Saturday, October 23, 2010

Kollane Partmees ja Maailma Sünnipäev

Ilusat 23.ndat oktoobrit kõigile osalistele.

Nägin paar nädalat tagasi unes, et hängisin Piilupart Donaldiga ringi.
Kunagi mitu aastat varem olen kirjutanud selliseid ridu:

Valge Partmees
unenäos külla
nagu hõbedane ohver.
Ülevuse hulluse
või hulluse ülla
kaasa toonud
oli tema kohver.

Ka siis nägin unes Partmeest ennast.

Miks ma seda kirjutan? Ma arvan, et teen filme sellest, mis toimub minu unenägudes ja mitteteadvuses. Midagi seal on. Sinna sügavusse sugenes ühel päeval ka number 23.

Number 23 on raskesti välditav kui juba kord teda tähele paned.

Internetis räägitakse, et esimesena tegi 23st ülestähendusi William S. Burroughs:

When Burroughs was in Tangiers, he knew a Captain Clark who ran a ferry over to Spain. One day, Clark told Burroughs that he had been doing the route for 23 years without an accident. That day, the ferry sank . . .that evening, while Burroughs was thinking about the incident, a radio bulletin announced the crash of Flight 23 on the New York-Miami route. The pilot was another Captain Clark!

The '23 Enigma', as discovered by William S. Burroughs, presents itself as a good omen for some - disaster for others...
...
Speaking of October 23rd, Seventeenth century scholar Archbishop Ussher reckoned that the earth was created on October 23rd, 4004 BC, while the Mayans believed the world will end on December 23rd, 2012.
...
Hexagram 23 in the 'I Ching' oracle means "break apart." 23 in telegrapher's code means "break the line." Aleister Crowley defined number 23 as "parting, removal, separation, joy, a thread, and life . . ."
...
Parents each donate 23 chromosomes to the fertilized egg . . .the human biorhythm cycle is generally 23 days, and it takes 23 seconds for blood to circulate through the human body.
...
The pages of the 'Principia Discordia' supply another feast of 23s.
The Principia Discordia states that "All things happen in fives, or are divisible by or are multiples of five, or are somehow directly or indirectly appropriate to 5—this is referred to as the Law of Fives. The 23 Enigma is regarded as a corollary of this law.
Discordianism is a religion centered on the idea that chaos is all that there is, and that disorder and order are both illusions that are imposed on chaos.

... ja nii edasi kuni...

It now reached a point where one has to be sharp to differentiate between the 23s meant as signposts for those in the know, and those which appear for no obvious reason, in the damndest of places.

...

YET, on the evidence of a recent space-based probe and a meticulous survey of a million galaxies, astronomers have filled in at least some of the picture.

Around 23% of the universe is made up of a substance, called "dark matter". Nobody knows what this undetected stuff could be, but it massively outweighs all the atoms in all the stars in all the galaxies across the whole detectable range of space.


Siinkohal peatan selle hullumise ning lisan näljastele mõned magusamad "kokkusattumused":
  • The design of the United States flag has changed 23 times since the declaration of Independence.
  • There's 23 Million North Koreans.
  • Paul O'Neill was a member of George W. Bush's war cabinet for 23 months. Chaos!

Ons tõesti kaos kõik, mis on?


...

Nüüd aga põhjuse juurde, miks ma üldse klaviatuuri täna kätte võtsin. Sest teil on lõpuks avanenud võimalus vaadata lühifilmi "Kollane Partmees", inspsireerituna Gottfried Helnweini'st, kellest zaumnik Rostov juba mitu aega tagasi postituse tegi.

Siin ta on:





Friday, October 15, 2010

Paradigma


See on koolitöö. Koolitöö tähendab seda, et sulle antakse ülesanne ja sa pead selle ära lahendama. Ülesandepüstitus oli linnaruumi lisada või sealt kaotada mingi(d) objekt(id).
Kurioosum seisnes minu jaoks selles et maali magistri lõpetanud õppejõud ei tundnud tsitaati ära.
Hindamiskomisjonile esitas ta selle kui Kuldvillaku miljoniküsimuse. Kahjuks ka komisjon ei tundnud tsitaati ära.
Erinevad paradigmad. Nad püüdsid seda seostada Schnelli tiigi kurikamõrvariga.

Akrüül, 58x78cm, 2010.

Tuesday, October 12, 2010

Mängude Vormist 1

  
Loe ka: Mängude Vormist 2

Hoiatus! Ääretult ebamärkimisväärne ja vähese vastukajaga artikkel incoming!

Ladies and gentlemen! Minu area of expertise ja PhD on küll videomängud aga mulle tundub, et järgnev võib kehtida ka mängude kohta üldisemas plaanis ja võib-olla ka Elu Enese. Valmistu diamati kopituselõhnaliseks teoreetiliseks jogaks ja abstraktseks lossiehitamiseks ja metsikuks seikluseks, kus me hakkame määratlema videomängu metafüüsilist vormi!

Paremalolev seksikas Illustratsioon 1 on see kuidas ma oma peas kujutan ette mängu aatomstruktuuri ja tema elementaarosakesi. See käib nii, et on reeglid (šeff on öelda "tingimused") ja nad moodustavad projektsioone võimalusruumi. Nad on tingimused mis jagavad lõputu võimalustevälja lubatud ja keelatud juhtumisteks, nende tingimuste ristudes vormivad nad valmis selle unikaalse piiratud võimalustevälja milles mäng opereerima hakkab. Sellest võib ka tuletada mängu definitsiooni: Mäng on opereerimine (kokkulepitud?) tingimuste projektsioonide ristumisest tulenevas võimaluste väljas. (Kõlab veidike majandusteaduslikult?)

Tingimuste funktsioon on kujundada mängu vormi. Mängu kuju ruumiliselt ette kujutada on võib-olla veidike tobe ja kui seda proovidagi teha, tundub justkui, et kõikide reeglite üksteisega ristumise nüansse mõista peaks see ruum endas kandma mõnevõrra rohkem dimensioone kui meie kusine kolm. Nunnu piltliku kujundi loomiseks võib ehk ette kujutada mängu disainerit kui skulptorit, kes hakkab suurest mateeria massist kindlakäeliselt tükke välja lõikama. Algul julgelt raskeid kamakaid, vormi defineerumisel aga järjest hoolikamaks minnes. Mõni algne lõige osutus nii uljaks ja paikapidavaks, et on valmistaiesesse jäänud oma esialgsel kujul, mõni lõige aga nii õnnetu, et on nõudnud endale ohtralt väikesemaid lõikeid toeks. See on ka muide kuidas ma maalin ja kirjutan ja ma ei saa aru kuidas te haiged inimesed kirjutate nii, et jutt tuleb järjest ühtse ilusa massina välja.

Nende lõigete eneste vormiomadus on olla võimalikult lihtne. Ma olen neid alati ette kujutanud veidike kui vektoreid, kannavad endas minimaalset informatsiooni ja kihutavad kaugustesse. Hullumeelne alkeemik võib spekuleerida muidugi kas lõige on joon või lõputu pind või äkki kolmnurga kujuline võrdhaarne projektsioon tipupunktist? Või äkki rohkeid ruumidimensioone kandvale pinnale kujutatud jumala nägu? Aga see pole tegelikult ei oluline, ega päris probleem mille üle väga palju mõtlema peaks. Ruumiline mudel meie peas on niikuinii rohkem nunnu kurioossum ja visuaalne abinõu. Nüüd jooksin kuskile kaugele ära. See lihtsate projektsioonide välja lõigatud ruumiline polügoon on mänguruum, teda võib piltlikult ette kujutada kui mängu kesta või pakendit.

Need lihtsad reeglid kohtuvad ja ristuvad ja reageeruvad ja moodustavad võimaluste välja kus võivad juhtuda ootamatult keerukad situatsioonid ehk lipuloosung "Out of simple rules arises complex gameplay."

Illustratsioon 2: Conway's Game of Life. Wikipedia. Lihtsatest reeglitest kooruvad keerulised tulemused. (Uurimustöö mängu formaadis!) Mängu reeglid on:
1) Vähema kui kahe naaberrakuga rakk sureb.
2) Rohkema kui kolme naaberrakuga rakk sureb.
3) Kahe või kolme naaberrakuga rakk elab järgmise põlvkonnani.
4) Kolme raku poolt ümbritsetud surnud rakk taaselustub.

Mängija roll on defineerida "viies reegel" st mängulaua algolek. Lükka see leht nüüd lahti ja joonista sinna mõni peenis või haakrist, vajuta start ja vaata mis juhtub. Võimalik, et su elujõuetu käkk sureb kohe ära, võimalik, et tekib igikestev hullumeelne muster mis kasvab ajaga ainult jõulisemaks. Võimalike kujunevate mustrite kogus st võimaluste väli on üüratu.

Kiire kõrvalpõike ja huvitava lisanäitena nunnu metamäng Nomic mille premiss seisneb selles, et reegleid muudetakse. See tähendab kõiki reegleid, vastavalt demokraatlikule hääletusele. Võib ka juhtuda, et mängu jooksul hääletatakse demokraatlikult kuningavalitsuse kasuks või äkki hääletatakse, et reegleid ei tohi enam muuta. Mängu põhiline tegevus seisneb mängija poolt pakutud reegli üle arutamises ning poolt või vastu hääletamises. Hoo sisse saamiseks on esialgseteks stampreegliteks tihtipeale:

1) Korrad käivad päripäevi
2) Oma korra ajal veeretab mängija täringut ja pakub välja reeglimuudatuse
3) Täringuveeretuse tulem liidetakse mängija punktidele
4) Reeglimuudatus kas hääletatakse demokraatlikult maha või võetakse vastu
5) 100 Punkti kokku kogunu võidab
6) Reeglid on kas 'muudetavad' või 'muutumatud', et muutumatuid reegleid muuta tuleb nad enne hääletada muudetavateks.

Aga need on kõigest ühed väljapakutud stambid ja sa võid alati alustada nomicu mängu ka diktatuuriga. Tihtipeale hääletatakse kiiremas korras võidu ja punkti süsteemid ümber ning disainer (elukutselt filosoof yo!) Peter Suber on väitnud, et võidutingimused on sihipäraselt nii igavad valitud, et tagant õhutada loovat lähenemist selle suhtes.

Suur kunstnik visandab oma tingimused vaba käega, nad on vaospeetud aga oluliste tagajärgedega, kogu disainieskiis mahub ära salvrätikule (See on muide üks oluline kujund, hea mängu premiss mahub alati ära salvrätikule).

-

Niisiis!

Jätkates nüüd tingimuste ristumise ja sealt ilmuva keerukusega. Nende tingimuste loomuses on lõigata üksteisse sisse, umbes nagu täketega puuklotsid või legotükid raiuvad nad üksteist teineteise suhtes paika ja põimuvad omavahel. Nad hakkavad üksteist toetama ja laiendama ning täiendavad teineteise tähendusi. Tekivad keerulised tingimuste punumid ja me märkame, et meie salvrätikuid määriv disainer ei ole enam mitte skulptor, vaid peene käsitööline hoolikalt MänguKangasse mustreid kudumas. Välja tahutud võimalusteväli täitub tiheda tihke kiustikuga ja vormi hakkab võtma mängukude.

Mänguruum ja mängukude kokku moodustavad selle võimalustevälja milles mängija-mäng opereerima hakkab. Mänguruum paneb paika olulised üldmäärajad ja kujundab valmis mängutahuka pinnalaotuse ning ruumala ja see on see osa mängu disainist mille sa saad kirjutada salvrätikule. Mängukude on tihedam ja detailsem reeglistik, seal on määratud sellised nüansiprobleemid nagu kuulide trajektoorid, vastaste liikumismustrid, avatari kontrollmehanismid jne (mängukude muide on see koht kus avalduvad žanritruude mängude eripärad). Civilizationi maksumehaanika ruumikäsitluses maksavad linnad makse, koekäsitluses maksavad makse vastavalt rahva heaolule, populatsiooni arvule ja käibel olevatele poliitilistele sätetele (ja kindlasti veel mõnest muust detailist sõltuvalt). Täpset eristust nende kahe kategooria vahel ei pruugi alati olla võimalik teha (kas "linnad maksavad makse vastavalt populatsioonile" on ruumi- või koeprobleem?). On see üldse oluline? On eristus üldse võimalik? Nad moodustavad kokku lahutamatu terviku ja nii nagu ikka sa lahkad vaid seda lopergust kujundit oma peas ja seda on mõnus teha.

Seda metafüüsilist reeglite pundart on kuidagi hea jälgida, on nauditav uurida neid tingimusi ja nende kulgemist, mis joon lõikab ära mille, milline projektsioon toetab millist? See pakub nii vaimset kui esteetilist naudingut. Astudes niisiis Suurte Filosoofide ja kusiste kunstikriitikute ritta postuleerin ma väite, et nii nagu maal on kõigest tasapinnale kantud värv (nii nagu muusika on kõigest rida helisid, nii nagu film on kõigest kiirestivahetuv piltide kogum ja nii igavesti edasi) on (video)mäng kõigest reeglistik ja on ka oma kõige abstraktsemas vormis vaadeldav kui esteetilise väärtuse kandja.

Vali mõni hea mäng. Astu nüüd samm tagasi ja vaata seda, lõika ta tervik tükkideks, ignoreeri visuaalset suunitlust, ignoreeri helidisaini. Kujuta ette tema mänguruumi, visanda see lollilt lahti vajuvale viiekihilisele punast värvi salvrätikule (su sinine pastakajoon ei paista sealt väljagi!). Vaata seda mängu, kas kusagilt masinakoodi vahelt mitte ei kuma läbi mängudisainer-skulptori jõulised löögid? Nad on lihtsad ja geniaalsed, oma virtuooslikkuses nauditavad. Pane tähele kui esteetiline see tema metafüüsiline vorm on! Kas sa ei tahaks seda riputada oma kontori seinale? Mis veel tähtsam, kas sulle mitte ei tundu, et mängul oleks justkui Pindpinevus?


Pindpinevus on kvaliteedimõõt ja põhimõtteliselt on vaieldav kas spetsiifilisel mängul on pindpinevust või mitte. Mõnes mõttes on pindpinevus lihtsalt tabav poeetiline kujund mis mulle meeldib. Idee on selles, et kui sa ülalolevale kolmnurgale hakkad neid tingimusi korrapäraselt juurde lõikama ja teed seda piisavalt palju saavutad sa lõpuks täiusliku ringi. "Korrapäraselt tingimuste juurde lõikamise" all tuleb siin metafooris mõista oskuslikku mängu kujundamist. Pindpinevusega mänguga kokku puutuda on omaette kogemus. Tunnetuslikult on see umbes see hetk kui Spelunkys on just juhtunud midagi vägevat ja väliselt sa lihtsalt fistbumpid ja teed seda imelikku kurguhäält, hüüad: "Umhff! NII FUCKING HEA mäng on raisk!", sisemas tunned sa aga hoopis midagi keerulisemat, seda püha puudutust oma hinges. Pisar tuleb silma ning täpselt sel tajuviivul, nagu veemass üüratus kosmoseavauses tõmbub laialivalguv Spelunky kuvand sinu peas selleks pärlendavaks, täiuslikuks ja lopsakaks keraks, tekib pindpinevus ja korraks on maailmas kõik omal kohal. Hapras tajuhetkes sa tunned, et oled kokku puutunud millegi Absoluutselt Täiuslikuga, see arusaam silitab õrnalt su südant. Pigine misantroop sinu sees on murtud, ta ei oska enam muud teha kui armastada seda inimkonda kes on ületanud oma olemuse ja loonud midagi jumalikku. Põhja-Korea on hüljanud oma tuumaprogrammi, a zerg player has won the GSL ja autod sõidavad veebaasil.

Kunst on moos elu saiakäärul. 

Järg: Mängude Vormist 2

Monday, October 11, 2010

Maainternet


Kuidas ma going out'il püüdsin neljaköitelist Perekond Thibaulti ümber jutustada.

Siin see siis nüüd on, lubasin kirjutada järje menukale postile Going Out, nagu Lutsu Kevadele kirjutati otsa Talv. Polnud tüki aega ühtki säärast käiku ette võtnud, kuid saatus ulatas päästva käe ja mind kutsuti päris Klubisse, päris reede õhtul. Ma sain näha päris inimesi ja päris kuulsat artisti Kosheen. Pean ausalt tunnistama et ei enne ega pärast seda kontserti ei ole mul sellest lauljast sooja ega külma. Ta on naisterahvas, kannab laval musta, liigub mõõdukalt ja tema sõnum ei jõudnud minuni. Küll aga meeldis mulle hirmsasti Klubi Korter õuerõdu. Seal sai suitsu teha niipalju kui kops võttis ja hoolimata kõigist maailma rohelistest köeti soojenduslampidega ilma soojaks.Rahvast oli liiga palju, aga baarileti saba oli siiski inimlik, sama võib öelda vetsusaba kohta. Soovitan. Ka tundus mulle täitsa mõistlik külaliste vanuseline-sooline läbilõige - ei olnud ainult 14 aastased, oli ka päris priskeid kaunilt mukitud daame ning hallinevaid meeskodanikke. See oli väljaskäimise esimene ehk vaatlejastaatuses olemise aste. Vaatad, mõtiskled, ei pea viha, ei solvu kui keegi sulle ebasündsalt ligi litsub.

Aste nr kaks - osalusaste. KUKU klubi, kell on kolm läbi. Tantsupõrand on ühtlaselt kaetud klaasikildudega. Tantsivad KÕIK. Ei ole tähtis, kas muusika meeldib või ei, kas sul on partner või ei, kas keegi joob su laualejäetud klaasi tühjaks või ei. Sa elad ennast VÄLJA. Sest mõndagi on inimese sees, mis sealt muidu välja ei tule. Sa ei püüa kellegagi rääkida, sa ei käi vetsupeeglist uurimas, kas sa oled ikka veel ilus või juba väga kole. Tekib joobnud inimeste solidaarsus, midagi, mida muus elus ei ole. Kes on üksi, see haaratakse kaasa ja ta ei ole enam üksi. Ok, juhtub muidugi, et mehed võivad mõne naise pärast kaklema minna. Tegelikult on ka see päris meeldiv.Ürgsed tungid, mis muidu on paksu konventsionaalsuse all peidus. See on kõik muidugi nõnda vaid siis, kui sa saad peo vaimuga ühkes, nagu ma juba kommentaariumis mainisin. Ega joomine on narkootikum nagu iga teinegi, on häid ja halbu trippe. Ja isegi väga halbu. Ma olen Kukust ka niimoodi ära tulnud, et ma ei tea kes ma olen ja kuhu ma lähen ja peas on ainult meeleheide ning pimedus. Ja kott on kaotsis. Ükskord ma mäletan, ma viskasin oma passi minema. Ükskord lõikasin pärast paha joomatrippi juuksed maha. See on üldse üks väga loll arvamus, et kui muudad oma välimust, siis muutud ka ise. Tühjagi. Sa oled seesama, ainult lühikeste juustega.

Aste nr. kolm. Filosoofiline selginemine. Woodstock hommikul kell poolkuus. Seal on kole. Oi, kui kole seal on. Ma ei tea õõvastavamat kollakashalli valgust kui selles kõrtsus. See on jummala rahvast täis, nad on suhteliselt tülgastavad. Aga värske kohv koorega, mida seal sulle palumise peale tehakse on nii maitsev, nagu sa jooksid oma elu esimest kohvi. See on väga, väga hea. Kõik on kuidagi selge, su mõistus on vahe, sa oleksid nagu natuke jumal, kes vaatab kuidas mardikad maamunal roomavad. Sa tahad jagada oma mõtteid, mis on nii selged ja head. Õues suitsul hakkad sa rääkima kuidas maailma kõige parem raamat on Perekond Thibault, et seal on sees kogu Õhtumaa filosoofia ja allakäik, et seal on tervenisti vähemalt kolmesajal leheküljel üksikasjalikult räägitud suremisest, mis on täiesti erakordne, et surematu autor on suutnud ühendata kogu Euroopa tsivilisatsiooni ja ajaloo üksikisiku elusaatusega nii et üks ega teine pole eelistatud vaid kõik on tasakaalus. Sa räägid kuidas üks kangelane oli sotsialist ja suri mõttetut kangelassurma, sest ta oli rumal ning segadusse aetud inimhing, piiratud ja lõhutud hingega. Ja teine kangelane oli arst, kes elas oma tööle ja kohusele ja suutis oma mõtted hoida tunnetest lahus. ja kuidas ta arvas et on tugev, terve ja võimas aga sai Ypresi juures gaasi ja sureb pikaldaselt ning vaevaliselt 37 aasta vanuses. Sa räägid seda kõike nii, nagu 15 aastane jutustab koolis viimati nähtud filmi ümber. See on naljakas ja küündimatu ja ei huvita kedagi. Sa ägestud ja püüad neid veenda - ainult raamatud, ainult kirjutatud elud on päris - kõik muu on unenägu.

Lõpuks me jõuame konsensusele et peab ära maale elama minema. Aga ega see maainternet, ega see pole ikka see mis linnas.


Takso on ees.


Illustreerivail piltidel on Mudlum töö nr. 21 avamise peol.

The Fugs ja Tuli Kupferberg

   
Toim - Tuli Kupferberg oli lustlik biitnik ja patsifist-anarhist, kes peale tolle bändi tegemise kirjutas ka terve hunniku raamatuid, millest nii mõnigi oli keppimisest, üks pühendus erinevatele viisidele, kuidas mitte sõjaväkke minna ja üks sellele, kuidas ilma töötamata elada. Ka temas on otse loomulikult olemas stilistiline eeskuju, ja mitte ainult selles kõige vaimsemas mõttes, mis on muidugi ilmselge, vaid selles teises mõttes ka, kus see tähendab ruudulist pintsakut flanellsärgi peal. Samuti, vaadake selle pildi pealt milline ta kodu on. Sellega on korras, sellega on HÄSTI.


Made Luiga annab teile 15 Youtube'i videot!! sest Made Luiga armastab paljut!
Ja kes neid vaadata ei viitsi on loll.

Ma ei tea muusikast suurt midagi ja ma jään alati väga nõutuks, kui ma loen kuskilt mingit plaaditutvustust, mis kubiseb minu jaoks võõrmõistetest, nagu mõni ei jaga baroki ja renessanssi kohta mõhkugi. Igatahes on nimetused ägedad : uuskomplekssus, dubstep, Fado, Oi!, kristlik metal, grindcore jms. Aga ma tahan teiega jagada midagi, mis on kõvasti suurem kui muusika. See on see, kui KÕVA võib olla inimene!!

Igaüks saab Wikist ise järgi uurida, mille alla The Fugsi topitud on.

Minu arusaamist mööda olid nad anarhistlik punkbänd juba aastal 1964.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin näidata, kuidas elada ja surra ägedalt.
Tuli Kupferberg suri 12.juulil 2010 86 aasta vanusena.
Siin on video tema matustelt, kirikule kohandataud variant minu absoluutsest lemmikloost, mida ma väga ei raatsigi siia üles panna.



Mittekiriklik variant palun siit:




Ei ole olemas midagi nii ägedat!!! See haakub minu eelmise artikkuliga, kuidas omad peavad matma omad. Siin on selle kohta maailma parim näide!!

Nüüd ma panen mõne loo nende esimeselt albumilt:

I Couldn't Get High



ja teiselt, Morning, morning



Ja palun, nüüd vaadake kuidas mees vanaks jäi!! Kas te tahate vanaks saada?
Ma tahan sajaga!



Live aastast 2009 - see on nii kohutavalt ilus - ma tahaks olla kogu aeg juua täis et seda muusikat kuulata, sest kui seda teha niisama, prossaariumi* ülespaneku kõrvale, siis see ajab masendusse.



Ühesõnaga, otsige kogu nett läbi, mida te leiate, see kõik on sajaga hea. Minu sõnad ei tee seda paremaks.



Ok ma lajatan lõpuks sellega




Lingid, kuhu vaja:

The Fugs website:
http://www.thefugs.com/
http://www.thefugs.com/history_fugs.html
Persse, ma ei saa aru, miks ma pean neid linke siia panema? Trükkige otsingusse The Fugs ja Tuli Kupferberg ja vaadake, mis te saate.
* Prossaarium - Mudlum teenib elatist sellega, vt ka: varsti tulekul näitus - Kuidas rahastada kunsti.


Vladimir Levi - "Mittestandardne laps"

d
Eneseabi ja psühholoogia maailma viib ZA/UM-i revüünurk teid esimest korda. Mitte eriti üllatuslikult on tegemist nõukogude psühholoogia ja nõukogude eneseabiga. Ma ei saa midagi parata – kui ma kujutlen klubihoonesse kogunenud ameeriklasi või muid säändseid kapitalist väärastunud hingi arutamas, kuidas paremad lapsevanemad olla, siis olen ma veendunud, et enamikel puhkudel on tegemist ebateaduse, esoteerika, rõhumise erivormide väljaarendamise ja kodanliku lollusega, keegi kraabib selle arvel endale raha kokku ja kusagilt paistab ameeriklaste jumala inetu lõust. Seevastu, kui selsamal eesmärgil on kokku tulnud grupp uljaid nõukogulast inetute prillide ja kotitavate pintsakutega - asi võtab jumet. Ehk lööks isegi kampa. Te vaadake:


Üleeile oli Vanemate Koosolekul tsükli “Rasked vanemad” mängupäev. D.S-i loal kirjeldan seda lühidalt.
Meid oli 27 inimest, sealhulgas viis vanaema, kaks vanaisa ja kolm perekonda, kuhu kuulusid ka teismelised lapsed, viimaste ülesandeks oli mängus osalemisel toole ümber tõsta ja korra järele valvata. Mängijate aktiivi kuulusid ka Dana R. (Vabaduse Ülem, kummaline ametipost), Antuan N. (Must Kriitik), Kronid Huskivadze (Mälu Ülem) ning Nataša Ossipova ja mina - Tõlkežürii. Oma tavalise kombe kohaselt D.S. ülemuseks ei trüginud ja mängis peamiselt Last, mis tänu tema poisikeselikule väljanägemisele (kui ta seda tahtis) tuli tal loomulikult välja.

On ju, nagu nad mängiksid oma rollimängu kuidagi, ma ei tea, õigesti? Sama kehtib ka eneseabi ja psühholoogia kohta. Ma lugesin seda raamatut esimene kord, kui ma olin mingi 12 või noorem, ja nüüd lugesin uuesti. See meeldis mulle juba esimesel korral ja ma loen Levit ja tema meeskonda - kuna ta raamatud on paratamatult kompilatsioonid erinevate inimeste kogemustest - eneseabi vaieldamatuks krooniks.

Juba esimestel lehekülgedel öeldakse ausalt ära - mitte ükski raamat ei aita ja täiuslikke retsepte ei ole ei inimese kasvatamise jaoks ega elamise jaoks üldse. Raamatus rõhutatakse seda korduvalt - inimesed, kes loevad kõiki õigeid raamatuid, ei õpi selle pärast veatult käituma, inimesed, kes käivad psühholoogilt abi otsimas, käivad ühtelugu psühholoogilt abi otsimas ja nii põlvkondade kaupa. Aga see ei tähenda, et raamatuid lugeda oleks üleüldse mõttetu, või et psühholoogi töö oleks tühi. Põhiline, mis see raamat teeb ja mille poolest ta hea on, on see, et ta annab edasi eetilist, pingevaba, sundimatut eluvaadet. Sellist, millest jääb midagi külge. Tuuakse näide sellest, kuidas psühholoog vestleb mureliku noore emaga, olgugi, et tal ei ole imikute alal mingit kvalifikatsiooni. Ta tegeleb põhiliselt sellega, et näitab autoriteetse figuurina sundimatut eeskuju, veenab olukorra normaalsuses ja hallatavuses. Samaladne lühivisiit oli mõnel teisel noorel emal piima tagasi toonud. See, ma arvan, on üsna hea illustreeriv näide.

Tegevusjuhised, mida raamat toob, kiirgavad ehedat seitsmekümnendate nõukogude headust ja hoolimata sellest, et nende lugemisest suuremat tolku ei ole, on need väga ilusad juhised. Peamõtteks on see, et selleks, et normaalne oleks, tuleks normaalne olla - sa ei saa eeldada koostööd inimeselt, kui sa teda alandad ja ta elu kibedaks teed. Neid on ohtralt, need kõlavad hästi, need on uhked, kangelasliku elamise juhised, ilus, materialistlik humanism. Raamat ei liigendu kindla orientatsiooniga peatükkideks, luuleline proosatekst vaheldub dialoogiga, mis vaheldub näidetega, mis vaheldub reeglite nimistuga, mis moodustab kokku iseloomuka terviku. Minu arvates tungib antud raamat täiel määral üldhuvitavasse, selle-asemel-et olla pelgalt praktiseerivatele lastevanematele ning lastefarmitöölistele määratud.

Raamat toob paljusid näitlikke pilte elust, sellest, kuidas inimestega on läinud ja miks. Need on enamjaolt hästi valitud ja nende krooniks on jutustus geniaalsest nõukogude kooliõpilasest, kes on nii tark, et ta ajukäärud paistavad läbi pealuu välja nagu ameerika multifilmis ja kelle mõtted on tihtilugu nii keerulised, et nende kohta ei ole võimalik midagi öelda, sest keegi teine ei mõtle selliseid. See on üsnagi fantastiline vabas vormis jutustatud lugu ja oleks juba omaettegi lugemist väärt. Mõneti on see muidugi ka igikorduv lugu sellest, kuidas ühiskond ei ole oma andekamate poegade talentide eesmärgipäraseks kasutamiseks mingeid mehhanisme välja mõelnud.
Ma ei saa ilmselt muidu, kui sellele raamatule omas žanris kümmet anda. Aga antud teema viib mind edasi... on ühiskonnakriitika aeg.

PSÜHHOLOOGIA ALLAKÄIK KODUVABARIIGIS

Ma ei tea tegelikult, kas on õige rääkida allakäigust, sest ma ei tea, kas kunagi on olnud paremini. V. Levi taset ning eetost nõukogude seitsme-kaheksakümnendate normiks pidada oleks ilmselgelt liiga roosiline. Kuid tema tähtsus, see peitub põhiliselt psühholoogi rolli õiges mõistmises. Psühholoog ei pane diagnoose ega kirjuta ravimeid välja - see on psühhiaatri töö. Psühholoog ei ravi inimesi. Psühholoog kuulab inimese ära, üritab tema olukorda mõista ning proovib anda juhiseid olukorra parandamiseks, seeläbi aitab ta inimestel eluga hakkama saada.

Näib, nagu psühholoog ei oleks tänapäeva Eestis eriti populaarne tegelane. Psühholoogiteenus ei ole kohutavalt kättesaadav ja inimesed seostavad seda pigem vaimuhaigustega, kui üldiste eluprobleemide lahendusega. Psühholoogi juures käimine oleks justkui mingisugune nõrkuse avaldus, ja paljud inimesed pöörduvad pigem nõia, sensitiivi või muu esoteeriku poole, sest need tunduvad usaldusväärsemad, inimesed soovitavad neid tihtilugu ja tundub, nagu nad saaksid paremini aru oma rollist ühiskonnas. Antud roll on õigust öelda täpselt seesama, mis psühholoogi oma. Ta kuulab su ära ja teeb su olemise paremaks. Erapsühholoogide praksiste kohta mul teadmisi napib, kuid mingi eelarvamus ütleb mulle, et see teenus on põhiliselt nende jaoks, kellel selle jaoks raha jätkub ning et see haiseb ameerikamaa järele.

Osati on see, et nende teenuseid ei hinnata kindlasti ka psühholoogide eneste vajakajäämistes kinni. Minu enese viimased kogemused psühholoogidega jäävad sellesse aega, kui ma olin noor ja metsik, puberteet lõõmas ja ma olin just aru saanud, et kooli minemise asemel võin ma ka mitte minna. Üks psühholoog oli vanem tädike, kes oli suhteliselt sõbralik ning kuulas üsna ilusasti, aga ei jõudnud sellega õieti kuhugi. Selle noore inimese probleem jäi talle mõistmatuks ning tema juhis paremaks hakkamasaamiseks oli “koolis võiks ju ikkagi käia”. Mis ei ole olemuslikult mitte õige ega vale, vaid täiesti kasutu nõuanne ja selle teadasaamiseks ei oleks mul tarvis olnud kodust kaugemale tulla. Teine psühholoog oli kuri vuntsidega onu, kes leidis, et parim viis mind kooli tagasi viia on hirmutamise ning solvangutega. Sellel oli sarnane kasutegur, kuigi tegemist oli üsna ilmselgelt halvema psühholoogiga, kes saab vähem aru, mis ta tööülesanne on. Ma mäletan õrnalt ka paari koolipsüholoogi, keda oli hea kiusata, kui ma juhtusin koolis olema, aga ei viitsinud tundi minna. Nelit pärinevad kenad soovitused minna viletsa olemise korral välja jalutama või oma tuba korda teha. Mul on tunne, et koolipsühholoog on üks kergelt õnnetu inimene, keda ei ole korralikult süsteemi integreeritud, kuigi see, et ta koolimeediku kõrval seal justkui oleks, on tänuväärne ettevõtmine. Kui ma saaksin ise koolipsühholoogi teha, siis ma viiksin ta tema kuubikust väljapoole, tunde vabakuulama, analüüsima ning lahendama olukordi klassiruumis ning vahetundides ja tegema järeldusi erinevate õpetajate võimekuse ning õpilaste arengu kohta. Komandeerima inimesi enda juurde väikestes gruppides rääkima, õpetajaid ja õpilasi ühteviisi, hoides suhteliselt erapooletut, vahendavat rolli. Selline lähenemine võiks anda huvitavaid tulemusi.

Sören Kierkegaard jutustas kunagi ühe kena loo sellest, kuidas ta läks läbi rahvamassi, kes teda tema raamatute pärast mõnitas, kuid kui ta neist ühe poole pöördus, et piibu sisse tuld saada, muutus too viisakalt, ning pakkus seda. Ka käratsev, ropendav tunnirikkuja on mõnes mõttes nagu osa massist. Kui ta sealt eraldada ja temaga viisakalt rääkida, nii et õpetaja küsib talt nagu inimeselt mis talle tema tunni juures ei meeldi ja ütleb, kui palju see ta elu nõmedamaks teeb ja õpilane seisab selle küsimusega silmitsi - see võib midagi muuta, see ei pruugi. See võib olla parem variant, kui tigeda direktori juurde saatmine.

Koolipsühholoogi printsiibi juures on äärmiselt meeldiv ka selle proportsionaalsus. See on see, et sul on üks meedik ja üks psühholoog kooli peale. Seda oleks ilus dubleerida ka ülejäänud tervishoiusüsteemi, mis näeks nimelt välja niimoodi: perearsti kabineti kõrval on psühholoogi kabinet. Sest hädasid muu elamisega tuleb kindlasti vähemalt sama tihedalt ette, kui hädasid tervise pärast ja mõnede käsitluste järgi on tegemist koguni seotud hädadega. See viiks psühholooge ka mõneti tagasi nende elukutse õigete juurte juurde. Tänapäeval tundub et tahetakse, et psühholoog oleks teadlane ja nõutakse neilt palju statistikaga tegelemist. Statistika suhtes olen ma aga kahtleval seisukohal, ma ei leia, et inimeste elude numbriteks taandamine aitaks meil neid paremini mõista või aidata. Aga see, kuidas iga inimese number on tegelikult metsalise number, see on juba tegelikult hoopis teise artikli materjal.

Kronid Huskivadze nimi on paksendatud kirjas, et tõsta esile selle ebamaist šeffi.

Wednesday, October 6, 2010

Kriipimisi kookonist

Tere! Täna tuli trükikojast minu uus luulekogu pealkirjaga "Kriipimisi kookonist". Tekste on raamatus 48, lehekülgi 96. Iga luuletuse lõpus on kirjutamise kuupäev. Ise ma veel seda näinud ei ole, viibin Tallinnas haigena. Kuid räägiti, et pidi ilus kõvaköiteline raamat olema. Postituse lõppu panen tutvumiseks raamatu avateksti.


siginemine

midagi rebeneb kuskil
vaikselt
väga vaikselt
koorub midagi rebeme seest
sammhaaval läheneb
omaenese hukule
millest alati midagi
järele jääb
olemise teine vorm
üksinduse paine
mis tasakesi väga tasa
hiilib rebeme kohale
ja upub sinna sisse
end kinni nõeludes
vaikselt väga tasa
väga vaikselt hulbib ta nii
sügaval omaenese sisekaevus
teretades vastutulijaid ja

neid on palju

väga palju
neil kõigil puudub nägu
asemel on valkjas kookon
nii üksinduse paine
vaatab kookoneisse
näeb nende tühjuses ennast
täidab need
valades neisse
enese vaikuse kaja

hääled hiilivad vaikselt
kohale

otsekui urgu
vaikselt väga vaikselt
jääb nii
see paine
minu tuhandesse erinevasse
sisekesta elama
ja seob mu enese tervikuks
nii moodustub minust
kera
mis jääb
kuskile
alatiseks alles


30.06.2010

Tuesday, October 5, 2010

Arkadi ja Boriss Strugatski - Tagasitulek


Raamatus, mille pealdis ütleb “Tagasitulek” on tegelikult kaks juttu - “Tagasitulek” ja “Raske on olla jumal”. See on mulle varemgi kätte jäänud, kuid ma ei süvenenud sellesse liiati ja tunnistasin ta ennatlikult suhteliseks ebaõnnestumiseks. Tuleb tunnistada, oma varasemate hinnangute taunimine tuleb mulle raskelt, Kuidas sa tunnistad, et kuueteist- või kaheksateist või whatever-the-fuck aasta vanuselt ei suutnud sa piisavalt süveneda vennakeste Strugatskite loomingusse, et seda vääriliselt hinnata? Aga well, there you have it. “Tagasitulek” on lugu kommunismist. Sellisest kommunismist, mis on sajaga kohal ja ülemaailmne. See tuletab ka kenasti meelde, misasi see kommunism on.

Kondratjev hakkas mõtlema ning leidis äkki hämmastuse ja ehmatusega, et tal ei ole suurt unistust. Tol ajal, XXI sajandi algul, teadis ta, et on kommunist, ja tema unistuseks, nagu miljardite teistegi kommunistide unistuseks, oli võtta inimkonnalt mure leivatüki pärast, anda kõigile inimestele võimalus loominguliseks tööks. Aga see oli siis, saja aasta eest. Tema ideaalid olid endiseks jäänud, ja millest ta võis unistada nüüd, kui kõik see oli juba tehtud?
Saja aasta eest... Tookord oli ta piisk võimsas voolus, mis oli kunagi alguse saanud emigrandikorterite kitsikuses ja eksproprieeritud paleede kõledates saalides, ja see voog kandis inimkonda tundmatusse, pimestavalt säravasse tulevikku. Nüüd aga on see tulevik kätte jõudnud, võimsast voost on saanud ookean, selle ookeani lained voogavad kogu planeedil ja veerevad kaugetele tähtedele. Praegu ei ole enam mittekommuniste. Kõik kümme miljardit on kommunistid. Mu kallid kümme miljardit... Aga neil on juba teised eesmärgid. Kommunisti endine eesmärk - küllus ning vaimne ja füüsiline ilu -on lakanud olemast eesmärk. Nüüd on see reaalsus. Trampliin uueks hiiglaslikuks sööstuks edasi. Kuhu? Ja kus on minu koht kümne miljardi hulgas?

Kondratjeviga on see ulmeline asi juhtunud, eks ole, et ta on kogemata kosmosesse ära kadunud ja piraka relatiivsusteooriaga seletatava muinasjutuhüppe teinud, millest tulenevalt ta jõuab sada aastat hiljem koju tagasi, kui plaanitud. Raamat iseenesest ei keskendu Kondratjevile, vaid on rohkem nagu ringreis tuleviku lõbustuspargis, mis näitab, milliseid vägevaid konsekaid ulmekirjanikud välja mõtlevad. Kahekümne teise sajandi kommunistid otsivad kosmosest võõraid tsivilisatsiooni, otsivad teiste dimensioonide reaalsusi, üritavad inimaju surematust saavutada ja ehitavad vahvat superarvutit, mis otsib küsimustele vastuseid mudeleid ehitades ja suudab minevikku vaadata. Seda, kuidas ajalugu PÄRISELT oli. Kohati tekib küsimusi, nagu “kas siin kommunismis, mingi, ma ei tea, igav ei hakka, kui kogu värk on juba ära tehtud”, mille ilmne vastus on, et ei hakka, et erinevaid probleeme on veel tohhuijaa lahendada, planeete koloniseerida, töid teha.

Üldiselt on tegu mõnusa, probleemitu ning helge ulmega, mis jääb pisut laialivalguvaks. Tegelastesse ei süveneta piisavalt, mistõttu nad ei jää meelde ega saa omaseks, jutt hüppab natuke sihitult ringi. Samas, selletaolistest, mida ma lugenud olen, on ta kõige parem ja žanr iseenesest on legitiimne. Selle nimi on “SIIA KUHJA KÕIK TULEVIKU HULLUSED; MIDA SA VIITSID JÄRJEST VÄLJA MÕELDA.” Antud raamat oli nõukoguajal täis ikooniline, nii et sellel on omajagu kultuurilist tähendust. Strugatskid kirjeldasid seda kui "tulevikku, milles nad tahaksid elada ja töötada."

Samast žanrist on veel “Uus planeet”, mille autorit ma ei mäleta, aga mille gimmickuks oli see, et see oli Stalini ajal välja antud ja andis mõista, et täisautomaatsed tehased ja isesõitvad autod ei ole mitte kahekümne teise sajandi tulevik, vaid on siin umbes viie aasta pärast, aastal 1958. Raamatu nimi viitas sellele, et Maa pinda on tundmatuseni muudetud, nii et neil ei ole aastavanuste kaartidega vähimatki sarnasust ja et see kõik toob inimkonnale hiiglama kasu. It was a pretty fun book to have around. Teisel raamatul ei mäleta ma jällegi pealkirja, aga selle oli kirjutanud meie oma Eesti poiss, Siim Veskimees. See oli samuti kosmosekommunismist, ainult et ta ei nimetanud seda kommunismiks. Ta arvas, et see võib mingi muu asi ka olla, kui kõigile on kõik paks vabalt kättesaadav ja sa võid põhimõtteliselt kodus arvutimänge ka mängida, kui sa tahad, aga enamik tüüpe teeb tööd, sest töö on ülikõva ja selle eest saab au ja kuulsust ja tütarlapsed armastavad sind. Seal oli niimoodi, et kommunism oli ainult kosmoses, ja Maal oli ikka veel Lähis-Ida konflikt ja kapitalism ja saastamine, ja kosmosekommunismi ehitasid Maa vapraimad pojad, keda ausalt öeldes ei huvita ka enam, mis seal toimub. Also, see on kõvasti paksem, kui “Tagasitulek” ja veidi rumalam, sisaldades üheksakümnendate-mehe stilistilisi eelistusi, nagu “tulevikus eemaldavad inimesed hügieeni ning mugavuse huvides oma kehalt kõik karvad, kuid ilu pärast jäetakse naistele juuksed siiski pähe”, ning “üldiselt on kosmoseinimesed vabaarmastusele üle läinud, kui need kaks tšorti otsustavad sügavaima pühendumuse märgiks siiski elu lõpuni vaid teineteisega seksida.” Aga üldiselt ma ei tee seda raamatut maha, on täiesti normaalne, kui inimene oma unistused üles kirjutab ja teistele lugeda annab, ning eriti, kui tegemist on kosmosekommunismiga. Ning eriti meeldis mulle see koht, kus ta seletas, et tootmisprobleemi põhiline lahendus seisneb selles, et kommunistid toodavad korralikke asju, mitte sellist sitta, mida iga kolme aasta pärast välja vahetama peab, et turgu elavana hoida.

“Tagasitulek” saab minu käest 6,5 punkti. Vaat niimoodi.

“Raske on olla jumal” on aga teistsugune lugu. Selle premiss on “COMMUNIST ÜBERMENSCH ON PLANET MEDIEVAL”. See räägib kõigist nendest lahedatest asjadest, mida sa teha saad, kui sa oled kogu ümbritsevast inimkonnast 1) füüsiliselt palju tugevam, 2) valdad šeffe tuleviku mõõgatehnikaid ja oled varustatud ägeda tehnoloogiaga nagu helikopterid ja 3) oled palju arukam, teadlikum ja humaansem, kui kõik ülejäänud. Selle vastus on see, et sa ei saa peaaegu midagi teha ja sul on tugevaid raskusi inimeseks jäämisega. Masendav on.

Ta kuulis, kuidas löömamees kõheldes ta selja taga tammus, ja tabas end äkki mõttelt, et solvavad ütlemised ja hoolimatud žestid tulevad tal juba iseenesest, et ta enam ei mängi kõrgeltsündinud tõbrast, vaid on üsna suurel määral selleks juba saanud. Ta kujutles end seesugusena Maal ja tundis jälestust ning häbi. Mispärast? Mis on minuga juhtunud? Kuhu on jäänud lapsest saadik sissekasvatatud ja turgutatud lugupidamine ja usaldus endasuguste vastu, inimese vastu, selle imelise olevuse vastu, kes kannab inimese nime? Mind ei suuda ju enam miski avitada, mõtles ta õudusega. Ma ju vihkan ja põlgan neid juba kogu hingest... Ma ei tunnen neile kaasa, ei, ma vihkan ja põlgan. Ma võin kuidas tahes õigustada selle selli nürimeelsust ja elajalikkust, kellest ma praegu mööda lipsasin, mõelda sotsiaalsetele tingimustele, jubedale kasvatusele, millele tahes, kuid ma näen nüüd selgesti, et ta on mu vaenlane, et ta on kõige selle vaenlane, mida ma armastan, minu sõprade vaenlane, selle vaenlane, mida ma kõige pühamaks pean. Ja ma ei vihka teda sugugi teoreetiliselt nagu "tüüpilist esindajat", vaid vihkan teda ennast, teda kui isiksust. Vihkan tema nürimeelset lõusta, tema pesemata keha haisu, tema pimedat usku, tema viha kõige vastu, mis on väljaspool joomise ja naudingu piire. Seal ta nüüd tammub, see kollanokk, keda vatsakas papa alles pool aastat tagasi nüpeldas, üritades võsukest kopitanud jahu ja suhkrustunud moosiga kauplema panna, nohiseb, tainapea, püüab kõigest väest meelde tuletada viletsasti pähetuubitud määrustiku paragrahve ega suuda taibata, kas peaks kõrgestisündinud donile kirvega virutama, röökima "Võtke kinni!" või käega lööma - ega keegi niikuinii teada ei saa. Ja ta lööb kõigele käega, läheb tagasi oma orva, pistab põske tüki närimiskoort ja näsib seda ilastades ja matsutades. Ja maailmas pole ühtegi asja, mida ta tahaks teada, ühtegi asja, mille üle ta tahaks mõelda. Mõelda! Ja mille poolest on etem meie kotkas don Reba? Jah, muidugi, tema psühholoogia on segasem ja refleksid keerulisemad, kuid tema mõtted sarnanevad nende ammoniaagist ja kuritegudest haisevate lossi labürintidega, ja tema on juba täiesti ja sõnulseletamatult ilge - armutu kurjategija ja alatu ämblik. Ma tulin siia inimesi armastama, ma tulin, et aidata neil selga sirgu ajada ja taevast näha. Ei, ma olen halb piilur, mõtles ta. Ja ajaloolasena ei kõlba ma kuhugi. Millal ma ometi jõudsin vajuda sellesse mülkasse, millest rääkis don Kondor? Kas jumalal on siis õigust mõnele muule tundele peale kaastunde?

Communist übermensch on ajaloolane, ta esineb kõrge aadlikuna, tema põhiliseks ülesandeks on uurida ja jälgida reaalajaloo detailide vastavust feodalismi baasteooriale (it's funky histmat!). Suuremaid temapoolseid muudatusi ei ole ette nähtud ja vastavalt feodalismi baasteooriale ei ole ka võimalik, et need suures plaanis midagi muudaksid. Mõned teised temasugused on murdunud ja hakanud talurahvaülestõususid juhtima ja riike kukutama, kuid nad on kas hukkunud, või on nende eneste sõjakaaslased neile selja keeranud, või on nende ettevõtmistest muul moel verine farss tulnud, kuna keskaegne talupoeg ei ole võimeline kommunismi mõistma. Raamatu lõpupoole küsitakse, kas ta peaks seal ülepea olema, kas see on mingi normaalne asi, et ta seal on, tema enda ja kohalike inimeste jaoks, äkki ei oleks pidanud tulema, äkki peaks minema minema.

However, see ei ole peamine narratiiv, üldiselt on lugu üles ehitatud põnevikuna, näib, nagu ajalugu oleks valesti minemas ja NATSID tuleksid aastaid enne oma aega võimule. Haldjakeskaja asemel on mõnusalt düstoopiline katkiste hammaste ja soolikate kepi otsa keeramise keskaeg.

Strugatskid ise ütlevad eessõnas, et seda raamatut on üsna mitmeti mõistetud ja et erinevad tõlgendused tunduvad võrdselt põhjendatuna. Mulle muidugi tundus, et see on tänapäeva allegooria. Võib ka mõelda, et see on Nõukogude Liidu allegooria, igapäevase ja ideaalse vastandus, aga ma oleksin sellise asjaga üsna ettevaatlik. Mingi hüva 70% nõukogude kirjandusdiskursusest jaurab kogu aeg "ridade vahelt lugemisest", tekitades mulje, et nõukogude ajal oli sul võimalik kas 1) kirjutada propagandat või 2) kirjutada propagandat, aga ridade vahel öelda nõukogudevastaseid asju, nii et tsensor aru ei saa. (Üks mu tuttav mees arvas, et ridade vahele kirjutamine on lihtsalt see, kui su sõnade algustähtedest tulevad lahedad nõuogudevastased asjad välja, näiteks SVASTIKA, aga tegelikult on see umbes kõik, millel saab mingisugune nõukogudevastane tagamõte olla.) Selle ekstreemumid on läinud selleni, et mulle on öeldud, et N. Nossovi "Totu Kuul" on tegelikult nõukogudevastane satiir ja mingi tädi ajalehes kirjutas, et mõned kirjanikud on ilmselt iseenese teadmata imelisi nõukogudevastaseid asju ridade vahele peitnud. Viimasel juhul on üsna ilmselge, et tegelikult paneb neid asju sinna ridade vahele lugeja.
See on mõneti õige, et selliste asjadega tegeleti, aga selle ületähtsustamine pisendab kirjandust, seda, et on ka muud, kui poliitika ja et inimeste arvamistel ja nägemustel on sadu tahke, mitte ainult "poolt" ja "vastu", ja et mõne inimese jaoks on riigikord ainult taustamüra. Samuti on sellise lihtsustava lähenemisega võimalik ausaid nõukogude kirjanikke "suurde nõukogudevastasesse kapitalistlikku paati" lükata, nagu oleks olemas ainult meie ja nemad ja ei mingit kolmandat varianti. See tuletab mulle meelde ühe loo ühest tüübist, kes päriselt kritiseeris Nõukogudemaad üsna vihaselt. Pärast seda, kui see ära lõppes, hakkas ta üsna vihaselt kapitalistlikku Venemaad kritiseerima, leides muuhulgas, et vanasti oli parem. Talle tuletati meelde, et ta kritiseeris seda värki ka, mille peale ta ütles, et kriitika on normaalne värk ja et ma ei öelnud kunagi, et Nõukogude Liit laiali peaks minema ja et üldiselt inimesed ei kirjuta oma kriitikatesse nende asjade kohta, millega normaalselt on, seda enam kui alles sai hakata normaalseid kriitikaid kirjutama.

Ehk siis, kui keegi sulle kuskil ütleb, et Strugatskid tegid vägevat nõukogudevastast, siis ära kohe arva, et nad tahtsid oma müügitulude eest kabrioletis tüdrukute ja dollarite vahel kokaiini teha, natsilipp autosabas lehvimas. Kontrolli ja mõtle järele, enne kui alla kirjutad.

"Raske on olla jumal" saab minult 9 punkti.

Euphemism/homemade










Sunday, October 3, 2010

Visuaalne Okse #02

On vähe asju siin maailmas mis on mõnusamad kui negatiivse ruumiga maalimine ja kummaliste näojoonte vaevatu markeerimine.
Pilt on tagurpidi sest näeb nii veelgi šeffim välja, yo.