Muudlum ja töö

  
Igal asjal on oma eellugu ja minul on see selline – vanal, hallil ajal olid koolid võib-olla isegi veel vastikumad kui praegu ja lapsed, kes neid läbisid, kimpus oma isikliku suurekskasvamisega. Sestap lõpetasin ma keskkooli peaaegu et sunniviisiliselt, lõpueksameid ma ei teinud ja kõikides ainetes kirjutati välja hinne 3, sõltumata mis seis seal tegelikult oli.

Nõnda ei olnud mul palju asja mõelda mõne kõrgkooli peale. Nõukogudemaal pidid aga kõik inimesed töötama ja juba juulikuus viis ema mu käekõrval Tööbüroosse. Seal oli valida kõikvõimalike ametite ja töökohtade vahel, ema valis mulle aga välja intelligentsete ja arukate inimeste töökoha – Teatri ja Muusikamuuseumi.

Minu esimene töökoht – Teatri ja Muusika Muuseum, direktori sekretär.
Muuseum oli krestomaatiline töökoht. Ma alustasin oma karjääri muuseas sellega et pärast kolme päeva töölkäimist sooritasin esimese tööluusi – olin kuskil pummeldanud ja ühtlasi ka kodust jalga lasknud. See anti andeks. Sest tuli välja et muuseum oli mitte ainult arukate ja töökate inimeste koht vaid esmajoones linna joomapunker nr.1. All pilliruumis (ruum, mis oli mõledud muusikainstrumentide parandamiseks) toimusid igatööpäevased koosjoomised linna parimate kultuuriinimeste osavõtul. Kell neli toimus enamasti rublane ring ja toodi hulga Karu Vere nimelist veini kõrvalolevast Ararati poest. Kustumatud mälestused on ka joogist "viin vermutiga". Selle kõrvale proovisin ma oma esimese sigareti. See olevat hambavalule hea. Kui pilliruumis millegipärast pidu ei olnud, siis mindi pikemale lõunale nn. Akvaariumisse, see oli suurte akendega kohvik seal kohas, kus praegu on mingi haige MaxMara pood. Akvaariumis joodi konjakit ja räägiti palju huvitavat juttu. See oli alati rahvast täis ja ukse taga oli saba. Seal oli lonkur šveitser, kes tunneb mind siiamaani ja teretab.

Muuseumis oli ka kõvasti kurameerimist – poleks olnud esimest töökohta, ei oleks praegu ka Luiksi. Kurameerimine lõppes parteilise noomitusega.

Direktoriks oli tol ajal üks üsna vana härrasmees. Ta surus mul igal hommikul kätt. Samuti pidin ma talle õmblema pehme padja toolile, et tal oleks vähem valus istuda. Üldiselt polnud teha midagi – hommikul registreerisin toimikusse paar kirja, siis läksime ostsime saiakesi, meil oli imepärane töökaaslane, paljulugenud mees, kellele ema tegi väga maitsvaid võileibu kaasa – ta andis need alati tüdrukutele ära süüa. Ma arvan, need olidki mu elu kõige paremad võileivad. Ka kudusin ma töökaaslastele kampsuneid.

Igatahes, ühel päeval kutsuti kokku partei rakukese koosolek ja kõne all oli kahe noore tütarlapse amoraalne käitumine. Üks neist olin mina, kes ma kurameerisin abielus mehega ja teine oli abielus noor ema, kes kurameeris võileibu jagava mehega.

Mina andsin lahkumisavalduse omal soovil. Teine noor daam lubas ennast parandada. Kõnealustele meesterahvastele ei tehtud vist isegi noomitust.

Minu teine töökoht- Tallinna Botaanikaaed, aiatööline – selle töökoha organiseeris mulle üks paks Erkki nimeline muusik. Selle töökohaga ei läinud väga hästi – usutavasti töötasin ma seal kaks nädalat , kui sedagi. Pidin rohima peenraid ja kiviktaimlaid. Ühel päeval ma enam tööle ei läinud.Olin ka kodust ära jooksnud, elasin sõprade juures ja üldiselt valitses mul peas kaos. Selgus ka, et ma ootan last.

Minu kolmas töökoht – Tallinna kurtide kaugõppe erikeskkool, sekretär - töötasin seal, kuni oli aeg haiglast helistada, et ma enam tööle ei tule. Igatahes terve see pedagoogide kamp ei saanud aru, et ma sedapsi olen. Ainus asi, mis mul sellest töökohast meeles on, on see, et ma pidin kapi otsast alla võtma väga suure kirjutusmasina, see oli hiiglama raske ja rasedad ei tohi üle rinna tõsta, muidu läheb lapsel nabanöör ümber kaela. Tol ajal oli ka väga palju õudseid vananaiste jutte liikvel lapseootuse ja sünnituse koleduste kohta.Tegelikult ei tohtinud vist isegi pesu kuivama riputada.
 

Minu neljas töökoht – Laulasmaa puhkekodu – õde-perenaine. Umbes mingil kenal suvisel ajal kolis noor perekond Laulasmaale, seal oli üks sindlikatusega palkmaja, mille rotid olid vähe õõnsaks närinud ja katusest oli niipalju läbi sadanud et laes oli vamm. Ja talvel külmus vesi panges jääks ja kaev oli kaugel ja puid ka ei olnud. Et saaks sooja veega nõusid ja mähkmeid pesta, läksin tööle ainsasse kohalikku asutusse. Laulasmaa puhkekodu öömajutas Leningradist tulnud inimesi. Vahel olid nad ka Lätist või Leedust.

Töö seisnes selles, et pidi olma kell seitse õhtul kohal. Tavaliselt ma läksin kahe kotiga – ühes olid mustad nõud ja teises mustad mähkmed. Need ma pesin ära töö kraanikausis jooksva sooja veega.

Samuti sai töö juures ennast pesemas käia ning sealt sai ka puhast voodipesu. Enamik mu aluslinu on siiamaani kulunud musta templiga „Laulasmaa Puhkekodu“.

Poole kaheksa paiku jõudsid bussid turistidega – tavaliselt olid nad ainult ühe öö, vahel ka kaks. Midagi polnud vaja teha aga mõnikord oli nii, et mõned mitteametlikult abielus inimesed tahtsid magada ühes toas. Siis toodi altkäemaksuks Punast Marlborot.

Ööseks ma läksin koju ja hommikul kella kaheksaks tulin tööle tagasi ja ütlesin lahkuvatele turistidele head-aega.

Puhkekodus oli mul kaks meeleolukat ja unustamatut kolleegi, üks suur ja turske ja elujõuline naine, väga elutark samuti, ning üks pisike käbe naine, kes oli kuidagi oma osadest sõrmedest ilma jäänud. Istusime kolmekesi valvuri toas ja võtsime vahel ka väikese napsi.

Minu viies töökoht – tootmiskoondis UKU – 4. kategooria tikkija - kategooriapaber on mul alles. Tikkisin põhiliselt pätipealseid – see on siis roositud sussid. Ühe paari pealsete eest maksti kuipalju? Vot ma ei mäleta. Saja rubla teenimiseks pidi vist tikkima toatäie pealseid.

Minu kuues töökoht – vabrik "Tekstiil" – näidiste siidimaalija – see oli üldiselt amet, mida pidasid ERKI-sse pürgivad neiud, ja neid vahetati iga nelja kuu tagant. Seal oli absurdne süsteem, kus sa pidid päevas maalima kaks rätikut. Mina sain need mingi pooleteise tunniga valmis. Tööaeg oli aga ametlikult 8 tundi. Rohkem rätikuid maalida ei olnud mõtet, sest selle eest rohkem ei makstud. Varem ära minna ei tohtinud – seega kogu ülejäänud aja kulutasin ma mingite oma projektide peale – pärast tuli aastate viisi igalt poolt siidirätikuid ja muud täismaalitud jama välja.Sealt sai ka kohvritäite viisi vaibajääke, mille peale minu tädi Ellen tikkis tohutul hulgal vaipu, mis on nüüdseks samuti rahaks vahetatud.
Pärast seda tuli minu esimene kõrgkool – Eesti Humanitaarinstituut. Kuna kool pole töö, siis sellel me pikemalt ei peatu. Aga et ka kooli ajal tuli endal miskit moodi hing sees hoida, siis märgiksin ära et peaasjalikult ma tikkisin suuri Muhu vaipu, Muhu susse, miskeid kampsuneid ja kõike seda jama oli nii palju, et ma ei taha elu sees mingeid tikitud muhumustris asju näha. Ühe minu vaiba on ostnud Vaino Väljas. Ilmselt on see minu tööalase tunnustuse absoluutne tipp.

Minu seitsmes töökoht – Tallinna Majaka teeninduskool – direktori sekretär – see oli väärt koht raskel ajal, mida ma ei mõistnud vääriliselt hinnata. Üks kool oli pooleli jäetud, üks kooselu oli lõhki, Muudlum oli 28 aastat vana ja püüdnud tööd saada juba kurat teab kui kaua.

Üldiselt ei pidanud mitte midagi tegema. Paar paberit päevas trükkida, paar kirja kausta kanda.

Direktori sekretärina olin ma tähtis tüüp. Tegu oli vene kollektiiviga, kust on pärit kogu minu vene kõnekeele oskus. Üle kahe päeva oli suures pedagoogide peres kellegi sünnipäev. Laud oli alati rikkalik, kunagi ei puudunud šampanja. Direktor pidas kõne, sekretär ulatas lilled ja kingituse.

Oma sidemetega hankisin ka oma emale sinna töö. Ta hakkas tulevastele kokkadele ja kelneritele soome keelt õpetama.

Ema töötas seal veel palju aastaid peale mind, ka siis kui ta oli juba raske insuldi läbi põdenud. Püstijalu, näpud kriidised, suhkruhaigusest suu kuiv.

 Minu kaheksas töökoht – suur hulgiladu kuskil Pääskülas – karjäär lõppes kuulsusetult kahe nädalaga.

Hulgiladu müüs toidukaupa, päeva käive oli sadades tuhandetes. See oli sularaha. Seda tuli käsitsi kokku lugeda. Kassa ei klappinud iialgi. Suures plekist kuuris oli klaasist kuut, selle sees kaks kassa-aparaati ja kaks kassiiri. Boonuseks oli, et sai odavat parim enne lähedal toitu.

See ei olnud minu töö.

Minu üheksas töökoht – Pirita Katlamaja nahaõmblustöökoda – nahkjopede ja lendurimütside õmblemine. Selles töökohas töötas kuulus Saapa-Kalev ja üks Männamaa nimeline nahakunstnik. Meil oli ka miskine mänedžer, ta kandis kollast palitut. Ta ei maksnud meile iialgi palka. Mäletan kui päev enne jõulu tekkis mäss - kõik, mis katlamajas oli, pandi kotti ja viidi koju. Inimesed võtsid oma palga natuuras välja.

Minu kümnes töökoht – Tallinna koolide Muuseum – arhiveerija.

Uurisin praegu netist et selle pärisnimi oli Pedagoogika- ja Arhiivmuuseum ja see on nüüd vist likvideeritud.
See asus kuskil Pronksi tänval, seal töötasid ainult väga vanad ja tuhmunud naised ja neid juhtis üks isakalkun. Pidin istuma üksinda toas ja trükkima sisse koolide aktuste kavasid. See oli veel selline vanaaegne punaste tähtedega dos-arvuti. Näiteks kui kuskil Abja-Paluojas oli kool ja seal koolis oli 72 aastal aktus ja selle aktuse kava oli säilinud, siis sa pidid sisse trükkima, mis laule nad seal laulsid ja mis luuletusi deklameerisid. See oli päris hullult igav töö. Ma üritasin iga päev üha varem minema hiilida, kuna keegi oma toast välja ei tulnud ja mingit sotsiaalset läbikäimist ei toimunud, siis näis mulle, et keegi ei saa seda märgata.

Mingil ajal võtsin endale lisaks teise töökoha, mis oli

Minu Üheteistkümnes Töökoht – Raekoja platsi käpikupood – müüja, kus oli sihandne hea graafik et nädal tööl ja nädal vaba. Selle teise nädala siis toksisin kavu sisse. Selle tööga juhtus aga peatselt üks väga piinlik lugu.

Ma ei läinud sinna enam.

Seevastu käpikus pidasin pea aasta vastu. Teha polnud seal midagi. Kord või kaks päevas astus sisse paar sommi, peamiselt ostsid nad sellist artiklit nagu salasõrmikud – labakinda osa käib pealt ära ja all on pätikinnas. Mul oli käsil uue peremudeli loomine, mis tähendas kasiinosõltlasest väga noort ja üsna võluvat meest. Kuna tal oli sarmi ja annet, siis rääkis ta ükskõik kellelt endale raha välja. Seda ka minu käpikupoe kassast. Kahjuks jäin ma sellega vahele. Lahkusin omal soovil.

Esimesel pildil Reedik Saarmann ja Andrus Hülp Teatri- ja Muusikamuuseumi päevilt. Teisel pildil Laulasmaa vammise laega maja.Kolmandal pildil kategooriapaber.
Made oli märkinud oma esimesse postitusse kaks seitsmendat töökohta. Professionaalsest läänemaailma marksistlikust autismist lähtuvalt parandasin ma selle ja kõik järgnevad numbrid ära, kuni märkasin, et tal oli plaanis kümnendaga lõpetada. Tagasi ei viitsi muuta, ei tea, kuidas õigem oleks. -toim.

Loe ka: Mudlum ja töö 2