Muudlum ja töö 2

12nda töökoha leidmisega läks väga raskeks. Aasta oli 97. Ühtlasi ootasin ma ka last. Lõpuks õnnestus mul endale välja rebida koht päikese all ausas võistluses 30 teise kandidaadiga, kes olid vast paarisajasest eelkandidaadist välja sõelutud. Tööle võeti tegelikult inimesi vanuses 17-21. Ma olin selle vanusepiiri kaugelt ületanud ja jumal paraku, tegelikult juba 30 oli käega katsuda. Või oli see nüüd 31.

Supertöökoht, mille ma raskeid konkursse läbides endale sain, oli suures kaubamajas SOKOS Ibero juukseklõbinate ja kõrvarõngaste leti juures valvamine. Seda nimetati konsultandi tööks. Tegelikult oli mure selles, et liiga palju kõrvarõngaid läks kaduma ja firma palkas lisaturvamehe.See oli mu esimene kokkupuude seisva teenindaja julma tööga.Sa seisad 8 tundi järjest oma jalgade peal. Alguses on see nii harjumatu et paneb valust nutma. Aga polnud hullu, enne kui neli kuud sai läbi, oli keegi kaasnaiskolleegidest lekitanud juhtivatele töötajatele, et ma ootan last. Mind vabastati katseajal etteteatamisega 1 päev. Tööle tulles olin paberi peal ja allkirjaga kinnitanud et ei kavatse last saada. Pärast katseaja lõppu oleks mind juba kaitsenud seadus. Nad said veel napilt jaole.

13. töökohta ma mõnda aega ei leidnudki. Vormistasin ennast fiktiivselt FIE-ks, et maksta enda eest sotsiaalmaksu, et ei peaks sünnituse eest ise maksma. Siis oli kuidagi nii, et keegi ei teadnud, mis seadused on jõus ja kuidas asjad tegelikult on. Millegipärast oli aga haiglas minu ankeedil suur punane rõngas ümber sõnal KINDLUSTAMATA. Kartsin väga saada hiiglaslikku arvet. Müüsin igaks juhuks maha ühe klaveri mis ei kuulunud mulle. Muidugi oli vaja ka mähkmeid osta ja mäletan ühe piinlikuima asjana oma elus, et mul ei olnud raha Luiksile koolikotti osta. Talle kinkis selle ühe sõbra ema.

Selgus ka, et tütrel on sedasorti haigus, mis ei luba tal hästi lasteaeda minna, vähemalt soovitati mulle teda sinna võimalikult kaua mitte panna. Palju tuli käia mööda arste ning haiglaid. Lõpuks aga sai aeg küpseks ja tuli töökoht nr.13 – Kollase telefonikataloogi projektijuht. Tegelikult oli projektijuht see tüüp, kes peab suvalistel numbritel helistama ja neile pähe määrima et nad raha eest telliksid sinna neetud kataloogi endale reklaami. Palka sai müügitulemuste pealt. Palka said üüratult hästi need, kes olid aastate jooksul endale juba oma kunded välja töötanud, neil oli vaja lihtsalt minna ja endale tellija käest iga-aastaselt uus allkiri võtta. Uutele tulijatele aga jäid need firmad, mis olid juba 1000 korda läbi helistatud ja kes ütlevad sulle enne kui sa suugi lahti teed mine p―i. Ma, jumal paraku, ei saanud ka selle tööga hästi hakkama.

Aga ilma erilise vaheta tuli töökoht 14 ja see oli juba nagu oleks tuhkatriinust saanud printsess – ma sain tööle disainvalgustite salongi ARKTIKA. Õppisin tundma kataloogide järgi kõiki kuulsaid valgustidisainereid.. soovitasin ostjatele sobivaid valguslahendusi. Tellisin ja võtsin vastu kaupa. Koristasin kolmel korrusel asuvaid salongiruume. Müüsin väga heade näitajatega valgusteid, millest kallimad maksid 10-20 tuhat. Aasta oli siis umbes 2000-1. Lõunat ei olnud töötajale ette nähtud, kuna ta töötas poes üksinda.Töötaja pidi ka esitama igasuguseid aruandeid lambipirnide müügi kohta, viima läbi inventuure, tegeledes ühel korrusel kliendiga,valvama ka selle järgi et soklis keegi midagi ära ei pätsaks. jne jne.Siblimist oli. Ühel päeval, kui ma all kontoriruumis kiiruga oma lõunast lehttaignasaiakest kugistasin, tuli Omanikule halb tuju ja ta palus mul mistra peale kukkunud saiapurud põlvili tema jalge eest üles korjata. Järgmisel päeval andsin lahkumisavalduse omal soovil. Kolme kuu pärast oli ka valgustisalong pankrotti läinud.

Töökoht nr 15 – Ilusalong Imago+, administraator – selle koha sebis mulle juuksurist sõbranna. Mul oli seda kohta jumala hädasti vaja, sest peremudel hakkas igast otsast logisema, üks laps oli rängas puberteedis, teine suhteliselt nigela tervisega, kodu ei olnud, sest selle oli kuri advokaat Marje Mängel ära võtnud. Oli mingi Vilde tänava üürikas. Ja siis ei olnud lõpuks enam midagi. Kõik kärises lõhki. See oli päris paha aeg, aga kuna see on nüüd möödas, siis võiks sellele anonüümsele kommenteerijale, kes vajab kokkuvõtvat moraali, pakkuda välja sellise - kõik läheb mööda, nii hea kui ka halb.

Aga töökoht ise oli hea – seal sai kreeme ja näohooldusi ja esimest korda internetti. Jah! Ma mängisin alguses töö juures Baldurs Gate'i ja ei teinud internetti lahtigi, sest ma ei teadnud õieti, mis sellega peale hakata. Aga kui siis ükskord!!!...Siis möödus kolm järgmist aastat väga internetisõltlaslikult. See oli jumala tore aeg. Kõik need OK portaalid, Rated, sada meestuttavat ja nendest kolm või neli on inimestena alles ka 7 aastat hiljem, nad ongi päriselt Muudlumi sõbrad.

Imago+ läks pankrotti. Tema omanik võttis firma rahad ja sõitis ära välismaale. Põhjusega. Tal oli siin kuri tšetšeenist mees.

Nüüd oli juba käpp ilumaailmas sees. Töökoht nr 16 oli juuksurikett Salon+, salongi juhataja. Tegelikult administraator-müüja.

Pidi panema aegu, vastama telefonile ja müüma juuksehooldustooteid. Kassa ei klappinud iialgi. Inventuurid ka mitte. Firma juurutas mingit uut laohaldusprogrammi arvutis, see ei hakanud kunagi tööle.Aga internetis sai palju nalja. Mul ju kodus veel ei olnud netti. Väga vähestel oli kodus nett.

Pidin olema adminn kõigis salonplussides, olen olnud Norde keskuses, ja Magistralis, Rävalas ja Sikupillis? Ja veel kuskil, ma ei mäleta enam kõiki neid kohti. Jah, Kristiine Keskuses ka. Salonplussi kõrvalt võtsin endale veel ühe töö, nr 17, see oli luksusbrändi Guerlain konsultant Stockmannis ja Kaubamajas. Päevas tuli neli tundi seista brändi boksis ja suurendada läbimüüki oma asjatundlikkuse varal. Hakkasin elus esimest korda tegema meike.Olin siis 36 aastat vana.

Siis juhtusid aga sellised asjad. Olin vahepeal saanud ema tema korterist välja pukseeritud maale elama. Olin selles korteris teinud remondi ja remondi ajal elas tütar emaga maal. Kui see periood lõppes, ei olnud võimalik sama koormusega tööl käia, Salon+ päevad olid 10tunnised. Lõpetasin nendega lepingu ja jätsin ainult konsultandiameti. Kahjuks ei möödunud kahte kuudki, kui Guerlaini boss kutsus mu enda juurde ja ütles, et tagaselja on brändi esindamise õigused temalt ära võetud ühe väga palju suurema firma poolt.Lõpparve sai kreemides ja huulepulkades. Seda oli muljetavaldavalt palju.

Töökoht nr 18 – luksusbrändi Kanebo müügikonsultant Kaubamajas. Jalulseisva teenindaja julm töö, kes ei saa isegi käia, su box on suur meeter korda poolteist. Sa saad ainult riiuleid tolmust pühkida ja naaberboxi müüjaga naistejuttu ajada.

Alguses oli kõik hästi. Müük tõusis muljetavaldavalt, firma oli rahul.Kahjuks läks tütre tervis halvemaks ja pidin temaga haiglas olema. Kavalpead otsustasid ka töötingimusi muuta, et mu töö algaks kell 11 ja lõppeks kell 19. See aga tähendas, et lasteaed on juba kaks tundi kinni olnud, kui mina sinna jõuan.Elus esimest korda võitlesin oma õiguste eest, pöördusin kuskile töökaitsesse jne. Minu haiguslehel oleku ajal vormistati ebaseaduslikult tööle teine inimene. Et ma firmale käru ei keeraks anti mulle suhteliselt suur lahkumishüvitis.

Töökoht nr 19 – Make-up-Store - müüja-meikar palgaga 4000 krooni kuus aastal 2004 (vist) Seda oli vähe, võtsin lisaks 20 töökoha ilusalongis Liilia, mis asus Ülemiste keskuses ja kus ma olin massöör. Ma ei olnud seda kunagi õppinud aga see tuli hästi välja, mul olid püsikunded, kes olid rõõmsad ja see töö oli täiega hea. Ta oli meeldiv füüsiline töö, kus sa said inimestele päriselt midagi head ja kasulikku teha. Kui ma koju läksin, oli mu pea selge ja puhanud. Muidugi kuulsin ma palju hoiatavaid jutte, kuidas pärast iga klienti peab enast voolava veega puhastama, sest nende karma ja hädad pidid sinu külge jääma. Mu meelest oli see loll jutt.

Siis aga tuli selline aeg, kus perekonda tekkis raha ja ühtlasi tundus mõttetu mõnetuhane krooni pärast tööl käia, kui seda oli arve peal niipalju rohkem. Kõik said järsku rikkaks. Kõik pärandused ja varandused kukkusid taevast sülle täpselt ühel ajal ja see tegi rahva korraga rikkaks ja asjad kalliks.

Minagi tahtsin endale uut kodu. Ilusat.Ma sain endale nii ilusa kodu, et ma tegin sellega ära kõik kodanlikud asjad, kaasa arvatud Kauni Kodu konkursil osalemine. Ma lootsin saada auhinda ja selle rahaga maksta oma liiga suuri üüre. Kahjuks sain ma ainult kaks raamatut ja Evelin Ilvese autogrammiga tänukirja. Tänu sellele Kodukirja asjale sain ma endale aga töö nr 22 – pisikesed nupukesed ajakirjas. Olen peaaegu natuke kunstnik-kirjutaja, ja seega sotsiaalsel redelil enam mitte täiesti paaria.

Vahepealne töö nr.21 vääriks omaette pikemat artiklit. Ütleme nii, et ma olin ühe firma sünni ja huku juures, selle firma pani püsti minu parim sõbranna, kes laenas minult selle firma jaoks suure summa raha ja kes nüüd enam ei olegi minu parim sõbranna. Ta kaotas selle äriga oma kodu, töö ja perekonna ning läks välismaale elama.

Tööga nr 23 lõpebki kõik ja algab TÄIESTI UUS AJASTU. Töö nr 23 oli Tiidu suures mööblisalongis, mis asus kesklinnas uhkel äritänaval ja kus ma pidin olema mööblidisainer, joonestaja ning klienditeenendaja. Ja koordinaator! Kuri klient helistab – miks ei ole paigaldajad tulnud. Kuri klient helistab – miks on spoon lahti ja klaasid purud. Kuri klient helistab, miks on valmimistähtajast kaks kuud üle. Ma ise isegi ei näinud neid valmis mööbleid kunagi. Õppisin kasutama joonestusprogrammi Cycas, mis on praeguseks ajast ja arust, konstrueerima lükanduksi, tv-aluseid, riiuleid, garderoobe jms. Palk tuli müügist, aga kuna enamik asju jäi projekti tasemele , siis suurema hulga tehtud töö eest ei saanud mingit raha. Praeguseks on see firma pankrotis loomulikult. Kes ostab endale nüüdsel ajal 60 tuhande krooni eest laminaadist garderoobi.

TÄIESTI UUS AJASTU on see mida ma praegu teen. See sisaldab kõrgkooli nr 2 ja iseendale isiklikult ilma tööandjateta raha kokku kraapimist. Aga sellest juba mõni teine kord ja võib-olla kümne aasta pärast. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kuni töökohani 11 oli meil nõukogudemaa ja pärast seda algas kapitalism. Mina, väike inimene süsteemis, seda muidugi ei taibanud. Ma arvasin lihtsalt, et ma ei saa hakkama.

Aga võta näpust. Siiamaani olen saanud ja häbi sellele kes teisiti arvab. See ongi töökangelane, siinsamas, teie ees.

Illustratsiooniks sedakorda ilus pilt Muudlumist, mille tegi Madli Lippur ehk Muffik.