Ultramelanhool - "Materjal" : Nomenklatuur

Mäletate, kui teile sai salajasi, seniavaldamata produktsioonidokumente lubatud? ZA/UM ei lase teil kaua oodata! Siin on teile ehtne "Materjali" produktsioonidokument, tehtud Roberti ausa käega ja Rostovi vilunud oskustega Ultramelanhooli ära jäänud kodulehekülje stilistika järgi keeratud. Mitte selle lehekülje, mis vahepeal natuke oli ja siis olematusse kadus, sest keegi ei maksnud serveriruumi eest, vaid selle lehekülje, mis ei saanudki kunagi olema.

"Materjalist" rääkides - seda plaati on veel järgi. Kui te soovite, siis te võite selle endale raha eest osta. Kapitalistlike majandussuhete maailmas arvestatakse asju rahaks ja raha eest saab kõike teha, seega tooks taoline akt nii otsese kui kaudsel moel lähemale järgmise albumi ilmumist, pealegi on plaat auks igale kogule. Plaat loovutatakse kahesaja viiekümne krooni (250.-) eest ja kirjutada võib aadressile luiga.martin@gmail.com.
Enjoy!

Raoul Kurvitz - "Darkness, darkness"

Käesolevaga esitab Robert Kurvitz lühikese revüü oma isa debüütsinglist "Darkness, darkness", misjärel me kõik kuulame seda ja see meeldib meile. Meeldib sellepärast, et see on vastus küsimusele: "mida ma veel ei tohiks teha? mille kohta mulle veel öeldaks, et seda sa mees nüüd küll ei peaks tegema?" Sellest tulenevalt on tegemist Elamise Õpetusega. Videos - mis on üks vähestest siinkandis tehtuist, mida on mõtet vaadata - näeme me seda elamist ka täiesti füüsilisel kujul. See näeb lahe välja, lõpuks juhtub sellega šeffe asju. Raoul peaks ka teistele artistidele muusikavideosid tegema, oleks vähem pask video-skene. Niisama möödaminnes, ka Jaan Toomik võiks muusikavideosid teha.
Ent tagasi loo juurde. Helipilt on maitsekalt kuiv, vokaali pole reverbiga pea et üldse kostitatud ja parem ongi. Naljakas ja cool on siin õiges mõõdus, nagu üksinda olemisest ja vähesest rääkimisest hääle kaotanud Tom Waits teeks Blixa Bargeldile homage'i.

Fullscreen it, homey.

Väike graafik UMi kontserdi postri ägedusest

Ebaõnnestumismäng!

d
























Kiskus kiiva
Ei õnnestunud
Ebaõnnestus
Jäi soiku
Vajus ära
Läks hapuks
Läks laiali
Läks hingusele
Sulges uksed
Lepingut ei pikendatud
Juba märtsis oli teada, et litsentsi ei pikendata
Täielik fopaa
Ei kukkunud välja
Ei läinud uuele ringile
Ei töötanud
Ei osutunud jätkusuutlikuks
Ei saanud rahasid taha
Ei läinud käima
Käis üle jõu
Ei jaksanud
Ei jõudnud õigeks ajaks valmis
Andsin alla
Lõin käega
Lendas vittu
Läks putsi
Persekukkunud
Äpardus
Kaotas, kapituleerus
Lõppes lüüasaamisega
Sai suhu
Võttis põske
Läks hundinahka
Jäi alla
Oli sunnitud alla vanduma
Alistati
Jäi sinnapaika
Ei tehtud teoks
Jäi ideetasandile
Vaibus
Sumbus
Suikus
Luhtus
Kuhtus
Nurjus
Läks lörri
Vedas viltu
Läks lõhki
Viskas vedru välja
Lõppes halvasti
Ei vastanud ootustele
Ei suutnud kohustusi täita
Lõpuks jäid võlad kaela
Pill pika ilu peale
Suri välja
Osutus edutuks
Läks liimist lahti
Jäi kiratsema
Läks haamri alla
Kapital liikus
Ei materialiseerunud
Ei jõutud kokkuleppele
Hakkas haisema
Jamad majas
Ei vastanud kõnedele
Kukkus sitalt välja
Läks õmblustest lahti
Mindi nugadele
Läks põrgu
Jäi sahtlisse
Jäi sööti
Läks mädanema
Läks aia taha
Tuju läks üle
Ei mänginud välja
Ei lennanud
Võeti rajalt maha
Vilistati välja
Pillas palli
Suusk ei libisenud
Omavärav
Tulistas ennast jalga
Mängis pilli lõhki
Ei suutnud ajaga sammu pidada
Söödi välja
Suruti mutta
Tõmmati vaip jalge alt
Kuhu jäi?
Kadus silmapiirilt
Ei edenenud
Ei jõudnud poelettidele
Põrus
Kõrbenud Makarov


Neli elementi

Lendas vastu taevast, jäi õhku rippuma
Läks vett vedama, tõmmati vesi peale
Põles läbi, kõrbes põhja
Läks sohu, kiskus rappa, jooksis liiva


Kalevipoja ebaõnnestumised

Kukkus oma mõõga otsa
Lõi lapiti
Jäi rusikatpidi kaljuseina sisse kinni


Ei ole veel ebaõnnestunud, aga hästi ka ei lähe

Ägiseb võlakoorma all
Vaevu hingitseb
Arengut ei toimu
Tammub paigal
Ei lähe kuhugi
Stagneerub
Madal käive
Rahad on Tartu piiri taga kinni
Pandi riiulile
Kutsuti vaibale (vt ka: vaip tõmmati jalge alt ära)
Ei idane / ei mädane
Lõhnab kahtlaselt
Ausõna peal seisab püsti
Kuulutati moratoorium
Lootus sureb viimasena!


Juba on ebaõnnestunud

See laev on juba läinud
Lõpetas tegevuse
Kuulutas pankroti
Taandus avalikkuse eest
keeldus kommenteerimast
tõmbas oma ettevõtmisele vee peale
pani pillid kokku
pakkis kodinad kokku
varad aresti all
arve külmutatud
inkasso ukse taga
leiti kahtlasi materjale
kadus nagu vits vette
"Kevadel kadunuks jäi"
läks nädalaks ajaks ema juurde
otsingud lõpetatud
kuulutati surnuks

Viivi Luik "Leopold aitab linnameest"

Leopoldi-seeria raamatud olid mulle tuttavad juba varem, aga sellele sattusin ma peale alles hiljuti. See on suhteliselt mõnus, kui niimoodi juhtub. Kui sa pärast Eno Raua "Loo lendavate taldrikutega" lugemist avastad, et on olemas ka "Päris kriminaalne lugu" ja pärast seda, "Telepaatiline lugu". Sellega kaasneb selline avastamisrõõm, kui ei ole ette teada, et samalaadset materjali on veel. See on üks üldiselt inimomane mehhanism, mis paneb inimest eelistama midagi, millega ta juba tuttav on.

Raamatu oli leidnud Muudlum, ja samas ka läbi lugenud. Kiitis. Hästi kiitis. Autoritki kiitis, ütles, et on vist tõesti hea kirjanik ja et ei ole liiga palju kirjutanud ka. Ja Muudlumit ma usaldan rohkem kui iseennast. Kui tema revusid kirjutaks, siis vot need oleksid alles revud. Ta on palju halastamatum. Oli korra maal niimoodi, et oli ilmunud mingi raamat, mille autor oli vististi Tibor Fischer ja nimi oli "Kogujate koguja", selle maagiline element, mille ümber lugu keerles, oli igavese iseloomuga kujumuutjast vaas. Ma lugesin ta läbi ja leidsin, et võib selline olla küll, ega tal mingit suuremat mõtet ei ole aga suuremat vihkamist ka üles ei kihuta, et viis või kuus punkti ehk. Muudlum seevastu ütles, et tegu on "Paolo Coelhoga" ja et see on mõttetu raamat, mida ei oleks pidanud kirjutama. Otse loomulikult oli tal õigus.

Leopoldi-raamatud räägivad noorest poisist, kes elab kolhoosikülas, läbi tema silmade ning vaatepunkti. Stiil on väga usutavalt tabatud. Seda, kuidas kõrvalistel tegelastel on oma lood, mis lähevad kaugemale, kui näha on, et nad on osa suuremast pildist - ka see on saavutatud hästi. Üheks märkimisväärsemaks korduvaks kõrvaltegelaseks on Leopoldi onu - Juku ehk Juhanes. Juku on vististi vanapoiss, temaga on kergelt keeruline läbi saada, ta kardab usse, verd ja marutõbe ja ajab kogu aeg sellist kergelt kentsakat juttu. Selline jauramine on muidugi arhetüüpne käitumine. Omane meie kultuurile, aga mitte ainult. Mul tekitab see raamat, aga eriti Juku karakter tugevaid paralleele V. Mikita "Metsiku lingvistikaga". Ma arvan, et sedasama Lõuna-Eesti teemat, mis Mikital on, tabavad Leopoldi-raamatud kuidagi õigesti, et seal on vähemasti mingisugune ligilähedus. Mõlemaid tean ma muidugi ainult loetust, mul pole Lõuna-Eestiga kunagi mingit asja olnud, isegi Tartuga mitte, hea, kui ma sealkandis kaks nädalat kokku veetnud olen. Saared on mulle lähedasemad, Mikita ütleb, et ta ei mõista neid saari, kuigi mu-meelest kannavad need sarnaseid arhetüüpe, kuigi mingid märgisüsteemid, milles nad toimivad, on erinevad.

Raamat on ilmsesti kirjutatud lasteraamatuks. Seal raamatu taga, üldise ning tööstusliku informatsiooni blokis, mida enam raamatute taha ei panda, kus on kirjas trükiarv, tingtrükipoognad ja arvestuslikud trükipoognad ja trükikoda "Kommunist", hind 9 kop, raamatukoguköites 24 kop, on ta saanud määratluse "Nooremale koolieale". Ma ei tea, kas see määratlus on oluliselt õige või vale. Üldiselt, eks ole, on kuritegu anda noore inimese kätte midagi, mis ei ole NORMAALNE ja on idiootlik. Noore inimesega ei peaks porgandihäälega rääkima, kui sa ei taha porgandihäälega inimest kasvatada. Viivi Luik ei räägi porgandihäälega ja sellest raamatust on täiel inimesel samuti midagi võtta. See tuletab meelde, kuidas ühes eelmises Leopoldi-raamatus ütleb Leopold oma väikese õe kohta "Nad ju ei räägi temaga, nagu ta oleks inimene, vaid nagu ta oleks laps" (täpse sõnastuse eest ei vastuta, täpne oli kindlasti ilusama kujuga). See on väga ilus vaikne ning lühike protest selle vastu, kuidas asjadega tihtipeale on.

Aga, well, sellest raamatust on ka vanemal inimesel mõndagi välja lugeda. Seal on kenasid psühholoogiaid - inimeste nägudest peegeldub sellist pahasust, mille suhtes teised inimesed võtavad vaikselt midagi ette, et keegi ei peaks pahane olema - hästi tabatud olustik, seal on vähe konflikti ja igapäevasus, milles on erilisus. Täna hommikul jõudsin ma mõttele, et seda võib väga vabalt lugeda kui raamatut poisist, kelle onu on nõid. Ta on taimede ja masinatega hea, inimestel on teda tihtilugu vaja, korra on tal vist isegi inimese elustamisega tegemist ja ta ehitab vabamatel hetkedel aianurka kärbseseeni ja päkapikke. Tema imelikud jutud võivad olla peegeldus maailma teistsugusest olemusest. Ja see koht on ka muidugi.

Asi, mida me ühtelugu sahvris vaatamas käime, on marlikott. See tolkneb riiuliseina küljes naela otsas ja seal sees on üks vana kolletanud kassipealuu. Jaan Kõks tahab seda ühtepuhku ära visata, aga arutab jälle, et kuidas sa viskad, see Juku toodud. Juku oli seletanud, et see on hiirehirm ja täidab poissmehe majas kassi aset. Oli metsast leidnud. Ja Jaan Kõks ütleb: "Ega ta leiba ei küsi." Aga ikka nagu häbeneb seda kotti.

Ma ei ütle, et see nüüd päris kindlasti niimoodi kirjutatud on, aga seda saab niimoodi lugeda. Ma suhtun tegelikult suhteliselt suure pieteediga inimeste loomingusse. Välja arvatud siis, kui ei suhtu. Ja niimoodi oleks minu meelest üsna kaval raamatut kirjutada, niimoodi, et sa näitad, aga ei nimeta. Nimetamise korral muutuvad asjad tihtilugu kahtlasteks.

Leopoldi-raamatute juures on igavesti armas ka nende suhteliselt õhuke formaat - seesama on kõigest mingi 56 lehekülge, ülejäänud olid vist veidi paksemad, sündmusi on vähe, aga neid on kirjeldatud suures detailsuses, mis hakkaks paksemate raamatute puhul ilmsesti paljusid tüütama. Enam vist väga palju sellisesse formaati ei kirjutata, kuigi tal on omad head - oluline erinevus nii "lühijutust" kui traditsioonilisest romaanist.

Ehk siis: kõrged punktid tulevad ära taaskord. Peaks veel samalt autorilt lugema, enamus on muidugi luuletused, neid ma pelgan, aga äkki mõni tark raamatulugeja inimene teab osutada. Kui ma nüüd hästi vaatan, siis ta luulele on ka väga head soovitused, sellised kõige paremat sorti.

Kui ma võid lõikasin, siis kuulsin, et Riks ütles: "Lusikatemurdja mees..." Ma jäin kuulatama. See Riks rääkis, et tema oli ühes kohas televiisorist näinud ühte niisukest meest, kes mõttejõuga kõike tegi. Öelnud: "Nüüd murran lusikaid!", ise istunud paigal nii kui nui ja lusikad läinud iseenesest katki. Enne katkiminekut olid veel venima hakanud. Siis öelnud "Nüüd panen kella käima!" Va katkise vedruga kell oli olnud, aga hakanud ikka käima. Seda oli ka ütelnud: "Nüüd panen merelaeva seisma!" Ja oli pannudki. Kurjavaimu mees! Teda oli raudkambritesse pandud, aga ikka oli teadnud, mis ümbriku sees oli. Ja kogu aeg olnud ta paigal justkui nui.
Riks raputas pead ja ütles, et on ikka asju ilmas. Jaan Kõks kinnitas: "Mina ei imesta midagi, mõttejõul on suur võim!"
Aga Riks hakkas vaidlema, ütles, et "uurimata asjad".
Me oleksime tahtnud, et nad sellest lusikatemurdjast mehest veel räägiksid, aga rohkem nad enam ei rääkinud. Rääkisid jalanõude tugevusest ja hambaarstist. Siis hakas Paul mõttejõudu koguma ja mina viisin söögi lauale.

Illustreerival fotol, mis ei ole raamatukaas, on vana foto noorest autorist. Üles võttis Kalju Suur.

Muudlum ja kodu

Kodu nr.1 oli kahekordne kivimaja Sindis. Ma ei saa seda tegelikult ise mäletada. Aga mingid mälupildid, kas reaalsed või unenäolised on mul sellest siiski. Mu ema oli peale ülikooli võtnud vastu suunamise Koluvere eriinternaatkooli. Ma võin faktides eksida aga vist panid pättidest kasvandikud Koluvere põlema ja kool viidi üle Sinti. Nii ka mu ema sinna sattus.

Ma mäletan seda diivanit, mis oli selline rohekas ja kollase 60ndate kolmnurgamustriga. Ma kõigutasin oma pead ühele ja teisele poole ja nägin seda niimoodi külje pealt. Ja piltide järgi ma tean, et mul oli pulgavoodi ja kitsekesega kõristi. See oli siis see aeg, kus naised pidid minema tööle kolm kuud peale sünnitust ja neile anti mingid pausid tööajal, et nad saaksid last imetamas käia. Mind käis hoidmas üks Miili-nimeline tädi. Hiljem sain sõime. Isa jõi liiga palju, ei käinud korralikult tööl ja ametkorter võeti käest ära.

Kodu nr 2. Üürikorter Tammistus. See peaks olema kah koht kuskil seal Pärnu lähistel. Ma mäletan seda kohta juba täitsa hästi. See oli tuba kuhu pidi minema läbi teiste inimeste köögi ja see oli väga väike. Sinna mahtus sisse laud, riietekapp, voodi ja pulgavoodi. Pärast seda põrandapinda enam ei olnud. Mul oli midagi viga, sest ma ei saanud hommikuti silmi lahti, need olid nii rähmased, et ema leotas neid vatiga. Ja siis sai vaadata alguses natuke äärest, kust silm oli juba lahti läinud. Nagu kutsikas, kellel silmad pähe tulevad. Selle koduga on veel kaks asja meeles. Mul oli imelik painaja. Niipea kui tuba pimedaks tehti, hakkasin nägema suuri ööliblikad. Nägin, et terve tuba on neid täis. Ma karjusin nii kõvasti, et tuli tehti jälle üles, otsiti kõik kohad läbi ja võib-olla leiti kuskilt mõni õnnetu väike liblikas. Aga pigem mitte. See ei juhtunud üks öö, vaid palju öid ja ma kartsin magama minna. Ja ööliblikaid ma natuke kardan siiamaani. Teine oli selline – isal oli hommikumantel, selline mitte froteest aga pehmest plüüsi moodi asjast, mis oli pruun ja natuke kirju. Need olid siis vist tavalised aga nüüd museaalsed ja selle riide nimegi ei tea enam. Ühesõnaga, ma ronisin sinna alla onni. Ja kui ma hästi kaua vaatasin läbi riide, siis need riidest läbi tulevad valgustäpid muutusid järjest suuremaks ja sinna sisse tekkisid pildid. Nagu televiisoris. See oli väga huvitav. Ema ja isa ei saanud vist eriti hästi läbi aga sellest ei tea mina midagi. Isa elas vahepeal kuskil eramajas, me läksime sinna - seal oli traatvõrgust aed ja maasikapeenrad. Ma sain kärjemett ja maasikaid.

Kodu nr.3 - korter Türil. Seda ma mäletan juba jumala hästi. Ema oli tulnud teise linna tööle, et isa vanadest joomasõpradest eemale saada. Nad töötasid mõlemad Türi Näidissohvoostehnikumis? Kas võis nii olla? Peab ütlema et tol ajal oli lihtne uusi algusi teha. Läksid mujale ja said iga kell nii uue korteri kui uue töö. Uus algus vanade inimestega aga lõppeb sealsamas kus eelmine. See oli kena kahetoaline korter ilmselt staliniaegses majas kohe Türi peatänava ääres. Suur neljakordne maja suure uhke pööninguga mis oli tuvisid täis. Ja kus olid kohe sellised tuvi-aknad, väikesed poolkaared tordilõigu kujuliste klaasidega. Me elasime vist esimesel korrusel. Seda ma täpselt ei tea. Korteris oli kaks tuba, tagumine magamise ja esimene elamise jaoks. Ja täitsa kena suur köök.Tagumises toas oli ikka seesama voodi ja kapp ja esimeses oli laud ja diivan ja sellised asjad. Aknad olid tänava poole. Selles korteris sain ma viie-aastaseks. Mul oli palju külalisi. Ma sain Miili ja Meeliku käest isetehtud vineerist nukumaja, kus katust sai pealt ära tõsta ja uksehingeks oli kellarihm. Ja siis ma sain kolm ühesugust komplekti nukumööblit, valgest plastmassist punase sametpaberiga. Ja üks poiss kinkis mulle savist vaasi. Sellest kingist ma olin täiesti rabatud ja hindasin seda üle kõige.
Sain ka kukekomme. Pulga otsas. Neid oli 10 tükki ja ema võttis need mul käest ära. Tekkis metsik tüli, mille tagajärjel ma pakkisin oma asjad ja lahkusin kodust. Pakis olid valge siidipluus roheliste ja helesiniste mummudega ja sinine traksidega plisseerseelik. Põgenesin läbi aiamulgu kapsapõllule. Konutasin seal küllalt kaua. Kas mind leiti või loivasin ise koju tagasi, seda ei tea.
Igatahes läksid ema ja isa tülli ja isa kolis kodust ära. Mingisse ühiselamusse – käisime teda seal vaatamas – seal oli palju mehi ühes toas, tal oli voodi ja öökapp.

Kodu nr.4 – ühiselamutuba Paides, see oli kutsekooli poiste ühiselamu teisel korrusel. Poiste vetsus ei tohtinud käia, meil oli kollase-pruuniruudulise paksu eesriide taga majandusnurk, seal oli pliit ja plekkpang, kus sai asjal käia. Äär oli väga kõva ja külm.
Telekas oli selline tore, kus kanaleid sai vahetada pika pulgaga keerates, hirmus raskelt käis. Lõpuks ma kruttisin selle pulga katki ja siis pidi tangidega keerama, see oli veel raskem.
Lasteaias ma ei käinud. Mul on joonistustega vihik, kuhu ema oli peale kirjutanud – ei konda poiste tubades, ei kaota pilte ära. Mul oli sõber Villu, kelle jalg oli kipsis. Ma sügasin teda sealt kipsi alt sukavardaga, sest karvad jäävad kipsi sisse kinni ja siis on väga kõdi ja vastik.
Ükskord jooksin peaga vastu radiaatorit. Eks me olime mingit jooksumängu mänginud. Pea lõhki, kisa suur. Ema saatis mu selle Villuga traumapunkti. Mu elu kõige suurem häbi oli, kui pidin selle poisi ees püksid maha võtma, kui arst pepusse süsti tegei. Valu polnud selle kõrval midagi.

Kodu nr.5 – ühiselamutuba Paides, aga nüüd juba esimesel korrusel, nn. õpetajate tiivas. Seal olid oma vetsud ja duširuum koridori lõpus. Seal elas päris mitu leibkonda, muidugi mitte ühtegi meest, ikka naised oma lastega. Matemaatikaõpetaja oli ja keemiaõpetaja. Ühel oli poeg nimega Margus. Sellega me siis mängisime. Ühel õpetajal oli riiulis martsipanikujude kogu. Ma tahtsin neid hirmsasti süüa. Ju ma vist lõpuks saingi – see maitses täpselt nagu seep – eks ta oli aastaid vana ka. Söömas käisime sööklas.

Kodu nr.6 – päris oma korter viiekordse kiviklibuse paneelmaja neljandal korrusel. Selle aadress oli H.Juhkentali 61-26. Hugo Juhkental oli revolutsionäär. Korteri saime suvel enne minu esimesse klassi minekut. Ühes toas helekollane ja teises heleroosa ruudulise siksakilise mustriga tapeet. Põrandad olid lillakasroosad. Käisime seda esimest korda vaatamas palaval suvepäeval, jõime limonaadi ja sõime kohvisaiu. Alguses polnud meil tühjagi mööblit sinna sisse panna aga pikapeale ema ostis järelmaksuga diivanvoodi ja siis selle polüesterkapi.

Selle kapiga ma olen elus hullu vaeva näinud. Seda muudkui võeti lahti ja pandi kokku, ikka ühest kohast teise kuni see saepuruplaat täiesti lagunes ja kõik kohad olid epoliimiga parandatud. See kapp kolis viimaks ka Tallinnas kaks korda. Aus kapp, ma ütlen.

Teine asi, mida emale meeldis hirmsasti teha oli tapeetide vahetamine. Mina olin abitööline kes määris kliistrit, murdis paani kokku ja andis ema kätte kes tooli peal seisis. Oi seda tüütust! Kõik need nurgad, mis ei jää sirged, ja õhumullid ja paaniäärte lõikamised! Tapeet on üks kuri väljamõeldis. Sinna alla lähevad lutikad elama. Lutikate pärast seda pidigi iga aasta maha kiskuma, siis kõvasti mürgitama ja siis jälle uue panema.

Alguses oli elutuba see väiksem tuba ja me magasime emaga koos suuremas toas. Hiljem sain väikese toa omale. Siis ma olin juba suur ilu armastaja ja mul oli tädi Elleni tehtud sinine oranžide aplikatsioonlilledega voodikate ja samade värvidega täispuhutav krokodill. Küll ma sättisin neid asju seal nii ja teistpidi. Ükskord käisin Elvas isal külas. Seal elas ka mu vanaema ja vanaisa ja tädi Kai. Neil oli oma maja.Tädi Kai oli kunstnik, täpsemalt vaibakunstnik. Tal oli seal vaibakudumise raam ja metssea nahk põrandal ja topsides hulga pintsleid ja pliiatseid. Mu meelest oli see hirmus ilus tuba. Tahtsin omale kõike samasugust. Vanaisa oli ka kunstnik aga tema oli omale kuuri peale ehitanud oma toa ja ilmus välja ainult söögiaegadeks.

Kodu nr.7 – Elleni maja Meriväljal. See oli kodu läbi kogu lapsepõlve. Tähtis vaimne keskus. Elama kolisin sinna pärast kaheksanda klassi lõpetamist, kui tulin Tallinnasse kooli. Käisin salaja 46.Keskkooli sisseastumiskatsetel, ema oli sel ajal mingis komandeeringus Minskis. Sain sisse ja siis polnud enam miskit parata.

Me käisime muidu igal koolivaheajal seal. Ema viis mu vaheaegadeks sinna. Suvel ka. Ja enne kooli ma olin seal vist üldse suurema osa ajast. Ellenil oli hiigelsuur maja, kus ta elas ihuüksi. Seal oli 11 tuba kahel korrusel ja kuur ja kuuri taga väike tuba ja kuuripööning ja pirakas garaaž ja garaažipööning. Ma arvan sinna jäi palju aardeid maha. All oli niimoodi. Kui sisse tuled on vägev puidune uks, siis kaks esikut, ühel esikul oli ümmargune laevaaken, esiku kõrval oli väike külalistetuba, millest läks uks trepialusesse konkusse, kus oli hulga huvitavat kola ja vanu riideid. Siis tulid kaks tohutut ruumi, ühes oli suur kamin ja terve seina suurune aken, pulkjalgadel raadio ja biidermeierdiivan. Teises oli maailmatu pirakas puust söögilaud pinkidega, nagu muiste taludes ja terve seina suurune ARSis ehitatud raamaturiul. Seal toas oli ka vahva asi – söögiluuk. Köögi ja toa vahel oli seina sisse tehtud ava, kust sai toitu serveerida, kuigi uks ei olnud palju kaugemal. Aga väga šeff värk. Siis tuli köök, kus oli Soomest toodud moodne köögimööbel ja roostevabast terasest kaanikausid ja Rosenlew külmkapp. Köögi kõrval oli veel pisikene tuba, sellest pidi saama sauna eesruum aga sauna ei ehitatud kunagi valmis. Siis tuli vaheesik ja tagumine õueuks, sahver, keskkütteruum ja siis selline pommiauk, mis läks sügavale maa sisse ja kuhu pidi tulema saun aga kus hoiti vanu värvipurke ja igast ehituskola. Keskütteruumist sai gaaraži. Garaaži kõrval oli pikk kitsas ruum, seda ei kasutatud millekski, eks ta miski töötuba pidi olema, ja sealt sai pööningule.

Teisel korrusel oli pikk trepikäik balustraadiga, igal pool rippusid maalid. Seal oli üks nurgapealne külm tuba, kuhu mind tavaliselt magama pandi hirmsa kuhja tekkide alla, oma viis-kuus tükki ülestikku.Siis tuli see tuba, kus ma kooliajal elasin, see oli vist garderoobituba, seal olid sisseehitaud kapid, lettlaud ja voodi. Seina peal oli pruun tupsudega vaip. Selles toas ma kirjutasin oma esimesel Tallinna koolisügisel surematu Fulgensi. Siis tuli kabinet – mõlemad seinad täis raamaturiiuleid ja keskel voodist suurem laud. Siis tuli see tuba, kus Ellen elas, enne kui tal kõik perse läks ja ta hakkas seal köögi kõrval pisikeses elama. See oli päris suur tuba kust sai lahmakale rõdule ja millel oli väike nurgatagune sopp sisseehitatud kappidega, kus olid kõik maailma kõige huvitavamad asjad. Nööbikarbid, riidetükkide hunnikud, värvilised lõngad, vanad käekotid, ehted, vanad kaabud ja kübarad, sallikarp, üks suur karp asjadega mida inglise keeles kutsutakse bits and bobs – savilinnud, klaasist põrsas, väiksed keraamilised kilpkonnad, võtmehoidjad värviliste lilledega, nahktupes mini soome pussid, indiaani tubakakott, noh ma ei tea, kas ongi mõtet jätkata?

Ellen tõmbas kõvasti suitsu, tuba oli sinine kogu aeg. Telku ees käis linik, et pahad ei saaks sisse vaadata ja telefoni toru ette oli pandud puudrikarbi kaas, et pahad ei saaks sisse kuulata.

Tähtsamad jutud räägiti maha rõdul, seal oli privaatsem olemine.

Selle toa kõrval oli duširuum ja vets. Põrandal oli puust rest ja vetsu ja duši vahel kilekardin, Soomest toodud, seal peal olid punased ja sinised kriipsujuku moodi inimesed. Mulle meeldisid ka rätikunagid, need olid helekollane, heleroheline ja heleroosa. Siis oli seal igasuguseid väljamaa kreemitopse ja totsikuid, ammu tühjad aga ikka veel head lõhna täis.

Kodu nr.8 – Õle tänava kööktuba, vets koridoris. Ema vahetas oma Paide korteri Tallinna oma vastu, kui ma linnas ülekäte läksin, aga hakkama sai ta sellega siis, kui minu keskkool oligi juba läbi. Sinna sai toodud see tugev saepurune polüestersektsioon, tegime ka suure sisseostu Mööblimajast – kas lahtikäivat tugitoolvoodit, mis käisid põrandale maha ja millest sai teha kaheinimesevoodi kui nad nööriga keskelt kokku siduda. Väliskoridorist sai otse kööki, mis oli 4 ruutmeetrit suur ja kuhu mahtus ainult puupliit. Selle vastas oli kamorka, kuhu mahtus ainult voodi, see oli minu tuba. Üle tee oli oli Õle kõrts, väga markantne asutus.Selles korteris põdesin ma läbi hirmsa tõve – surmahaiguse, pasanteeria koos 42 kraadi palavikuga, kiirabi käis ja puha. Üks versioon selle järgi, kuidas suremine olla võiks, on mulle teada. Kui sul sureb ära käsi või jalg, hakkavad sipelgad jooksma. Kui sipelgad jooksevad juba üle keha ja see hakkab jõudma kaela juurde, siis võiks öelda on lood kehvad.

Kodu nr.9 – Laulasmaa vammise laega maja.

See oli omaaegse härrastemaja juurde kuulunud teenijamaja koos abiruumidega nagu puukuur, pesuköök ja lehmatuba. Härrastemaja veeti pääle sõda laiali, kes sai akna, kes ukse, aga teenijamaja ei natsionaliseeritud. Ta oli kena ümarpalkidest sindlikatusega pikk hoone, mere äärde oli napp 20 meetrit, mändide vahel, bussipeatus ukse all, linnast tund aega sõita. Minu esimene kodukujunduspalavik avaldus seal. Köök oli suur, värvimata puupõrandaga ruum, suure pliidiga, pliidiraud rõngastega ja roostes. Pliidi kõrval pink veepangidega. Seinal riiulid, ilusaid asju panin sinna. Laulasmaa puhkekodu saunast varastasime öövarul ära ühe puust pingi, sinna peale tegin lapitehnikas pehmed padjad. Laudlina ja aknakardin olid ühtesugu ruudulise riidega. Laua ümber punased viini toolid. Need toolid andsid kõvasti värvi, nad olid värvitud harjavarre värvimise värviga, mida Reediku pime tädi oma harjavabrikust oli vinnanud. Elamise toas panin akende ette valged kardinad roosade krüsanteemidega ja värvisin kõik mööbli elevandiluu kollaseks. Ellenil oli seda värvi garaažitäis. Oli vist poola värv, sinises purgis värviliste triipudega. Magamise toas oli akna ees meresinine kardin sebra mustriga. Oli palju kena vana mööblit nagu lillepostament ja ümmargune laud ja suur kirst. Postamendi peale panin sõnajala. Talvel oli hirmus külm ja nukker.Aegajalt sõitis kohale lõbus joomaseltskond. Suvel olid seal sugulased-suvitajad ja meie olime mujal.

Lehmatoas oli põrand poole meetri paksuselt kaetud vanade kaltsudega, nendega oli hea rotiauke toppida. Ühtlasi leidis sealt midagi selga-jalga. Üks roheline taftsiidist kleit on mul selle lehmatoa põrandalt leitud, ripub praegugi kapis. Ja igivana tikitud seinavaiba leidsime ja palju vanu tikitud pitsäärtega köögi-ilurätikuid. See oli üks varanduse-auk aga ega ma seda siis ei teadnud. Pesuköögis oli kaks ruumi. Ees suur pliit pesu keetmiseks ja taga väike külalistekambrike voodi ja lauaga. Akna peal seisid reas väljamaa siltidega napsupudelid, tol ajal korjati siukesi asju.

Puukuuris olid puud, aga mitte mingid niisama puud, vaid terved tüved! Oli ka saepukk ja selline hiigla kahemehesaag. Ei tea, kuidas need ära saetud said, see pole tegelikult inimese töö vaid Heraklese oma. Seal kuuris olid ka suured kivist tündrid, mitte küll päris malahiidist aga sinna kanti. Tündri otsa käis kivist karikas kaanega. Need olid seisnud härrastemaja sissekäigu juures. Ühel ennemuistsel sugulasel olnud hauakivitööstus.

YEA 7

Youtube Events Archive on teiega juba seitsmendat korda. Kõigist Youtube Eventidest tuleks kokku hea keskmise kuu jagu postitusi, kui sa selle peale niimoodi vaatama hakkad. Kas sina, hea lugeja, kujutad ette kuud ZA/UM-is, mis koosneb ainult Youtube Events Archive'idest? Kummaline, eks ole? Aga samas, parem ikka, kui mitte midagi. Mida arvas hea lugeja selle kvartali tuubisündmustest? Kas polnud mitte võimas ning kummaline näha suurt Tiestot muusika järgi, mille sõnad ütlevad "Viktor, Frantik, Pepa, Boris?" Aga kas Pohlak jäi tagaajus kummitama? Kuidas tegelikult räime roogitakse ja - kelle oma?



Seekordse YEA-ga tulevad erilise boonusena kaasa kõigi eelnevate YEA-de lingid.

(Youtube Events Archive No 1)
(Youtube Events Archive No2)
Kogutud keppimise videod (vol 3)
(Youtube Events Archive no 4)
YOU. TUBE. EVENTS. ARCHIVE. PT. 5
Youtube Events Archive VI

Enjoy!


KAMIL JASMIN - NA TU SVATBU



Ja... Machinariumit teate, onju? Ei tea? Lugege uudiseid, inimesed, see on auhindu võitev seiklusmäng meie tšehhi vendadelt, animatsioonistuudiolt Amanita Design. See paistis silma oma hingestatud atmosfääri ja hoolika teostuse poolest. Samuti kandsid juba mõnda aega tagasi kõik lahedad lapsed selle mängu saundtrekki oma ibodite peal. Aga see ei ole ainus asi, mida nad kunagi teinud on. See hullus, eks ole, on teistmoodi. See on tšehhi turbofolk. Kui sa tahad teada, mis türa turbofolk on, siis - see. Sa pead seda kuulama nüüd. Seal on nii palju Ida-Euroopat, et see ei ole tervislik. Vaata ka: DJ TIESTO PLAYS KAMIL JASMIN



See, et Tiesto normaalne inimene on, oli juba ammu teada. Tiesto on Hollandist. Meil on temaga unity. UNITY

VIIS MINUTIT TASUTA TELEFONISEKSI

Yes we have!

EKSKLUSIIVSELT ZA/UMis! Toome teieni vapustavad kaadrid Eesti jalka mustast kardinalist Aivar Pohlakust külastamas matšieelsel ööl Serbia koondise väravavahi Anđelko Đuričić'i apartemangu. Mäletatavasti päädis kohtumine kaitsja ja puuriluku vahelisest arusaamatusest tingitud omaväravaga, millele eelnes (samuti musta maagia hõnguline) pommvärav Kingilt...

THIS! THI-THIS THIS THIS...

THIS! THI-THIS THIS THIS...

RYMDREGLAGE - 8-BIT TRIP



Maailma tasakaalu ja üldinimlikku heaolu nimel seisab see video nüüd ka ZA/UM'is. Ta on siin eelkõige tujuparandajana pärast seda pettumust mist oli kontsertüritus MänguPidu Kinos «Sõprus».

WINNERS LOSERS

This goes out to all the roogitavad räimed from yo dawg C-killer here.

(Yo C! Kurvitz here, ma roogiksin su räime any day!)

That sizzle aint my bizzle yo - C

K: Aw sheet, y'all downgradin

KENT - ISMAEL, LIVE AT PARKEN ZOO


Uue Youtube'i hooaja algus toob meieni Rootsi bästa livebandiks 2009/10 kuulutatud Kenti Ismaeli video, mille vapper rootslane on meile oma rikka mobiiltelefoniga ennastohverdavalt üles võtnud. Mis on mõnes mõttes jumala veider asi, mida kontserdil teha, selles suhtes, et mina ei viitsiks, mumeelest see segaks mul selle korralikult nautimist, mida Jocke seal laval teeb. Kohati sa näed umbes mingi sadu inimesi seda korraga tegemas. Ma olen kindel, et sa võid umbes kümmet tunnustatud kultuurantropoloogi ja semiootikut lugeda, kes sellest jäädvustamise fenomenist tänapäeva ühiskonas räägivad. See on, et kui sa ei osale jäädvstamise protsessis, siis ei ole see sündmus justkui päriselt olnud ja selle peale ei saa kindel olla. Mõnes mõttes on neil kindlasti õigus. Aga mõnes mõttes on tugev, et rootslane seda teha viitsis, sellepärast, et Joakim Herbert ei ole seal Parken Zoo laval mingi ERITI mage. Tal ei ole sedakorda kitarri ja ta rokib seda tehes rohkem kui tavaliselt ja tuigub laval ringi ja ta teab TÄPSELT kuidas seda tegema peab. Kas sa mäletad Ismaeli? Ma TEGIN Ismaeli!

Coming up next - Collections of Links!

Aleksei Turovski "Loomult loom"

Vaadake imet! Ma annan teile revu mingist suhteliselt uuest raamatust. Ma arvan, et kõige uuemast kogu oma karjääri jooksul. See on ainult kuus aastat vana. Sellel, miks ma kogu aeg nii kuradi vanu raamatuid revun, on omad põhjused. Uued raamatud on kallid, neid on palju, ülevaadet omada on keeruline, samas on vanu raamatuid külluses ja loetud on neist vaid murdosa. Linnaraamatukogusüsteemiga on suhted juba viimased kaheksa aastat segased, sest ajast, kui üks raamat rändama läks ning kunagi tagasi ei tulnud.

"Loomult loom" ei ole väga vana raamat ja tundub, et see ei läinud rahvast ka täielikult mööda. Otsing andis teada, et ta on vähemasti läbi müüdud. Samas on üsna kindel, et kui sellel läks minuni jõudmiseks kuus aastat, siis ma ei ole ainus omataoline. Põhimõtteliselt on see väga hariv populaarteaduslik raamat. See on tehtud lugudest ja faktikestest - sellistest lugudest ja faktikestest, mida sa tahad peol edasi rääkida, kui jutt looduse imetegude peale läheb. Neid on seal ääreta tihedalt - kolm-neli terve lehekülje peale, esitatud meeldivalt, sulavalt, kõnekeelselt, niimoodi, et inimene tänavalt saab aru, loomade maailm on tihedalt inimeste maailmaga seotud, siin-seal on viiteid ajaloole, paleontoloogiale või loomaaia tänapäevasele elukorraldusele.

Kui sa tead, kuidas Turovski räägib - ja enamasti sa tead - siis sa võid teda oma peas niimoodi ette kujutada neid jutte rääkimas. Jutud on üldiselt temaatiliselt grupeeritud ja iga peatükk algab ladinakeelse tsitaadiga. Aga Turovski seletab alati ära, mis see tsitaat tähendab ja mis see seal teeb, sest ta ei taha kirjutada raamatut, millest ainult vähesed valitud aru saavad. Samuti tasub tähele panna autori illustratsioone. Need on head ja mõned on isegi väga head. Selle kõrval tuleb öelda, et kaanekujunduse näol on meil tegemist tõsise möödapanekuga ning et see ei väljenda sugugi raamatu üldist iseloomu ning kvaliteeti. Nagu vaata seda. See on mittemidagiütlev.

Kui oleks minu teha, siis ma kasutaksin seda raamatut

haridussüsteemis. Ammu oleks aeg, et teisedki ained peale munase kirjanduse lugemist annaksid. See on minu meelest see, kuidas inimesed teadmisi peaksid omandama ja edasi andma - huvitavate lugude kaudu. Süsteemid ja seosed on ainult selleks, et huvitavaid lugusid paremini mõista. Hariduse idee on tekitada huvi ja asjad, mis on ilma huvita ning mehhaaniliselt õpitud ei too kellelegi kasu. (Luiksi uueks kosmonaudiunistuseks on pedagoogiks saada, et oleks üks pedagoog rohkem, kes on normaalne. Inimest kisub ikka selle poole, mida ta vihkab.)

Nagu harilikult, ei ole revu täielik ilma tekstinäidiseta.

Kaljukitsel, arhaaril, muflonil, markuuril või besoaarkitsel on sarved ja kolju ühendatud vetruvatest luuplaadikestest amortisaatoritega, "ressooridega", ja neid luuplaadikesi on üle kahekümne. See on suisa biotehniline ime, kui nii võib öelda - looduse teravmeelne leiutis. Kui kaljukitsel on tarvis hüpata sügavasse kuristikku, ei ürita ta lennata 30-50 meetrit ja kohe jalgadele maanduda. Isegi tema jalad ei peaks sellisele löögile vastu, ta lihtsalt lööks kõhu vastu maad, tal murduksid jalaluud ja kogu ta sisikond saaks väga tõsiselt vigastada. Ei, kuristikku ta ei kuku, ta hüppab. Ja hüppab väga täpse, väga kindla nurga all. Kaljukitsed hüppavad, sihtides sarvedega allpool olevate kaljunukkide ja väljaulatuvate kivide poole, nii et lennanud ütleme kümme meetrit, põrkavad nad sarvedega vastu kivi, vähendavad kukkumise inertsi, aegustavad oma liikumist. Sarvelöök vastu kaljunukki põrgatab kitse teatud nurga all eemale, ja siis, kasutades ka jalgu, põrgatab kits end allpool oleva kaljuseina nurka kasutades kolmanda kaljunuki suunas, et veelgi turvalisemalt aeglustada oma liikumist allapoole. Kujutage ette kaht seina ja pingpongipalli, mida ei ole lihtsalt lastud alla kukkuda, vaid on suunatud nurga all vastu üht seina. Sealt põrkub see vastu teist seina, siis vastu esimest, siis vastu teist... Samamoodi jõuab ka kaljukits ilusti kuristiku põhja, tõuseb jalgadele ja läheb omi asju ajama.

10/10. Armastusväärne jätk hüvadele vana kooli populaarteaduslikele raamatutele (vrd uue kooli pildiraamatud, mis alahindavad lugejat.)

(Ja on mõeldud põhiliselt selleks, et näidata, kui loll ja rikas sa oled - toim.)

Vana "Horisont"

Sidetehiskaaslane "Molnija 1"

ZA/UM on teid unarule jätnud, kallid lugejad. Võttes endale vastutuse kõigi nimel rääkida nimetan ma seda kollektiivseks sügisväsimuseks. Sellegipoolest on ilming häbiväärne usalduse petmine, üks suuremaid vigu, mis me kunagi teinud oleme. Saab ilmselt uuesti juhtuma.

Ma annan teile täna ilusaid pilte ära jäänud tulevikust, kuuekümnendate lõpu - seitsmekümnendate alguse "Horisontidest". Nendega kasvas üles minu ema Muudlum, kes arvas, et keegi maailmas ei pea enam jõule ega usu jumalat, aga seevastu hakkavad toimuma kosmoselennud ja võõraste planeetide koloniseerimine ja elu üldiselt läheb paremaks.

Balti soojuselektrijaam

Vanades "Horisontides" käivad teadus ja ulme häbenematult käevangus, kaugeid sihte ei kardeta, ajalugu, lingvistika, argipäev ja diamat-diskursus moodustavad ühtse ning nauditava terviku. Kohati on vahvaid nõukogudele omaseid viiteid ärajäänud asjadele. Üks number on peaaegu täielikult pühendatud mürale, selle kahjulikkusele ja vältimisele, peetakse plaani Tallinna ümber ringtee ehitada ja enamus kaubaveost linnast välja viia. Lubatud detsibellinäitajad on haigelt madalad, midagi 45st 25-ni. Vaata ka: ans. Mikronite hittlaul "Mis imelik masin see on", mis on vististi pühendatud mingile Lasnamäe tehasele, mis omal ajal hirmsat häält tegi.

Meie usbeki vennad muudavad oma maad õitsvaks aiaks

Samuti võib tähele panna, kuidas ajad ei ole niivõrd palju edasi liikunud, kui me ehk kohati arvaks. Juba tollal räägiti kliima soojenemisest ja eeldati, et troopika vallutab lähema saja aasta jooksul parasvöötme. Inimtegevusega nad oma tähelepanekuid siiski ei sidunud, lihtsalt arvasid, et kliima muutud. Üks teine kena tark nõukogude raamat ütles jällegi, et kliima muutumine on midagi, mida inimene oma eluea jooksul mitte märgata ei või, et see, mis muutub, on ilm, seevastu kliima muutumine võtab vähemalt kümneid tuhandeid aastaid. Teine asi, millest juba siis räägiti, oli see, kuidas tehnika areng kapmaades tööpuudust ja viletsust tekitab, selle asemel, et inimesi tööorjusest vabastada. See on ikka veel üks üsnagi aktuaalne probleem.

Lendav laev! Mul on tunne, et seda hullust nad tegelikult ära ei teinud. Nad tegid ära ühe muu hulluse - ekranoplaani, mis on põhimõtteliselt selline ujuv lennuk. Radar ei näe, tank tuleb välja, venelased on sees, on their way to take over the world yo!

Horisondi juures paistab silma ka värvide unenäoline kvaliteet, kena paks matt paber (mitte selline läikpaber, mis ei põle ega midagi ja kuhu peale trükitakse pornograafiat ja reklaami), väikese raamatu suurune formaat ja ilus ning mõistlik küljendus. Stilistika: kümme punga.

Ameerika kosmonaut.

Machu Picchu.

Ma ei tea täpselt, mis värk sellega on, aga vaadake, kui Joy Division ja Kraftwerk see tüüp on.

Hüdroelektrilaks

See on see, mis see ütleb, et see on

ta näeb midagi, mida meie ei näe.

Selleks korraks on kõik siis. Ma ei ütle, et sellist veel ei tule. See nõuab tööd, aga seda on lihtne teha. Veel lihtsam, kui revu teha. Ja te ju tegelikult tahate German Titovi skafandris lõusta ka näha? Kindlasti tahate.

PEATSE JÄLLENÄGEMISENI!