Saturday, February 26, 2011

The Galapagos Exception

 
Head hilinenud Vabariigi aastapäeva kõigile!

Illustratsiooniks on toodud rahvusvärvides mere-iguaan (Amblyrhynchus cristatus).

Ülal kujutatud unikaalne väike draakon on välja arenenud ja ellu jäänud ainult Galapagose saartel Vaikses ookeanis. See konkreetne emane on ca. 80 cm pikk ja 1-2 kilo raske, elab Isabela saarel, ja inimesed kui liik teda suuremat ei huvita.

Nagu ei huvita ka teisi Galapagose loomi, mistõttu selle lühikese jutu asemel peaks tegelikult olema pikk artikkel jätkuks Roberti mammut-teostele nimega "The Holocene Extincion: the Galapagos Exception". Paraku, nagu elus tihti juhtub, seda ei ole, on ainult lühikokkuvõte.

Galapagose saared on asuvad eimillegi keskel, Lõuna-Ameerikast 1000 km läänes. Välja arvatud arktilised alad, on see suure vahega suurim territoorium, mida inimesed kuni viimase 500 aastani kunagi ei asustanud, Vaikse ookeani polüneeslased ei leidnud seda kuidagi üles.

Ei leidnud ka suurem osa floorat ja faunat (vulkaanilise päritoluga saared on üsna uued ja polnud kunagi osa superkontinendist). Kõik mis sinna jõudis, pidi üle elama paar kuud dieeti üksikul ookeanil hulpival palgil, nii et lõpuks välja arenenud kooslus oli väga eriline: mõtle stiilis väikesed draakonid, 400-kilosed hiidkilpkonnad, kaktused ja võimsad, pikki vahemaid katta suutvad merelinnud ja merelõvid.

Need ei ole sinu paradiisisaared: vulkaanidest tõusnud maa on tänapäevani osaliselt must laavaväli, ülejäänud osas kuiv ja madala taimestikuga, tihti vaenulik kõige suhtes, mis tema randa jõuab. Mis tähendab, et ellu jäi sellest vähe, aga mis jäi, sellele oli garanteeritud paarsada tuhat aastat madala konkurentsiga väga erilistes tingimustes evolutsiooni.

Inimesed saabusid ca. 1600. aastal, püsivalt 1800. aastal ja vähegi märkimisväärses koguses peale 1950. aastat. The holocene extinction never took place. Mistõttu saared on täna üks erilisemaid kohti, mida külastada. Nagu on kokku võetud allpoolses kirjelduses:

Kujutage ette, kõnnid rannas, aga sealsamas kõrval jalutab mereiguaan, täpsemalt paarkümmend mereiguaani, teel vette, aga vees ujub sinu juurde merelõvi, uudishimutsedes, kes see sihuke tuli. Või istud väikses linnas kaldapealsel pingil, libistad õlut, naudid vaadet, aga kõrvalpingil aeleb jälle üks merelõvi, otsides mugavat poosi, et paar tundi silma looja lasta, aga kohe teisel pool posti otsas seisab pelikan, tiivad üles tõstetud, et meretuul sulgi kuivataks (ja et muidu mõnus oleks). Või sõidad paadiga, aga paadi kõrval ujuvad pingviinid ja delfiinid ning erinevad linnud pikeerivad paari meetri kauguselt mööda. Maskiga ujudes avaneb sinu ees kohalik veealune maailm: suured mere-kilpkonnad, kuldsed raid suu ammuli, erinevad värvilised kalad, haid... ning veel üks merelõvi ujub su juurde, teeb ettepaneku mängida maha üks pikem partii kulli. Muidugi, see suurepärane ujuja võidab enne kui mäng õieti alata jõuab, kuna see kohmakas valge olend värviliste lestade ja arusaamatu toruga suus jõuab vaevalt ennast pöörata, kui lõvi on juba ammu mereavarustesse silmist kadunud – et mõne sekundi pärast teisest suunast naasta ja mängu jätkata. Lisaks veel hiiglaslikud kilpkonnad, flamingod, jaburalt helesiniste jalgadega merelinnud „piquerod“, troopikalinnud, pelikanid... Ühesõnaga keeruline kirjeldada, aga – meeldejääv!

Maailma loodusparkides tuleb enamasti leida hea giid, rentida džiip või muu transpordivahend, varuda kõvasti kannatust ja plekkida selle kõige eest kõvasti raha, et mõni loom ennast sulle näitaks (kaugelt). Galapagosel on loodus ja loomad igal pool paari meetri kaugusel, nad ei karda sind.

Friday, February 25, 2011

Avalik kiri Kaur Kenderile

 
Kaur Kender, miks sulle meeldivad ainult rahahaiged litsid? Täiskasvanud mees ju, kaua võib? Ma saan aru, et ilusad naised tõmbavad sind, aga ma tean – ja ilmselt tead sinagi – et nad ei pruugi kõik olla rahahaiged. On täiesti olemas selliseid naisi, kellel on ilus tagumik, sale piht, armsad rinnad ja välkuvad silmad, kust ei paista mammonahullu hoorapilku. 

Pärast aastakümmet väldanud hooramajades käimist pidin ka mina endale lõpuks selle küsimuse esitama: kas mu voodielu saab kannatama, kui mu partneriks ei ole enam professionaalse seksteenuste osutaja? Kinnitan sulle, et naine ei pea olema MÜSTEERIUM, BAABÜLON SUUR, HOORADE EMA, et endaga voodis koledalt käituda lasta. Ka tarkade silmadega tüdrukule meeldib kui poiss on vahel armununa turd ja teeb isegi siis, kui ütled „ei“. Ma ei usu, et sind selle eest vangi pandaks. 
 
Oled nüüd pealegi veel isa ja võiksid mõelda, millise eeskuju oma lastele jätad. Mõistagi muudab emapõlv isegi paadunud rahahaige prosti pehmemaks, vahest isegi vaimsemaks, aga see ei ole päris see sama. Ma saan aru, et sulle meeldivad venelannad, aga ma ei usu, et kõik venelannad oleks olemuslikult rahahaiged.

Usun, et ka sinu jaoks on kuskil ootamas Marushka, kes haavatud soldati isatallu põetada võtaks, valetaks otsima tulnud sõjaväepolitseile, ega laseks minema isegi siis, kui haavad juba ammu paranenud on. Ja seda kõike ainult südame soojusest.

PS Võiksid ka tuulde heita oma intelligentsi-vastase ristirektke, liituda hooajaks Von Krahli teatritrupiga Jahve, juudi jumala rollis. See sobiks sulle.

- Your bigges fan, Robert.

Thursday, February 24, 2011

There is a new supergod in town

and his name is David
 
Siin, Zaumpskajas seisame me kultuuritraditsiooni eesrindel. Päikesejumala õnnistavad kiired helgivad meie kiivritel ja soojendavad meie südant, lipud piikidel lehvivad võidukalt, me taome uhkelt rinda. Oma kõrgelt positsioonilt kuulutame vanu asju surnuks ja uusi elavaks. Nüüd on see aeg jälle käes, tuleb langetada visiirid, lippudele tikkida uue kangelase nimi ja lahingusse tormata. Blood for the blood god, flowers for the flower god, ta nimi on  

D A V I D   O ' R E I L L Y
koduleht

David on meie masti mees, kultuuriküünik ja nihilist ning allolev lühifilm The External World (17 min, 2010 suht värske, just off the printing press!) on mingite žanrimääratluste järgi segu lowbrowst ja netipopist. Sa saad sellega samastuda sest nii nagu sina, on ka David lugenud liiga palju tvtropesi, ka temal on eraldi kataloog Bachelorfrogi jaoks ja ka tema leiaks, et Hitler joonistamas Hitlerit asiselt Hitlerit joonistamas ad infinitum on ägedaim asi eales. Sa leiad sealt palju halba huumorit, jaapani popkultuuri ja memeetilise inspiratsiooni feedback loopi, ta on natukene ka internetipõlvkonna sünnitus ja kehastus animatsioonivormis ja sellisena kultuuritoode täitmas oma baasfunktsiooni - olla oma ajastu indikaator. Pean kurvastusega teatama ka, et kui sa sellest "ei saa aru" või ei leia, et see oleks kuidagi kultuurilooliselt oluline, siis oled sa kahjuks ametlikult aegunud ja on käes hetk, kus tuleb ohjad ära anda noortele pealetulevatele sest this here's the future
 
 


Ma väga armastan ta ambient occlusionist (või siis selle sarnast) renderit ja juba kaua olen imestanud miks seda eriti ilusat renderdusprotsessi faasi iseseisva esteetilise loosungina tihedamini ei kasutata. On ta ju ometi ilus ja väga formaadiiseloomulik, meeldivalt puhas ja minimaalne ja selline vormisuunitluse vaba valik on mõneti ka formaadi küpsuse näitaja kuis 3d ei proovi bump, normal, ja diffuse mappidega saavutada seda naiivsepoolset püha graali mis on meediumit tema sünnist saati painanud (see va vana fotorealism) vaid kasutab neid välja töötatud infrastruktuuri elemente uudse ja loomuomase visuaali saavutamiseks. Kunstilise meediumid küpsuse (ja tsutike ka tulevase kõngemise heerold) on see mänglevus, kasutada üht ja teist, mõnda välja jättes, tahtlikult ignoreerida traditsioone ja konventsioone. Kogu aeg käib mõnus vormimäng, pane tähele TEW'is neid lavakujunduse nunnusid lowpoly rekvisiitee mis on sätitud faceted (tahukalisele?) renderile, kui armsalt 3d see välja näeb ja kui väga ta rõhutab oma aine olemust. Seda nunnum on ka kuidas osad neist on isegi wireframe mudelid. Selline lollitav meediumirikkele rõhuv esteetika, kitarripala mis näeb ette jooksvalt kitarri häälest välja kruttimist (aga vähem nilbe). 

Järgnev lühianimatsioon Please Say Something (10 min, 2009) on mõneti traditsioonilisema narratiivikonstruktiga ja igatipidi konservatiivsem projekt, siiski meeldiv ja julgen arvata, et pärast filmi ära vaatamist sa seda kümmet minutit oma elust pahuralt tagasi ei nõua. Ta räägib suhetest ja teeb sind võib-olla natuke kurvaks ning äkki paneb mõne asja üle järgi mõtlema, nagu sellised filmid ikka teevad. Mind rokib rohkem see šeff dünaamika mis tuleb (veidike formaadiiseloomuliku) asjaliku ja skemaatilise isomeetrilise perspektiivi vastandamisest uljamate ristuvperspektiivi vistadele-vaadetele, ta loob isemoodi atmosfääri, analüütika ja teatraalsuse vastanduse. Minimaalse juhisskeemi esteetika vs dramaatilised kaameranurgad. 



Siinkohal vabandan päriselt 3d'ga tegeletave inimeste ees oma potentsiaalselt mööda kasutatud valdkonnasõnavara eest. Olete teretulnud mind kommentaariumis harima ja on igati võimalik, et sellele järgneb ka ajaränne vastava korrektuuriga!

Tuesday, February 22, 2011

Visuaalne Okse #04 - Lollused

 
Seekordne visuaalne okse on tehtud töötegemise vahepausidest ja hommikul käe lahti sodimisest.







Wednesday, February 16, 2011

Narkootikumiprobleem

 
Narkootikumiprobleem, sellisena, nagu teda siin käsitletakse, seisneb narkootikumide keelatud staatuses suuremas osas maailmast. See on vilets asi, sellepärast, et see annab mingisuguse suhteliselt võimsa majandusharu peamiselt kurjategijate kätte, see on vilets asi sellepärast, et põhilise osa narkosõja tulest püüavad enda peale va diilerid, kes ometigi täidavad ühiskonnas seda väikest kasulikku rolli, mis jääb umbes torumehe ja kangelase vahepeale, viies inimestele lihtsalt seda, mida nad tahavad, nagu iga hea kaupmees, saamata oma töö eest, mis ei erine sugugi mõnest teisest, seaduslikke kaitseid, garantiisid ega toetusi (või mingid inimesed Lõuna-Ameerikas, kes ei teinud muud midagi valesti, kui et olid Lõuna-Ameerikas.). Halb on see ka mingis sügavamas mõttes.

Seadus, nii nagu mina seda näen - ükskõik missugune seadus - on ühiskonna reguleerimise vahend. See viitab mingisugusele ideaalmaailmale, kus kõik täidavad seda seadust. Sellisele maailmale, kus inimesed ei tapa teineteist tsiviilolukorras - sellises võiks elada. Stanislav Lem on meile küll raamatu kirjutanud, mis loeb vägivalla inimese põhijoonte hulka ja leiab, et ohtude piiramisega piirame me ka inimsust, aga üldiselt ma leian, et see on kõvasti parem, kui maailm, kus kõik tapavad üksteist kogu aeg. Maailm, kus keegi ei varasta - ei poest banaane ega suurelt hulgalt inimestelt suurt hunnikut raha, võib-olla maailm, kus varastamine on mõttetu või mingis mõttes võimatu - selle vastu mul ei oleks samuti midagi. Praegune varastamise kultuur tekitab ebavõrdsust seaduskuuleka ja mittekuuleka inimese vahel. Varastamise likvideerimisest on loobutud, kuna see oleks ebatõhus, kallis ettevõtmine, ja selle asemel arvestatakse sellega, et nad varastavad niikuinii. Selle nähtuse positiivseks pooleks on see, et poemüüjad varastavad ise ka, kuna niikuinii on juba arvestatud, et varastamist toimub, mille nad on ära teeninud täiel määral, sellepärast, et ma ei suuda hästi ette kujutada jälgimat tööd, kui kaubanduskeskuse müüja. (Siinkohal satuvad ebavõrdsesse olukorda muidugi taaskord need, kes ei julge varastada või peavad seda endale ebakohaseks.)

Kuid selline maailm, kus mitte keegi ei ole ennem kaheksateistkümnenda eluaasta kukkumist õlut maitsnud või taoline, kus kõik pügavad oma murud - siin on tegemist ilmselge jäledusega. Ja N-keelu inkarnatsioon sellisest seaduste täiuslikust toimimisest oleks muidugi maailm, kus mitte keegi ei taha kunagi teha ebaseaduslikke narkootikume. Raske on öelda, kas käsuandjad päriselt mõtlevad ka niimoodi. Karta on, et vähemalt kohati. Päris kindlasti ei mõelnud Ameerika ja Soome ja hiljem Gorbatšovi valitsus, et nad annavad alkoholitegemise ebaseaduslikesse kätesse ja edendavad puskariajamist, kui nad keeluseaduse vastu võtsid, vaid ikka rohkem plaanisid selle kahjuliku värgi oma maalt välja juurida. Toetudes nendele kogemustele võib öelda, et narkosõda praeguste vahenditega ei võideta. Inimestel ei ole kombeks oma juba saavutatud tehnoloogiavõite kergelt käest anda. Lisaks ei ole tegemist mingisuguse väheolulise inimtegevuse valdkonnaga - segisaamine on kultuuriliselt äärmiselt elujõuline. Läbi ajaloo on otsitud viise segisaamiseks ning samamoodi on neis nähtud ka ohtu ning seatud keelde.

Kas on lootust, et asjalood paranevad, et inimesed tarbivad nii parasjagu palju narkootikume, et mõned neist jõuavad ka seadusloome juurde ja seadusi muudetakse? Selle kohta on raske öelda nüüd. Va Ameerikas on see toimunud, eks ole. Seitsmekümnendate tüübid on sajaga valitsuses ja oleks naiivne arvata, et keegi neist kunagi lahedat narkotsi proovinud ei oleks, või, miks ka mitte, ei tarvitaks seda regulaarselt. Aga probleemiga õieti ei tegeleta, leitakse, et lahe ongi ja teeb kogu värgi õieti põnevamaks, või et "meie võime, aga siis, kui rahvamassid hakkaksid ohjeldamatult narkootikume tegema, võiksid sellel ettenägematud tagajärjed olla." Osaliselt võib muidugi süüdistada ka demokraatlike riikide suutmatust muutusi läbi viia - Ameerika rahvusliku narkokontrolli üks endisi juhte on avalikult öelnud, et  narkosõltuvus on kuramuse meditsiiniline probleem ja narkosõda praeguses mõttes on tarbetu ja kahjulik, aga sellest hoolimata ei muutunud miski. Samuti sõltub narkootikumide vastu võitlemisest julmpaljude inimeste igapäevane leib. Terve INTERLOP on põhiliselt narkokaubanduse vastu võitlemiseks loodud. Ameerika on tähelepanuväärne ka selle poolest, et nende initsiatiivil on ülepea loodud suure hulga maailma ühtne narkopoliitika. Nad nagu käisid järjekindlalt ja käisid suvalistele riikidele närvidele, et need neiteks kanepi kasutuselt võtaksid, siegi, kui nood olid seda juba ennem hea kolm tuhat aastat suitsetanud. Vana hea Ameerika, kes oleks võinud arvata, ta tundus alati nii mõnus.

SIINKOHAL TULEKS ILMSELT ÖELDA PAAR SÕNA ka narkootikumide kahjulikkusest. Nad on kahtlemata kahjulikud. Kahjulikud on potentsiaalselt ka: muna, sool, suhkur, rasv, ekstreemsport, professionaalne sport, üldse mitte mingit sporti, see, kui kõik kohad on mikroobe täis, see, kui mingeid mikroobe üldse kuskil ei ole, religioon, poliitika, öösel kaua üleval olla, töö tegemine, isiklikud suhted, auto või muu vahendiga liiklemine, mägironimine, polaarekspeditsioon, internet, valjusti muusika kuulamine, mitmed seksuaalpraktikad, elamine seismiliselt aktiivsetes piirkondades, õhu hingamine, lahtine tuli, elektriseadmed, kalapüük j.n.e. See on juba väga vana nali, et KUI NIIMOODI VAATAMA HAKATA, siis on kõik asjad mingis mõttes kahjulikud. Vähemalt seitsmekümnendatest. Ma mäletan, et sellest oli följeton. Siit tekib küsimus, kui palju peaks inimest tema enese valikute eest kaitsma. On ilmselt mõistlik, kui inimesele ei antaks tarbida ainet, mis teeb küll hästi segi, kuid hävitab umbes aastase regulaarse tarbimisega täielikult tema neerud, või teist ainet, mille ainsaks katsetel saavutatud efektiks on inimese muutmine haigeks vägivaldseks väärakaks. Kuid üldiselt peaks lubama inimestel teha endaga seda, mida nad heaks arvavad, sest see on osa nende vabadusest, nagu on osa nende vabadusest neljakümneaastaselt surra. Ning narkootikumide legaliseerimine võimaldaks tõusta võimsatel narkoinstituutidel, mis töötaksid välja paremate toimetega ning vähesemate kõrvaltoimetega uusi, ägedaid narkootikume. Lisaks ei saa mainimata jätta, et legaalsete mõnuainete osas ei ole valikuvõimalus just eriti suur. Need, kellele alkohol ühel või teisel põhjusel eriti ei sobi, jäävad suhteliselt kuivale. Ilmne ebaõiglus.

Antud küsimus elab palju rohkem liberaalsuse-konservatiivsuse teljel kui sotsialismi-kapitalismi teljel. Võib täiesti ette kujutada, et sotsialistlikus diskursuses leitaks, et narkootikumid viivad inimeste mõtted üldiselt ebaõigluselt kõrvale ja et uus ning parem ühiskond oleks nii küllastavalt lahe, et seal saab narkotagi pilve. See on muidugi siis, kui me vaatame legaliseeritud narkootikumide maailma kui mingit Prozaci-ühiskonda ja soma-universumit. Va vana Noam, kes vihkab hingepõhjani kõike, mida Ameerika teeb, leiab, et narkokeeld on rõhumise instrument nende gruppide vastu, kes narkot teevad, millest võib tuletada, et narko on peamiselt vahend peo jaoks ja et pidu on normaalne saada ka ühes ebaõiglases ning viletsas ühiskonnas.

Lõpetuseks tuletame meelde head paavsti Clemens VIII, kes legaliseeris aastal 1600 katoliku maailma jaoks kohvi, leides, et see on nii oivaline, et oleks häbiasi selle joomise ainuõigus uskmatutele jätta.

Disclaimer: Tegemist on ühe juba üsna vana ja väsinud jutuga, mis kõigest hoolimata justkui tahtis tulla ja saada taaskord räägitud. Huvitavaid lisateadmisi sai ammutatud siit ja siit. Head inimesed on hoolitsenud selle eest, et artiklid kajastaksid pigem tõde kui kultuur-dominantset arvamust. Enjoy.

Tuesday, February 15, 2011

Täheaeg 8 kaanepilt

  

Käesolev pilt valmis kohaliku skifi ajakirja Täheaeg kaanepildiks ja on ühtlasi ka illustratsioon Siim Veskimehe loole "Sõda kosmose rannavetes."

Kurioossum-kõrvalmärkena mainin ka isiklikku minieksperimenti mis ma pildi puhul silmas pidasin. Olin tähele pannud, et mõnus lapsikult maaliline plätserdamine sobib hästi orgaanikale ja avaratele taustadele ja taevalaotustele, et võõrad värvid ei lõhu üldmuljet ega tee taustast imelikku metafüüsilist ruumi ja et suvalise värviga plätserdamine annab end üpris kergesti andeks. Uudishimust tahtsin seda teesi järgi proovida ka venerable kosmosemaaližanris kus industry standard  nõuab üldiselt magusat airbrushi, pehmeid servi ja hästi palju ülipeenikesi valgeid täpikesi ning lillakas-roosasid nebulaarkogusid. Olin üpris meeldivalt üllatunud kui avastasin, et pintsliplätserdus kosmoses on päris šeff. Võikaid värviseiklusi ta nii kergesti küll ei lubanud aga sellest šnitti võttes otsustasin ka pildi üldise värvispektri kokku suruda külma sinise-rohelise ulatusse kus võõras roheline peaks loodetavasti mõjuma kosmosekalgilt ja üldiselt hoidma natuke stiilsemat joont kui naiivne sinine-oranž vastandvärvide standardpalett.

P.S. Hähä! Robert on täiega pede!

Saturday, February 12, 2011

Fridtjof Nansen - "Suuskadel läbi Gröönimaa"

d
Selleks et kosutada teie vaimu keset seda mõistetamatut, külma ja jäist talve, kirjutan ma täna  ühest Norra rahva kangelasest, Fridtjof Nansenist ja tema retkest suuskadel läbi Gröönimaa. Härra Nansen sai oma polaarekspeditsioonidega nii kuulsaks ja lugupeetuks, et temale pakuti isegi Norra kuninga kohta ja see juba on midagi. Ka oli ta teadlane, poeet ning kunstnik ja suur rahuvõitleja pääle esimest ilmasõda, vt ka nanseni pass.

Nanseni esimese polaarretke põhiline geniaalsus seisnes traditsioonide murdmises – tema otsustas Gröönimaa mannerjää ületada idast läände, suundudes hülgepüügilaeval ’Jason’ asustamata idarannikule nii lähedale kui võimalik, ületada jääsupp paadiga ja püüda pääseda maale ning alustada siis teekonda lääne poole, kus on ootamas inimasulad. Selle kavala nipiga tahtis ta lõigata läbi soovi pöörduda poole tee pealt tagasi, sest „tagasis“ poleks neid mitte midagi oodanud, „edasis“ olid aga Egiptuse lihapotid, soojad majad ja lahked inimesed.

Sellele hullule plaanile olid muidugi kõik õpetatud ja õpetamata pead väga vastu ja asi olekski jäänud tegemata kui poleks olnud rikast metseeni Augustin Gamelit, kes andis kogu vajamineva raha omast taskust. Sellised olid inimesed siis! Nansen ise ütleb, et rahapakkumine temale täiesti tundmata inimeselt ja välismaalaselt tundus talle nii üllas, et ta hetkegi ei kõhelnud seda vastu võtmast.

Meeskond pandi kokku tugevatest ja sitketest meestest, olgu nemad ka siinkohal nimetatud –
lisaks Nansenile Otto Sverdrup, Oluf Dietrichson, Kristian Kristiansen ja kaks laplast Ole Ravna ja Samuel Balta. Laplased võeti kaasa lootuses, et neil on loodusrahvastele omaseid teadmisi ja võimeid sääraseks teekonnaks, kuid tuli välja et see oli üsna ekslik arvamine. Ka oli Nansenil kindel nõudmine et mehed peavad olema 30-40ne eluaasta vahel, kus mehejõud on oma suurimas tugevuses ja neil ei tohi olla peret. Talle värvatud mehed olid aga üks 26 aastat  ja teine 45 aastat vana  ning sellel vanemal oli ka naine ja viis last. Pealegi olid nad andnud oma nõusoleku kaasatulekuks joomase peaga.

Eraldi äramärkimist väärib see, millise varustusega mindi 560 km pikale teekonnale, mis tõusis 2700 km üle veepinna ja kestis 40 päeva ja kus temperatuur langes öösiti  - 45 kraadi Celsiust. Nad olid pealaest jalatallani rõivastatud villastesse riietesse - villane aluspesu, paksem islandi villane alusvammus, kodukootud villasest kangast kuub, põlvpüksid  ja lumesokid,  vihmase ja tuisuse ilma tarvis purjeriidest kuub peakotiga, harilikud pigitraatsaapad, ja veel mingid nahast ilma sooja voodrita saapad, milliste alla nad kinnitasid suusad, villased labakud ja koeranahast pealiskindad, villasest riidest kõrvaklappidega mütsid, kahte sorti lumeprillid, tumedate klaasidega ja puust kitsaste piludega, mis väga piirasid vaatevälja. Magamiseks oli kaks põdranahast magamiskotti, kuhu kumbagi mahtus kolm meest ning puuvillariidest telk, mille õmblustest puhus sisse nii tuul kui lumetuisk nii et nad sageli ärkasid üleni hanges. Muust varustusest tuleb mainida paati, millega ületati vahemaa Jasonilt idarannikuni ja mis seal maha jäeti, kahte kelku, millel tassiti siis kogu ülejäänud nodi ja söögikraami. Toitu keeteti piirituspriimusel, piiritusele oli selle ebamaitsvaks muutmiseks sisse segatud metüül-alkoholi, sest Nansen oli arvamisel, et igasugune meelemürk ei ole soodus suurte füüsiliste jõupingutuste korral, laiendades seda arvamist ka tubakale, mis oli tolle aja kohta eesrindlik mõtlemine. Samas oli neil kaasas kokaiinilahus lumepimeduse puhul silma tilgutamiseks. Lõppeks taandus kõigi asjade väärtus nende kergusele - Nanseni sõnadega  -  kui iga tükikest leiba, mida süüa tahetakse, ise peab vedama, siis on päris loomulik, et kõike katsutakse sisse seada nii kergelt kui võimalik.

Kaasas oli kolme sorti suuskasid , Norra nn trugerid, alt nahaga kaetud suusad, milliseid kasutati Norras ka hobustel! Nansen räägib, et hobuste trugerid oli täiesti samasugused kui inimestel, ainult teistsuguse, kapjadele sobiva kinnitusviisiga. Lisaks indiaani ja Norra lumeräätsad pehme lume jaoks. Neil oli isegi üks hobune retkeks kaasa ostetud, kuid selle looma saatus oli kurb, ta tuli maha lasta juba laeval, sest lõppes hobusele kõlbulik söök.

Söögiasjadest oli neil kaasas Rousseau lihapulbrišokolaadi, kuivikleibasid; Beavuais maksapasteeti; sellesama õnnetu Kopenhaageni kaupmehe Beavuaisi pärast jäid mehed tõsisesse toitainetepuudusesse, kuna härra valmistas neile pemmikani Ameerika viisil, ning Nansen ei hakanud uurima, mis viis see täpselt on, selgus aga et see pemmikan oli hoolikalt kogu rasvast puhastatud, mistõttu mehed tundsid kibedat puudust rasvainetest, millest on raamatus ka ilmekad kirjedused, kuidas mehe peale anti nädalas 250 gr võid, mille mõni mees imes ära juba esimesel päeval ja ta kirjeldab rasvapuudust kui midagi, mida keegi ei suuda ette kujutada, kes pole selle all kannatanud.Veel oli neil ka oavorsti ja läätsevorsti, mida nad kasutasid kuuma supi keetmiseks.

Üldiselt nägi eine välja umbes selline – mistahes kuuma joogi saamiseks läks vesi keema  tund aega,  ka ei olnud enamjaolt käepärast vett, vaid seda pidi lumest sulatama. See  lumesulatamise töö anti vanale laplasele Ravnale, kes teadis kõige paremini, milline lumi sulab kõige kiiremini, ta kaevas augu ja võttis seda alumistest lumekihtidest, sest vana lumi annab sulades rohkem vett. Ühtlasi oli see ainus töö mida Ravna üldse tegi peale kelguvedamise, olles vee sisse toonud  istus ta ristisjalu maha et mitte enne tõusta kui õhtusööki jagati. Edasi käis lugu nii -  keeduaparaat oli vaja töökorda seada, külma metalli puudutamine -40 kraadi juures ei olnud aga kõige meeldivam asi, samuti tuli korraldada tahte, et need hästi põleksid ja seejuures väga ettevaatlik olla, et piiritus kätele ei pritsiks, sest see oli väga valus.Aparaat tööle pandud, pidi seda hoolega valvama, et leegid liiga suureks ei läheks, sest muidu oli oht, et võib tekkida plahvatus. Kui seesugune oht oli, siis tuli kiiresti keedunõud jahutada lumega.

Südantkosutav on lugeda ka sellest, mis tegelikult on inimese ja looma elus asi number üks – söömingud. Kui nad endale midagi ilusat soovisid, siis oli see ikka rikkalik söök ühel või teisel kujul. Kui nad lõpuks mannerjää olid ületanud ja jõudsid välja kanarbikuga kaetud läänerannikule ja leidsid palukamarju, siis kirjeldab Nansen, kuidas nad sõid neid marju pihuga, ja käpakil ja lõpuks lihtsalt pikali heites suuga ja jäid lõpuks sinnasamasse palukavarte vahele magama. Samuti on seal üks väga huvitav pildike selle kohta, kus juba  õnnelikult pääsenuna ja norra asunduses olles nad  läksid  jahile ning lasksid põdra ja Nansen esimese asjana pani suu kuulihaava juurde ja jõi tubli lonksu sooja verd,see maitses hea sellisel külmal päeval!

Tavaline päevamenüü olgu ära toodud siin:
Hommikueine: šokolaad, veega keedetud ( kui šokolaad lõppes siis selle asemel tee suhkruga), lihabiskviit, kuivikleib knäckerbröd, veidi maksapasteeti, pemmikan.
Lõunasöök: Knäckerbröd, veid maksapasteeti, pemmikan. Magussöögiks kaks kaeraküpsist, veidi sidrunimahla ja suhkrut segatuna lumega.
Õhtuoode:Knäckerbröd või lihabiskviidid, veidi maksapasteeti, pemmikan
Õhtusöök: hernesupp(või oa-või läätsesupp) lihabiskviidid, pemmikan.

Toiduvalmistamise kohta räägib Nansen, et see ei olnud eriti peenemoeline, kuna vett nappis, siis ei pestud keedunõud iialgi. Nõu puhtakskaapimine anti erilise soodustusena õhtul toiduvalmistamisel abiks olnud seltsilisele, kes keedunõu keele, näppude ja hammase abil puhtaks küüris. Samas nõus keedeti siis järgmine hommik šokolaadi või teed koos meeldiva hernesupisettega ja õhtul suppi maitsva šokolaadilisandiga. Olgu ära toodud ka kirjeldus otse autori sulest, see käib  hilisema lääneranniku aja kohta:
’Üldse ei olnud meie söögivalmistamisviis eriti eeskujulik. Kui tegime jahutoitu, siis söödi seda peaaegu alati pooltoorelt ja see maitses nagu kliister, sest me ei läbenud iialgi oodata, millal see päris valmis sai. Kui valmistasime põdraliha, siis sündis see sel viisil, et asetasime ahju peale külmunud tükke ja niipea kui need soojaks läksid, koorisime välimise korra pealt ära.’


Oma Norra kaaslastest räägib Nansen raamatus õige vähe, neist ei teki õieti mingit iseloomustavat pilti, ainus tähendus, mis ta endale lubab, on pärast mitmepäevast lakkamatut lumetuisku üks Dietrichsoni poolt poetatud lause: „ Issand jumal, küll on inimesed endi suhtes halvad, et üritada selliseid asju!“
Seda värvikamalt on aga kirjeldatud kahte laplast, nii et nad kerkivad üsnagi ilmekalt lugeja silme ette – Noor Balto, alati lustakas, rõõmsameelne, abivalmis, naiivselt usklik – nimelt oli laplastel kaasas Uus Testament, mida nad puhkehetkedel ühtelugu meelekosutuseks lugesid, niipea aga kui Balta arvas et suurem oht teekonnal on möödas, hakkas ta ohjeldamatul kurja vanduma, arvates et temaga enam midagi juhtuda ei saa. Ka on juttu sellest, kuidas Balto läänerannikul armub kaunise gröönlannasse ja nende mõlema laplase narruseni ulatuvast kohviarmastusest – juttu on 24 tassist kohvist ühe hommiku kohta ja samuti sellest kuidas vana Ravna tõusis  laeval unesegasena voodist, et saada oma kesköist kohvi.

Tuuliste ja tormiste ilmadega katsetati purikelgutamist – telk lammuti osadeks ja ehitati sellest kummalegi kelgule puri.Laplasi pahandas see kirjeldamatult. Balto vandus: „Nojah, kurat võtku! Nii hulle inimesi pole ma enne näinud, nad tahavad lumel purjetada!“

Neis tingimusis siis leidis Nansen ka aega ja jõudu joonistada visandeid ja seda tegi ta paljakäsi, nagu ka meteoroloogilisi ja muid mõõtmisi, sest neil polnud olemas sõrmkindaid. Paljudes kohtades raamatus on uskumatult kauneid poeetilisi kirjedusi loodusest ja filosoofilisi mõtisklusi inimeseksolemise kohta. Raamatu lõpupoole ülistab Nansen tantsimist kui ühte tervet ja toredat ajaviidet mis pakub silmale ilusat pilti ja et nii mõnelgi õhtul tantsis ja lõbutses meeskond koos gröönimaalastega nii et põrand värises ja mängumees höövelpingil istudes mängis viiulit seni kuni keeled katkesid.

Ka on seal väga kena ülestähendus jõulupühade kohta, mille tervikuna  ära toon:
„Siit on näha, et jõulupühad ei ole Gröönimaa pinnale üle kantuna oma iseloomult paremaks muutunud. Nad on murelike perekonnaisade laostamine ja kõigi kõhtude rikkumine. Nad toovad lühikese rõõmu, millele sageli järgneb pikk tuntav puudus. Et selline asi on eskimo maitse järgi, kes enam kui ükski teine rahvas südamesse võtnud piibli õpetuse „ Ärge muretsege homse päeva eest“, on täiesti arusaadav.“
 See on ka see puhk, kus kella kümneks hommikul oli Balto juba 24 suurt tassi kohvi jõudnud ära juua.

Kui nemad lõpuks jõuavad 1889 aasta mail Kopenhaagenisse, kus neile sai osaks eriliste auavaldustega vastuvõtt ja Ravnalt küsiti ,kas tal pole kena vaadata kõiki neid paljusid inimesi - siis vastas Ravna - " jah, väga kena - kui need kõik oleksid vaid põdrad!"

Lõpetuseks tooksin ära lõigu Nanseni kõnest „Seiklusvaim“ mille ta pidas 19 mail 1926 aastal Šotimaal. See on kujuteldav vestlus suurvaimude vahel.

Sokrates :(vaadelnud moodsaid saavutisi): See kõik on ju väga huvitav, ent mida olete tundma õppinud enese minast?
Marconi: Ent kas te ei taipa kui määratult tähtis on kiire sõnumite edasitoimetamine inimsoole ja majanduslikule arengule?
Sokrates: Ent mil moel on see teid edustanud? Kas olete seeläbi muutunud paremaks inimeseks? Kuigi mõnel on sellest kasu, teised võib-olla kannatavad selle all?
Marconi: Kas te ei taipa, raadio toob tuhandetele, isegi miljonitele koju ülevat muusikat ja häid ettekandeid?
Sokrates: Kust aga võtavad moodsamad inimesed aja selleks, mis on lõpmatult tähtsam, nimelt iseseisvaks mõtlemiseks?




Mina aga soovin teile , kallid lugejad, jõudu ja tervist ja aega iseseisvaks mõtlemiseks ning et igaüks teist, kes te olete õhtuks õnnelikult koju jõudnud, ületades oma isiklikku eestimaist mannerjääd, võite  pidada ennast väikesteks kangelasteks ja lubada endale suure tassi kohvi ja kuumi  maitsvaid suupisteid.


Revu on koostatud reisikirjelduste sarja "Mehed, maad ja mered" F.Nanseni "Suuskadel läbi Gröönimaa" 1938 a trüki ainetel. Antud raamat on kirjutatud eriti muhedas vanemas kirjapruugis, mis teeb selle lugemise väga nauditavaks.

Friday, February 11, 2011

NUR WAS NICHT IST, IST MÖGLICH

 
See pealkiri tähendab tõlkes: "Ainult see, mida ei ole, on võimalik". Mina lugesin antud raamatut inglisekeelses väljaandes, kus ta nimi oli "No beauty without danger". See on Einstürzende Neubauteni raamat, mõlemal puhul on tegemist tsitaadiga ansambli sõnadest, kahtlemata ka sügavama ideoloogilise kreedoga. Mulle endale tundub esimene variant sügavam ning lennukam, kuigi peab tunnistama - mõlemad on head.

Raamatu näol on tegu suhteliselt sügava obskuuriaga. Kui ma ta ostsin, öeldi andmetes tiraažiks 500. See ei olnud aga teps mitte Eesti publikule määratud tiraaž, vaid kogu mittesaksakeelsele kuulajaskonnale. Sealjuures tuleb arvestada, et sakslased ei armasta seda va Neubautenit teps mitte nii palju, kui nood oleks ära teeninud (näidates sellega oma magedust) ja et nende tuntus on auga rahvusvaheline. Seda võib vist ka hinnata suhteliselt suureks. Madal trükiarv võib seega tuleneda kas mingitlaadi vahvast nihilismist, vähestest vahenditest või... ma ei tea, kui nad on olemasolevatest lahti saanud, siis saaks vast veel mõnest. Võib ka olla, et nad plaanivad iga järgnevat väljaannet muuta ning revideerida või ägedaid lugusid juurde panna. Või nad ei plaani kunagi rohkem teha. Või on tegemist ebatäieliku tõe või trükiveaga. Igasuguseid asju võib juhtuda, maailmas.

Sõnaga, selle raamatu ostmiseks on/oli üks viis: sa lähed ansambli kodulehele. Kui sa lähed mingi ansambli koduleheküljele, ja veel enam, otsustad sealt midagi osta, enam kui muusikat, siis reedab see sügavat huvi. Circa 21 aasta õrnas vanuses tõmbasin ma endale Neubauteni-fänni tugevalt peale. Seda, et nad on olemas, ma põhimõtteliselt teadsin juba keskmisest teismeeast saati, ning ka seda, et nendega on hästi, nad on kõvad ning neid tasub teada. Oli ka kuulatud mõningaid kergema ligipääsetavusega hittlugusid, kuid sügavamale ei pääsetud - isegi säärane kena muusikakuulamise baasteooria, kus sa kuulad albumit tervikuna, ei olnud veel sisse harjunud. Sellised ebakõlad inimese arengus täidavad mind tihtilugu hämmastusega.

Foto: R. Rand.
Well-there. See lugu läheb edasi niimoodi, et isegi ennem, kui ma Neubauteni-maale kogu täiega sisse lendasin, oli tihtilugu selline vibe õhus, kus ansambli imagoloogiline lahedus käib reaalsesse loomingusse süvenemisest eespool, nii, et sa juba tead, et oleks lahe olla tüüp, kes Neubautenit kuulab, kuigi üldpilt on alles õige umbmäärane. Kui selle peale nüüd niimoodi vaatama hakata, siis on poliitiliste ideoloogiatega tihtipeale samamoodi, ja see on just nimelt see, miks imagoloogia ja propaganda tähtsad on. Eriline koht kuulub siinjuures kindlasti nende vahvale Reichadlerile. Vaata ainult, kui šeff ja kuri ja poliitiline see välja näeb! Ka Neubauteni-mehikese kohta ei saa midagi halba öelda. Blixa ütleb, et see on kõige vägevam sümbol maamuna peal, sest see on inimese sümbol ja sellisena äratuntav ning et sellised hittsümbolid, nagu sirpjavasar ning haakrist on omandanud oma jõu ainult läbi oma reprodutseerimise massilise kvantiteedi. Poliitikast loeb bänd ennast üldiselt kõrgemalasetsevaks, kuid võib märgata kroonilist vastuseisu üldtunnustatud autoriteetidele.

Sügav fännikogemus ise, well, see on midagi, mida ma soovitan igaühele. Mõnes mõttes võib öelda, et see on kultuuritarbimise kõige terviklikum kogemus ja see, mille jaoks seda kultuuri ülepea tehakse - et keegi tuleks ja kuulaks igat laulu, loeks mõttega sõnu, otsiks ühenduskohtasid, õpiks seda maailma tundma, tahaks sellega assotsieeritud olla, kasutaks tsitaate omis mõtteis, saaks inspiratsiooni elu jaoks ning tunneks vaimustust. Mõnes mõttes võib ka öelda, et fännatavus on üks olulisemaid hea kultuuri tunnusmärke. Ehk siis: pärast seda, kui ma olin ära tundnud, et see on nüüd see, mis olema saab, siis ma tõmbasin enesele kogu Neubauteni, mis vähegi saada oli, lugesin sõnu, tellisin endale särgi ja plaadi ja raamatu (punase särgi peal on kena kuldkollane Neubauteni mehike keset Ida-Saksa vapi viljapäid haamri ning sirkli asemel, mis sobib oivaliselt minu teiste sümpaatiatega, ja seljapealne annab teada, et tegu on Palast der Republiki kontserdi särgiga, mis oli põhimõtteliselt Ida-Saksamaa kultuuripalee ja parlamendihoone ühekorraga. See lammutati maha, Neubauten esines seal vahetult ennem lammutustööde algust. Neil on selline viis. Blixast on video, kus ta ütleb, et sellest mälestisest on tal õieti ükspuha, sest ta on lääneberliinlane, aga kui nad selle asemele mingi jälgi keskaegse lossi replika ehitavad, siis ta kavatseb selle küll dünamiidiga õhku lasta. Arhitektuurikriitika on üks läbivaid teemasid; juba ansambli nimi tähendab meie keeli "Kokkukukkuvad nüüdisehitised". Also: moesoovitus - t-särgi peal olgu kas eimidagi või siis midagi tõeliselt lahedat) ja jagasin oma vastleitud teadmisi lahkelt oma ülejäänud kaaselanikega. Asju sain ma tellida sellepärast, et siis oli vingelt raha. Tahtsin ka Neubauten supporter projecti liikmeks astuda, aga tolleks ajaks olid nad oma supporterid juba täis saanud. Sa võid nüüd minna ja vaadata, kui ägedalt Blixa raha küsis.

Foto: Thomas Rabsch
Revu ise: tegemist on väga hea bändiraamatuga. Siinkohal on võrdluseks põhiliselt kõik need teised bändiraamatud, mida ma lugenud ei ole. Neid vedeleb kuidagi vähem igal pool, kui kunstnike elulugusid. Võrdluseks võib olla ka see, et enamikel bändidel jääb vajaka sellisest ägedusest, nad ei ole Lääne-Berliinis kaheksakümnendatel alustanud, ei mängi pea et ainult improviseeritud instrumentidel, ei saanud '85 aastal kolmeks kuuks Jaapanis megakuulsaks ega ei ole ajanud kolmkümmend aastat mingit täiesti oma diskursust, mis seondub õige lõdvalt ümbritsevas maailmas toimuvaga, kuid milles ometigi leiavad aset märgatavad pöörded ning arengud. Bändifilme ma olen mõne näinud ja seal on enamasti omaseks räige keskendumine juhtfiguuri isikule ja äärmine hoolimatus muusika tegemise suhtes, mis ometigi peaks muusiku juures olema vähemalt üks dominantselt huvitavaid aspekte, just nagu arsti juures on arstimine ja söekaevuri juures söe kaevamine. Neubauteni-raamat räägib muusika tegemisest, lugude sünnist ja bändi reaalsest ajaloost suhteliselt ning küllaltki palju ja räige keskendumise asemel Blixa Bargeldi isikule on aus ning mõõdukas keskendumine Blixa Bargeldi isikule. Raamat koosneb enamjaolt intervjuudest, esindatud on ka lahkunud bändiliikmed, aines on valitud mõistlikult ja annab megalt uut ning huvitavat teavet. Kas sina teadsid juba, et Berliin on ainuke normaalne koht kogu suure Saksamaa peal ja et kaheksakümnendate saksa pungid olid nõmedad ega mõistnud, miks Neubautenil harjasid peas ei olnud? Aga seda, kui hea mõte amfetamiini all loometööd teha on? Aga seda, mis on Blixa enda meelest kõige parem ja kõige halvem Neubauteni album? Aga seda, miks FM Einheit ansamblist lahkus? Well, ma ei näe tegelikult, kuidas keegi, kes vähemalt poole kohaga asjas sees ei ole, seda raamatut loeks. Kuigi ma arvan, et ka sellisena oleks see huvitav raamat, kunstist, tööst ja eludest ja muusikast, järjekordne näide sellest, kuidas võib ka olla, siis kui ei ole nagu tavaliselt. Ma ei näe ka, kust te selle saaksite, muidu kui mõne käest, kellel juba on. Minu oma on täiesti krooniliselt mingite inimeste käest, kes loevad seda poolteist aastat, mistõttu kõik huvilised ei pääse jaole. Peaks selle eest money-dengi-dinero küsima, nagu Tallinna ühendatud raamatukogusüsteem seda teeb.
Amfetamiini all loomt teha on kusjuures niimoodi, et tootlus on kümnekordne, aga üheksakümmend protsenti on mingi subpar jamps, nii et põhimõtteliselt tuleb suht sama välja, kui tavaliselt.
Autorid: Robert Defcon ja Max Dax.
Njoy nagu. Kuulake siia otsa Neubauteni "Armeniat". It is one of the greatest songs in human history.
 

Wednesday, February 9, 2011

YEA 8 - Vihatuub!

d
(Seekordne Youtube Events Archive tuli veidi teistsugune, sest seekord olid ka teistsugused sündmused. Kui tavaliselt palistame oma küljeriba malbete paladega paremast maailmast, siis seekord me lihtsalt h8tisime kaks kuud järjest. LIVE THE HATE! See on vihatuub ja mul ei ole selle kohta mitte midagi muud öelda.)


Teretulemast vihatuubi! Pigista oma tuubist viha välja!
Lööme selle peo lahti vihaluulega Poola vihameistrilt:

"Vaenluse tormid meist tuiskavad üle
vihaselt rõhuvad tumedad jõud
vaenlaste vastu viib võitluse süle
ees meil on teadmatu saatuse sõud

kuid uhkelt ja võimukalt tõstame siiski
tööliste võitluse lippu me käes
astume rahvaste võitluse ritta
nõuame õiglust ja vabadust väes

nüüd veriseks võitluseks kohus meid kutsub
vapralt siis edasi tööliste väed!

nälgi! on tänini tööliste osa
vennad kas võime siis vaikida veel
võllas ja tapjate vihane kisa
võitlejaid vahvaid ei kohuta teel

ei ükski ei kao, kes võitluse väljal
ohvriks on langenud aadete eest
miljonid tänud neid kannavad meeles
vaimustust saavad me võitluse teest

jälgid on meile türannide troonid
püha meil orjade valu ja piin
rahvaste verega määritud kroonid
vaenlaste veresse matame siin

armuta tasumist rõhujad saagu
kadugu kurnajad, suregu sund
maha, kes toitvad end töörahva higist
ligi on võidukas pääsmise tund!"

*****

Näe vaata toredad Eesti elu edasi viivad loomemajanduse noored andekad moeloojad! Tiu-tiu, mäherdune moodne muusika! Tuult tiibadesse Karolin Kuusik, tuult tiibadesse sellele ettevõtmisele ja elule üleüldse - all girls from Tallinn are dolls!




Ja nüüd!!! ZA/UM pigistab sulle vihatuubist välja ühe Andrus An SS Ipi, totaalse tšmo, vastiku nirgi ja sitaõgardi! Aitäh stagna eest Brezhnev, tule nussi mind nüüd oma andmekaitseseadusega ka kui tahad, mul on pohhui.



Vihatuub. vihatuub, vihatuub! Vihka ka, it's all there's left to do! Pealegi - see ei pea isegi vaimukas olema, peab vihkama lihtsalt. Käkerda niisama midagi koledat kokku, serveeri see odava irooniaga!

PAABELI HOOR!



And now come thou, come hither and I will show thee something. The great whore, the whore of Babylon, that sitteth upon many waters. And I saw a woman sit upon a scarlet colored beast, full of names of blasphemy, having seven heads and ten horns. And the woman was arrayed in purple and scarlet color, and decked with gold and precious stones and pearls, having a golden cup in her hand. And upon her forehead was a name written, MYSTERY, BABYLON THE GREAT, THE MOTHER OF HARLOTS AND ABOMINATIONS OF THE EARTH. And I saw the woman drunken with the blood of the saints, and with the blood of the martyrs.
Naine on joobunud pühade verest.

Alfred Döblin "Berlin, Alexanderplatz"

JÄNKU-JUSS!



Jänku-Juss on pildike halvemast maailmast. See on tehtud: nahhaalsest tootepaigaldusest, halvast animatsioonist, olematust teemaarendusest, perestereotüüpidest ja masendavate lastehäälte pealelugemisest. Samuti võid sa sinna juurde ette kujutada rumala, inetu olemisega ema või isa, kes paneb oma lapse, kes on ometigi tulevane Inimene, juutuubast paska jõllitama, et oma ajaga kusagil mujal midagi umbes sama mõttetut, kuid ilmselt vähem hävitavat teha.
Ära sina niimoodi tee. Mitte kunagi. Otsi talle vähemalt midagi normaalset, mida vaadata. Kaheksakümnendate muusikavideosid või pornograafiat näiteks. Need noored, asi ei ole selles, et nad ei oskaks head hinnata, asi on selles, et nad lepivad üsnagi ükskõik millega.
Jänku-Juss on samuti üks paras paabeli hoor ja tänapäeva maailma kehastus, kui selle peale niimoodi vaatama hakata.

VAENLANE EI MAGA
Jälgi, mis toimub 3:55 (päriselt ka jälgi, mis sealt edasi saab, muidu sa ei saa korralikku vihalaksu kätte)


Veel toredaid tüdrukuid! Nagu näeme, on moes pastelsed toonid ja veidi ametliku lõikega kuradi kostüümid. Samuti on moes olla tuntud lõust ja juua šampust. Muusikast soovitame seda va jõledat etnosoigu ja ennekõike on sel hooajal oluline olla in! (Moeteoreetikutele kõrva taha panemiseks: õigupoolest on viimased 400 aastat Läänes olnud moes ainult kaks asja - olla kuulus ja juua šampust - toim.)

Saturday, February 5, 2011

Vanad "Noorused"

 

TÄNANE REIS VIIB MEID TAAS NÕUKOGUDEMAALE. "Miks?", te küsite. "Miks jälle Nõukogudemaale? Kas ei võiks rääkida millestki normaalsest, teha mingit ägedat poliitilist analüüsi koos cheerleaderitega nendele revolutsioonidele, mis just praegu hetkel Egiptuses, Tuneesias ja Jordaanias toimuvad, revolutsioonidele, mis on õrnad ja värsked nagu noor tüdruk ja ei ole veel hapuks läinud ega lehka kopituse järele?"
Noo... Ma käisin vanaema juures maal, eks ole, ma olin vanad "Noorused" juba linnast kaasa võtnud, et need maale ära dumpida, sest siin linnas on tõsiselt liiga palju raamatuid, just täpselt nagu plaan ette nägi, leidsid need maal suuremat tarvet kui linnas, ma avastasin nendest Normaalsuse ja materjali ja need tulid minuga otsapidi linna tagasi, et aidata neist artikkel kirjutada. Huvi pakuvad nad nii ajakirjanduslikust kui ajaloolisest vaatepunktist. "Noorus" nimelt oli noorteajakiri. Kas te kujutate ette, et kunagi oli olemas selline asi, nagu noorteajakiri? Nooreks loeti antud juhul kusjuures inimest vanusegrupis 15-35, mis on mõneti märk paleokonservatiivsest mõtteviisist, mille kohaselt sa pead olema nii umbes viiskümmend, et olla päris tüüp ja üldse midagi teha - milline kahtlemata Liidus samuti olemas oli, vaata nende juhte - kuid samas teenis ka seda eesmärki, kus inimesi, kes olid päriselt keskkooli lõpuklassides, suunatakse mingi päris maailma ja normaalsete huvide juurde. Tänapäeva noored elavad mumeelest mingisuguses kultuurilises puberteedigetos, kus keegi ei ürita nendega õieti rääkida, kui siis, et midagi müüa. Mudilastele on värdjalik Jänku-Juss, teismelistele... õieti nagu ei oleks midagi, kas pole? Siinse noortekultuuri alal tuleb kusjuures ära märkida kodumaine krimisari "Kelgukoerad." Kuigi see otse ei ütle, et ta on noortele tehtud, siis vaatavad väga paljud noored seda sellegipoolest ja seal on normaalsed eesti näitlejad normaalses eesti keeles tegelemas millegagi, mis meenutab normaalset tööd ja promomas normaalseid väärtusi.
Antud vaatenurk on muidugi kultuuripessimistlik, minu oma ja ei pruugi teada kõigest, mis Eestis ja maailmas olemas on. Võib paremini olla. Natukene paremini.




Kõigepealt tuleb esile tõsta vanade "Nooruste" kultuurilist suunitlust, mille kõige silmapaistvamaks osaks oli kunstfoto nurk, põhiliselt sellepärast, et seal oli rohkesti häid, silma rõõmustavaid fotosid. Ka reportaažfoto ja muu suvaline foto olid head, see oli foto jaoks üks hea aeg. Esines ka noorte inimeste kirjatükke, luuletusi ja kunstiteoseid, millest küll ükski neist kümnest numbrist leitu mulle millegi erilisega silma ei torganud. See aga, et noor inimene saab kusagil oma tükke avaldada, on motivaator ja väärtus omaette, samuti ka see, et ajakiri ei ole kujundatud ainult hüppelauaks tõsisemasse kultuurimaailma, mil puhul võiks jääda oht, et seda loevad vaid need, kelle asju seal avaldatakse. Ajakirjast võib leida ka hiljem päris tuntuks saanud nimesid, noore Fred Jüssi loodusfoto kotkapojast, Arvi Siiga loo poisist, kellel on kooliga mingi jama ja ühe Taranditest, kes passib mingi paadi peal ja paistab rõõmsameelne.

Ajakiri põrmustab ka ühe kurja lääne müüdi vana Liidu kohta, mille kohaselt kõik inimesed nägid koledad välja, käisid inetult riides ja keegi ei tohtinud pildi peal paljas olla. Alastust leiab seal õieti palju ja ühe joonistatud pildi peal võis koguni eestvaates katmata alastust näha. Häid mehekehasid antud kümne numbri hulgast, tõsi küll, ei leidnud, aga ju neid oli Spordilehes või kuskil mingite propagandistlike plakatite peal ikka niivõrd-kuivõrd. Mitte, et inimest ei oleks ülistatud, kui õppurit ja töölist, muidugi - mis on iseenesest ka mõistlik asi mida teha, sisendada inimesele, et see, millega ta tegeleb on väärtuslik.

Toiduainetööstuse töötaja.
K. Suure foto.

Teine kena tolleaegne žanr, millega tutvume, on "tähelepanu juhtimine probleemidele". See on natuke nagu tänapäeval on "diskussioon ühiskonnas", ning nende mõlema aluspõhjaks on usk, et kui asjadest rääkida, siis nad lähevad paremaks. Üks probleem, millega tegeletakse, on vana-hea võrdõiguslikkus kodudes, kus me avastame mitte eriti üllatuslikult, et kuigi naine ja mees teevad väljaspool kodu suhteliselt sama palju tööd, siis koduseid toimetusi jääb naise kaela kõvasti rohkem, samuti märgitakse seal ära, et enamus abielulahutustest on põhjustatud mehe suurest joomisest. Teine probleem on nõukogumaale iseomasem - see räägib sellest, et kui mingi vabriku töölised avastavad mingi mooduse, kuidas oma tööd kiiremini, paremini ja efektiivsemalt teha, siis ei vormista nad seda ratsionaliseerimisettepanekuks, sõnaga ei jaga kõigiga, vaid hoiavad enese teada, sest üle plaani tootmisest saadavad preemiad on suuremad kui need, mille saab rastionaliseerimisettepanekust, mille tagajärjel tõstetaks ka norme. Omakasupüüdlikkus esineb ülepea sageli vaenlasena - tuuakse välja isegi katkend Marxi kirjast Engelsile, kus too kurdab, et tema aja noorte orienteeritus materiaalsetele väärtustele on paljuski tema süü, sest ta ei ole alati suutnud ennast piisavalt selgelt väljendada. See kusjuures on mõnes mõttes absurdne, mõnes mõttes aga äärmiselt ning valusalt tõene. Mõttetu on mõelda, et see maailm, kus me elame täna ja praegu, ei oleks suures osas kujunenud marksistliku õpetuse baasil.




Üldiselt, kui nüüd marksistlikult võtta, siis ma leian, et omakasupüüdlikkusest ei saadud lahti, sellepärast et N-Liit oli oma põhiolemuselt siiski üks kodanliku ühiskonna variant ja Oktoobrirevolutsioon täitis põhiliselt kodanliku revolutsiooni ülesandeid, sealne ühiskond ei olnud mingis mõttes "klassideta". Samuti oleks saanud propagandaga palju loovamalt ümber käia. Oh well. Probleemide kõrval näidatakse kohati ka lahendusi probleemidele, mis tunduvad nii tõhusad, et jääb mõistmatuks, miks neid laiemalt ei rakendatud.

Akademgorodok.
J. Kivi foto.

'68 aasta oktoobrinumbris on hiiglama jurakas peatükk, mis on pühendatud Nõukogude teaduslinnakesele Akademgorodokile ning sealsele füüsika-matemaatikakoolile, kuhu nad koguvad kokku kõik üliandekad noored, kelle nad leiavad, ning panevad nad oma tippude all tööle. Värk on megalt efektiivne, neilt kes suudavad rohkem, ka nõutakse rohkem ja antakse neile võimalused kõiksugu huvitavate asjadega tegelemiseks. Eriti südantsoojendav oli illustreeriv lugu Nikolai Luzinist, kes elas sajandivahetusel ja sai matemaatikas ainult kahtesid, kuni üks järelaitamistunde andev üliõpilane märkas, et ta teeb matemaatikat tegelikult sootuks lahedamalt kui enamik, ainult et kole aeglaselt. Lõpuks sai temast maailmakuulus vene matemaatik. See lugu õpetab meile, et inimese talent ei paista alati palja silmaga välja ja seetõttu on vaja igaüht hoolega uurida, et  tema potentsiaali maksimeerida. Küll on võimetele vastav haridus ning tähelepanu iga üksiku inimese vastu mõnusad asjad. Me saame praegu aru, eks ole, et antud utoopia oli kättesaadav kaduvväikesele hulgale inimestele, kes muuhulgas said kohemaid teadlaste nomenklatuuri ja poest lahedamaid asju osta ja muidu oli haridus suhteliselt seesama, mis ta ikka on. Võimalik, et käratseti veidi vähem. Ja kaheksa klassi haridusega sai tasuvama töö peale.


Kelle laud?

Ükski nõukogudemaa trükis ei ole täielik ilma Lenini-porno (tähelepanuväärsel moel oli Lenini sajanda sünnipäeva number trükitud paremale paberile kui ülejäänud, kuid ometi ei olnud seegi ainult Leninist) ja ajaloonurgata, mida siiski lõppkokkuvõttes ei olnud ajalehe mahust liiga palju. Siinkohal ei pea ma ajaloo all silmas mitte ainult nõukogude ajalugu, milles esineb mõningaid ebatäpsusi, vaid ka meeldetuletusi üldkultuurilistest faktidest, nagu piibli osatähtsusest euroopa maalikunstis või "Laokooni" leidmise lugu. Samuti tuletatakse meelde kakskümmend viis aastat tagasi lõppenud sõda. Sõja ajal olid justkui kangelased, revolutsiooni ajast rääkimata, aga kus on kangelased nüüd, tuntakse muret. Sellest kirjutas Siig luuletuse: "Me aeg on vaikne/vaikselt leiba teeni/kas tõesti, sõber, ongi kõik vaid see/mul taskus raamat, selle peal on Lenin/meid usaldati kaitsma ta ideed. Hiljem tuli Trubetsky, kirjutas Lenini asemele Bakunin ja tegi sellest laulu. Vot tak.


Vägev kopp Kohtla-Järve lämmastikväetisetehase ehituselt

Ajakiri kajastas ka päevapoliitikat. Põhiliselt välismaal toimuvaid võitlusi heade poolel ja kurjade nuritegusid. Seda aga ei tulnud ette kogu aeg, vaid vahetevahel. Üldiselt ilmutas ajakiri suhteliselt suurt versatiilsust. Äärmiselt armas oli ka ajakirja katse oma lugejatega kontakti leida, teada saada, mis nende lugejaile meeldib, mis ei meeldi, mille tagajärjel tehti otsus luua lugejakirja veerg ja toimetuse telgitaguseid paljastav veerg, mislaadsed rubriigid vähemasti kaheksakümnendateks tõepoolest ilmusid. Kõige negatiivsemaks kohaks oli mingi sõjardi üleskutse astuda jõuga välja ennast karva kasvatanud noorte vastu, mislaadne suhtumine käib täiel määral ühte jalga suhtumisega Läänes. Olen näinud ka samaaegset Ameerika ajakirja, mille kangelasteks olid artikliks maskeeritud kommertstekst ja küpsised, mille sees on päris moos, mis on keemiliste vahenditega veelgi maitsvamaks muudetud.
Et jah. Kahtlemata väärt inimeste tehtud väljaanne. On, millest eeskuju võtta. Antud seerias võib (kuid ei pruugi) ilmuda veel: 80-ndate "Noorused", kus on juba doktor Noormann, kes annab nõu ja lääne muusika, "Nõukogude Naine" ja "Siluett".
Njoy.

A. ja T. Dobrovolski foto