Tuesday, November 30, 2010

Ultramelanhool - "Materjal" : Nomenklatuur



Mäletate, kui teile sai salajasi, seniavaldamata produktsioonidokumente lubatud? ZA/UM ei lase teil kaua oodata! Siin on teile ehtne "Materjali" produktsioonidokument, tehtud Roberti ausa käega ja Rostovi vilunud oskustega Ultramelanhooli ära jäänud kodulehekülje stilistika järgi keeratud. Mitte selle lehekülje, mis vahepeal natuke oli ja siis olematusse kadus, sest keegi ei maksnud serveriruumi eest, vaid selle lehekülje, mis ei saanudki kunagi olema.

"Materjalist" rääkides - seda plaati on veel järgi. Kui te soovite, siis te võite selle endale raha eest osta. Kapitalistlike majandussuhete maailmas arvestatakse asju rahaks ja raha eest saab kõike teha, seega tooks taoline akt nii otsese kui kaudsel moel lähemale järgmise albumi ilmumist, pealegi on plaat auks igale kogule. Plaat loovutatakse kahesaja viiekümne krooni (250.-) eest ja kirjutada võib aadressile luiga.martin@gmail.com.
Enjoy!

Raoul Kurvitz - "Darkness, darkness"

Käesolevaga esitab Robert Kurvitz lühikese revüü oma isa debüütsinglist "Darkness, darkness", misjärel me kõik kuulame seda ja see meeldib meile. Meeldib sellepärast, et see on vastus küsimusele: "mida ma veel ei tohiks teha? mille kohta mulle veel öeldaks, et seda sa mees nüüd küll ei peaks tegema?" Sellest tulenevalt on tegemist Elamise Õpetusega. Videos - mis on üks vähestest siinkandis tehtuist, mida on mõtet vaadata - näeme me seda elamist ka täiesti füüsilisel kujul. See näeb lahe välja, lõpuks juhtub sellega šeffe asju. Raoul peaks ka teistele artistidele muusikavideosid tegema, oleks vähem pask video-skene. Niisama möödaminnes, ka Jaan Toomik võiks muusikavideosid teha.
Ent tagasi loo juurde. Helipilt on maitsekalt kuiv, vokaali pole reverbiga pea et üldse kostitatud ja parem ongi. Naljakas ja cool on siin õiges mõõdus, nagu üksinda olemisest ja vähesest rääkimisest hääle kaotanud Tom Waits teeks Blixa Bargeldile homage'i.

Fullscreen it, homey.

Sunday, November 28, 2010

Väike graafik UMi kontserdi postri ägedusest

Ebaõnnestumismäng!

d
























Kiskus kiiva

Ei õnnestunud
Ebaõnnestus
Jäi soiku
Vajus ära
Läks hapuks
Läks laiali
Läks hingusele
Sulges uksed
Lepingut ei pikendatud
Juba märtsis oli teada, et litsentsi ei pikendata
Täielik fopaa
Ei kukkunud välja
Ei läinud uuele ringile
Ei töötanud
Ei osutunud jätkusuutlikuks
Ei saanud rahasid taha
Ei läinud käima
Käis üle jõu
Ei jaksanud
Ei jõudnud õigeks ajaks valmis
Andsin alla
Lõin käega
Lendas vittu
Läks putsi
Persekukkunud
Äpardus
Kaotas, kapituleerus
Lõppes lüüasaamisega
Sai suhu
Võttis põske
Läks hundinahka
Jäi alla
Oli sunnitud alla vanduma
Alistati
Jäi sinnapaika
Ei tehtud teoks
Jäi ideetasandile
Vaibus
Sumbus
Suikus
Luhtus
Kuhtus
Nurjus
Läks lörri
Vedas viltu
Läks lõhki
Viskas vedru välja
Lõppes halvasti
Ei vastanud ootustele
Ei suutnud kohustusi täita
Lõpuks jäid võlad kaela
Pill pika ilu peale
Suri välja
Osutus edutuks
Läks liimist lahti
Jäi kiratsema
Läks haamri alla
Kapital liikus
Ei materialiseerunud
Ei jõutud kokkuleppele
Hakkas haisema
Jamad majas
Ei vastanud kõnedele
Kukkus sitalt välja
Läks õmblustest lahti
Mindi nugadele
Läks põrgu
Jäi sahtlisse
Jäi sööti
Läks mädanema
Läks aia taha
Tuju läks üle
Ei mänginud välja
Ei lennanud
Võeti rajalt maha
Vilistati välja
Pillas palli
Suusk ei libisenud
Omavärav
Tulistas ennast jalga
Mängis pilli lõhki
Ei suutnud ajaga sammu pidada
Söödi välja
Suruti mutta
Tõmmati vaip jalge alt
Kuhu jäi?
Kadus silmapiirilt
Ei edenenud
Ei jõudnud poelettidele
Põrus
Kõrbenud Makarov


Neli elementi

Lendas vastu taevast, jäi õhku rippuma
Läks vett vedama, tõmmati vesi peale
Põles läbi, kõrbes põhja
Läks sohu, kiskus rappa, jooksis liiva


Kalevipoja ebaõnnestumised

Kukkus oma mõõga otsa
Lõi lapiti
Jäi rusikatpidi kaljuseina sisse kinni


Ei ole veel ebaõnnestunud, aga hästi ka ei lähe

Ägiseb võlakoorma all
Vaevu hingitseb
Arengut ei toimu
Tammub paigal
Ei lähe kuhugi
Stagneerub
Madal käive
Rahad on Tartu piiri taga kinni
Pandi riiulile
Kutsuti vaibale (vt ka: vaip tõmmati jalge alt ära)
Ei idane / ei mädane
Lõhnab kahtlaselt
Ausõna peal seisab püsti
Kuulutati moratoorium
Lootus sureb viimasena!


Juba on ebaõnnestunud

See laev on juba läinud
Lõpetas tegevuse

Kuulutas pankroti
Taandus avalikkuse eest
keeldus kommenteerimast
tõmbas oma ettevõtmisele vee peale
pani pillid kokku
pakkis kodinad kokku
varad aresti all
arve külmutatud
inkasso ukse taga
leiti kahtlasi materjale
kadus nagu vits vette
"Kevadel kadunuks jäi"
läks nädalaks ajaks ema juurde
otsingud lõpetatud
kuulutati surnuks

Wednesday, November 24, 2010

Viivi Luik "Leopold aitab linnameest"

Leopoldi-seeria raamatud olid mulle tuttavad juba varem, aga sellele sattusin ma peale alles hiljuti. See on suhteliselt mõnus, kui niimoodi juhtub. Kui sa pärast Eno Raua "Loo lendavate taldrikutega" lugemist avastad, et on olemas ka "Päris kriminaalne lugu" ja pärast seda, "Telepaatiline lugu". Sellega kaasneb selline avastamisrõõm, kui ei ole ette teada, et samalaadset materjali on veel. See on üks üldiselt inimomane mehhanism, mis paneb inimest eelistama midagi, millega ta juba tuttav on.

Raamatu oli leidnud Muudlum, ja samas ka läbi lugenud. Kiitis. Hästi kiitis. Autoritki kiitis, ütles, et on vist tõesti hea kirjanik ja et ei ole liiga palju kirjutanud ka. Ja Muudlumit ma usaldan rohkem kui iseennast. Kui tema revusid kirjutaks, siis vot need oleksid alles revud. Ta on palju halastamatum. Oli korra maal niimoodi, et oli ilmunud mingi raamat, mille autor oli vististi Tibor Fischer ja nimi oli "Kogujate koguja", selle maagiline element, mille ümber lugu keerles, oli igavese iseloomuga kujumuutjast vaas. Ma lugesin ta läbi ja leidsin, et võib selline olla küll, ega tal mingit suuremat mõtet ei ole aga suuremat vihkamist ka üles ei kihuta, et viis või kuus punkti ehk. Muudlum seevastu ütles, et tegu on "Paolo Coelhoga" ja et see on mõttetu raamat, mida ei oleks pidanud kirjutama. Otse loomulikult oli tal õigus.

Leopoldi-raamatud räägivad noorest poisist, kes elab kolhoosikülas, läbi tema silmade ning vaatepunkti. Stiil on väga usutavalt tabatud. Seda, kuidas kõrvalistel tegelastel on oma lood, mis lähevad kaugemale, kui näha on, et nad on osa suuremast pildist - ka see on saavutatud hästi. Üheks märkimisväärsemaks korduvaks kõrvaltegelaseks on Leopoldi onu - Juku ehk Juhanes. Juku on vististi vanapoiss, temaga on kergelt keeruline läbi saada, ta kardab usse, verd ja marutõbe ja ajab kogu aeg sellist kergelt kentsakat juttu. Selline jauramine on muidugi arhetüüpne käitumine. Omane meie kultuurile, aga mitte ainult. Mul tekitab see raamat, aga eriti Juku karakter tugevaid paralleele V. Mikita "Metsiku lingvistikaga". Ma arvan, et sedasama Lõuna-Eesti teemat, mis Mikital on, tabavad Leopoldi-raamatud kuidagi õigesti, et seal on vähemasti mingisugune ligilähedus. Mõlemaid tean ma muidugi ainult loetust, mul pole Lõuna-Eestiga kunagi mingit asja olnud, isegi Tartuga mitte, hea, kui ma sealkandis kaks nädalat kokku veetnud olen. Saared on mulle lähedasemad, Mikita ütleb, et ta ei mõista neid saari, kuigi mu-meelest kannavad need sarnaseid arhetüüpe, kuigi mingid märgisüsteemid, milles nad toimivad, on erinevad.

Raamat on ilmsesti kirjutatud lasteraamatuks. Seal raamatu taga, üldise ning tööstusliku informatsiooni blokis, mida enam raamatute taha ei panda, kus on kirjas trükiarv, tingtrükipoognad ja arvestuslikud trükipoognad ja trükikoda "Kommunist", hind 9 kop, raamatukoguköites 24 kop, on ta saanud määratluse "Nooremale koolieale". Ma ei tea, kas see määratlus on oluliselt õige või vale. Üldiselt, eks ole, on kuritegu anda noore inimese kätte midagi, mis ei ole NORMAALNE ja on idiootlik. Noore inimesega ei peaks porgandihäälega rääkima, kui sa ei taha porgandihäälega inimest kasvatada. Viivi Luik ei räägi porgandihäälega ja sellest raamatust on täiel inimesel samuti midagi võtta. See tuletab meelde, kuidas ühes eelmises Leopoldi-raamatus ütleb Leopold oma väikese õe kohta "Nad ju ei räägi temaga, nagu ta oleks inimene, vaid nagu ta oleks laps" (täpse sõnastuse eest ei vastuta, täpne oli kindlasti ilusama kujuga). See on väga ilus vaikne ning lühike protest selle vastu, kuidas asjadega tihtipeale on.

Aga, well, sellest raamatust on ka vanemal inimesel mõndagi välja lugeda. Seal on kenasid psühholoogiaid - inimeste nägudest peegeldub sellist pahasust, mille suhtes teised inimesed võtavad vaikselt midagi ette, et keegi ei peaks pahane olema - hästi tabatud olustik, seal on vähe konflikti ja igapäevasus, milles on erilisus. Täna hommikul jõudsin ma mõttele, et seda võib väga vabalt lugeda kui raamatut poisist, kelle onu on nõid. Ta on taimede ja masinatega hea, inimestel on teda tihtilugu vaja, korra on tal vist isegi inimese elustamisega tegemist ja ta ehitab vabamatel hetkedel aianurka kärbseseeni ja päkapikke. Tema imelikud jutud võivad olla peegeldus maailma teistsugusest olemusest. Ja see koht on ka muidugi.

Asi, mida me ühtelugu sahvris vaatamas käime, on marlikott. See tolkneb riiuliseina küljes naela otsas ja seal sees on üks vana kolletanud kassipealuu. Jaan Kõks tahab seda ühtepuhku ära visata, aga arutab jälle, et kuidas sa viskad, see Juku toodud. Juku oli seletanud, et see on hiirehirm ja täidab poissmehe majas kassi aset. Oli metsast leidnud. Ja Jaan Kõks ütleb: "Ega ta leiba ei küsi." Aga ikka nagu häbeneb seda kotti.

Ma ei ütle, et see nüüd päris kindlasti niimoodi kirjutatud on, aga seda saab niimoodi lugeda. Ma suhtun tegelikult suhteliselt suure pieteediga inimeste loomingusse. Välja arvatud siis, kui ei suhtu. Ja niimoodi oleks minu meelest üsna kaval raamatut kirjutada, niimoodi, et sa näitad, aga ei nimeta. Nimetamise korral muutuvad asjad tihtilugu kahtlasteks.

Leopoldi-raamatute juures on igavesti armas ka nende suhteliselt õhuke formaat - seesama on kõigest mingi 56 lehekülge, ülejäänud olid vist veidi paksemad, sündmusi on vähe, aga neid on kirjeldatud suures detailsuses, mis hakkaks paksemate raamatute puhul ilmsesti paljusid tüütama. Enam vist väga palju sellisesse formaati ei kirjutata, kuigi tal on omad head - oluline erinevus nii "lühijutust" kui traditsioonilisest romaanist.

Ehk siis: kõrged punktid tulevad ära taaskord. Peaks veel samalt autorilt lugema, enamus on muidugi luuletused, neid ma pelgan, aga äkki mõni tark raamatulugeja inimene teab osutada. Kui ma nüüd hästi vaatan, siis ta luulele on ka väga head soovitused, sellised kõige paremat sorti.

Kui ma võid lõikasin, siis kuulsin, et Riks ütles: "Lusikatemurdja mees..." Ma jäin kuulatama. See Riks rääkis, et tema oli ühes kohas televiisorist näinud ühte niisukest meest, kes mõttejõuga kõike tegi. Öelnud: "Nüüd murran lusikaid!", ise istunud paigal nii kui nui ja lusikad läinud iseenesest katki. Enne katkiminekut olid veel venima hakanud. Siis öelnud "Nüüd panen kella käima!" Va katkise vedruga kell oli olnud, aga hakanud ikka käima. Seda oli ka ütelnud: "Nüüd panen merelaeva seisma!" Ja oli pannudki. Kurjavaimu mees! Teda oli raudkambritesse pandud, aga ikka oli teadnud, mis ümbriku sees oli. Ja kogu aeg olnud ta paigal justkui nui.
Riks raputas pead ja ütles, et on ikka asju ilmas. Jaan Kõks kinnitas: "Mina ei imesta midagi, mõttejõul on suur võim!"
Aga Riks hakkas vaidlema, ütles, et "uurimata asjad".
Me oleksime tahtnud, et nad sellest lusikatemurdjast mehest veel räägiksid, aga rohkem nad enam ei rääkinud. Rääkisid jalanõude tugevusest ja hambaarstist. Siis hakas Paul mõttejõudu koguma ja mina viisin söögi lauale.

Illustreerival fotol, mis ei ole raamatukaas, on vana foto noorest autorist. Üles võttis Kalju Suur.

Friday, November 19, 2010

YEA 7

Youtube Events Archive on teiega juba seitsmendat korda. Kõigist Youtube Eventidest tuleks kokku hea keskmise kuu jagu postitusi, kui sa selle peale niimoodi vaatama hakkad. Kas sina, hea lugeja, kujutad ette kuud ZA/UM-is, mis koosneb ainult Youtube Events Archive'idest? Kummaline, eks ole? Aga samas, parem ikka, kui mitte midagi. Mida arvas hea lugeja selle kvartali tuubisündmustest? Kas polnud mitte võimas ning kummaline näha suurt Tiestot muusika järgi, mille sõnad ütlevad "Viktor, Frantik, Pepa, Boris?" Aga kas Pohlak jäi tagaajus kummitama? Kuidas tegelikult räime roogitakse ja - kelle oma?



Seekordse YEA-ga tulevad erilise boonusena kaasa kõigi eelnevate YEA-de lingid.

(Youtube Events Archive No 1)
(Youtube Events Archive No2)

Kogutud keppimise videod (vol 3)
(Youtube Events Archive no 4)
YOU. TUBE. EVENTS. ARCHIVE. PT. 5
Youtube Events Archive VI

Enjoy!



KAMIL JASMIN - NA TU SVATBU




Ja... Machinariumit teate, onju? Ei tea? Lugege uudiseid, inimesed, see on auhindu võitev seiklusmäng meie tšehhi vendadelt, animatsioonistuudiolt Amanita Design. See paistis silma oma hingestatud atmosfääri ja hoolika teostuse poolest. Samuti kandsid juba mõnda aega tagasi kõik lahedad lapsed selle mängu saundtrekki oma ibodite peal. Aga see ei ole ainus asi, mida nad kunagi teinud on. See hullus, eks ole, on teistmoodi. See on tšehhi turbofolk. Kui sa tahad teada, mis türa turbofolk on, siis - see. Sa pead seda kuulama nüüd. Seal on nii palju Ida-Euroopat, et see ei ole tervislik. Vaata ka: DJ TIESTO PLAYS KAMIL JASMIN



See, et Tiesto normaalne inimene on, oli juba ammu teada. Tiesto on Hollandist. Meil on temaga unity. UNITY
VIIS MINUTIT TASUTA TELEFONISEKSI
Yes we have!


EKSKLUSIIVSELT ZA/UMis!
Toome teieni vapustavad kaadrid Eesti jalka mustast kardinalist Aivar Pohlakust külastamas matšieelsel ööl Serbia koondise väravavahi
Anđelko Đuričić'i apartemangu. Mäletatavasti päädis kohtumine kaitsja ja puuriluku vahelisest arusaamatusest tingitud omaväravaga, millele eelnes (samuti musta maagia hõnguline) pommvärav Kingilt...


THIS! THI-THIS THIS THIS...
THIS! THI-THIS THIS THIS...


RYMDREGLAGE - 8-BIT TRIP



Maailma tasakaalu ja üldinimlikku heaolu nimel seisab see video nüüd ka ZA/UM'is. Ta on siin eelkõige tujuparandajana pärast seda pettumust mist oli
kontsertüritus MänguPidu Kinos «Sõprus».

WINNERS LOSERS



This goes out to all the roogitavad räimed from yo dawg C-killer here.
(Yo C! Kurvitz here, ma roogiksin su räime any day!)

That sizzle aint my bizzle yo - C

K: Aw sheet, y'all downgradin



KENT - ISMAEL, LIVE AT PARKEN ZOO



Uue Youtube'i hooaja algus toob meieni Rootsi bästa livebandiks 2009/10 kuulutatud Kenti Ismaeli video, mille vapper rootslane on meile oma rikka mobiiltelefoniga ennastohverdavalt üles võtnud. Mis on mõnes mõttes jumala veider asi, mida kontserdil teha, selles suhtes, et mina ei viitsiks, mumeelest see segaks mul selle korralikult nautimist, mida Jocke seal laval teeb. Kohati sa näed umbes mingi sadu inimesi seda korraga tegemas. Ma olen kindel, et sa võid umbes kümmet tunnustatud kultuurantropoloogi ja semiootikut lugeda, kes sellest jäädvustamise fenomenist tänapäeva ühiskonas räägivad. See on, et kui sa ei osale jäädvstamise protsessis, siis ei ole see sündmus justkui päriselt olnud ja selle peale ei saa kindel olla. Mõnes mõttes on neil kindlasti õigus. Aga mõnes mõttes on tugev, et rootslane seda teha viitsis, sellepärast, et Joakim Herbert ei ole seal Parken Zoo laval mingi ERITI mage. Tal ei ole sedakorda kitarri ja ta rokib seda tehes rohkem kui tavaliselt ja tuigub laval ringi ja ta teab TÄPSELT kuidas seda tegema peab. Kas sa mäletad Ismaeli? Ma TEGIN Ismaeli!

Coming up next - Collections of Links!

Monday, November 15, 2010

Aleksei Turovski "Loomult loom"


Vaadake imet! Ma annan teile revu mingist suhteliselt uuest raamatust. Ma arvan, et kõige uuemast kogu oma karjääri jooksul. See on ainult kuus aastat vana. Sellel, miks ma kogu aeg nii kuradi vanu raamatuid revun, on omad põhjused. Uued raamatud on kallid, neid on palju, ülevaadet omada on keeruline, samas on vanu raamatuid külluses ja loetud on neist vaid murdosa. Linnaraamatukogusüsteemiga on suhted juba viimased kaheksa aastat segased, sest ajast, kui üks raamat rändama läks ning kunagi tagasi ei tulnud.

"Loomult loom" ei ole väga vana raamat ja tundub, et see ei läinud rahvast ka täielikult mööda. Otsing andis teada, et ta on vähemasti läbi müüdud. Samas on üsna kindel, et kui sellel läks minuni jõudmiseks kuus aastat, siis ma ei ole ainus omataoline.
Põhimõtteliselt on see väga hariv populaarteaduslik raamat. See on tehtud lugudest ja faktikestest - sellistest lugudest ja faktikestest, mida sa tahad peol edasi rääkida, kui jutt looduse imetegude peale läheb. Neid on seal ääreta tihedalt - kolm-neli terve lehekülje peale, esitatud meeldivalt, sulavalt, kõnekeelselt, niimoodi, et inimene tänavalt saab aru, loomade maailm on tihedalt inimeste maailmaga seotud, siin-seal on viiteid ajaloole, paleontoloogiale või loomaaia tänapäevasele elukorraldusele.

Kui sa tead, kuidas Turovski räägib - ja enamasti sa tead - siis sa võid teda oma peas niimoodi ette kujutada neid jutte rääkimas. Jutud on üldiselt temaatiliselt grupeeritud ja iga peatükk algab ladinakeelse tsitaadiga. Aga Turovski seletab alati ära, mis see tsitaat tähendab ja mis see seal teeb, sest ta ei taha kirjutada raamatut, millest ainult vähesed valitud aru saavad.
Samuti tasub tähele panna autori illustratsioone. Need on head ja mõned on isegi väga head. Selle kõrval tuleb öelda, et kaanekujunduse näol on meil tegemist tõsise möödapanekuga ning et see ei väljenda sugugi raamatu üldist iseloomu ning kvaliteeti. Nagu vaata seda. See on mittemidagiütlev.

Kui oleks minu teha, siis ma kasutaksin seda raamatut
haridussüsteemis. Ammu oleks aeg, et teisedki ained peale munase kirjanduse lugemist annaksid. See on minu meelest see, kuidas inimesed teadmisi peaksid omandama ja edasi andma - huvitavate lugude kaudu. Süsteemid ja seosed on ainult selleks, et huvitavaid lugusid paremini mõista. Hariduse idee on tekitada huvi ja asjad, mis on ilma huvita ning mehhaaniliselt õpitud ei too kellelegi kasu. (Luiksi uueks kosmonaudiunistuseks on pedagoogiks saada, et oleks üks pedagoog rohkem, kes on normaalne. Inimest kisub ikka selle poole, mida ta vihkab.)

Nagu harilikult, ei ole revu täielik ilma tekstinäidiseta.

Kaljukitsel, arhaaril, muflonil, markuuril või besoaarkitsel on sarved ja kolju ühendatud vetruvatest luuplaadikestest amortisaatoritega, "ressooridega", ja neid luuplaadikesi on üle kahekümne. See on suisa biotehniline ime, kui nii võib öelda - looduse teravmeelne leiutis. Kui kaljukitsel on tarvis hüpata sügavasse kuristikku, ei ürita ta lennata 30-50 meetrit ja kohe jalgadele maanduda. Isegi tema jalad ei peaks sellisele löögile vastu, ta lihtsalt lööks kõhu vastu maad, tal murduksid jalaluud ja kogu ta sisikond saaks väga tõsiselt vigastada. Ei, kuristikku ta ei kuku, ta hüppab. Ja hüppab väga täpse, väga kindla nurga all. Kaljukitsed hüppavad, sihtides sarvedega allpool olevate kaljunukkide ja väljaulatuvate kivide poole, nii et lennanud ütleme kümme meetrit, põrkavad nad sarvedega vastu kivi, vähendavad kukkumise inertsi, aegustavad oma liikumist. Sarvelöök vastu kaljunukki põrgatab kitse teatud nurga all eemale, ja siis, kasutades ka jalgu, põrgatab kits end allpool oleva kaljuseina nurka kasutades kolmanda kaljunuki suunas, et veelgi turvalisemalt aeglustada oma liikumist allapoole. Kujutage ette kaht seina ja pingpongipalli, mida ei ole lihtsalt lastud alla kukkuda, vaid on suunatud nurga all vastu üht seina. Sealt põrkub see vastu teist seina, siis vastu esimest, siis vastu teist... Samamoodi jõuab ka kaljukits ilusti kuristiku põhja, tõuseb jalgadele ja läheb omi asju ajama.

10/10. Armastusväärne jätk hüvadele vana kooli populaarteaduslikele raamatutele (vrd uue kooli pildiraamatud, mis alahindavad lugejat.)

(Ja on mõeldud põhiliselt selleks, et näidata, kui loll ja rikas sa oled - toim.)


Saturday, November 13, 2010

Vana "Horisont"

Sidetehiskaaslane "Molnija 1"

ZA/UM on teid unarule jätnud, kallid lugejad. Võttes endale vastutuse kõigi nimel rääkida nimetan ma seda kollektiivseks sügisväsimuseks. Sellegipoolest on ilming häbiväärne usalduse petmine, üks suuremaid vigu, mis me kunagi teinud oleme. Saab ilmselt uuesti juhtuma.

Ma annan teile täna ilusaid pilte ära jäänud tulevikust, kuuekümnendate lõpu - seitsmekümnendate alguse "Horisontidest". Nendega kasvas üles minu ema Muudlum, kes arvas, et keegi maailmas ei pea enam jõule ega usu jumalat, aga seevastu hakkavad toimuma kosmoselennud ja võõraste planeetide koloniseerimine ja elu üldiselt läheb paremaks.


Balti soojuselektrijaam

Vanades "Horisontides" käivad teadus ja ulme häbenematult käevangus, kaugeid sihte ei kardeta, ajalugu, lingvistika, argipäev ja diamat-diskursus moodustavad ühtse ning nauditava terviku. Kohati on vahvaid nõukogudele omaseid viiteid ärajäänud asjadele. Üks number on peaaegu täielikult pühendatud mürale, selle kahjulikkusele ja vältimisele, peetakse plaani Tallinna ümber ringtee ehitada ja enamus kaubaveost linnast välja viia. Lubatud detsibellinäitajad on haigelt madalad, midagi 45st 25-ni. Vaata ka: ans. Mikronite hittlaul "Mis imelik masin see on", mis on vististi pühendatud mingile Lasnamäe tehasele, mis omal ajal hirmsat häält tegi.



Meie usbeki vennad muudavad oma maad õitsvaks aiaks

Samuti võib tähele panna, kuidas ajad ei ole niivõrd palju edasi liikunud, kui me ehk kohati arvaks. Juba tollal räägiti kliima soojenemisest ja eeldati, et troopika vallutab lähema saja aasta jooksul parasvöötme. Inimtegevusega nad oma tähelepanekuid siiski ei sidunud, lihtsalt arvasid, et kliima muutud. Üks teine kena tark nõukogude raamat ütles jällegi, et kliima muutumine on midagi, mida inimene oma eluea jooksul mitte märgata ei või, et see, mis muutub, on ilm, seevastu kliima muutumine võtab vähemalt kümneid tuhandeid aastaid. Teine asi, millest juba siis räägiti, oli see, kuidas tehnika areng kapmaades tööpuudust ja viletsust tekitab, selle asemel, et inimesi tööorjusest vabastada. See on ikka veel üks üsnagi aktuaalne probleem.

Lendav laev! Mul on tunne, et seda hullust nad tegelikult ära ei teinud. Nad tegid ära ühe muu hulluse - ekranoplaani, mis on põhimõtteliselt selline ujuv lennuk. Radar ei näe, tank tuleb välja, venelased on sees, on their way to take over the world yo!

Horisondi juures paistab silma ka värvide unenäoline kvaliteet, kena paks matt paber (mitte selline läikpaber, mis ei põle ega midagi ja kuhu peale trükitakse pornograafiat ja reklaami), väikese raamatu suurune formaat ja ilus ning mõistlik küljendus. Stilistika: kümme punga.

Ameerika kosmonaut.

Machu Picchu.

Ma ei tea täpselt, mis värk sellega on, aga vaadake, kui Joy Division ja Kraftwerk see tüüp on.

Hüdroelektrilaks

See on see, mis see ütleb, et see on


ta näeb midagi, mida meie ei näe.

Selleks korraks on kõik siis. Ma ei ütle, et sellist veel ei tule. See nõuab tööd, aga seda on lihtne teha. Veel lihtsam, kui revu teha. Ja te ju tegelikult tahate German Titovi skafandris lõusta ka näha? Kindlasti tahate.

PEATSE JÄLLENÄGEMISENI!