Miinimumprogrammi järelkajad

Paar inimest on väljendanud miinimumprogrammi suhtes oma sooje tundeid. Nendel me pikemalt ei peatu. Seda oleks kena teha ja säärane vastukaja on alati meeldiv, kuid sellest ei ole eriti palju rääkida. Negatiivne vastukaja tuli minu armsalt emalt. Ta leidis, et säärast juttu on räägitud juba ülemäära palju, ja et kunagi, mitte kunagi ei hakata inimestele asju niisama ära andma. Tänapäeva maailmas jääb üle ainult ära oodata, millal see suur kataklüsm tuleb, et midagi muutuks.

Suur kataklüsm on muidugi armas asi. Ka Baudrillard, seksikas prantsuse filosoof, kelle raamatust ma plaanin juba pikemat aega artiklit kirjutada, ootas suurt kataklüsmi, küll veidi teistsugust ja teistsugustel põhjustel. Muudlumi katastroof tuleneb sellest, et ta mõistab, et maailma rahvastiku plahvatuslik kasv peab varem ehk hiljem niisama või rohkem plahvatuslikult kahanema hakkama. Ei saa ju olla niimoodi, et see kasvab geomeetrilises progressioonis igavesti, sarnaselt sellele, kuidas majandus ei saa geomeetrilises progressioonis igavesti kasvada. Ja väheusutav on see, et läänemaailm suudaks kogu maailma läänlasteks konvertida, kes harva enam kui kaks last saavad. See võtaks kõvasti kauem aega, kui rahvastiku kasv. Samuti armastavad inimesed maailma lõppu, maailma lõpp lõpetaks nende viletsa oleluse ja kui nad ka ise selle käigus hävivad, siis pole see nende kaotus, see on maailma kaotus, see maailm, mille osad nad on, nad tajuvad seda oma vaenlasena, sest see on see, millena see käitub. Need neli kena ratsanikku Vasnetsovi maalil, tagumised on teadagi Sõda, Nälg ja Surm, aga esimest on interpreteeritud ka kui Õiglust.

Samuti ütles ta, et ka revolutsiooniga ei ole siin enam midagi ära teha, sest me ei ela enam revolutsioonide sajandil. Mis annab mõista, nagu me teaksime, millisel sajandil me elame. Kõigi aegade suurim kroonitud peade kokkutulek toimus aastal 1910 Edward VII matustel. Nad ei oleks osanud arvata, kuidas neil selle asjaga minema hakkab ja kuidas juba mõnekümne aasta pärast tehakse kuningaid ja aristokraatiat kõvasti vähem ning selle tähendus langeb oluliselt. Ma arvan, et oma aja kohta võib öelda ühte asja. Mõttetu on mõelda, et mingeid muutusi ei tule.

Samuti ei saa ma nõustuda, et sotsiaalsest võrdsusest oleks liiga palju räägitud. Rohkem märkab justkui juttu väiksematest ebavõrdsustest, nagu sellest, et mingid piletihinnad on kuskil ebavõrdsed. Rohkem märkab ka manitsusi teemadel, et me peaksime loomade vastu kenamad olema või proovima süüa puhast toitu.

Lõpetuseks ütles ta, et see oleks suhteliselt kõva olnud, kui ma oleksin esimesena selle peale tulnud. Mis näitab seda, kuidas meie kultuuris hinnatakse originaalsust üle. See oleks üks üsna haige maailm, kus ma tulen ainukesena nii fundamentaalselt lihtsa idee peale. Üldiselt on teisigi jutte, mida on juba sadu kordi kirjutatud, ja mille kirjutamisel on palju vähem mõtet.

Illustratsiooniks on Viktor Vasnetsovi "Neli apokalüptilist ratsanikku".

Luule kosmiline mäng

Luule esiemaks võib pidada laulu, mis viib meid tihtipeale tagasi asjade algusesse, sellesse aega, kui maailm loodi. Eesti suulises pärimuses jutustavad regilaulud nii mõndagi maailma loomisest ja kosmilise korra saamisest. Maailm luuakse ilmalinnu munadest, oma osa on ka ilmapuul, mere pühkimisel jne. Kõige põnevamad laulud räägivadki sellest, kuidas maailm sai ja kuidas teda on muudetud, kohandatud. Näiteks järgmises Tõstamaalt pärit regilaulus lauldakse meri maaks, muudetakse kohaks kus inimene saab oma jalga toetada ja maad harida, kohaks kus saab hingata ja elada.

Kui ma hakkan laulema,
laulema ja laskema,
kui mina hakkan laulema –
ma laulan mere maasse,
mere kaldad heinamaaks,
mere ääred karjamaaks,
mere põhja põllumaaks,
mere roogi rukkidesse,
mere osja odradesse,
mere kama kaeradesse.

Selles laulus on sõnal väga suur vägi, sest maa saab laulust ja läbi laulu. Laulikul oli omamoodi võim teda ümbritsevat muuta, näiteks kedagi „laulu sisse pannes”. Ka luuletaja paneb asju oma lauludesse ja loob oma sõnadega mängeldes maailmu, kus on võimalikke kohtumisi tõelise ja ebatõelise, olemise ja mitteolemise vahel ja kus eimiskist luuakse miski. Häälikutest saavad silbid, silpidest sõnad, sõnadest laused ja mõtted – meid ümbritseb sõnade võrkkiik, mis võib paisata sinna või tänna. Luuletaja loodud maailm on väga isiklik, see on teatava elutunnetuse kandja ja võib, aga ei pruugi olla ka osa mõnest suuremast ideest, olemise viisist. Luuletus on aga maailma kandja ja muutja sarnaselt laulu, mana, loitsuga.


Ilmselt seepärast ongi luuletuste ette lugemisel peaaegu alati palju suurem afektiivsem mõju kui lihtsalt ajakirjast või raamatust lugedes. Luuletaja lisab luuletusele omaenese hääle, paneb ta kõlama ja tihti avanevad sellega uued tasandid. Miski kõlamas ette loetult, inimlikul häälel, kõne aeglusega, leiab mõnikord paremini tee tuumani. Alles ette lugedes saab teada, kuidas tekst tegelikult kõlab, milline ta on.

Luule on maailma looja ja ka maailm iseeneses ja see teeb luule määratlemise raskeks, sest see võib võtta mitmeid eri vorme. Ja väga raske on öelda millal saab ühest sõnast või lausest luule ja millal mitte. Poeesia võlu on ühest küljest see, et seda võib küll defineerida vormi ja kontseptsioonide kaudu, samamoodi nagu bioloogid defineerivad elu protsesside ja organite talitluste kaudu. Aga nende määratluste kaudu jääb see tabamatu miski, mida kõik on kogenud ja mis teeb elust elu ja luulest luule, haardest välja. See kirjeldamatu miski on luules ja elus sama tabamatult tunnetatav erilisus ja seda võiks lausa pidada sakraalseks, mis „avaldab end alati „loomulikust” reaalsusest täiesti erineva reaalsusena.” Sakraalse eneseavaldumist nimetab Mircea Eliade hierofaaniaks, mis on müstiline toiming, kus asjades manifesteerub midagi sootuks erinevat, mis ei kuulu meie maailma.

Raske öelda, kas luule üldse kuulub üdini meie maailma. Sõnad küll, aga tähendus, mida luule eneses kannab, on pärit kusagilt kaugemalt, teiselt poolt. Püha pole mitte luuletus iseenesest, aga see, mille kandjaks ta on. See, mis teeb merest maa, see, mis loob maailma. See, mis eraldab inimesi muust. Nii võib ka luuletus olla väga argistest asjadest, aga kuna sel on ka pühaduse mõõde, on seal midagi veel. Nii nagu ei austatud puid, kive ja allikaid nende endi pärast, vaid kuna nad polnud enam lihtsalt kivid või puud, vaid neis avaldus sakraalne, ganz andere, teine maailm, teine mõõde. Sellepärast võibki öelda, et luule on üks olemise viis. See olemine ei ole ümbritsetud ühegi välise sunniga ja temas on olemas kõik võimalused.


Traditsioonilised hõimud on alati üritanud elada sakraalse keskmes, võimalikult lähedal maailma keskpunktile, et olla osa pühast. Näiteks kirjeldab Mircea Eliade, kuidas aruntade achilpa hõimul kujutas kummipuu tüvest püha post kosmilist telge ja vaid selle püha posti ümbruses muutus territoorium asustamiskõlblikuks, sai maailmaks. Achilpad, kes olid nomaadid, kandsid oma püha posti igal pool kaasas ja valisid oma liikumise suuna selle järgi, kuhu poole post kaldus. Kord, kui achilpade püha post läks katki, sattusid achilpad segadusse, jooksid natuke aega paanikas ringi ja heitsid lõpuks terve hõimuga maha ja hakkasid surma ootama.

Luulet, aga mõnes mõttes ka kirjandust laiemalt, võiks samuti pidada sarnaseks maailmateljeks, mis aeg-ajalt kaldub siiapoole või sinnapoole ja määrab ühiskonna liikumise suuna. Ning luuletaja on nagu achilpa, kes üritab elada võimalikult lähedal maailma keskpunktile, kes teatavas mõttes võikski olla mõne maailma keskpunkt. Aga osaks pühast saab ka luulet lugedes; sest ka lugedes saadakse osa ja osaks. Ning kui kujutada ette, et luule „murduks”, siis tekitaks see vähemalt sama suurt paanikat kui achilpa hõimu seas. Mina ei kujuta luuleta maailma ette.

Üks luule väga olemuslikke osasid on mäng. Luule tekib mängu kaudu ja mängides. Mäng on tihedalt seotud kosmoloogia ja müütidega, sest need kolm kuuluvad kõik sakraalsesse maailma kus, Johan Huizingat tsiteerides, „on asjadel teine nägu kui „tavalises elus” ja nad pole üksteisega ühendatud loogiliste seoste kaudu.” Seda mängu mängib luuletaja sõnadega ja keelega, iseenda ja teistega. Luule vormilised omadused, riimid, assonantsid ja muu on kujunenud keelemängu käigus ja need on aegamööda võetud vaikimisi omaks. Luuletuses võib mängida ka tõsiste teemadega, kui alatooniks jääb peaaegu alati naer, ülemeelikus, iroonia või mõni krutski.

Iseendaga mängimine on luules nagu peitus. Arva ära, kus ma olen, kes ma olen. Arvan ja arvan, aga isegi ei arva tihtipeale ära. Seepärast ei meeldigi mulle enda luuletusi seletada ja tõlgendusi anda – sellega võtaksin kõik muud võimalikud variandid. Üks meeldivaimaid momente luule juures ongi see, et seda võib mõista mitmeti, võib tõlgendada erinevatel viisidel. Ja miski pole vale. Seepärast meeldivad mulle ka valesti kirjutamised ja lugemised, mis nii mõndagi luuletusse on sisse jäänud. Vigade esinemine teeb mängu põnevamaks.


Omaenese sügavustes tuhnimine on üks asi, aga meid ümbritsevaga suhestumine on märksa keerulisem. Heal luulel, olgu ta kui kosmiline ja müstiline tahes, peaks olema ka laiem kandepind ühiskonnas. Nagu Andres Ehin kunagi kuskil ütles: luuletus on hea siis, kui seal on midagi isiklikku, midagi ühiskondlikku ja midagi igavikulist. Luule ja luuletaja olulisel positsioonil olles tihti kriitiline, vaadates asjadest läbi ja nende taha. Seda saab luule teha muidugi niikaua kuni eksisteerib sõltumatus. Kui luuletajat sunnitakse millekski, või kui ta saab ise vabatahtlikult osaks poliitilisest mängust, kaob see funktsioon ja luule lakkab olemast luule.

Seepärast on ka luuletaja enesetunnetus äärmiselt oluline, kosmiliselt on ta maailma hoidja positsioonil ja see ei ole kerge. Mõnikord võib tunduda kaos lähemal korrale, võib tajuda kui lihtne on kõike lõhkuda ja see tekitab ängistust. Sest isegi see ruum, mida peame iseenesestmõistetavalt omaks, ei pruugi seda olla. Üks müütidest maailma tekkimise kohta, mis mulle alati on meeldinud, on laotuste teke maa ja taeva lahutamise läbi. See müüt, mis on ilmselt pärit juba neoliitikumist, peegeldab kahe algprintsiibi igatsuse poeetikat – nad on olnud eraldatud juba pikka aega, aga ikka veel on alles aimdus algaegade tumedast tundest. Ja see tume tunne, tume tundmatu aine ümbritseb öösel luuletajat, kes tajub oma ülesandena kaitsta ja valvata suurt, hõlmamatut aga habrast kosmost. Kogu meid ümbritsev ruum, kogu kosmos võib olla hierofaania, üleloomulik reaalsus, kui tal lubada olla. Ja olemise kõige otsesem vorm on olla. Olla täienisti, olla osa, olla kõigena ja kõiges.

Luuletust kirjutades algab esmalt mäng mõttega. See on mängimise mõnusamaid osasid, sest ükski sõna ega rida pole veel oma täpset kuju võtnud ja seega on kõik võimalused veel lahtised. Esmalt tekib mõni kujund või teema, mille ümber mõtted mõnda aega keerlevad. Kui luuletus saab lõpuks kirja pandud ei pruugi see niiviisi jääda, sest mõnikord teen luuletusi ümber ka siis kui nad on valmis ja vahest isegi ilmunud. Luuletus on nagu elav organism, mis hingab ja elab ja seega võib ka muutuda.


Üheks väga oluliseks osaks loomingus on unenäod ja unenäolisus. Öö ja uni on maailm omaette, kus ringi liikuda on hoopis teine kogemus kui päeval ja ärkvel olles. Samas kipuvad tihti mõned ärkvel olles nähtud pildid segamini minema unenägudega ja varasemate piltidega, nii et alati ei saa kindel olla, kas miski toimus unes või ilmsi. Kui unenäod jäävad meelde, on neil üsna suur võimalus muutuda osaks elust ja tihti saavad neist luuletused. Sellest võib tekkida ka küsimus, et kas see olen ikka mina, kes luuletusi kirjutab? Kellele nad kuuluvad ja kust nad pärit on? Kui luuletus saab valmis on ta edaspidigi osa minust, aga ei ole minu oma. See on lihtsalt üks mäng, mida mängida. Ja keegi ei pea jääma pealtvaatajaks, sest ka lugedes haaratakse sind üleni sellesse. See on lihtsalt üks mäng, mängude mäng.

Postitust illustreerivad noore Malta kunstniku Denise Scicluna maalid

Töö.ee

Töö.ee on miski, mida ei ole, aga mis võiks olla. See muudaks töö, teenuste ning objektide leidmise kergemaks. Ma ei räägi siinkohal ainult töökohast, vaid ka lihtsalt ühekordseist töödest, mis tahavad tegemist. See töötaks mõneti nagu facebook või osta.ee. Ütleme näiteks, et Merlel, kes elab Kristiines, on vaja hunnik puid ära lõhkuda ja ära laduda, ta ise ei jõua seda oma töö kõrvalt teha, ei ole kindel oma kirvekäsitsemise oskustes, ei oma kirvest või eelistab lihtsalt selle eest maksta. Ta kirjutab tööpakkumiste vormi "Hea mees kes lõhub ja laob minu puud, saab 250 krooni." Seejärel märkab seda Kaarel. Kaarel on laisk mees, kellele istub füüsiline töö, mis ei vaja autot ja asub kodu lähedal, sellekohaselt informeerib süsteem teda ka saadaolevatest töödest. Kaarlile meeldib mõte rahast, ta kirjutab vastu "Teen ära, millal sobiv aeg on ja aadress, palun?" Merle vaatab Kaarli juba olemasolevat tagasisidet, mida on vähevõitu, kuid enamik sellest on positiivne, kui välja arvata see kord, kui ta ei riisunud lehti lõpuni ja läks sõbraga õlut jooma, või see kord, kui ta ülepea kohale ei ilmunud. Vastustes oma sellekohastele kommentaaridele on Kaarel alandlik ja lubab teine kord parem olla. Üldiselt viivad sellised juhtumused töötaja mainet alla, aga Merle on nõus teda seekord usaldama. Kaarel tuleb, teeb ära, saab tasu, kõik rõõmsad. Teistpidi töötab see Nataša puhul, kes lubab oma kuulutuses kvaliteetset soengut lõigata. Natašalt küsitakse, kas ta teeb ka koduvisiite, Nataša vastab, et ei tee, klient tuleb talle külla, saab oma kvaliteetse soengu, maksab ja läheb koju.

Ehk siis: projekt suurendaks ühiskonna sidusust, inimesed leiaksid endale paremini funktsioone ja lisaraha teenimise võimalusi ning rohkem töid saaksid tehtud. Korralikkusele manitseks tagasiside süsteem ja inimese kasutajanimi antaks välja isikukoodi põhjal, et hoida ära kelmusi ja kuritegevust. Ning oma profiilile saaks peale oma oskuste ja huvide üleskirjutamisele panna ka pilte katustest, mille sa pannud oled, piltidest, mille sa oled joonistanud või soengutest, mille lõiganud. Pildi endast võid samuti panna. Üldiselt oleks kõiksugused mittekriminaalsed inimestevahelised sobingud lubatud.

Valter sõidab reede õhtul kell kuus Pärnusse, 50 krooni eest võtan kaasa.

Ksenia teeb maniküüri, pediküüri ja massaaži.

Reet laenab mahlapressi ja annab laenajale ka paar purki mahla.

Sergei arvuti on väga aeglaseks läinud, palun las keegi teeb korda, 400 EEK!

Einar kogub teise ilmasõja aegset saksa nodi, sõidab ise kohale ning maksab heldelt.

Sille pildistab pulmi, koolilõpetamisi ja muid pidulikke üritusi, olemas poolprofitehnika ja näha võib näidispilte, hind oleneb töömahust.

Nadja on nõus vanainimesi väikese tasu eest poeskäimisel abistama.

Jaak mängib pidudel söögi eest kitarri saatel Eagles'i "Hotel California't" ja teisi laule.

Üllel on omal kolm last ja ta on nõus ka teisi lapsi hoidma.

Liisa teeb sulle mõistliku hinna eest normaalse kodulehekülje.

Ehk siis, ma olen kindel, et te mõistate selle mõtte headust, see koondaks mingit laadi vajadusi, selle asemel, et need oleksid laiali või et neid ei oleks kuskil esindatud. Ma tahaks, et mul oleks omal võim, ressurss ning algatus midagi sellist luua, aga paraku. Raha saaks see teha, nagu ikka üks lehekülg teeb - kuulutus esiküljel maksab ja sinna saab reklaami müüa. Enamik kuulutusi peaks iseenesest tasuta olema, rahvale meeldib tasuta ja mu enda meelest on ka tasuta kõva sõna.

Selliseid postitusi näeks ma hea meelega isegi rohkem. Asjadest, mis olemas võiks olla. Kui sul on idee ja sa ei plaani seda ise realiseerida, siis on kõige mõistlikum see rahvale anda, äkki keegi haarab kinni ja saabki parem.

Illustreerivaks pildiks on Kasimir Malevitši "Puuraidur".

Töö probleem. Inimkonna miinimumprogramm

Selles riigis on praegusel hetkel ligi sada tuhat töötut inimest. Viimasel ajal kuuleb sellest suhteliselt palju. Ilmne on see, et seda käsitletakse probleemina. Probleem ei hõlma ainult seda inimgruppi, vaid puudutab tervet ühiskonda. Milles seisneb probleemi olemus?

Kas võib see olla see, et töötutel on igav, ei ole midagi teha, nad ei oska endile tegevust leida? Kaheldav. Inimeste isiklikust igavusest ei räägitaks nõnda palju. Kas on nii, et mõni vajalik töö jääb tegemata, kuna nad tööta on? See ei ole samuti see. Töötus ongi see, et tööd ei ole, töökoht on kinni, kohale ei pea minema, nende teeneid ei vajata.

Kas mure on selles, et töötutel ei ole raha, et töötud istuvad üsna rahatult ja nende tulevik ning olevik on ebakindlad? Me jõuame lähemale. Töötu inimene ei saa palka, riik teda igavesti ei toeta, tema elu võib mõjuda virelemisena ning teda heidutada.

Aga raha on vahetusväärtus. Ainus asi, mida sellega tegelikult teha saab, on see ära anda. Töötu põhiliseks probleemiks on mure elu pärast. See mure laieneb ka inimestele, kes pole veel töötud.
Kui meil kõigile tööd ei jagu, aga töö on see, mille eest raha saab, ja raha see, mille eest ressursse saab, siis ma ei näe seda süsteemi väga hästi töötamas.

Me peaksime primaarseid ressursse jagama kõigile võrdselt, et kindlustada kõigi turvalisus ja heaolu. Kõigi inimeste hulka kuuluvad: lapsed, eakad, tööealised töötegijad ja tööealised töötud. Seda võiks nimetada inimkonna miinimumprogrammiks. Tingimusteta peaks igal inimesel olema:

• Süüa, et nälga ei peaks kannatama.

Selle punkti saavutamiseks tuleks inimestele anda miinimumraha. Nende miinimumraha meenutaks mõneti kaubanduskeskuse virtuaalraha ja oleks ilmselt seotud inimese ID kaardiga. Selle eest saaks osta ainult toitu ja mõningaid tarbekaupu, mitte näiteks alkoholi, sigarette, bensiini või tehnikat. Miinimumraha tekiks kaardile iga nädal, ning selle juures oleks eriline see, et see ei akumuleeru. Kui sa oma eelmise nädala tuhandet krooni ära ei ole kulutanud, siis ei ole sul järgmine nädal kahte tuhandet miinimumraha. Ikka on ainult tuhat.

• Mõõdukas koguses tasuta vett ja elektrit. Soojus.

See punkt on isegi lihtsamini saavutatav. Esimene kindlaksmääratud arv kilovatte elektrit ja kuupmeetreid vett inimese kohta on tasuta, aga kui kuu miinimumnorm on ületatud, hakkab hind olema praegusest kallim. See on hea viis vähendada projekti maksumust ning samas suunata inimesi ressursse hoidlikult tarbima. Talvel tuleks elektrimiinimumi mõningates kohtades tõsta, kus on ainult elektrikütte võimalus.

• Isiklik ruum, et ta ei peaks olema väljas, kui ta ei taha.

Seda on ilmselt praegustes tingimustes kõige keerukam saavutada. Aitaksid ilmselt seadused, mis kehtestaksid, et eluruumide eesmärk on see, et inimesed seal elaksid, et see funktsioon edestab kõiki muid funktsioone. Ilmselgelt on ebamõistlik see, et osadel inimestel pole elukohta, samas kui korterid või majad seisavad tühjadena.

Kui eeldada, et keskmine pensionär saab oma pensionist elatud, ja me ümardame keskmise pensioni ülespoole viie tuhandeni, ja kulutame iga inimese peale nõnda palju, siis läheb see projekt maksma 8,4 miljardit krooni. Käesoleva aasta riigieelarve suurus on 82 miljardit krooni. See moodustaks riigieelarvest umbes kümnendiku. Puuduoleva raha saaks tekitada maksude tõstmise teel – riik on teenus, mida ühiskond iseendale pakub ja parema teenuse eest tuleb paratamatult rohkem maksta. Samuti saab kärpida mitmeid olemasolevaid toetusi, mille funktsiooni miinimumprogramm suuresti asendama hakkab. Antud arvutused ei ole muidugi sugugi täpsed ja projekt tuleks anda spetsialistide kätte läbitöötamisele.

Ma mõistan, et see idee võib tekitada mitmesuguseid vastuväiteid. Esitame mõned neist:

1. Mitte keegi ei hakkaks enam tööd tegema, kui me inimestel tasuta elada laseksime.

Vaevalt, et see on tõsi. Tööd ei peaks käsitlema kui tüütut kohustust, mille igaüks parema meelega tegemata jätaks. Mõned väga heal järjel inimesed jätkavad töötamist, kuigi neil on mitme põlve jaoks juba ressursse kogutud. Võib arvata, et nad leiavad tööelust rahuldust. Samuti tegelevad inimesed omast vabast ajast ja sinna alla raha pannes asjadega, mis on vähemalt sama tülikad kui töö, näituseks sport, koerte kasvatamine, aia ilustamine ja palju muud. Täielik tegevusetus ei ole inimeste juures reeglipärane. Ja miinimum on siiski vaid miinimum, millega vaevalt igaüks lepiks. Miinimumi eest ei saa autot, solaariumis käia, alkoholi ega kontserdipiletit.

2. Miks peaksid need, kes tööl käivad, maksma kinni nende arved, kes seda ei tee?

Miinimumprogrammist saavad kasu ka töötavad inimesed. Kui miinimum muretseb nende primaarvajaduste eest, siis jääb neile rohkem raha muu jaoks. Samuti ei tasu unustada, et me oleme väike riik ja rahvas ja peaksime igast oma liikmest hoolima. Turvalisem elu vähendaks stressi, potentsiaalselt pikendades meie eluigasid, vähendades kuritegevust ja suurendades sündivust. Samuti muudaks miinimumprogramm töö sotsiaalset tähendust. Töö ei ole mitte prestiiži näitaja, vaid auasi. Torumees ja lumekoristaja ei ole mitte mustatöölised, vaid Kangelased. Nad teevad teiste eest teed puhtaks ja roogivad nende torusid, et nood seda ise tegema ei peaks.

3. See projekt on meie jaoks liiga kallis ja sisaldab endas liiga suuri ümberkorraldusi. Seda on võimatu teha.

Meie käed ehitasid Giza püramiidid. Meie saatsime eneste kujutisega kuldtahvli kosmose avarusse. Kas me ei suuda väiksemaid asju isekeskis võrdselt jagada?

Rahvas on pere.

Idee sai alguse ühe prantsuse naisautori raamatust, mis leidis, et töötuse põhjustab tööturu võnkumine, mis ei ole inimese süü ja ei ole mõeldud töötama inimese heaks. Ma ei mäleta ei tema ega ta raamatu nime.
Inimkonna miinimumprogrammiks nimetasid Walter Benjamin ja Bertolt Brecht sõbralikkust.
Pildi joonistas A. Rostov.

Kuidas ma maal raamatuid lugesin

See reportaaž jõuab teieni Saaremaa põhjarannikult. See on igati normaalne koht. Meri on täiesti jääs ja tekitab öösiti vaikseid pininaid ning raginat, mis asuvad mõlemad kusagil kuulmispiiri peal ja kostuvad kõrva ainult muu looduse täieliku hääletuse tõttu. Ja päikesepaistelisel päeval särab lumi nii palju vastu, et sellega on raske hakkama saada. Sellesama lume juurres ei tea ka kunagi, kas see järgmine samm jääb pinnale või läheb läbi. Raadio toob minuni värskeid poliitilisi analüüse, Kivisildniku tavapärast sihitut vihkamist ja sõltumatut keskealist muusikut ning pedagoogi Tõnu Pedarut, kes räägib püüdlikult lastepärasel viisil lastele keskajast Tallinnas ja küsib muuhulgas, mis neil seljas on, kui nad öösel magavad. It somewhat made sense in the context, though. Rahvusringhääling on minuni toonud ka tervelt kaks erinevat intervjuud Mihkel Rauaga, kes kirjutab uut sopakat. Tervelt kaks! Makes you wonder, eh? Mitte tihti ei kuule sa raadiost kellegist, kelle sügavamaks kandvaks ideeks on see, et tal on teine raamat pooleli.

Also, kui ma teist korda oma sammud kohaliku raamatukogu poole seadsin, nägin ma tee kõrval nii metskitse kui põdralehma. Kumbki neist oli loom.

Kuna siin on lähim internetiühendus viie kilomeetri kaugusel baasist, ja ülepea on selle elu mured kusagil kaugemal ära, saab keskenduda olulisele. See on senini põhiliselt: puude toomine, lume sulatamine vee tarvis, vedelemine ja raamatute lugemine. Kui ma olen kõik raamatud ära lugenud, mida ma vähegi tahan, tuleb ilmselt midagi muud välja mõelda.

Seniks: tutvustusi ära loetud raamatute kohta! Ja arutlusi nendega lõdvalt seotud teemadel.

"Detektiivid"

"Detektiivid" on kaheksakümne esimesel aastal välja antud kergelt jabura olemisega kriminaaljutukogu, kuhu kuulub täpselt kaks juttu. Georges Simenoni "Saint-Pholieni kiriku poodu" kolmekümnendate algusest ja Pavel Šeštakovi "Kõrgusekartus" kuuekümnendatest. Põhiliseks siduvaks elemendiks peale selle, et mõlemad on detektiivijutud, on see, et mõlemas jutus hakkab uurija urgitsema mingisuguse asja kallal, millega tal tegelikult tegemist ei ole ja mis ei kuulu tööülesannete hulka, ja lõpuks nenditakse, et oleks võinud ka tegemata jätta. Väike kaherealine tutvustus tagalehel, trükipoognate ja tingtrükipoognate arvestuse juures soovitas heatahtlikult võrrelda neid kahte detektiivi, kuna antud väljaanne selleks hea võimaluse annab. Selle jätan ma tegemata. Küll aga ütlen ma, et tegemist on suhteliselt heade detektiivijuttudega. Mul oli see raamat kunagi olnud, aga ma ostsin ta omale kümne ausa krooni eest uuesti, sest eelmisel koopial oli vististi esikaas puudu ja mine sa tea, kus nad on. Simenon on alati tundunud mulle kuidagi mõnusama ja atmosfäärikamana, kui enamus stock-detektiividest. Ja ma ei ole oma arvamuses üksinda. William Faulkner ütles ka, et ta loeb kriminaalromaanidest ainult Simenoni, sest see meenutab talle millegi poolest Tšehhovit. Ja kui te mind ei usalda, siis te võiksite Faulknerit ometi usaldada, ta pani aluse lõunagooti žanrile, ("lõuna" as in "USA lõunaosariigid") kirjutab kohutavalt morne maagilis-religioosse alatooniga raamatuid indiaanlastest, mehisusest , vaprusest, karmusest ja muudest sarnastest väärtustest. Samuti on tal ütlemata paljude asjadega probleem. Kui sa tahad oma indiaanlasi ja Ameerikat niimoodi karmilt, niimoodi, nagu päriselt on, mine Faulkneri juurde. Ära James Fenimore Cooperi ja Karl May juurde mine. žanris on ühe päris hea raamatu kirjutanud ka Nick Cave. Selle nimi oli "And the Ass saw the Angel." Go read that also.

Simenoni juttudel, siis, on mõnus atmosfäär, detektiiviga on ennast lihtne identifitseerida, tema emotsioonid ja kerge mure maailma pärast on mõistetavad, kohtab leebet sotsiaalset irooniat. Kohati jäävad isegi kõrvaltegelased meelde. Vastukaaluks toon ma Agatha Christie kriminaalromaanid, mis on, kui selle üle järele mõelda, harukordselt halvad ja tühjad elutud hülsid. Kõrvaltegelased on ilmselgelt kohale tulnud ainult selleks, et plot edasi liiguks. Need on tehtud mõistatusest ja detektiivi isikust. Kohati (kui ta asetab oma tegevustiku vanasse Egiptusesse näiteks) ei ole isegi detektiivi isikut. Ainult ajastukohased kulissid. Pärast lugemist lahkub Christie romaan sinu mõistusest jälgi jätmata. Mao Zedongki nimetas Agatha Christie't "kapitalismi sülekoeraks". Mulle on teadmata, mida suur hommikumaa türann ja luuletaja oma sõnavõtuga lähemalt mõtles.

Well. "Saint-Pholieni kiriku poodu" plotil ma nagu ei viitsi peatuda. See on mõistlik plot ja sisaldab endas lustlikku maailmavallutuslike plaanidega noortekampa. Kuid "Kõrgusekartuse" juures leidis minu erilist tähelepanu see, kuidas see integreeris endasse nõukogude tegelikkuse tausta. Hukkunu, eks ole, on noor nõukogude geneetik. Ta oli just teada saanud, et tema kandidaaditööd (tänapäeval öeldaks magistritöö) arvestataks ka doktoritööna. See on nagu õujee, ta võtab ennast vinti ja kukub üle rõdupiirde surnuks.

Uurija aga ei rahuldu selle teabega ja hakkab omast vabast ajast tausta uurima. Tuleb välja, et hukkunu kasutas oma kasuisalaadse teadlase avaldamata materjale. Materjalid olid avaldamata sellepärast, et N. Liidus valitses Kommu-Stalin, kes leidis, et geneetika on kodanlik teadus. Tal oli oma ihuagronoom Lõssenko, kelle teooriate järgi kandusid omandatud tunnused järglastele edasi. See on sarnane vaateviis lamarkismile, mille järgi kaelkirjakul on nii pikk kael sellepärast, et kaelkirjaku eellased venitasid oma kaela iga põlvkonnaga järjest pikemaks. (Päris elus on kaelkirjaku kael nii pikk sellepärast, et antud sõralised peavad kaela pikkust ilusaks tunnuseks.) Lõssenko on üks põhilistest tüüpidest, kelle pärast kommunism nõme ja ebaefektiivne välja tuli. Tema õpetusi ei hüljatud N. Liidus '64 aastani, ja Puna-Hiinas kestis tema mõju veelgi kauem. Oma õpetusi kaitses Lõssenko ja tema kildkond vahvate lõigatud ja kleebitud kimääridega, nagu kahe peaga viljakõrs või kapsapea, mille all kasvab kaalikas, või fabritseeritud numbritega.

Andrei Sahharov karistab: He is responsible for the shameful backwardness of Soviet biology and of genetics in particular, for the dissemination of pseudo-scientific views, for adventurism, for the degradation of learning, and for the defamation, firing, arrest, even death, of many genuine scientists.

Samuti leiab sealt meeldivaid psühholoogilisi portreid ja pikemalt peatutakse ka Liidu järgmisel põllumajanduslikul avantüüril, mille stoori on lühidalt selline: esimene sekretär Hruštšov käib oma vastastel Ameerikas külas, näeb seal muljetavaldavalt suuri maisipõlde ja otsustab enamuse N-Liidu viljakandvast maast maisi alla panna, sest Liit on kõvasti suurem kui Ameerika, ja seega hakkaks sellel hästi palju paremini minema. Selle plaani viga seisnes selles, et mais ei kasvanud enamuses neist paikadest normaalselt. Sellele järgnes see, et Hruštšov hakkas kapmaadesse naftat müüma,. mille eest ta oma inimesi toitis. Selline naftasotsialism tööstussotsialismi asemel. See töötas mingit aega keskmiselt ja siis läks aja jooksul sitemaks, keegi seda ära ei parandanud, lõpuks hakkasid kapmaad vaesele Liidule sotsiaalabi andma ja järgnes üldine häving. Ka tänapäeva Venemaa saab suurema hulga oma tulust tooraine müügist. Selle asemel, et sellest toorainest mingeid asju teha.

"Kõrgusekartuse" valitud tsitaat:

"Kas te mäletate prožektorikiirt, mis püüab lennukit? Valgusvihk tungib väga kaugele, tohutu kõrgele, kuni lõpuks hajub kusagil taevas või veelgi kaugemal. Kilomeeter valgust. Kiire sees on kõik näha, aga lennukit ta ei leia. Kas mäletate, kui abitult vilab see kiir mööda taevast, järgides ebamäärast mootorimüra? Ja kui ta püüabki lennuki kinni, siis ainult hetkeks. Lennuk libiseb minema, sest valguskiir on liiga kitsas. Kuid niipea kui taevasse ilmub teine kiir, on kõik korrapealt muutunud. Neil on kahekesi kergem, lennukil raskem. Aga kui neid on veel kolm või neli? Siis pole lennukil enam kuhugi pageda ja valguskiired veavad ta tule alla."

Seal seletas detektiiv näite kaudu, miks tal on vaja rääkida kõigi asjassepuutuvate inimestega ja tuidas ioga eraldi inimese teadmine on nagu üks valguskiir. Aga see on ka muidu visuaalselt mõjuv kujund. Mumeelest.

Kriminaaljutukogumik saab minult üldiselt seitse hüva punkti.

Alain-Robbe-Grillet "Kummid"

"Kummid" ilmus Mirabilia sarjas. Tegemist on taas mõningas mõttes kriminaalromaaniga, õigemini - I hate to say it - kriminaalromaani dekonstruktsiooniga. Ma spolilin teile välja ka raamatu juhtmõtted ja ploti tvistid, sest mul puudub suurem usk sellesse, et keegi seda mu artikli peale tegelikult lugema hakkab. Ja see ei järgi pealegi tavalist põneviku mudelit. Kuriteo toimumine ja kurjategija isik on sulle algusest peale teada, sa tead ka, mis on kuriteo motiiviks. Mõrv ebaõnnestub ja ohver lavastab enesekaitse eesmärgil oma surma. Kõik jäävad uskuma, kaasa arvatud kuriteo tellija, kuigi mõrval kinnitab talle, et ta lasi veits mööda ja ainult ühe paugu. Uurija satub pidevalt valejälgedele, kuigi talle antakse peaaegu teadlikult juhtlõng kätte, mis peaks aitama tal kõik otsad kokku viia, uurija eksib tänavail ära, sest need on kõik ühesugused, uurija kannab vana head trenchcoat-disguise'i ja teda aetakse tihtilugu kellegi teisega segamini. Lõpuks saadab uurija ise toime kuriteo, mida ta uurima pidi. Ta ebaõnnestub täielikult. Teoses on nauditavalt kasutatud kirjanduslikke ristviiteid, põhiliselt Kafkale ja Oidipuse-loole. Seda korda niimoodi maitsekalt ja ilma Freudi ja ema keppimiseta. Ja tehniliselt on tähelepanuväärne, kuidas autor võib lihtsalt taandrida vahetades vaatenurka muuta või sisemonoloogi või kujutlustesse siseneda, aga järg ei kao seepärast käest ning kõige kõrge mõistetavus säilib. Nimelt see on põhjus, miks antud teos mulle tähelepanuväärne tundus.

Raamat kuulub prantsuse "uue romaani" koolkonna esimeste teoste hulka ja on pärit nii viiekümnendatest. Ma ei tea "uuest romaanist" suuremat. Olen samast koolkonnast avanud Michel Butori "Modifikatsiooni." See oli väga suur ja paks raamat ja rääkis üsna ilmselt kogu oma vältuse ajal teises isikus. Meeldetuletuseks: esimene isik olen mina, kolmas on tema ja teine oled SINA! "Sa istud logiseva rongi puust istmel ja loed mõjuka päevalehe ärikülge." Too raamat ei olnud ilmselgelt nõrkadele mõeldud ja hirmutas mind, nii et ma panin ta kõrvale ja otsisin endale midagi meelelahutuslikumat.

"Kummid" saab minult samuti seitse punkti.

Nathaniel Hawthorne "Tulipunane kirjatäht"

See teos esindab ameerika romantismi, olles kirjutatud veel ennem revolutsiooni ja räägib sootuks koloniaalaegadest. Ma ütleks, et meelelahutuslikum osa on raamatu viiekümneleheküljeline eessõna "Tollimaja", kus ta räägib sellest, kuidas ta kolm aastat järjest Bostoni tollimajas töötas, ja kuidas see on ilmselt üks nürimaid asju, mida inimene oma elus teha saab. Üldse kirjutada ei saa ja kellegiga rääkida ka ei ole, enamik inimesi on ümberringi gerondid ja mõtlevad põhiliselt rikkalikest söömaaegadest. Tema töömahuks oli muide iga päev kolm ja pool tundi. Tollimaja positiivseim kogemus oli see, kui ta leidis ainest sellesama raamatu jaoks. Ta on naljakas mees ja meeldib mulle täitsa hästi. Romaan ise on normaalne, seal on kolm keskset tegelast (patune häbimärgistatud naisterahvas hea ning uhke südamega, tema südametunnistusepiinades kirikuõpetajast patukaaslane, ja naise abikaasa, kes elab kirikuõpetaja juures valenime all, tema tervise eest hoolt kandes, ja teeb talle kättemaksu eesmärgil Kurja Saatanmeest). Kirjutatud on ajastukohaselt ohtrasõnaliselt, aga see ei käi kaugeltki närvidele. Mul on kuri tunne, et raamatu järgi on vändatud ka film, millel on oht olla kohutav kostüümidraama või saada pedeselt õnneliku lõpuga pärjatud, aga ma ei tea, ma ei ole seda näinud. Võis hästi ka saada. Sisukokkuvõtet ei viitsi teha. Raamat räägib puritaanide rangest sotsiaalsest korrast, headus ja kurjus on selgesti välja joonistunud ja on mõlemad normaalsed ja juhtmõtteks jääb "inimene peaks aus olema" ja "mehe ja naise vahelisi suhteid peaks reformima, aga ma ei tea täpselt kuidas." See on veider ja anakronistlik headuse eest võitlemise vorm, aga ega tollal ei olnud Ameerikas midagi eriti paremat välja mõeldud. Tema sõbrad utopistid kaasasid ta vahepeal "luuletalusse", kus nad pidid katsetama uusi ühiskonnavorme ja vendluses elamist ja õhtuti luuletusi lugema, aga talle jäi häguseks, kuidas luuletalu ühiskonda reformida aitab, isegi, kui sellel majanduslikult hästi läheks. Ma arvan, et ma annan sellele ka seitse punkti. 7 on "korralik, mõistlik raamat". Neli on nõrk. Kümme on "monumentaalselt kõva". Kaheksa oleks "väga hea, aga ei ajanud mind vaimustuse ülempiirile".

Viktor Pelevin "Omon Ra/Generatsioon P"

Pelevinit ma üldiselt soovitan lugeda. Ja ma arvan, et ma soovitan lugeda nimelt seda raamatut. Üldiselt kirjutab Pelevin maast, kust ta pärit on - Venemaast ja Liidust, üritades anda filosoofilis-maagilist mõtestatust sellele suurele jaburale riigile, mis muutus selleks teistsuguseks suureks jaburaks riigiks. Kui talle midagi ette heita saab, siis seda, mida paljudele menukirjanikele - tal on palju raamatuid, mis on üsna ühesugused ja tüütavad ajapikku ära, samuti tundub, et ta näeb nendega aja edasi liikudes vähem vaeva. Aga üldiselt ei tööta ei majandus ega inimesed tegelikult niimoodi, et idee poolest võimekas kirjanik peaks tegelikult väga häid raamatuid kirjutama. Kui sa oled juba menukirjanik, siis sa oled põhimõtteliselt selle värgi juba ära teinud ega pea rohkem pingutama. Aga "Omon Ra" räägib Nõukogude kosmonautikast ja "Generatsioon P" üheksakümnendate Venemaa reklaamibisnisest. Viimasest leidsin ma ka tsitaadi, mis seletab üsna elegantse lihtsusega vahet reaalsuse ja Baudrillardi hüperreaalsuse vahel. See on järgmine:

"Subjekt nr. 1 arvab, et reaalsus on materiaalne maailm. Subjekt nr. 2 arvab, et reaalsus on materiaalne maailm, mida näidatakse televiisorist."

Ja parimat reklaami teeb antud kirjaniku teostele Venemaa valitsusmeelne noorteorganisatsioon, kes kogus kuskilt kokku hunniku tema teoseid ja pistis neile tule otsa. See on äärmiselt armas žest ja annab mõista, et Venemaa ajalooliste kujunditega ringihuiamine on tõsine asi, samamoodi, nagu opositsiooni meeleavalduste kumminuiadega laialiajamine annab mõista, et seda opositsiooni on mõtet teha ja levitab üldiselt head meeleolu. Samuti lugesin ma Wikipediast, et vene koolides olla emod ära keelatud. Koheselt tekib meelekuvand vene emodest, kelles on mingit müütilist uhkust ja tõsidust ja kes paistavad kõvasti rohkem silma ühiskonnavastasusega, kui enamik tuntumaid noorteliikumisi mujal maailmas.

Ehk siis: ikka veel on venelastele omane stiilselt tegemine. Mainitud opositsioon kannab nime "Vasakrinne" ja nende viimane aktsioon nime "Viha Päev". Ja riigil, kelle vastu nad on, on eriüksuse "Spetsnaz" perk "Libahunt. Vaata ka meeleolukat pilti.

Raamat saab minult kaheksa punkti. Soovitan.
Selleks korraks kõik.

Holocene extincion pt. 1

INTRODUCTION

An extinction in biology is the end of an organism or group of taxa. Taxonomy, the hierarchy of biological classification, divides all life into eight major taxonomic ranks (taxa), which are (in descending order) domain – kingdom – phylym – class – order – family – genus – species. An example of this would be the species Homo sapiens. A full taxonomy will follow.

<- British paleontologist Richard Owen and the skeleton of a South Island Giant Moa, (Dinornis giganteus) a fligthless bird once native to New Zeeland. Little does Richard know, this species was slain to extinction just 600 years ago, by maori warriors.

DOMAIN – EUKARYA

A domain or Superkingdom (alias Superregnum, also: Empire) is the highest taxonomic rank of organisms. All life is divided into three Domains: Archae, Bacteria and Eukarya. Of these three, the first two can be summarized as single-celled micro-organisms commonly lacking a cell nucleus. Neither the recently discovered Archae (formerly a sub-division of Bacteria known as Archaebacteria) or the familiar Bacteria constitute complicated multicellular organisms. That is their Empires branch into strange Kingdoms like the Euryarcheota, and not for example Plantae, or Animalia. To get a general idea of what these guys are up to, have a glance at the Archae Haloquadratum walsbyi, of the afore-mentioned Euryarcheota Kingdom. Forming strange geometrical shapes and then floating in the water or more notoriously, freeriding on more complicated multi-cellular organisms.
d
Haloquadratum walsbyi under an electron microscope. ->

It is of note that there is no domain called Virus, since the virus is a self-replicating contagious agent, a combination of organic molecules, rather than life. Scientists have wittily summarized this condition as pseudo-life. Problem is, viruses are not a combination of, nor do they ever constitute a cell. Which as far as taxonomy is concerned, is a fundamental requirement for life. Thus an entire alternative taxonomy has been established, based on factors like “host organism”, further illustrating that all life, even pseudo-life, needs cells to exist – the virus then exist on account of someone else's cells.

It is of no note and little consequence to the Holocene extinction that viruses are not the only borderline life on planet Earth. There are also viroids, prions and satellites, all of which are even smaller and less lifelike than viruses.

Before the discovery of the Archae, Bacteria and Archae were grouped together as Prokaryotes. As opposed to Eukaryotes, the Domain to which the Kingdom of Animalia, and thus the species Homo sapiens belongs. This division was based on the Prokaryotes (etymology: “before the nucleus”) not having a cell nucleus and the Eukaryotes (“true nucleus”) indeed having one. Things were simpler back then. Prokaryotes were the ancient proto-life, swarming bacteria, horror of the microbiological level, while Eukaryotes were the juicy bits that make up plants and animals. Although the confusing genetical adventure that is Archae is not at all relevant to the Holocene extinction, I suggest we still divide the Prokayotes into Archae and Bacteria, for modernity's sake.
It is, after all, what they do in America.

KINGDOM – ANIMALIA

And because we have decided to go down this route, we get The Six Kingdoms: Animalia, Plantae, Fungi, Protista, Archae and Bacteria. The Domain of Eukaryotes divides into Animalia, Plantae, Fungi and Protista (Protista being a kind Eukaryote counterpart to Bacteria – they do not form complicated multi-cellular organisms, instead opting to get in on as single-celled algae, slime molds, and amoeba – while at the same time remaining decidedly Eukaryote. Meaning they are generally more normal than Prokaryotes.) The rest of the three Eukaryote Kingdoms – Animalia, Plantae and Fungi – we are already familiar with.

For Bacteria and Archae, Kingdoms are the same as Domains. So yestinia pestis, the bacteria responsible for the bubonic plague gets classified as: Domain – bacteria; Kingdom – bacteria. As a side-note I would like to say that apparently this is not always the case since some biologists want things to be more complicated, and have thus devised the Kingdom of eubacteria. ZA/UM does not look kindly upon this development.

Speaking of ZA/UM, it is our intent to bring our readership the utmost level of elitism in any field of human endeavor, ever striving towards an intimidatingly snobist image, and thus it is my duty to inform you that the entire concept of division into taxa is in fact a misleading idea from the 19th century, one that has very little to do with the actual branching of the tree of life. The complexity of which does not lend itself well to hierarchical constructions such as the taxonomic system. One is left with the impression that taxonomy is a remnant of pre-darwinist notions of ascending order. From worms to to God, so to say. (Also, note the feudal images of Kingdoms and Empires.) The only reason we will continue down this path is because the alternative is Bringing Out The Yggdrasill. You do not want me to Bring Out The Yggdrasill, because in doing so we would leave the safe confines of taxonomy for the head-spinning wilderness of its rival – cladistics. A clade, you see, is what we call an individual branch on the tree of life.

However, let it be noted that ZA/UM is big up for cladistics. In fact Jüri Saks spends his free time surfing the tree of life for those few species of Actinobacteria he has not yet rendered into psychographic images.

<-The Yggdrasill, a highly resolved, automatically created tree of life based on completely sequenced genomes.

Meanwhile, at you backwater hick-town taxonomy conference, Homo sapiens is: Domain – Eukaryote; Kingdom – Animalia. Animals are both eukaryotic and organisms meaning almost all of them have multi-cellularity composed into organs. These organs are layed out within a fixed body plan – than is, metamorphosis aside, their physical presence remains within certain frames until they expire. They are also motile, moving spontaneously and independently. Last but not least, animals ingest other organisms for sustenance instead of creating their own food in the fashion of say bacteria.

Animals appeared during the Cambrian explosion, 530 million years ago. And so they are a rather recent development in the circa 4500 million year history of the planet. Why evolution suddenly accelerated, replacing stationary colonies of loosely related cells called Ediacara biota – imagine a blob on the sea floor – with maginificent Waptia, Marella, Opabinia, remains as enigmatic as when Charles Darwin first considered the Cambrian explosion as a major counter-argument to his theories.


PHYLYM – CHORDATA

Homo sapiens belongs to the Chordate sub-phylym Vertebrate. Phylym is a loose taxonomical rank, no generally accepted definition exists. It is where we leave the biochemical level of the Domains and the somewhat metaphysical plane of Kingdoms, beginning, for the first time, to actually describe our freshly established animal in terms of appearance. For which the scientific term would be “body plan”.

Setting aside the various plant, fungi, and bacterial Phyla (yes, that is the plural of Phylym) I give you the golden greats of nature, the most famous fundamental layouts of animal organisms: Molluscs, Sponges, Cnidaria (medusae, polyps and other radially symmetrical aquatic organisms) Flatworms, Roundworms, Annelids (earthworms, leaches and the like), Echinoderms (starfish and sea cucumbers) Anthropods, (Invertibrates with exosceletons to wich the Class of Insects belongs) and finally Chordates.

To put it bluntly, Chordates are built around flexible rods. Whereas Molluscs for example are free-flowing muscles, Chordates have a rod in the center, known as the notochord, with organs built around it. All Chordates have a notochord present in their embryonal state – Jack and Jill included. However, only one sub-phylym of Chordates developes this into an inflexible spinal column. This Sub-Phylym is of course the Vertebrates. Other Chordate Sub-Phyla include the Urochordata, which means Jack and Jill share a phylym with Bluebell tunicates.

Bulebell tunicates -> just one of the many aquatic Animal species that attempts to look like a Plant, although it's almost a Vertebrate.

Very intelligent people will now want to add Craniata (basically Chordates in possession of a cranium or a skull, which by the way succeedes the spinal column) as a Sub-Phylym between Chordata and Vertebrata. Further horrifying Jack and Jill with a shared ancestry with the hagfish. Other, even more intelligent people, will then point out that Craniata is more of a clade than a Sub-Phylym. The cladists will then perform a fist-pump.

CLASS - MAMMAL

Because eight ranks is quite a lot, I like to mentally split them in two between Phylym and Class. The first three – Domain, Kingdom and Phylym – are the Lovecraftian ranks. This is where life seems alien, ancient, a questionable experiment in complexity. Chaos reigns, here be monsters, cosmic horror. Even familiar elements like the spinal chord present the viewer with unpleasant surprises, belonging in some proto-form to the Sea Lilly as well as oneself.

<- Chaos reigns beautiful: Salmonella enterica, the bacterial cause of the Salmonelellosis disease

Beginning with Class, the overwhelming creativeness of nature gets narrowed down into more acceptable forms. These are the five Familiar ranks – Class, Order, Family, Genus and Species. (Notice the absence of the word “phyla” - surely most awful of the ranks.)

The Familiar ranks start with Classes. Classes include Insects (of the Anthoropod phylym) Arachnids (of a sub-phylum of the Anthoropods called Chelicerata, establishing again that although spiders, crabs, scorpions and other Arachnids are indeed Invertibrates, they are not Insects) and, of interest to us, the five classes of Vertibrates: Fish, Amphibians, Reptiles, Birds and Mammals. One might notice having a spinal colum makes one both aesthetically pleasing and able to dominate other Phyla in your local food chain. The latter is because the sceleton is the optimal mechanism for both carrying body mass on land and allowing that mass to move at great speed. Why the Diplodocus is an awe-inspiring masterpiece of bone and the Amur tiger an orange-striped demon, while the seapig is an abomination of nature, has something to do with repulsion and psychology.

Diplodocus carnegii skeleton on temprorary display in Berlin Hauptbahnhoff -> For a full side-view of the 53 metre back-bone of the longest animal to ever have existed, conduct your own search. Photos of it are dimensionally incompatible with blogspot tools - that is how long it is. And no, I am not kidding, I tried for 2 hours.

In one way or another, the super-predator slots for the last 230 million years have been taken up by vertebrate ranks. Even a catastrophic meteorite impact wiping out 95% of life on the planet couldn't help the ill-equipped Crustacians back on top. This is all-too-familiar territory, but yes, it was the mammals who took over.

In addition to milk glands on the females, all mammals have neocortexes. These are situated in the mammal's head as part of its brain and in the long run have allowed one mammalian species to send an artificial object with pictures of itself engraved on a gold plate, out of our solar system. Giving a clear signal to any extraterrestrial life, that this is the metal we would like to be presented with, in exchange for protection.

Concerning sub-classes of mammals, Homo sapiens belongs to the Theria, that is we give birth to our young without using a shelled egg. Further classification places humans as Eutherians – placental mammals – while Metatherians – the marsupials – would have been another way to go about it.

ORDER - PRIMATES

A bit deeper into the Familiar ranks, Order is where we are no longer reminded of life's eldritch abominations. In fact, things get so close to home, Mother Nature begins to display a sense of humor. As illustrated by her invention of ischial callosities, for example.

Aside from the Order of Primates, an example of another Order of the mammalian Class would be the Carnivores. Or the Chiroptera, also known as Bats. Also of note: the Lepidoptera (butterflies and moths) and Diptera (flies and mosquitos) of the Class of Holometabolistic insects. By now one also gets the sense that taxonomic terms are not at all unimpressive.

The Order of Primates (latin for “prime”, “first rank”) consists of assorted small dudes (lemurs, lorisids, galagos and tarsiers) along with monkeys and apes. The small dudes being the earlier branch of Prosimans, while monkeys along with apes constitute the latter Simians. This has nothing to do with the taxonomic classification of Homo sapiens, though, as these are not Sub-Orders of the Order of Primates. Instead I believe Prosimian and Simian are cladistic terms, and here – possibly not for the first time – I might be wrong.

Instead, Homo sapiens belongs to the Sub-Order of Primates known as Haplorrhini, or dry-nosed primates. Aside from other more confusing biological jargon, this means us apes and monkeys (and surprisingly tarsiers) have a wider range of facial expressions.

<- Check out the wide range of facial expressions on the Lesser Spectral Tarsier. Other traits include: upper lip, dry nose, psionic capacity.

Molecular clock studies suggest that primates might have existed as long as 85 million years ago. This means we survived the Cretaceous-Tertiary Extinction Event, the magna carta in this part of town. This event I have already alluded to, in conjunction to the rise of mammals.

FAMILY – HOMINIDAE

Perhaps this would be a good time to disclose that there never seem to be any “hard rules” a taxonomist “needs to follow” in establishing the Class or Family or even Order of any given Species, as it's generally accepted that a Family is what a taxonomist wants it to be. Much like art is what the artist does.

So an example of a Family is as close as you can get to its definition. Ursidae, Felidae and Canidae - the three Families of the Order of Carnivores - will have to suffice for now. But do believe me, we will go into further detail on this some time later.

The Family of Hominidae of the Order of Primates consists of: chimpanzees, gorillaz, humans and orangutans. Hominids, also known as “great apes” thereafter lose the orangutans and form the sub-family of hominae. Orangutans go to their own lonely little sub-family called Ponginae, the five other genera of which have long since become extinct. Seeing as of the two species of the orangutan genus, one is endangered and the other is critically endangered, I do not predict a future of space conquest for this group of animals.

GENUS - HOMO

Genus and Species make up the last two ranks. These two and always in that order – first Genus then Species – composit the scientific name of the Species. The Genus Homo is estimated to be about 2.5 million years old, with all other species of the Genus extinct.
24.000 years ago Homo neanderthalensis did not make it into the Neolithic revolution, 12.000 years ago Homo floresiensis almost did, becoming the first and last species of the Genus Homo to have vanished during the Holocene extinction.

SPECIES – HOMO SAPIENS

There is a useful analogy for understanding the scale and timeline of the processes that have led to the advent of Homo sapiens. It is called the “geological clock” and it requires you to imagine the 4550 million year history of the Earth (I tend do not use billions because it's easy to lose grasp of them) as a standard 12-hour clock face. Right now, it's 12 o´ clock in the noon, the sun is shining.

At midnight the Earth was formed, about a minute later (4527 Ma) the Moon came along. At 01:45 the period known as Late Heavy Bombardment came to an end and almost simultanously Prokaryotes appeared. For almost as long as any other form of life has existed on this planet, Prokaryotes have been the only form. Eukaryotes come along as late as 06:30.

Meanwhile, at 03:00 Prokaryotes have started photosynthesis as a new way of gaining energy. Previously these ancient bacteria just floated in the water, alowing sulphur and corpses of other bacteria to seep in through their membranes. At exactly 06:00 and not coincidentally just a little before the appearance of the Eukaryotes, these photosynthesizing Bacteria and Archae have created the greatest natural catastrophy in the history of the planet. Combining elements of CO2 required for photosynthesis into O2, its waste product, they have created a cosmically rare, extremely flammable and volotile gas called Oxygen. Because photosynthesis has been going on for well over a 1000 million years, now a significant part of the atmosphere has been turned into this deadly gas.

It is more than plausable that these new challenges give rise to the Eukaryotes, as well as to multi-cellular life, one and a half hours after the Eukaryotes, at 08:00. (Notice that it's evening already and the first two Eukaryotes have just now come together in sweet harmony.)
At 09:50, Multicellular life produces the first Animals. These are Ediacara biota, the afore-mentioned enigmatic blobs. Little is known about the Ediacara. They were stationary, and apparantly quite large, and at approximately 10:05 they dissappeared in an unprecedented upsurge of speciation (development of species) known as the Cambrian explosion. It is during this period that Earth's first true predators appeared. In addition to its natural weapons, a predator functions on the premise of being faster (more mobile) than its prey, or compared to the Ediacara - capable of movement to begin with. Movement requires energy and the main source of this energy in the case of complicated life-forms is a result of the ecological catastrophy brought into being by early Prokaryote bacteria - Oxygen. It is during the Cambrian explosion that life begins to harness this volotile gas, turning Oxygen into prevously unimaginable reserves of energy. In other words: breathing. Think of it as having an internal combustion reactor. It is no surprise radical speciation coincides with the advent of aerobial organisms.
d
Waptia fieldensis -> just one of the many Cambrian predator fossils preserved in the Burgess shale, in Canada. The Burgess shale is the world's most celebrated fossil field, the Mecca of anthropologists

Five minutes later, at 10:10 plants are the first life to claim Earth's unexplored land-masses as their domain. Although Animals - in the form of of the Anthropod Phylym - are already present on land, it's another five minutes later that their Kingdom develops an optimal body-plan for moving in this new environment. At 10:15 the Chordate Phylym, and soon after, its Sub-Phylym the Vertebrates, take over from the slow-moving Anthropods. Giant land Anthropod fossiles dissappear from geological records, hunted to extinction.

Soon after the Tetrapoda (four-legged) Super-Class develops under the Vertebrate Phylym. At 11:20 this Super-Class branches into the Class of Amniotes, Tetrapod Vertebrates with terrestrially adapted eggs. It is from this common ancestor that both Reptiles and Mammals (first Reptiles, then Mammals) are to descend in the following minutes.

At 11:25, a mere 35 minutes ago, the Reptile Super-Order of Dinosaurs is the first of the Amniotes to take over. They fill all existing super-predator slots, covering the entire ecosphere, just to vanish during the Crataceous-Tertiary Extinction Event. This is approximately 5 minutes ago. They leave behind a flock of birds and a hand-full of reptiles. None of which is of the Super-Order of Dinosaurs - that's done with, will never return, good-bye.

During the freshly ended reign of Dinosaurs, small Mammals have been devoloping in the background. Among this Class of Mammals is the Order of the Primates. Although during the last remaining 5 minutes no specific Order of The Class of Mammals goes nearly as unchallenged as the Dinosaur Super-Order, something is about to happen to a tiny Family in the Primate Order. That Family is the Homonidae, and that something takes place no more than 2.5 million years ago, a mere millisecond. It is its Genus - Homo. To the paleonthologist, there are stone tools in the sediment already. An instant later, 200.000 years ago, the Homo Sapiens speciates.

<- The geological spiral, a rival of the geological clock. Although infinitely more confusing, the spiral has been known to look rather handsome.

GEOLOGICAL TIME SCALES

12.000 years ago "Würm", the last Ice Age ends, Homo Sapiens begins the Neolithic revolution, turning from hunter-gatherers into Civilizations.

Another turning is the Pleistocene into the Holocene. This is a turning of geological epochs. Lodged between these two, is the Quarternary Extinction Event. (The Quarternary being the current geological period. It is divided into the epochs of Pleistocene and Holocene.) The Quarternary Extinction Event sparks off the Holocene Extinction, and is thus believed to be a part of it.

The advent of Civilization is not a coincidence to the Holocene extinction, it is the root of it, the Holocene extinction is an anthropogenic extinction. It is also an ungoing extinction and has been so for the last 12.000 years.

It is a result of an unprecedented devolopment in ecological relations - the total domination of a single species. A bat of a lash ago, after the next major revolution - the Industrial revolution - Homo Sapiens has effectively left the food-chain.

NO EULOGIES

This series of articles will take a closer look at the species that are already lost, beginning with the ones who disappeared before the dawn of history, in the Quarternary Extinction event (colloquially named "Pleistocene megafauna"). And although stricktly speaking, these are all "late extinctions", we will then move on to even even later extinctions. These are the ones taking place in the last 2000 years.

We will mostly be looking at large mammals and birds. That is because large and specialized species are always the first to go. And in doing so - in addition to merely describing an extinct species - we will now hopefully understand the significance of its taxonomy. The significance of an extinct Species of the Genus Homo - Homo Floresiensis - or the radical decline of the Carnivore Order of the Class Mammal.

This will be a journey of epochal proportions. And in its undertaking, we will show little pity to the Animal Kingdom, we will feel no guilt. Because the Animal Kingdom does not deserve either, it is guiltless and without pity. Disrespect, as well as reverance, falls on the death years of the Animal Kingdom, it respects nothing, admires no one.

All these things - pity, guilt, disrespect or reverance, your sense of loss - are its demise. At their first appearance, the one thing the Animal Kingdom ever needed is lost. The Animal Kingdom does not need you to conserve it, it needs you to fear it.



HOLOCENE EXTINCTION pt. 1 - INTRODUCTION
HOLOCENE EXTINCTION pt. 2 - THE PALE SHADOW OF PLEISTOCENE MEGAFAUNA
HOLOCENE EXTINCTION pt. 3 - WE ARE SO SORRY

Where is my mind?

Keha ja hinge dihhotoomia, “keha-versus-vaim, kuidas nad suhtlevad”, on vaevanud sellele mõtlejaid mõtlemise algusest peale. Filosoofilisele huvile on sajanditega lisandunud teaduslik ja meditsiiniline huvi ning puuritud on iga kandi pealt (seda muuhulgas ka otseses mõttes, s.t. trelliga ajju), aga vähegi ammendavat “süsteemikirjeldust” pole kokku suutnud panna keegi.

Selguse mõttes, probleem ise veelkord:

The common sense view of mind and body is that they interact. Our perceptions, thoughts, intentions, volitions, and anxieties directly affect our bodies and our actions. States of the brain and nervous system, in turn, generate our states of mind. Unfortunately, the common sense notion appears to involve a contradiction. The brain and nervous system seem clearly to be part of the physical world: tangible, visible, public, extended in space. Thoughts, feelings, consciousness, and other states of mind strike us as mental: intangible, invisible, private, arrayed in time, but not in space. If brain and mind are of fundamentally different kinds and if, in addition, the laws of causality require causes and effects to be of a similar kind, then it is clearly impossible for brain to generate mind or mind to affect brain. So phrased, this contradiction constitutes one half of the mind/body problem -- that of the relation of mind to brain.

If the distinction between intangible and unextended mind and tangible and extended physical nature is maintained, however, the mind/body problem is also the problem of the relation of the mind to the world around us. The natural environment, after all, is just as much a physical entity as is the brain, and how we become conscious of the environment is no less obscure than is the relation of consciousness to the function of the nervous system.

Põhjaliku ja kuiva kirjelduse leiab siit: http://serendip.brynmawr.edu/Mind/
Eestikeeles ja mitte nii kuiva: http://teadvus.wordpress.com/2008/09/28/sissejuhatus-tspl/

Miks see kõik huvitav on, on see, et nimetatud interaktsiooni küsimus on tänase päevani absoluutselt lahendamata. Mis on päris lahe, kuna selliseid lahendamata igapäevaseid asju pole just palju.

Kuna lahendust ei ole, võib sellest teemast jaurata lõputult, kuna kellelgi pole õigus. No ja jauratakse ka. Meil on vast kõigil mingil määral ka oma arvamus, kuidas võiks olla. Jagades aga kõik sellesuunalised arutelud ja tekstid meelevaldselt igavateks ja huvitavateks, ilmneb, et igav käsitlus on masendavas ülekaalus. Tutvustan seetõttu allpool kolme huvitavat kohta, kust selle kohta lugeda.

1-2. Postimehe nädalalõpulisa AK, 17. oktoober 2009, lk 2-3

Nondelt lehekülgedelt leiab intervjuu Talis Bachmanniga, mis annab märku, et tõesti Eesti ülikoolid polegi veel lõpuni loobunud kõigest kaasaegsest. Väga huvitav lugemine, rohkete viidetega edasilugemiseks, mis käsitleb muuhulgas:

- et vägagi tõenäoliselt on teadvuse funktsioon ainult maailmas rahuldava tõlgenduse pakkumine ja teadvus pelgalt kaasneb aju infotöötluse ja otsustega, mõjutamata ise midagi
- juba on loodud seadmed, mis loevad väga piiratud määral mõtteid, nt. kas inimene mõtles suure või väikese numbri peale, kujutas ette nägu või maja, vms.
- teadvusele iseloomulik komme ignoda mingeid teadaolevaid fakte oma “reaalsuspildis”, välistada nende “endas” kajastamist
- jpm, loe ise:

http://www.postimees.ee/?id=176293&print=1

Loe ka hr Bachmanni jüngrite blogi, kus lugemist jätkub kauemaks:

http://teadvus.wordpress.com/

3. “Human Traces”, Sebastian Faulks

Sebastian Faulks on mu sala-lemmik lennujaamade odavate paperbackide mäest, ma arvan ta on paarikümne aasta pärast äkki kuuluski ja peale inglise koduperenaiste ja minu loevad teda ehk tõsised inimesed ka. “Human Traces” on paar aastat vana eepiliselt hea romaan psühholoogiateaduse arengust Lääne-Euroopas veidi rohkem kui sajand tagasi. Vormilt 100% ilukirjandus, aga sisult väga päris.

Faulks’i raamat on ühelt poolt uurimisretk 19-20. sajandi ajuteaduse töödesse, tutvustades meile ajastu mõtteid ja mõtlejaid. Nagu te nüüd hr Bachmanni intervjuust ülal juba teate, on tõestatud progress sellest ajast saadik olnud väga piiratud, nii et kõik on endiselt aktuaalne ja väga vähe millegist on kindel. Teisalt aretab Faulks välja oma teooriad, osaliselt stiliseerides hilisemate teadurite välja pakutud ideid, ja toob need läbi kahe peategelase meieni. Tulemus on huvitav.

Raamat on hea kogu teksti osas, annab sulle libestatud vormis ülevaate paljust, mida sa psühholoogiast teada tahad ja paljust, mille kohta sa isegi veel ei tea, et sa teada võiks. Lisaks pakub ta välja uusi hüpoteese, baseerides huvitavamad neist Bikameralismil (loe sellest Wikipediast), kohendades seda mitte kuigi populaarset kõrvalteooriat siit-sealt stiilsemaks. Osad neist on loetletud allpool:

- Vaimuhaigusi tuntakse ainult inimestel. Tuleneb meie aju toimise ehitusest ja = the price we pay for being human. Vaimuhaigused defineerivad meid.
- Peas häälte kuulmine ei ole mitte hulluksminemise tunnus, vaid rudiment ajast kui kõik kuulsid hääli, mis avaldub vaid mõnel meist.
- Dekadents, dekadents, dekadents, alati hea asi mida raamatusse panna.
- Vaimuhaigused igal pool.

Kui te trükite raamatu nime + review Googlisse, saate palju negatiivseid reviewsid, mis ütlevad, et raamatu peamine miinus on, et suhtedraamat on liiga vähe, ning et vaimuhaiguste ja psühholoogiateaduse süvakäsitlusega on selgelt liiale mindud. Ärge laske ennast segada, see on pluss mitte miinus, te olete paremad kui need softbacki-kriitikud.

Korjake see WHSmithist üles järgmine kord kui Londoni lennujaamas midagi teha ei ole (sõima mind nüüd, proletaarlane).

---

Kuna ma pole ise viimastel aastatel palju viitsinud midagi lugeda, ja tean et mõned siinsed minust kultuursemad sõbrad söövad Avatud Eesti Raamatuid hommikueineks, andke tuld.