siginemine
midagi rebeneb kuskil
vaikselt
väga vaikselt
koorub midagi rebeme seest
sammhaaval läheneb
omaenese hukule
millest alati midagi
järele jääb
olemise teine vorm
üksinduse paine
mis tasakesi väga tasa
hiilib rebeme kohale
ja upub sinna sisse
end kinni nõeludes
vaikselt väga tasa
väga vaikselt hulbib ta nii
sügaval omaenese sisekaevus
teretades vastutulijaid ja
neid on palju
väga palju
neil kõigil puudub nägu
asemel on valkjas kookon
nii üksinduse paine
vaatab kookoneisse
näeb nende tühjuses ennast
täidab need
valades neisse
enese vaikuse kaja
hääled hiilivad vaikselt
kohale
otsekui urgu
vaikselt väga vaikselt
jääb nii
see paine
minu tuhandesse erinevasse
sisekesta elama
ja seob mu enese tervikuks
nii moodustub minust
kera
mis jääb
kuskile
alatiseks alles
30.06.2010
Ma kuulsin, et sa olid kusagil oma luuletuse ette andnud ja et jumala kõva ettevõtmine oli olnd.
ReplyDeleteML
Aitäh Luiks! Oli tõesti üks vahva üritus, õigesti kuulsid. :)
ReplyDeleteJep, see oli kõva ettevõtmine. Selle nimi oli Attic T ja see oli kõige boheemlaslikum asi inimajaloos.
ReplyDeleteÕnnitlused Joanna!
RK
Õnnitlen!
ReplyDeleteAitäh aitäh! Varsti selguvad ka esitluse värgid, millest teada annan kindlasti aga aitäh jah õnnitluste eest. :)
ReplyDelete