Ilmselt on kõik kuulnud kellegist herr Christoph Kolumbusest. Jep, see tüüp kes purjetas "Indiasse". Aga miks? Ja kuidas on ta seotud eshatoloogia ja progressiga? Sellest pajatab järgmine igav ajalootund.Ladies and gentlemen, nagu te teate, siis 15. sajandi lõpuks oldi juba üsna kindlad, et Maa on kerakujuline, ja isegi kirik, kes sellise õpetuse vastu oli võidelnud, oli selle põhimõtteliselt omaks võtnud. See oli üks olulisi eeldusi, mis innustas Kolumbust merereisi ette võtma, sest selle kohaselt oleks ta Läände purjetades pidanud Hiinasse ja Indiasse jõudma. 1492 ongi see kuulus aasta, mil Christoph Kolumbus ületas Atlandi ookeani ja jõudis Ameerikasse, ise aimamata, millised tagajärjed sellel reisil tegelikult olid.
Teada on see, et Kolumbus soovis leida kulda, sellest kirjutab ta tihti oma reisipäevikutes ja kuld tundubki olevat ka esimese reisi juhtmotiiv. Kullast olid eriti huvitatud Hispaania kuningad, kes Kolumbuse reisi üksnes kasumisoovist toetasidki, ja seepärast oli kulla leidmine elulise väärtusega. Üldiselt ollakse siiski arvamusel, et Kolumbust ennast ajendas reisima sügav usklikkus ja soov, et kristlus võidaks kogu maailmas. Kolumbus oli väga vaga inimene, kes pidas ennast väljavalituks, jumaliku missiooni täitjaks. Pühapäeviti ta ei reisinud ning tema päevikusissekandest „sellel laevareisil ilmutas Jumal ennast paljude tähendusrikaste imede kaudu” võib järeldada, et ta nägi paljus jumalikke märke.
Kolumbuse eesmärk ei olnud üksnes ristiusu kuulutamine kogu maailmas, vaid tema grandioossem plaan oli Jeruusalemma vabastamine. Oma esimesel reisil kirjutab ta oma päevikus sellest, kuidas ta loodab leida kulda sellisel määral, et valitsejad võiksid vähem kui kolme aasta jooksul võtta ette Püha Maa vallutamise. Seda teemat puudutab ta ka veel hiljem, nt kirjas paavstile aastal 1502: „Üritus võeti ette kavatsusega kasutada seda, mida sealt võiks saada, Püha Maa tagastamiseks Pühale Kirikule.” Niisiis on Kolumbuse suurem eesmärk ristisõda, mis võidaks kirikule tagasi püha Jeruusalemma. See aga omakorda näitab, et Kolumbuse religioossus oli ka oma aja kohta üsna vanaaegne, sest ristisõdade pidamine ei olnud enam ammugi kiriku prioriteediks.
Seega olid Kolumbuse motiivid peamiselt usulised, kuigi seotud ka rahalise poolega, mis tema jaoks küll oli pigem vahendiks kui eesmärgiks. Samas on ka kirjeldatud Kolumbuse suurepärast loodusetundmist, tema navigeerimine ja ilmaennustused olid suurepärased ning oma reisidel pühendab ta palju aega loodusvaatlustele. Todorov kirjeldab seda, kuidas Kolumbus tõendas, et ta on jõudnud mandrini: „Kolumbuse veendumus tugineb kolmele autoriteedile: mageda vee rohkusele, pühade raamatute autoriteedile, teiste kohatud inimeste arvamusele. Kuid on selge, et neid kolme argumenti ei saa paigutada ühele tasandile, vaid neis väljenduvad kolm sfääri, milleks jaotub Kolumbuse maailm: esiteks looduslik, teiseks jumalik, kolmandaks inimlik.” Nii arvab Kolumbus, et mandriga on tegu seetõttu, et leidub magedat vett, aga tema arvamust kinnitavad: „Esra sõnad tema IV raamatu 6. peatükis, kus ta ütleb, et kuus osa maailmast on kuiv maa ja ühe osa moodustab vesi.” Üheks kindlaks autoriteediks on niisiis Piibel, mis mõjutab ka tema suhet inimeste ja loodusega ning mida ta kasutab tõlgenduste allikana. Eriti oluliseks peab Kolumbus prohvetite nagu Esra ja Jesaja ettekuulutusi ning seostab neid juba teoks saanud avastuste ja leidudega.
Kolumbuse intrigeerivamaid ideid on ettekujutus maisest
paradiisist. Todorov kirjutab: „Ta on lugenud Pierre d’Ailly Imago Mundi’st, et maine paradiis peaks asuma mõõduka kliimaga aladel teisel pool ekvaatorit.” Mida lähemale ekvaatorile Kolumbus jõuab, seda enam on ta veendunud maise paradiisi olemasolus. Ta arvab, et maakera ümarus on korrapäratu, mis tõendavat paradiisi olemasolu: „Leidsin, et maakera ei olnud ümmargune säärasel moel nagu seda kirjeldatakse, vaid pirnikujuline: muidu üleni ümmargune, välja-arvatud selles kohas, kuhu kinnitub vars [--]; või nagu hästi ümar pall, mille ühte punkti oleks nagu pandud naise rinnanibu. [--] Olen veendunud, et seal asub maine paradiis, kuhu keegi ei saa jõuda muidu kui jumalikul tahtel” Maine paradiis on Kolumbuse uskumuste kohaselt kindlalt olemas ja seda väites toetub ta põhiliselt piibellikele ja piibliuurijate autoriteetidele, tuues kinnituseks nt mageda vee olemasolu, mis pidavat voolama Eedeni aia neljast jõest. Kogemus ei omagi Kolumbuse puhul suurt tähtsust, see on olemas selleks, et kinnitada juba olemasolevat tõde. Kindlasti on ta ka toetunud piibellikule ettekujutusele paradiisist, kuigi seal maisest paradiisist ei kõnelda.Alates 16. sajandi lõpust hakkasi eurooplased Põhja-Ameerikat koloniseerima, eesotsas inglaste, prantslaste, hollandlaste ja rootslastega. Sisserändajad olid väga erinevatest ühikondlikest, sotsiaalsetest ja religioossetest rühmadest ning mitmed neist rändasid välja usulistel põhjustel: mitmed kristlikud denominatsioonid olid konfliktis või opositsioonis kirikuga ja nende liikmed otsisid oma kogukonnale kohta. Nende hulka kuulusid näiteks kveekerid, puritaanid jt.
Kolumbus oli kindel maise paradiisi olemasolus, aga ka veendunud selles, et uue kontinendi avastamine ei ole mitte ainult ajalooline, vaid ka kosmoloogiline sündmus: see pidi eelnema maailma lõpule ja viitama, et elatakse lõpuajal. Mircea Eliade kirjutab: „Kahe Ameerika koloniseerimine algas eshatoloogia märgi all: inimesed uskusid, et käes on aeg kristlikku maailma uuendada, ja et tõeline uuendus oleks tagasipöördumine maisesse paradiisi või vähemalt püha ajaloo taasalustamine, Piiblis mainitud imepäraste sündmuste kordamine.” Apokalüptiliste meeleolude levikule Euroopas aitasid kindlasti kaasa ülerahvastatus ja pikka aega kestnud sõjad, samuti ka reformatsioon, mis ühelt poolt lõhestas kristliku kiriku ja teisest küljest tekitas pingeid. Protestantlikud teoloogid nägid jumalikku ettehoolitsust selles, et Ameerika jäi eurooplastele varjatuks kuni reformatsioonini, ning esimesed sisserändajad olid kindlad, et kuna Euroopa on moraalselt alla käinud, tuleb sealt lahkuda. Ameerika oli nende arvates väljavalitud paik, kus sünnib Kristuse teine tulemine.
Samuti nagu Kolumbus uskus, et maine paradiis asub üsna lähedal tema avastatud Ameerikale, uskusid ka sisserändajad nägevat paradiislikke jooni nii maastikus kui ka mitmetes tunnusmärkides. Näiteks võrdles Uus-Inglismaa admiral John Smith 1614 oma kolooniat Eedeni aiaga, öeldes: „Taevas ja maa pole kunagi varem nii head elupaika inimesele loonud.” Teisest küljest võrreldi oma olukorda juutide olukorraga pärast Punasest merest läbitulekut: Euroopa oli justkui Egiptus, mille kütkest end lõpuks lahti lõigati. Sellega õigustati erinevaid raskusi ja kannatusi, mida kolooniates ette tuli.
Aga 18. sajandi alguseks oli tekkinud uus idee: nimelt sünnib Uus Jeruusalemm osalt ka raske töö tulemusena ning seda kujundatakse ümber maiseks paradiisiks. Eliade kirjutab: „Kõigepealt luuakse seos paradiisi ja Uue Maailma maiste võimaluste vahel. Seejärel vähendatakse eshatoloogilist pinget, jättes ära viimsepäevale eelneva allakäigu ja viletsuse perioodi, ning lõpuks jõutakse arusaamani, et kõik muutub edaspidi vaid järk-järgult paremaks.” Taoline progressiidee jätab vahele kõik ebameeldivused ja kannatused ning jõuab läbi arengu otsejoones paradiisini. See paradiisi ideoloogia on edasi kandunud ka hilisemasse progressiusku, mistõttu võikski öelda, et tänapäeva Ameerika modernsuse-idee pärineb kaudselt piibellikust eshatoloogiast. Allakäik jäeti Euroopa pärusmaaks, mida demoniseeriti niivõrd, et see sai põrgu sünonüümiks. Ebamoraalsuse, dekadentsi ja viletsuse periood jäetakse Ameerikas vahele ja paradiisi oodatakse kohe. Juba paradiisi eesõues olles muutub kõik lakkamatult paremaks.17. sajandi teisel poolel halvenesid inglise päritolu sisserändajate suhted emamaaga. „Kolooniates elavate perfektsionistide jaoks oli inglise reformatsioon ebatäiuslik reformatsioon. Veelgi hullem, Inglismaa religioossed riitusi peeti Antikristuse tööks,” kirjutab Eliade. Kui varem peeti Antikristuseks katoliiklust ja Roomat, siis nüüd võttis selle rolli endale Inglismaa ise. Sisserändajad pidasid end äravalituteks, kes saavad õndsaks just tänu sellele, et nad on oma emamaast lahti ütelnud, Euroopast ehk põrgust eemaldunud. Juba enne seda, kui Ameerika iseseisvuse välja kuulutas, pidas Uus-Inglismaa end iseseisvaks riigiks, kel pole mingit pistmist ega koloniaalsuhteid Inglismaaga. Selle põhjused olid aga suuresti religioossed. Inglismaast ja Euroopast eemaldumine jõudis lausa sellise määrani, et uusasukad valmistusid messia tuhandeaastase rahuriigi tulemiseks, pöördudes tagasi varakristlike väärtuste juurde. Näiteks puritaanide jaoks oli olulisim väärtus lihtsus, millele vastandati haridust, luksust, kultuuri, kombeid, õppimist jne. Puritaan John Cotton on selle kohta kirjutanud järgmiselt: „Mida kultuursem ja intelligentsem sa oled, seda valmim oled sa saatana jaoks töötama.” Seega oldi eriti kriitilised Euroopa aristokraatide suhtes, ülistades lihtsust ja vagadust ja pidades end igast küljest, aga eriti moraalselt, Euroopast paremaks.
19. sajandil hakkas siiski eshatoloogiline tuhandeaastase rahuriigi ja maise paradiisi ootus lõppema ühiskonna sekulariseerimise ja urbaniseerumise tõttu. Siiski võttis ka sekulaarne ühiskond, kus riik ja kirik olid lahus, üle mitmeid religioosse entusiasmi jooni, seda küll teisenenud moel. Alles jäi progressi müüt, paremuse poole liikumise idee. Nii esimesed sisserändajad kui ka hilisemad Euroopa immigrandid reisisid Ameerikasse lootuses alustada uut elu, sündida uuesti. Kuigi hiljem kadus ära religioosse uuestisünni taust, kujutatakse Ameerikat ometi kõikide võimaluste maana, kus kõik on suurem, ilusam, parem. Samuti on tähelepanuväärne uudsuse aspekt: kõik, mis on uus, on hea, vastandina vanale, mis seostus Euroopaga. New York, Uus-Inglismaa ja paljud teised nimed väljendavad uudsuse ja nooruse kultust.
So next time you're talkin' about progress, you at least know what you're talkin' about
See on ikka mingi suht hull värk, kui sa selle peale niimoodi mõtlema hakkad. Uue kontinendi avastamine, ma mõtlen. Kujuta näiteks ette kui praegu teataks keegi, et keset Vaikset Ookeani on tohutu maalahmakas paradiisi-laadse loodusega. Sest Põhja-Ameerika - see mingi ERITI koleda loodusega koht ei ole. Üldiselt on Ameerikad tänu sellele, et nad üksteisest nii pikka aega lahutatud olid (ja sellepärast, et nad on Aasiaga võrreldes suht väiksed) liigirohkuse koha pealt uskumatud kohad.
ReplyDeleteIgatahes - kujutad ette milline tahtmine tuleks seal maalahmakal seda inimkonna asja uuesti alustada. Jätta selle sita järgi haiseva Vana Maailma maha ja minna uut ehitama.
Arusaadav ettevõtmine, et nad religioosselt tegid seda.
Kui sa oled juba sel teemal mingit uurimust teinud, ekki sa oskad ka selgemini meelde tuletada, miks puritaanlusest selline kuradima kodanlaste ja kaubitsejate usk välja kujunes?
ReplyDeleteSelles suhtes et varakristlikud väärtused on mõistlikud ja maapealset paradiisi teha on üldiselt mõistlik mõte, mis valesti läks?
Ma arvan, et kui selle artikli juures viga otsida, siis oleks see järgmine - see ei vihka piisavalt palju.
ReplyDeleteKolumbus, nimelt, oli täielik värdjas. Absoluutne värdjate värdjas. Esiteks oli ta debiilik ja parateadlane. Kõik ütlesid talle, et maakera ümbermõõt ei võimalda sul selle varustusega Indiasse jõuda. Kui üllatuskontinente ei ole oleks teele sattunud, oleks ta oma tüübid lihtsalt surma viinud. Miks? Sellepärast, et ta oli ahne jobu ja tal olid mingi äärmiselt kahtlase Veneetsia kaardimeistri enam kui kahtlased "alternatiivsed" arvutused. Alternatiivsed kellest? Erastothenesest 2000 aastat varem ja umbes kõigist oma kaasaegsetest.
Teiseks. Siis kui ta sinna kohale jõudis, siis ta hakkas KOHE ALGUSES PÄRISMAALASI ORJADEKS MÜÜMA. Jepp. See oli esimene fuckign asi, mida ta seal tegi. Oma teisel reisil tagasi oli ta põhiline majanduslik eesmärk palju orjasid kaasa tuua.
Ta oma mehed vihkasid teda, kuna ta tappis mitte ainult oma orjasid vaid ka oma mehi. Selline lahe mees. Lõpuks ta tagandati oma kuberneri-kohalt. Maa-ala, mille kuberner ta selleks ajaks oli, oli umbes kogu Ameerikateni kasvanud.
Korduvalt üritasid ta omad mehed talle ka atendaati korraldada. Rääkimata orjadest.
Et siis ebaõnnestunud ärimees, orjakaubitseja, kretiin ja religioosne fanaatik - all in one.
Miks kujunes puritaanlusest kodanluse usk?
ReplyDeleteSel teemal on kirjutanud Max Weber (Protestant ethics and spirit of capitalism). Weber oletab et kapitalismi juured on protestanluses. See on mõnes mõttes siis vastand Marxi materialismile. (cultural roots of capitalism). Idee on selles protestantism rõhutas lihtsust. Patt oli raha lukususe peale kulutada. Küll oli aga ok raha näiteks edasi investeerida. Seega protestantide jaoks oli raha teenimine moraalselt positiive ettevõtmine. Seda ei tohtinud ainult maja juua, või kulla koormaid kokku osta. Samuti väidetakse et luksus esemetest hoidumine aitas kaasa masstootmisele. Raha oli kingitus jumalalt millega tuli väärikalt ümber käija. Weber kirjutab et alad mis võtsid kalvisismi esimesena omaks, muutusid ka varem kapitalistlikuks.
Nii võib seega väita et puritaanlusest ei kujunenud välja kaubitsejate usk, vaid ta aitas kõvasti kaasa kaubitsejate klassi tekkele.
Marxistid vaildevad siin muidugi vastu ja ütlevad et alad mis olid juba kapitalistlikud võtsid kalvinismi paremini omaks sest see soosis nende eluviisi.
Mulle meeldib see, kuidas Meelis võtab vaevaks inimeste küsimustele vastata.
ReplyDeleteTolleaegne kapitalism oli muidugi sootuks teistsugune, kui tänapäeva kapitalism. Tüübid olid oma rahadega räigelt konservatiivsed ja ettevaatlikud, hästi palju oli säästmist ja suuri profiite ei oodatud. Kveekerid olid vististi esimesed tüübid, kes ütlesid, et tingimisel on nüüd lõpp peal ja et meie hinnad on igal pool kõigile võrdsed ning õiglased.
Aga üldiselt on puritaanlus üks kahtlane värk, ütleb, et ilu ja rõõmustamine on saatanast. Sellist esteetilist valikut on miskipärast üksikisiku seisukohalt palju lihtsam mõista, kui terve kultuuri seisukohalt.
Olen reisilt tagasi ja kommenteerin ka pisut.
ReplyDeleteEga see Kolumbus nüüd tõesti mingi tore mees ei olnud, nagu enamik kolonisaatoreid, tappis ja omastas kõike, mida sai ja arvas et tal on selleks loomupärane õigus (sest Euroopa on maailm ja valge mees kuningas, eksole). Ega põlisrahvastel näiteks Austraalias eriti paremini ei läinud.
Kui Kolumbus poleks olnud niivõrd ignorantne, siis polekski ta kuskile jõudnud, aga idiootsus viib mõnikord sihile. Kolumbus ei arvanudki, et kohalikud inimesed on "päris inimesed", kuna nad polnud kristlased. Ja et ta nende keelest aru ei saanud, siis järeldas ta seda, et neil polegi keelt, kultuuri ega religiooni. Ta nägi asju ainult nii, nagu talle sobis.
Orjandus ja orjakaubandus on teine suur teema, aga ega orjandus ei tekkinud Kolumbusega. (Kindlasti oli ka Erastothenesel paar-kolm toredat orja.) Omamoodi paradoksaalne on siin muidugi see, et esialgu veeti Ameerikast orje välja ja mõni sajand hiljem hakati sinna Aafrikast orje sisse vedama.
"Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim" on üks hea ja tabav raamat. Soovitan. Samuti võõra kultuuri avastamisest Tzvetan Todorovi "Ameerika vallutamine: Teise probleem". Viimane raamat, mida kasutasin ka selle artkli kirjutamiseks, räägib veel ka sellest, kuidas Hernan Cortezil õnnestus paarisaja mehega suur asteekide impeerium vallutada ja etnopsühholoogiast ja lõpeb umbes sellise tõdemusega et “Lääne kultuuri esindajad ei usu enam nii naiivselt oma üleolekusse ja seetõttu jääb assimileerimine [koloniseerimine] soiku, ehkki kolmanda maailma maad, nii uued kui ka vanad, tahavad jätkuvalt elada eurooplaste moodi”.