Muudlum ja kodu 2

Paldiski mnt suur tuba suure lauaga. Paistab umbes 1/6 toast. Luiga jun. 10 aasta sünnipäev.
Laual ka Canadian Gold.

Kodu nr.10 – Megakorter Paldiski mnt 3-43 ( Vt ka megaehitised nagu Paabeli torn, Hiina müür vms, samuti megateerium, megapolis, megalodon - toim.). See oli korterite korter. Selle kirjeldamine võiks olla terve romaani aines. Sisse sai kahelt poolt – oli paraadsissepääs kahe poolega suurest uksest mööda pikka pimedat koridori, mis lõppes taas kahepoolse piraka uksega. Korter oli eestiajal olnud läbi maja aga muidugi osa krabati käest ära ja anti kehvikutele. Sama koridori peal elas üks kiuslik 100-aastane vanamutt ja koridori ning vetsu elekter läks vist tema mõõtja pealt, sellepärast oli laes ainult 10vatine pirn, umbes selline nagu käib külmkapis. Vets oli koridori alguses, pime, külm,sellise loputuskastiga mis asub lae all ja kus on pikk kett valge käepidemega vee tõmbamiseks, mida tõmmata ei saanud, vett pidi toast kopsikuga tooma. Koridor ise oli umbe täis topitud suuri vanaaegseid riidekappe, neid oli seal tükki kolm-neli. Veel oli seal suur riietenagi vanade palitute kuhjaga. Kui tolle nagi eest ära nihutasid, siis kõige all oli meremehekirst kalingurist vahede ja sahtlitega, täis brodeeritud antiikset naiste pesu ja igasugu muud aegade algusest pärit riidekraami – koitanud frakke, vaalaluust korsettidega pulmakleite, pitsilisi ristimisriideid, sitse, satse ja linikuid. Meremehekirstu peal seisis veel mitu punutud kirstu ja hulga Lutheri vineerkohvreid, kübarakarpe ja muud kola. Kogu selle aardeaugu taga oli peidus veel üks kahe poolega uks. Koridoris oli ka vanu vihmavarjuhoidjaid, jalutuskeppe, vasest riidepuid, laudade pikendusplaate ja hulga kõikvõimalikke kottasid. Kapid olid samuti puupüsti asju täis.

Mudlum oma noore mehe ja kassiga kelle nimi on Loora pikas kitsas keskmises toas. Pildil ka puhur.

Suurel toal oli mõõtu arvata mingi 50 ruutu. Laed olid 3.80 kõrged. Sealt läks rõdule, kus kasvasid kenad kased, olid omale sinna seemned poetanud ja kasvama läinud. Ühte seina kattis maast laeni raamaturiiul. Veel mahtus lahedalt ära 1.80 pikk tammest kirjutuslaud, hiigelsuur ümmargune laud, tiibklaver, diivan, ovaalne laud, kapikell, tugitoolid ja mingid väiksemad kapikesed.

Keskmine tuba oli pikk ja kitsas, sealt sai ahju kütta, erinevatel aegadel oli seal sees erinevat kola. Siis tuli väike vaheesik, kust sai tillukesse teenijatuppa ja teist kätt jubedasse vannituppa, mis oli üks hirmus koht marmorist pesulaua, malmvanni, betoonpõranda ja raudkülma veega. Kunagi olevat kraanist ka sooja vett tulnud. Pesupesemine käis nii – 20 liitrine pott aeti köögis pliidi peal keema, ja siis loputati vannis mitme vannitäie külma veega.

Mudlum pesi just ära kõik need asjad riiulite peal ja pani ilusasti. Tema näol on märgata väsimust.

Köök oli suur, põhiasi oli pirakas pliit koos toidusoojenduskapiga aga see pliit ei läinud iial nii soojaks, et seal oleks saanud midagi soojendada. Me kutsusime seda soojenduskappi kassi panduseks, kohaks kus saab halbu kasse kinni hoida. Pliidirauale oli valge kriidiga kirjutatud SURM TARAKANIDELE! Seal oli veel selline asi, et edelatuulega see neetud värk ei tõmmanud vaid ajas hullult suitsu sisse. Millegipärast olid talvel valdavalt edelatuuled. Kütmine käis briketiga ja ainult sellega, mingit puuhakatusmaterjali ei olnud. Muidugi oli külluses vanu saksakeelseid raamatuid, need käisid parema puudumisel ka, aga raamat on kehv põlema. Tavaliselt tellisime talveks 2 tonni briketti ja see tuli seljas kolmandale korrusele tassida, köögi ukse taga oli veel teine koridor ja väljapääs, seal oli kamorka mis oli täis vanu ajalehti alates tsaariajast ja lõpetades Sirpidega. Sinna siis ladustati küttematerjal. Vastas oli veel üks kamorka, kus olid vanad nõud, tööriistad, naelad, kola ja rämps. Koridoris ol ka teine vetsu, selline kus pott kiikus jala peal ja mm, asjad ei läinud alla. Samuti läks sealt uks kehvikukorterisse, kus elas Westmanni kooli garderoobitädi, ca 50+ joodik vanamutt, kellel oli väike tütar ja hirmus palju kirbatanud loomi. Koeri, kasse ja muid lojuseid. Me saime jumala normaalselt läbi. Igatahes, selles korteris on elatud ja vastavalt detsembrikuu peajoonele ka ohtralt pidu pandud. Mina elasin seal kokku kaheksa aastat, vahedega. Alguses elasin koos Reediku eelmise naise ja tema pojaga. Ei saa öelda et tolerants oleks maailmast täiesti kadunud.Sel kooslusel polnud häda midagi. Lastele sai ühes pajas putru keeta. Üritasime Laulasmaa maja maha müüa, et saada linna korter, lõppes aga asi fiaskoga (vt ka Ebaõnnestumismäng) – saime ettemaksuna vist 5000 rubla ja järgmisel päeval peale tehingu sõlmimist tõmbasid ostjad Rootsi, maja olid nad vormistanud oma ema nimele. Noole tänava korter, mis pidi ka kaubas sees olema, jäi meil igavesti saamata. Kunagi viie aasta pärast andsid tõprad meile veel 1000 dollarit. Siis aga kolisid esimese naise õde ja õemees Inglismaale, mees oli mingi Konsistooriumi tegelinski. Vabanes korter ja kahe naisega tuumikperekonnast sai jälle tavaline igav ühenaisemajapidamine. Kesklinnas asuv hiigelsuure ümmarguse lauaga korter 90ndatel tähendas pidevat stabiilset pidu . Royal piirituse aeg laastas joodikuid hirmsasti. Minagi ei pidanud enam vastu ja päev pärast Martini esimest koolipäeva viisin Reediku Wismarisse ja pääle seda kolisin ema juurde

Koju nr.11 – Koidu tänavale. Oi ma ei tahtnud sinna minna! Kes tahab minna tagasi ema juurde kui on 27 aastat vana ? Püüdsin asja siluda kannikesekimbuliste ja iseheegeldatud pitsiliste kardinatega aga see väga ei leevendanud. Elasime väikeses toas köögi taga, pesemisvõimalust seal ei olnud, kuigi oli kesküttega korter. Mina käisin EHI-s, tahtsin olla noor ja vaba aga sain iga kord sõimata kui kuskile kauemaks jäin või hoidku jumal, joogisena koju tulin. Ühel päeval avastasin, et Paldiski mnt köögiukse võti on minu käes. Võtsin lapse näpu otsa ja kõndisin asja uurima. Võti oli õige, Reedik oli juba uue naise juurde kolinud, plats oli vaba ja elu võis alata! Paldiski mnt saaga jätkus kasiinosõltlasest verinoore mehega, sünnitasin lapsegi, korterisse kus selleks ajaks polnud enam vett ega ka suure osa ajast elektrit – see käis poole faasi peal ja hõõgus nagu seasilm. Vett sai tuua kas kõrvaltänavast ühest majast või vahel ka töötas neljandal korrusel üks kraan. Igatahes olid asjad juba sealmaal kus Jumalast neetud advokaat Mängel asus maja tühjendama soovimatutest elanikest ning meid pukseeriti mingi Reediku surnud sugulase korterisse, mis asus

Sõle tn eestuba magava Luiksiga madratsil. Madrats osteti Paavli kaltsukast.

Sõle 37 – sellest sai kodu nr 12. See oli tavaline paneelmaja teise korruse kahetoaline korter, läbi maja planeeringuga, miniköögiga, vanni ja sooja vee ja keskküttega, prosta prelest. Jubedat vanainimese pahna täis. See tuli välja rookida. Muidugi hakkas kõik jälle otsast peale – tapeedid ja borded ja laed värvida, isegi puupõranda puhastasin välja! Seda ma ei rääkinudki et ka Paldiski mnt sai uued tapeedid ja lagesid värvisin – see oli hull asi, ma kardan kõrgust. Reedik istus tugitoolis ja jõi kolmeliitrisest purgist õlut. Oli küll nii!!! Ja linikuid sättisin ja vaasikesi ja pesin kõik antiiksed purgid ja pudelid puhtaks ja seadsin ritta. Selles kenas Sõle korteris elasime vast aastat kolm, ligi neli? Ühel päeval tuli kuri, Jumalast neetud advokaat Mängel koos oma Georgi nimelise mehega, kes oli üleni riietatud musta nahka ja ütles, et me peame viie päeva jooksul välja kolima. Korter müüdavat maha.

Mittekodu nr.13 – Vilde tänava üürikas – see oli jube, see OLI jube. Kolm kuud, kui sedagi. Polnud voodit väiksemale lapsele, Martin hulkus ringi, jõi ja suitsetas ja suitsideeris. šarmantne kasiinosõltlasest mees oli mässinud ennast võlgadesse, mille arvväärtus oli käsiteldamatu. Mina jõin ja olin peale igat joomist seisundis, kus aknast alla hüppamine tundus kõige lihtsam lahendus. Samal ajal käisin ma ka tööl, ema käis mul last hoidmas. Ükskord uputasime alumisi, pesumasina voolik oli vannist välja lipsanud. Seda roppu sõimu, omaniku väljahelistamist, paanikat, kisa ja karjumist!

Pildi autor Krõõt Tarkmeel. Fotolavastus emast ja lapsest, Kaera tn magamistuba.

Kodu nr.14 – Kaera tänava korter. Mehest läksin lahku, tagasi ema juurde. Ema oli vahepeal oma Koidu tänava korteri maha müünud, sest seal uputas rämedalt ja maksud olid kõrged. Ta ostis peale esimest insulti ja kipsis käega meeleheite ajel mingi näruse uberiku meile lähemale – Kaera ja Sõle olid pea kõrvuti. Seal sadas lagi läbi ja ajas suitsu sisse ja oli igatpidi deprene ning nukker. Elasime seal pead-jalad koos, hea ei olnud kellelgi. Ema pani oma kimpsud-kompsud kokku ja läks ära Muhusse, oma sünnikoju. Siis aga hakkasid juhtuma asjad, kus liikus mingit raha – müüdi maha Muhu maad ja metsad, jagati kolme õe vahel aga summa oli küllalt suur, et sain ette võtta grandioosse korteri renoveerimise koos vaheseinte lammutamise, uue duširuumi ehitamise ja muu sarnase lollusega. Asi sai kokkuvõttes päris kena aga lagi sadas muidugi ikka läbi.

Viltune põrgu ja rate-laks

Luiks ütles et siin pole piisavalt teksti, mida illustreerida. Ma kirjutan siis juurde. Kaera tänava magamistuba oli kujundatud nagu põrgu, seinad maalisin käsitsi, lae all jooksis must borde, põrandal oli hõbemust linoleum, selline nagu laevapõrand. Musta-valgega olid ka tekikotid. Köök oli oranži ja kollasega ja mustaga. Pilte on selle kohta jumala palju, sest see oli aeg, kus tehti ohtralt Rate-pilte, laenasime digikaamera ja muudkui klõpsisime. Ma täpselt ei tea, kui palju teksti on juurde vaja, et pildid ära mahuks. Mida te veel teada tahate? Esimene tuba oli peaaegu valge (valged seinad lähevad väga ruttu mustaks). Märkimisväärne lugu on ka see, et remonti teostas firma - firma koosnes selle omanikust, kes võttis raha vastu ja ühest vanamehest, kes väga omas tempost krohvis seinu, ta tegi seda mõnuga ja hoolikalt ja pikkamööda, kuid ja kuid. Eelarve läks muidugi lõhki. Kaklesin selle firmaomanikuga kõvasti,ei tahtnud juurde maksta, ütlesin et tähtajad on ka lõhki ja sada korda üle ja miks ma pean juurde maksma. Asi läks päris vihaseks. Kurioosne oli ka see, et niinimetatud firma omanik oli mu tollase südamekallikese vend. Ära kunagi kasuta oma tuttavate tuttavate teeneid! On mingi jama, ei saa isegi korralikult vägikaigast vedada. Lõpud jäid pooleli, mäletan et lõppude jaoks leidsin meistrimehe kuskilt OK-portaalist - oli selline asi vanasti. Elektri jaoks leidsin ka OK-st ühe tüübi, kes tuli ja keris mu elektrimõõtja lihtsalt tagasi. Oli teine veel EE-palgal. (Eesti Energia mõistagi).

Mõnus hommikune kohvi mõnusas Kaera köögis. Pildil Luiks ja veel Vana Hea Arks.

Läks mõni aasta ja tuli uus rahalaev – maha müüdi Merivälja maja. Ei õnnestunud seda päästa. Nüüdseks on uued omanikud maja maha lammutanud, ehitanud kogu krundi suuruse betoonkarbi ja kõik minevik on kadunud. Mina aga müüsin ka Kaera maha ja investeerisin osa saadud summast soklikorrusesse

Heina tänaval – koju nr.15. Muist rahast laenasin laiali ja seda ma näen niipalju kui oma kõrvu. Siin kaunis, hubases Pelgulinna soklikorruse ateljeekorteris on nüüdseks elatud aastat viis. Kõik sai tehtud nii nagu peab – ilus, maitsekas, tipp-topp, hullu raha eest, auhinnatud ja pärjatud. Elada on siin hea ja ilus aga ära tüütab. Sestap, kallid sõbrad , müün selle maha: http://city24.ee/kinnisvara/korter/866050  Olge meheks, ostke ära! Muudlum tahab hakata maja ehitama.

Heina tn pompöösne padjapidu - ostsin internetist need padjad - otse Inglismaalt!! P.S. Kardinad on siidist.