Meie tänases kultuuriruumis esineb paljudel inimestel probleeme. On võimalik ette kujutada kultuure, kus probleeme nii palju ei esine, nagu on olnud kultuure, kus ei ole tänapäevases mõistes puberteeti. Nois ühiskonnis on inimeste rajad lihtsalt palju ettemääratumad, igaühel on koht ja ta hoiab seda, iga tegevus sobitub süsteemi ja on sisse harjunud. On võimalik ette kujutada ka inimesi meie kultuuriruumis, kellel ei ole probleeme - mitte kunagi ei ühtki probleemi - aga need on mingid teistsugused inimesed vististi. Ma ei tea, kas mul on neile midagi rääkida ja ma ei kujuta hästi ette, kuidas nad seda oma elu elavad. Arvata, et üldlevinud mõõdupuu järgi on tegemist hea toimetulekuga.
Paljud inimeste probleemid liigitaksin ma väikeste probleemide alla. Väikese probleemi all ei mõtle ma midagi tühist. Ma mõtlen midagi, mis valdab kogu inimese elu ja mõtted suhteliselt pikaks ajaks. Väike probleem on väike sellepärast, et suur probleem on suurem.
Väikesed probleemid paistavad silma selle poolest, et nad lähevad mööda. Nii paari aastaga. Samuti on nad tegelikult omavahel vahetatavad. See tähandab, et inimesel on oma ellu mingit probleemi vaja, sest see on mingisugune mehhanism, mille läbi ta liigub. Kui ei ole probleemi inimsuhetega, siis võib olla enesehinnangu või eneseteostuse probleem (mis asi minust saab?). Võib ka olla probleem ühiskonnaga. Või mingitlaadi finantsmure või filosoofiline probleem. Kuna neil probleemidel on möödamineja iseloom, siis ei ole ka eriti tähtis, mis sa nendega ette võtad. Sa tegeled nendega oma peas. See on see, mida sa teed. Sa võid välja mõelda mingi programmi oma probleemiga tegelemiseks, mis võib, aga ei pruugi aidata. Võib juhtuda, et sa käid aasta aega kogu aeg väljas, et mingeid poisse või tüdrukuid sebida, aga suurt midagi ei juhtu, teine seevastu läheb välja kord kuue kuu jooksul ja saab sellega kohe hästi. Sama hästi võib olla, et sa saadad seitsmekümne viide kohta CV, mis osutub ebaresultatiivseks, ja siis pakub sulle tööd linnas kohatud pooltuttav. Üldiselt lahendub väikeprobleem neljal moel.
1) Sa lahendad selle oma resultatiivse tegevusega.
2) See lahendub ilma erilise jõupingutuseta iseenesest.
3) Sa mõtled selle peale suhteliselt palju ja lahendad selle oma peas (või tunnistad selle lahendumatuks), niimoodi, et sa ei pea selle peale enam mõtlema ja see lakkab olemast probleem. Mulle tundub, et inimene ei saa veeta igavikku mingi ühe asja peale mõeldes.
4) Probleem ei lahendu ning jääb ka tähtsale kohale sinu elus, kuid sa integreerid ta edukalt oma maailmapilti. Seega ei pea sa selle peale enam KOGU AEG mõtlema, sest ta on selgeks mõeldud ja ta ei paina sind eriti. (Sellisel juhul võib probleeme tekitada hoopiski probleemi lahenemine - tulevad meelde vana kooli eesti koomikud, kes jäid peale Nõukogumaa traagilist hukku suhteliselt abituks, sest kogu nende mäng ja set-up oli ehitatud suure rumala impeeriumi pihta ümber-nurga susimisele. Ilma tsensori sünge varjuta varajast kapitalismi pilada ei ole lihtsalt seesama tunne.)
See kirjeldus ei ütle, et üks käitumisviis oleks olemuslikult parem kui teine, vaid et nad on suhteliselt võrdsed. Sa teed seda, mis sa teed, sellel kas on või ei ole tulemusi. Sa tahad mingit tüdrukut, sa võid olla vait ja teha mitte midagi, juua ennast täis ja teha rumalaid julgustükke, teha sporti ja saavutada häid õpitulemusi või kirjutada talle viiskümmend meetrit meelehaigeid armastuskirju. Võid talle ka halvasti öelda. Kõigel sellel on mingisugune mõte taga, resultatiivsus kui selline on, well, on või ei ole, aga kahtlemata tekitab iga loetud tegevus mingisugust lisaväärtust. The way you deal with a problem is a lifestyle choice, an aesthetic choice, if you will. See, kuidas sellel, mida sa teed, tegelikult vahet ei ole, on umbes samamoodi, kui see, et tegelikult ei ole vahet, kas jumal on olemas või ei ole, või ei ole vahet, kas tegelikult on ettemääratus või vaba tahe.
Natsionaalsotsialistid ja Iisraeli rahvas.
Suur probleem on probleem, mille legitiimsust on mõttetu kahtluse alla seada. Selline probleem, millega mitte tegeledes läheb mitte ainult *halvemini*, vaid ka *vähem ägedalt*.
Umbes seitsekümmend aastat tagasi oli Kesk-Euroopas populaarne natsionaalsotsialismi ideoloogia. Tegemist oli sedalaadi sotsialistliku utoopiaga, kus kuldne tulevik ootab ainult ühte valitud rahvarühma. Teiste rahvaste osaks jääb seda rahvarühma teenida või orjata, kui vaja peaks minema aga Iisraeli rahva plaanitsesid nad kogu täiega ära tappa. Algul piinata, siis tappa.
Ja mõnda aega nad täitsa tegelesid oma unistuste elluviimisega, ja sellega on seotud meie kaks näidet suurest probleemist.
Esimene näide on katkend ühest sloveenia filmist. Ma ei ole seda ise näinud, aga teised on näinud seda minu eest. Istuvad sloveen ja vangilaagrist pääsenud israeliit. Israeliit räägib, kuidas natsid tema isa surnuks peksid. Tal on vist isegi mingit natside tehtud fotomaterjali. Koonduslaagri vangid seisavad pikas rivis, üks neist on teiste ees, natsid peksavad. Sloveen küsib, miks keegi appi ei läinud. Israeliit on hämmeldunud: "Me ei saanud minna, neil olid relvad!" Sloveen kõsib, kui palju oli juute rivis ja kui palju natse. Tuleb välja, et juute oli sadakond ja natse umbes kolm. Sloveen võtab loo kokku sõnadega: "Ma ei tea, mulle tundub, et te lihtsalt seisite seal ja vaatasite, kui su isa surnuks peksti."
See lugu räägib sellest, et tegelikult on sul võimalus ka vastu hakata, ja et see võib hea mõte olla. Sada alatoidetud vangi võidaksid kolme relvastatud natsi, juba puhtalt massiga. See ei tähenda, et neil hakkaks pärast seda kohutavalt palju PAREMINI minema, aga vähemalt ei ole nõnda, et sa seisad lootusetus olukorras niisama ja vaatad, kuidas asjad allamäge lähevad.
Mahatma Gandhil, India patsifistist revolutsionääril, oli teistsugune ettekujutus sellesama probleemi lahendusest. Vägivald oli tema meelest vale. Gandhi leidis, et oleks kõige parem, kui juudid massilisi avalikke enesetappe sooritaksid. Et selline teguviis kõnetaks Saksa avalikkust ja paneks inimesed Hitleri poliitika vastu protestima.
See lugu näitab meile, et patsifistlik kodanikualgatus on üks paha persega asi ja ületab suuresti seda, mida inimesed tavaliselt teevad. Samuti näitab see seda, et inimestel tuleb seada end valmis teistlaadi ebameeldivusteks, kui nad mõnda laadi ebameeldivusi vältida tahavad.
Mina ei käsitle praegusega probleeme, mida rahvamassid lahendama peaksid, ma käsitlen indiviidi probleeme, kuid minu suur probleem sarnaneb oma suuruselt eelpoolkäsitatutega niivõrd, et see ohustab inimeste elusid. Mitte sugugi alati surmaga. Võib ka sellega, kuidas kuni surmani saab suhteliselt nõme olema.
See jutt pidi ka välja jõudma selleni, kuidas va vana enesetapp, see ei ole mitte igal võimalikul juhul kuritegu looduse vastu, jõledus ja rumalus, vaid lahendus, mida tasub vähemalt vaagida, kaaluda ja oma suhtumine paika seada.
Itsemurha!
Viimast lahendust käsitleme me esimesena. Viimane, kõige radikaalsem lahendus on see mõistetavatel põhjustel – sealt edasi ei tule enam midagi. Seetõttu ei soovita ma inimestel sellega kergekäeliselt ümber käia, kui mitte muul põhjusel, siis isikliku analoogia omal – mulle tundub, et sellega, kui ma oleksin ennast seitsmeteistkümne aasta õrnas vanuses surnuks tapnud, siis oleks see olnud oluliselt nigelam eluvalik, kui täna ning praegu elus olla. Seega on mul mõned nõuanded, mis on muidugi subjektiivse olemisega ja ulatuvad välja minu kogemuste piirkonnast. Nimelt – esiteks – selle kiire asjaga, kui himu peale tuleb, võiks oodata vähemalt kolm head aastat. Selle aja jooksul võib mitu head probleemi ennast ise ära lahendada, inimesed sinu ümber võivad muutuda või ennast välja vahetada, maailmanägemus ja väärtushinnangud võivad muutuda. Samuti annab see sulle kolm aastat, mille peale tagasi vaadata ja südame ning mõistusega analüüsida – olid need nüüd elamist väärt, sai seal midagi tähtsat kogetud või tehtud ja kas see kaalub üles selle muu, mille pärast ma ennast ära tahan tappa?
Teiseks on justkui arutatud, et võiks vähemalt kolmekümnenda eluaastani oodata. Selle arutluskäigu vastu võib rääkida niisamuti see, et keegi arutajaist ei olnud sinnani veel jõudnud, aga selle põhjused on suhteliselt samalaadsed – seda maailma tuleks piisavalt hoolega vaadata, et mõista, ega sa millestki ilma ei jää, kui sa mängust lahkuda otsustad.
Siinkohal tuleb rääkida ka enesetapust meie kultuuriruumis. Üldiselt ei kiida me seda väga heaks. Oleks justkui häbiväärne või vaimuhaige teguviis või oleks tegu allajäämise või kaotamisega. Enesetapu täielik eitamine on enamasti seotud mõtteviisiga, et inimesel ei ole õigust seda teha, sest ta ei ole iseenda oma – nagu kristluses on inimese keha Jumalalt saadud vara, millega tuleb aupaklikult ning hoidlikult ümber käia ja totaalsetes riikides on su keha riigivara, mille tahtlik kahjustamine on sabotaaž, mille eest võid pähe saada nii sa ise, sinu mälestus kui ka su perekond. Tänapäeval tõlgendatakse inimõigusi, mille najale me oma asja enamasti ehitame ja mis on minu meelest suures jaos üsna mõistlikud õigused, siiski niimoodi, et inimese keha on üks nendest asjadest, mis on päris kindlasti tema enda oma. Ei saa aga öelda, et inimest ei vaadataks mõneti kui riigivara või ressurssi - ilmne on see, et inimesi keelitatakse lapsi sünnitama ja tervislikud olema selleks, et oleks töötegijaid ja et neid oleks võimalikult kauaks, et raha liiguks ja süsteemi ei peaks radikaalselt ümber tegema.
Ma ise ütleks, et peale selle, et inimene kuulub iseendale, kuulub ta veel ka maailmale. Aga seda kuulumist mõistan ma kahepoolse leppena. Kui inimene juba kaalutleb enesetappu, siis peaks sellele eelnema see, et inimesed ühiskonnana, inimesed üksikindiviididena, kunst, muusika ja loodus ning kõik muud asjad, võimalik, et ka ta ise - on talle pettumuse valmistanud, ei ole olnud piisavad, et nende pärast elada.
Aga enesetapp ei ole alati ning igas kultuuriruumis olnud häbiväärne allajäämine ja kaotus. Enamgi veel, tihtipeale on see olnud midagi, mis on osaks privilegeeritud klassile. Tuletame meelde noori vene dändisid, kes endale spliinist kuuli pähe lasid, sest kogu elu oli nagu üks suur going out, kus ei olnud tegelikult kunagi piisavalt lahe, või jaapani samuraisid, kes lasid oma soolikad välja kohe kui nõmedaks hakkas minema ja ebaõnnestumise mekk elule külge tuli. Või viikingisõdalasi, kes leidsid, et paras surm tuleb lahinguväljal vaenlase käe läbi ja kindlasti mitte kodus haigevoodis (nad leidsid ka, et nad surevad ennem nälga, kui kala söövad, sest kala on orjasööt ja kalapüüdmine on vähe pinget pakkuv ebamehine tegevus). Orjemalt tüübilt oodati kohati, et ta isanda surma puhul truuduse märgiks elust loobuks, aga kindlasti ei olnud see selline asi, mida ta omapäi ette peaks võtma. Niimoodi ei saa teha feodalismust ega kapitalismust, kus talupojad tapavad ennast kõrgete maksude pärast ära, või töölised väikeste palkade ja nigela elukvaliteedi pärast.
Ehk siis: ma arvan, et igaühel on õigus käituda nagu kuningas, mitte selles suhtes, et teisi tüüpe rõhuda ja valitseda ja lasta ennast kolm tundi hommikul riidesse panna, vaid valitseda oma elu üle, istuda perse peal, kui ta heaks arvab ja tappa ennast ära, siis kui tal muud paremat pähe ei tule. Kui me ei või inimest vastu tema tahtmist mingisse ruumi vangistada, siis ei või me teda vangistada ka maailma.
Aga sellegipoolest ei peaks vabasurm olema midagi, mida uisapäisa tehakse. Inimelu on potentsiaalne väärtus. Sellega on nii mõndagi muud peale hakata.
Meil on näituseks aegluubis-enesetapp. See on neile, kes ei hooli sellest maailmast piisavalt, et seal midagi teha, ega ka piisavalt, et lahkuda ja kes saadavad kasvõi omaenda sotsiaalse kuvandi suure kaarega põrgusse. See eluvalik on oma olemuselt radikaalselt nihilistlik maailmakriitika. Diogenes Sinopest naeratab selle peale ja nii mõnedki vanad pungid on just nimelt sellele rajale oma ühiskonnakriitikaga jõudnud. See on ulja enesehävituse, alkoholi ja narkootikumide valehäbita liigtarvitamise tee, ebatervislike eluviiside õnnis tee. See ei ole kindlasti kõige halvem asi, mis oma elust teha, see ei pruugi kõiki teisi väljundeid välistada ja selle pealt on põhimõtteliselt võimalik tagasi keerata, kui natuke liiga õudne hakkab. Nagu hariliku enesetapugagi, kui oma üritus üle elada, võivad teravad elamused panna sind maailma uues valguses nägema, niimoodi, et sellel ikka justkui oleks mingisugune mõte. Ja just samamoodi on vahel ka nõnda, et tagasiteed ei ole. Asi, mida säärase eluvaliku juures tuleb kindlasti meeles hoida, on see, et see samurai on parajasti suremise tee peal, isegi, kui ta seda ise suurema dramaatika vältimiseks ei ütle ja see, et teised inimesed säärast protsessi jälgima ja toetama peavad on rangelt vabatahtlik.
Ilmselt oleks paslik mainida, et see lahendus on kehtiv ka siis, kui vääramatuks loodusjõuks, millega rinda pista, on surm. Bulgakov oma kultusromaanis “Meister ja Margarita” annab Wolandi suu läbi kalarestorani mehele väga mõistlikku nõu. Kui sul on üsna täpselt teada, et elada on jäänud veel poolteist aastat, siis viimane asi, mida selle teadmisega tegema peaks, on põdemine. Selle asemel tuleks kiirreageerimise meetodil ümber häälestuda kõva peo lainele, tehes oma viimasest poolestteisest aastast võib-olla need kõige kõvemad poolteist aastat ja jätta imede juhtumine imede hooleks.
(Siinkohal tuleb lugejale südamele panna, et maailma paremaks mõtestamiseks ebaõnnestuma määratud enesetapukatset teha on halb mõte. Sa teed sellega enesetapu nõmedamaks, just nagu halb kirjanik teeb kirjanduse halvemaks.)
Kuid siiski: see ei ole kindlasti miski, mis sobib igaühele. Mõni otsib ka perspektiivikamaid väljapääse. Ka selliseid on.
Põgene!
Tänapäeva maailma juures on märkimisväärne see, et kuigi mingeid erilisi õigusi, mis igapäevaelus rakenduksid ja millest head meelt tunda, eriti ei ilmne, siis vabadustega on suhteliselt hästi. Eriti hästi on selle va liikumise vabadusega. Sa võid suht-koht minna kuhu tahad. INTERLOP ei hakka sind taga ajama, kui sa just mingi erilise jamaga hakkama ei ole saanud. See ei oleks majanduslikult mõttekas. Tihtipeale, kuigi sa võib-olla seda ise ei märka, on sinu probleemid kohaspetsiifilised. Ka siis, kui ei ole, võib õhuvahetus ikkagi head teha. Mastaapse probleemi korral ei pruugi seal kusagil mujal ka olla oluliselt palju halvem kui siin. Ja kohati võib ka olla, et halvemad olud teevad olemise paremaks. Selle all mõtlen ma seda, et masendus on selline kõrgema astme luksuskaup, mis tähendab, et sul peab olema aega sellega tegeleda. Kui sa hääletad ümber maailma ringi ja teed sööma eest tööd, siis ei ole sul reaalselt aega masendunud olla.
Kuhu võib minna?
Alati on võimalik teha nii, nagu Henry David Thoreau tegi. See on: ronis kuhugile maakohta, ehitas kohalikest materjalidest midagi onnisarnast, kasvatas sealsamas kõrval natuke vilja, vahel, kui tal midagi vaja oli, töötas veits naabrite heaks. Kogu värk võttis kuradi vähe ressurssi. Selline ürginimese printsiip. Istus oma majas, luges raamatut, kirjutas, vahel tulid sõbrad külla. Ta tegi seda õigupoolest küll ainult poolteist aastat, aga ei ole mingit põhjust, miks ta ei oleks võinud seda jätkata lugematu aja. Ta näitas sellega üles kodanikuallumatust USA poliitika suhtes Lõuna-Ameerikas ja see toimus üheksateistkümnendal sajandil. Ühtlasi näitas ta ka, et enamik inimesi teeb haigelt palju rohkem tööd, kui tegelikult enese ülevalpidamiseks vaja oleks. Ma ise oleks mitu korda parema meelega metsahulgus kui linnaparm. Ilmselt leidub isegi meie omal väiksel Eestimaal mahajäetud maamaju, ja isegi terveid mahajäetud külasid, mida saab põhimõtteliselt kasutada ja näiteks tuulemurruga kütta. Võimalus, et politsei su minema ajab on kaduvväike ja kui mingi omanik kunagi välja ilmub, siis ta peaks õigupoolest rõõmus olema, et keegi maja sooja hoidis. Need elavad nimelt siis kauem. See, et meil squattimisseadust ei ole, on pohkens. Hea mõte on vastu talve kõvasti asju sisse teha ehk hoidistada, sest paelte või odaga salakütti mängida võib olla keerukam, kui pealtnäha paistab. Üldiselt tuleb tunnistada, et ehkki see on meie kliimas kahtlemata võimalik, siis on selleks tunduvalt parema kliimaga kohti, see on: umbes kõik kohad.
Võib minna Austraaliasse tööliseks. Paljud teevad tänapäeval nii. Nad raiped on oma elatusstandardi nii kõrgeks ajanud, et keegi ei viitsi enam harilikke igapäevaseid töid teha, nagu poes asju müüa ja laos kaste tõsta. Kohutav tööjõupuudus on. Maksavad nad selle värgi eest kohalikus varsti hingusele minevas vääringus kolmkümmend tonni kuus või rohkem, millest jääb üllatuslikult palju kättegi. Ma arvan, et ma tuleksin sealt saja tonniga tagasi, kui ma aastaks läheksin. Sellise rahaga saab nii mõndagi teha ja vähemasti poolteist aastat niisama elada, kui sellega hoidlik olla. Kohalesõit maksab jällegi kümme tonni. Ma ei tee seda põhiliselt sellepärast, et mul ei ole tekkinud vaigistamatut vaimset sundi raha järele, ma pean ennast mingisuguseks kulturnikuks ja leian, et mul on siin midagi teha ja ma olen siit leidnud mõned päris kenad inimesed, keda on tihtilugu hea näha. Ja kuidagi äraspidiselt luksuslik tundub siin elada.
Mõnes mõttes mulle meeldiks, kui keegi enam kodumaal kaste tõsta ega poes süüa müüa ei tahaks ja et kõik inimesed sõidaksid Austraaliasse. Ma tahaksin näha, kuidas riik reageeriks.
Ilmselt toodaks ukrainlased sisse.
Vaesed ukrainlased.
Vaat nii. Siis on tõepoolest võimalik hääletada mööda maailma ringi, vahel mõnes kohas peatudes ja juhutöid tehes. Mingit tööjõudu on alati ja igal pool vaja. Ilmselt on võimalik ellu jääda ka juhutöödest hoolikalt hoidudes, aga juhutööd on mumeelest palju rohkem okei, kui igikestev aastast-aastasse grind. Ja mingid algelised oskused on igaühel või kergesti omandatavad. Seda elustiili viljeletakse samuti. Niimoodi näeb palju kohti ja inimesi.
Võib minna kuskile Indiasse või Aafrikasse mingiks vabatahtlikuks või mingitele lastele inglise keelt õpetama. Nad ei ole seal liiga nõudlikud ja see tundub olevat kõvasti kõvem, kui Eestis ettekandja olla või kaste tõsta. Võib muidugi ka olla, et mõned inimesed kannavad heal meelel ette või tõstavad kaste. Sellega ei ole midagi valesti. Valesti on siis, kui see on esimene, viimane ja ainuke asi, mida sa arvad oma eluga teha saavat.
Saab ka minna Hispaaniasse, mingisse hipikommuuni heina tegema (mandariinid kasvavad kolm korda aastas puu otsas ja saavad valmis ja majade vahel kakerdavad mingid pisikesed sead, kes ei ole suurt kellegi omad ja kelle sa võid maha lüüa ja ära süüa, kui tihkad ning viitsid, samuti kuulukse, et lõunamaade inimesed jätavad nii pikki konisid, et sa praktiliselt ei peagi endale kunagi suitsu ostma) või otsida kusagilt mingid lahedad revolutsionäärid, kellega koos pahade pihta püssi lasta. Ega needki ei ole maailmast täiesti otsa saanud.
Iseenesest on põgenemisest ka lihtvariant. See on lihtsalt teise riiki kolimine. See võib olla üllatavalt funktsionaalne ja sellega kaasneb ka lugu. Meil on siin üks prantsuse poiss, eks ole. Ta on mingitlaadi laulja või pillimees. Ta saab stipendiumi ühe saksa konservatooriumi jaoks, aga ta tüdruk hakkab piiderdama ega taha temaga kaasa minna, ega teda ära lasta. Poiss saadab stipendiumi kuradile ja võtab selle asemel pangalaenuga korteri ja hakkab mingit sitta tööd tegema. Pool aastat hiljem läheb tüdruk, kes talle selle jama kaela tõmbas, tema juurest ikkagi minema.
(See on üks äärmiselt kaunis lugu. Me näeme siin täiesti klassikalisi näiteid sellest, kuidas valed valikud su elu ära rikuvad. Valmistugem efektseks deus ex machina lahenduseks! Sa ei usuks, et see on võimalik!)
Poiss küsib konservatooriumi käest, kas võiks olla, et nüüd ta ikkagi tuleb ja saab oma stipendiumi? Tuleb välja, et saab küll! Ta läheb kohale, hakkab paremaks moosekandiks õppima, leiab endale uue ja ilmselt parema tüdruku, abiellub, saab endale saksa kodakondsuse, nad saavad lapse ja avastavad, et erinevate sotsiaaltoetuste kuhjumise tõttu ei pea kumbki neist vähemalt järgmised kaheksa aastat tööle minema.
Kui pank poisile vahest helistada püüab, ei võta poiss toru.
Ma loodan, et “Idioot 3” toob teile natuke lootusesära südameisse sel aasta pimedaimal kuul. Lõppeks kirjutasin ma seda oma kuus kuud.
