Thursday, June 17, 2010

Review: Kent - Gamla Ullevi

d
That's right, Gary's back! Believe it.

Algebra was a motherfucker. Twelve hours straight behind the textbook last night. Thought I would never make it, but I did! Everyone else did theirs back in May, just me and the old hag in an empty classroom. She took a ten minute break and I proceeded to cheat the hell out of it.
Alright, off to chemistry, winged that mofo! One more trip!
C'mon missus, neither one of us wants to sit here over summer. Let's just call it a „C“ and be done with it. I know my geography,“ I pointed to the map, „This is fucking Paris, pardon my french.“
And that was that bitches! School's out for summer.

It's this kind of juvenile exuberance, a sense of relief that radiates off Kent's new double A-side single „Old Ullevi“ - a soccer stadium in Göteborg - andScetches for Summer“. Arriving at a miraculous 7 months after last year's career highRöd“, the single signals the coming of yet another electronic Kent album. In about two weeks. You heard it, bitches. Another one. In two weeks.
The album will not be called „A Place Under The Sun“. This time Kent are going for „A Place In The Sun
And judging by the euphoric strengths ofGamla Ullevi“, they've done it. By far the flashiest of the two singles, a MIDI-sounding electronic sample is almost instantly joined by some wacky Brazilian football stadium percussion. Yes kids, this is Kent's take on football and it's a blast. The song's third turn in just about 10 seconds sees a thick bass-drum dropped on the verse, as Joakim Berg comes in all mellow and victorious.
The chorus is a a joyous yoo-hoo and a mellow hum. And that's that. That's all Gary's got to say about this summer's Scandinavian megahit. It's way better as a single thanRöd'slumberingTöntarna“ - a song that took it's merry time to grow on you.
Scetches for Summer“ is a harder nut to crack. Well, not exactly. It's just a tad bit harder than the instantly loveableGamla Ullevi“. „Scetchesis a mid-tempo summer-song, an SUV-lovin' off-to-the-summer-house hurrah, and it's good at what it does. It's just not as strong a single asUllevi“. 9 / 10

Review over. Now let's take a moment to consider what just happened. Launch interviews say they recorded this one in May. Yup, May. What did you do in May?
BetweenRödand „En Plats I Solenabsolutely no one on Earth did anything. BP spilled shitloads of oil, sure, and Greece and Spain went ass-up. But music-wise, nothing happened. I dare you to say something happened! I dare you! Because nothing did.
Surely this is a sign we should all double our efforts.

Tuesday, June 15, 2010

Filosoofiline stiilinõuandla: Weiningeriaan



"Ainult vaimselt alaarenenu kahtleks mehe ülemuslikkuses naise suhtes: kõik inimkonna vaimsed ja materiaalsed väärtused on mehe poolt loodud. Naise armastus mehe vastu on 50% loomalik kiim ja 50% vihkamine. Naine on negatiivne ja passiivne, mees positiivne ja aktiivne - selle avaliku saladuse taasavastas ja avalikustas Otto Weininger oma raamatus. Ning see - naise loomuse ja essentsi avastamine - läkski talle maksma tema elu."
-August Strindberg, 1903, nekroloogis Otto Weiningerile


TÕMBA ENDALE OTTO WEININGER PEALE!

Täna õhtul är
a meelita, ära luiska ega kelgi! Tõmba tšikid tõega rajalt maha. Ütle neile, et juba Aristoteles mõtles selle asja peale natuke ja leidis, et naine ei ole täielikult inimene. Paljunemiseski on vaja mehelikku hingestavat essentsi naise inertse, passiivse lumpen-essentsi ülesäratamiseks. Hiljem võttis Hegel teatepulga üle ja leidis, et naise ja mehe vaheline erinevus on umbes nagu looma ja taime vaheline erinevus. Schopenhauerile Hegel ei meeldinud, aga ühes asjas olid mehed ühel meelel: naise loomuses on käsku täita. Siis läks jälle noor Friedrich Wilhelm piitsaga naistesse ja teatas, et "pinnapealne" on nende kohta veel liiga palju öeldud. Ütle sellele tšikile kõike seda ja kui peaksid tahtma poeetiliseks minna, siis ütle, et ta silmad on küll ilusad, aga petlikud. Seal taga näed sina, Otto Weininger - kogu Õhtumaade misogüünia-traditsiooni loogiline lõpplahendus - kõigest aherainemägesid.

TŠIKID LÄHEVAD HULLUKS SU SEKSIKA PSEUDOTEADUSE PEALE!

Tea, et tõelisele weiningeriaanile ei piisa tõdemusest, et naised on frivoolsed ja pinnapealsed. See on su külapoe ees õllepudeliga vibutav naistevihkaja. Tõeline wei
ningeriaan on naiste vihkamise ümber ehitanud kogu oma maailmapildi. Viha naiste vastu on temas võtnud lausa kosmogoonilised mõõtmed, kogu maailm koosneb mees- ja naisessentsist. Eriti bioloogilised vormid. Viita Steenstrupile, Taani zooloogile, kes väitis, et sugu eksisteerib igas organismi rakus. Osta sellele chicale kosmo ja räägi talle arrhenoplasmidest ja thelyplasmidest. Vii ta ajarännakule möödund sajandivahetuse Viini, kus teadus oli veel uljas ja fantastiline! Kus naise igas rakukeses ulpisid jäledad thelyplasmid, tekitades vaimunõtrust ja aatevaba elustiili. Siis raba ta jalust viidates inimembrüo varajastele arengustaadiumitele, kus genitaalid on juba tekkinud, kuid sugu pole veel defineeritav. Räägi talle, kuidas sealt on pärit rudimendid nagu rinnanibud mehel ja müstiline "lanugo" naistel, kuskil seal, kus meestel on habe. Võta neiul piha ümbert kinni, tõmba ta jõuliselt enda vastu ja sosista talle kõrva oma weiningeriaanlik mööndus: igas meesorganismis on mõningal määral amorfset, vormitut thelyplasmi. Nagu igas naisorganismis on uljast arrhenoplasmi. Tähendab - lootust on.

Siis naaldu talle lähemale, kõdita oma vägevate vuntsidega ta naisehuuli. Firmly, without mercy, you move in for the kill: puhas naisollus ise on eimiski. See on sügavik, must sügavik, naine on konkreetselt ja ümberpöördumatult mittemiski.

Eriti jäledalt palju naisalget ulbib just juudi meeste rakkudes, teatad sa siis kiretult tagasi baariletile lösutades. Ära anna naisele, mida naine tahab. Ära sukeldu sügavikku.

PANE MÕNUSAT ANTISEMITISMI!

Sinul, endale Otto Weiningeri peale tõmmanud noorel mehel, võib olla r
aske mõista, miks sa nüüd veel juute ka vihkama pead. Kas sellest kõigest ei piisa siis juba? Oli ju Weininger ise ka juut!
But wait! 1902 aastal näeb noor Otto Weininger Wagneri "Parsifali". Heroilise juudiviha atmosfäärist kannustatuna kuulutab ta ennast protestandiks. Sealt edasi tõmbab Weininger naise ja juudi vahele võrdusmärgi. Hiljem teeb Hitler Weiningerile komplimendi: "oli üks hea juut ja see ka tappis ennast ära."
Weiningeri austajate hulka kuulub ka Ludwig Wittgenstein, üks XX sajandi kahest mõjuvõimsamast filosoofist. Wittgensteini tõmbas Weiningeri geeniuseteooria. Lihtsustatult näeb see välja nii: mehistest arrhenoplasmidest ebatavaliselt tulvil suurvaimul on kohustus oma loodusest antud geniaalsust täiuslikkuseni arendada. Ka Wittgenstein oli arrhenoplasmidest lausa higilõhnaline ja leidis, et ta on geenius. Ei tule kellelegi üllatusena, et ka Otto Weininger ise oli geenius. Nii peab enda kohta arvama iga õige weiningeriaan.

GO OUT WITH A BANG!

Aasta pärast kustumatut Parsifali-kogemust annab Weininger välja oma suurteose "Sugu ja Iseloom". Selleks ajaks on ta ka filosoofia doktor. Teose menu jätab Weiningeri arvates soovida. Ta üürib toa aadressil Schwarzspanierstraße 15. Seal suri Ludwig Van Beethoven ja Selles toas laseb Weininger endale kuuli pähe. Ta on 23 aastane.

Oma sõpradele jätab noormees endast järgmise mälestuse:

"Olles kord ta nägu näinud, ei suutnud keegi seda unustada. Ta laub
a suur kuppel oli selle märgiks. Ta nägu oli kummaline tänu ta suurtele silmadele; pilk nendes tundus kõike ümbritsevat. Hoolimata oma noorusest ei olnud ta nägu kena, see oli üpris inetu. Mitte kordagi ei näinud ma teda naermas või naeratamas. Ta ilme oli alati väärikas ja tõsine. Ainult kevadel väljas käies näis ta lõõgastuvat, siis muutus ta rõõmsaks ja säravaks. Nii mõnelgi kontserdil kiirgas ta rõõmust. Kõige imelisematel hetkedel, mis me koos veetsime, eriti kui ta rääkis mingist mõttest, mis teda huvitas, olid ta silmad rõõmu täis. Muidu oli ta ilme läbistamatu. Kuni viimase paari kuuni oli võimatu tema näost ühtegi märki leida selle kohta, mis oli toimumas ta hinges. Tihtipeale tõmbas ta oma näo krimpsu, nagu väljakannatamatus valus. Kui ma talt selle kohta küsisin, taastas ta koheselt enesekontrolli, andis ebamäärase või põikleva vastuse ja tegi muud juttu, muutes edasise küsitluse võimatuks.

Ta isiksuse mõju avaldus kõige enam öösiti. Ta keha näis kasvavat; tema liigutustes oli midagi ebamaist, olek ja maneerid tundusid deemonlikud. Ja siis, nagu see kohati juhtus kui vestlus läks kirglikuks, vehkis ta vihmavarjuga õhus, nagu nähtamatu vaimuga võideldes. "


Ja lõpetuseks midagi naistele silmarõõmuks, vasakult paremale: August Strindberg, Arthur Schopenhauer, Georg Friedrich Wilhelm Hegel ja Friedrich Wilhelm Nietzsche


FILOSOOFILINE STIILINÕUANDLA: WEININGERIAAN

Thursday, June 10, 2010

Top Secret Man

SEE, mis paneb Inimesi kunsti peale reageerima

on kunstniku võitlus omaenda piiratuse vastu

sel laupäeval ja pühapäeval toimub Patarei Kultuuritolm.

http://patarei.kalamaja.com/
Muu kunsti sees näeb seal ka minu filme -
GOTTFRIED HELNWEINist inspireeritud "Kollane Partmees"

ULTRAMELANHOOList inspireeritud "Melanhoolia Meloodia"

,
ilusat suve - sa tolmle!

Tuesday, June 8, 2010

Augusto Roa Bastos - "I the Supreme"


"I the Supreme"-i lasin ma enesele väljamaalt sünnipäevaks tellida. Teadmine ning soov seda teha tulenes sellest, et ma kammisin mingi päev Wikipediat. See on nimelt raamat diktaatorist. Diktaatoriromaan, nagu nad neid Lõuna-Ameerikas läinud sajandi teisel poolel kirjutasid, arutlemaks selle üle, kas "naljakas kuningas" on ikka see kõige lahedam valitsusvorm. Ning see on ka maagilise realismi esindaja, mis teeb ta oluliselt erinevaks enamikust raamatutest, mis sääraste tegelaste kohta kirjutatakse.

Diktaatorit kutsuti doktor Franciaks, ning juba Wiki-artikkel - mis oli tollal küll kirjutatud mõneti lopsakamas proosas ning hälbides enam sõnaraamatustandardist - andis mõista, et tegu on tähelepanuväärse indiviidiga. Doktor Francia valitses Paraguais. Paraguai aga sai Hispaania asumaast iseseisvaks riigiks, kui Napoleon Hispaaniasse sisse sõitis ja sinna oma venna võimule pani. Kui sa oled asumaa, vaata, siis sa ei lähe automaatselt uue kuninga võimu alla ja sul ei ole mingit moraalset kohustust talle makse maksta. Pealegi ei olnud ei Napoleon ega tema vend Paraguaisse sõitmas, et oma sõjavägedega seal kord majja lüüa. Vanas maailmas oli palju huvitavamaid asju teha tol hetkel.

Franciat kutsuti "doktoriks" sellepärast, et ta oli üks kahest ainsast mehest terves riigis, kellel mingi märkimisväärne haridus oli. Ta oli teoloogiadoktor ja filosoofiamagister, oskas viite keelt, praktiseeris õigust ja tal oli üldiselt aimu sellest, kuidas asjad käivad. Kui ta esimesest huntast maale ära läks, sest ta leidis, et see on üks piiden sõjaväele alluv valitsus, tuli valitsusel ta tagasi paluda, et ta nende heaks rahvusvahelist õigust teeks. Kasutades oskuslikult ära seda, et ta oli ainus tüüp riigis, kes midagi teha oskab, laskis ta ennast kiiresti demokraatlikel valimistel piiramatu võimuga rahvajuhiks hääletada. Algul kolmeks aastaks ja seejärel igaveseks. Igavene Diktaator. See on üks asi, milleks teda nimetati. Neil oli kena komme seal 18. sajandi lõpul ja19. sajandi alguses. Tüübid ei tundnud ennast diktaatoriks nimetades imelikult. Ei öelnud, et nad on presidenté või suure hulga erinevate komiteede sekretär, kui nad seda ilmselgelt ei olnud.

Diktaator on nimelt (nagu diktaat on etteütlus) see tüüp, kes ütleb sulle täpselt, mida tegema peab, ja siis sa täpselt teed seda. Doktor Francia valitses oma riiki täpselt kolme inimese abiga. Aastaid. Ja ta ei valitsenud seda kuidagi suvaliselt ja ülejala, vaid mikros iga detaili, tegeles inimeste igapäevaprobleemidega, õpetas sõdureid isiklikult saablit kasutama ja oli ülepea kõik tüübid, keda valitsuses vaja on ja veel terve hunnik tüüpe, kelle sarnaseid enamasti ei leia. Mitte et ta oleks leidnud, et nii ongi kõige lahedam. Ta üritas ehitada üles ilmakorda, mis põhineb Rousseau ühiskondliku leppe ideel ja Napoleoni, Robespierre'i ning vanade mõtlejate parematel mõtetel, aga kellegi teise kätte võimu anda oli väga raske, sest nad osutusid varem ehk hiljem alati neetud ebakompetentseteks korruptantideks.

Dr. Francia teod ja põhimõtted riigi valitsemisel.


Kogu maa järk-järguline natsionaliseerimine, nõnda, et see kuulus sellele, kes iganes seal peal töötas.
Väliskaubanduse täielik puudumine - Francia kartis välisvõlga ja ebavõrdseid kaubanduspoliitilisi suhteid, mereteed olid talle kinni pandud ja ta vältis ka maismaakaubandust. Seoses sellega kasutas ta protofordistlikku tasustamisideed, mis on säärane, et töölised peaksid saama piisavalt palka, et ise oma vabriku toodangut endale lubada saada. Majandus õitses ja mõned allikad ütlevad, et Paraguai ei ole tänapäevani saavutanud sellist industrialiseerituse astet, nagu toona.
Kirikuvarade radikaalne vähendamine. Olles ise suur askeet, kes paneb oma järgijäänud palga riigikassasse tagasi, oli Francial raske mõista, miks peaks kirikuõpetaja olema nii umbes sada korda rikkam, kui külakooliõpetaja. Ta parandas selle vea ära ja eemaldas kirikutest kõik, mis ta leidis ülearu olevat, tehes muuhulgas pihikambritest valvuriputkad ja lastes kiriku dekoratiivkangastest oma sõduritele paraadmundrid õmmelda. Religiooni päris ära ta ei keelanud, sest see oleks tema põhimõtetega vastuollu läinud, küll aga kuulutas ta ennast kohaliku katoliku kiriku peaks, et paavstil sellega midagi pistmist ei oleks, ja keelustas inkvisitsiooni. Samuti saatis ta laiali "patriootliku katekismuse", kuhu ta oli kirja pannud, kuidas tema meelest selle religiooniga olema peaks.
Orjuse- ja rassismivastasus. Orjusega oli niimoodi, et orjust ei olnud. Suhtelise varandusliku võrdsuse alusmõtteks oli printsiip, et "keegi ei tohiks olla nii rikas, et endale teist inimest osta, ega keegi nii vaene, et iseennast müüa". Rassismivastasus avaldus põhiliselt indiaanlastest ja mustanahalistest enamuse kaitsmises latiinodest vähemuse vastu, kes arvasid, et nad on mingil määral paremad, kuigi tegelikult olid ainult röövlid ja konkistadooride järeltulijad. Et seda jama ära lõpetada, keelustas dr. Francia latiinodevahelised abielud, lubades neil abielluda ainult värvilistega. Samuti võttis ta ükskord, kui linnaväljakult valitsusevastane pamflett leiti, pantvangi KÕIK hispaanlased (kokku 300) ja nõudis neilt kautsjoniks raha, mis oli peaaegu sama suur, kui tollane riigikassa.
Tegelikult ei sallinud doktor Francia abielusid üleüldse liialt - ta nõudis, et ta saaks need kõik ise sõlmida ja nõudis abiellumise eest suurt maksu. Ka ta ise ei abiellunud kunagi. Oma sellekohaste eelistuste kohta pole ma talt põhjendust leidnud, millest on kahju.
Ta pooldas ühendatud Lõuna-Ameerikat konföderatsiooni näol, kuid tema prioriteet oli oma riigi suveräänsuse kaitsmisel. Lõppeks Simón Bolivár ebaõnnestus ja suri eksiilis, samas kui Francia säilitas oma kättevõidetud koha surmani.

Antud viited ning programmid olid minu meelest piisavalt huvitavad, et tema kohta edasist informatsiooni saada. Ja Augusto Roa Bastose romaan annab seda. Sa kuuled töödeldud originaalallikaist, kuidas see tüüp oli, mida ta kirjutas ja rääkis, kuidas oli seda riiki teha. Piir ajaloo ja väljamõeldise vahel on üsna nähtamatu. Narratiiv kui selline puudub, vaatepunkt ja jutustusviis muutuvad, vahetub punkt ajas. Selle lugemine võttis mul kuu aega aega, kui mul tavaliselt ei võta asjade lugemine kuu aega aega. See ei ole täielikult raamatu süü, aga see ei ole kahtlemata mingi väga kerge raamat, mida lugeda. Raamat keskendub valitsemisele, kirjutamisele ja keelele, see ei peagi olema kerge raamat, mida lugeda, sest seda ei olnud kerge kirjutada, ega ei olnud kerge olla see diktaator, kelle suu läbi autor seal enamasti räägib. Vana mehe sisemonoloog, kahtlused ja võim, enesesüüdistused ja aeglane, ent kindel hullumine. Autor ei lähene valitsejale selgelt positiivsest või negatiivsest seisukohast, mida on ääretu mõistlik teha. Mõneti on see raamat suunatud ka Paraguais raamatu ilmumise ning kirjutamise ajal (...-1974) valitsenud mehe vastu, kes oli samuti diktaator, valitses veelgi pikemat aega, ning oli üldiselt põhimõtetelt nõmedam mees. Too keelas ära nii raamatu kui kirjaniku.

Üldiselt hinnatakse seda raamatut kriitikute hulgas kõrgelt, olles nii diktaatoriromaani kui maagilise realismi üks säravamaid esindajaid. Ma arvan, et keegi võiks kätte võtta ja selle eesti keelde tõlkida. On ju nii, et eestlastele meeldib maagiline realism ja neid huvitavad kurjad diktaatorid (ja kuumad ladina rütmid)? Ja ma leian, et see sobiks eesti keelde paremini kui inglise keelde. Revolutsioonist rääkimiseks sobib inglise keel küll, aga lõuna-ameerika müstika jaoks jääb veidi lahjaks. Mitte et Helen R. Lane'i tõlkega midagi halvasti oleks.

From Government House to the humblest hut on the farthest border, there reigned the gleaming white of patrial lime. My panegyrist will say: The House of Government was turned into a receptacle that received the vibrations of all Paraguay. Palingenesis of white on white. The pasquinading chivosis, for their part, will murmur that it was turned into the tympanum of the moans coming night and day from the captives in the labyrinth of the subterranian dungeons. Ear-Trumpet-of Command. Receiver of sounds of a people on the march. Cornucopia of the multiple-fruit of abundance, some hymn in praise. Palace of Terror that has made an immense prison of the country, the exiled oligarchons, those migratory batracians, croak. What do I care what those deserters say! Let them taunt me, as they taunted Christ. Apology/Calumny mean nothing. They slide off the facts. They do not stain the white. White are the tunics of the redeemed. Twenty-four elders stand robed in white before the great white throne. The ONE who is seated upon it, white as lambswool: the whitest of all in the dark Apocalypse.

Here too in luminous Paraguay white is the attribute of redemption. Against this background of blinding white, the blackness in which they have clothed my figure strikes even greater fear into the hearts of our enemies. To them black is the attribute of Supreme Power. A Great Darkness, they say of me, trembling in their cubicles. Blinded by the whiteness, they fear more, much more, the blackness in which they catch the scent of the Exterminating Archangel's wing.

See ei ole, nagu öeldud, kindla moraalilise ideega raamat, vaid raamat, mis äratab mõtteid. Mina leidsin sellest loo traagilisest kangelasest, Prometheus-Sisyphosest, loo idealismist poliitikas ja meeldetuletuse selle kohta, kuidas kõik utoopiad nõuavad enese toimimise jaoks paremat Inimest, aga keegi ei tea, kust teda leida. Ja seal on emotsiooni ja inimeseks olemise tunnetust. Ja ma arvan, et seal on veel midagi. Ma loen teda kunagi veel.

Hinne on tavapäraselt kõrge, eks ole. Arvamus on nihkunud seitsme ja kümne vahel edasi-tagasi. Olenevalt meeleolust, millega ma teda lugesin. Ei ole iga-ilma raamat.

NEXT IN LINE YO: Idioodi-seeria tuleb tagasi!

Andke inimestele tagasi nende surm

Ma ei tea, kas eetilistel kaalutlustel tohib matusepiltidega artiklit illustreerida. Aga ma ei tea ka mille muu pärast neid matusepilte muidu tehakse kui selleks et meenutada surma ja meenutada elavat.

Viimase aja eufooriliste postituste ja kommentaariumide valguses tahaksin pöörduda hoopis inimeseksolemise tuuma juurde. See on surelikkus ja surma kajastumine kultuuris. Matused on viimaseid tseremoniaalseid pidustusi, mis meie aega on jäänud ja needki on kadumas. Ma tahan valjuhäälselt osutada sellele, et surm on inimestest lahutatud. Sellega tegelevad mingid salapärased organisatsioonid, mille nimi on matuseteenused ja mis teevad kõike alates lahkunu surnukuuri toimetamisest kuni peielauani. Me ei näe surnuid. Miks me neid ei näe? Tallinna-suuruses linnas peaks päevas nägema vähemalt kümmet matuserongkäiku.

Ma olin 11 aastat vana, kui suri minu vanaema. See oli varane oktoobrikuu, ma ei olnud kunagi varem sügisel maal käinud. Me olime maal terve nädala, mind oli perekondlikel põhjustel koolist vabaks lubatud. Mäletan, et sadas peenikest vihma ja oli soe, aed oli raagus ja lage, ma kiikusin ja kreegipuudelt pudenes kreeke. Vanaema oli aidas. Öösiti põles tema juures küünal. Sügisõhtud lähevad vara pimedaks, ma käisin aita küünlaid juurde viimas ja ma ei kartnud üldse.

Matusepäev oli päikeseline ja soe. Kui kirst hauda lasti, siis kaeti see rohelise-kollasekirju baikatekiga, täpselt samasugune punase-kollasekirju on meil alles, magan selle all iga suvi. Pärast oli kodus peielaud ja vastu õhtut, kui mehed olid kõvasti napsu võtnud, puhkes päranduse pärast tüli. Vanaemal oli üks asi – viimane suur tikitud Muhu tekk – ja see oleks pidanud edasi kanduma pere naisliini pidi. Vähemalt nii ma sain aru. Läks teisiti ja see oli päris suur sõnelus. Ka anti mulle peietel kärjemett, see mesi oli aga liiga hilja tarust võetud ja kärgedes olid juba nemad kelle jaoks kärjed tegelikult tehtud on.


Mu tädi, kellest kunagi tuleb kindlasti omaette jutt, suri Tallinnas haiglas. Kui ma poleks eraldi palunud, ei oleks mulle surnukeha näidatud, see oleks rännanud salapäraste korraldajate kaudu otse krematooriumi ahjudesse. Ma mäletan imelikult ähmaselt aga see tundus olevat selline ruum kus on väga palju tsingitud riiuleid. Kuskilt lükati välja tsingitud alus. Surnu oli selle peal ilma riieteta.

Ma tahan öelda , et tänapäeva inimene on jäetud ilma aastatuhandete jooksul välja töötatud kaitsvatest rituaalidest, mis aitaks tal mõista ja leppida ja hüvasti jätta – alates surnuvalvest ja surnupesust, rääkimata läbi linna kulgevast matuserongkäigust. Ärge kiskuge surnut ära omaste juurest. nii nagu te ei kisu enam titte ära ema juurest. Ma ei tea, kui palju on praegu kodust ärasaatmisi, mujal kui maakohtades. Võib-olla see ei ole enam lubatudki. Kuid pigem tundub mulle, et surnu tahetakse võimalikult kiiresti kaelast ära saada, sest keegi ei oska temaga midagi peale hakata. Seesama põlvkondadevahelise sideme puudumine. Vanad naised, kes tulevad surnut pesema ja peielauda tegema. Mis mina ka sellest tean. Sa ei saa ju linnas kolmandalt korruselt naabrit appi paluda, kui sul kadunu kodus on. Aga igal inimesel peaks olema võimalus näha ja kogeda surma kui ühte loomulikku elu osa, ka väikesi lapsi ei peaks jätma matustelt koju. Ma soovitan tõsiselt - minge paljudele matustele – näete sugulasi, keda te muidu kunagi ei näeks. Järgmine kord näete neid järgmistel matustel.

Oleks ka vaja et midagi võetaks ette kui inimesel peaksid olema erisoovid seoses oma surmaga. Võib-olla ta soovis , et ta maetaks istudes. Või näoga lõuna suunas. Või kivikalmesse. Või koos oma asjadega. Ka pooldan ma väga et tuleksid tagasi hauamonumendid, kasvõi pisikesed nagu aiapäkapikud. Ma oleksin nõus ise hauamonumente looma.

Ma arvan nõndasamuti, et see ilmalik onu, kes matustel sugulaste näpunäidete järgi ümmargust juttu veeretab, tihti ajades segi lapsed ja vanemad, vähematest faktivigadest rääkimata, peaks tegelikult kuidagi mängust välja jääma. Usutavasti leiab ka omade hulgast inimese, kelle hääl ei värise ja kes on piisavalt meelekindel, et see jutt enda peale võtta. Ja siis see ilmatu rahakulu, mis matustele arvestatakse. Võib-olla ei peagi andma seapraadi ja valget viina ja puljongit pirukaga. Või tegelikult ikka peab? See on see, mis vabastab inimese pingest, kus peielised tõstavad toosti ja tõusevad kordamööda püsti ning mälestavad kadunut hea sõnaga.

Kindlasti on matuste korraldamine raske. Kas tänapäeval antakse mingit matusepuhkust? Üks päev? Kaks? Mis maailm see ometi on, kus me elame. Kui kümme kadunu lähemat sõpra oma jõud kokku paneksid, poleks sellist unifitseeritud matuseteenindust tarvis.Ma täpselt ei tea, mis see on, mille vastu ma võitlen, aga mul on tunne, et need on kirstukaupmehed, urnimeistrid ja surnumatjad.

See on nähtamatu surmaga kaubitsev maailm.

Ma tahan, et omad mataksid omad.

Sunday, June 6, 2010

Et kõnelda sinuga



Näitlejad: Ivo Reinok, Ott Kartau, Mari Pokinen.

Etendus esmaspäeval, 7. juunil kell 19 (ehk seitse) von Krahli proovisaalis. Sündmust saab näha ka Baltoscandalil, mis toimub 7.-10. juuli Rakveres. Piletilevi lehel on see kokku võetud nii: „45 minutiline meditatsioon lähedusest, kõnelemisest ja adumisest. Kolm näitlejat kasutavad oma kehasid kui kõnelemise, tundmise ja koos olemise intstrumente.“
Just sel päeval, kui P. J. Harvey „To Talk To You“ nimekaim Viljandis esietendus, olin lugenud Toktumi’st, mis on suhtlust hõlbustav miski. Toktuyu, toktumi.
Tükist oli mulle rääkinud sündmuse kostüümikunstnik Triin Randver, kes oli kirjutanud, et esitlus toimub maaliklaasis, mis muutis sündmuse juba ette hämmastavaks, maaliliseks ja klaasiliseks. Kohale jõudes suunati meid muidugi maaliklassi, mis oli aga kahe klaasist seina ning paljude laeakendega. Kuna seinad ja lagi ei olnud mitte täisnurga all, ning õues oli pime, võis peegeldusi näha kõikjalt, nagu näitlejad oleksid peegelkarbis – kui kellegi nägu kellegi teise põlve tagant ei näe, näed seda aknast öö taustalt. Eeldan, et Krahlis selliseid tingimusi pole, aga mulle andis see palju juurde. Ning publiku jälgimine, sest tegelikult oli ju mingil määral tegu sotsiaalse eksperimendiga. Mulle meeldis lavastaja Jim Ashilevi avakõne, sissejuhatus, enne etendust. Ma tahaksin seda rohkem näha.
d
Meelde tuli fraas „jõu- ja ilunumbrid.“
d
d
„Et kõnelda sinuga“ oli minu jaoks nagu instrumentaalmuusika või siis häälikutest koosnev luule, Sigur Rosi laulud, ja nii edasi – et kes otsib, see leiab ja igaüks võib saada sellest midagi erinevat, iga kord kui ta seda näeb. Näiteks kui keegi poleks mulle hommikul Toktumist ega maaliklaasist rääkinud, oleks juba teisiti olnud. Mis puutub tõlgendamisse, siis paarkümmend minutit kestnud loo sõnades kuulis üks, et Jeesuse veri pole mind iial alt vedanud; teine, et Jeesuse veri pole mind kunagi leidnud; kolmas, et pole aidanud ja nii edasi. Tänu sellele sai iga üks erineva emotsiooni.
Vähemalt üks inimene jäi diivanil magama. See tundus nii ilus, nii mugav. Just selle pika muusikapala ja kõikehõlmava rahu saatel. Nüüd tahaksin ma teha teatrit, kus on sama mugavad toolid kui kinos. Istekohad, kuhu võid ära kaduda. Nii, et teatriskäik ei oleks nõnda väsitav füüsiliselt ja vaimselt kui ta vahel olude sunnil on.
Nagu lugeja näeb, ei ole ma sündmuse kohta praktiliselt midagi öelnud, rääkinud üksnes kaudsetest assotsatsioonidest. Ütlen, et oli väga hea.
d
Etendusi nimetatakse tükkideks, ja minu jaoks oli see „Jimi tükk“, osake temast, millest mina sain midagi subjektiivset, olles temaga kokku puutunud. Seetõttu mulle meeldib kuulda, mida selle kohta öeldakse. Ja kas öeldakse. Ma nii väga üritasin sisu mitte ära rääkida.
d

Nihilism

ZA/UM presents: Joomapidu
ehk Lex Rostov kaitsmas Baka lõputööd.


Tartu, 9. juuni, Kunstimuuseumis mis on raekoja platsil viltune maja. Ma pole kellaajas kindel. Lõuna paiku? Siin on videokutse.



Et sa teaksid siis see, millest mu tööd on, see on see kõige ilusam ja püham asi siin maailmas, ainuke asi millest üldse mõtet mõelda on. See on

Nihilism.

See on joovastus, ülendavalt pidulik võidu ja armastuse tunne mis su vaimsuses apokalüptilise tsunami ja maavärinatega paiskab segi kõik kained mõtted. Mis ilus vaakumis hõljumise tunne, mis magus sumin su peas, käed värisevad ja suu tõmbub irvesse, paljastuvad kolm päeva pesemata hambad.

See on sügav usutunnistus, püha absurditaju ja kõiksuse põhjasoppidesse ära peidetud eesmärgituse ja kliinilise puhtuse kuulutamine. Taipamine, et elu ja maailm ei ole ära määrdunud mingite kõrgemate ideede poolt. See rahustab ja hellitab ja kosutab sind, sest temasse uskudes sa tead oma paika maailmas ja kust sa tuled ja kuhu sa lähed ja kui sa öösiti unevaesuses mõnikord kahtledki siis tuleb sul vaid silmad sulgeda kui juba tunned emakese Nihilla õrnu käsi sind embamas ja oma rinna vastu surumas.

See on ka vihkamine. Õli ja tõrva karva kibestumus ja hapu pettumus endas ja oma saamatuses. Hammaste kriginast ja plaksumisest saadetud roppustevaling mis marineerub nätskeks oma võimetuses emmata seda kõige pühamat tunnet, seda kõige avaramat vabadust. See venib ja kleepub ja aheldab sind, see on kohutav paralüseeriv põlastus ja jälestus maailma vastu mis sitane ja igav ja ei vääri sind.

See on ülim õigus, ta lubab sulle kõiki mõtteid, jutte või tegusid. Ta võtab sult käest ja juhatab sind läbi moraalimetsade ja normiorgude, lükkab hellalt eest kõik kütkekardinad. Ta tilgutab neile pipetiga lahustit ja puhub hästi õrnalt ja vaatab kuidas nad lagunevad ja lahustuvad ilusates keerismustrites, kui värv millele on tärpentini sattunud. Alles jääb vaid puhas viina kargus, külm ja terav ja selge ning sellel sillerdav valgus.

Ja lõpuks on see käed taskus irvitamine. Nagu sissisõdalane mägedes oled sa võitmatu, sest sind ei ahelda ükski riik ega tõde mille eest seista või mida kaitsta. Tunneta oma võimu, hammusta sellest hästi suur tükk, mälu seda kaua, naudi kõiki ta nüansse ja siis sülita välja sest sa irvitad ka tema enda üle ja selle rituaaliga oled sa nüüd saavutanud seda mida sajandite vältel ei ole suutnud saavutada saamatute demokraadite, filosoofide, revolutsionääride, poeetide, anarhistide, kurjategijate massid, sa oled nüüd vaba.

Välja näevad nad sellised:

1. Jeesuse Veri
Tootedisain, readymade, performance. (Trobikond veinipudeleid)

Joovastus

See on kunstiteos ja on selles suhtes väärtuslik objekt, aga ta on ka vein ja teeb sind purju ja on ka selles suhtes väärtuslik objekt.

Etikett veinipudelil. Odav vein, keeratava korgiga. Läksin vaatasin mis kõige kangem kraad poes saadaval oli ja lisasin sinna ühe otsa, vot nii kange on.


2. Ave Cioran!
Munatempera krunditud tahvlil. Ikoon.

Pühadus

Klassikalises ikoonimaalitehnikas teostatud, umbra ja munatempera ja viinaga kinnitatud kuldlehed ja kõik. Siinjuures on oluline pretensioon ehtsusele.

Ma olen vaimustuses jumala ideest, see on vahest ehk kõige suurem ja ilusam konstrukt mille inimene on kunagi loonud ja tundub, et ta on ka üks kõige esimesi. Naljakas mõelda kuidas inimkond on tuhandeid aastaid loonud ja ehitanud ja kunagi pole oma kõige esimest teost mastaabilt, majesteetsuselt ja geniaalsuselt ületanud. Sealt sündis ka headus ja see sünnitas ka kurjuse. Mulle tundub, et viimast äkki rohkem, aga hüva, see pole praegu teemaks.

Jumalasse uskuda tähendab panna usaldust millesegi enesevälisesse (ka teadusesse uskuda, kuigi teaduse garantiid on natuke mõistlikumad kui iidsus ja teiste inimeste usk). Niisiis, ikoon on oma pühaduses üks ilusamaid objekte millesse inimene on end investeerinud. Ta on tekitanud jumaluse kujutise mis on pühaduselt peaaegu võrdne teda toetava idee endaga. Tõeline leap-of-faith ja julgustükk pühendunu poolt.

Meil ei pruugi kahelda, et õigeusu ikoonimaalija pühendab end oma töösse täielikus siiruses ja usus, veendumusega, et ta on tegemas midagi tõeliselt ülevat ja olemuslikult olulist, leidmas kontakti pühadusega väljaspool iseennast. Mingi metafüüsilise tõelisusega. Aga mis mõnitamine see on, et nooruk lubab endale neidsamu pühaduse tehnikaid ja võtteid, et teha pilt surnud kirjanikust? Tahan laenata selle kultuuriruumi traditsioone millegi hoopis teise tegemiseks. Mis hea pärast ma neid reegleid järgida tahan? Et inimkultuuri saavutuste seast ühte kõvemat rakendada oma ideede jaoks. Tahan laenata sealt jõudu, sest noored poisid võivad irvitada ja öelda: "Cioran - Nihilismi Pühak".

Siia võib üles sättida ka oma kaltsaka "Lagunemise Lühikursuse", kusagilt maitsekas kohast lahti tehtuna, ägedad ütlemised pliiatsiga alla joonitud. Või oleks see kuidagi külalise solvamine, nagu ma annaksin mõista, et ma ei usu külalise lugemusse piisavalt ja justkui arvaksin, et ta ei võiks teada kellega on tegemist?

Mõnes mõtteks peaks kujutatud olema hoopis Baudrillard, on ta ju otseselt kirjutanud ikoonide ja jumaluse vahekorrast, sellest simulaakrumi ja tõe suhtest. Hiljem terve seeria maalida, näidata üles austust nende pühakute vastu.

d
3. Meie, Tema Sõbrad
Akrüül ja õli lõuendil, Mixed Media. (300 x 200)

Vihkamine

See on natuke nagu meditatsioon vihkamisest. Ma proovin sellest küll üle olla aga ma olen tegelikult üks väga väiklane, kibe ja vihane inimene. Võiks öelda, et ma elan selleks, et kätte maksta. Alates bussijuhist kes uksed nina eest sulgeb, esimesele tüdrukule kes jah ütles, klassikaaslastele kes nii igavad olid, nolkidele kes mu ninaluu lõhki lõid, saamatutele kunsti õpetajatele kes mu aega on raisanud. Kätte maksta kõigile, neile koledatele blondidele tüdrukutele kes mu olemist häirivad oma rõvedate roosade jopede ja helesiniste teksadega (mul on vastik teid vaadata), kätte maksta neile nokamütsidega jorssidele, kätte maksta nende idiootsuse eest, tahan neid alandada, tahan neid alandada nii väga. Naeran nende üle kui nad ei tea mõnda nime mida mina juhuslikult tean. Kirjandusest või filosoofiast või ajaloost. Intelligentsia vallast. Mulle meeldib mõelda, et ma olen intelligentsem kui mõni teine, kuigi mu lugemus kiita pole.
Kui ma olin väike oli mul üks sõber ja mulle tundus, et ta on parem inimene kui mina. Lahedam poiss. Ta oli nägusam, oli sportlik (vihkan sporti nii väga), sorava jutuga tüüp, meeldis tüdrukutele, sai häid hindeid. Mäletan ühte seika lapsepõlvest kus maal igavledes mingis eelpuberteediealises enesehaletsushoos võtsin ja sodisin terveid pabereid täis seda kui palju lahedam mu sõber must oli, kui palju naisi ta saab, kui rikkaks ta saab, mis kõvad autod tal olema saab (vihkan autosid). Millegi pärast joonistasin ma teda imelike lakitud juustega ja naeruväärses valges ülikonnas. See tundus tol hektel kuidagi õige kujund laheduse väljendamiseks. Aeg-ajalt näen teda unes ja vihkan teda.
On vaja kätte maksta, enne rahu ei saa. Olla ebanormaalselt edukas või hävitada end siit maa pealt. Jätta maailm ilma oma panusest ja andest. Majesteetliku üleoleva žestiga anda mõista, et sa mu seltskonda ei vääri.

Kui nüüd tsiteerida üht lemmikut siis "Ma olen väike aga väga jube mees."

Aga vihkamine pole ainuke motiiv siin, siia on sisse valatud ka sõprust. Tsiteerides ühte oma sõpra: "Ma loodan, et see mis meid siin ühendab on vihkamine".

4. Armastuse Kangelased
Õli lõuendil, installatsioon. (50 x 100)

Vabadus

Aiaiai, vabandan foto kvaliteedi pärast ja ka selle eest, et pilt on eriti vastikut moodi pooleli. Täpselt selles kõige piinlikumas faasis kus kael ja õlad on just üle maalitud, et neid ette valmistada korralikult läbi maalimiseks aga fotoaparaat oli käepärast just sellelsamal salajasel ajahetkel mida tegelikult keegi võõras näha ei tohiks.

Maal saab olema sisse piiratud kolme-nelja riidevarna poolt kus ripuvad mantlid, kübarad nende kohal, jalatsid nende all. Need mantlid on pildi ümber nii, et külalisel ei ole liiga mugav pilti ennast vaadata. Võimalik, et tahaks valgusega kuidagi nii mängida, et nad moodustaksid seinale neid varje mida lohakalt visatud riided tekitavad, neid kummitusi ja koletisi kes öösel lapsi hirmutavad ja tekki üle pea tõmbama panevad.

On vist üldiselt kokku lepitud, et armastus on Päris. Et on liblikaid kõhus ja on eneseohverdustujud ja on ka kiremõrvad ja kuigi kaine mõistus ja kohtuinstutsioon sulle seda mõrva ei andesta on publikul sulle siiski ohtrasti sümpaatiat. Armastusele omistatakse mingisugust ülevat võimu, sedasama kauget metafüüsilist ideed mis jumalalegi. See poeetiline asi mida nihilist ei usu. Mitte, et kehakeemia seal ei töötaks (aga see läheb liialt vulgaarmaterialistlikuks! Armastus on siiski habras ja õhuline). Mis siin on oluline on armastuse puhutuse ja kõikvõimsuse idee ja kuidas see ilus mõte ei kehti sotsiaalsete tabude puhul. Neljakümne aastane mees viimas lilli 13 aastasele kaunitarile (ja teda suudlemas) ei ole Armastuse Kangelane, ta on kurjategija. Aga kas mitte siiski veidikene natukene ka kangelane? Liputajamantli all mitte rõve, kahvatu ja karvane alasti keha vaid särav valge turvis, mitte kurjategija vaid õilis rüütel. Armastuse eest, ühiskonna vastu! Hoolikalt kootud moraalinormid ja määrused kahvatuvad kopitanutena selle kiirgava puhtuse ees millega armunud pedofiil oma armastust hindab. Vaata milline põnev moraaliprobleem, tõeline Xenoni paradoks.

Aga armastatu kardab.


5. Fuck The Proletariat
Õli lõuendil. (180 x 120)

Mõnitus

Nagu nad kõik, on ka see poolik. Foto tegemise ajaks ei olnud ma veel jõudnud tulla valgega nägu ja volte ja asju tegema.

See on mõnitus, ta on Banksy negatiiv, mitte tänaval, majaseinal, rahvale ja heatahtlik vaid galeriis, raamitud, kodanlastele ja parempoolne.

Figuur on trafaretiga aga mitte normaalse ehituskaupade poest muretsetud spreivärviga vaid väärika väärtus-iseeneses õlivärviga. See on Ivory Black, ostetud kunstnike liidu majast.

Tekst on muidugi sprei sest kes kurat õlivärvidega vandaalitsema läheb.

Saturday, June 5, 2010

Filosoofiline stiilinõuandla: Küünik


"Kes meist ei oleks käinud rikka mehe majas, söönud ta sööki, joonud ta jooki ja mõelnud - ma olen sinust parem."

- Diogenes Sinopest. 330 e.Kr

PEALETÕMBAMISEST

Kell on 21:00 laupäeva õhtul, sa lähed kodust välja. Peale tõmbad sa sellisel puhul oma nahktagi või küljelt punaste triipudega valge dress-ülikonna. Prostituudi kostüümi, võrksukkadega, ehk väike musterjope? Kui sa tahad välja näha nagu Nõmmel Reformierakonda valivate vanemate cannabust suitsetav laps, kellel on kaks scootrit.

Peale oma riietumisstiili tõmbad sa endale peale ka oma elustiili. Need kaks on tihedalt seotud. Lahe nahast tšekisti mantel võib olla ka lahe nahast Gestapolase mantel, võid olla autoriteeti fännav relvakollektsionäär või verejanuline klassivõitleja. Võid olla jatsubaaris vanu mehi lantiv pangateller või lihtsalt nalja pärast selline välja näha, kuigi sa tegelikult lähed Lasnale poistega spiidi tegema.
Viimase lihvi annab su tänavale astuvale tegelaskujule kõrvaklappides tiksuv muusika. Ja sellega see lõppeb - või vähemalt nii sa arvad.

Oma tegelaskuju ehitamine on nauditav tegevus, üks väheseid vabadusi, mida sa selles elus nautida saad. Maailm ei allu sinu ehitamisele, praegusel ajajärgul ei allu see õieti kellelegi, let alone viiekümneaastasele paksule mehele või kanale, kes selle ehitamisel appear working'ut viskavad.

Ei tasu oma tegelaskuju ehitamisel puberteediga piirduda! Tõsi, seal ehitatud toorikule teed sa hiljem niikuinii ainult parandusi. Aga seda tasub surmani välja teha, mõttetu on suur elumäng kahekümneselt nurka heita. Pane edasi, aga ära piirdu ainult rõivaste, elustiili ja muusikaga, lase käiku ka salajane neljas kategooria, mida nemad ei taha, et sa teaksid. Tõmba endale peale ka koherentne filosoofiline maailmapilt. Ära jää üht ja sama ettejuhtunud juttu ajama, ära piirdu ainult igava ja laialivalguva sõnavaraga maailma asjades. Mine täpseks!

FILOSOOFIA ON LAPSEMÄNG

Sajad targad mehed ja umbes poolteist naist on tuhandeid aastaid vaeva näinud, et sulle seda nänni teha. See on sädelev nänn, kaaluka mõttelaadi meeldivalt väärikas tumesinine taevas täis röögatuid piksevälgatusi äärmuslastelt. Või vastupidi. Pigem vastupidi. Kas sa näiteks teadsid, et Nirvana särgi asemele võid sa endale Tibetan Black Magiciani peale tõmmata ja mingi eriti hulluks ära minna selle värgiga? Selle neljas sajand enne Kristust värgiga? Kui näiteks valgustuse teema sinu jaoks goes all the way, võid enda peal korda saata inimajaloo kõige ekstreemsema elustiili-otsuse ja lõigata oma silmalaud peast. Constant elightenment! Nii toimetasid Buddha kaasaegsed. Need tüübid, kelle jaoks The Awakened One jäi veidi lahjaks. Või kui sa päris nii hullu filosoofilist statement'i ei taha, võid rokkida Neoplatoonikut koos Varakristlasega ja lobotomiseerida ennast. Peitliga. Aru jääb niikuinii ainult valgusele ette.

Lähemalt kavatsen ma sulle käesolevas stiilinõuandlas tutvustada Küüniku komplekti. See on suhteliselt lihtne starter-kit, võid selle võtta või jätta. Igatahes on teda kerge peale tõmmata, ei ole vaja tervet "Vaimu Fenomenoloogiat" läbi lugeda, nagu Noorheegellasel.

ONCE UPON A TIME IN ANCIENT ATHENS...

Otsustamaks, kas Küünik on sinu jaoks või ei ole, pead sa nüüd koos blogikangelasega väiksele ajarännakule tulema. Ajarännaku alguses unustame me ära, mis rumalad eelarvamused sul küünilisuse või künismi suhtes olid - need ei pea paika. Alt kitsenevates teksapükstes arhitektuuribüroo küünitseja ei ole mitte Küünik vaid arg valge jobu, kes kardab pühendumist. Sellel jamal ei ole Küünikuga mitte midagi pistmist. Kui sa seda jama tahad teha, siis on sinu jaoks Nihilist. Tea ainult, et seesamune arhitektuuribüroo mees on kindlasti kõige nõrgem viis, kuidas endale Nihilist peale tõmmata. Nihilistil on terve plejaad lahedamaid variante ka. Milleni me ükspäev jõuame. Või ei jõua ka.
d
Sest praegu läheme me, nagu sellistes
lugudes ikka, Antiik-Kreekasse. Täpsemalt Ateenasse. Me jõuame sinna umbes kõige lahedamal ajal üldse. Ateena on maailma pealinn, pidu käib. Alanud on hellenistlik periood, Aleksander Suur on just surnud. Päranduseks jättis ta räigelt tuusa, ühendatud ja antiigi mõttes metropoliitse Vahemere-äärse maailma. On kolmas sajand enne Kristust ja sina oma eesli seljas oled nagu seitsmekümnendate lõpus New Yorki börsifirmasse tööle läinud yuppie või möödunud sajandivahetusel Viini tulnud psühholoogiahuviline noor mees. Õigel ajal õiges kohas.

Ajaloohuviline Jung räägib meile oma "Isiksuse tüüpides", et tegelikult ei oota sind ees lõbus dionüüsia, kõik lällavad filosoofiast ja on toogades ja panevad lähkritest veini. Et tegelikult on seal all linnas see sama jama, mis praegugi. Et filosoofe on tegelikult väga vähe ja nad ei ole eriti mõjuvõimsad. Võimsad on kaupmehed, sõjardid ja poliitikud.

Meie nii pessimistlikult sellesse ei suhtu - on ju õhtu ja tähed süttivad lahe kohal! Me lepime kokku, et okei, need kuulsad filosoofilised rühmitused, mis sel ajal eriti kõvasti andma hakkasid olid tegelikult väiksed sõprusringkonnad nagu seesinanegi. Aga isegi kõige realistlikuma pilguga vaadates on sinu ees Ateenas midagi erakordset juhtumas. Polüteism taandub vaikselt, naljakalt palju tegeletakse filosoofiaga. Seal kuskil on filosoofilised rühmitused, mis töötavad kahtlaselt nagu gängid. Neil kõigil on linnas oma kogunemiskoht. Nad on kuulsad ja vaesed ja nad tahavad sinuga pidu panna. Nad on isegi nõus võidu lahedad olema sinu poolehoiu võitmiseks.

STOA KOOLKOND

Linna keskel turul on sammastest kolonn, ehk "Stoa". Nende sammaste järgi kutsutakse seal oma asja ajavaid tüüpe stoikudeks, ehk Stoa koolkonnaks. Nad on kohe alguses sündmuste keskel, kükitavad turuplatsi kõrval ja lällavad. Järgnevatel aastasadadel saab nende kamp kindlasti kõige mõjuvõimsamaks. Nad kingivad maailmale ühe nendest vähestest argitõdedest, mis ületab truismi staatuse ja muutub ühe ainsa lausega eetika kokkuvõtteks. Sarnaselt ühele teisele pärlile, mida renessantsi mõtlejad Blaise Pascalist kuni Saksa idealistideni muudkui nuputasid ja nuputasid, kuni idamaad romantismi ajal popiks said ja sealne kokkuvõte Euroopasse jõudis: "Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks."

Stoikud oma sammaste all pakuvad meile järgmise litri: "Erista neid asju, millesse sa saad parata, nendest, mis on paratamatud. Muuda neid, millesse sa parata saad ja lepi nendega, mis on paratamatud." See on suhteliselt raskesti ümberlükatav. Seda muidugi juhul kui sa tahad olla mingi normaalne tüüp, kes oma psüühikaga hakkama saab. Kui sa tahad olla nagu kuulus stoiku Seneca, kes üritas Nerost mõistlikku inimest teha (mille jaoks õpilane osutus liiga ägedaks), või Marcus Aurelius, kes oli umbes sama hõbedast ja läikiv ja karge nagu ta nimigi. Nagu sa just nägid, hakkas see Stoa asi hiljem Rooma imperaatoritele meeldima. See on üldse üks võimumeeste filosoofia, kuna ta aitab sul tegevuses püsida. Ei esita liiga hulle nõudmisi, laseb kompromissile minna - on üleüldse üks kompromiss võimatu ja võimatuse vahel. Sarnaselt poliitikale.

Me tunnistame nüüd, et see Stoa meeste jutt on mingi suht mõistlik jutt, aga siis hakkab meil foorumil igavaks minema. Kuidagi letargiline värk on ja kindlasti ei pane nad piisavalt palju veini. No ja mis siis? Saavutad oma sisemise rahu, mõned äärmuslikumad tüübid lähevad isegi idamaiseks ära ja seisavad süngelt paigal, kuni lind habemesse pesa punub. Meie jaoks ei ole siin piisavalt räuskamist. On ainult mingid igavad ajaloolised tagajärjed kristlusest Spinozani. Kes muuseas on see sama asi ainult et mingi eriti hirmsa vibraga. Mingi väga paha tujuga. Jumal on null ja sina oled veel vähem kui null.

Küll aga saame me siit teada, et nendel meestel on tõsine kinnisidee Sokratesega. Nad arvavad, et nende Stoa teema on kõige õigem Sokratese õpetusi järgiv mõtlemine. Tegelikult on kõigil nendel tüüpidel siin linnas see sama kinnisidee. Nagu see kinnisidee oli Sokratese õpilasel Platonil ja selle õpilasel Aristotelesel ja selle õpilasel Aleksander Suurel. (What we philosophers call "The Hit Parade") Kindel on see et Sokrates põhimõtteliselt mõtles selle filosoofiajama välja. Sellisel kujul nagu siin Ateenas sellega tegeletakse. Tekkinud on tunne, nagu raske mõttetöö tulemusena oleks võimalik kõikidele küsimustele vastata.

EPIKUURLASED

Äärelinnas ühes hoovis asub aed ehk "Epicurus". Siin vedelevat epikuurlased tõrvikute valgel. Stoa tüübid, kes neid üldse ei salli, soovitasid meil siia jooma tulla. Pärast seda, kui me nende tundeid riivasime. Nad soovitasid seda niimoodi sarkasmiga, aga meie tulime ikkagi. Tulime sellepärast, et need tüübid olevat kõvad hedonistid, liialdavat söögi ja joogiga. Vahest saavat ka väikseid poisse ja ilusaid naisi näppida. Õu jee, Nietzsche kirjutas neist ülikoolis töö, can't go wrong with that, right?

Wrong. Tuleb välja et nad on küll materialistid ja usuvad aatomisse, aga pidu ja toiduga liialdamist ei salli. Selle eest valmistavad nad meile pettumuse ja räägivad no ikka päris igavat juttu. Me ei viitsi eriti kuulata, aga jääb selline mulje: "Ole sõpradega, katsu hirmust ja füüsilistest vaevadest vabaneda, ära palju nõua, sest sa ei saa seda. Ah jaa ja üllatus! Jumalaid ei ole olemas, selle pärast ei pea põdema. On aatomid, nendest koosneb maailm." On küll moodne, aga samas ka kõige sellega kaasnevate probleemidega - mingeid erilisi nõuandeid nende enesestmõistetavate väärtuste saavutamiseks ei jagata. Leninile meeldis. Talle avaldasid niikuinii kõik ateismi ilmingud muljet.

Lõpuks lähme me nende tüüpidega veel tülli ka. Ütleme neile, et see on ju tegelikult orja mentaliteet, kui sa selle peale niimoodi mõtlema hakkad. Niimoodi ütleme me sellepärast, et me oleme juba üpris purjus. Siis visatakse meid välja.

SKEPTIKUD JA PERIPATEETIKUD

Kulm rullis, lähker kaenla alla, lähme edasi pidu panema! Aga seekord, aitab nendest marginaalidest, me tahame staare! Tahame kuulsaid kohtasid ja eepilisi vaateid. Küsime, kus on Platoni Akadeemia. Kujutame ennast ette selle Rafaeli pildi peal, kus megastaarid Aristoteles ja Platon koos läbi Akadeemia tulevad. Platon näitab üles ja Aristoteles alla ja sina! - purjus peaga nende õlgade vahel rippumas.
Siis tuleb välja, et seal vedelevad praegusel ajal mingid suht tervisliku, kuid isennast seletava nimega skeptikud, ja et maja asub linnast väljas, mingi jumala mitu staadionit ka. Õnneks pakutakse meile ka teist varianti - Aristotelese rajatud konkureerivat Lütseumi.

Seal raamatukogus teevad peripateetikud rasket vaimutööd. Nad öösiti pidu ei pane, tegelevad päev läbi teadmiste kogumise ja süstematiseerimisega. Hiljem valetavad, et need on corpus aristotelicum, et oma armastatud Aristotelest šefimana näidata, kui ta tegelikult oli. Meie üürike tähepalavik on nüüd möödunud, veits piinlik hakkab ka. Need vanad kännud on ju tegelikult ammu surnud ja eks seda nende dispuuti ole kuuldud ka. Seda tuleb veel kaks tuhat aastat. Filosoofid lähevad täitsa endast välja kui nad nendest meestest räägivad. Öeldakse asju nagu "Aristoteles on kõige rohkem inimese mõtlemist mõjutanud inimene inimajaloos!" Seal kohas hakkab filosoofia meile raskesti pealetõmmatav tunduma. No ei taha isikukultust peale tõmmata ju!

SADAMAS

Niimoodi veinist nukrameelsena vaarume me sadamasse. Lõhnab adru ja mingi suvalisi roble järgi, mere pealt tõuseb koidukuma. Väljas on soe, jook on otsas. Ei tea, peaks vist kuhugi magama keerama. Niimoodi mõtleme, kõlgutades jalgu puust purdel. Filosofeerimisest ka suht kopp ees tegelikult juba. Meie ees rannaliival jookseb ümberpööratud aerupaate ja lademetes sadamakola, põhiliselt kõrvale heidetud tünne. Nendes tuuakse võid ja veini.

Mingi suht hea koht asotsiaali jaoks, kas pole? Keerad paadi alla külili, ronid... tünni?

Hommikul tuleb kadunud Aleksander Suur linna, nagu selles kuulsas loos. Aleksander Suur küsib, et ei tea, kus siin linnas ka Sokratese ideed kõige puhtamal kujul praktiseeritakse? On ta ju kaugelt Makedooniast tulnud, oma maailma tarkusepealinna. Õpetaja Aristoteles on surnud, kes nüüd seda sokraatilist traditsiooni veel järgiks? Aleksander Suur on maailma valitseja, ta tahaks veidi juttu puhuda.
Mine sadamasse, öeldakse talle. Walk right past all those charlatans ja mine otse sadamasse.

Väljas on juba suur päev kui meie oma tünnis silmad lahti ajame. Tööinimesed teevad tööd, meie ringutame. Suu haiseb veini järgi, koerad hauguvad väljas kui Aleksander Suur tuleb. Ta piilub meie tünnist sisse ja me saadame ta pikalt. Me saadame teda tund aega järjest pikalt, põhimõtteliselt teeme me talle selgeks, et ta ei ole miski. Ta on mingi prunt või vints kuskil hea tava ja etiketi järgi naksuvas, krigisevas masinavärgis. Teiste pruntide ja vintside kõrval. Kusjuures kogu masinavärgil, kogu linnal, kogu ta ühendatud inimkonnal pole tõega midagi pistmist. Voorusest rääkimata. Hiljem, kui ta meid rahule jätnud on, läheme me välja, sügame ennast ja sööme oma väljaheited. Kui midagi süüa ei ole. Kui on, ei ole täna vaja väljaheiteid süüa. Me oleme Diogenes Sinopest, müüt, legend. Õhtul kui pimedaks läheb me ulume koos koertega ja masturbeerime tänaval vastutulevate inimeste peale.
Kui Aleksander Suur koju Makedooniasse läheb teeb ta seal endale suure komplimendi. Talt küsitakse, kas ta leidis Sokratese ideede järgmise tõrvikukandja.

Ta vastab, et leidis küll.ssssssssssssssssssss