Naiste ajakirjandusest naisajakirjaniku pilguga

Ettevaatust, lugeja: järgmise paarikümne minuti jooksul näed sa naise hinge! See võib osutuda šokeerivaks kogemuseks, võib olla karmim laks kui sa arvata oskaksid. Tasub varuda ka aega, sest artikkel ei ole just lühikeste killlast. Aga toimetus lubab sulle, et võimalus näha naise hinge on Su aega väärt. Peale naise hinge näed sa järgneva paarikümne minuti jooksul ka ühe naistele suunatud ajakirja hinge. See on arvestatava lugejaskonna ja rahvusvahelise portreega väljaanne, mis sarnaselt artikli tegelastele jääb siinkohal oma õige nimega nimetamata. Sa näed, mis juhtub ühe sellise ajakirja toimetusse laekunud artikliga pärast seda, kui ajakirjanik on oma tööga ühel pool. Sa näed, mida teeb sellega toimetaja. See saab naise hingestki karmim olema.

<- Pildil ei ole mitte intervjueeritav, vaid Austraalia pesubeib Miranda Kerr. "Not only a hot body but also a beautiful face", ütleb kommentaarium. Sellel pildil ei ole artikliga midagi pistmist, see on siin tekitamaks psühholoogilisi värvinguid ja assotsiatsioone.

Esimesena anname me sulle lõikamata versiooni Made Luiga tehtud intervjuust. Selle üldiseks temaatikaks oli üksikemadus ühiskonnas. Sea end valmis, see hakkab suht armutult andma kohe.

Naised ja naised

Küsisin oma algkoolis käivalt tütrelt, kui palju on nende klassis lapsi, kellel on mõlemad vanemad, ema ja isa. Ta mõtles tükk aega ja pakkus et natuke vähem kui pooled. On selliseid lapsi, kes pole oma isast piltigi näinud. Mõnda kasvatab vanaema. Ja keegi ei pane seda suuremat imeks. Niipalju kui on inimesi, niipalju on ka erinevaid elusaatusi ja need saatused algavad lapsepõlvest. Vahel ma mõtlen et midagi ega kedagi ei saa ega tohi tegelikult ühise nimetaja alla viia, et üksikemade ainus ühine nimetaja on üksikemadus, ometi räägitakse neist ikka veel kui millestki kurvastavast ja nutusest. Me tahame märgata sarnast ja võõristame erinevat. Meil on lihtsam ja kindlam mõelda stampides, pealiskaudselt, riivamisi. Järgnev intervjuu ühe väga särava noore daamiga, emaga, on kõike muud kui traditsiooniline mudel üksikemast. Ometi usun ma et temasuguseid naisi on rohkem kui üks ja see , millisena isiksus ise ennast näeb ja peegeldab on tõesem kui meie, möödakäijate põgus hinnang.

Annat (31) teavad tema sõbrad kui alati heatujulist, särtsakat ja tegusat neidu, kellel kavaleridest iial puudust ei ole. Vahel tundub et neid on lausa üle mõistuse palju, salongis, kus ta töötab, avaneb mitu korda nädalas uks ja kullerfirma toimetab kohale järjekordse imekauni kimbu salapäraselt austajalt. Reeglina on need austajad positsioonikad , tõsiste kavatsustega keskealised mehed. Pulmakelli aga ei kosta. Miks? Uurime temalt endalt, mis on tema elu tegelikud mured ja hirmud, millisena ta näeb oma minevikku, olevikku ja tulevikku.

M: Ma kuulsin et sinuga juhtus õnnetus kui sa kevadel reisil käisid? Midagi seljaga?

A: Jah, mul juhtus seljatrauma, kui me safaril käisime.

M: Aga olete ikka paar veel?

A: Ei ole enam. Kestis küll pikalt , kusjuures enne reisi kaks päeva, isegi samal päeval me rääkisime et kui me tagasi tuleme, siis on kõik läbi , et tema ei jõua mind enam oodata. Aga kuna mul see õnnetus juhtus, siis ta tundis ennast süüdi ja samas ka, ma arvan et samas tekkis tal ka võimalus, et ta nagu lootis et kui tema nagu toetab, aitab,...

M:...siis oled nagu rohkem seotud?

A: Jah, jah... kusjuures ma võin öelda et tegelikult ajas see ka stressi, et sa oled sõltuv teisest inimesest, inimesest, keda sa tegelikult ei taha ja keda sa hindad ainult sõbrana. Meil ju siin lõpus läks niimoodi et mustvalgelt rääkisime asjad sirgeks. Aga nädala pärast tuleb jälle sellise jutuga et tule, otsime korteri ja mis sa arvad kui ostame korteri nii-öelda kaasomandisse. Ja mina jälle räägin talle et kas sa saad aru, et ma ei ole suga ju paar, et me ei ole ju mitte midagi.

M: Samas, mõtle kui õudselt raske on vastu panna sellisele pakkumisele kui sul tegelikult on seda tuliselt vaja.

A: See ongi see et ma ütlesin, et miks sa teed nii, miks sa ahvatled mind ja kasutad ära minu nõrku kohti.

M: Mina tean küll vastupidiseid juhtumeid. Sina räägid sellest kuidas mees püüab sind rahadega kinni hoida, mina tean naisi, kes maksavad peale et mehed nende juures oleks, endal polegi midagi hinge taga. Maailmas on neid variante nii palju ja neid lollusi mida tehakse teadmatagi mille nimel.

A: Jah, aga vaata, siis ongi nii, et vahest mõtled et elus on materiaalsus hästi oluline aga samas mingi hetk jookseb juhe kokku, minul oli küll hull vabaduse tunne kui ma ühel hetkel selle kõik ära lõpetasin. Mul oli meeletu paanika, et ma rahaliselt ei tule välja omadega ja praegu on ka keeruline, aga mul on hinges selline rahu tagasi, mida ma tahtsin juba ammu.

M: Ma tean seda tunnet. Kui mina läksin lahku siis oli mul ka justnimelt paanika, et ma ei saa hakkama, ma olin ju ka koguaeg kodus istunud, laps oli haige selle põlvega, mingit tööd ei olnud ja siis oli veel see aeg kus mingit tööd ei olnud olemaski, jah esimene asi on see et ma ei saa hakkama. Aga kui sa näed, et sa saad hakkama, siis tekib enesekindlus ja julgus elada, tekib ka see vabadus et tegelikult on ju jumala hea elada, et mida sa kardad.

A: Täpselt nii ongi, mul oli ju samamoodi, ma olin täitsa lollakas, mul ju uus elu algus oli see, et mmm, bussiga linna, millise bussiga? Bussis küsid, et vabandage, siin on mingi uus mulgutaja, et kas sellega saab, et ma sõidan nagu esimest korda, siis mind vaadati siukse imeliku näoga. Kurvaks tegi et inimesed on nii masendunud, kõik see keskkond mis on tavainimesel, tegelikult ju tavainimene, tavainimestel on juba ka peredes autod, isegi lihtsamatel inimestel on üks auto peres ja need kes on kõrgemale jõudnud, neil on igalühel peres auto. Igatahes jube kurb on küll kuidas nad seal bussis rallivad ja mitte mingit austust ei ole vanemate inimeste vastu, mul oli täielik ekstreempäev see esimene päev. Aga jah, oma lapse isast lahku ma läksin siis kui Kairit oli..., täitsa lahutus oli vist kui Kairit oli kolme aastane.

M: Ühesõnaga sa oled siis sisuliselt mingi kuus-seitse aastat elanud sellist vaba naise elu, kus sa ei ole ennast püsivalt kellegagi sidunud? See on ka üsna huvitav probleem, et miks siis, kas on saadud selline hingehaav, mis ei anna sulle julgust, sest kindlasti oleks olnud keegi, kellega oleks olnud võimalik rajada õnnelik kodu?

A: Väga palju oleks olnud neid inimesi kes väga hoolivad ja annavad endast kõik mulle, sest mina olen selline suht avatud inimene, rahvuse poolest segavereline, temperamentne, hästi avatud ja ma suhtlen eelkõige inimestega kes on ka avatud. Kuna ma ennast avan, siis paljud arvavad, et ma olen nagu täiesti lahtine raamat – tegelikult ma ei ole, ma avan ainult selliseid teatud tahke mida ma ootan ka teiselt inimeselt – inimlikkust ehk siis inimlikkust suhtes, näiteks S.-le ma avasin ennast, tema võttis sellest kinni et sa oled nii erakordne naine, nii suure südamega... hetkel mul oli ka kuu aega selline suhe et ma ütlen mul pole elu jooksul vist kellegi mehega sellist suhet olnud, vanem meesterahvas, kolis hiljuti Saksamaale. Me saime just tuttavaks ja siis tehti talle selline pakkumine et ta peab Saksamaale tööle minema. See tunne oli nagu selline et... lõpuks ma ütlesin talle et ma ei saa suga kokku saada sest mul on jube valus, sest ma tean et sa lähed minema, aga mina pean elus edasi arenema, just see et laps on nagu osa minust, ma ei saa lasta aega tühja kui ma tean juba ette, et sellest ei tule midagi. Ma olen juba jõudnud sinnamaale, et ma otsustan üsna kiiresti kui ma inimesega tuttavaks saan, kas sellest saab midagi või ei saa. Ja miks nagu ebakindlus on, ma arvan et varemalt ma ei saanud aru aga nüüd ma saan täiesti aru, et kuna tüdruk on mul nii super...

M: Tüdruk on sul juba päris suur, mida aeg edasi, seda raskem on sul peret luua, kui tüdruk on juba 13-14. Arvatakse ju enamasti et laps tahab ema ainult endale hoida.

A: Tema tahab, ta on täpselt vastupidi, otsib mingit isakuju, ma tahtsin öelda et kui tekib suhe ja nähakse Kairitit, isegi lihtsalt head sõbrad ei suuda ära imestada, kuidas on nii normaalne laps, ta ei olnud juba titest peale mingi vääksuja, ta on hästi mõistev, nagu suur inimene oma mõttemaailmalt ja me räägime omavahel kõigest, meil on väga lähedane kontakt.

M: See on vist väga noorte vanemate puhul sage nähtus et eavahe kipub kaduma ja laps on sõbra eest. Ühtpidi on see hea, teistpidi jälle ehk halb - koormab last liigselt vanemate probleemidega. Mingis mõttes on ju nii, et kui sul meestega ei laabu siis laps on ainuke toetuspunkt elus, kõik mis sul on, siis lähevad asjad natuke nihkesse, väärtused paigast ära.

A: Aga mina arvan seda et kui ma temaga koos elaksin , kui see oleks selline igapäevarutiin, siis meil ei oleks tekkinud sellist sidet, minu jaoks on hästi oluline et oleks usaldus. Ma püüan last võtta ikkagi kui isiksust, mitte kui omandit. Mul on sellest, et lapse isa lapsega peaaegu ei tegele, ikkagi nii suur pettumus. Asi ei ole ju üldse rahas vaid sa võiksid ju käia temaga kuskil ja teha midagi koos, sest alati neil paaril korral aastas mil nad näevad, Kairitil silmad säravad.

M: Öeldakse ju, et ei ole tähtis mitte see aeg mis sa oma lapsega koos veedad vaid selle aja kvaliteet – mõni ema on võib-olla hommikust õhtuni köögis olemas aga on kuskil omas maailmas ja räägib lapsega võib-olla kaks sõna päevas. Loeb see kasutegur ja intensiivsus.

A: Mul on küll väga hea meel, et meie side on lähedane ja muidugi ma vahel mõtlen, kui raske tal võib olla, et ma pole kogu aeg tema juures. Eriti esimene aasta oli raske. Ma tulin üldse Tallinnasse vist 2003 - oota, ma mõtlen - 97 abiellusime, 2001 me läksime lahku, kolm aastat pärast lahutust ma olin Haapsalus, üürisin üksinda korterit ja... noh siis tulin Tallinnasse salongi tööle, seal ma olin kolm kuud, närvid ei pidanud vastu, läksin Haapsallu tagasi, siis uuele katsele küünetehnikuks õppima Radissoni ja koguaeg juhtus niimoodi et, vaata, kevad on selline aeg kus sa nagu tõmbad käima ennast ja kui sa suve jooksul suudad ennast käima tõmmata, sest inimesed on nii positiivsed, siis juba läheb asi.

Siis ma olin seal Radissonis ja kevadel mul üks klient pakkus et meil pangas otsitakse tellereid, sa jube hästi sobiksid, sa oled hea suhtleja, eesti keel ja vene keel ja kõik nagu sobiks. Kolm kuud me käisime koolitusel õppimas, siis ma mõned kuud sain tööl olla, ma ju kogu aeg mõtlesin et septembrikuus ma toon Kairiti Tallinnasse kui esimesse klassi minek. Kuna mu palk oli väike, aega mul absoluutselt ei olnud, ma olin ju Järve Selveris selles väikses kontoris – üheksast läksin kodust ära ja kaheksani kui kõik oli korras, siis sa said üheksast koju aga kui mingid jamad olid, siis sa jõudsid 10-11 koju. Siis ma hakkasin emale rääkima et kuidas ma saan teda võtta kui mind ei ole olemaski, oleks et mul on veel keegi, et mul on kaaslane või ema samas linnas.

Aga kuna ongi nii, et sisetundega ma ei ole leidnud seda õiget inimest ja elada kellegagi ainult sellepärast, et ta mulle toeks oleks seda ma ka nagu ei taha. Noh ma ei tea ju ma olen mingi vanamoeline, ma otsin ikkagi tundeid ka. Siis oligi nii et septembris ta läks Haapsalus kooli ja oktoobris ma otsustasin et ma tulen pangast ära, ma tundsin et see ei ole minu ala, et see on nii raske minu loomuse jaoks. Novembris ma rääkisin uue avatava salongi omanikuga, jälle mul oli vahepeal klientuur laiali jooksnud , siis ma alustasin otsast peale ja tegelikult see aasta kui mul nüüd seljaga see õnnetus oli, siis oleks mul sel aastal juba kõik okei olnud nii et ma põhimõtteliselt alustasin nagu neljandat korda otsast peale.

M: Kas sul seda hirmu ei ole et sa jäädki üksinda? Sa üldse ei mõtle selliste asjade peale?

A: Mõtlen küll.Tegelikult päris tihti. Vahepeal ma isegi leppisin sellega, mõtlesin et kui sa oled juba nii pikalt kaua üksi elanud – kodused harjumused, üksinda magamine... aga just see et mul tekkis nüüd siin sügisel inimene, kellega ma tuttavaks sain, meil oli selline tunne nagu me oleks üksteist juba sada aastat tundnud, kuidagi selline nagu väga oma inimene.Ta on soomlane tegelt aga ta ei paista üldse soomlase moodi välja, sest tal on vene verd sees. Ja siis ma sain aru, et ei loe vanuseprobleem (ta oli 47 aastane mees), loeb see kas sul on tunded, kas sul on keemia või ei ole seda keemiat. Noh ja nüüd ta sõitis ära ja kuigi mulle on kõik öelnud, isegi mu ema ,et miks ta sind kaasa ei võtnud – ma ise suhtun sellesse nii et kuidas ta saab mind kaasa võtta kui ta ei tunnegi mind, ta on ise segaduses, alles talle tehti tööalane pakkumine,alles ta sai minuga tuttavaks...

M: Väga palju otsuseid korraga vastu võtta. Ta saab sind alati ju külla kutsuda sinna.

A: See ongi, ta tahtiski mind kutsuda aga nüüd on nagu see lugu, et mul on üks teine poiss...

M: ( lööb käsi kokku) Kas sa kunagi oled ilma ka olnud? Et sul on kahe mehe vahel mingi kahekuuline auk näiteks? Või ei ole seda olnud?

A: Mulle on nii mõnedki öelnud et sa ei oska üksi olla

M: Osalt ehk see et ei oska üksi olla ja teisalt jälle oled sa nii ilus et sul ei lastagi üksi olla, sul on neid kavalere kogu aeg nii palju, et see liiga suur valik ajab ka segadusse?

A: Ei mul ei ole neid nii palju, mul on üks korraga, see on nagu kindel, aga see üks korraga võib olla väga lühikest aega, ma saan aru et ei ole minu teema. Üksinda... ma arvan ,et mulle meeldib tähelepanu, ma arvan et igale naisele meeldib tähelepanu.

M: Igale naisele meeldib, aga iga naine ei püüdle seda või ei tunnista seda endale.

A: Aga mina tunnistan ja seda enam et kui ma nagu S.-ga suhtlesin siis talle ma olen tänulik selle eest, et ta pani mind uskuma et normaalseid mehi on olemas, ta oli haruldaselt viisakas. Ma tean, mida ma mehelt tahan, naiselikkusele tähelepanu, et ta hoolitseks ja käituks sinuga inimlikult. Ma ei ole selliseks suhteks valmis. Mis valmis, mulle ei sobigi see teema, et ma käiks ainult õhtuti magamas, ma tahan ikkagi aega veeta koos ja ühiselt.

M: Aeg-ajalt on sul küll keegi kes sind aitab aga sa ei saa sellele püsivalt loota. Sa oled kogu aeg nagu mitme tuule peal ja sul ei ole mingeid garantiisid tuleviku suhtes, mingit kindlust. Mina ei suudaks küll ette kujutada kuidas kogu seda majanduslikku muret oma pea sees klapitada.

A: Sellepärast ma ka ei võta vastu mingeid väga suuri žeste, mingid autod või asjad, mis käivad minul üle võimete kui inimene kõrvalt ära kaob. Mul ei ole mingeid pangalaenusid...

M: Sa oled ennast suutnud hoida puhtana sellest orjusest.

A: Ma kardan seda kõrgelt kukkumist, ma olen seda päris palju igalt poolt näinud. Pigem ma olen see kes ma olen ja olen siin, kui ma lähen sinna ja siis käib mataki ja ma kukun täiesti puruks. Põhilised hirmud üksielamisel ongi ikkagi majanduslikud, et kas ma saan makstud ja kas ma jaksan ja see mis praegu toimub, see meeletu hinnatõus, see paneb küll hirmu tundma. Suvel ma näiteks mõtlesin et ma kolin Haapsallu tagasi. Lapsel on seal kool, tal on seal stabiilsus, käib trennis. Ma pean omale ise jalad alla saama. Vahepeal ma mõtlesin et ma tahaks kosmeetikakooli minna, S. muidugi ütles: jaa, maksan kinni, muidugi, muidugi, aga mina ei julgenud seda vastu võtta, sest ma sisemiselt tundsin, et ma pean selle asja ära lõpetama, ma ei saa seda toetust vastu võtta.Ta ütles mulle ise ka et kaua ta mind finantseerib kui midagi ei tule.

M: Aga kuidas sa praegu reaalselt hakkama saad, kui sul sissetulekut tööst peaaegu ei ole?

A: Täpselt nii palju, kui kliente on

M: Igapäevase söögiraha teenid välja?

A: Jah igapäevase söögiraha teenin välja ja praegu mind aitab E. jälle, tema viib mind sööma, maksan ainult poole korteri eest jne.

M: Ma praegu mõtlen üldsegi et kuidas sa jaksad, sul on nii intensiivne elu, et kust sa võtad selle jõu kõigega toime saada?

A: See kodus istumine 9 kuud pärast seljatraumat kurnas mind vähekene, kuna ma olen kogu aeg olnud selline elav ja liikuv ja ma saan jõudu inimestega suhtlemisest, energiat, kui kodus oled üksinda, siis on raske, tekib tunne et ma olen nii mõttetu, et ma ei saa midagi tehtud. Pärast seda õnnetust mul võeti kõik elumõnud ära, arst ütles et ei tohi pikalt ei seksida, ei sünnitamise peale mõelda.

M: Aga sa mõtled vahel teise lapse peale?

A: Kogu aeg mõtlen. Minu unistus on pere endale saada aga mul on tunne et mu unistused lähevad lörri ja ma ei julge enam unistada.

M: Praegu paljud alustavad oma elu siis, kui teised mõtlevad et see on juba läbi. Lapsi saadakse rahulikult ka neljakümnendates eluaastates.Mõne aja pärast on võib-olla väga vähe neid naisi kes on mõni aasta üle kolmekümnestena pea täiskasvanud laste emad. See on päris keeruline dilemma – kaks noort inimest kes mõlemad tahavad endale elada.

A: Ma õudselt tahaks last, kui ma oleks majanduslikult korras, kui mul oleks kodu, mul on tütar ka ju titest peale endale õde-venda tahtnud.

M: Laps paneb väga palju asju paika, lõppeb see mõtttu ringi jooksmine ja ei-tea-mille püüdmine. Inimesel tekib enamasti mingi üks elustiil, üks pöörlemine millest ilma mingi välise tõuketa on väga raske välja tulla, teistmoodi kulgema hakata.

A: Ma arvan et see litakas oligi selleks, mis pani mind järgi mõtlema, väga paljud tuttavad on mulle öelnud et ma olen kuidagi pehmemaks ja naiselikumaks muutunud – aga miks – ma ei rapsinud enam, ei jooksnud ringi.

M: See on kindel et väga paljud inimesed arvavad et sul on väga palju suhteid. Kuidas sa seda naiste kadedust üldse tunned?

A: Oi, vägagi tunnen. Aga see kadedus on tead millest, see on sellest et mulle lähenetakse umbes sellega, et mulle autot osta. S. ka ostis, siis võttis ära, siis üks kutt ka kohe ostis mulle Audi, odava küll, mingi 70-ne tuhande eest. Aga miks, miks te ostate? Ma lihtsalt räägin oma elust, kui muga tuttavaks saadakse – et mul on laps Haapsalus, et ma sõidan kahe linna vahet,et ma sõidan tihti ja palju ja muidugi, kellel on võimalus, kohe hakkavad tegutsema. Või ütlevad et võta ja kasuta. Ma õudselt hindan seda, alguses nagu ei tahtnud vastu võtta aga samas tõesti - mul on mugavam. Aga see naiste kadedus on selline et kõik naised küsivad – kuidas sulle ometi mehed annavad ja teevad. Aga ma lihtsalt räägin oma muredest.

M: Sa ei tee ise tegelikult mitte midagi? Või sa satud seda tüüpi meeste otsa kes on isalikud ja helded? Või pannakse tähele ainult neid kes kingitusi teevad sest kindlasti on ju ka neid kes sind üle ei kulda?

A: Mulle meeldib kui mees hoolitseb mu eest, kui ta näeb minu muresid ja ta toetab mind, lohutab et ei ole probleemi, küll me need asjad ära lahendame, küll tervis saab korda aga seda peab tegema õige inimene.

M: ...ja õigel viisil ka nii et see ei oleks pealetükkiv.See on kaunis peenike kunst pakkuda abi nii, et see abi ei oleks solvav.

A: Jah just, näiteks lillede toomine. Mulle meeldib kui mees on mees, ma lihtsalt ütlen et mulle meeldib kui mees lilli kingib, kui ta toob neid kasvõi iga päev. Naised peavad iseenda väärtust teadma ja rääkima mida nad ootavad ja soovivad. Mees saab sellest julgust, kui sa hindad tema pingutusi ja võtad neid hästi vastu. Sünnipäevaks toodi mulle 31 tulpi, megailusad, valged ja roosad, narmastega ääred, väga ilusad. Ma leian et ma pean ütlema seda, mida ma tunnen ja näitama oma ausat emotsiooni. See et tuuakse lilli, avatakse ust, see peab inimesel veres olema. Samuti see lugupidamine, kuidas räägitakse oma vanematest, eksnaistest, see ongi see mehelikkus et kuni lõpuni sa oled džentelmen, sa ei lörtsi seda naist kellega sa koos olid, isegi kui ta sulle ei sobinud. Ma ütlen näiteks et ma tahaks tunda ennast printsessina, räägin kui palju ilusaid kleite mul kapis ootab, et tahaks minna kuhugi kus ma saaks ennast naisena tunda ja meestele see ju nii õudsalt meeldib.

M: See on selline naiselik kavalus, üheltpoolt oled sa äärmiselt otsekohene teisest küljest on see aga naiselik tarkus ja kavalus oma elu korraldada.

A: Jah aga sa teed ju iseenda olemise heaks sellega. Praegu kui mul on see selg haige, siis ma niuksun muudkui „aah siit valutab ja aah, sealt valutab”. Mulle tuuakse hommikul kohvi voodisse ja õhtul tehakse söök valmis.

M: Eesti naisele ju meeldib eriliselt näidata kuidas ta saab kõigega ise hakkama. Tõestatakse iseenesetele ja ei tea veel kellele et saadakse hakkama asjadega millega tegelikult ei saada. Me ju vajame abi aga mehed ei julge seda pakkuda, kartes tõrjutud saada.

A: Tuleb lasta ennast aidata aga seda ei tohi kuritarvitada. Kui ma oleks raha peal väljas siis ma oleks juba ammu kuskil kellegi kiisu-miisu, mul oleks juba kolm last ja silikoonrinnad.

M: Sul ei ole tõesti võimalustest puudus olnud, see on puhtalt sinu enda valik et sa oled veel vaba

A: Jah valik ja ikkagi selline sisemine ebastabiilsus, et ma pole ise kahe jalga maa peal. Tegelikult ma tahaks juba ammu lapsega kodus olla, lastega kodus olla, oodata meest koju...

M: Inimesed vajavad rutiini ja kindlust aga on ju ka selliseid inimesi kes jäävadki eluks ajaks rändama , kes ei püsi ühes kohas paigal ja kes ei kasvata sammalt selga.

A: Kõik mehed –naised, kui üksielajat tüüpi nad ka ei oleks tahavad tegelikult oma ellu seda lähedust, ärgata hommikul kellegi kaisus. Selle aja jooksul mis ma olen üksinda elanud on mulle küllalt öeldud et sa oled liiga siuh-säuh, jooksed ühest suhtest teise aga samas – mida ma enam nutan? Ma olen küll pisaraid valanud juba ja see kõik ongi mind selliseks teinud. Aga paljud inimesed peavad must lugu, mitte ei arva et ma lörtsin ennast.
Ennem on mul teiste naiste pärast piinlik kui ma näiteks klubideski käin, ma ei viitsi enam seal ka käia, või kui siis koos sõbrannadega , sest siis on fun, tantsid, chillid, see väike flirt ei ole see, enamus kes tänapäeval väljas käivad otsivad omale üheöösuhet – päris räige on seda vaadata. Sealt tuleb ka see labane meeste-naiste vaheline suhtumine – on mehed siuksed odavad ja ei arva naistest eriti midagi ja ei arva naised meestest midagi ja nii piinlik on. Minu puhul võivad inimesed arvata mida vaid aga tegelikult ma olen jumala korralik, mina ei julge niimoodi käituda , mina olen hirmus põdeja, ma õudselt põen kui ma midagi valesti olen teinud, ma ei taha et mingi mees arvaks et ma olen odav.

M: Ühesõnaga sulle läheb teiste inimeste arvamus korda? Paljudele tegelikult tõesti ei lähe.

A: Mulle meeldib meestega suhelda, see ei tähenda, et ma nende kõigiga magan ja see minu suhtlemine võib jätta mulje et mul on kõigiga mingi teema – tegelikult ei ole, mulle meeldib meeste tähelepanu, nende suhtumine minusse, mulle meeldib minna nendega kinno, teatrisse , restorani, juttu rääkida, praegu just helistas mulle üks tuttav, keda ma pole viis aastat näinud, tahab sööma minna ja sellest juba piisab et hakataks rääkima et tal on jälle keegi uus. Naistega – no kaua sa nendega suhtled või räägid, siis ussitavad varsti kõik...

Lõpetasime kohvi ja koogi ja nagu möödaminnes ütles Anna, et tal täna õhtul 80ndate stiilipidu, kas ma talle ühe käreda 80ndate meigi teen. Loomulikult ma olin nõus... maniküüri eest.


Niimoodi. See siin oli üks tugev intervjuu. Siin on inimest näha. Kahtlemata tekitaks see naisteajakirja veergudel inimeste seas emotsioone. Kuid naisteajakirja veergudel ei ilmunud teps mitte see artikkel, seal ilmus hüperkompresseeritud toimetamise ime, millelaadse kirjutamiseks ei ole tegelikult tarvis inimestega kohtuda, mis koosneb halvasti seostatud lauselõikudest ja jätab mulje, et Anna on skisosfreenik. Muuhulgas on see teine lugu, mille see artikkel räägib, ka lugu inimesest, kes üritab raskel ajal tõsist tööd teha, ja mis sellest välja tuleb. Behold the final cut!

Anna (31) on üksikema, kes töötab Tallinnas, tema tütar aga käib koolis Haapsalu linnas. Anna jagab end kahe linna vahel, tütre ja töö vahel. Sellele lisandub tormiline isiklik elu. “Lahku läksin siis, kui Kairit oli 3aastane. Nüüd käib tütar juba kolmandas klassis.Olen elus kohanud palju selliseid inimesi, kes on minust väga hoolinud ja oleksid olnud minu jaoks valmis kõike tegema. Ma olen ju ise hästi avatud, temperamentne, segavereline ka – mul on kerge tutvuda. Tütar otsib omakorda isakuju. Kairit on mõistev, oma mõttemaailmalt on ta nagu täiskasvanu. Me räägime omavahel kõigest. Minu jaoks on hästi oluline, et oleks usaldus. Olen väga pettunud, et lapse isa lapsega peaaegu ei tegele. Asi ei ole ju üldse rahas, isa võiks lapsega midagi koos ette võtta, neil paaril korral aastas, mil nad näevad, Kairitil silmad säravad. Mul on hea meel, et meie side on lähedane, aga vahel ma mõtlen, kui raske tal võib olla, et ma pole kogu aeg tema juures. Eriti raske oli esimene aasta. Kolm aastat pärast lahutust olin Haapsalus, üürisin üksinda korterit, siis tulin Tallinnasse salongi tööle. Närvid ei pidanud vastu, läksin Haapsallu tagasi, siis aga uuele katsele Tallinna küünetehnikuks õppima. Üks klient tegi ettepaneku, et pangas otsitakse tellereid, et sobiksin sinna väga hästi. Palk aga oli väga väike ja koju sain alles üheksast, kui aga mingi jama oli, siis alles kümnest-üheteistkümnest. Siis hakkasingi emale rääkima, et ma ei saa last enda juurde võtta, oleks mul vähemalt elukaaslane või elaks ema samas linnas. Aga ma ei ole leidnud seda õiget ja elada kellegagi ainult sellepärast, et ta mulle toeks oleks, ma ka ei taha. Ju ma olen siis vanamoeline, otsin ikka tundeid ka .Mulle meeldivad mehed, kes on dzhentelmenid, kes räägivad lugupidavalt oma vanematest, eksnaistest, ei lörtsi ka neid suhteid, mis on untsu läinud. Nii läkski laps septembris Haapsallu kooli, novembris tulin aga pangast ära ja alustasin salongis otsast peale. Vahel ma isegi leppisin sellega, et olen üksi, aga tegelikult tahavad ju kõik oma ellu seda lähedust - ärgata hommikul kellegi kaisus. Ma tean, mida ma mehelt tahan, tähelepanu, et ta hoolitseks minu eest ja käituks inimlikult. Mulle meeldib, kui mees lilli kingib, kas või iga päev. Ma näen ka väga kiiresti ära, kas inimene mulle sobib või ei. Ma ei võta kunagi vastu väga suuri zheste, uhkeid autosid vms, mis käivad üle minu võimete, kui inimene kõrvalt ära kaob. Mul ei ole pangalaenusid… Kardan kõrgelt kukkumist, olen seda päris palju igalt poolt näinud. Pigem olen see, kes ma olen. Mehed on mind hellitanud, kingituste, lilledega ja minult on küllalt küsitud – kuidas sulle ometi mehed annavad ja teevad. Aga ma lihtsalt räägin oma muredest. Naised peavad iseenda väärtust teadma ja rääkima, mida nad ootavad. Mees saab sellest julgust, kui hindad tema pingutusi. Sünnipäevaks toodi mulle 31 tulpi, megailusad, valged ja roosad, narmad ääres. Ma leian, et ma pean julgema väljendada, mida ma tunnen. Samas olen ma suur põdeja, ma elan väga üle, kui ma olen midagi valesti teinud, ma ei taha, et arvatakse, et ma olen odav.Mul ei ole võimalustest puudus olnud aga mingi sisemine ebakindlus ei luba mul ennast kellegagi püsivamalt siduda. Tahaksin ise kahe jalaga maa peal olla. Tuleb lasta ennast aidata, aga seda ei tohi kuritarvitada. Kui ma oleksin raha peal väljas , siis oleksin ammu kellegi kiisu-miisu, mul oleks juba kolm last ja silikoonrinnad!”

Saateteksti kirjutasid Martin Luiga ja Robert Kurvitz.