Sunday, January 30, 2011

FUNktsioonid

 d
Selle asemel, et mõnusalt nautida oma 5 koolivaba päeva, tegelesin ma sellega, et taastada kõik need mõnusad ja nauditavad asjad oma arvutis, mis ühel kenal ööl, kui mina pahaaimamatult magasin, ära kadusid.
Niisiis, selle asemel, et siia populaarteaduslikku pikka mahlast artiklit kirjutada, hankisin ma uuesti kõik eluks vajalikud programmid, et end vähegi inimese moodi tunda. Üht konkreetset hirmus kallist (nii ma olen kuulnud) programmi paigaldades mõtlesin jagada järgmist:
*Funktsioonid: Ma usun, et kõik on koolis näinud suurt rõõmu koordinaatteljestikku trigonomeetrilisi funktsioone kritseldades. Mis tundub seksikam, kui võrrelda siinus- ja koosinusgraafikut omavahel? (y=sinx on siis punakam ja y=cosx sinakam)



Pole just eriti seksikas.
Kolmemõõtmelised graafikud aga on juba hoopis teine lugu. (Samas pean ma aga tänulik olema, et mina neid kunagi pliiatsiga paberile tegema ei pea...)
Funktsioon x^2 + y^3 - z^2 = 0 (kuradi blogspot...need ülakonksud viitavad siis astendamisele)

Siin on graafik pealtvaates, sest nii näeb ta lihtsalt parem välja. Ehk siis y-telg sõidab Sinu poole, x-telg liigub paremasse alanurka ning z-telg vasakule alanurka.









Ja nüüd siis mitu erinevat funktsiooni ühel graafikul:
Sinx + Sin9x/5=0 ning Cosx + Cos9x/5=0

Ning lihtsalt äramainimise pärast:
Funktsioon: Kui hulga X mistahes elemendile x on vastavusse seatud hulga Y mingi üks kindel element y, siis öeldakse, et on antud funktsioon f, mis toimib hulgast X hulka Y ning märgitakse:
f: X->Y

Kuna lahedad näited on mitme muutujaga, siis:

Mitme muutuja funktsioon: Kui igale (x;y) on vastavusse seatud muutuja z kindel väärtus, siis muutujat z nimetatakse kahe muutuja x ja y funktsiooniks ja tähistatakse z=f(x,y). Kahe muutuja funktsiooni graafikuks on pind ruumis.

Ehk siis kui nüüd kokkuvõtvalt märkida, et
*ühe muutuja funktsiooni graafik on joon tasandil
*Kahe muutuja funktsiooni graafik on pind ruumis
...
*n-muutuja funktsiooni graafikut saab kujutada n+1 mõõtmelises ruumis


Teise teemana mainiksin täna sõlmesid.
Sõlm on põhimõtteliselt väänatud ring 3mõõtmelises eukleidilises ruumis (mainin praegu lihtsalt ära, et eksisteerivad veel Lobatševski ja Riemanni ruumid, millest räägime teisel korral)

Matemaatiliselt erinevadki sõlmed tavaelu sõlmedest sellepoolest, et neil pole algust ja lõppu...ei toimu millegi sidumist/sõlmimist, vaid pigem väänamine.
Kõige lihtsam sõlm on selline:

Sellist sõlme saaks samamoodi kujutada graafiliselt koordinaatteljestikul ning seda kirjeldavad parameetrilised võrrandid on vastavalt:

x=(2+cos3t)cos2t
y=(2+cos3t)cos2t
z=sin3t


Kui aga rääkida sõlmede sõlmest, siis :


See sõlm on erandlik, sest on keritud ümber ringikujulise silindri.

Mul said sigaretid otsa, tänane peatükk lõppeb.
Kõik pildid on koostatud programmiga Wolfram Mathematica 7.0.
Ning neile, kellele miski ei meeldinud selline link

Wednesday, January 26, 2011

Fotonäitus "Mustkunst" : ülevaade

 mine munni sander, ei ole olemas midagi peale väikse valge d-tähe

Mõned meist mäletavad veel selgelt selle näituse avamist. Või vähemalt plakatit. Avamisel oli kaksteist pudelit veini ja pudel limonaadi ja see kestis umbes viis tundi, mille kestel sa võisid vaadata näitust, rääkida inimestega, vaadata veel näitust, käia õues suitsul, minna ja vaadata püsiväljapanekut, mille teeb veel magusamaks see, et kui Töötaja sulle kuklasse ei jõllita, siis sul on täiega tunne, et sa ei peaks seal üldse olema ja oled seal (salaja). Püsiekspositsioonil oli ägedaid pilte paljastest tüdrukutest ja nõukoguaja maainimestest ja ägedat vana tehnikat ja kunstmaterjalist fotograaf. Samuti on mõnus, vaata, kui sa hoolega piilud seda pilti siin ülal, siis sa näed seina sees sellist kahtlast auku. Otse sellest pildist üles paremale, mis otse ette jääb. Sellel on jumala hea akustika, kui sa oled ülemisel korrusel, siis sa kuuled jumala hästi, mida all räägitakse. Sellel võib, aga ei pruugi olla midagi tegemist sellega, et seal peeti keskajal vangimaja. Fotomuuseum, nimelt - kõik võitlejad tõstavad käed, kes ülepea teavad, et meil on fotomuuseum - asub Raekoja tänaval, mis on otse päris raekoja taga. See ei ole koht, kuhu sa eriti tihti satuksid ja fotomuuseum ei tee suuremaid jõupingutusi, et neid leitaks. Ma arvan, et üldiselt võib sellesse suhtuda, kui väikesesse teadusasutusse, mis juhuslikult läbi uitavaid turiste just ukselt tagasi ei peleta. Aga seal on tegelikult jumala mõnus ja normaalne ja ma soovitan selle mõnes mõttes üles otsida. Nii.


Näituse üldiseks eetoseks on hardcore analoogfotograafia, maksimaalne osavõtt igast foto valmimise etapist. Siinkohal ei ole meil tegemist mitte lihtsa töövahendite valikuga, vaid radikaalse ideoloogilise kreedoga, mis vastandub agressiivselt digi ülekaalukale võidukäigule. Tapetakse mõõkadega, foto valmib laboris, see, kuidas seda kunagi tehti, on originaal, digitaal on toiduasendaja, juustulaadne toode, neli tuhat pilti Egiptimaa turismipaketi vähemmeelitavatest detailidest ja kompulsiivne dokumentatsioon miljonite väikelaste kolmest esimesest eluaastast. Võrdle nüüd: kui noore Luiga paljast tagumikku üles võtta sooviti, kutsuti seda tegema professionaalne fotograaf, mille tulemusena saavutati vähe, kvaliteetseid fotosid. Ajakirjades ilmuvate fotode tase oli võrreldamatult kõrgem, sageli esines eraldi kunstfoto rubriik. Nüüd, kui foto taga on vähem inimese tööd - digitaalmeedium lahendab piraka osa tööprotsessist inimese eest ära - siis on fotos ka vähem seda nii-öelda foto fotolikku olemust ehk essentsi ja rohkem lihtsalt kujutist, neist on üleküllus ja nende sealolekust on rohkem ükskõik. Ka analoog meediumina on digi ikke all kannatanud, mitmed suuremad formaadid, kemikaalid, filmid jm tehnika on tootmisest välja läinud. Fotoamatööri kontsept on täielikult hävinud, kuna iga kompakti õnnelik omanik tunnistab oma hobiks fotograafiat.


Ei saa muidugi öelda, et digitaalmeedium oleks täiesti kahjulik, et sellega oleks üldse võimatu pilti teha. Fotos on ka muud peale tehnilise meisterlikkuse ja materjalikäsituse, on idee, ainese valik, on lavastuse ülesseadmine või momendi tabamine. Aga kõvaduse argument räägib paratamatult analoogimeeste kasuks. Sa võrdle, kes on suurem töömees, kunstnik ja kangelane, kas see, kes passib kümme tundi kodus pimikus masinate ja mürgiste kemikaalide keskel, ehitab endale ise kaamera ja suurendab paberile, või too teine, kelle kaamera teeb parajasti just nii head pilti, kui palju ta selle eest fotopoes raha välja on käinud ja keerab pärast läpakas veits kurve ning töötleb mõned vinnid välja? Digitaali ja analoogi esteetika ja mõttelaad on, võib öelda, radikaalselt erinevad, mille dikteerib antud töövahendite erinevus.


Manifeteerunud vana fotograafia vaim, on selle näituse kehaks. On kasutatud kollaaži ja muid tehnikaid, mille kohta ma ei tea, mis need on, minu meelest moodustab vähemalt ühe pildi puhul pildi põhipinna mingi filmidefekt või ülivõimendatud müra. Mõnes mõttes lähendub selline foto trükikunstile. Mustkunst seisneb selles, et fotograaf loob kujutise reaalsusest, ja selles, et ta teeb selle reaalsusest erinevaks, fotograaf on justkui rändtsirkusega kaasa reisiv dagerrotüübi-mees, inimesed teavad küll, et see, mis ta teeb on puha pettus ja soolapuhumine, aga see on osav ning meisterlik soolapuhumine, nii et nad lähevad ikkagi vaatama. Fotod moodustavad näitusena ühtse terviku, neid ühendab mingi lõpliku, graafilise tühja ruumi element. Siin paistab see kõige rohkem selle vahva triptühhoni pealt, mille keskel on monoliit (ülal). Ma arvan, et see tuleb veelgi paremini esile nüüd, kui näitus on nii-öelda valmis saanud ja inimesed käivad seal ühe-kahekaupa või üldse mitte. Ma ilmselt oskaksin öelda rohkem, kui ma oleksin tegelikult foto tüüp.
Seda näitust näeb veel kuni esimese veebruarini. Jään lootma samalaadsete ürituste kordumise peale.
Tänan tähelepanu eest.
Eile jõudis meie armas ZA/UM kahe aasta auväärsesse ikka ja me soovime talle palju õnne.
  Näituse fotod on pildistanud Janno Lepind, filmile, käsitsi ilmutatud. We heard you like photos, so we put photos in your photos so you could have some photos with your photos.


Monday, January 24, 2011

Joonistamisest ja maalimisest ja joonistamise ja maalimise vahekorrast

 
Kui sa oled kunagi kunstikoolis käinud (nagu kindlasti ca 90% ZA/UM'i lugejaskonnast seda teinud on) siis sa võib-olla oled tähele pannud kui halvasti selle kõigega on. Puudub distsipliin, õppejõud räägivad mingit möga ja kaasõpilased on parajad jobukakid. Ei jää midagi muud üle kui pettuda ja tõdeda taaskord, et kunst on igav aja raiskamine. See selleks, kunst ongi igav aja raiskamine. See mida sa kunstikoolist tegelikult saama läksid oli niikuinii hipster street cred ja kibedate mitte kätte andvate (või liiga kergelt kätte andvate) kultuuritibensite lantimist ning natukene ka seda elukogemust, et ongi päriselt inimesi kes kasutavad ilma igasuguse irooniata termineid nagu "hingav joon", "pingestatud kompositsioon" ja äraütlemata leige kiitusavaldus "põnev pind".

No ma ei saa teile jagada street credi ega ka kibedalt mitte kätte andvaid bohotüdrukuid, aga ma võin rääkida ilma igasuguse irooniata ja täiesti tõsiselt natukene maalimise ja joonistamise vahekorrast, niimoodi imelikult ja pentsikult nagu ainult joonistajad/maalijad (ja andekad (ning andetud) kirjanikud) seda oskavad.

Joonistamine

Joonistamine onju. Joonistamine on mõnus, see on füüsiline mõnu. Pliiatsi kraapimine paberil, see pehme sahin, see kerge kohin, see grafiit libisemas karedal paberipinnal. Natukene nagu see kurioossum värvilisest rohkete piltidega nõukogude populaarteadusraamatust mis õpetab kuidas topsidest ja lõngast telefoni teha. Mäletad seda raamatut? Seal on ka see trikk, et sa võtad pika puutüki ja paned ta kõrva vastu ja siis lased sõbral seda toigast kaugest otsast kratsida ja ennäe imet! Kõlab nagu kraabiks see kohe su kõrva juurest! Seesama asi juhtub ka joonistamisega. See tunne, pliiats paberil, see tuleb nagu elektrisurin mööda raudvarrast sinusse, su näpuotstest, su pehmetest näpuotste padjakestest, nagu kiisudel ja kutsudel, su närvikoestikku ja läbi närviahela elektriimpulsina su aju sinna kohta kus registreerub ära mõnu, ja see koht, need kurrud, nad siis tunnevad seda surinat.

surrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr surrrrrrrrrr sur sur surrrrr siuh surrrrrr ja mõnikord surrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr-rrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr - rrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr ja mõnikord surr surr surr surr surr surr surr surr surr surr surr surr surr surr surr surr surr surr surr surr surr surr surr.

Ausalt ka! Selline intensiivne kompamismeele kõditamine, natukene nagu kompamismeele massaaž või nagu keelega patarei lakkumine.

Omaette hea kogemus joonistamise puhul on tumedaima tumeduse markeerimine. See ei ole enam niivõrd füüsiline kompimistajusid kõditav kogemus kuivõrd psühholoogiline hea. Või õigupoolest tuleb psühholoogiline hea kompimistajule otsa ja tekib mingi resonants, mõnumeetri näidik paneb päikese all ikarust. Vaata vasakul olevat pilti ja märka neid tumedusi mis on revääri ja krae all. Need täkked. Mõtle, kuidas su pliiats suriseb mööda paberit ja kuidas sa siis hellalt, hool ja armastus südames peksmas, keel niimoodi lollakalt suunurgast välja piilumas, järsku pingutad käelihaseid ja ühe kitsa ning kontrollitud SIUH või isegi SÄUH saatel defineerid Kõige Tumedama Tumeduse. Erilise hoolekusega kordad sa seda žesti silmade juures ja enneolematut mõnu pakub see õrnutsemise ja jõhkrutsemise vaheldumine, mida nõuab endast huulte ja suunurkade tegemine! See õhkõrn vaevu paberi puudutamine, nagu näpuotstega tüdruku õla silitamine. Vaikselt sahiseva grafiiditeraviku all tekib helehall huulemass, interpunktsioonina see lihaspingutus ja tekivad need sügavad varjud, põhjatud süvikud suu nurkades. Sa peaaegu tunned seda mõnu oma munniga!

Oota, ma pean korra pausi tegema, mul käed värisevad sellele mõtlemisest.

Sügavat psühholoogilist naudingut pakub kauguste markeerimine. See tuleb enesekindlusest ja see kasvatab enesekindlust. Seal sa seisad, keep tuules lehvimas! Kordagi kõhklemata, vingumata või kartmata oskad sa ilma eelnevaid kavandeid tegemata või pikemalt selle üle järele mõtlemata kerge, lihtsa, õhulise ja graatsilise joonega õigesse kohta ära märkida kaugeid punkte. See tuleb kuidagi nii sujuvalt, nii vaevata, patsutab sulle heakskiitvalt õlale, õigustab su eksistentsi, tunnustab su andekust. Ah, missuguse materjalist üleolevusega sa oskad nii täpselt, nii lopsakalt, nii mõnusalt ükskõik mis objekti silueti kauni lookleva joonega kokku võtta. Pliiatsi puidust pea on muutunud roostevabast terasest skalpelliks, su liigutused on ülitäpsed, nad on tahte kõrgeimaks manifestatsiooniks, sa oled kirurg päästmas elusid ja kangelane kangelaste seas.

Aga joonistamine pole muidugi ainult lust ja pillerkaar, selle juures on ka halbu kogemusi. Muidu kõik ju ainult hommikust õhtuni joonistaksidki ja majandusega ei tegeleks üldse keegi ja mõtle mis siis küll maailmast saaks. Vaata seda pilti veelkord, vaata neid juukseid, paned tähele neid tumedamaid laike seal? Mingid imelikud ebamäärased saamatuse märgid? Paned tähele ka seal käte vahel asetsevat sodilappi? Need on läbikukkumise tulemid, nõrkuse näitajad ja häbiplekid, nende eest visatakse sind tänaval munade ja kaalikatega ja su ema valgendab su perefotost välja. Ahastus tuleb peale, sa sitt ei suutnud ühteainsat tumedusala säilitada ühesena!? Mis, grafiididefekt pani söe purunema ja määris paberi liialt mustaks? Olid su näpud rasvased ja jätsid õhukese õlikihi paberile, kas see õlikiht ergastas materjali ja tegi ta tumedamaks? Niisama lihaskramp tuli korraks peale ja rikkus kõik ära? Juba oli kõik hästi, aga ikka pidid kuidagi ta ära sittuma, ei saanud muidu jah?

Küllap saab piisava tahtmise puhul koledates tumedusvariatsioonides süüdistada mingit paratamatust, mis leevendaks kantavat häbikoormat. Hoopis andestamatum on aga kunstnikuhärrale omane laiskus, mis takistab teda pliiatsit teritamast. Miks sa ometi oma pliiatsit ei terita!? Näed ju küll, et paberit ei määri enam mitte üliterav, rafineeritud, vajalikuks otstarbeks prepareeritud grafiidiots vaid mingi tönts lame jublakas. Nagu laps rasvakriidiga sodimas. Õudus torgib südames, kui sa näed, kuidas joon läbib horrormetamorfoosi ja kaotab oma joonesuse, oma teravuse, oma lööva oleku. Nagu ilus inimene, kes on end paksuks, vinniliseks ja koledaks söönud, saab sihvakast joonest ähmane laik. Sealjuures selline pesemata roojase välimusega laiguline laik, pisikeste täpikestega, hajusate servadega. Otsi neid kohti pildilt, pane tähele kui kohmetud, kui saamatud, kui lollakad nad on. Laiskus vaatab sulle paberilt otsa, otse sulle silma sisse, näitab sulle keelt ja mõnitab sind, raiskab su aega.

See on siis joonistamine. Joonistamine on mõnus küll aga joonistamine on lapsemäng maalimise kõrval. Oi mis jutud mul maalimise kohta on! See pole naljakas ka kui mõnus MAALIMINE on! Vaata, ma kirjutasin ta suurte tähtedega sest ma tahan, et sa saaksid aru kui elevil ma olen!

Maalimine

Kõige esimene ja kõige magusam asi, mis maalimisega kohe pähe tuleb on negatiivse ruumiga maalimine. See on täpselt nii lahe kui kõla järgi tundub! Ta on selline mõnus ärevile ajav idee, meeldiv asi mida oodata, paneb südame kiiremini põksuma. Imeliste kogemuste lubadus. Tuled rongi pealt maha ja tüdruk on perroonil sind ootamas, mesimagus naeratus huulil, habraste kätega valget seelikusaba kergitamas ja ainult sina näed, et tal täna polegi püksikuid jalas. Hing aimab head.

See on väga intensiivne kogemus, selline jumaliku võimu tunnetus, natukene nagu tormid ja välk taevas oleksidki sinu kontrollida (ja natukene nagu sa oleksid jälle 11 aastane ja esimest korda elus Populuses neid tillukesi arvutiinimesi vulkaanide ja orgude olemisse manamisega kiusamas), natukene nagu sa oleksid just teise High Templariga merge'inud ja oma transtsendentaalsuse sinakas-valkja udu seest ei oska sa midagi targemat ägiseda kui: "Power overwhelming!" ja natukene nagu sa oleksid Suur Poeet ise, kullast Horuse pea kaelas, väänleva häälega teatamas: "This is way too much, I need a moment."

Mis asi see maagiline võimutaju siis on? Samal ajal kui megalomaanne mõistus kujutab ette ebatõenäolisi võimujoovastusi, oled sa päris elus tegelikult lihtsalt defineerimas objekti mitte teda ennast maalides, vaid tausta ja ümbrust määratledes. Selline pinnasest silueti välja lõikamise idee. Pildil all vasakul olev nurk, see hallikas lohakas helesinine laik (ülivajalik pildi värskuse-õhulisuse jaoks! Et ei oleks selline umbne tume lahmakas või sogase soga lämmatav soga). Range üleolevusega, kerge fuck you suhtumisega, peaaegu nagu sigaret käes ja barett viltu peas surud pintsli vastu lõuendit (styluse vastu tabletit) ja tõmbad selle lämbe tumeduse massi peale tükikese õhku, kontrast on meeletu! Vaakumkuubikusse on roostes naelaga auk sisse torgatud ja kõrvulukustava vägivaldse kohina saatel täitub see õhuga! Kogemus on räige, ohtliku maiguga, potentsiaalselt universumi metastabiilsuse kollapsi esile kutsuv! But you ride it out anyways. Kuidagi eriti kummalist psühholoogilist rahuldust pakub see raiumise tunne, silueti välja joonistamine teda ennast puutumata, natukene nurgeliselt, natukene lohakalt, natukene ülbelt, täielik maaliline pedereerimine.

Hüva, negatiivne ruum on suur ja tugev, aga ta ei seisa üksinda. Maalikunstile on omane tegeleda pinnaga (as opposed to joonega) ja sellest koorub omaette tehniline võte - komplekssete kujundite latakateks lihtsustamine. Latakas. La-Ta-Kas. Mõnus labane rütmikas sõna, kõla illustreerib tähendust täiuslikult. Antud pildil võid jälgida näiteks silma ja panna tähele, et kunstnik ei ole sellega liialt piiderdama hakanud. Pole vaja seda pupilli paska teha, nilbelt magusat biidermeierlikku valget läiget silmamunale, heledat joont silma alla, vikerkesta galaktikamustrit. Kõik on taandatud maitsekaks ühtseks pinnaseks, ühe tooni võrra heledam tumedus katab silmalau ja servahierarhia märgib ära häguse ääre, mis tekitab laule vajaliku kumeruse tunde. Kolme pintslitõmbega kogu asi valmis. Lõuend ja värvid ei nussi vastu, the artist reigns supreme.

Servahierarhia! See seostub juba sellise üldinimlikuma nähtusega nagu rütmitaju ja võtab oma jõu ja võimu sügavalt inimpsüühe seest. Mõnuvankri ette on rakendatud su vaimsuse üks ürgsemaid ja olulisemaid funktsioone - mustrituvastus. See on komponeerimisnauding, arvata ja aimata seda looklevat trajektoori mida mööda subjekti silm vastu ta tahtmist mööda objekti pinda liikuma hakkaks ja teha see hästi värviliseks ja põnevaks. Rõhutada ja lahjendada, timmida intsensiivsemaks ja jätta lohakamaks. Nõelteravad torkevõimelised värvi- ja toonikontrastid, pinnaservad kohtumas ja põrkamas hägusate, venitatud, sulavate, pehmete ja mahedate piiridega, nagu viinauduse ja unise peaga sattuda ametnikust sõbraga kätt suruma. Su paks, palav, pundunud ja pehme käsi puutub kokku mõnusa jaheda, kargelt tugeva ja jäiga käega. Kujutad seda ette? Kujutad kui mõnus see võib olla? Ja kui silm liigub oma põnevat looklevat rada pidi, vaheldub pinna olemus ajateljel kuidagi rütmikalt, sa avastad, et seal on biiti ja seal on bassi, on aimatavad leitmotiivid ja üldisemad ideed, on tajutavad omaette kujundirühmad ja komplektid, need vanad tuttavlikud näorütmid, see teravus ninaaugus, see pehmus põsesarnal, see sulanduv mahe mass laubal. Rafineeritud maitsekas progeroki vahetuv taktimõõt, üllatavad vaikusemomendid, pausid, räiged crescendod, kordamööda polkipolkipolki, pidulikud aeglased valsirütmid ja igavikku drõuniv süntesaatorimuusika.

Sügavamal analüütilises mõistuses pesitseb natuke akadeemilisem esteetika valdkond - värvinihestus. Värvinihestusel (hueshift) on kaks lähenemist, räägitakse kas temperatuuri või koloriidi muutmisest. Sõna "toon" on muide eesti keeles (tihti ka inglise keeles) misnomer, kuidagi on nii juhtunud et tooni all arvatakse ekslikult värvust kuigi valdkonnaspetsiifilises kõnepruugis tähendab ta hele-tumedus taset. Ei ole päris elus sellist asja olemas nagu "Soojades toonides maal" olemas on aga selline asi nagu "tumedates toonides maal".

Voh.

Igatahes.  

Värvusnihe siis. Ah mis peenutsev naudingu vorm see veel on! Vaikne ja tagasihoidlik, nagu kammermuusika, selline tilluke ja kenake. Kuidas koloriit muudab oma olemust, vaata seda näolappi, pane tähele seda helget, jahedat, lillakat tooni laubal, neid teravaid sisse kraabitud tibukollaseid rasvaläikeid, see õrn roostevarjund mis tuleb sisse varju ja valguse kokkupuutepunktis ja kuidas ta lahtub ära sogasesse varju. Märka seda rohekat varjundit silma all, selline kergelt haiglane ja loomupäraselt tagasihoidliku minekuga, mitte päris nagu Päris, aga oma värvivaeses kahvatuses mõjub kuidagi loomulikult ja veenvalt, kui märkamatult ta tekib sinna nende külmade ja soojade värvuste vahele. Vaata ja naudi ka seda kuis taustapinnal võnguvad samat tooni kandvad värvilaigud pruuni ja sinise vahet. Nagu Machinarium'i soundtrack, kergelt ambient minekuga aga huvitav ja sõna otseses mõttes värviline. Natukene ka nagu tütarlapse selja topograafia - midagi ahmivapanevalt suurejoonelist ei toimu aga on rahulik ja kaunis, esteetiline. Nende värvisüsteemide loogilisformaalne välja töötamine koos ajaga õpitud instinktiivse tajuaistinguga on üks neid väheseid mõnusaid hüvesid mida maailm on otsustanud sulle kinkida.

Joonistamise ja maalimise vahekorrast

Joonistamise ja maalimise aktil on erinevad autoritüpaažid (tundub muide, et nad on umbes nii ka kirjutamises). Ma nimetan neid poeedi- ja skulptoritüpaažiks. Poeedil on teatud õhuline kergus millega ta läheneb materjalile, peaaegu akrobaatiline mobiilsus millega silgata, õrn puudutus millega suunata vormi kulgemist. Skulptor läheneb ülesandele raskepäraselt, rohke eeltööga, raiudes suuri kamakaid, lõigates ruume pooleks, vormi ära visates ja juurde võttes, ringi nihutades, alatasa korrigeerides. See on selline viisakas analoogia mis sobiks ka konservatiivsesse kooliesseesse või viisakasse paberkandjasse. Magusama metafoori ja täpsema analoogia saaks kui väheke nilbemaks minna.

No kui nüüd nilbeks minna!

No kui nüüd nilbeks minna siis joonistamise ja maalimise vahekord, sarnasused ja erinevused on umbes nagu armatsemise ja keppimise omad. Joonistamine on selline hellitav ja hoolikas armunud olek, maalimine on selline füüsiline, vägivaldne keppimise iharahuldus. Joonistamises on oluline sensuaalne rütm, peaaegu erootiline suhe materjaliga, õrn puudutus, kerge flirt, kaunis looklev kumerus, terav säuh nurgake. Selline juugendlopsakuse meelitsev küllus. Suurte vormide delikaatne määratlemine, mitte kunagi liiga peenutsevalt, sealjuures kerge lihtsustusastmega aga kindlasti nii, et ta kannab endas juba detaili ja tema loomus saab olema oluline ka valmisjoonistuses. Määravaks omaduseks on see hoolikus ja haprus, õrnutsev lähedus, silitused, juustega mängimine, suudlused õlale, puudutus, kindel õrn rütmitunne, pikka looklevat joont ei tohi tõmmata pliiatsile liialt tugevasti vajutades, aga ka mitte liiga õrnalt. On aktsendikohad kus sa pead väga täpselt selle õige survega vajutama. Hellust ja armastust.

Maalimise puhul seevastu on oluline olla vägivaldne, enesekindel, pealekäiv. Ülbe alfaisane seisab oma materjalist üle, sunnib teda alluma oma tahtele, teeb tast oma libu, raiub, murrab ja muljub. Rahuldamatu võimuiha võtab maad ja taiesest on saanud omaette Justine kes peab vooruslikult kõik su ülemeelikud maalihimud ära kannatama. Jõhkra metsikusega kallad sa ta üle rohmakate pintslitõmmetega ja tekstuuriküllusega. Säbrutavad pinnad, konarlikud pinnad, libedad pinnad (kindlasti kõik väga "põnevad"), mikromustrid pakkumas joovastusainet. Vihaselt sakutada juukseid, raskekäelise kohmakusega peale vajuda, tunda seda higist füüsilisust mis läbib kogu loometööd. Keppida seda libu vittu ja perse, otse kõrisse, halastamatult ja vägivaldselt, muljuda kintsud siniseks.

Voh.

Vot selline tunne on olla kujutav kunstnik. Ma ei saa aru miks te kõik ei ole.

Sunday, January 23, 2011

ZA/UMi Tuusik!

d
Rahvakirjanik Juhan Smuul, tuusiku ametlik maskott
Seltsimehed, oleme kokku leppinud, et alates veebruarikuust hakkame oma helgemaid päid loomepuhkusele saatma. Olgu koosviibimise protokollis märgitud, et idee autoriks on Made Luiga (nom de guerre: Mudlum). Et keegi - I'm looking at you, Stalin! - ei hakkaks sellest loorbereid lõikama.
Sekretärina töötab hetkel sm Robert Kurvitz, mis tähendab, et tema organiseerimise all peaksid tekkima Martin Luiga tuusiku jaoks suvila ja aineline kapital. Made Luiga ja sm Conversation Killer (
nom de guerre only) on juba tõstnud oma käed ning on valmis panustama esimese tuusikukuu eelarvesse kahepeale kokku tsirka 2-300 rubla kuid oodatud on ka kõik täiendavad annetused nende ridade lugejailt. Kooliealised ja vaesusevande andnud võivad teha ka väikeannetusi.

Sekretär Robert Kurvitz on isiklikult lubanud katta sm Luiga kirjanduspuhkuse teise kuu eelarve 200 rubla oma migranttöölise palgast. Kui sm Kurvitz peaks osutuma maksejõuetuks, tuleb sm Luiga kas varem tagasi või mõtleb tuusikukomitee midagi muud välja. Seda probleemi ei tohiks aga tekkida.
Samuti olen ma otsustanud, et ZA/UMi tuusik viib seltsimehe ainult suvilasse, kuna linnas raiskaks seltsimees selle hoorade peale. Seltsimees, seltsimees, seltsimees... Selleks otstarbeks otsime me vabatahtlikku suvilaomanikku, pinnaga veebruari algusest märtsi lõpuni. Ruudu Ulas ei ole veel oma suvilat välja pakkunud, seega ma pakun selle ise. Samuti vaatan ma Lilian Marie Merila poole ja pean kahetsusega tunnistama, et minu suvilas puudub elekter ja see ei ole kirjandustuusik 19. sajandisse.

Kokkuvõttes otsime:
1) inimesi, kes oleksid valmis 5. märtsiks kõrvale panema finantsvahendeid, maksimaalselt 200 rubla, miinimum puudub.

Kõik annetused (vastavalt igaühe soovidele ja võimetele) korjatakse anonüümsetena sularahas kokku nimetatud päeval ja lähevad ühte suurde ümbrikusse, mille komisjon talendile heade puhkusesoovidega üle annab. Pakume apelsine ja limonaadi "Pepsi", lubatud on tuua lilli.


2) vabu suvilaid kustahes Eestimaal.

Sekretär leiab ka, et Tuusik! on nii seltsimehelik idee, et see au võiks pärast Martin Luigat ka kellegile teisele osaks langeda. Kindlasti ei peaks seltsimees ise, müts käes, pingirivide vahel tuiama, vaid selle eest võiksid hoolitseda need, kellel on vahendeid või lugupidamist tema ande vastu. Ma olen neid pingirivisid hulkunud küll ja võin omast kogemusest öelda - see ei ole inimkonna tuleviku koha pealt vajalikule talendile kohane tegevus.

Lõpetuseks arvan - ja see on ainult sekretäri isiklik arvamus - et peale kohustuse, mille kategooriline imperatiiv ise tuusiku osaliseks saanud seltsimehe südamesse pressib, ei peaks tuusikukomitee talendile lisakohustusi esitama. Kui ei tule vaim peale, siis pole midagi parata.

PS. Et ka lugejaskond asjade sellisest pöördest osa saaks ja ennast puudutatuna tunneks, pöördun teie poole järgmise teatega: see siin on see, kuidas asju tehakse ja need, kes oma kirjanikest / muidu kultuuriinimestest sõpradega nii ei tee, vaid lasevad neil niisama linnas vireleda, samas kui vahendid Tuusikuks on tegelikult olemas, on kõik pedekad ja lastakse jäätmehoidla taga maha.

PPS. Nõukogude Liit - We liked some of it, so we're bringing those parts back. 

d

Lenini-porno

You're totally going to fool everyone, Lenin.
Nagu nii mõnigi teine lugu, algab see Muhumaalt, Luiga vanaema juurest. "Idioot 3" oli Mudlumi vana arvuti peal võiduka lõpuni kirjutatud ja tegelikult oli aeg magama minna. Niisiis siirdusin raamaturiiuli juurde, et endale mingi mõnus normaalsus otsida. Skandinaavia kriminaalromaan, mille alltekst rääkis, et üleeelmise sajandivahetuse ühiskond olla pehkinud, oli juba läbi töötatud.
Tuttavate aseri noorsoomorbiidsuste ja muidu tuntud kraami vahelt koorus välja midagi... uudset? Pealdis ütles: Valentin Katajev "Väike rauduks". See kullake tuli minuga voodisse kaasa.

Juba esimene lehekülg paljastas, et tegu on raamatuga Leninist. See ütles üsna otseselt välja: See siin on raamat Leninist. See ei plaani selles eriti hea olla. Ning ega ta ei valetanudki, kuid tal õnnestus olla muul moel märkimisväärne.

Kas te mäletata laupäevahommikust kanalkahe saadet mingist eelnevast maailmast, kus nii kanal 2 kui televiisori vaatamine olid kummastavalt palju normaalsemad tegevused? Selle nimi oli "Subboteja" ja see oli formaadilt natuke nagu vene "Pealtnägija", ainult et paremgi veel. Selle kangelasteks olid lühike ümmargusem habemikust venelane, kes rääkis asjadest mõnusalt agiteeritult ja ülivõrretes ega osanud eriti hästi eesti keelt, ja tagasihoidlikum pikk heleda pea ja vuntsidega venelane, kes passis enamuse ajast niisama mõnusust ülal hoides ja rääkis täiesti vabalt eesti keelt. Linnapeaks oli tollal Jüri Mõis. Ta käis kohati saate teises osas, mis tegeles Tallinnaga, rääkimas oma unistuste kodulinnast, kus kõik inimesed on väga rikkad ja keegi ei loe enam raamatuid ega sõida ühistranspordiga. Kuidagi suudeti säilitada mulje, et saade ning saatejuhid ei ole otseselt tema poolt ega vastu, vaid lihtsalt küsivad küsimusi ja lasevad tal oma asja rääkida. See oli kõik täiesti mõnus. See jutt tüüris sinnapoole, et Valka Katajev on oma väljendusviisilt mõneti sarnane selle Subboteja tüübiga, kes ohtralt sõnu kasutas. Tõsi küll, ta mõjub vähem sümpaatse ning normaalsena ja talle väga, väga meeldib Lenin.

Selles iseenesest ei ole veel midagi imelikku. Leninist on kahtlemata kirjutatud kohutav pinutäis raamatuid - veel rohkem, kui Lenin ise kirjutas - ja sellise vastuolulise karakteri puhul on paratamatu, et leitakse, et Lenin oli ülikõva või et ta oli verest nõretavate lõugadega vaimuhaige koletis. Kesktee või kombinatoorika on haruldasemad. Tähelepanuväärne on Katajevi juures nimelt tema Lenini-armastuse füüsilisus. Selles-suhtes-et füüsilisus on mulle teada ja ülistuslaule ma tunnen, aga veel kunagi varem ei ole ma neid säherduses kombinatsioonis kohanud. Jääb mulje, nagu ta tahaks muudkui Leninit katsuda ja tema eest hoolitseda. Sageli panin ma raamatu lugemise vahepeal käest, sellepärast, et see vajas natuke toibumist. Raskeks läks see lugemine.  Raamatu kolmas lõik (esimene lehekülg, kolmas lõik ülevalt) alustab koheselt Lenini välimusest, tehes maha Leninist loodud maale ning fotosid, pidades Leninit ilmselgelt olevuseks, kelle kujutavate vahenditega kujutamine on lootusetult ülejõukäiv ülesanne. Kuid Katajev omistab endale väga arenenud kujutlusvõimet, (see võtab kohati reaalselt ajas rändamise mõõtmed), seega leiab ta, et kuigi Leninit ei ole võimalik adekvaatselt kujutada, saab teda vaimus märksõnade järgi rekonstrueerida.

G. Kržižanovski kirjutab meeldivast, veidi idamaise varjundiga tõmmust näost, ent "tarvitses ainult terasemalt vaadata ... neid ebatavalisi, läbitungivaid tumepruune silmi, täis sisemist jõudu ja energiat, kui te hakkasite juba tundma, et teie ees pole hoopiski mitte tavalist tüüpi inimene".
"Lenini pead nähes sattus Aronson vaimustusse ja palus Leninit, et ta lubaks endast modelleerida kasvõi medaligi," leiame Lunatšarski mälestustes. "Ta rääkis mulle Lenini suurest sarnasusest Sokratesega. Tuleb muidugi öelda, et veel rohkem kui Sokratesega sarnanes Lenin Verlaine'iga. Just sel ajal valmis Carrière'il gravüür - Verlaine'i portree - ja ühtaegu pandi välja ka Verlaine'i tuntud büst... Muide, märgiti sedagi, et ka Verlaine oli haruldaselt sarnane Sokratesega. Peamine sarnasus seisis pea suurepärases kujus. Vladimir Iljitši kolba ehitus tekitab tõepoolest vaimustust. Tuleb seda veidi tähelepanelikumalt silmitseda, et osata hinnata selle füüsilist võimsust, ilmatu suure laubakupli kontuure ja märgata nagu mingit, ma ütleksin, füüsilist valguskiirgust selle pinnal... Samal ajal sügaval asetsevad väikesed ja kohutavalt tähelepanelikud silmad, mis lähendasid Leninit rohkem Verlaine'ile kui Sokratesele. Ent kui suurel poeedil on silmad sünged, kuidagi tuhmid (Carrière'i portree järgi otsustades), siis Leninil on need pilkavad, täis irooniat, millest helkleb mõistust ja mingit trotslikku lõbusust. Lenini silmad on nii ilmekad, nii hingestatud, et ma imetlesin hiljem korduvalt nende loomulikku mängu. Sokratese silmad olid büstide järgi otsustades pisut kumeramad. Näo alumises osas oli jällegi suur sarnasus, eriti kui Lenin kandis veidi suuremat habet. Sokratesel, Verlaine'il ja Leninil kasvasid habemed ühtemoodi, veidi metsikult ja korrapäratult." Aga sugugi mitte nii, märgin täienduseks, nagu mõnedel näitlejatel, kes mängivad Leninit: juuksuri juures kenasti pöetud, isegi veidi teravaks lõigatud habe, justkui edukal vandeadvokaadil. /.../

Niimoodi siis. Põhiliselt on raamatu puhul tegemist reisikirjaga, kus käiakse läbi suhteliselt suvalisi Leniniga seotud paiku, keskendudes Pariisile ja muule Prantsusmaale ja käies läbi Capri saarelt, kus asus Jumalaehitajate kool. Igas paigas lendab ta tänu oma tihedale füüsilisele sidemele Leniniga ajas tagasi ja teab, mida Lenin tollal mõtles ja kuidas kõik välja nägi ja mis meeleolud valitsesid. Hoolimata sellest, et Pariis on põhimõtteliselt üks nilbe ja zolalik ettevõtmine, sisaldub raamatus tegelikult nii mõnigi suhestutav moment ja mitmeid viiteid vähekasutatud propagandistlikele teemadele. Katajev ütleb raamatu alguses, et Lenini-teema on määratu suur ja piiritu ja tal on põhimõtteliselt õigus. Mäletatavasti ütles Lenin oma eluajal, et ta soovib, et peale tema surma ei keskendutaks liigselt tema isikule, vaid pigem sellele, kuidas seda riiki ja kommunismi üldiselt võimalikult paremini teha. See värk jäi suuremal määral ära. Kohe, kui Lenin suri, kuulutati ta kõige lahedamaks meheks inimkonna ajaloos, mõeldi, et ta tuleks külmutada, et Lenin saaks tagasi tulla, kui tehnoloogia areng piisavalt kaugele jõuab, kuid kui selgus, et vastavaid külmutusseadmeid ei ole hetkel saada, siis nad lõikasid Lenini aju igaks juhuks seibideks ja üritasid mõistatada, kust aju osast revolutsioon alguse sai. Pärast antud teadusliku materialismi saavutust lasid nad kohalikel suprematistidel püstitada vägeva mausoleumi otse Punasele väljakule ja panid Lenini sinna välja nagu printsessi klaaskirstus või surnud vaarao. Kui oma kõvameeste kasutamine propagandafiguuridena on üldinimlik nähtus ja seda on tehtud enamikes kultuurides, siis, noh... noor bolševike partei sai kahtlemata hakkama ühe suure ajaloolise ülepanemisega. See ei läinud hiljem paremaks. Lenini-diskursust kirjutati kogu aeg juurde. Va Stalin lasi endast joonistada mõnusaid ajalugu võltsivaid pilte, kus Lenin loeb talle suurest raamatust kommunismi kohta ja Trotski kirjutas terveid raamatuid sellest, kuidas tema on tegelikult ainuke, kes sai Leninist aru ja oli temaga ühel nõul, kui värk kuumaks läks. Ja lisaks sellele oli heaks tavaks panna peoga Lenini tsitaate igasse viimasesse kui raamatusse, mis trükiti, kasvõi ees- või järelsõnas, kui muidu ei mahu. Ma kujutan ette, et see võis kohati üsna tüütuks minna. Hoolimata sellest oli tegu kokkuvõttes üsna kvaliteetse isikukultusega, selles suhtes, et Leninile tekib tõelistest ja väljamõeldud lugudest kokku üsna realistlik isikupära. Isiklik mõõde nii-öelda säilib.  Stalini isikukultus on selle kõrval palju magedam, harilik kokkusoperdatud kindral-isa-kuningas stereotüüp. Stalinile tekib isikupära muude materjalide kaudu, mida tema kohta teada on, üldiselt ei tahtnud ta oma isiklikku elu ja eelistusi väga kultuslikesse materjalidesse toppida, olgugi et tema impeerium annab neist kindlasti mõnevõrra aimu.

Sõnaga: "Väike rauduks" tutvustab meile Pariisis jalgratastel ringi kihutavaid Leninit ja Krupskajat. Ma ei usu, et seda oleks piisavalt jalgrattaspordi propageerimiseks kasutatud. Ma oleksin pilte näinud. Neil oli pisike üürikorter ja nad hoidsid oma jalgrattaid esikus, niimoodi, nagu ebamugav on, ja nagu ma isegi teen. Samastumismoment missugune. Samuti varastati Leninilt korra jalgratas ära ja teine kord jäi ta jalgrattaga auto alla, kus jalgratas hävis täielikult, aga Lenin jäi imekombel terveks. Jalgratta kinkis Leninile ema, sest Krupskaja oli rääkinud, et need lähevad talle peale.

Mõnusa füüsilise jõu ja sportlikkusega ei ole Leninit kindlasti piisavalt seostatud . Kirjas, ehk veel, ent pildis, ei sugugi.  Ma kahtlustan, et selle taga on kodanlik igand, mis lahutab vaimu füüsisest ja tahab, et võimusümbolil oleks kogu aeg võimu atribuutika küljes. Ma räägin siinkohal ülikonnast. Mul oli kunagi plaan kirjutada artikkel "Nõmedad ülikonnad", mis oleks keskendunud sellele, et ülikond üldiselt on üsna normaalne asi, aga poliitiku või võimuesindaja seljas muutub kuidagi teisi inimesi solvavaks võimusümboliks. Et mulle üldiselt meeldiks, kui mu esindajad näeksid välja, nagu kamp harilikke inimesi bussist või tänavalt, aga mitte grupp "poliitikuid" või "ärimehi", et ülikond ei ole harilik inimese riietusese ja seetõttu ei esinda inimest, vaid mingeid gruppe. Wellthere. Me olime jõudmas sinna, et palja torsoga Leninit ei ole üldse piisavalt palju tehtud, kuigi see oleks hea propagandanipp ja annaks kunstilises mõttes hea võimaluse eemalduda harilikust kreekalikust meesideaalist ja liikuda hariliku tugeva, mõnusa mehekeha poole. Ma tean ainult ühte instantsi, kus sportivast Leninist on mingi propagandajutt tehtud, see oli iseenesest üsna jabur jutt. Seal oli üks noor poiss, onju. Lenin läks mööda ja kutsus ta endaga kurni mängima (ma vabsee ei tea, misasi on kurnimäng, aga nüüdseks mainitakse seda tervelt kahes kohas, mida ma näinud olen). Alguses Lenin võitis, aga siis muutus poiss morniks, nii et Lenin lasi tal omakorda võita. Seepeale hakkas poiss oma rajoonis sellega uhkustama, et ta on Leninit võitnud, ja teised poisid andsid talle selle eest peksa. Mulle meeldib selle loo juures see, et see õpetab sulle asju, a la:
1) Ei maksa olla türapea
2) You can't beat Lenin in his own game
3) Sotsialistliku revolutsiooni juhil ei ole probleemi suva poisikestega aega surnuks lüüa


Muud allikad ütlevad, et Lenin ei teinud tegelikult mingit sporti, et see on puha jamps ja propaganda ja talle meeldisid Ameerika autod, põhiliselt Rolls Royce'id, ja et tal oli neid omal ajal viis (kolm, üheksa?) tükki.  Custom made ja puha. Sellel peletisel on roomikud ja temaga annab mööda lund sõita. Iseenesest ei ole sellega muidugi midagi valesti, et kommunistile tehnikaimed peale lähevad. Vaevalt küll, et nõukogude autotööstus oma disainid sellele vanale sümpaatiale toetudes Läänest tuuri lasi.

Veel üks asi, mille all žanr "lood Leninist" tihti kannatab, on korralike kõrvaltegelaste puudumine. Isegi Lenin ise kannatas selle all (Mõnes mõttes kannatas terve revolutsioon selle all). Lenin imetles suuresti Marxi ja Engelsi sõprust, ja oleks endagi kõrvale mingit Engelsi-sarnast tüüpi tahtnud, kes oleks kirjutanud tema diskursust, toetanud ta värki ja temaga koos hänginud. Tüüpi, kelle peale saab loota. Peale selle meeldis Leninile veel: Jean-Paul Marat, kes oli niisamuti revolutsiooniline ajakirjanik nagu tema ja selles äärmiselt edukas, Pariisi kommuun, mille üritust ta tahtis korrata, aga niimoodi, et on tugev keskvalitsus, nii et kodanlus ei pühi värgist üle ja kõiki kommunaare ei lööda maha ja Beethoveni "Appassionata", mida ta ei saanud üldse nii palju kuulata, kui ta tahtis, sest ilus muusika muutis Lenini härdaks, aga härdalt ei saa mingit revolutsiooni teha, sest seda tuleb teha halastamatult. (Muud allikad ütlevad jällegi, et Lenin ei saanud muusikat kuulata, sest ta süüfilis lõi kõrvadesse ja räige kõrvavaluga on vilets revolutsiooni teha. Siinkohal on kusjuures üsna mõttetu hakata valikuid tegema selle üle, milline reaalsus on "õige" ja kujutab sündmusi ja isikuid "sellistena, nagu need olid". Vabalt võib olla, et oli mõlematpidi, või ei kumbagi moodi ja hoopis kolmandat viisi.)
Sõnaga, Lenini-lugudest kirjutati enamik kaasrevolutsionääre välja. Või kui nad hiljem tagasi sisse kirjutati, siis kuidagi magedamatena. Mõnes mõttes ei andestatud kellelegi kunagi täielikult, kes ennast ära represseerida lasi. Üldiselt on see muidugi vale taktika - sa ei peaks oma lugudest tegelasi välja kirjutama ja sa ei peaks oma komparteid kommunistidest täielikult puhastama. Igal juhul peaks, kui juba on juhtunud selline kuri lugu, et osad tegelased on ajaloost hävitatud, rõhutama nende kõrvaltegelaste ägedust, keda sa veel kasutada saad.

Militant. Feminist. Marxist.
Nendeks on lahedad tüdrukud. Helikopterit ei leiutatud kaunil Venemaal, mille jõed on oivalised ja muld rammus, ning ka elektripirni ja raadiot ei mõeldud seal välja, küll aga on maailma esimesed lahedad tüdrukud Venemaa päritolu. Mul on tunne, et nad ei ole selle eest piisavalt credi sisse cashinud. Ma isegi ei tea, kas meil on mõni vahva 19. sajandi vene kirjandusteos, mis süübiks laheda tüdruku olemusse. Ilmselt peaks olema - kuidas muidu me üldse teaks, et midagi sellist olemas on? Lahe tüdruk lõikas oma juuksed lühikeseks, keeldus jumalat uskumast, jõlkus lahedate poistega ringi ja tahtis keisrihärrat õhku lasta. Juba Netšajev ütles, et ilma lahedate tüdrukuteta oleks meie üritus kindlale hukule määratud.

Krupskaja näol on meil kahtlemata tegemist laheda tüdrukuga. Ta, põhimõtteliselt, tahtis haridust lahedamaks teha (lõpuks tegi ka, vähemasti lahedamaks kui varemalt, lõi sealjuures ka nõukogude raamatukogunduse alused) ja oli veendunud marksist. Ja oma eluteeks valis ta selle, et ta võttis kõige vägevama marksisti, keda võimalik leida oli ja jäi tema kõrvale, olles temaga koos Pariisis maapaos ja Siberis düsenteeriat põdemas ja töölistele vastalist ideoloogiat õpetamas ja lendlehtesid trükkimas ja revolutsioonivalitsuses. Ma ei tea täpselt, kas nad kunagi eraldi ka mingites kohtades olid. Tema mälestustest tundub, nagu oleks Leniniga koos suhteliselt äge olnud  kõvasid asju teha, kuigi ka selles osas leidub lahkarvamusi - Krupskaja seisundit on nimetatud orjusele sarnanevaks, ja mitte mõne paksu parempoolse briti professori poolt, vaid tema kaasvõitleja, maailma esimese naissoost ministri ja saadiku Aleksandra Kollontai poolt. Iseenesest on antud koostöö mehhanism üsna lihtsasti mõistetav - kõrgema eesmärgi nimel pühendutakse sellele inimesele, kes on kõrgema eesmärgi heaks kõige rohkem võimeline ära tegema. See, kusjuures, on palju parem kooseksisteerimise idee, kui see, kus koos eksisteeritakse niimoodi, et see on justkui iseenese eesmärk, which is a stupid shit bourgeois notion of creating personal safety zones.

Kollase ajakirjanduse sõpradele truuks jäädes ei saa siin vististi mööda minna ka Inessa Armandi küsimusest. Üsna levinud ajaloospekulatsioon teeb temast Lenini armukese. Omavaheliste asjade koha pealt on nad kõik üsna vait olnud (suht tark mõte), nii et speulatsioonidele oleks justkui ruumi. Võib spekuleerida, et Lenini ja Krupskaja suhe ei olnud ülepea seksuaalse loomuga, mille kasuks räägib see, et kui arvatakse, et Lenin võis süüfilise tüsistustesse surra, siis Krupskaja suri üsna palju hiljem ja teps mitte süüfilise tüsistustesse. Sa võid Leninist teha ka ägeda blingi kandva bojartuusa, kes käib nende mõlemaga korraga käe alt kinni, nagu teeb seda raamat "Väike rauduks". Ja lõppeks võid sa seda seletada ka suure kommunistliku vabadusega, mis Leninile tegelikult südames kõvemini peale läks, kui tihti maiselt võimalik on. "Pass on pärisorja tunnusmärk", ütles ta kord, viidates sellega, et päris tegelikult ei peaks inimesed ringi käima, nõmedad passid taskus.

Siinkohal tuleb teile ära rääkida ka üks suhteliselt mõnus anekdoot. Anekdoot kui selline on tegelikult kurb ja vana huumori väikevorm, lehesaba poolt samamoodi pilastatud nagu koomiksi ja horoskoobi tegemise õilsad kunstid, kuid nendega kohati oma diskursust ilustada, nagu Žižek teeb... põhimõtteliselt võib. Well there:

 Lenin ütleb Krupskajale, et läheb armukese juurde, armukesele ütleb, et jääb Krupskaja juurde, aga ise läheb raamatukokku ja muudkui kirjutab...

Nõndaks... Katajevi "Väike rauduks" näitab meile veel Leninit varajaste väikelennukite starte vaatamas ja Pariisi kõrtsides koos teiste revolutsionääridega punast limonaadi joomas ning pöördumas tagasi oma venna radadele, leides, et mõnes mõttes oleks mõnus küll ühele või teisele asjale pommiga virutada, kuid sealt ei puudu ka süngemad toonid, nagu kõrtsipidaja, kes on väsinud igavestest Lenini jüngrite palverändudest ja peab tema teooriat kasutuks, kunagine apašinoormehest revolutsiooniline Pariisi laulik, kellest elu kõigepealt sõjaõigustaja ja seejärel salapolitsei nuhi tegi ja Marxi tütar abikaasaga, kes tegid seitsmekümne aasta auväärses vanuses morfiiniga enesetapu, et Partei ei peaks neid omade rahade eest üleval pidama. Sellise tarbetu heroismi üle oskab Lenin vaid kurvalt pead vangutada, ning pärast matustel, kuhu on kogunenud suurel hulgal tolleaegseid vasaktegelasi erinevatest leeridest, peab ta kõne, mis räägib ainult sotsialistlikust revolutsioonist, ja mitte mingisuguses häguses tulevikus, vaid täna, homme, ülehomme!
See on tegelikult suhteliselt hea viis matusekõnet teha, ma arvan, et ma võtaksin selle. Sa võid seal näha ka tüüpe, kes on nagu õujee ning nõtrasid rahuliku arengu tüüpe, kes siis, kui asi palavaks läheb, kohe oma valitsuse tiiva alla sõda pooldama lähevad, pead vangutamas ja ütlemas "vara veel..."
Propagandateostest, mis peaksid kindlasti olema, aga millegipärast ei ole - peale purskkaevu, kus sees on lustlik pronksist palja ülakehaga Lenin - ma arvan, et Lenini elust peaks olema täispikk multifilmisari. Alustades sellest, kuidas Volodja Uljanov on pisike ja ta vend uurib mikroskoobi all usse ja tahab tsaarikest õhku lasta. Üldiselt mingit väga sügavat hea-halb telge ei tahaks määratleda, kuna see on selline üleekspluateeritud telg, ja ma arvan, et eluterve oleks nüüdseks, kui nii palju aastaid on möödas, mõista, et ajalooline kuju on põhiliselt mitte hea ega halb, vaid ajalooline kuju, just täpselt nagu umbes sada aastat pärast Napoleoni surma said inimesed aru, et Napoleon on ikkagi rohkem Napoleon kui Korsika inimsööja või kõige lahedam keiser, kes kunagi olnud on. Ehk siis: need noored uljaspead, kes tsaari õhku lasevad, on kangelased, aga samas on tsaar ise samuti kangelane, kui ta ronib oma tõllast välja, et oma haavatud sõduritele toeks olla. Samuti tuleks tublisti rõhuda steampunk-elemendile, krüptograafiale, salajastele trükikodadele, roomikutega Rolls-Royce'ile ja thereminiharjutamisele, samuti ma arvan, et see peaks olema sügavas, rahulikus ning väljapeetud akvarellstiilis ja rõhuma palju zolalikele kontrastidele. Kuigi miski minus tahaks sinna sisse ka närviist suprematismi sulatada. Aga niimoodi võib liiga kunsti tegemiseks ära minna. Sari ei peaks ajalooga liiga räigelt ringi käima, mis annab mõista, et seal on umbes terve hooaja jagu täielikku bummer endingut. Kodusõda, atendaadikatsed Leninile, punane terror, Lenin on ratastoolis,  Lenin sureb ära, poliitbüroos jääb mingisugune suhteliselt kahtlase olemisega värk toimuma, meeleolu üldiselt on masendav.
Vt ka see kommentaarium siin.
See oli siis selle aasta esimene pikem tekst. Ehk pisut pikk, võib-olla laialivalguv, ehk veidi küllane Leninist, ehk täiesti mõistmatu, it isn't getting any better  - enjoy!

Saturday, January 8, 2011

ULTRAMELANHOOL: Valhalla rising

d


Alors, sõbrad ja võitluskaaslased! Sel kolmapäeval, 12 jaanuaril, avaneb harvesinev võimalus näha ansamblit ULTRAMELANHOOL. Kohaks on "East Galerii" ja see asub - olenevalt Sinu senisest elukogemusest - kas "kümme meetrit Hellast hundist edasi", "Teksase vastas", või "sularahaautomaadi kõrval". Esitlusele tuleb hitiparaad paremast maailmast, segamini uute diskolitrite ja rariteetidega... kas kohalik tehnika peab salapärase ansambli helidele vastu või vajuvad kõlarid ja võimud ULTRAMELANHOOLI eksesside all põrmu? Kas pärast seda õhtut on ÜLDSE MÕTET EDASI ELADA?! Nendele küsimustele saab kuulaja vastuse lunastades uksel pileti, mis maksab VIIS EUROT, VIIS EUROT, VIIS EUROT!!! Nägemiseni sularahaautomaadi kõrval!

PS Solist Robert Kurvitz saabub kontserdile PÄRIS ELAVA MAMMUTI SELJAS!!!


(Postri autor on Aleksander Rostov ja ta väga mage ei ole)

Friday, January 7, 2011

Kutse: fotonäitus "Mustkunst"

7 jaanuar (täna!) kl 16:00, Fotomuuseumi keldris (Raekoja tagusel väiksel tänaval)


Olete oodatud näituse avamisele

Kaasajal on fotokujutise tekitamine ning presenteerimine lihtsam ja odavam kui kunagi varem – see on fotograafiat ühest küljest demokratiseerinud aga teiselt poolt ka devalveerinud. Kujutise ilmumine fotovannis on maagiline, niisamuti NKVD sünged kompositsioonid komissariga ja ilma ning Georges Méliès tummfilm mehest nelja isepäise peaga. Näituse eesmärk on minna momendiks tagasi sinna, kus kaamera oli lõõtsaga vigur, fotokujutise tekitamine trikk ja fotograaf ise mustkunstnik.

Autoriteks fotoamatöörid Ruudu Ulas (s. 1987), Janno Lepind (s. 1984) jt autoreid (s. 1979). Fotod on suurendatud Ilford Multigrade IV RC paberile.

Näitus on avatud Fotomuuseumis, Raekoja 4/6

Tuesday, January 4, 2011