Wednesday, December 28, 2011

Lehto Pajola: Mida tähendab olla elus

Küsida „mida tähendab olla elus“ tähendab küsida „mida tähendab elu minu jaoks“. Või tegelikult, üldsegi mitte. Nimelt, „mina“ näol on tegemist ühe tavapärase sõnaga, mis küll tõele au andes, on teatud keeltes ja kultuurides omandanud ontoloogiliselt algupärase subjekti tähenduse1, kuid mis tegelikkuses osutab vaid sellele, mis praegu end väljendab. Seega arutleda eluolu üle, kas implitsiitselt või rõhutatult, mina-perspektiivist on umbes sama viljakas tegevus kui üritada endale elevanti müüa. Ent siiski, me ostame seda sama elevanti ning iga kord varjame teda sama uudsete või kulunud loosungitega kui hea tava seda ette näeb. Vahel küll asetame ta selliste loosungite taha, mis ajavad ka kõige imalama külafilosoofi punastama.

Selgitav märkus selle elevandijutu kohta. On olemas teatud küsimus, mis kasutab ära just nimelt keelelisi puudujääke selleks, et saata inimteadvuse metsikule transtendentsele rännakule avastamaks kas universumi saladusi ülemistel sfääridel, mõistmaks mina aluseid või lihtsalt selleks, et pidudel (pseudo)intellektuaalidel juhet kokku ajada. Nimelt küsimus: „mis on see mina, mis mõtleb, et ma mõtlen, et ma mõtlen... ad infinitum..?“ Kusjuures, inglise keeles oleks võimalik sellelaadse meditatsiooni nurjata vastates kas „the self“ või „my self“. Kahjuks eesti keeles puudub vastav termin. Sõnastik annab vaste „ise“, kuid kahjuks „ise’l“ puudub nimisõnavormile kohane iseseisvus. Vastates „ise mõtlen“ langetakse samasse lõksu, kuna „ise“ osutab eesti keeles „mina’le“, samal ajal kui inglise keeles „I“ pigem „self’le“. Kui saaks vastata lihtsalt „enes mõtleb“/“the self reflects“, siis oleks probleem lahendatud. „Mis see „enes“ siis on, mis mõtleb?“, -„See millele osutab sõna „mina“ ja see, mis praegu seletab“ ehk maakeeli „teadvus“. Kui tegemist on introspektsiooniga, siis küsiv agent ja vastav agent on alati sama. See, mis näib muutuvat („mina“), on tegelikult pidevalt sama osutus keset teadvuse voogu. Sama hästi võiks paluda endal „osta elevant ära“, „pole aega“, „ma saan aru, et pole aega, aga osta elevant ära“ jne, sest mõttekäik valgustab pigem teadvuse muutlikkust kui elevandi loomust. Nii töötab ka tihtipeale kodukootud elutarkus, mis pakub universaalse lahenduse spetsiifilistele küsimustele. Ükskõik, mis ka ei juhtuks tõlgitakse uus sündmus läbi mina-filtri, selleks et ta ei lõhuks välja kujunenud minapilti. Siinkohal oleks hea välja tuua kaks kuulsat tähelepanekut William Jamesi tsitaatide varamust. „A great many people think they are thinking when they are merely rearranging their prejudices“. „Belief creates the actual fact.“2

Samamoodi nagu kõik abstraktsioonid või üldistused peaksid põhinema empiirilisel materjalil, kõnetavad ka kõige levinumad elutarkused seda ühist, mida me kõik peaksime tajuma argipäeva kogemuslikus väljas. Seetõttu kukuvad enamasti välja need ütlused, mis jaotavad tegelikkuse paari või enamasse kategooriasse. E.g. „Inimesed jagunevad kahte rühma: need, kes on sellised ja need, kes on taolised[, peale minu, kes on hoopis isemoodi.]“ Antud argumendid on vastuvõetavad vaid erilistele inimestele või erandjuhtudele, kes haaravad ühtaegu nii impersonaalse vaatleja kui originaalse isendi rolli. Sama ekslik näib ka püüe hõlmata elu oma kõiksuses, sest sel juhul kaob sidus mõte või kokkuvõtlik narratiiv. Piisab vaid jälgida Lucky kõne Samuel Becketti näidendis „Godot’d oodates“, et mõista kui traagiliselt asjatu on üritada kestva olevikuga võidu joosta kinnistades seda deskriptiivsesse raamistikku3 . Kuid mis siis üleüldse alles jääb kui tõelises elus puuduvadki sidusad narratiivid? Stoilised kirjeldused „sellest ja tollest“, itkuvad read inimolukorrast, joovastavad püüdlused selle poole, mis hea või pelgalt nauditav, usk sellesse, mida ei ole võimalik tõestada.

Iga kord kui me viitame tegelikule maailmale, näime irduvat tegelikust praegusest. Me saame küsida episteemset kohta, kus mõte töötab, kuid mitte hetke, millal see teostub. Bergson tõdes vägagi usutavalt, et „me väljendame ennast paratamatult sõnade abil ja mõtleme enamasti ruumis“.4 Ütlused nõuavad ekstensiivset jaotust, kuigi sihivad enamjaolt selle poole, mis intensiivselt ajendab. Nõnda ka sünnib käesolev kirjutis ühest jälestavast impulsist, mida tõlgendatakse väljenduslikku ruumi, kus seda on võimalik omakorda lahata nii palju kui autoril jagub tahtmist ja sõnavara. Tekst säilitab oma dünaamilisuse ja uuendab oma vaatenurki, kuna autor käib aeg-ajalt suitsetamas, virgutab keha, parandab meelt ja kustutab üleliia kritiseerivaid seisukohti.

Kas see, et me ei saa kunagi tegelikkust lõplikult fikseerida tähendab, et me ei suuda mõista selle olemust? –Mitte päris. Mine välja, libastu, murra jalg ja sealt avaldub osake elu rikkalikust tähendusest. Mida kibedam valu, seda vähem tunned vajadust suhestada oma mina purunenud kondiga. Kas mind on üldse olemas kui jalast ähvardab miski könt välja turritada? Kas on üldse tähtis miks ja kus libastuti? Oh ei, kuid ajal lasub kõik see tähtsus. Tuleb veel pisut täpsustada, et silmas ei peeta argimõistuslikku Hegeli käsitlust ajast kui dialektilisest muutusest ega ka selle religioosset käsitlust tsirkulaarse tervikuna, vaid pigem arusaama ajast kui igavesest praegusest. Vahetu kogemus jaguneb vaid retrospektiivis sündmuste jadaks, kus kondivalu liigub varieeruva dialektilise pingena punktist tα punkti tω muutes oma sünteetilist loomust teesidena ja antiteesidena toimivate sündmuste järgnevuses. Käsitledes objekte ajas praeguse enesepiirangu seisukohalt kaob kausaalne ahel ja jääb järgi vaid intensiivne eneseväljendus („öaaaAAAaAä!“)5 .

Samas, ei ole ka tarvis lahti öelda sõnadest, poeetikast ja ruumist kui sellisest, sest tihtipeale meid ju liigutavad mõningad lõigud Koguja raamatust, kellegi filosoofiliset vaatlused või mõned luuleread. Pealegi, ilus arhitektuur on ilus ja esteetilised momendid mõjuvad kenasti. Üheks huvitavamaks lüüriliseks näiteks elu tähenduse kohta võib pidada 16. sajandi keskapaigas tegutsenud Lõuna-Druuvimaa krahv Karamjuzini värssi tema veidi ekstsentrilisest opusest „Karusnahkne kaunitar“: „Et kõrimärjuke ei lakkaks, oo kuldkihar, küll hommik pajatab Sul' eluvoost!“ (Viker Tõmaškin 1968: 27)6 Tegemist on mitmes mõõtmes särava vaimusünnitisega, kuivõrd see suudab vastavalt üldisele poeetilisele koodile kõnetada keelt elu kaudu samal ajal säilitades tõelise fiktiivsuse, kuna elu ei ole pelk ümberjutustus.

Väike seletus ülemisele täpsustusele. Igavene praegune võib küll kõlada esoteerilise mambo-džambona, kuid on konkreetsetele kogemustele laiendatav. Võtame näiteks depressiooni kui  tegeliku kogemuse peale minapildi lõpliku hävimist. Ma ei tea, kuidas ÕS defineerib „depressiooni“, kuid mina eristaks seda empiiriliste vaatluste alusel rangelt „masendusest“ kui raskest hingeseisundist, mis võib sellele eelneda. Prantsuse keeles [,mida ma ilmselt ei oska] kutsuks masendust seisundiks, mis tuleneb olukorrast, mil keegi on hõivatud, rõhutud, närviline, ülekoormatud ja seetõttu melanhoolne (pressé, nerveux, inquiéte jms). Depressioon oleks aga juba selline seisund, kus inimene on täielikult alla surutud oma ideaalide ja ümbruskonna poolt, kaotanud tahtejõu ja peegeldab ümbritsevat tühja kestana (dépressif). Viimases seisundis puudub erinevalt eelnevast selget mina ja  intensiivsus on asendunud ajatu ruumilisusega, milles on võimatu liikuda, kuna kõik osad jagunevad lõpmatuseni nagu Zenoni paradoks seda ka ette näeb. Tegemist pole meeleheitega, sest pole meelt, mida heita. Kuigi kõik objektid peaksid kohal olema, ei teki mingit pinget sest antiteesi asemel laieneb tees kaduvikku, mateeria kulub ja midagi ei sünni. Sestap võiks järeldada, et ruumist iseeneses ei piisa; on vaja mingit pingestatust või ehk seda, mida Bergson kutsus élan vital’ks, et tegelikkus toimiks. Taolist pingestatust oma lõputute (ka ruumiliste) variatsioonidega saaks kutsuda igaveseks praeguseks ning selles olevaid konkreetseid objekte igavese praeguse enesepiiranguteks. Kuid siiski, miks just igavene? Leian, et kuna „igavik“ on temporaalsetest terminitest kõige absoluutsema maiguga. Igasugune pilguheit minevikku või tuleviku ennustus sünnib praegusel hetkel. Või nagu Vanemuine laulnuks: „Ei ole keski eilses käinud ei ole keski homset kaenud.“

Kuidas see kõik elu tähendusse puutub? Autor pakub välja, et kui keegi suudaks subjektiivsel alusel märkida elu tähenduse või selle puudumise sellisel viisil, et see toimiks intersubjektiivselt igavese universaalse valemina üksikjuhtudele igas praeguses hetkes, siis oleks hea seda ka avalikkusega jagada. Seniks oleks selguse mõttes parem jagada elutähenduslikud kirjutised järgnevate rubriikide vahel: „Mina ja maailm“, „Elujaatav lalin“, „Pessimistlik mulin“, „Ilusaid asju“, „Tähelepanekuid nii sellest kui tollest“, „Võidujooks ajaga“, „Nii nagu asjad tegelikult on (päriselt ka!)“, ning mu isiklik lemmik „Apaatseid märkusi metatasandilt“.


1Nt Je pense donc je suis
2Mulle tundub, et James ei näinud viimast ütlust kuidagi pahatahtlikuna või manipulatiivsena, sest see on arvatavasti lühend tema pikemast tsitaadist „Be not afraid of life. Believe that life is worth living, and your belief will help create the fact.“
3Vt http://www.youtube.com/watch?feature=player_detailpage&v=b542GxhzYiw#t=2657s
4Bergson, H (tõlk. Margus Ott). (2006). Essee teadvuse vahetutest andmetest.Tallinn: Ilmamaa
5Igavene praegune 永遠の今 – vt西田幾多郎『私と汝』ja 『絶対矛盾的自己同一』Ehk mõni hea hing viitsib kunagi need teosed kunagi ära tõlkida.
6Vt peeglisse

Monday, December 26, 2011

Triin Tasuja: Mida tähendab olla elus (5/6)

.
Triin Tasuja
Learn to forget

Kuna tegu on kirjandusüritusega, tuleb kohe selgitada, mis on vahe elul ja kirjandusel. Mis on nende ühised ja erinevad omadused? Kust algab üks ja lõppeb teine? Kumb on tähtsam? Kumb on reaalsem? Kumb - päris või kirjatud - reaalsus on olulisem ja kelle jaoks?
Kui küsida minult, mida tähendab minu jaoks olla elus, võiksin ma vist isegi sellest raamatu kirjutada. Kirjanduse üks köitvamaid omadusi on, et see on nii etteheitmatult subjektiivne, tänu millele ei saa mõõtmise formaat kirjutaja eluvaadet kuigi karmilt vägistada. Mõõtmise formaadi all pean silmas hinnangute kaheldavat väärtuslikkust, mida ei saaks öelda päris elu kohta. Päris elus kalkuleerivad päriselt mingid numbrid ja need on väga tihti tähtsamad kui inimene oma individuaalsuses. Ja kuigi see on kokkuvõttes kõik väga paratamatu, sest meie liik on nii arvukas, ei muuda see üksikinimese elu sisuliselt kuigi palju lihtsamaks. Kui ma mõtlen keskmise inimese peale, kes saab miinimumpalka, elab üürikorteris (kus nii maakler kui omanik teda mõlemad tõenäoliselt rahadega üle on võimelised laskma), kelle ülemus võib olla lollim kui ta enda lõpetamata kesk- või kõrgharidus, kellel pole maakohta ja võib-olla armastuses ka ei vea, siis tuleb lihtsalt nutt peale. 
Elu loomulik osa on loodus, mille eelised on näiteks võimalus end tühjaks karjuda, kui rohkemaks aega pole; maal elades võib ka rahumeeli hulluks minna, sest metsa vahel ei ohusta sa oma kalduvustega üldiselt kedagi - võib lasta mõttel orgaaniliselt kujuneda ja kõige magusam eelis on näiteks inseneridel, kes saavad süsteemile selja keerata, ehitades omale ise elektrigeneraatori ja kaevust põhjavett urgitsedes oma vajadused rahuldatud saada. Rääkimata ise toidu kasvatamisest. Ja kuigi ma olen unistaja, pole see kõik üldse täiesti utoopiline.
Enda elus olemise tähenduse ülimaks tuumaks pean momente, mil suudan unustada ebaõigluse, ülekohtu ja paratamatuse traagika, mis kõik on nii igapäevaselt nüri ja alaline olnud võib-olla inimese olemise algusest saati. Aga leida maailmas koht, kus unustada, et riik ei hooli inimesest nii palju kui ta peaks, kus üks inimene ei abista teist nii palju kui ta saab või kus ei peaks igapäevaselt silmitsi seisma faktiga, et inimene on pigem loomalik kui jumalik olevus - alles need on eeldused elus olemise tundeks, sest mina isiklikult tunnen end iga kord veidi vähem elus, kui ma näiteks regulaarselt kohaliku toidupoe juures näen ühtesi ja samu kerjajaid. Inimesele on vaja kodu, ükskõik, kas ta elab numbrite või kirjanduse maailmas ja kodu tähistab enamasti kohta, kus tunda end turvaliselt, aga arutelu turva- ja ohustatusetundest on omakorda eraldi teema, millel, nagu kõikidel tähtsatel mõistetel, on isikupõhised tähendused. Elus olemine on hingeliselt vaba olek, milles puudub vaimne pinge, mis omakorda on pinnas kõikide ideede pühendunud kordaminekuks.

//
Loe ka:
Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)
Edvin Aedma: Mida tähendab olla elus (2/6) 
Eia Uus: Mida tähendab olla elus (3/6) 
Mihkel Kunnus: Mida tähendab olla elus
Jim Ashilevi: Mida tähendab olla elus (4/6)

Saturday, December 24, 2011

Jim Ashilevi: Mida tähendab olla elus (4/6)

.
Jim Ashilevi (foto: Jana Solom)
Olla elus tähendab magada ja ärgata. See tähendab olemist ühes maailmas – selleks maailmaks on keha. Ja see tähendab olemist paljudes eripalgelistes, erilõhnalistes maailmades – paikades, mis jäävad unenägude ette ja taha.

Olla elus tähendab olla pidevalt sama inimene, kes on sama vana. Ja näha tagasi vaadates end ühe teise inimesena, kes oli noorem.

Eile öösel lasi pesumasin pesuvee äravoolutorusse. Vannitoapõrandal olevast äravoolusõelast mulksus vett üles. Vaatasin seda. See ei tähendanud eriti midagi. Mitte midagi erilist. Ometi tundsin, et olen endiselt olemas. Et saan olla selle tunnistajaks. Ja et ema sünnitas mu. Ja kusagil on isa. Ja neil on emad ja isad jne. Ja nüüd olen mina siin. Üks elu. Üks minu näoline ja kujuline elu.

Ja siis on need teised lõputud elud. Teised inimesed. Ma kohtun nendega ja saan neile teha väga palju halba ja väga palju head. Ma saan ka kõik tegemata jätta.

Ja vahel sa kohtud teisega ja tema elu siseneb sinusse ja muudab sind tundmatuseni.

Ja sa ärkad järgmine kord üles teisena.

Igavene paigalseis olevikus iseendana, samas pidev muutumine.

Ja siis see surm, mis kuuldavasti ikkagi tuleb.

Mis see on?

Surm on ju ka rohkem nagu jutt.

Olla elus tähendab olla üks värv, kuhu, kui sa avaned, jääbki uusi, teistsuguseid värve sisse voolama. Need segunevad sinus. Sa muutud pidevalt ja vahel tundmatuseni, oskamata pakkudagi, mis värvi sa nüüd oled. Ja kas see on puhas toon või mitte. Ja kas sul on veel võimalus endale meeldida. Ja kas on võimalik, et sa oled kellegi lemmikvärv. Kellegi südame värvi.

Tulge segunege minus. Ja ma palun vabandust kui ma lähen valet värvi.

F-hoone tagahoov, Tallinn 10. juuni 2011

//
Loe ka:
Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)
Edvin Aedma: Mida tähendab olla elus (2/6)
Eia Uus: Mida tähendab olla elus (3/6) 
Mihkel Kunnus: Mida tähendab olla elus

Tuesday, December 20, 2011

Mihkel Kunnus: Mida tähendab olla elus

Ökosemiootiline paigakirjeldus?
 laiguke Pauluse surnuaeda objektiivselt subjektiivselt


„Ühe versta kaugusel seisis teemeistri maja. Teemeister, kes oli harjunud elama tühjuses, tülitses valjusti oma naisega, naine istus lahtise akna all, laps süles, ning vastas mehele sõimuvalingutega; laps omalt poolt näppis sõnatult särgisaba, kõike mõistes, kuid midagi rääkimata.

Lapse kannatlikkus julgustas Voštševit, ta nägi, et ema ja isa ei aima elu mõtet ning on ärritatud, laps aga elab ühegi etteheiteta ja kasvab lihtsalt piinaks iseendale. Nüüd otsustas Voštšev kõik hingejõu kokku võtta ja kahetsemata keha kulu vaimutöö peale kohe tagasi minna teemeistri maja juurde ning avaldada arukale lapsele elu saladus, mis tema vanematel alatasa meelest ära läheb. Nende kehad ekslevad automaatselt ringi, leidis Voštšev lapsevanemaid jälgides, nad ei tunneta põhilist.

„Miks te põhilist ei tunneta?“ küsis Voštšev läbi akna.“
(Platonov 1988:9)

„Samas ümbruses elab igaüks ometi eri maailmas. Sest vahenditult on tal tegemist ainult oma enda kujutluste, tundmuste ja tahteliigutustega; välisasjad mõjutavad teda ainult niivõrd, kuivõrd nad neid esile kutsuvad. Maailm, kus igaüks elab, sõltub kõigepealt tema maailmakäsitusest, seadub seega peade erinevuse järgi; vastavalt neile on ta kas vaene, lääge ning lame või rikas, huvitav ning tähendusküllane. Kui näit. mõni kadestab teist huvitavate sündmuste pärast, mis sellele elus juhtunud, peaks ta pigemini kadestama tõlgitsusande pärast, mis neile sündmustele andis selle tähendusrikkuse, mis neile sündmustele andis selle tähendusrikkuse, mida nad omavad tema kirjelduses, sest sama sündmus, mis vaimurikkas peas võtab nii huvitava kuju, oleks lameda igapäevase olendi käsituses ainult maotu stseen igapäevasest maailmast.“
(Schopenhauer 1994:8)


Ökosemiootiline välitöö:
Tartu, Pauluse surnuaed; 21.05.2007 pisut pärast südaööd.

Siin on vähemalt mingigi rahu. Tarmeko undamine ainult tüütab; küll kõrv harjub peagi ja lõikab selle maailmast välja.

Mul põlved valutavad. Ju said joostes põrutada. See tuleb sellest, et ma olen liiga raske. Mu ihu on alatasa näljane. Praegugi on. Mina ei sööks üldse. Söömine on mõttetu ja tüütu ajaraisk. Nagu mul paremat poleks teha kui magu orjata. Magu kirjutab mulle ette igati loomuliku ja loodusliku näljatunde, aga pingutama ja tõmblema pean ikkagi mina. Nälga kannatan ka mina, mitte va Loodus.

Siin pole midagi süüa; täiesti mõttetu koht. Vähemalt on ajutine pagu tänavalärmi ja teiste inimeste eest. Nad on tüütud. Mul on kõht tühi.

Kajakas kiljatas. Tal on Tarmeko katusel pesa. Jõllitab alati ähvardavalt, kui mööda kõnnin. Vahel isegi pikeerib ja teeb ründeliigutusi. Tõmbleb oma poegade pärast. Nagu mind huvitaks ta pojarajakad! Sel pole muidugi vahet. Kujutlusest piisab. Elusal piisab alati kujutlusest, et ärevuses piinelda.

Inimesel on vägev kujutlusvõime. Laps kujutleb voodi alla kolli ja piinleb selle kujutluse käes täiesti reaalselt; ema kujutleb oma võsukesele kooliteel õnnetuse, komandeerija oma kaaslasele armukese, reisija lennukile rikke ja visionäär inimkonnale huku ja kõik nad kannatavad täiesti reaalset piina.

Kiljatab veel. Meenutab kuidagi Poe maailma süngust ja igatsust. Ju ta on näljane. Linnud on alatasa näljased. Enamik loomi on. Arvatavasti jaguneb nende maailm enam-vähem kaheks – selleks, mis süüa kõlbab, ja selleks, mis on kuidagi ohtlik.

Albert Schweitzer ütles, et vahetuim kogemus on elu kogemus, et oleme elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada1.

See on ikka päris ignorantne väide. Jõudehetkel loodust imetleva tundliku vaimuinimese keskkonnakogemus on vast kõige vähemesinev keskkonnakogemus üldse. Levinuimad elususekogemused on vast „olen nälg, olen nälg, olen NÄLG!„ või „olen hirm“, „olen valu“, „olen janu“ – üldiselt „olen vajadus“.

Elu?!

On täiesti mõttetu keskenduda elu säilitamisele – lihtsalt elu, ilma igasuguste täpsustamisteta ja lisaklausliteta.. metsasalus sidistav linnuke on elus ja farmi kana - ratsionaliseeritud mehhanismi orgaanilise detail – on elus, samuti on elus lapstööjõud Tai bordellis ja elus on raamatukogus tuupiv tudeng, elus on ka paks tedretähnidega poiss, kellele kooli WC-s sokki suhu topitakse ja elus on armunud paar, kes higistavad üksteise peopesi, elus on 200aastaks vangi mõistetud sarimõrvar ja elus on kaelast allapoole halvatu.

Lihtsalt elu väärtustamine on praktika seisukohalt täiesti tühi sõnakõlks.

Orjav, nautlemist sõitlev sigimiskultus, elu! Elu! Peaasi, et elu jätkuks.. olgugi ta vormiks kasvõi igavene piin.. tuleb leppida sellega mis on! on paljude vanakeste „elutarkus“, kui võõrvõim küüditab, ole küüditatud, kui haigus pureb, ole puretud, kui söögiks pole midagi peale sita – söö sitta! Tuleb leppida sellega, mis on, see on nende pikaealisuse tingimus!, kannatlik tuleb olla! Kannatlikkuseks nimetatakse olendi võimet piinelda ilma selle vastu midagi ettevõtmata. Ptüi!

Elul on väärtust vaid niipalju kuivõrd on ta positiivsete tunnete subjekt.. ja positiivsed tunded kõige laiemas mõttes – lapse kilkest ja šokolaadi maitsest, seksuaalsest naudingust religioosse hardumuse ja müstilise ekstaasini.

Kas ma tunnen elusust a la Schweitzer? Ei, ma tunnen nälga ja mul põlved valutavad; ma pole elusus, ma olen pundar assotsiatsioone toidust ja näljast.

Siin on mullamuti hunnik, ei tea, kas mullamutt kügeleb seal kuskil elutahtest pakatavana, pisike must silmarudiment hardusest niiske? Vaevalt. Higistab mööda käike ringi ja proovib leevendada oma pidevat nälga; mutt ei tunne elusust, mutt on tükk orgaanikat intensiooniga „Vihmaussi!“.

Iga kevad näen ma siin puude all vähemalt viit-kuut kärvanud või kärvavat hakipoega. Ei teagi, kas kukuvad ise pesast välja või viskab täiskasvanu, kui kõiki enam toita ei jaksa. Linnupoegadel on väga kiire ainevahetus ja nad on püsivalt näljased.

Kuivõrd nautisid nad elu?

Vast isegi rohkem kui miljonid kolmanda maailma tõbitsevalt surnuks nälgivad lihatombud, kes kannatavad nende vanemate täislooduslikku kiima tõttu, olles pärinud elu, mis pole muud kui mõne kilo valkaine paari aastane piinlemine.

Ses mõttes on suurim teaduse antud, julgeks isegi öelda, et evangeeliumi suurusjärku lunastusvahend ravimite ja valuvaigistite kõrval, kondoom. Kautšukipuu surm lunastab (osaliselt) me ihu patu, aine libiido, mille saab ära hõõruda vältides kondoomi abil ihu uusi kannatusi või taga hullemaks – uue autonoomselt kannatava ainekämbu tekkimist. Nagu iga lunastus on see ka inimese võtta ja nagu näitab abordistatistika, on inimeselaps ka selles veel üpris saamatu.

Siin on veel suur rist. See on II Maailma Sõjas hukkunutele. Mu mõlemad vanaisad võtsid osa. Isapoolne oli mingi aeg sõjavangis. Kaalus koos riietega alla 50kg, ise umbes 180cm pikk. Nälg tegi oma töö.

Sõjad on samuti rohkem või vähem mao-orjamised. Tapetakse, et saada paremaid ressursse, allutatakse teisi, et sundida allutatute ihu allutaja ihu teenistusse; on palju ihaldatav kergendada oma ihu vaeva enese kooshoidmisel.

Teine vanaisa suri vähki. See on päris levinud surma põhjus. Inimesed on harjunud kuulma vähi diagnoosi kui surmaotsust2. Nad ütlevad, et vähk juba ei halasta, justkui oleks mõni asi mis halastab3! Halastus on fenomen, mida leidub mõnes inimeses. Seda loodusele omistada on müüdiline antropomorfism par ecxellence.

Kui inimesed jõudsid looduse tasakaalu rikkumisega nii kaugele, et selle tagajärjel laste suremus kahanes paar korda ja keskmine eluiga tõusis oluliselt, siis viimane mainitud tagajärg võimaldas üha sagedamini ilmneda sellisel looduslikul fenomenil nagu vähk.

1980ndate lõpus aretasid seda loodusliku fenomeni uurivad teadlased välja nn onkohiire – hiiretõu, mis kannab onkogeeni kõigis tüvi- ja keharakkudes ja millel areneb seetõttu ettemääratud ajal vähk (hea katseobjekti selle loodusliku fenomeni uurimisel).

Paljudele loodusearmastajatele tundus selline looduse rikkumine (hiir -> onkohiir) lausa uskumatu, šokeeriv barbaarsus, masinliku täppisteaduse moraalipimeduse tipp, panemata tähele, et inimene polnud siin kuigi novaatorlik, vaid oli lihtsalt matkinud Emakse Looduse julmust – loonud(/modifitseerinud) olendi(t), kes on programmeeritud paratamatult kannatama ja hävima omamata valikut pääsemisele.

Pole juhus ega iroonia, et tänapäevast tagasi-loodusesse!-mängu ehk ajateenijate (kes on kohanemisvõimelisimad ja vastupidavaimad inimliigi esindajad – kontrollitud tervisega noored mehed) umbes nädalast saatmist kultuurist ja tsivilisatsioonist puutumata loodusesse kutsutakse ellujäämiskursuseks.

Henry David Thoreau, kes paar aastat metsaonnis mediteeris ja ube kasvatas ning sellest evangeeliumihõngulise traktaadi kirjutas4, käest oleks paslik küsida, et kui elu metsas nii mõnus ja autentne tundus, siis mille pagana pärast ta sealt nõnda kiirelt tagasi tsivilisatsiooni rüppe ägama tõttas5.

Ma tean küll, kuidas mul praegu hea hakkaks – ma pean õppima oma looduslikku olemust, antud juhul siis nälga, nautima. See on enamasti ökoseestunute paatos – saavuta oma loodusliku minaga, iseenda loomupäraste juurtega harmoonia ja ela siis seda nautides!

Mida on mul sellistele öelda? Noh, eks õppige nautima looduse tegelikku olemust – nautige oma vanemate matmist, sest see on Looduse Kord, nautige oma ihu haprust, sest see on Looduse Olemus, nautige oma ihu valulist hääbumist vanadusest, sest see on Looduse Kord...

Ärge üritage suruda Loodusele pääle oma isekat visiooni pastoraalsest karjuseidüllist (Päikese kustumiseni?), sest kaduvus on Looduse Kord!

Õppige nautima lähedaste surma ja õppige ka nautima õlilaiku vees, õppige nautima nälga ja haigusi, õppige nautima kõige kadumist, õppige nautima kõiki kannatusi ja kogu elu on teil üks õndsus ja lust!

Kogu ökotamine on rajatud uskumusele, et n-ö looduslik tasakaal on midagi meeldivat ja head, nagu hävingut ja kannatusi, püsivat piina polekski ses olemas.

Veider kuidas üritatakse ratsionaliseerida, täpsemini: serveerida hardumust korrektse arutluskäigu järeldusena, hardust – eneseküllast tunnet, et elu on hea, et elu tuleb hoida ja kaitsta...

Nagu barbaarsus ja julmus oleks üldtunnustatud väärtustelt (need, millele üritatakse taandada oma seisukoht, mis hardumusest a posteriori võrsunud) tehtud ebakorrektse järelduskäigu tulem!?

Nagu julmus ja hoolimatus oleks teoreetiline eksimus!?

Julmus on reeglina suutmatus välja kannatada täislooduslikku nälga, hirmu, igavust vms.

Ja jahi- ehk tapmisinstinkt on täiesti looduslik6.

Eriti ekslik tundub taandada hardumust looduslikule autentsusele. Hardumus - see irratsionaalsuse puudutus-hõige, elusa lootuse puudutus9.

Loodusele taandades seda ei leia; loodusele taandades saab karvutu ahvi; mitte hardumuse.

Et see pettekujutelm edasi kestaks, on vaja üleilmset radikaalset ideoloogiat, mis lammutaks süstemaatiliselt ja üha kiirenevas tempos inimese tehtud parandused, et taastada-säilitada meeleheitlikult süsteemi, mis on vastuolus ajaga, elu protsessidega. Inimene elab selles ühiskonnas sisemises vastuolus iseenda loomupäraste juurtega.

Selle vastukaaluks pakun ma välja – nagu ma seda ise nimetan – hea hävinemise filosoofia, paradigma, mis võtab pöördumatuse omaks, sest see tähendab enda konkreetse elu omaksvõtmist nii nagu see on – pöördumatuna7.

Minu õpetus on igatahes universaalsem.

Loodus on näljane aine, mitte harras elutahe; Tolstoil oli õigus, kui ütles, et mida rohkem andume ilule, seda enam kaugeneme headusest. Väiksena ajasin ma pidevalt „eetika“ ja „esteetika“ sassi. Mul oli täiesti õigus.

Puutumatu n-ö tasakaalus ja mitmekesine loodus tekitab meis tugeva esteetilise elamuse; ja sellest, et loodus on ilus järeldatakse, et loodus on ka hea.

Aga see on vaid isanda positsioonilt, nagu Schweitzeri eetika on isanda-eetika; tema eetika on mitte tappa kui pole hädasti vaja! Schweitzeri eetika on eduka looduseallutaja eetika; hardumus on isanda-hardumus oma valduste ees. Kas suudaks ta imetleda ka elu heidetuna loodusesse, mis ei ole allutatud nt relvastamatult metsikus džunglis? Kas näeks ka reaalselt ähvardavas looduses ilu?

Ääh, idealistlikud täissöönud naiivikud.

Pea läheb uimaseks; see on siin tühja kõhuga passimisest. Mingid mõttetud puud, hakipesasid täis. Hakid on kõik täis sittunud. Päeval on ohtlik kõndida. Sajab lirts ja lirts, vaata, et millegagi pähe ei saa.

Puud on päris kõrged.

Ei tea, kas puud sirutuvad naeratelles päikesesse või üritab aine põgeneda selt ägavalt kivikeralt? Ehk ei sirutu puud valguse poole, ehk sirutavad hoopis ära.. ehk on elu valutava aine järjepidevalt ebaõnnestuv suitsiid ja diversiteet üha ümbersõnastuv eutanaasiapalve?

Lootis ju Pauluski, et kord lunastatakse kogu elav loodus8.

Inimene on nii mõnelegi liigile halastanud, sest inimene on üks kaastundlik loom.

Süüa pole siin midagi. On vaid mõned üksikud küünlad, millesse ööliblikad kõrbema lendavad. Hunnik riste ja kalmukive.

Tagumik jääb kivil istumisest kangeks. Nälg teeb tigedaks, istud sa remmelga all või plastmassist kontoris.

Lähen koju, seal peaks olema midagi süüa.



1 Schweitzer 1984:265
2 Sontag 2002
3 Gary 1992:84
4 Thoreau 1994
Siia sobib vast Blaise Pascali (1998:195) märkus stoikude kohta:
"Nad järeldavad, et inimene suudab alati seda, milleks ta on mõnikord suuteline, ja et kuivõrd kuulsusejanu suudab neid, kes kuulsust ihkavad, teatud tegudele sundida, siis võivad teisedki sedasama teha. See on palavikuline tegutsemine, mida terve inimene ei suuda jäljendada."
ja Rorty (1992:299) märkus nn vasakintellektuaalide kohta, kelle ponnistused olevat „lootusetu katse ühitada vaimuinimese spetsiifilisi vajadusi tema kollektiivi sotsiaalsete vajadustega.“
6 Kiili 2003:1726
7 Kvaløy (2005:529): „Nii nagu Lääne ühiskond, on ka Lääne ehituskunst rajatud uskumusele, nagu oleks aeg lõpuks peatatud, nagu närbumist ja surma ei olekski olemas.

Et see pettekujutelm edasi kestaks, on vaja üleilmset röövelmajandust, mis riisub süstemaatiliselt ja üha kiirenevas tempos maalt tema viimased varud, et säilitada meeleheitlikult ehitist, mis on vastuolus ajaga, elu protsessidega. Inimene elab selles ühiskonnas sisemises vastuolus iseenda loomupäraste juurtega.

Selle vastukaaluks pakun ma välja – nagu ma seda ise nimetan – hea kõdunemise filosoofia, paradigma, mis võtab lagunemise omaks, sest see tähendab elu omaks võtmist.“

8 “Loodus ootab pikisilmi Jumala laste ilmumist./…/Me ju teame, et kogu loodus ägab üheskoos ja on üheskoos tuhudes tänini” Rm8:19-22
sest “Kogu eluslooduse kannatuste koguhulk ühe aasta jooksul ületab kõik viisakad ettekujutused. Ühe minuti jooksul, mis kulub selle lause moodustamiseks, süüakse tuhanded loomad elusast peast ära; tuhanded teised põgenevad hirmust vingudes, et oma elu päästa; kolmandad pannakse närivate parasiitide poolt pikkamööda seestpoolt nahka; tuhandeid igat liiki loomi sureb nälga, janusse ja taudide kätte.” (Dawkins 2000:145-146)

9 De Sénancour: „Ma ei suuda iialgi mõistetesse sulgeda seda jõudu, seda suurust, mida miski ei saa väljendada; seda vormi, mida miski ei suuda mahutada; seda parema maailma ideaali, mida võib küll tunda, kuid mis paistab, et pole looduse tehtud.“ (tsit. James 2005:308)





Paigas endas pole midagi semiootilist, semiootiline on elava kogemus paigas, semiootiliselt saaks kirjeldada sellesse paika sattunud elusa tunnetuse kirjeldust. F-teadus kirjeldab paika surnult, loetledes kvantitatiivseid suhteid sarnaste ainegruppide vahel, kogemust ehk tähendust pole, on vaid suhted ehk mõõdud.

Võiks öelda, et oluline kogeda samu asju intensiivsemalt.

„Koge intensiivsemalt!“ näib paraku kuuluvat juhenditeklassi „absoluutselt õige ja absoluutselt kasutu.“

„Whitmanlik joovastumine rahuldatud tähelepanust maailma pelga olemasolu vaatemängu vastu on üks kõige fundamentaalsemaid viise tunnistada selle mõõtmatu tähenduslikkuse ja tähtsuse tunnet. Aga kuidas saavutada kogemuse elulise tähenduslikkuse tunnet, kui sul seda juba olemas ei ole? Selleks ei leidugi järgitavat retsepti.“
(James 2005: 316)

„mul oli rahulikku ja ärksat jõudeaega silmitseda üsna vagases ilmas hõredat lumesadu: kuidas helbed takerdusid suure pärna samblikus tüve külge või heitusid tagasi, vajusid madalamale või maha. Taipasin siis, et ma enne üldse pole Näinud lund, lumesadu ega midagi muud maailmas. /.../

Loomuselt see „teine olek“ on vähem-rohkem hämmastumus. Osalt selles, et inimene imestab, kuidas ta pole enne näinud, osalt selles, et ta Näeb. Tegelikult on maailm endine, kuid ometi ei ole enam midagi endine“ (Masing 1998:377-379)


Taotletava kirjelduse (ökosemiootiline) juures peaks püüdma mitte lahutada ennast keskkonnast, kirjeldada enese kogemust selles kohas ja oluline on juurde märkida enda seisundid, sest need mõjutavad aistitavat ülimalt olulisel määral, et mitte öelda domineerivad täiesti.

Nälg - ainult hall foon ja huviobjektideks märgid potentsiaalsest toidust. Näljasena ma ümbrust praktiliselt ei näe, kohe kindlasti mitte ei huvita mind liikide paljusus või mis linnuke laulab oksal; näljasena ma olen toiduhankimismure ning tige ja agressiivne kõige suhtes, millele mõtlen ja mis mu vajadust ei leevenda.

Paljusus on siiski elususes, mitte füüsikalises reaalsuses (kui siiski lubada selline dualism); see, mis tunne on olla (selles kohas) sõltub palju enam nt sellest, kas kogeja (pro vaatleja) on mugavalt riietatud ja kas tal on kivike kingas, kui sellest, kui palju liike ta ümbrus evib jne.

Lihtne on loetleda liike ja silmale nähtavat, ometi tunde seisukohalt on nahaga (ja/ehk millegi pertseptsioonilisega aistitav) palju olulisem. Kas ma siis öösel ei olegi selles kohas?

Kes veel peale (lääne-) inimese loetleks liike oma ümbruses?

Kui mul on nälg, on mu omailmaks toidupuudus loodetava leevendusega kuskil; kui mul on palav, on mu omailm palavus loodetava leevendusega kuskil; kui mul on kiim, on mu omailm iharus loodetava leevendusega kuskil; kui mul on uni, on mu omailm vire unisus loodetava võimalusega kuskil magada jne. Ajas kiirelt muutuv seisund (vajaduse spetsiifika) on see, mis annab ümbruse objektidele tähenduse, pole isegi liiast öelda, et teeb need objektid üldse olemasolevaks.

See siht aga üritab haarata elu fenomeni kogu oma haaramatus mitmekesisuses, ja nii, et siinkirjutajal on tugevaid kahtlusi selle sobitamisega akadeemilisse traditsiooni.


„Ühel päeval, ühel päikesepaistelisel tunnil, luusis Puhhov linna ümbruses ringi ning mõtles selle peale, kui palju on inimestes rumaluse pahet, kui palju on neis hoolimatust niisuguse ainulaadse asja vastu nagu elu ja kogu looduslik korraldus.
/.../
Tuul väntsutas Puhhovit oma elusate käte vahel nagu suur võõras keha, mis on avanud rändajale oma neitsilikkuse, kuid ei loovuta talle seda, ja niisugune õnn pani Puhhovi rinna mühinal paisuma.

See harimata maa abikaasalik armastus äratas Puhhovi südames peremehetundeid. Ta vaatas kõik looduse asjad koduse hellusega üle ja leidis, et kõik on omal kohal ja elab õiget elu.
/.../
Aga ta süda oli omase inimese kaotusest teinekord valus ja vaevas ning oleks tahtnud kaevata kogu inimsoo ühisele ringkäendusele kõigi ühise kaitsetuse peale. Neil silmapilkudel tundis Puhhov vahet enda ja looduse vahel ning kurvatses, surunud silmnäo oma hingeõhust sooja mulla rüppe ja niisutades seda hõreda tõrksa silmaveega.

See kõik oli päris, sest inimesel ei ole otsa ega äärt ja tema hingest ei saa mastaapkaarti koostada.“ (Platonov 1979:38-39)




1. Dawkins, Richard 2000 “Jõgi Eedenist” „Ilmamaa“
2. Gary, Romain 1992 „Elu alles ees“ „Perioodika“
3. James, William 2005 „Inimeste teatavast pimedusest“ kogumikus „Pragmatism ja elu ideaalid“ „Vagabund“ lk 297-323
4. Kiili, Jaanus 2003 „Süvaökoloogiline maailmapilt“ ajakirjas „Akadeemia“ nr 8 lk 1711-1734
5. Kvaløy, Sigmund 2005 „Elutervik ja aeg“ ajakirjas „Akadeemia“ nr 3, lk 515-552
6. Masing, Uku 1998 „Kuidas ma luuletan“ kogumikus „Meil on lootust“ „Ilmamaa“ lk 371-386
7. Pascal, Blaise 1998 “Mõtted” „Hortus Litterarum/Logos“
8. Platonov, Andrei 1979 „Meistri saamine“ „Eesti Raamat“
9. Platonov, Andrei 1988 „Auk“ LR 27-29
10. Schopenhauer, Artur 1994 „Elutarkus“ „Kupar“
11. Schweitzer, Albert 1984 „Kultuur ja eetika“ „Eesti Raamat“
12. Sontag, Susan 2002 “Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid” „Varrak“
13. Rorty, Richard 1992 „Pragmatism ja filosoofia“ ajakirjas „Akadeemia“ nr 2, lk 268-302
14. Thoreau, Henry David 1994 „Walden ehk elu metsas“ „Hortus Litterarum“

Monday, December 19, 2011

Nälg


Kaks nädalat pärast saksa uurimusgrupi avastust, et mitte ainult toitu süües, vaid ka toidu söömisele mõeldes rasvutakse - isegi kui ainult 10% intensiivsusel -, ei olnud ühtset rahvusvahelist positsiooni jätkuvalt kujunenud.

Esialgsed hoogsad rõõmuhõisked, et nälg on igaveseks kaotatud, nagu ka spirituaalsemad deklaratsioonid energiast ja kõige seotusest, olid vähemalt Läänes asendumas märksa segasema ja närvilisema seisundiga.

Mõned reaktsioonid olid kiired: välis- ja sotsiaalabi eelarved külmutati ajutiselt, toidusaated, -stseenid ja -arvustused toimetati meediast välja, avalikus kohas söömine kuulutati korrarikkumiseks.

Juba esimestel päevadel moodustusid tänavajõugud, kes rebisid maha need reklaamid ja sildid, mida kohalik võim polnud söögile viitavaks pidanud (loomad, talud, paljastatud kehad), korduvalt ka ette jäävate restoranide ja kohvikute vara rünnates.

Vastumeetmete kasutamist raskendas asjaolu, et toidust endast selle käigus mõelda ei tohtinud. Toidu söömisest, või "olukorrast", rääkimine oli nii eravestluses kui ka avalikkuses muutunud millekski sobimatuks, pääsmatuks, teist inimest koormavaks.

Olukord ise oli muidugi vältimatu, ja vaatas vastu peaaegu igast pilgust, ruumist, pealkirjast. Enamik inimesi olid siiski otsustanud oodata, kuni kõrgemalt selgem teadaanne tuleb. Oli praegu järelikult nii. Vaadati maha, söödi omaette, räägiti millestki muust.

Asutuste tasandil keskenduti positiivsetele meetoditele: tööpaigad täideti rahustavate piltidega, tänavad joviaalsete muusikutega, valitsus rääkis kindlatest edusammudest ja keskendumisharjutustest. Meelelahutus ja sport olid populaarsemad kui eales varem.

Aga keegi ei uskunud seda enam. Tehti kaasa, naerdi, kallistatigi, kuid mingi osa elust, mis oli seal varem olnud, oli nüüd kadunud. Maailma ääred olid välja lõigatud; igal inimesel, eraldi, üks ja sama kinnismõte, mida oli soovitav vältida.

Levisid kuulujutud. Kuidas ka uneajal võib rasvuda, kuidas inimesed olid toidule mõtlemisest sõltuvusse jäänud, psühhoosirisk, massirahutused, kuidas kuskil olevat võib-olla vaktsiin leitud. Kuidas valitsus rõhutab, et kõik on korras, ärge kartke midagi.

Oma keha ja mõistust hakati umbusaldama ja võõristama. Üha rohkemad kurtsid kroonilise iivelduse üle, alakaaluliste arv kasvas. Inimesed sulgusid oma tubadesse ("ainult kuni see mööda läheb"). Tänavad jäid vaiksemaks, tuled põlesid madalamal võimsusel.

Alles jäänud allikate märkmed muutuvad siinkohal lünklikumaks. Mainitakse ronge, piirikaitset, haigeid. Neljanda nädala keskel kirjeldavad mitmed sissekanded tugevat plahvatuste sarja, päev hiljem dokumentatsioon katkeb.

Saturday, December 17, 2011

Eia Uus: Mida tähendab olla elus (3/6)

ia uus, .
/Eelteadmiseks: tulin otse haiglavoodist Jimi lavalaua peale, olles jäetud ellu./

Uus-romantism. Uus-naiivsus. Uus-lihtsus. Uus-headus. Uus-siirus. Uus mina.

Kui me väikesed olime, ütles Jim, et olen tantsija žiletiteradel. Või klaasikildudel. Siis kõlas see hästi.

Ühel sellisel teral vaakusin ma tükk aega elu ja surma vahel, ning ma-olen-elus ja ma-olen-surnud tunde vahel (:

Praegu: ma olen elus.

Muidugi taandub see armastusele. Ilule.

See on siis, kui sa märkad ja hingad ja õhkad kõike... seda.

Seda, mis on väljas – ja sees.

Kui meri sisendab elujõudu, mitte sisista surmavõimu.

Või vann. Või gaasiahi (:

Või kõrgus.

Sõnad: hindama, väärtustama, imetlema.

LIHTSUS.

/Laulab:/
Homme parem kui eile, päev su pihus kui vesi –
voolab läbi sõrmede ja läinud ta on.


See laul sobis tänasesse kui valatult, ent avalikult laulda tundus mõeldamatu. Sõber ütles, et Eia, see ju ongi elus olemise tunne – sa ületad nii suure hirmu, nii paljude inimeste ees. Tõsi. Tunnen küll.

/Laulab edasi:/
Tähele sa ei pane kilde, mis sinu ümber,
millest kokku saab su soe ja väike maailm.


Paljajalu. Nurmenukud. Murelid. Hommikusöök rõdul. Mannapuder värske maasikamoosiga või pannkoogid õunamoosiga. Eine murul. Õhtune piknik rannal. Lõke. Sõbrad. Koer. Paat. Saar. Mees. Laulupidu. Muusika. Tantsupidu. Laul. Tants. Neoon. Jim. Kärri. Vätta. Udriku. Muha. Muhu. Vanaema. Kohvi piimaga. Suguvõsa. Õnn. Rõõm. Tõstamaa. Lugemine. Kirjutamine. Selgus.

SELGUS.

Paljajalu tantsija murul, liivas, meres.

RAHU.

//
Loe ka:
Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)
Edvin Aedma: Mida tähendab olla elus (2/6)

Wednesday, December 14, 2011

Edvin Aedma: Mida tähendab olla elus (2/6)

 .
Edvin Aedma
Subjektiivne teadvus, osa võluvärvilisest objektiivsusest.

///

Elus olemine tähendab näiteks võimalust avada hommikul silmad, et silma väliskihi molekulide pihta saaksid põrkuda footonid, mis on läbinud miljardeid kilomeetreid totaalset absoluutset kohutavat tühjust, et jõuda viimaks nägijani ning tuua talle sõnum valgusest ja värvilisest maailmast.

Täiesti objektiivsed ning ausalt maailmas ringi kihutavad footonid põrkavad silmade pihta, ning nende impulss kandub ajusse, kus see muutub subjektiivseks. See muutub elamuseks, fenomeniks, kogemuseks, mis on tajutav ainult silmad avanud elavale olendile.

Sagedasti võib kohata maailma jagamist objektiivseks (tõeliseks) ja subjektiivseks (ebatäpseks, ebareaalseks jne). Subjektiivsus on aga osa objektiivsusest, ning sellega vahetus seoses.

Kui liigutan oma kätt, näiteks selleks, et teisele subjektiivsusele näidata võimet enda keha liigutada, siis on tegu olukorraga, kus subjektiivsed fenomenid (soovid, tunded, mõtted, eesmärgid – informatsioon) mõjutavad objektiivset reaalsust, näiteks sellist mateeriast koosnevat fenomeni nagu käsi.

Kui kellelgi oleks võimalik saada täielik ülevaade kõigest, mida reaalsus, eksistents sisaldab, siis oleks üheks selle lahutamatuks osaks meie kõigi mõtted ja teadvused siin ja praegu. Meie teadvus on sama reaalne osa eksistentsist nagu näiteks gravitatsioon. Miks? Sest nad mõlemad on olemas ja neil on põhjus.

Igaüks meist võib öelda sellise lause: maailm -kogu eksistents- on selline nähtus, et selles eksisteerib koos muuga selline fenomen nagu mina ise.

Ja iga “mina” väiksemgi tegu on nagu üks värviline riba universumi vaiba keerulises sündmuste mustris. See on nagu laine, mille me laiali saadame, ning mis enda ette jäävat mõjutab. Näiteks, kui me rõõmustame ühte inimest, siis on tõenäosus, et soodustame sellega seda, et tema rõõmustab järgmist inimest jne.

Me tunneme kogu aeg mingit tunnet, näiteks olemas olemise tunnet. Või emotsioone nagu rahu, õnn, sõbralikkus. Iga meie tegevus peegeldab ja paljundab neid tundeid. Seega, elamisega kiirgame me endast pidevalt välja tundelaineid, mis levivad inimeste, subjektiivuste kaupa (ning jõuavad isegi teiste olenditeni, alustades koduloomade ja lõpetades bakteritega, keda mõjutab meie tunnetest sõltuv immuunsüsteem). Nagu päiksed, mis kiirgavad igas suunas footoneid, kiirgame me igale subjektiivsusele, kellega me kohtume, seda tunnet, mida me tunneme. Me võime seda teha väga otseselt (“ma olen õnnelik!”) või kaudselt, näiteks kehakeele, hääletooni või oma tegudega. Või siis läbi selle, millele me oma tähelepanu suuname – näiteks kas millelegi süngele või heledale.

Siinse mõtteavalduse eesmärk on inspireerida meid mõtlema sellele, milliseid tundeid me oma eluga paljundame ja peegeldame ja kuidas selle kaudu maailma tervikut mõjutame.

Hea on endalt küsida, millised on need tunded/emotsioonid, mida me kogeme ja levitame.

Kui me tunneme oma emotsioone ja omame neist ülevaadet, siis saame hakata nende vahel valima. Siis tekib meil võime näha, millist mõju me enda ümbritsevale avaldame. Kas levitame stressi, uudishimu, õnnelikkust, ahnust või näiteks headust?

Suures plaanis - me saame valida tunnet, mida tahame, et objektiivne maailm tervikuna tunneks.

///
Loe ka:
Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)

Monday, December 12, 2011

Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)


Juunis avaldati mu esimene romaan "Ma olen elus olemise tunne". Palusin sel puhul kuuel kirjanikul kirjutada ning Tallinnas ja Tartus toimunud raamatuesitlustel ette kanda mõtisklusi teemal "Mida tähendab olla elus". Viis olid nõus. Need juunised mõlgutused lähevad nüüd ZA/UMis ükshaaval eetrisse.

Tulemas:
Edvin Aedma
Triin Tasuja
Eia Uus
Robert Randma
ning yours truly.

Alustab Birk Rohelend


Birk Rohelend

Elus olla tähendab hingata. Tõmmata kopsud tänavatahma, vihmamärja asfaldi lõhna, seenemetsa kõdurõskust, kaneelisaiakeste lõhna, päikese poolt puudutatud naha ainuomast hõngu täis. Nühkida oma nina vastu beebi küpsiselõhnalist kukalt, toppida oma põsk lähedase inimese unesooja kaelalohku, kirtsutada nina, kui värskelt avatud siidri jahedad piisad sõõrmeid kõditavad. Hingata sisse jahedust, usaldust, mõistvust ja Roberti saledate sõrmede rullitud kirsitubakasigarettide maailma parimat suitsu, mis joonistab vabaduse taustale lillekesi ja südameid.

Elus olla tähendab tegutseda. Ärgata igal hommikul võimalikult vara, et aeg kätte ära ei sureks. Koristada, pesta, kraamida, triikida, vahetada mähkmeid, täita ja tühjendada piimapudeleid, lugeda hambaid, samme ja muhke. Tõsta asju kõrgemale ja kõrgemale, kuni need on nii kõrgel, et keegi ei mäleta enam nende olemasolu. Joosta toidukottide ja turvahälliga poe vahet, megapakk vetsupaberit kaenla alla surutud. Lõputult, igapäevaselt otsida kõige mugavamaid, ilusamaid ja odavamaid kingi, sukkpükse, bodysid, trussikuid, seelikuid, sokke ja suvemütsikesi, millel ei oleks kõva materjal, kriipivad tikandid, ebamugavad kinnitusvahendid ega lahtised osad, mida beebi võiks kätte saada. Päästa tuppalennanud põrnikaid, liblikaid, mesimumme ja kustukumme halvema saatuse eest ja möödaminnes tunda kaasa pisikesele beebiämblikule, kes on teinud su küpressi otsa peopesasuuruse võrgu ja ootab nüüd kannatlikult, et temast kümme korda suurem kärbes oma karvased jalad just sellele lapikesele toetaks.

Elus olla tähendab liigutada. Joosta tolmuses jõusaalis mööda kummi ja määrdeõli järele lõhnavat jooksulinti, samal ajal vaadata lameekraanil terendavat hiina märulifilmi. Tõsta krobelise pinnaga hantleid, üks, kaks, kaheksa, neli korda kakskümmend viis korda, et õigustada tundidepikkust küürutamist läpaka taga, sõrmenukkide krampi kiskudes. Tõsta lapsi vanni ja vannist välja, söötmistooli ja turvatooli ja toidupoe käru beebitooli. Kontrollida, et keegi haiget ei saaks. Kontrolida, et miski kusagilt ei pigistaks. Kontrollida, et kõik riided on puhtad ja õigesti nööbitud ja et Barbie-nuku kingad ei vedele põrandal, kust beebi need kätte saaks. Vuhiseda, suisa lõputult tuhiseda piimakruuside, püreetasside, lusikate, pudipõllede ja niiskete lappidega mööda korterit, enda järelt ei-tea-kust kogu aeg juurde tekkivaid piimakruuse, püreetasse, lusikaid, lapikesi ja pisikesi nunnusid okse- ja muidulögalärtse likvideerides.

Elus olla tähendab luua. Elada oma peas tuhandeid elusid ja lahendada tuhandeid probleeme, armastada, vihata ja tappa häid, halbu ja keskpäraseid inimesi. Ise valmistada uut reaalsust. Iga päev avastada iseend. Otsida, leida ja lepitada end leituga, tõstatada, avastada ja lahendada kõike, mida maailm sisaldab. Innustuda oma ideedest, üksinda tühjas ruumis hüsteeriliselt naerda ja väriseda õhtul teki all, kui pimeduse asukad vaimusilmas su jalgade juurde roomavad. Tunda, et oled vaid värav – oled toru, mida kasutavad sünniks kõige hullumeelsemad ideed, mida sa ise ei suudaks oma peaga kunagi välja mõelda. Karta, et kõik, mida sa ette kujutad, on päriselt olemas. Teada, et vahe sinu ja hullumeelse vahel on vaid definitsiooni küsimus. Ja tohutult nautida seda teadmist.

Elus olla tähendab unistada. Joosta mõttes mööda kastemärga muru, mis laiub üle lõpmatute šotimaa väljade. Vaadata kujutluse hämarais saalides üksiku eksinud kummitusega tõtt, kohendada oma paksu keret isikliku raamatutoa pruunis nahkses tugitoolis ja klimberdada nagu John Lennon oma valgel tiibklaveril oma isikliku Yoko Ono seltsis. Sõita oma peas Harley Davidsoniga mööda lõppematult pikka suvist maanteed, roosad juuksed kuklas lehvimas ja kannikale tätoveeritud „Issand“ või midagi muud sedavõrd napakat, et selle paljastamist õigustab ainult surm. Sõita üks kord sellelt neetud kaljult alla või võtta see kuradi üledoos, taskus vaid tühine paberilipik: „Please bury me next to my baby in my leather jacket, jeans and motorcycle boots.

Elus olla tähendab karta ja läbi kukkuda ja pettuda ja uuesti üritada ja ennast teiste järgi painutada ja haiget saada ja kõigest hoolimata ikka ja alati püsti tõusta ja edasi minna, tugevama ja targemana.

Elus olla tähendab armastada. Nii palju, kui võimalik. Märgata, vaimustuda ja loota vastuarmastusele, iseäranis siis, kui see on täiesti mõttetu. Tunnistada, jäädvustada ja avaldada oma armastust, iseäranis seal, kus see on täiesti kohatu. Armastada mehi, sest nad on uhked ja paindumatud ja nende jaoks kõlbavad ainult ideaalid. Armastada naisi, sest nad on hoolivad ja keerulised ja nende jaoks kõlbavad ainult nende ettekujutused. Armastada hulluksajavaid väikesi lapsi, kes panevad su kannatuse proovile. Armastada kibestunud ja kitsarinnalisi vanureid, kes panevad su inimesearmastuse proovile. Hoolida, aru saada ja andeks anda kõigile ja kõige eest. Armastada, armastada, armastada, kuni su südamest on järel vaid üks goddamn must auk keset kulunud ja kulutatud rindkeret, ja sa tunned, et sa ei suuda enam mitte midagi tunda, mitte midagi uskuda, mitte midagi loota. Siis sa tead, et sa ei ole enam elus. Siis saabub rahu, õndsus ja igavik.

Tuesday, December 6, 2011

AMONTILLADO


On ainus võimalus, et AMONTILLADO nähtavaks saaks. Minupoolsed vabandused, et sellega niii kaua läks, kuid nüüd on ta Teie ees ja Teie päralt. Kunst kuulugu rahvale.

Ajal on omad vabandused. Ootasime festivalide-menu, mis paraku jäi tulemata. No ei tule välja see endahaipimine. Meisterlik näitleja-ansambel ja profesionaalne kaamerameeskond seadsid omad (l)ootused. Lisaks universaalne unustuse ja ajahamba halastamatu iseloomu temaatika.. ja õuduslugude vanameister Edgar Allan Poe, kelle üks tuntumaid novelle stsenaariumi aluseks sai.

Kas võis olla saatuslik meie kangelaste, Asso ja Koidu piirkondlik kuulsus, mis välisriikides erilist elevust ei pakkunud??

Seda enam, kallis kodupublik, armas eestlane, ainult Sulle - The Untold Story of Asso Kommer and Koit Pikaro.
HOIATUS! Tegu on autorite fantaasiaga teemal, mis siis kui ..? Reaalsusel ei ole siin midagi pista.

Film võeti üles pea 2 aastat tagasi, nelja õhtuga. Tol ajal oli Kukumäel oma comeback tegemata, ei olnud veel jotafilmi, milles ta ellu jääb ega surnuaiavahi hauakaevurirolli. Elulooraamat oli veel trükikojas ja Kuku sombuste sügistuulte hall kardinal.
Oli kus ta oli, aga teda kätte saada ei õnnestunud. Asso oli muidugi AINULT temale jõukohane roll. Koidu rolli ootas Robert Gutman, mu naabrimees Väike-Ameerika tänavas, unustustehõlma vajunud vanameister. Filmist pidigi saama titaanide kokkupõrke viimne vaatemäng.

Jõulude lähenedes aga otsustas Gutman selle maailmaga hüvasti jätta ja nagu selle kaotuse tasakaaluks, tõmmati mulle järgmine hetk kõne - Kuku ise teisel pool toru ja pärima, et mis filmi ja mis rolli ma õieti pakun. Sealt kõik edasi juhatas saatus kätte.
Kadriorus asuv Koidula 23 maja on nüüdseks oma lagunevat ilu kaotamas. Aknaklaaside asemel on esimesel korrusel papid ja lauad.

See on minu kolmas koolifilm ja esimene, millel ka korralik kaamera- ja valgusmeeskond taga oli. Ka esimene mitte-minukirjutatud algstsenaariumiga film. Koolipoolne ülesanne oli ekraniseerida üks lühijutt. "Vaat Amontilladot" virtuoosne adaptsioon tänapäeva Eestisse valmis ühe ööga Robert Kurvitza sule läbi.

Ja väike faktike, mis sobib lõpetuseks filmi legendile lisada: PÖFFi Sleepwalkersi programmist jäi ta välja ettekäändel/hirmuga äratada liigset poliitilist tähelepanu ja Koidu pahameelt. Minu näppe aga pole veel keegi sahtlisse peksnud.

Väike foto-dokumentatsioon võtetest asub siin: http://amontillaaado.blogspot.com/2009/11/blog-post.html

Jah, igas tehtud töös näeb looja vigu. Pole sellest pääsu ka siin. Kuigi Poe on juba loomu poolest sünge, leian ma, et kunstiteose eesmärk peaks alati olema oma publikule positiivse laengu andmine. Andmine. Igas mõttes. Mitte võtmine. Püüdsin seda oma järgnevates töödes silmas pidada. Püüan endiselt. Sest see on vankumatu.

Nüüdseks paberitega magister ja BFMi lõpetanud, vaatan helge kuid ettevaatliku pilguga kevadesse, mil esilinastub minu diplomifilm.

Lisaküsimus kommenteerijale: Mis on eesti filmi ainulaadsus?

Tuesday, November 29, 2011

Top 4

Jaw-Droppingly Awesome Ways to Cast One's Mortal Shell

1) Assisted Suicide by Apex Predator (ASAP).
Wherein one pays the price of admission to a local zoo, then proceeds to the tiger's den, scanning for entrances. Having waited for the opportune moment (before feeding time), he or she jumps right in, rips his or her shirt off and yells: „Come at me bro! Come at me!“

2) Dance of the Knights
Wherein one makes one's way atop an apartment tower, massive boombox and 10 meters of sharp copper wiring in hand. Then he or she proceeds by tying one end of the wire around a sturdy pipe or elevator box, the other – in the shape of a noose – around one's neck. Then he or she presses play on the boombox, blasting Sergei Prokofiev's „Montagues and Capulets“ at max volume, runs and jumps off the edge, treating unsuspecting passers-by to the dynamic spectacle of he or she being decapitated mid-air, limbs and torso flying in one direction, head in another, accompanied by a giant rainbow of blood.

3) The Full Mishima 
Wherein one orchestrates a deliberately unsuccessful military coup – preferably fascist – and then proceeds by performing the assisted ritual suicide known as seppuku. Weather or not he or she deliberately fails at rousing the troops with one last desperate speech in between these two, is a matter of taste.
 
4) The Estonian Exit 
As this list is meant as a literary device ONLY and in no way or shape encourages actual suicide -  especially by the means listen herein - we will not divulge the secret of the fabled Estonian Exit. It would simply be too inviting for young and impressionable minds.
  

Monday, November 28, 2011

Hardo Aasmäe, tagurlik kodanlane


Hardo Aasmäe, entsüklopeediliste teadmistega inimene ja “visionäär”, on Eesti ajakirjanduse go-to guy, arvamusliider juhuks, kui mingi üleskerkinud teema vajab käsitlemist. Ta on “vabamõtleja”, seistes näiliselt kõrgemal poliitilisest lehmakauplemisest. Lisaks sellele näeb ta välja mõmmilik-vanaisalik ja tundub sõbralikuna, justkui tark patriarh, rahvamees (seda muljet tugevdab ka tema lumivalge juuksepahmakas). Aasmäe teab palju ajaloost, olles lugenud hunnikute viisi raamatuid. Ta kuulub peale Tarkade Klubi ka Rooma Klubisse.

Rooma Klubi on mõttekoda, mille liikmeteks on ka Mihhail Gorbatšov ja Hollandi kuninganna Beatrix. Selle organisatsiooni pakutavad lahendused on enamjaolt hägused, igasuguste trikkidega välditakse klassivõitluse primaarset tähendust ajaloos, kuskil ei mainita Karl Marxi. Selle asemel aetakse üldiselt neoliberalistlikku ja udust jama “uuest teest maailma arengus” jms. Rooma Klubi on “mõttetalgute keskkond ning uurimiskeskus, mis keskendub loovusele ja algatusvõimele”, “grupp teadlasi, ökonoomikuid, majandusinimesi, kõrgetasemelisi avaliku sektori töötajaid, valitsusjuhte ja endisi valitsusjuhte üle maailma”. Nagu Bob Dylan laulis: “You don’t need a weatherman to know which way the wind blows” – Rooma Klubi pole kindlasti tööliste sõber, kuid samas pole see ka padureaktsiooniline.

Puhtempiiriliselt on Hardo Aasmäega kõik enam-vähem korras. Ta teab hämmastavalt palju fakte. Küsimus on selles, kuidas ta neid fakte tõlgendab, millise maailmavaate ta nendest loob. Uurides seda tõlgendavat aspekti, lugedes Hardo Aasmäe sõnavõtte ja intervjuusid, tema arvamusi maailma asjadest, avaldub ilmekalt tema järjekindel ja süstemaatiliselt tagurlik ideoloogia. Sõbralikult mõmmilt maski maha rebides tuleb ilmsiks reaktsioonilisusest kisendav mustasajaline konservatiiv, kes oma värvikamatel hetkedel läheneb krüptofašismile.

Aasmäe ja kapitalism

Hardo Aasmäe on öelnud: “Kapitalismi tänasel mudelil tundub olevat võhm väljas. See on vedanud inimkonda väga hästi kolmsada aastat. See on elujõuline vaid tarbimise kasvu tingimustes, aga jõukas maailm, mis on olnud selle eesotsas, ei suuda rohkem tarbida.” Ta jätkab: “Kõige tipp on õhu müük ehk süsihappegaasikaubandus, kus kaupa õigupoolest polegi. Tarbimist mõeldakse üha rohkem välja. See on kapitalismi mudeli lõpu algus. Üleminek uuele mudelile võib kesta ehk sada aastat.”

Aasmäe kriitika on näiliselt progressiivne, ta selgitab kapitalismile omast pidevat akumulatsiooni ja turgude otsimist, uute vajaduste väljamõtlemist. Kas sellest võiks järeldada, et Hardo Aasmäe tahab kapitalismi asendada millegi sotsialismilaadsega, isegi kui see tuleks ilma revolutsioonita, “saja aasta jooksul”? Vastus on ei: “Aasmäe hinnangul praegu täiustatakse kapitalismi aurumasinat, kuigi tegelikult oleks vaja mõelda kapitalismi reaktiivmootori peale” (minu kaldkiri).

Seega, kapitalismi huku asemel, rõhutute vabanemise asemel kurnavast oravarattast sotsialismi kaudu, propageerib Hardo Aasmäe “Kapitalismi 2.0″: uut, tehnoloogilisemat, säästlikumat kapitalismi – kimäärlikku Inimnäolist Kapitalismi, mida on aja jooksul otsitud ja otsitakse edasi kui Püha Graali, kuid mis de facto tähendab reformeeritud kapitalismi. Siin avaldub tema idealistlik naiivsus. Aasmäe oma ühiskonnateadusliku haridusega peaks teadma, et kapitalismi seadused sõidavad teerullina üle igasugustest “planeeritud uuendustest”, kõiksugu mõttekodade ja Rooma Klubide ilusatest lahendustest. Kapitalismi seadused eiravad reformistlikke suunamispüüdlusi sama jultunult, nagu antagonistlik lõvi eirab taltsutajat, või nagu autobuss filmist “Kiirus” eirab liiklusreegleid. Niisamuti kui too autobuss, sõidab kapitalism – juhul, kui seda vägivaldselt ei kukutata – hiiglakiirusega kokkupõrke suunas, ja sel puhul ei õnnestu idealistlikel Keanu Reeves’idel bussi enne õnnetust reisijatest evakueerida.


Kapitalistliku reaktiivmootori suunas

Tee selle “uue mudeli” juurde saab olema okkaline. Siin on Hardo Aasmäe nõus Angela Merkeli, Jürgen Ligi ja teiste neoliberaalidega: “me kõik” (ehk siis peamiselt töölised) peame kannatama kärpeid ja alanevaid elustandardeid. Hüvasti heaoluühiskond! Pensionäridel tuleb unustada oma “kõrged ootused” ja töötada kuni surmani, kokkukukkumiseni Maxima lihaletis. Sest selline on karm reaalsus, pole midagi teha.

Hardo Aasmäe ideoloogia avaldub sümptomaatiliselt ühe küsimuse vastuses ajakirjanikule:
Ajakirjanik: “Kust on tekkinud, ja Vene teadlaste arvates puhkeb peagi lausa õitsele, maailma uus panganduskriis?
Aasmäe: “Eks siingi ole oma süü just nende abivajajate arvu suurenemises. Kõrgelt arenenud riikides on tegemist vana majandusmudeli säilitamise agooniaga, kus ei taheta vanast elustandardist loobuda. Seda ei saavuta aga muidu, kui uue raha laenamisega. Nii ongi minu arvates pool maailma, suur osa keskklassist ehk kuldsest miljardist, elanud üle jõu, isegi USA.

Siin, selles väga tähtsas küsimuses, on ta kas halvasti informeeritud või – mis on tõenäolisem – teadlikult valelik ja hämav. Siin hakkab tema meeldiv rahvalik mask maha tulema ja selle alt avalduma jõhker klassipositsioon. Kas Hardo Aasmäe, tuntud mälumängija, suur lugeja ja faktide sõber, on arvesse võtnud neid statistilisi fakte: sel aastal hindas Maailma Jõukuse Raport, et 2010. aastal kontrollis 103 000 inimest 36,1% maailma rikkusest (võrreldes 35,5 protsendiga 2009. aastal). Inimeste arv USAs, kellel oli investeerida rohkem kui miljon dollarit, tõusis 8,3 % võrreldes aastaga 2009. Globaalne miljonäride ja miljardäride raha hulk suurenes 9,7% – 42,7 triljoni dollarini. Tendentsid rikkuse kontsentreerumise suunas toimuvad igal pool maailmas. Need numbrid, need faktid näitavad selgelt, et me pole “kõik ühes paadis”; ei – kapitalistid on luksuskaatrites, rüüpavad šampanjat ja irvitavad tööliste katsete üle hoida veepinnal armetuid parvekesi. Süüdistada keskklassi ja abivajajaid “üle jõu elamises” ja kriisi tekitamises on silmakirjalikkuse tipp!

Kas hr. Aasmäel kui “visionääril” on välja pakkuda viis, kuidas seda hiiglaslikku rahahulka – mis on saavutatud tööliste suurenenud ekspluateerimise ja finantsspekulatsioonide arvelt – veidigi ümber jagada, kuidas seda meeletut ebavõrdsust natukegi vähendada, selle asemel, et süüdistada pensionäre ja teisi kapitalismi kriisi ohvreid?

Ei, selle puhul kõlab temalt tähenduslik vaikus.


Maaslamaja löömine

Hardo Aasmäe neoliberalistlikud lahendused kriisile käivad käsikäes tema spenglerliku pessimismi ja poliitiliselt korrektse, kultuuripõhise, ajakirjanduse poolt aktsepteeritava rassismiga (millest tuleneb universalismi ja eri kultuuride kooseksisteerimise väidetav võimatus). Tema “multi-kulti” ja immigratsiooni vastased banaalsed tiraadid ei erine põhiolemuselt massimõrvar Breiviku omadest. Samuti on Aasmäed selgelt mõjutanud neokonservatism ja Samuel Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke jaburus, mis väljenduvad näiteks islami orientalistlik-essentsialistlikus käsitluses. Nendes hoiakutes sarnaneb ta teiste “tavaliste kahtlusalustega”, kellest tuntuim on Eesti filisterluse dojään, wannabe-Napoleon Mart Helme.

Süstemaatiliselt ja kiuslikult lajatab Hardo Aasmäe ajakirjanduses hoope prekariaadi, vähemuste, kõige vähem kindlal alusel olevate ja enimhaavatavate ühiskonnakihtide pihta: olgu nad mustlased, “siestat pidavad” lõunaeurooplased, geid, immigrandid, Eesti venelased jne. Seda tehes puhub ta aina lõkkele väikekodanluse hulgas niigi hõõguvat viha nende vastu, jättes tegelikud süüdlased (praegusel juhul finantskapitalistid) rahule. Aasmäe argumendid on pakendatud respektaablisse, “tavamõistuslikku” paberisse, nii et tema “käed jäävad puhtaks”; ta tegeleb osavalt reaktsionäärliku koeravile puhumisega, varjudes Targa, Kontemplatiivse Vanamehe rolli taha. Selle asemel, et ühiskondliku arvamusliidrina seista vastu kriisiaegadele omasele hiilivale fašismile ja kasvavale ksenofoobiale, valab Hardo Aasmäe äärmise vastutustundetusega hoopis õli tulle!

Saturday, November 26, 2011

Ära tee metssea moodi tööd

mängi parem arvutiga mängusid 

Foto:Krõõt Tarkmeel
See on tellimuslugu. Martin küsis mu käest, kas ma tahaksin kirjutada arvutimängudest. Ma ei oska ju, vastasin mina, ma olen mänginud ainult Baldurit, Arcanumit, Heroest ja noh, Fallouti. Kirjutada niimoodi teaduslikult nagu Rostov või Robi ma nagunii ei oska, oskan ainult Mudlumi moodi. Tegelikult ma olen sellest muudlumi moodi kirjutamisest juba veidi tüdinud, kerge imbetsilli tunne tuleb peale. Sellepärast ei tule selle loo pealkirjaks sugugi Mudlum ja arvutimängud.

Alustada tuleb muidugi iidamast-aadmast, sellest kuidas meieni üldse jõudis arvuti ja sellega koos arvutimängud. See oli nii: kasiinoprints Konn võttis BIG-ist 30 tuhat laenu, poole maksis võlgadeks, poole eest ostis tutika arvuti. Aasta oli siis, ma pakun 2000? Võis olla küll nii. Arvuti oligi selleks et mänge mängida, sest internetti tol ajal veel ei olnud. Mängud sai Konn oma kullasepast sõbra käest. Sellele samale sõbrale müüs ta mõne lühida õnnerikka kuu pärast meie ikka veel tutika arvuti, et jälle mingeid võlgu maksta, aga nüüd juba ainult 8000 eest. Ja seda raha maksti talle tilgakaupa aasta jooksul:= Vaene väikeluiks pidi käima mu arvutiga tuttavaid pidi külakorda, et oma mängu mängida. Ta nõustus isegi lapsi hoidma.

Mänge oli terve pinu aga me mängisime alguses ainult Heroes kahte. Istusime igal õhtul poole ööni arvuti ees, mängides kolmel käel heerost, seni kuni ka öösel magades silmade ees ainult ratsanikud kappasid. Väärt mäng, me mängime seda Muhus olles siiamaani, vanas arvutis on olemas nii Heroes II kui III. IV on jama  ja viiendat 3D-mängu ei suuda vist keegi mängida. Esimeses seevastu on tüübid pirrakad! Suured nagu päris monstrid kohe! Taktikamäng. Mul on tunne et mina olin ikka kõige kõvem. Luiks läks kogu aeg liiga väikeste jõududega võitlusesse. Aga jällegi kui oli mingi eriti raske lossipiiramine, siis lasin mina tal proovida, sest ta kasutas loitse osavamalt ja oskas ka kaitsta paremini.

Baldurit ei puutunud alguses keegi. Eks teda prooviti aga tundus kohutavalt nõme olevat. Ma keeldusin tükil ajal seda mängimast, siis kui Martin juba mängis, väites et see venib aegalselt nagu tatt ja mina seda ei mängi. Ma proovisin mitu korda aga ümber Candlekeepi lonkimisest ma kaugemale ei jõudnud. (Martin mäletab, et ta tahtis õ u d s a l t Baldurit mängida. Balduri revu oli ta juba paar aastat tagasi maal, naabritüdruku pool Meie Meelest lugenud. Põhiliselt avaldas see muljet ning huvi saladusliku tähekombinatsiooni D&D pärast, mille kohta Mudlum oli juba mingi aeg varem Ekspressist uurinud, et too on nagu selles Tolkieni maailmas ja et nad mängivad, et nad on nagu raamatutegelased, mis tundus kuradi kõva, ehkki selgusetuks jäi, mismoodi siis täpselt. Well. MLjun)

Aga  lõpuks võtsin oma meelekindluse kokku ja läksin laia maailma. Gibberlingidega võitlema. Mina olin esimene, kes avastas, et selles mängus tuleb kõik kaardialad toll-tollilt läbi kammida. Ma olin eriti elevil ja õnnelik selle üle, et igale poole on peidetud väikesi krutskeid, +1 relvi ja igasugu muid toredusi. Surnud kassi kandsin terve mängu kaasas. See maid mööda rändamine nõuab julgust ja osavust, sest alguses on iga hunt, karu ja hobgoblin su surmavaenlane. Kui ma ükskord peale hakkasin, siis enam pidama ei saanud,  järgmine aastakümme möödus enam-vähem Balduri tähe all. Selle ajaga kasvasid peale uued mängijate generatsioonid.

Kui ma siinse kirjatüki lõpetan, siis otsin võib-olla mõne vana mänguseivi välja ja teen seda veel. Möcal jäi mäng pooleli, ta ei leidnud enam Bandit Campi üles,  oli vist valed inimesed maha koksanud, peaks proovima selle asja ära lahendada. Mis ei tähenda, et ta oleks ainult nii natuke mänginud, talle meeldib teine rohkem, iseäranis mitu korda on ta mänginud teise mängu lisa ja esimesega on ta ikka linna välja jõudnud aga neljas plaat oli katki või kadunud, ühesõnaga kogu aeg on mingi jama. Nüüd ei saa enam niikuinii plaatide pealt mängida, sest CD-drive on tuksis.

Nii, mis siis on BG juures kõige tähtsam? See, kes sa oled. Mitte ilmaasjata ega juhuslikult ei mängi ma seda alati mõõgakangelasena, peaaegu alati olen ma human, vahel harva mööndusena ka half-elf, ühe korra olen vist vibulane olnud. Martin on jälle peaaegu alati võlur - mina mitte kunagi. Ka Arcanumis olen ma alati tehnikatüüp ja tema wõllori-onu.

Tüki aega ei osanud ma loitsudega üldse midagi mõistlikku peale hakata ja eks need esimese balduri loitusud ole ikka magedad ka - kas keegi ütleb mulle, milleks ja kas üldse on mõtet kasutada color sprayd? (Color Spray võib hea õnne korral vainlasenaha pikali panna, isegi mitu, ehkki maag on muidugi klaasist tehtud, nii et seda tuleb oskuslikult kasutada - MLjun.) Loomulikult olen ma chaotic good, ühe korra mängisin paladinina ka. See, kuidas sa mängu mängid näitab mõndagi ka mängija kohta. Konn mängis Arcanumit niimoodi, et ta kõndis selles pruunis tulupis mööda metsi ringi ja tappis karusid, kuni oli juba mingi level 11, ilma et ta oleks kordagi mõne linna lähedalegi jõudnud! Seda  vist mängutegijad ei osanud ette näha, et nende Chosen One on nomaadleva eluviisiga karutapja, kellel pole oma missioonist halli aimugi ja keda see ei koti ka, et ta peab maailma päästma. Üks teine tüüp jällegi mängis kõiki mänge alati tugeva ja lolli malakamehena, kes tapab kõik külad kohe tühjaks - see tegi tal võimatuks ühegi mänguga kuhugi edeneda, sest lõpuks oli kogu maailm tema vastu. Ja täpselt ühteviisi nii Fallouti, Arcanumit või Baldurit, ikka int 3, strength 20 ja kõik, kes ette jäävad surnuks tümitada. Ja pange tähele, ta mängis üksi, ta ei võtnud omale iialgi partysse ühtegi tüüpi ja iga kurjavaimu kopika korjas maast üles.

Tegelikult ei ole kõige tähtsam  mitte sina vaid su Party. See on see, mille me oleme oma päriselusse kaasa võtnud. Noor Martin kaotas eluisu, kui ta sõpruskond hakkas laiali lagunema. Neil oli oma D&D mäng, peenimate detailideni lihvitud maailm, oli jutt et nad annavad selle välja ja saavad kuulsaks ja rikkaks. Neid karakterite kirjeldusi ja maailmakaarte tuleb siiamaani minu juurest välja. Hoolikalt tuleb valida kaaslasi ja ehitada oma maailma.Sest vaadake  nüüd, millise ägeda party me oleme kokku ajanud!

Mu meelest on BG kõvem kui BG2. Kaks on muidugi rikkam ja vägevam aga mõnes mõttes igavam, rohkem "mäng". Esimene oli päris elu moodi. Väikesed viletsad külad, palju võpsikuid, rohkem nalja, üks mitte liiga suur linn, mitte liiga palju maagilisi riistapuid, vägev vaenlane, ja muidugi hea filosoofiline platvorm - bhaalipoeg, kes peab oma isa tapma. Eks me kõik ole natuke bhaalipojad. Ma ei tea, kas ma teist viitsiks uuesti mängida, seal on nii palju sebimist, ei mitte ometi Nalia maja tükkis igavate trollidega, ei taha vampiire tappa, ei viitsi jännata mindflyeritega, ei viitsi paksu persega roosale Keldornile tema naise asju korda ajada, otsida tüüpi kes inimesi nülib - muuseas, kas keegi on selle pantaloonide asja kunagi valmis teinud? Need pronksised, hõbedased ja kuldsed pantaloonid, millest peaks lõpuks powerarmori saama? Sama lugu Fallouti nahaaluse combat-armoriga, kas see on päriselt olemas? Mina olen vanakooli mängija, ma ei viitsi mööda foorumeid ja walkthrowsid tuuseldada.

Ma ei oska AD&D mänge kuidagi tapmismängudeks pidada. Muidugi tuleb enamik vastaseid mättasse lüüa ja põhiliseks rikastumisvahendiks on laibarööv ja muiduvargus - turvised, mõõgad, nooled, loitsud - kõik kühveldad omale kotti. Ühes mängus ma mängisin selle pisikese Aloraga, kelle vargaskillid on põhjas. Ma varastasin kogu maailma tühjaks, olin lõpuks rikas nagu troll, sain maagitornist kõik müstiliselt kallid itemid osta aga niimoodi on igav.

 See on raskuste ületamise mäng. See on valikute mäng. Osavuse ja kannatlikkuse mäng. Sest kuipalju kordi sa pead proovima, enne kui lohe maha saad? Või kuipalju kordi ma püüdsin Sarevokist jagu saada? Ma tegin selle nooltega ära lõpuks. (Niimoodi, et kaks tüüpi muudkui lasevad ja Sarevok ei tea, keda ta neist rohkem maha lüüa tahab:=)

Uuematest mängudest, Dragon Age jättis mind siiski suhteliselt külmaks. No tal ei olnud viga, muidugi mul oli koer ja kivimees ja päkapikk aga need päkapikkude asjad on nii tüütud. Ma ei tea midagi tüütumat Arcanumi päkapiku-koobastest, mis on täis roostes vagonette, igaühe sees üks räbutükk. Oi, sellega seoses tuleb mulle meelde, et ma olin kõige rabatum mängutegijate ettenägelikkusest seal Arcanumi saare peal, kus oli vaja  prillide saladus kätte saada. Prillid, millega näeb päkapiku kaevanduse ust kalju sees. Kui ma selle tigeda ja ülbe päkapikuga rääkisin, kes sugugi ei tahtnud mulle oma saladust anda, siis ma võtsin prooviks korra riided seljast ära. Ta ütles et ma käitun sündsusetult ja mul peaks häbi olema niiviisi alasti ringi joosta. Ah?! Kuidas nad teadsid et üks loll võtab ennast paljaks ja kirjutasid sellise tekstiosa? Ma muidugi ei jaga mängude kombinatoorikast midagi aga see avaldas mulle sügavat muljet.

Nii ja Planescape Torment. See on mul pooleli. Ma jäin toppama sinna Lower Wardi vist, arvuti jooksis kokku ilma seivita, ja kui ma kunagi jälle mängima püüdsin hakata, siis ma ei mäletanud, mida ma juba teinud olen ja mida mitte ja mitte keegi ei tule ja ei aita mul otsa peale saada.( Kõrvalmärkusena olgu öeldud et oma elu ühe suurema lamendi olen ma löönud siis kui üks jobu mu Balduri seivi enda omaga üle laskis!!! ma olin jumala kaugel, peaaegu lõpus. (Sorry!))

 Pealegi on siin lollis arvutis kõik mängud kuidagi pekkis omadega, iga viimane kui asi on mingi eraldi virtuaalketta peal ( arvuti on jagatud viieks partitsiooniks ja midagi ei leia üles ja kui üles leiad, ei lähe tööle.) Kõik teevad muudkui tööd ja tööd ja mõnusalt seltskondlikult arvutimänge minuga keegi ei mängi. Vahel ma mõtlen et ma olen ehk mängimiseks liiga vana. Aga siis  jälle mõtlen, et vist ei jaksa ega suuda ma sellepärast mängida et ma olen niikuinii kogu aja arvutis, peaaegu kogu maailma aja. Metssea moodi tööd rabamas.

Kui mulle ei anta ZA/UM i tuusikut, siis võiks vähemalt orgunnida nädal aega lõbusaid arvutimänge ja neti seinast välja tõmmata.