Niisiis. Kuigi muidu olen soimariga ZA/UMi oma jope ja igati teemas, on maitse telg, millel ülejäänd jopskitega samastuda ei suuda. Siinsed sotsiaal- ja kultuurifilosoofilised ja -poliitilised seisukohad lähtuvad valdavalt heast maitsest, maitse aga on repressiivne instrument, mis jookseb mööda ühiskonnaklasse ja mille peamiseks eesmärgiks on teised klassid suhtlusest välja filtreerida. Maitse dikteeritakse, kehtestatakse ülevalt alla, selle abil on Väiksel Peetril teoreetiliselt võimatu jõupositsioonil asuva Peetri vastu mässata. Kui keegi lähtub heast maitsest teeb ta seda alati kellegile vastandudes, ennast seejuures kõrgemale asetades. Heast maitsest lähtudes kustakse teisele viisakalt pähe.
Loomulikult oleks idiootne süüdistada ZA/UMi selles, et siin on selge ühtne joon (mis pole mitte ainult väga teretulnud vaid selgelt ainuvõimalik variant). Lihtsalt mul on vanast ajast üks okas jubedalt hinges, kui hetkel, mil diskussioonis hakkas just põnevaks minema, tõmmati maitse-argument lõplikult, ammendavalt ja halastamatult persest välja: esteetiline cool olevat tarvilik instrument munaste positivistide ja Richard Rorty vastu. Ja kokkuvõttes takerduski filosoofiaseeria keerlema ümber maitse nagu soolise võrdõiguslikkuse volinik ümber jalakarvade. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna möliseda.
Hoopis sellest, et tegelt on huvitav teema maitse ja poliitika suhe. Naasesin hiljuti väikeselt Venemaa-turneelt ja see on pleiss kus:
a) puudub igasugune maitse whatsoever. Kui te leiate kuskilt mingid moekad kasetohupüksid vms stuffi siis on soimar protsenti kindel, et selle taga on Piiteri dändid, kes on esiteks väga marginaalne gäng ja teiseks tundub et ka väga tugevalt pariis-milaano-njuujorgist mõjutatud (ma pole muidugi suurem asi moehunt). Absoluudis võivad need dändide ringkonnad küll võimsad tunduda aga Venemaa on nii kujuteldamatult suur, et summa summarum on need vähemus maa all. Üldpildis mistahes maitse puudub ja vene maitsest ei saa rääkida sest vene maitse ongi maitse puudumine.
See aga ei tähenda, et Venemaa oleks minusugusele värdjale, kes heast maitsest sittagi ei pea, paradiis. Nimelt ei salli ma maitse juures just seda diktaatorlikku pähekusemise elementi, mille ainus eesmärk on egalitaaruse välistamine. Aga Venemaa on aga ühtlasi ka pleiss, mis
b) on politiseeritud üle igasuguse mõistuse. Meil siin on bloody võimatu ette kujutada, kui sügavale seal poliitika välja jookseb. Söökla päevamenüü on seal poliitiline. Koristaja ringkäigu trajektoor on poliitiline, rääkimata sekretäri seeliku pikkusest nädalapäevade lõikes. Süsteemis on lõputu arv administratiivseid tasandeid (ametnikul on seal ülisuur võim, mida ka austatakse) ja igal järgneval tasandil on õigus tühistada kõik eelneva poolt kinnitatud otsused (mida see siis ka mõnuga praktiseerib, lihtsalt näitamaks whoz da man).
Seega mulle kui egalitaarsuse rüütlile ja poliitiliselt korrektsele printsessile tegi see Venemaa trip lõplikult selgeks, et maitse pole midagi muud poliitiline vahend, mis on oma kaugele arenenud vormi saavutand lääne ühiskonnas. Vastuväiteid? Oleks huvitav kuulata..
Lõppu ka traditsiooniline ajalooseik. Katariina armuke, suur riigimees-geenius Potjomkin kannatas maniakaal-depressiivse psühhoosi all. Kui deprekas peale tuli, lukustus mees päevadeks oma tuppa ja ust lahti ei teinud. Hügieenile see hästi ei mõjund ja seis oli stinky. Ametnike seas tekkis neil päevil paanika, sest kõik tähtsad dokumendid ootasid Potjomkini allkirja ja elu seisis. Mehe haigus oli aga tabu, millele oli võimatu mõelda, vihjamisest rääkimata.
Ükskord läks deprekas iseäranis pikale. Kogunes terve hunnik pabereid ja meeleheitel ametnikke oli tavapärasest rohkem. Out-of-nowhere tuli keegi ametnik nimega Šuvalkin. Korjas kõik allkirjastamiset ootavad paberid suureks pakiks kokku ja läks nendega Potjomkini ukse taha. Imekombel tegi Potjomkin ukse lahti (valus pahmott tuli vastu), lasi mehe sisse ja hakkas sõnagi lausumata tühjal pilgul järjest alla kirjutama. Šuvalkin tuli siis mõne aja pärast pataka allkirjastatud paberitega tagasi ja hakkas neid laiali jagama kui ametnikel kukkus karp lahti: Potjomkin oli kõigile alla kirjutanud Šuvalkin.
Sellised mõtted siis y'all
Sohoh-tohoh! No esiteks olgu (muidugi) öeldud, et esteetilist lähenemist me filosoofias täielikult nulliks pidada ei saa. Muidu ei oleks meil näiteks eksistentsialismi, mis enamalt jaolt maitsest lähtuvate argumentide najal purjetaski. Paljud sealsed kõvad mehed on oma argumente maitsega võitnud. Vaata kuidas Schops Hegelile äsab, mingit argumenti kui sellist pole kuskilt näha! Ka Kamuse tüli Sartre'iga oli, in essence: "kas ilma kommunismita ei ole see värk kuidagi tõsisem ja viisakam?". Seda siis näiteks sellest, et maitse-argument ei pea alati Inimkonna Vaenlasi ja muidu ekstremiste promoma.
ReplyDeleteVastupidisest on meil muidugi natsid, see hästi-riietatud Saksamaa, mis - nagu näha oli - kellelegi eriti peale ei läinud. Misjärel tõmmati jälle Crocsid jalga ja mullet pähe, nagu vanaste.
Aga see selleks. Mind see maitse teema kriibib, kuna ma olen selle kooli mees ja see on mu ainus relv. Mulle tundub, et see on hetke maailmas ainus aus lähenemine. Seda maailma pean ma eimillekski ja isegi näiteks Kant on sellises olukorras üks võimalikke poose. Sõnaga: kõik on maitse, ka pragmatism ja postivism on maitse. Ka Richard Rorty on maitse, ainult, et sitt selline. Kui juba igavusega ennast üles punkida tahad, tasub vaadata tuusamata poole. Again: Kant. Kuigi Rorty't Kantiga võrrelda on juba olemuselt nii maitsetu ettevõtmine, et ma peaaegu kustutasin selle oma kommentaarist. Smiley.
Aeg-ajalt mulle kumab selle esteetika udu alt ka midagi konkreetset, enne kui ma selle lihtsalt teistmoodi esteetikaks ära lahterdan, aga mis see on, ei oska ma seni öelda. On see tõesti see Päris Filosoofia, kas see oligi nüüd Aksioom? Ole nüüd! Aksioom on ju hookus-pookus.
Tahad sa CK mulle peale esteetilise lähenemise kriitika - mis tundus mulle olevat lihtsalt veel üks esteetiline lähenemine, with the word "egalitaarsus" tagged on for good measure - võibolla ka selle alternatiive tutvustada? On nad üldse olemas?
PS LOL at Loll-Ivani lendav ahi!
ReplyDeleteMuus osas vastan hiljem aga ühe asjaga tuleb kohe sotid selgeks saada -
ReplyDeleteMÕISTUS - TERASEST PÜÜNIS
&
LEEGITSEV SÜDA
need on sinu relvad, RK, mitte some lousy-ass Hea Maitse.
Ma ei ütleks, et Venemaal üldse mingisugust maitset ei oleks. Vaata Baba-Jagaa maja ja Loll-Ivani ahju - erinevalt lõviosast ülejäänud autodest Maailmas (mis näevad arutult suvalised ja täiesti ühesugused välja) on need tehtud silmapaistvalt koledad ja värdjalikud, mis on minu arvates samm õiges suunas. Samuti arvan ma, et vene küla pakub juba oma naturaalsuse poolest (või naljakate kontrastide poolest) suurema esteetilise elamuse, kui saksa küla, sest saksa küla on üks igavene motherfucking igav huinjaa.
ReplyDeleteMul on tunne, et sul on mingi teistsugune käsitlus heast maitsest. Selline, mille kohaselt esteetiline määratlus on kodanlik ja millest lähtuvalt nii Kõvadus kui selle hindamine tulevad kusagilt, mida ma nimetan parema väljendi puudumisel taevaks.
Sest kuidas kurat opereerida ilma kõvaduse mõisteta ja miks?
@ Fra
ReplyDeleteMulle ka meeldib selline heraldika, kus on Mõistuse terasest püünis ja Leegitsev süda. Congrats by the way, need on kõvad saavutused selles vallas. Aga ikka ei veena need mind oma esteetika-välises postisioonis. See, mida sa just kirjutasid on ju puhas esteetika, ma ei näe siin logose haisugi.
"Hea" ja "maitse" on muidugi lauspask ja kui ma ei eksi, siis viisid esteedid selle krempli juba seitsmekümnendatel jäätmehoidla taha ja lasid talle seal ammendavalt kuuli pähe. Seda küll, seda muidugi. Aga ma ei usu, et mingi ultima ratio selles kunstnik-filsooofide kambas kunagi midagi muud saaks olla kui veel üks esteetika haru. Ka sind, Fra Giornodotti, pean ma ka sellesse kooli kuuluvaks. Muuseas.
Väikesel Peetril on võimalus kehtestada oma "hea" maitse, et suure Peetri vastu mässata (Gramsci, eksole).
ReplyDeleteMina kindlasti aga mässan aga selle vastu, et "esteetiline" kuulutada kodanlikuks ja siis korraldada "kõige koledama flaieri võistlusi" kui omaenda ürituste korraldamiseks läheb.
Minu arvates tuleb selgelt eristada esteetilist sfääri ja esteetika kasutamise sfääri. Inimene tajub ilu, ma arvan, et esteetiline nauding on üldinimlik omadus, kuigi selle praktilised väljundid on erinevad /see, mida ilusaks nimetatakse/. Kunst, seega, on miski, mis pakub esteetilist elamust (elamus võib olla negatiivne kogemus ka, iseenesest).
Maitse on aga midagi analoogilist muusikalise kuulmise või andekusega - on inimesi, kes suudavad leida ja kombineerida esteetikat nii, et see puudutab laiemat hulka inimesi. Niipea, kui miski puudutab laiemat hulka inimesi, siis on võimalik seda muidugi igasugusteks poliitilisteks eesmärkideks ära kasutada.
Härrased, daam -
ReplyDeleteStop! Hammer time!
Enne kui kollektiivse monoloogiga kosmosesse kihutame, katsuks kõigepealt tuvastada, mida perset keegi ajab. One step at a time. Niisiis..
To RK
Mul pole esteetilise mõõtme väärtustamise kui sellise vastu iseenesest midagi. Probleem tekib siis, kui esteetiline mõõde kuulutatakse (kusjuures üsna diskussiooni alguses) viimase instantsi tõeks. See on instant noodles lahendus, täielik nobrainer ja kindlasti lihtsaim viis pääseda Terasest Püünise ja Leegitseva Südame reaalsest käikulaskmisest. Esteetilise argumendiga lõpeb püüd mõista vastaspoole pointi ja lõpeb ka sisuline (uue teadmise loomise ja reaalsuse nihestamise potentsiaaliga) diskussioon.
Muidugi võib väita, et kõik on esteetiline lähenemine nagu võib ka väita, et päeva lõpuks oleme me kõik süsinikul põhinevad värdjad, kelle strateegiline eesmärk piirdub hea paugu nikku otsimisega. Kas sinu Leegitsevat Südant see vastus rahuldab?
To ML
Kui kõvadus on the ultimate kriteerium, võiks ju kohe Kanti ja Hegeli kõrvale kirjutada Karolin Kuusik ja Ženja Fokin. Selleks et endale sobiv filosoofia peale tõmmata, ei pea ju ise matsu jagama, asja saab outsource'da arenenud stiilitajuga allhankijale. Näiteks sellisele, kes töötab Cosmos. Selle sügise mood on mummulised mustrid, pastelsed toonid ja Kierkegaard.
Olgu kohe ka öeldud, et ma muidugi seletan siin enda jaoks tundmatul maal, filosoofia-alane ettevalmistus praktiliselt puudub.
ReplyDeleteKas arvamuste outsource'imine on mingisugune väga halb asi või? Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas ei ole sul põhimõtteliselt võimalik igal alal ekspert olla. Kui autoinsener ütleb, et Top Gear on pask ja igamehehuumor, siis on see minu jaoks ammendav, ma ei pea sellega rohkem tegelema. Info on minu jaoks protsessitud ja hea on, ma ei pea sellega ise vaeva nägema.
ReplyDeletePõhimõtteliselt räägib kõvaduse kahjuks see, et ta on veidike laialivalguv ja kahtlemata subjektiivne. Minu isiklikud analüüsimeetodid on viimasel ajal umbes sellised:
Millise maailmani viib munase positivismi rakendamine? Kas mulle meeldib see maailm? Mis siis oleks, kui igaüks oleks munane positivist? Kas see oleks minu meelest äge? Mis ühiskonna saaks, kui kõik endale massiivselt Otto Weininger peale tõmbaksid? Mida needsamad asjad tähendaksid üksikisiku jaoks?
Sinjuures tuleb ka öelda, et "kõva" tähendab siinkohal tähendada midagi, mis läheneb võimalikult mingile absoluudile (nii nagu O. Weininger väljendab puhast, destilleeritud, eksemplaarset soolise võrdsusetuse printsiipi Euroopa kultuuris ja seega peaks seda teemat ajama kas vähemalt sama kõvasti või siis üldse mitte. Kõvadus, see on radikaalsus, kõvadus läheb lõpuni. Sellel, et Weiningeri seisukohad olid valed, ei ole tema kõvadusega mingit seost, need on nii piisavalt absyurdsed seisukohad, et nende vastu argumente esitada tundub absurdsena. Ja see on põhimõttelsielt see, mida Filosoofiline Stiilinõuandla tänini teinud on.
Põhimõtteliselt, ma tahaksin sulle anda küll sellist diskussiooni, nagu sulle meeldiks, aga ma ei tea kuidas.
Põhimõtteliselt oli Martini vastus siinkohal minu jaoks ammendav.
ReplyDeleteEhk et kui taotleme uut teadmist ja reaalsuse nihestamist, tuleb ette võtta suured kuhjad raamatud, lukustada end pikaks ajaks kabinetti ja laskuda seejärel diskussiooni täie intellektuaalse empaatia ja zero esteetilise argumendiga.
Tahtes filosoofiat käsitleda blogisuhtluse formaadis, on parim võimalik variant kõvatamine maksimaalse esteetilise argumendiga.
http://www.youtube.com/watch?v=dGT9FM9EyNM
Olles sellele arusaamale jõudnud.. Kes siis järgmiseks filosoofilises nõuandlas tulossa?
ReplyDeleteTuuled puhuvad Kanti poole.
ReplyDeletekuule, kuule. kust sa võtsid selle potjomkini seiga? just lugesin sama raamatut, aga kuidagi ei suuda meenutada, millega tegu.
ReplyDeleteaita ristiinimest!
k
aga palun - walter benjamin @ loomingu rmtk
ReplyDeletemisasi see soimar on?
ReplyDeleteüsna Maitselage släng ju.
Ma tegelikult läheksin ikka natuke kaugemale siin esitatud arvamusest, et ei tohiks olla ühte mõõtu kõigele. Kuigi ma mõistan, et see on omamoodi kaalukas lähenemine ja ma olen ise ka seda demagoogiat rakendanud.
ReplyDeleteSee, kas mingit universaali tuleks KÕIGELE rakendada oleneb sellest, mis universaaliga tegemist on. Üks universaal tuleb niikuinii, sellest ei saa mööda, kui sa just keset kaotada ei soovi. Mis ei tule kuskil kasuks, ei internetis ega müütilises mitte-internetis, vaimutöö viimases kantsis. (Where is it by the way?)
Ka mõõdukus ja suhtelisus on universaalid, mingid mõistlikud universaalid sellised. Lõhnab eetikute järgi. Seda eetikute valitsemist olen ma nähtud küll, ega ei ole senise 10.000 aasta saagiga rahul.
Et siis poeetide diktatuur ikkagi. Mitte täielikult - selle mööndusega muidugi (kasvõi esteetika nimel!), aga ikkagi sinnapoole kaldu.
Ja üks sõna veel filosoofiast. See et me tast munase teadusvaldkonna oleme teinud, see, et sa pead ette ja taha vabandama enne kui sa sel teemal sõna võtad, tähendab põhimõtteliselt seda, et positivism on võitnud. Kui sa järgmine kord kodumaale naased ja vaatad, et inimesed on kõik lollide nägudega, - Kanti pole keegi lugenud, ei tea, mis on eituse eituse seadus - ja tahad kedagi selles süüdistada, siis look no further! Või kui sulle tundub, et poliitikast on intelligentne mõõde kadunud - kuhugi pole kadunud, inetlligentne mõõde on Sorbonne'is luku taga.
Ma ei usu, et igaüks saaks olla kunstnik, aga filosoofideks oleme me kõik sündinud.
*soimar* on Cognitost lähtuv, empiiriliselt raskestitõestatav ent vaieldamatult sattumuslik suurus kooskõlas Absoluudiga (vt A. Tool 1997)
ReplyDeletemaitse ei ole ainult poliitiline vahend
ReplyDeletemaitse on ürgselt lahe asi, mille pärast tasub inimene olla, ning võibolla on isegi lähedalt seotud inimene olemisega (vrld siinkohal loom, lind olemine).
ühtlasi satub ta olema meeldivalt subjektiivne ja by definition argumenteerimist vähevajav, nii et kõikvõimalikud ühiskonnagrupid rakendavad teda enda vankri ette kui vähegi võimalust saavad, et vältida ratsionaalset arutelu või midagi veel hullemat
kui "b" põhjustab "c", ei tähenda see, et ta peaks olema "c"-ga mingis erilises suhtes ja ei võiks olla samas suhtes terve ülejäänud alfabeediga
kaspar
Par example:
ReplyDelete"Täpselt nagu Baudrillard ütles: kommunism ainult legitimiseeris oma vastuoluga seda tähendusetust, mida ta reaalselt poleks kunagi alistada suutnudki. Pärast Liidu langemist on tegemist groteskse palaganiga..."
"A' see Baudrillard on vitt vanamees ju!"
"Mis mõttes?"
"No vaata teda, on ju selline... vanamees. Kuidagi vitt ka."
Asi vask. Siit edasi võib kaks tundi veel seletada, mis erinevad peensused ja vastuväited peituvad vittvabameheluse taga, aga pole ju vaja. Mis sest vanamehest ikka rääkida.
mis puutub venemaa maitsesse, siis olles samuti venemaal käinud, võin olla samuti nõus, et venemaa maitse on selle puudumine.
ReplyDeletesamuti olen nõus ka selle "Pähe kusemise" võrdlusega. üldiselt on nii, et kui kasutada väljendit "hea maitse", siis see tähendab tegelikult "sinu enese maitse".
hea postitus, väga.
ja kui siberisse sõita, siis platskaardist mõne maikas tyybi ikka leiab aga see on ka kõik. poliitiliselt kontrollitust on seal samuti väga LIIGA PALJU, kuid mitte nii palju kui õõvastama ajavat propagandat, mida televisioon teeb.
venemaa ei ole kaugeltki selline maa, kus elada tahaks, ma ytlen. kurb kyll aga olles seal käinud, olen selles veendunud. (ehkki siberi maapind on üpris viljakas kohati ning vene inimene on üldiselt lahkem ja avatum, kui siinsed).
"Siinsed sotsiaal- ja kultuurifilosoofilised ja -poliitilised seisukohad lähtuvad valdavalt heast maitsest, maitse aga on repressiivne instrument, mis jookseb mööda ühiskonnaklasse ja mille peamiseks eesmärgiks on teised klassid suhtlusest välja filtreerida. Maitse dikteeritakse, kehtestatakse ülevalt alla, selle abil on Väiksel Peetril teoreetiliselt võimatu jõupositsioonil asuva Peetri vastu mässata. Kui keegi lähtub heast maitsest teeb ta seda alati kellegile vastandudes, ennast seejuures kõrgemale asetades. Heast maitsest lähtudes kustakse teisele viisakalt pähe."
ReplyDeleteMa ikka ei saa päris täpselt aru, et kas maitse on sinu jaoks inimühiskonnas paratamatu nähtus, mida sa lihtsalt kirjeldad niimoodi, või sa arvad, et maitse on actually kellegi instrument, millega keegi represseerib kedagi teist ja hoiab endale sobivat jõudude vahekorda kuidagi kontrolli all ja et see on halb asi, millega peaks midagi ette võtma?
Minu arust see on naljakas, et kui jälgida inglise- ja eestikeelseid meediakanaleid, (rohkem ma ei oska keeli eriti) siis Venemaalt ei tule kunagi häid uudiseid.
ReplyDeleteIsegi Iraagist, Hiinast või Põhja-Koreast võib tulla mingi positiivne või kasvõi neutraalne uudis (no OK tglt Põhja-Koreast ka vist ei tule), aga Venemaal on kõik kogu aeg täiesti perses.
Ükskord ma lihtsalt oma lõbustamiseks jälgisin nädal aega järjest hoolikalt kõiki Venemaa kohta tulevaid uudiseid televisioonist, ajalehest ja internetiportaalidest.
Kord oli mingi poliitiline oponent surnud, jäljetult kadunud või vangi pandud. Kord oli rong rööbastelt maha sõitnud. Kord oli mingi elektrijaam õhku lennanud nii retsilt, et selle parandamiseks kuluvat aastakümneid. Kord olid mingid ametnikud kuskil sõjaväes nii kaua ilma palgata olnud, et ülemused andsid neile vabu päevi, et nad saaksid taksot sõitma minna. Kord oli tänavaküsitlus mõnel aktuaalsel teemal, millele vastasid ainult maani juua täis inimesed või mingid äärmuslased.
Ühest küljest oleks huvitav jälgida vene meediat ja loomulikult on kahju, et ma ei oska peaaegu üldse vene keelt, aga sellegipoolest olen ma täiesti kindel, et ma ei tahaks Venemaal elada.
Sest neid asju ei mõeldud ju välja. Neid ainult toimetati ja otsustati positiivseid sündmusi mitte näidata.
Aga keda need positiivsed sündmused huvitavad, kui sa pead elama kuskil, kus mingi Pärnu suuruse linna elanikud jäävad kõik korraga töötuks, sest see koht kus KÕIK inimesed käisid tööl lendas õhku, sest tänu mingile eelarvekärpele polnud tehnikat korrektselt hooldatud, või oli turvainspektoriks palgatud mees, kes ongi päriselt täpselt nagu Homer Simpson ja siis järgmine päev toimuvad seal lähedal õppused ja keegi laseb kogemata tankitõrjerelvaga su maja.
Ja inimesed joovad veel rohkem viina kui Eestis.
No vähemalt ei kuse see värk ennast täis, eks ole. See, et Kolja on loll, on minu meelest palju enam välja vabandatav, kui see, et Helmut ja Pierre lollid on.
ReplyDeleteMida ma ei mõista, on see, mis tasalülitab nende revolutsioonilise potentsiaali? Misasi see on?
Võib-olla mingi sisemine lootusetus. Sajandite jooksul kinnistunud "damned if you do, damned if you don't" -mõtteviis.
ReplyDeleteTeadmine, et igaüks, kes lubab paremat tulevikku, osutub lõppkokkuvõttes uueks rõhujaks.
Arusaam, et Venemaal (kuna tegu on siiski impeeriumiga ja lisaks kõigele halvasti majandatud impeeriumiga) muutuvad asjad paremaks ainult siis, kui nad kedagi ära vallutavad ja sedagi üsna lühikeseks ajaks.
Arusaam, et see pole tegelikult mõistlik haldusüksus, ega saa ilmselt kunagi olema.
Korralik valge viin, sätendavate kleitidega naised ja suurte velgedega BMW maasturid, mis aitavad selle tõsiasja peale mitte mõelda.
Meedia ja selle kontrollimine on kogu maailma perse keeranud juba esimesest ilmasõjast saati. Ega sulle neegritemaalt ka keegi kunagi ühtegi positiivset uudist ei edasta. Uudis ongi ainult mingi väga sitt asi, mis ületab selle jälestusväärse sõna *uudisekünnis*
ReplyDeleteMa ikka ei saa päris täpselt aru, et kas maitse on sinu jaoks inimühiskonnas paratamatu nähtus, mida sa lihtsalt kirjeldad niimoodi, või sa arvad, et maitse on actually kellegi instrument, millega keegi represseerib kedagi teist ja hoiab endale sobivat jõudude vahekorda kuidagi kontrolli all
ReplyDeletejah, viimane variant. muidugi mitte "represseeriv instrument" david icke mõistes vaid foucault*, bourdieu** ja barthesi*** traditsioonis.
ja et see on halb asi, millega peaks midagi ette võtma?
ei, kindlasti mitte laiemas ühiskondlikus plaanis. aga filosoofilises diskussioonis pole hea maitse sissetoomine paraku küll hea maitse tee.
* sego pede?
** vitt vanamees?
*** vitt vanamees?
venemaad eestist hinnates tekib tõesti tunne, et see on lootusetult kadunud ja igaveseks neetud failed state. seal viibides pöördub see perspektiiv 180 kraadi. jääb mulje, et inimkond elab seal mingis täiesti teises tsivilisatsiooni arenguetapis - sellises kus kõiki ressursse jagub igavesti, tööd, mida teha on lõputult ning toimub meeletu ehitamine ja pööraselt kiire areng. et võta ainult kätte ja tee.
ReplyDeletesealt eesti poole vaadates tekib arusaam, et lääne-euroopas on füüsiline ruum (või mõni muu ressurss, eesti puhul inimesed) otsas, areng on seiskunud ja tegeletakse jaburate, tarbetute pseudoprobleemidega ("kuhu edasi peale eurot?" jne). mingitest eksistentsiaalsetest probleemidest pole venemaal haisugi. seal tundub, et kõik euroopa ühiskonnad on üleküpsenud õunad, millest osad juba mädanevad.
eks sellepärast ka venemaal inimelu hind võrreldes meiega nii odav on ja see nii jube pleiss tundubki. soovitan igaljuhul kõigil minna ja tšekata (moskvast ja piiterist kaugemale), kel vähegi võimalus on.
"Hea maitse" sõnadekombinatsioonina on minu arvates ebaõnnestunud ja seda on vastik lugeda. Sellel on kodanlikud konnotatsioonid, alates pulk-perses Victoria-ajast, kus gentleman ennast poolteist tundi riidesse pidi ehitama (vt. ka "halb toon"), rännates läbi ajaloo viiekümnendatesse (see ei ole söögilauajutt jms.) ning kehastudes tänapäeval kusagil, kus thirty-something inimkonna vaenlane ja mingisugused akadeemikud ja täiesti suvalised tüübid mingisugustel positsioonidel üritavad suvalisi asju inimestele "hea maitse" pähe kaela määrida. "Hea maitse" on sarnane fetišistlik konsekas nagu ilus tüdruk peal, kes ei täida mingisugust funktsiooni ega panusta, aga inimesed on vihased, kui sa temaga ebaviisakalt käitud.
ReplyDeleteSeega ma leian, et see diskursus peaks seisma eraldi kõva ja laheda kahtlemata vajalikest määrangutest. Et mingit munajoodiku tunnet ei tekiks. Seda ei tahaks.
Lihtsalt nii gaaddeem kole
ReplyDeletehttp://www.auto24.ee/webcache_kasutatud/444/auto_php-id=796444-view=10-www_auto24_ee.html
No ikka tõeliselt bloody kole