Wednesday, June 2, 2010

S I R P !

Juba aastakümneid ilmub Eestis kultuurileht Sirp.

Sirp, nii palju, kui ma näinud olen, on meeldiv ja huvitav ajaleht. See tähendab põhiliselt, et alati on midagi lugeda. Mitmete teiste ajalehtede puhul ei vasta see kohati tõele. Sirp kajastab adekvaatselt ja mitmekülgselt nii päevakajalisi küsimusi kui ka laiemaid teemasid ning tutvustab lugejale ka inimesi, mõtteid või sündmusi, mis mujal meedias on vähemkajastatud, kuid on kahtlemata huviväärsed ning aitavad kaasa terviklikuma maailmapildi kujundamisele. Kohal on mitmesuguste erinevate poliitiliste vaadetega normaalseid inimesi, kes esitavad oma seisukohti mõistlikult ning kiirustamata. Kohati muutub leht foorumiks, kus üks keskustelu jätkub numbrist numbrisse, või on dialoog ära toodud sama lehe raames. Artikleid on ehk vähem kui lehtedes tavaliselt, kuid nende kvaliteet on kõrgem. Ballasti on minimaalselt, leheruum on väga ökonoomselt ära kasutatud, niimoodi ei ole, et sulle üritatakse sinu raha eest mingeid asju ja teenuseid kaela määrida, puuduvad värvilised pildid, vanad anekdoodid ja horoskoobirubriik. Ka artiklite puhul, mis mind ennast ei huvita, on näha, et neil on päriselt mingi sihtgrupp, et need on kirjutatud eesmärgipäraselt. Üldiselt on Sirbil juures normaalsuse aura ja inimese töö hea lõhn. Ära tasub märkida ka igakuine välispoliitikalisa Diplomaatia, kus päris poliitikatüübid - nende, kes selle riikidevahelisega tegelevad - esitavad oma tõsiseid ja kaalukaid maailmapoliitilisi vaateid.

Aga Sirbil on üks halb viga. Sirpi ei loeta vaatamata tema ülalpoolloendatud headele omadustele piisavalt palju. Ma olen kuulnud, et Sirpi tellib umbes 2000 inimest kogu riigis. See ei pruugi olla täiesti õige informatsioon, aga selle kandev idee vääb samaks. Olgu Sirbi tellijate arv x, x on liiga väike. Hiiumaale pidi minema kolm Sirpi, umbes sama palju või vähem viib neid laiali ka ühe Mustamäe teeninduspiirkonna postiljon. Denj za Dnjome, Postimehi, Ekspresse ja Päevalehti kantakse laiali tunduvalt rohkem. Tegemist on siseinfoga kelleltki, kes on päris elus posti laiali kandnud.

Aga miks? Enamik inimesi teab, et Sirp on olemas, vähemasti. Sellega on korras. Kohati refereeritakse Sirpi muudes lehtedes või räägitakse selle tegemistest raadios. Ei saa ka olla, et Sirp oleks kohutavalt keeruline leht, mis kasutab ainult erialaseid termineid ja arutab ainult väga kitsa spetsiifika valdkondi. Mina saan Sirbist aru, ja ma olen keskharidusega noormees, kelle kultuuriline huvi on samuti üsna keskmine. Ma arvan, et häda on selles, et enamik inimesi jalutab Sirbist poes sirge jalaga mööda. Ei tule pähegi kultuurilehte kätte võtta. Ei ole nende leht. Keegi ei ole kunagi neile öelnud, et Sirp on huvitav.

Sirbi huvitavuse illustreerimiseks toon ma ära viimase numbri artiklite enim meeldinud pealkirjad.

Alalhoidlikkusest
Reisisaatja kui tüng kapitalistile
Kolonialismi looritatud vaim
Eesti poliitikateadvuse leninistlikud kontuurid
Vajame uut sotsiaalset õiglust ja võrdsust väärtustavat poliitikat
Günokraatia langus ehk Kuidas mehed võimule tulid

Lisaks neile oli seal ka ülevaade Cannes'i festivalist ja mitmeleheküljeline paljude autoritega ülevaade viimastel aastatel välja antud raamatutest, mis on teenimatult vähe tähelepanu saanud. Mis on natuke naljakas asi, ilmumaks, well, viimastel aastatel teenimatult vähe tähelepanu saanud ajalehes. Kooskõlas sellega, kuidas Valdav Enamus kultuurilehest silma heitmata mööda läheb, võime me rääkida kultuuri getostumisest. Kultuuri getostumist iseloomustab minu meelest kõige paremini šveitser Theo ülemuse tsitaat "Sügisballist".

"KIRJANIKUD LOEVAD RAAMATUID, TÖÖTAJAD TEEVAD TÖÖD!"

See kirjeldab üsna hästi tänast olukorda, ning kummalisel kombel süvendavad kultuuritegelased seda ka ise. Tuleb meelde nii Toomas Vindi kui Peeter Helme sõnavõtte teemal, et kirjanikud nende meelest liiga vähe raamatuid lugevat. Ja täpselt sedasama mõtet väljendasid ka need reklaamid, mis vahepeal üleval olid, (üritades reklaamida vist kultuuripealinna või kultuuri üldiselt) mis ütlesid asju, nagu "Kui Köler ei oleks kunagi ühelgi kunstinäitusel käinud, siis oleks maailm üks viletsam paik." Selle mõtte juures ei ole valesti mitte ainult see, et see eeldab, et kunst sünnib ainult kunstist ja kirjandus kirjandusest, jättes kõrvale selle, et kirjandus võib sündida ka rahvasuust (meil on ikka veel rahvas ja igaühel on suu peas), leida inspiratsiooni muusikast või mängida populaarsete meediakujunditega. See kaldub kõrvale sellest, mille nimel kõik kultuuriinimesed peaksid tööd tegema.

Kõik peaksid rohkem raamatuid lugema, mitte ainult kirjanikud! Töötajad peaksid lugema raamatuid ja kirjanikud tegema oma tööd. Niipidi tuleb paremini välja. Oleks see ju üks rumal maailm, kus ainult teletöötajad televiisorit vaatavad või ainult näitlejad teatris käivad.

Kuidas seda teha? Ma arvan, et hea algus oleks saada rohkem inimesi Sirpi lugema, kuna mulle tundub, et Sirp on eesti kultuuri ühendav, kokkutoov, märgiline kujund. Nagu ma ütlesin oma korruptsiooniartiklis, ei ole võimalik mõõta seda kaotust, kui tuhat inimest jääb kultuurisündmusest ilma, on raskesti mõõdetav ka see võit, mis saavutataks, kui Sirpi hakkaks tellima tuhat hinge rohkem. See levitaks kultuursust, vaat, mida see teeks. Inimestel oleks rohkem asju, mille üle mõelda, võib-olla nad leiaksid mingi uue asja, mis neile meeldib, võib-olla leiaksid autori, kelle jutt neile lähedane tundub.
Mina läheneksin sellele reklaami kaudu. Ütleksin inimestele, et Sirp on olemas ja et Sirp on huvitav (Ütleksin, mis käesoleva numbri vägevamad pealkirjad on) . Ütleksin neile, et nad ei ole rumalad ja et nad teevad seda tellides hea asja ja muutuvad sellest ise natuke ägedamaks. Kui seda tõesti ägedalt teha, siis võtaksin ma ette supermassiivse ning enneolematu reklaamikampaania. (See, nagu kõik ilusad muinasjutud, võib alata sellega, et keegi kirjutab projekti ja küsib sihtasutusest raha.) Reklaamikampaania seisneks selles, et kupidele antakse vabad käed. Tehku midagi ilusat, et inimesed Sirpi ostma hakkaksid. Ilus must-valge Sirp ja see, et üsna paljud reklaamitegijad on tegelikult represseeritud kultuuriinimesed, kes teevad oma tööd sellepärast, et selle eest saab rohkem saiakesi, annaks võimaluse linnaruumis midagi nii visuaalses kui ideelises mõttes kaunist korda saata. See ei oleks räpane kommertsreklaam, vaid pigem nagu sotsiaalreklaam, kui sa selle peale mõtlema hakkad. Ja see annaks reklaamitegijatele võimaluse ennast kunstiliselt teostada. Reklaami allnurgas oleksid väikselt autorite nimed või büroode sümboolika, nii nagu kunstiteosele paslik. Ma olen üsna kindel, et vähemalt mingi grupp inimesi oleks nõus seda ka tasuta hoogtöö korras tegema. Milline kuri inimene lõppeks tahaks, et Sirbil halvasti läheks?

Muidugi on ka asju, mida inimesed ise saavad ära teha. Mina sain Sirbi tellimuse sünnipäevaks ja plaanitsen endale teha maikasärgi, mis ütleb "Sirp", et seda oma ülakehaga kuulsamaks teha. Tänapäeva ühiskonnas on ülimalt tähtis, et sa annaksid teada sellest, kui sulle midagi meeldib, vähemalt niisama valjuhäälselt kui sellest, mis sulle vastumeelne on. See on see ülim tasu ja tänumeel, mis sa saad anda neile, kes selle tegid.

Sirbi sisu, nagu öeldud, on hea. Ära ei jätaks ma sealt midagi. Aga kui ma saaksin sinna midagi juurde panna, siis ma paneksin ühe lehepoogna juurde. Seal peal oleks ajalugu või teadust - varastaks natuke Akadeemia või Horisondi leiba üldise hüve nimel ära - sinna paneks väikese must-valge pildi mõnelt kunstnikult, mille võib soovi korral välja lõigata ja rõhknaeltega seinale panna, seal oleks kvaliteetintervjuu kohaliku kõva tüübiga - rahvas armastab ikka veel oma kirjanikke ja näitlejaid - ja viimaks oleks seal ka korraline popmuusika analüüs, sest popmuusika on alaesindatud kultuurivorm ja inimestele meeldiks selle kohta lugeda. Olgu see siis artikkel Frank Zappast, midagi Klassikaraadio Fantaasiasaate radadelt või Jaagup Kreemi aastatepikkuse loomingu analüüs ning hinnang. See on järeleandmine, mis Sirp oma lugejale teha võiks, ma ei usu, et ta seeläbi väga oma vägevust minetaks


Selle artikli kirjutasin omast vabast tahtest, illustreetrimata jätsin stilistilistel põhjustel.

22 comments:

  1. Kui mina olin väike, siis olid meil tellitud sellised ajakirjad ja ajalehed: Noorte Hääl, Rahva Hääl, Nõukogude Õpetaja, Sirp, Looming, Keel ja kirjandus, Loomingu Raamatukogu, Nõukogude Naine, Küsimused ja vastused, Täheke või Pioneer.Tädi juures lugesin ajakirja Teater, muusika, Kino ja Kultuur ja Elu.Vast veel midagi. Ajakirjanduse tellimishinnad olid ka meeletult, kohutavalt odavad.

    Ma lugesin juba lapsena nad kõik saabumispäeval läbi, vähemalt suures jaos.Praegu loomulikult ei ole mul tellitud ainsatki ajalehte-kirja.Ma ei loe neid, peale tasuta ilmuva Kes-kusi.Kindlasti oleks mul vahel raha mõni osta.Siin on mingi muu konks kui see, et rahval läheb raha söögi ja suitsu peale.
    Terve kultuur on lihtsalt oma rahva juurest minema kõndinud.See on ikka see sama värk, et maailm pudiseb tükkideks. Iga tükki hoivaad võib-olla kümneliikmelised kogukonnad. Üks tükk kultuuri on ZA/UMi käes, üks tükk on Sirbi käes ja eks neid on pudenenud igale poole. Nendest arusaajad on oma mõistelise ruumiga on ühtsed kuid teiste inimestega ühildamatud.

    Ma toon näite.Maalis anti selline ülesanne - linnaruumi sobitada mingi muu objekt, teha asendus.Ma maalisin šnelli tiigi purskkaevu asemel H.Boschi roosa purskkaevu ja kohandasin ka maastiku toone üsna äratuntavalt.
    Meie õppejõud, maali magistrantuuri lõpetanud noor naine, ei teadnud seda tsitaatmaali, ega olnud kuulnud ka seda maalinud kunstnikust. Ta näis üsna solvunud, kui ma arvasin, et seda maali teab maailmas igaüks.Ka eksamil ei andnud asi talle rahu, ta pöördus n-ö Kuldvillaku küsimusega suure ringi poole. Kogu kursusel oli 1 inimene, kes seda teost teadis, ja see ei olnud õppejõudude hulgast.
    Küll aga tekkis õppejõul küsimus, kas ma püüan oma maaliga parandada kurikamõrvarist jäänud halba aurat šnelli tiigi ümber.

    Kas nii erinevate paradigmadega inimeste vahel on mingi diskussioon viljakas? Kuid me mõlemad kanname mingeid kultuurilisi tunnusmärke.

    ReplyDelete
  2. Nonii! Lõpuks ometi tuli Sirbi-jutt ära! Hea jutt oli, mõnus oli lugeda. Mulle meeldis ja mina olen Sirbi poolt ja Sinu kaasvõitleja selles kysimuses.
    Väga mõnusalt kirjutatud tekst on ka!

    ReplyDelete
  3. Teeme reklaamikampaania. Ostame terve hunniku neid ajalehti, harutame nad niimoodi plakati suurusteks lehtedeks lahti ja siis me Jüriga joonistame markeriga igale lehele ühe roboti. Siis läheme ja kleebime neid igale poole seintele ja tekitame intriigi ja loome inimeste alateadvusesse seoseid Sirbi laheduse kohta, sest robotid on ju kõigi meelest šeffid.

    ReplyDelete
  4. Juhin tähelepanu sellele, et aastal 2010 on juba sama palju postitusi kui aastal 2009 kokku!
    ÕUJEE!

    ReplyDelete
  5. Veel üks idee: Sirbimees! Sirbimees on natuke üle kolmekümne, näeb välja, nagu ta oleks paremaid päevi näinud ja luusib Tallinna ja Tartu rongi- ja bussijaamades. Ta müütab Sirpe ja räägib inimestele, mis sedakorda kirjutatakse ja mis artiklid tema meelest kõige paremad on. Nagu Õhtulehe ajalehelapsed, aga ei kasuta tööpuuduse ajal alaealist tööjõudu.

    ReplyDelete
  6. Sirbimees on väga hea idee.

    Selline Teise-Eesti-Humphrey-Bogart, kodustatud ja safe-versioon eksootilisest bomžintellektuaalist (kes on kõik Sartre raamatud omal nahal läbi elanud aga ei nakata sind tiisikusse, pane su last ega tee avalikult püksi)

    -NB

    ReplyDelete
  7. to Uduur: vägagi kõva tähelepanujuhtimine!
    Tähistama! Viva la revolutione! Viva ZA/UM!

    ReplyDelete
  8. Sirbimees tundub veidi raskesti teostatav, niisama off the bat. Kuigi väärt mõte pikemas perspektiivis. Marsruut võiks ka olla mitte ainult Kuku eest kirjanike liitu, vaid ikka risti-rästi läbi Viru keskuse ja Solarise.

    Küll aga lendab mulle kohe teostatav robotikampaania. Ma arvan, et need näeksid tõsiseltvõetavad ja kunstiliselt kõrgetasemelised välja. Eriti kui nad oleksid kleebitud tuusa vana plakatiliimiga nii et nad KUNAGI MAHA EI TULE.

    Sirp võiks mõtelda ka Nädal Eskpressis (või mis see corrupt cultural figure'i Kahvliasendaja oli?) laadse saate peale.

    Kultuurinatsid võiksid nõuda, et see ei ilmuks ETV's kuigi samas vist ikkagi peaks seal olema. Sest KAS TE OLETE NÄINUD, MILLISED EESTI ÜLEJÄÄNUD TELEKANALID VÄLJA NÄEVAD?!

    Sellega väga hästi ei ole.

    ReplyDelete
  9. Mudlumi kohe alguses välja käidud tähelepanek on huvitav ja vajab analüüsi. See on tegelikult üks põhilisi asju, mille koha pealt diskussiooni edasi saab arendada. Vabandust, et sulle varem ei vastatud. Praegu ei saa ma selle kohta midagi suuremat öelda, sest ma ei ole selle peale pikemalt mõelnud. Võimalik, et mul ei ole selle üle arutamiseks isegi ressurssi.
    See, mismoodi õppinud kunstnikud kunstiajalugu ei tea on aga naljakas ning õudne nagu töölkäimine. Kas sa tutvustasid neile Hieronymos Boschi?

    ReplyDelete
  10. Läbi oma kunsti, jah, ma tegin seda:) Loodetavasti saab ka ZA/UM seda meistritööd näha.

    Ma ei tea - minu algatatud diskussioonid on ju alati destruktiivsed, mulle tegelikult väga meeldib teie positiivne lähenemine, mul endal pole lihtsalt seda soont.

    Ma mõtlen et praegu on Sirp leht eliidile. Kui seda loeks veel paartuhat inimest, siis võiks olla oht, et seda püütakse veel mõnele tuhandele serveerida. Ja siis hakkaksid sisus tekkima juba mööndused uuele publikule...

    Tegelikult rahva seisukohast oleks tähtsam ajada pankrotti ja hävitada maa pealt kõik naisteajakirjad, kui et viia kultuuriajakirju laiema ringini. Kui seda muud sitta oleks vähem, siis leiaksid inimesed häid asju kergemini üles ka.

    ReplyDelete
  11. Ja see üleüldine meedia sitt olukord on kõik Marju Lauristini süü, nagu mu kodus üks kaaskodanik tavatseb öelda. Otsid süüdlast eesti riigi pätistumises? See on Lauristin!

    ReplyDelete
  12. Ma arvan, et ZA/UM-i oleks rohkem destruktiivset vaimu ja üldist hävitamist vaja. Seda on olnud ka plaanis, aga see nõuab tihtipeale suuremat kontsentreeritust, kui mingid optimistlikuma hoiakuga asjad.

    Eliit on üks vastik sõna, jätab mulje, nagu ta näeks kõvasti vaeva, et eliit olla ja siis kügeleks seal ja tegeleks korruptsiooni ja iseenda ülalhoidmisega.

    Wow, see on nagu esimene inimene, keda ma tean, kes ei salli Lauristini. Mismoodi Lauristin meedia tugesid saeb?

    ReplyDelete
  13. Lauristin saeb meedia tugesid sellega, et ta on välja koolitanud kõik need tüübid, kes praegu meediat veavad. Õpetaja süü ühiskonna ees.

    ReplyDelete
  14. Aga sellega nimelt suurel määral tegelebki. Millest ei järeldu loogiliselt seda et kõik Sirbi lugejad oleksid vaimsed korrumptandid.

    ReplyDelete
  15. Mu-meelest peaks Lauristin peaminister olema.

    No, sa ei saa tegelikult süüdistada inimesi selles, et nad teevad mingisuguse kultuurimulli jõi ametnikunduse mulli või mistahes konstruktsiooni, milles on võimalik elada. Ja Sirbi puhul on neil sellele mingi moraalne tagapõhi ka.
    Aga mingeid agressiivseid, ägedaid, rahvani jõudvaid projekte peaks kindlasti olema rohkem, kui mitte muu, siis kasvõi selle pärast, et huvitav oleks.

    ReplyDelete
  16. No , tegelikult on tegu klassikalise möödarääkimise juhtumiga. Mina ei süüdista esteks kedagi, ma osutasin veel ühele maailmanägemise viisile, mis on minu kaaskondsel, mitte mul endal. Kas seda tõlgendada läbi tõsikoomuski või mitte, on juba täitsa vaba valik.
    Mulle tõesõna meeldivad positiivsed programmid. Ma ainult ei tea, kes , kuidas ja kunas neid programme hakkab ellu viima.

    ReplyDelete
  17. olen mõelnud, et miks sirp oli kunagi üks populaarsemaid eesti ajalehti ja nüüd on ta üks igavamaid ja välimuselt inetumaid ajalehti vabariigis. õnnetu ajaleht. isegu kultuurihuvilistel on teda raske lugeda. võib vaid imestada kuidas sellist atraktiivset asja ja kihvti asja nagu kultuur saab nii kuivalt ja akadeemiliselt elukaugelt kajastada. kunagises sirbis ja vasaras oli eraldi huumorilehekülg, praeguses sirbis seda pole, ja koos sellega on kadunud ka kergust, espriid, mis igasugusele loomingulisusele hädavajalik. raskepärasuse pitser vaatab vastu lehest, mis peaks olema kordades sisu mõttes atraktiivem ja intrigeerivam kui pealinn või kesknädal, aga paraku ta pole seda, sest isegi neid lehtedes on kirge ja värvi kordades rohkem ja tänu sellele loevad neid ka need, kes pole otseselt "sihtgrupp" ilmselt on viga selles, et pole huvitavaid autoreid, kelle arvamus oleks oluline, huvitav või teravalt omanäoline, ehk siis pole löögijõulist toimetust, nagu seda on näiteks täpselt enamvähem sama formaadiga teatermuusikakino ajakirjal. sirp on selle ajakirja justkui vaesem, ja elukaugem vend, või isegi vanaonu. igal lehel peab olema oma nägu, kui ajalehe nägu on akadeemilisus, siis pole see ajaleht. suur miinus sirbi puhul on ka see, et millegipärast ilmudes küll iga nädal, suudab ta kõiki kultuurisündmusi kajastada meeletu viivisega, justkui ilmuks ta kord poole aasta tagant. maht on tal tõesti häbematult väike. kui lehes on kolm ebahuvitavalt ületeoritiseeritud kunstiessseed, siis polegi tavaliselt lehest midagi lugeda. kuigi võiks olla. ja peakski olema, sest riik maksab ikka koletlikult palju selle lehe toimetusele peale, et ta hingitseks, samas kui need kuus-seitse punnitatud iganädalast esselaadset arvustust paigutada teistesse lehtedesse, oleks kultuuriajakirjandusel ka praktiline väärtus ja reaalne, mitte marginaalne tähtsus. kui sirbi lugejaskond on nii väike, järelikult pole sealt midagi lugeda. paraku.

    ReplyDelete
  18. Sirp ei ole inetu ega igav! sirp on ilus, normaalne ning must-valge, mis on ühest küljest vanamoodne ja teisest küljest minimalistlik, mis on valgete inimeste lemmikasjad.
    Huumorilehekülg. Huumorilehekülgedega on see asi siin riigis, et need ei ole naljakad. Isegi kui sa väga proovid, siis sa saad sinna ikka ainult mingit sitta neljakümneviieaastaste nalja. Huumor ajakirjanduses on põhiliselt seal, kus on huumor elus, ja kohati on mõne tüübi terve artikkel huumorikülg. Enamasti tähendab see mingeid naljakaid ekstremistlikke vaateid. Mis võivad muul juhul ka näiteks megakõvad olla. Ma arvan, et "naljanurk" on asi, mis on ennast disrediteerinud ja ennemini tuleks kaotada teisteski lehtedes. Nagu ka horoskoobid.

    Teatermuusikakino. Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Viimased, mida ma kusagil nägid, olid kaheksakümnendate lõpust. Ilmselt on kena ajakiri, ma ei taha midagi halba öelda, Akadeemia ja Vikerkaar on ka väga ilusad ajairjad ja midagi on ikka lugeda.

    Delay kohta ei tea samuti, kuna ei ole aktiivne kultuuritarbija, minu jaoks on igati okei, kui ma jõuan raamatuni viis või viiskümmend aastat peale selle ilmumist. Parem hilja kui mitte kunagi.

    ja selle lugejaskonna-asja kohta on öelda ainult nii palju, et see viib vaikselt ultraliberaalse kultuuripoliitikani, kus ei ole mingeid kultuuritoetusi. (Mis oleks ikka veel üsna pull ja huvitav olukord.)

    ReplyDelete
  19. Martin, mis Sul horoskoopide vastu on? Oled ikka oma nädalavahetuse Cosmo horoskoopi lugenud? Kui ei, võin Sulle ette ära öelda, mis ees seisab - põskevõtt, kaks korda järjest

    ReplyDelete
  20. Nihilius, kas sa ei oska oma untsuläinud kommentseid permadiliitida?
    Põskevõtt kõlab veits nagu mingi nunnu koolispordiala. Ja ajalehehoroskoopide vastu on mul umbes nii palju, et, well, see nagu viitab sellele, et ta utiliseerib mingit iidset tähtede pealt ennustamise vormi, aga tegelikult ei utiliseeri munnigi, vaid see tüüp, kes viimasena tööle jõuab, kirjutab need äkased horoskoobid ära. Pealegi on tänapäeval võimalik neid horoskoope 100% masinaga kirjutada, mis justkui võtab kogu selle asja juurest suurema võlu ära. Mu taat koostas kunagi horoskoope, Nõukogudemaal, siis, kui neid veel ajalehes ei ilmunud, sest horoskoobid ei olnud diamat ja olid soolapuhumine. Niimoodi nagu on natuke huvitav ja vähemalt esteetiline elamus on normaalne. selle juure, et sa loed lehesabast, et sa võid isiklikus elus olla äkiline ja armuasjades tuleb üles näidata initsiatiivi, on eimiski. The bad kind of eimiski.
    Ma olen isegi mõtelnud horoskoopide vastu häält tõsta, aga see tundub natuke infantiilse mõttena. Natuke nagu Dick Dawkins sõdiks Tõnni ja Peko kultuse vastu.

    ReplyDelete
  21. "Ma olen isegi mõtelnud horoskoopide vastu häält tõsta, aga see tundub natuke infantiilse mõttena. Natuke nagu Dick Dawkins sõdiks Tõnni ja Peko kultuse vastu."

    Ha-ha-ha!

    (Kell kolmveerand kaks ZA/UM'is - pole paha. Aga nüüd on kell 3:04 and I am the most hardcore.)

    ReplyDelete
  22. Minu meelest võiks sõdida ka ilmateate ja spordiuudiste vastu.

    Iseäranis ilmateate vastu.Või siis nimetada nad kuidagi ümber, teleilmateated on mu meelest üks teatrikunsti vorme, pantomiimilaadsed.

    ReplyDelete