel laiub rubriik "Sub-proletariaat", kus käsitletakse elukutseid nagu hauakaevaja, laibapesija ja loomapüüdja.

16) "Eesti vaese" number maksab 10 krooni, euro tulekul 1 euro. Euro tulekul ilmub ka erinumber, mis räägib, kuidas euro tulek elu halvemaks muudab. Huumori küljel on sel puhul kirjutatud "EUROPETTURID PALJASTATUD", suures mustas kirjas. Ja suurt muud ei midagi.

Ülalseisva kondikava autorid ei ole "Eesti vaest" mõelnud kui kultuuriinimese vaesele ülevalt alla vaatamist, ega ka naljana (eriti). Martin Luiga ja Robert Kurvitz on ise ka vaesed. Robert on isegi natuke vaesem kui Martin. Me näeme "EV-d" kui ajakirja, mida me hea meelega loeksime, ja millest me hingekosutust leiaksime. Samuti on tähelepanuväärne, et ajakiri ei tõmba niivõrd joont rikka ja vaese vahele, kui see samastab suvalist lower income keskklassi eestlast endale püksi sittuva hullumeelse asotsiaaliga: "Ega ma endale nüüd päris püksi ei situ, aga palju puudu ka ei ole." Mis oleks mõistlikuks vastukaaluks üldlevinud joonele, kus seesama madalam keskklass samastab ennast pigem kõrgklassi tippudega.

See oleks mingi jumala normaalne ajakiri tegelikult, kui selle peale niimoodi mõtlema hakata.

Sunday, May 16, 2010

Visuaalne Okse #01

Visuaalne Okse #01

See on siin visuaalne okse. Need on asjad mida kompulsiivselt joonistav kunstnik teeb ilma, et ta pikemalt mõtleks või plaaniks miks või mida ta teeb. Enamasti tuleb sedasorti ettevõtmisest mingi kaheldava väärtusega sodi, aga mõnikord harva ka esteetiliselt eneseküllased värvi ja vormi kompositsioonid, mis võiks äkki olla põnevad ka teistel vaadata. "Visuaalse okse" postituste seeria toob need pildid sahtlist välja publiku silme ette.

Moraal mille siit koju võid võtta on, et iga poiss peab kunsti asemel mõnikord ka rooboteid joonistama.



Thursday, May 13, 2010

ZA/UM FASHION SOLUTIONS

d
A whole lot of you might remember the infamous Torso-post at my personal blog. Well, there's going to be loads more of that stuff right here. Got to keep up with the days.

The fashion advice I am offering is fashion advice for the people. But it is also ideological fashion advice.
Also I am not suggesting you to do something I would not do myself. Everything has been well tested.
This introduction, by the way, is in English, because the English language is the French of today. As it used to be in Imperial Russia.
Here we go.



Frakk tagasi tänavamoodi!

See on nimelt see, kust ta alustas. Tänavalt. See oli Suure Prantsuse Revolutsiooni aegu, mis toimus 1789 aastal. Seda nimetatakse ka prantsuse kodanlikuks revolutsiooniks, aga sellest ei tuleks end pelutada lasta. Tänapäeva tehnoloogia on andnud meile nii palju kodanlikke asju, et nendega võrreldes on Suur Prantsuse Revolutsioon täiesti ebakodanlik. Kodanlikuks revolutsiooniks nimetatakse seda seetõttu, et seal võttis kodanlus võimu aadli ja vaimulike käest üle. Põhimõtteliselt taheti seda rahvale anda. Nii moes, inimmõttes kui ka muudel elualadel sai tollal tehtud mitmeid tähelepanuväärseid saavutusi. Võib öelda, et see oli see aeg, kus hakati tegema tänapäevase väljanägemisega asju.

Selliseid lihtsa tegumoega ja ühevärvilisemaid. Ennem oli nõnda, et kuningas nägi välja nagu kreemikook, eks ole, talupoeg nägi välja nagu talupoeg ikka ja kaupmees üritas välja näha pigem nagu kuningas, aga mitte päris, sest et get this, ta ei tohtinud välja näha nagu kuningas. Aga tublid prantsuse revolutsionäärid lõid oma kuninga maha ja see lahendas üsna efektiivselt selle probleemi, et keegi oleks tema moodi välja näha tahtnud. Kuningas oli järsku suhteliselt ebapopulaarne. Ja sellega lahendasid nad ka meie jaoks nii mõnegi probleemi. Näituseks ei ole meil tänapäeval sugugi vaja karta, et krahv ja hertsog võtavad terve Vabaduse puiestee pooleks päevaks enda kasutada, sest nad tahavad oma uute sportautodega võidu ajada. Ja hiljem ei tule nad, ja ei aja sind kohvikus sinu koha pealt ära, sest see meeldib neile paremini. Samuti ei saa hertsog ja krahv läbi kõigi aedlinna aedade rebast jälitada, sellepärast et vaata, selliseid tegelasi ei ole suuremas osas maailmast enam ülepea olemaski.

Samuti võlgneme me neile tänu selle eest, et meil on inimõigused. Ja selle eest, et on meetermõõdustik, nii et me ei pea asju mõõtma küünrates, verssokites, arssinates ja vakamaades ega oma mõõdupuid iga uue kuninga kehaosade järgi ümber tegema. Samuti olid neil tõsised kavatsused kogu toimuv kirikupull suuremal määral kinni panna. See on vägev progress kõik. Tundub, et neil on oma osa ka rahvusriikide tekkimises, mis on muidugi magedam, aga samas täiesti mõistetav samm. Midagi peab ju olema, mis rahva ühte liidab, kui kuningat enam pole. Seda enam, kui kõik teised tüübid, kellel kuningas veel alles on, sulle täiega peale vajuvad, sest nad vihkavad vabadust ja tahavad uut kuningat pukki panna.

See on siis ajalooline taust. Prantsuse Revolutsioon on kõva ja sa tahad sellega assotsieeritud olla. Fraki all aga pean ma silmas põhiliselt frakipintsakut, sest see on fraki kõige frakisem osa. Üldiselt leian ma, et seda võib käsitleda tavalise pintsakuna, millel on lihtsalt omapärane kuju. Frakipüksid on niikuinii lihtsalt kergelt modifitseeritud viigipüksid.

Viigipükste ajalooga aga on mõneti halvasti. Need sündisid vististi Victoria ajastul Inglismaa õukonnas. Prints (ütleme, et ta raisa nimi oli prints Edward, aga võis Albert ka olla) tõuseb üles ja peab mingile ajaloolisest ja igapäevasest vaatepunktist täiesti mõttetule koosviibimisele minema. Teenija on talle uued püksid valmis pannud, aga - oo õudust - need on jäänud triikimata, kokkulappamise järgi on pikivoldid sees. Prints Edward leiab, et sitta kah, paneb püksid jalga ja läheb. Koha peal vaatavad kõik muidugi, et oi kui šikk on prints Edward ja tahavad omale ka kõik selliseid. Ja tänapäevani tahavad. Suht piider värk mumeelest. Selliseid lugusid on veel. Mingi kuningas jättis oma alumise vestinööbi lahti, mispeale nad ehitavad nüüd veste, mis näevad juba defauldis nõmedad välja, kui nende alumist nööpi sulgeda. Ja koloniaalkuninganna Victoria leiutas valge pulmakleidi. Selle idee on: "Ma olen nii rikas, et ma lasen endale teha midagi, mida ma saan ainult üks kord kanda. See on valge, nii et see läheb kohe räpaseks. Tollal, eks ole, keemilist puhastust ei olnud ja paljud uhkemad riideesemed ei kannatanud vett, mis tähendab, et kui nad liiga räpaseks läksid, tähendas see, et aeg on UUED muretseda.

Me mäletame eelnevast ilmselt, et kuningas ja prints on nõmedad ja me oleme nende tüüpide poolt, kes selle nalja ära tahtsid lõpetada, eks ole. Aga üldiselt ei saa ma väga palju rohkem viigipükste vastu olla, sest tegelikult ei ole üldse väga palju erinevaid pükse, mille seast valida. Viigipükste vastu räägib mõneti ka see, et nad tahavad hooldust, mis nõuab, et oleksid hooldusvahendid, mis võib kõik minna väga mitmes mõttes üsna kulukaks.

Ja taas kord aeg minna tagasi fraki ja selle kandmise juurde. Boring history bits just keep getting in the way. Ehk siis: frakki annab komboda ka tavaliste pükstega. Soovitatavalt kitsa või normaalse lõikega, ilma küljepealsete taskuteta ja pigem keskmise või kõrge, kui madala vöökohaga, kuna frakk lõpeb ise eest suhteliselt kõrgelt ära. Särgi võib püksi toppida, kuid võib ka mitte, aga oleks hea jälgida, et särk liiga pikalt fraki eest tilbendama ei jääks. Võib kasutada mingit vestilahendust, kuid see ei ole kohustuslik. Triiksärk oleks ilmselt hea - maika või teesärk ei tundu andvat soovitud tulemust. Jalavarjudena töötavad nii kingad kui saapad, aga on ka võimalik, et tennised. Fraki juures on üldiselt veits vähem häda, et ta liiga väike või liiga suur on, kui tavalise pintsaku juures, aga rindadega tütarlapsed peaksid ettevaatlikud olema, kuna on võimalik, et objekt istub imelikult või on õlgadest lai.

Kikilips jätke heaga ära - it is a dangerous item - ja tavaline lips näeks seal kohatu välja. Sobiv on mingisugune rätik või ei midagi.

Frakki võib mudugi omandada custom-made itemina või hüperrealistlikust poest, aga see on kole kallis. Kallim, kui riided päris elus peaksid olema. Ma soovitan see omandada kellegi käest, kellel üle on, või rehaš-kauplusest, kus antud tooted on saadaval keskmise hinnaga.


Prantsuse revolutsiooni ajast on pärit teisigi tähelepanuväärseid saavutusi moe ning stiili vallas, nagu näiteks:

1) Kingade ilma sokkideta kandmine, kui soojem juhtub olema (Tähelepanuväärselt töötab paeltega kingade puhul halvemini, kuna need hõõruvad).


2) Giljotiinitera kujulised kõrvarõngad. Giljotiini, millega tollal palju inimesi tapeti,
populaarsuse põhiosaks oli märkimisväärne uuendus, kus kõiki hukati masinaga, ühe mõõdu järgi. Varemalt oli nõnda olnud, et lihtrahva hulka kuulunud kurjategija poodi üles, kodanlane hukati kirvega ja aadlikut hukati mõõgaga. Ja oma osa oli selles ka revolutsioonilisel vaimustusel.

3)Kõik vabaduse värvid. Need on sinine, valge ja punane. Sa näed neid prantsuse lipul ka tänapäeval, ning lisaks sellele on nad just sellise kombinatsioonina kõige
levinumad lipuvärvid maailmas. Nad tähistavad vabadust, vendlust ja võrdsust, sellessamas järjekorras. Jah, sealt on pärit ka komme punase lipuga vehkida, kui sa rohkem võrdsust tahad või see sulle muidu kõva mõttena tundub.

4) See valge kalts, mida Marat turbanina peas kandis, et eepilisem oleks. Ajapuudus ei luba mul adekvaatselt kirjeldada Jean-Paul Marat' üldist ägedust. Lühike revüü oleks:

Ta oli eelnevalt arst, aga siis hakkas ajalehte välja andma ja revolutsiooniga tegelema, sest ta leidis, et mõistlikum on ravida ennem ühiskonda, kui indiviide. Ta sai võimude eest kanalisatsioonis hoidudes mingi räige tundmatu nahahaiguse külge, mistõttu ta elu lõpuaegadel enamuse ajast vannis vedeles. Tema ajalehe nimi, mida ta välja andis, oli "Rahva Sõber." Ta kirjutas selle täiel määral ise ning teda ka kutsuti rahva sõbraks. Tema tahtis kõige rohkem võrdsust, tähtsustas lihtrahvast ja tahtis revolutsiooni heaks vaenlasi tappa. Lenin pidas temast suuresti lugu ja nõukogude romantiline ajalooteadus leiab üldiselt, et temast oleks vägeva diktaatori saanud, kui see rumal tüdruk ei oleks talle nuga rindu löönud. Tõesõna, temast sai üks riigi kolmest tähtsamast mehest, ennem kui see õnnetus juhtus.

Rääkides N. Liidust tuleb tõdeda, et prantsuse revolutsiooni moeliini oleks pidanud hoopis seal elustama, et head tuju üleval hoida. Kahjuks aga... well, tuleb tõdeda, et moevallas läks seal üsna kiiresti reaktsiooniliseks ära. Kui ma saaksin Nõukogumaale vaba käega make-overi teha, siis sisalduks selles kindlasti:
  1. See, et riiki ei valitse kogu aeg mingid türased vanamehed.
  2. Narkootikumid on seadustatud, neid tehakse hästi palju, instituudid töötavad uusi ja paremaid välja, neid müüakse välismaale ka. Kui juba sotsiaalne eksperiment, siis, noh, huvitavalt.
  3. Stalin ei tule ja ei ütle, et kommunistlik moraal ja puritaanlik moraal on üks ja seesama. Üldse vähem Stalinit, ma arvan. Vaata, mis see mees kunstiga tegi.
  4. See, et lääne muusikat (rokki siis põhiliselt) ei peeta enam Liidu vaenlaseks. Roki vaenamine on näide põhimõttelagedusest ja sellest, et nõukogude valitsus identifitseerib ennast pigem lääneriikide valitsuste, kui nende vaenlastega.
Well. Kõik selleks korraks. Seda värki saab veel.

Esimesel pildil olen teadagi ma ise, kes ma kannan antud pildil samuti frakki. Seda ei ole kahjuks eriti näha. Paremat pilti sedakorda ei leidnud. Teisel on vististi vennad Robespierre'id ja Saint-Just ausa revolutsiooni päevilt ja kolmandal pildil giljotiin

Tuesday, May 11, 2010

Gottfried Helnwein ja katkised lapsed

Gottfried Helnwein
Kaasaegne kunst ei ole nii igav kui tunduda võib!


(Ülaloleva teose ainestikul on zaumnik Kristo Viiding valmistanud ka lühifilmi "Kollane Partmees".)

http://www.helnwein.com/

Gottfried Helnwein on sündinud 1948, Austrias. Tänapäeval elab Iirimaal, juhuks kui tahad talle külla minna.

Kuidas kirjutada kunstnikust? Proovime nii: Vormiliselt on ta teosed hüpearrealistlik segu hüsteerilisest saksa-ekspressionismist ja tinglikult siin-seal ka popkunstist. Sealt käivad läbi psühholoogilised ja sotsioloogilised motiivid ja teatav ärevuse ja rahutuse tunne, pinev pinge nagu mõra mis aeglaselt läbi hiiglaslikku klaasi propageerub.

Selles klaasi murdumise helis on grimass ja õudus, mingi taju, mingid madalad tunded ja vormid, varjud seintel ja see hästi sügavale ära peidetud räpasus mis on sinus ja minus ja igas inimeses, mis on nii sügav ja nii kole, et isegi meie ei tee selle üle nalja. Isegi Meie.

Varased tööd (paremal ja all) on 70ndatest, need hüperrealistlikud vesivärvid haavatud või vigastatud lastest, haiget saanud tüdrkud seelikutes. See kujuneb ka kunstniku kinnismotiiviks - laps, enamvähem alati laps. Aga mitte kunagi klassikaliselt rõõmus või karikatuurselt mossitav laps, Helnweini noorus on palju hapram, tajutav läbi üksinduse või hirmu või segaduse.


Seal on seksuaalsus, süütus, mineviku kummitused, sügavad psühholoogilised armid, murtud mälestused ja kurjad mõtted. Need lapsed on katkised süütuse sümbolid, mingid bullerbylasteliku õndsa seiklusrikka lapsepõlve korrumpeerunud lubadused, muinasjuttudest pärit simulaakrumite telgitagused. Sest "Bullerby lapsed" pole mitte lastele vaid täiskasvanutele, ta on välja mõeldud pehmeloomuline minevikuunistus, müütiline lapsepõlveideaal, tõeministeeriumi loodud fabrikaat et sul tuju hea hoida. Mingite kunstiteoreetiliste ideede järgi peaks kunst tegelema tõe paljastamisega ja nii on need apatiseerunud, emotsioonitud lapsed maailma eest ohvriks toodud, nad vaatavad tundetult nurka või lebavad jõuetult, meelemärkusetuna, nad on sidemetes, haiged ja nõrgad ja nende haprate kehade pealt peegeldub see sügavale maetud tõde.

Not to mention shit looks Awesome.



Tema arglike laste tabamatu ärevus mõjutab ka nende lihtsat realistlikku kujutist ja ruumi millesse nad on paigutatud - nõnda, et tahes tahtmata tuleb teatav metafüüsilise maali mulje. Õigupoolest pole need siin mitte sisse elatud ruumid kus oleks tolmu või plekke või mingit märki elust, need on ikka pigem ruumi karikatuurid, tühjad saalid. Igavesti kestev parkettpõrand ja krohvsein, toa teine ots mattub atmosfääri nagu 90ndate 3d mängus.















Mulle isiklikult imponeerib ka fakt, et need pildid ei ole just väikesed.




Eraldi tuleks kunstniku puhul ära mainida, et temaatika poolest on ta märkimisväärselt püsiv olnud läbi terve oma loomeelu. 70ndate algusest tänapäevani välja on need õnnetud lapsed kummitanud kunstniku lõuendeid. Ülalolev seeria on akrüül & õli lõuendil aastast 2009. Aga see pole siiski ainus motiiv.

Helnwein kasvas üles sõjajärgses Viinis kus ta nägi enda ümber inimesi kes olid murtud, endasse tõmbunud, sõjast väsinud. Naeratamine ei kuulunud igapäeva elu juurde. Üks päev tõi aga isa koju Piilupart Donaldi koomiksi, raamatu mis avas maailma kus elu on ilusam ja lõbusam ja parem kui siin. Maailma, kus pole hullu, kui teerull sust üle sõidab või kui sind automaadist läbi kõmmutatakse, puhu end pöial suus taas täis või raputa kuulid maha kui lumi seljalt.

Bravuurikas Helnwein muide on kuulutanud, et ta on Donaldilt õppinud elus palju rohkem kui ükskõik mis koolist.

Võib-olla on siis äkki imelik, et hiljem on need lapsepõlvelohutuse figuurid kujunenud õudusunenägude materjaliks. Mingiks täiskasvanute maailmast pärit korruptsiooniks mis vähehaaval oma limaseid kombitsaid mööda su lapsepõlvekujutise pindu laiali sirutab, nokitsedes õõnsuste ja avauste ümber, otsides teed sisse sinu salajastesse unistustesse ja kartustesse.

Öösel ronib Miki Hiir mööda voodilina üles ja närib su kõri lõhki, ta sõbralik naeratus on groteskne irve, ta kummardab sulle aina lähemale, hingab sulle nina alla ja kuklale, ta ulatub pildist välja. Su peopesad tõmbuvad higiseks ja sa kardad. Ta silitab öösel salaja su juukseid, see meeldib talle. Sina meeldid talle.


Nunnu on see, et alloleva töö pealkiri on Leda and the Swan.


Helnweini isiklikus lapsepõlveloos on oluline punkt ka see, et tegevus toimub teise maailmasõjajärgses Austrias. Kui liitlased tirisid suure Saksamaa nuttes ja mudasena läbi Nürnbergi puhastustule siis Austrias jäi see asi kuidagi õhku rippuma vireleva ebakindla süütundena. Kriitilise pilguga mineviku üle vaatamine jäi tegemata, otsustati unustuse kasuks. Räpane pesu lükati voodi alla, sahtli põhja, kapi taha. Sa võid ette kujutada kui magus on kunstnikel seal salasahvris maiustamas käia.

Niisiis üks Helnweini šeff ajalooline seeria:

Epiphany I - Adoration of the Magi



Epiphany II - Adoration of the Shephards



Epiphany III - Presentation at the Temple


Isiklikult häirib mind Helnweini juures tema tuntus šokikunstnikuna. Šokk viitab justkui mingile lühiajalisele afektile, sisse raiutud rabavale tundele. Meenuvad haisevad menstruatsiooniverega maalitud feministamaalid ja reaalsed risti löödud rotikorjused. Helnweini teosed töötavad pikem pikaajalisema õõvastuse mehhanismiga, mida ma šokiks ei kutsuks. Maalimislaadi järgi võiks teda üldse kategoriseerida hüperrealistiks. Aga hüperrealist ta, eksju, ei ole sest hüperrealistid tegelesid selliste progressiivsete, oluliste ja eluliste teemadega nagu läikivad autod ja poefassaadid. Et siis kodanlik hüperrealism mitte, labane šokikunst ka mitte. Mina nimetaksin seda peeneks psühholoogiaks.


Ja kindlasti ka ülikõvaks.


Monday, May 10, 2010

Holocene extinction, pt 2

THE PALE SHADOW OF PLEISTOCENE MEGAFAUNA

This is Argentavis magnificens, "the magnificent Argentine bird", largest flying bird ever discovered, larger in every aspect than any other flying aves, including even the enormous Haast's eagle.
Introducing the largest living birds: The Wandering albatross, (wingspan: 3,6 metrers) the Andean condor (3,1 meters), Lappet Faced Vulture (3 meters) All of which pale in comparison with the Argentavis. Wingspan: 8,3 meters
Bone structure analysis (the basis of this card-board approximation) suggests the bird flew by soaring, flapping its wings as rarely as once an hour to retain lift. The Argentavis required a runway in shape of a mountain slope or a hillside for take-off, since it is physically impossible to lift its 70 kg body weight in one flap. In comparison, the Wandering albatross weighs a measly 10 kg.

The Argentavis was a scavanger, using an enormous size advantage to chase lesser land predators away from their prey. A single specimen could live up to a hundred years.

The Argentavis is an extinct species of Pleistocene megafauna, with fossils discovered exclusively in the Argentininian Andes. Closest living relatives include the Condor genus, though the Argentavis belongs to a different family - the Teratorns. All these "monster birds" became extinct in the late Pleistocene, correlating with the arrival of humans on the continent of South-America. Unlike most of the following species, human involvement in its extinction is highly disputable. The Argentavis was simply too large for this world.


A word of caution: many of the inhabitants of the following list will adorn adjectives akin to "colossal", "titanic", "gargantuan" and "very large". If enormous living organisms are not your thing, you might want to switch channels...


...because here comes the Megatherium. Closer inspection leaves one puzzled - on its hind legs the Megatherium was as tall as three elephants stacked on top of each other; it appears to be a mammal, one that became extinct no more than 10,000 years ago, and was endemic to South America. But what was it?
It was giant something, but a giant what?
Do you know what a sloth is? It's that lazy little tree-dwelling mammal that's not exactly an ape, but is instead related to the ant-eater. It has claws and it uses them to rake in leaves. Now take a closer look at this Megatherium's hands. Do you see the claws? Do you see what it's doing? It's eating leaves, isn't it?
That's because it's a giant ground sloth. Employing a well-known Finnish children's program as an analogy, one might call this giant ground sloth

ISO KAKKONEN

The Megatherium, along with a plethora of other ground sloths, once made up the bulk of large North and South American mammals. Had they made it to modern times, we would most probably view them as a kind of American analog to the elephant. Yet they did something the elephant can not - a giant ground sloth could rise to its hind legs, using its muscular tail to form a tripod. This enabled it to reach extremely high lengths, pulling down branches of leaves other ground animals could not reach.

It is often thought another legendary extinct member of Pleistocene megafauna - the Smilodon or saber-toothed tiger - hunted the Megatherium. Yet no predator could out-weigh this particular 6-ton beast. It is true, however, that Smilodons hunted smaller giant ground sloth species. An adult Megatherium, however, was hunted by no one. Instead we find Glyptodon fossils that died on their backs. This hints at Megatherium scavenging or hunting this animal, as no other known animal existed in South America during that period that could flip an adult Glyptodon.

Glyptodon
was a large, armored mammal of the family Glyptodontidae, related to armadillos. Flatter than a Volkswagen beetle, but about the same general size and weight, Glyptodon is believed to have been an herbivore.

One might notice a superficial resemblance to Ankylosaurs, the tail-wielding tanks of the Age of Dinosaurs. The Glyptodon, however, is a very recent mammal, and thus an example of convergent evolution - it had acquired the same biological traits as an Ankylosaur, yet it belonged to an unrelated lineage. This lineage being the superorder of Xenartha, currently comprising of Sloths, Ant-eaters and Armadillos. As giant ground sloths already demonstrated, this particular group used to be more wide-spread in the Americas.

Most striking of its sauroid traits was the Glyptodon's armor. Before the first widespread human habitation of the Americas, during the end of the last glacial period, around 16,500–13,000 years ago, the Glyptodon used to survive by being, quite simply, un-flippable. That is, un-flippable by anyone but the largest giant ground sloths. Alas, this strategy excluded the possibility of Newtonian science. Paleo Indian newcomers quickly learned to employ leverage as a mechanical advantage - give me a lever long enough and I will move the Earth itself! By a familiar twist of fate, it was the shells themselves for which the Glyptodon was hunted to extinction. For Paleo Indian hunter-gatherers, they made perfect shelters. Imagine the strange and unfriendly Pleistocene wilds of South America, a continent sprawling with monsters and giants now long extinct. Imagine the Amazon, a place where the gods themselves were taken aback by the horror they had brought into the world, leaving creation unfinished - a popular myth among many South American tribes. Now imagine the warmth and shelter of a familiar Volkswagen beetle.

To your left lie the skeletal remains of a Smilodon populator, "devastating sabre-tooth", largest species of the Smilodon genus, heaviest feline ever to walk the Earth. The populator weighed in at around half a ton.
If one were to take a closer look at its short hind legs and powerful front legs, the arching shape of its vertebrae, one might notice there's something different about this large cat. The populator seems more bear-like than its graceful living relatives. This is because all sabre-toothed cats belonged to a sub-family of felidae that was neither pantherinae, (Tiger, Lion, Jaguar, Leopard) nor felinae (Cheetah, Leopard, Lynx, Domestic Cat et al), but a third, now entirely extinct sub-family of felidae called machairodontinae. These large cats were considerably more bulky and less graceful than cats today, plus they had elongated canines. Though the best known species (populator and fatalis) were endemic to the Americas, sabre-toothed fossils appear all over the world, from Africa to Asia.
Although one can't shake the feeling that there was something special happening in the Americas. Here sabre-tooth cadres were reinforced with the likes of the Nimravidae (the "false sabre-tooth tiger" - neither a feline, nor a bear) and the Thylacosmilus, a marsupial (!) sabre-tooth tiger.
All lineages stop at around 10,000 years ago.

If the populator was the heaviest feline ever to walk the Earth, perhaps there was a species that weighed less, but was in fact larger in size?
Behold! - Panthera leo atrox, the American lion, 4 meters long, as tall as an adult human male, largest lion in history, became extinct 11,000 years ago.
It is extremely difficult for me to overstate the sheer amount of respect I have for Pathera leo atrox. I want to die at the hands of this animal, I want the American lion to crush my skull between its jaws, I want to leave the Earth in laughable, hopeless, immeasurably inferior opposition to this epitome of a superpredator. I don't want to discuss keynesian economics with you, friend, I want its teeth in my brain. I don't want to go on a safari, I want to have a heart-attack before an Arctodus simus mows me down.

Arctodus simus, giant short-faced bear, second largest mammal land predator of all time, endemic to North America, became extinct 11,500 years ago, was the last known hypercarnivore.

"Hypercarnivore?"
"Hyper. Carnivore."

Remember when I told you no one hunted the Megatherium? I lied.
A hypercarnivore is a predator that predates herbivore species specifically adapted to be un-predatable. The only means for a herbivore to achieve this untouchable status, is to outweigh
all predators.

These herbivores were the Megatheriums, the American Mastodons, the Woolly mammoths - animals so large, it would be extremely unpractical for a predator species to become large enough to take it down. 1 ton appears close to the size limit of carnivorous land mammals, relating to available food as well as metabolic requirements.
And then there's Arctodus simus, walking the thin line between niche adaptation and insanity, weighing in at around 1,2 tons, capable of felling an adult mammoth.
There are no living hyperpredators, fossil records suggest only a few have existed after the Cretaceous-Tertiary Extinction event took out the dinosaurs: Ursus maritimus tyrannus, ancestor of the Polar bear, largest mammal land predator of all time (100,000 years ago); Andrewsarchus, an hyena-like omnivore with jaws 70 cm long, closest living relative - the whale (35 million years ago); and the Sarkastodon, a Mongolian hypercarnivore of the of the order of Creodonta, because not all meat-eaters have to be of the Carnivora order (40 million years ago).
It is in this pedigree, that the Arctodus simus met its Paleo Indian demise.

What happened? What could possibly have contested with this killing machine?
It's called the "pre-historic overkill hypothesis." Backed up by a variation on its theme, the "secondary predation hypothesis", it is currently the leading explanation behind the Quaternary extinction event, a sudden mass extinction of large land mammals at the end of the last ice-age, 12,000-10,000 years ago.
And this is how it plays out in the Americas.

During the 2000 years between their arrival and the onslaught of the Quaternary extinction event, Paleo Indians use spears and group hunting to take out:
1) first the slow moving giant ground sloths
2) then the massive rhinoceros-like Toxodons
3) moving on to herds of Stag-mooses
4) and numerous megafaunal species of Saiga
5) and the American Mastodons
6) and Colombian mammoths
7) and Pinckney's New Hog - former largest species of rodent on the planet
8) in the meanwhile opting to skip the domestication of Hippidions, essentially American horses, in order to slay them
9) along with Camelopses, giant American camels
10) and Equus lambei, the Yukon wild horse
11) and Macrauchenia, a slender llama
12) stopping only to construct make-shift shelters out of all species of Glyptodontidae - not only the fore-mentioned Glyptodons, but also the Doedicurus below (sadly robbing us - AND OUR CHILDREN!!! - of the priviledge of seeing its 3 meter, flail-wielding self unwittingly shuffle about its enclosure, oblivious to the fact that it is no longer an animal, but a clown.)
d
By now the Megatherium would have no Glyptodons to flip over - which would be a considerable problem, were the Megatherium not extinct, along with all prevalent herbivore species on both continents. Leaving the Arctodus simus, the American lion, and the Smilodon populator - as well as any other large predator - without the bulk of its prey. About this time the fore-mentioned secondary predation hypothesis would kick in.

You see, "overkill" is such a simple word. Killing an ant with a flamethrower is overkill, as is, for example, a nuclear land mine. Its results are a bit trickier.
r/K selection theory sees all species as trading between quantity and quality of offspring. Megafauna - especially predatorial megafauna and its crown achievement, the apex predator - almost exclusively chooses the latter. The Smilodon populator was thus a K-selected species, opting to go for quality. Such species are strong competitors in crowded niches, and they invest more heavily in fewer offspring, each of which has a relatively high probability of surviving to adulthood. Along with that certain je ne se quoi that makes young men want to die by their hands. Which goes to say they tend to inspire awe.
When you're an hypercarnivore on a continent without the very prey your fringe strategy was based upon, it's an open and shut case. But even if you're able to switch to smaller prey, for the likes of the American lion, competition with lesser yet more adaptive predators like wolves will almost always mean extinction. Good-bye scimitar cat, good-bye Xenosmilus.
That, in a nut-shell, is the secondary predation hypothesis.

I leave you with my good friend Ornimegalonyx oteroi, the Cuban Giant Owl. Standing at around 1,1 meters, the Ornimegalonyx was a giant flightless owl that lived in Cuba, 10,000 years ago. Sometimes also called the Giant Cursorial Owl, because it ran very, very fast.
Consider the Ornimegalonyx a sort of cross between an emu, a stork and an owl. What it liked to do, was ambush its prey. The Cuban Giant Owl would sit in a tree, night vision on. And then it would suddenly drop on you, using its vestigial wings as a sort of parachute.

Next time, join me as we explore the rest of the planet before and during the Quaternary Extinction Event - an overture to the Holocene extinction, always looming on the horizon. Expect this as well to be an undertaking of the monotonous kind, accompanied by the same old funeral dirge - overkill from New-Zeeland to Africa.

PS About that pale shadow in the headline, John, just take a look outside. Why not get lost in the woods? Nothing will happen, nothing is there. Just some ants, some rats and a wolf.


HOLOCENE EXTINCTION pt. 1 - INTRODUCTION
HOLOCENE EXTINCTION pt. 2 - THE PALE SHADOW OF PLEISTOCENE MEGAFAUNA

HOLOCENE EXTINCTION pt. 3 - WE ARE SO SORRY