Monday, March 28, 2011

Mudlum ja riided

 
Muudlum 5a, pidukleit
Mingis raamatus, ei mäleta millises oli umbes selline stseen: vana naine surivoodil kes meenutas tuhmuvate silmadega oma esimesel kohtamisel kantud kleiti. Autorit (kes mõistagi oli meeskirjanik) näis see hämmastavat. Naised mäletavat ennast läbi riiete? Kas võib see olla tõsi?

Hakkame siis meenutama. Kas alustame jälle lapse-east, nagu heaks tavaks saanud?

Esimene äge ja valuline mälestus on punastest tunkedest ja punasest nokamütsist, mille umbes viie-aasta vanusena sain tädi Ellenilt. Need ei olnud mingid niisama riided, need olid Soomest toodud. Ma keeldusin neid selga panemast - sest need olid minu silmis poiste riided.
Poes kui ma dropsikommi ostsin, ütles müüja mulle "väikemees". Olin hingepõhjani solvunud ja võitlesin alati väga ägedalt, kui mulle üritati seda kombet selga toppida. Aga - oli ka naiselik pool - imekaunis tumesinine valgete täppidega alt tüllseelikuga ja eest pitsilise maniskiga pidukleit. Millegipärast mul ei lubatud seda selga panna! See oli pidu jaoks! Ma sain seda kanda mitte rohkem kui paar korda ja siis oli see mulle väike.

Punased lakknahast kingad
Ka mäletan ma punaseid lakknahast kingi, mis olid mulle kogu aeg suured. Ma olin need saanud isa käest või vähemalt olid need Elvast saadetud, küllap siis ostis need vanaema või keegi. Nad pidi seisma karbi sees ja käia nendega ei tohtinud. Kuni nad lõpuks olid väikesed.

Kingadest veel. Nii umbes 7-8 aasta vanuses viis ema mu esimest korda lennukiga sõitma - Tallinnast Kingisseppa. Mul olid jalas vakstukingad oranži ja valgega. Nende kingade rihm läks katki, kui me Meriväljalt mäest alla tulime teel lennujaama. Mulle topiti jalga mustad pesusametist paeltega kingad, mida ma vihkasin. Selle asemel et rõõmustada õhusõidu üle, mida ma hirmsasti olin oodanud, tundsin ma terve tee häbi ja jälestust ning toppisin oma jalgu sügavale istme alla, et keegi mu kamasse ei näeks.

Siis tuleb ridamisi sitsi- ja pembergkleite, kõik viimaseni sinised ja lillemustrilised, ema ise õmbles. Nad olid nii kenad kui ka võis nendega käia. Olin rahul.

Sinine sitsikelit
Elvast saadeti mulle ka halliruuduline palitu lambanahkse kraega. Seda ma ei sallinud, sest siukestega käisid lastekodulapsed. Ütleme vanuseks sel puhul 11-12 aastat. Sinna juurde olid punased saapad, mis olid allahinnatud asjade poest ostetud ja punane müts ja sall. Tegelikult ilus aga valitsev trend oli kahisev jope ja Tšehhi kummikud.

Kaheksanda klassi lõpupeoks ostis ema mulle poest uhke, defitsiitse ja ägeda komplekti - tumesinine plisseerseelik, sama värvi pallon ja valge meremehestiilis kampsun seal peal. Samasugune komplekt oli ka minu matemaatikaõpetajal. Käia ma sellega muidugi ei tohtinud. Pluss beežid täisnahast kõrge kontsaga kingad, millega ka käia ei tohtinud. Toppisin neid salaja kotti ja vahetasin koridoris ümber. Ema sai jaole, sest kontsad näitasid kulumist.

Lõpupeoga oli veel lõputu vägikaikavedamine valge pluusi teemal. Ema oli valmis nikerdanud siidist veikleva, mingite seoste ja puhvvarukatega pluusi, mina ütlesin ei. Nõudsin batistist lihtsat valget pluusi lühikeste varrukate ja sallkraega. Sain ka.

Nii. Siis tulin Tallinnasse kooli. See ei olnud mingi niisama asi. Siin oli kõrgema klassi seltskond, kes mingeid maakaid enda punti ei võtnud. Tuli olla tasemel. Tase seisnes Burda lõigete järgi mitmekesise garderoobi valmistamises. Minul muidugi mingeid Burdasid ei olnud aga ma käisin nädalalõppudel kodus Paide raamatukogus lõikeid võtmas. Selline asi oli võimalik - läksid raamatukokku, laenutasid Burda, võtsid lõikelehe ja kaasatoodud kalka ja hakkasid lõikeid maha vedama. Mida kõike ei õmmeldud! Kurioosseimaid asju oli valge roosade roosidega kolmeosaline kleit - kuna kangast oli vähe oli see  mingi imesünnitis printsessikleidist - kus seeliku peale, mis polnud kahar oli ehitatud selline satsiga peleriin, ma peaks seda joonistama, et oleks aru saada.
Igal pool jooksid roosad atlaspaelad ja rüüžid. Ma ei kandnud seda kordagi.

sinine kombineekleit pluss pliseerseelik,
 lillest rääkimata. 
Siis oli üks hästi šeff seelik meresinisest riidest ja külje pealt voltidega, voldi põhjad olid hallist riidest. Käsin sellega koolis, kuni õppealajuhataja mind šokeeritult koridoris peatas - mul olid sama värvi hallid sukad seeliku all, ja see loll arvas et mul on lahtised lõhikud terve jala pikkuses!!!

Hirmsamatest asjadest tuleb kindlasti rääkida jubedast lehmanahka kasukast. Ema ostis selle, raske, kalli raha eest, see maksis kakssada rubla, mis oli röögatu summa. See oli kõva ja kange nagu raudrüü, musta-valgekirju lehma nahast. Arvake ära, kuidas mind koolis kutsuti? Lehmakeseks!!
Lõpuks see mädanes aastate viisi õues, Elleni köögitrepi peal.

Suved olid eriline väljakutse. Suved tuli kohustuslikus korras veeta Pirita rannas, võimalikult nappides bikiinides, mille mina olin õmmelnud Elleni valgest hõbeniitidega krimpleenkostüümist.

Muudlum 16a, krimpleenbikiinid
Aga polnud sugugi ükskõik, kuidas sa randa ilmusid! Oli enam-vähem kohustuslik ennast viimase peal üles lüüa. Minu õnne-kleit oli sinine lihtne kombinee-kleit. See tõi hulgaliselt kavalere.

Üks kavaleridest oli arvata 30+ ärimees, kes viis neiu Pirita restosse sööma ja jõi enese nii täis, et pakkus mulle oma auto võtmeid, et ma ta koju sõidutaksin. Ka oli ta pettunud, et ma ei ilmunud sinises kombinee-kleidis vaid mingis roosas satsihunnikus. Roosa satsihunnik oli nii disainitud, et talle sai erinevaid kraesid peale panna.

Siis oli mul üks jalgrattur-kavaler Stuttgardist. Kleit sel puhul oli sinine pemberg oranžide lilledega, õlapaeltega, alt kolme satsiga ja õlapaela juures oli riidest lill, mille südameks olid pärlid.
Jalgrattur oli väga kurb kahe asja üle. Esiteks selle üle, et ma olen nii noor ja teiseks selle üle, et ma pole saksa tüdruk.


Sunday, March 27, 2011

Mujuice - Päriselt ka hea, kuigi ei usuks

Täna väisas eestit üks vene suhteliselt normaalne artist. Kelle laivi said kodanlased nautida VonKrahlis, Music Weeki raames. Aitäh Aivar, et mulle kutse saatmata jätsid, massirahutuste asemel korraldasin ühemehe peo.

Lugupeetud seltsimehed, lubage esitleda (jaga pira rubriigist) Mujuice.

Saturday, March 26, 2011

YEA9

 
Väärikas Youtube Events Archive on jälle teiega. Oma üheksanda elukorra juures on ta jõudnud kolmandasse klassi ning seljatanud kõik vahepealsed kõrvalehüpped, kõndides taas kindlalt headuse rajal. Tema seekordne valik esitab teile assortii romantikast inimlikkuseni. Anname teile harukordse võimaluse näha poliitikuid turtsudes naermas ning toome lavale tagasi vanad suurkujud, tõestamaks, et ägedus oli, on ja jääb. Enjoy!

Alati Sinu
ZA-UM
FILMISIME POLIITIKUID
See on montaaž intervjuudest, mis noor kirjanik Siim Nurklik erinevate Eesti noorpoliitikutega teinud on. Video eesmärk, mulle näib, on illustreerida stone cold poliitikumöla ja inimese jutu vahelist erinevust. Selleks on autorid teinud midagi suhteliselt ootamatut - nad näitavad noori poliitkuid inimese juttu rääkimas.
See ime on saavutatud järgnevalt: kuus pikka intervjuud kuue erineva isikuga, kokku monteeritud, kõik tõsine jutt välja lõigatud, sisse jäetud ainult inimlikud momendid ja niisama piiderdamine. Nagu IRL'i poiss, kes tunnistab, et nende ja Reformierakonna majanduspoliitika vahel puudub igasugune erinevus.
See on nunnu video, kestab hea pool tundi ja sobib vaatamiseks õhtuse tee kõrvale. Tähelepanu väärib ka Nurkliku õhinal ja ebatraditsiooniline intervjueerijahääl. N-Joy.



SERGE & CHARLOTTE GAINSBOURGH
"LEMON INCEST"
Enne kui Serge Gainsbourgh hakkas auhinnatseremooniatel oma kuulsaid Brigitte Bardot'le šampusepudeli taha keeramise lugusid rääkima (täis peaga, poole jutu pealt kukkus lavalt maha) ja ennast surnuks jõi, ja esines hästi paljudes jutusaadetes, kus ta kaaskülalistest naisi hooradeks kutsus ("You're nothing but a filthy whore, a filthy, fucking whore") ja lasi oma persejoodud maksa välja vahetada... enne lõi ta kaheksakümnendad lahti selle vallatu hitiga siin.
Sidrunikillukese teemaline kalambuur refräänis vaheldub kohtadega nagu "the love that we will never make together is the more beautiful, more violent, more pure". Ta laulab seda koos oma kaheteistaastase tütrega.
Mida veel? No nad on seal kahekesti voodis ja tüdruku püksikuid on ka näha. Lõppkokkuvõttes on see üks normaalne ettevõtmine, mis ütleb kogu maailmale uljalt: ma võiksin ja vast tahaksin ka oma 12-aastase tütrega intsestirongil mõnuparadiisi sõita, ent olen otsustanud seda mitte teha - nii on veel seksikam! Ütleb seda kõva biidi saatel ka veel, no mida sa veel tahta oskad?




Ma ei näe mingit head põhjust, miks kõva Nick Cave'i ei peaks inimestele meelde tuletama.

NICK CAVE AND THE BAD SEEDS -

AS I SAT SADLY BY HER SIDE



As I sat sadly by her side
At the window, through the glass
She stroked a kitten in her lap
And we watched the world as it fell past
Softly she spoke these words to me
And with brand new eyes, open wide
We pressed our faces to the glass
As I sat sadly by her side

She said, "Father, mother, sister, brother,
Uncle, aunt, nephew, niece,
Soldier, sailor, physician, labourer,
Actor, scientist, mechanic, priest,
Earth and moon and sun and stars
Planets and comets with tails blazing
All are there forever falling
Falling lovely and amazing"

Then she smiled and turned to me
And waited for me to reply
Her hair was falling down her shoulders
As I sat sadly by her side

As I sat sadly by her side
The kitten she did gently pass
Over to me and again we pressed
Our different faces to the glass
"That may be very well" I said
"But watch the one falling in the street
See him gesture to his neighbors
See him trampled beneath their feet
All outward motion connects to nothing
For each is concerned with their immediate need
Witness the man reaching up from the gutter
See the other one stumbling on who cannot see"

With trembling hand I turned toward her
And pushed the hair out of her eyes
The kitten jumped back to her lap
As I sat sadly by her side

Then she drew the curtains down
And said, "When will you ever learn
That what happens there beyond the glass
Is simply none of your concern?
God has given you but one heart
You are not a home for the hearts of your brothers

And God does not care for your benevolence
Anymore than he cares for the lack of it in others
Nor does he care for you to sit
At windows in judgment of the world he created
While sorrows pile up around you
Ugly, useless, and over-inflated"

At which she turned her head away
Great tears leaping from her eyes
I could not wipe the smile from my face
As I sat sadly by her side

ORBITAL - HALCYON ON AND ON
ja Jäine on Eesti

PS It's going to be a fine night tonight, it's going to be a fine day tomorrow



***

Rubriik "positiivne programm vastukaaluks vihatuubile" esitleb: thank god for adult contemporary!

Tahaks istuda mingis mõnusalt maitsetus vanas plüüžsisuga Ameerika pannis ja sõita, see makis üürgamas, päikeseloojangu poole.
...
Tartusse? Pärnusse?
...
Krt..

Monday, March 21, 2011

Une petite revue: H. Runnel - "Ütles mu naine"

  
Näe, seitsmekümne tuhande aastane rahvuslik ürgpoeet Hando Runnel on oma naisega voodis. Naine räägib peamiselt kooselust ja ostetud nipsasjadest. Aga ka igavikust, jumalast ja sellest, kuidas vaesed on vastikud. Meeleolu intiimne, Runnel on oma klade teki alla kaasa võtnud ja teeb sellesse märkmeid. Eks vahel tundu meile kõigile, et kaasa suust kukub kuldmune, aga Runnel läheb sammukese kaugemale. „Mul on ju kirjastus,“ meenub talle, „selle värgi peaks avaldama! Ja mitte ainult – iga viimane kui tekst peaks algama sõnadega: „ütles mu naine“!“
Ootuspärane, arvaksid sa. Aga midagi on selles pildis kohutavalt valesti. Ürgpoeet ei ole oma naisega üksi. Abieluidülli rikub noor isehakanud maailmalõpetaja, avaldamata poeet Robert Kurvitz (26).

„Appi!“ haarab naine Runneli õlast ja osutab voodipäitsi poole: „Kommunist!“
„Kommunist!“ haarab Runnel ahjuroobi järele.
„Mitte täna,“ vangutan ma pead, „täna õhtul olen ma teie kriitik.“
Külm hingus käib magamistoast läbi. „Ja… kuidas sa ütleksid, et seni on läinud?“ küsib Runneli naine viimaks
„Väga hästi ei ole,“ vastan, „Avatekst sellest, kuidas mees on su „kuldkallistaja“ ja jääb sinuga igavesti, oli armas ning morbiidne nagu abielu ikka. Mulle meeldis ka tähelepanek, et „armastusharjumus / ja arvutimängud / veavad vastamisi vaenu“. Aga sealt edasi… No ütleme nii, et poliitiliseks kommentaariks on tüdruk ilmselgelt liiga vähe poistega koos Mustamäe keldris manti suitsetanud. Ja ei tea, kas vaene ikka peaks oma leivapalukesi seni pooleks murdma, kuni leiba palju – nagu siin kuskil sai öeldud. Ja luuletus peaks vähemalt proovima olla täiuslik. Veini kõrvale kooselu keerukustest vatramine ju isegi ei pretendeeri sellele.
„Hakkame mürama, mürada tahaks! / Teised las panna, kui panevad, pahaks: / ma muutun meeks, sa muutu vahaks, / ma muutun pungaks, sa muutu rahaks; / mürama, mürama! – mürada tahaks!“ Et siis – rohkem seda. Rohkem müramist, vähem abielujuttu. Rohkem riimi ka, pole ime, et riimis tekst oli kogumiku parim.“

Robert Kurvitz

Sunday, March 20, 2011

Woah, it passed the Bechdel test!

 
Sellisesse alternatiivsuse ja ajaloolise teadlikkuse oaasi nagu ZA/UM kulub vahepeal marjaks ära revu täiesti kuulsast ja uhiuuest Ameerikamaa filmist, mis muuhulgas sai naispeaosatäitja Oscari, aga, mis veel olulisem, kus näidatakse lesbilisi baleriine. Otseloomalikult ja isajänesest mõista - I present Darren Aronofsky and "Black Swan" (2010). Võib-olla mild spoiler alert, kuigi tegelikult mitte eriti.

Põhiline möll ja mäss kõnealuse filmi eelreklaamis käis selle ümber, et peaosatäitja Natalie Portman, kes enne kaalus umbes viiskümmend kilo, pidi võtete tarvis poole võrra alla võtma ja kaalus lõpuks umbes kolmkümmend kilo. Seda on ekraanilt näha ka ja see on kohati tõesti päris rõve. (Kui rohkem riideid seljas on, siis ei saa muidugi midagi aru, päris okei, normaalne naine, täpselt nii nagu nad ekraanil käivad, no et ei ole mingi vaal.) See on suhteliselt populaarne informatsioon, mida peavoolumeedias võimendada ning igakülgselt arutluse alla võtta. Mäletatavasti pidi "Bridget Jonesi päeviku" peaosatäitja, kes iganes see ka oli, filmi jaoks viisteist kilo juurde võtma, ja siis jälle alla, ja siis järje filmimise jaoks jälle juurde, ja nõnda edasi, ja ilmselt teeb ta seda tänapäevani, kui ta veel ära ei ole surnud. Aga kui "Bridget Jonesi päeviku" juures ei olnudki palju millestki muust rääkida, siis "Black Swani" juures äkki isegi leiab, kui natuke ringi vaadata.

Süžee kujutab Tšaikovski "Luikede järve" lavastamist ühes Ameerika Ühendriikide balletiteatris ning selle ümber kobrutavaid kirgi. Mõistagi leiab filmist uhkeid kostüüme, kaunist muusikat ja sulneid tantsusteene, ent peatähtis on vast see, et tegu ei ole kaugeltki eluläheduse esteetika raames teostatud taiesega. Mulle näiteks tuli meelde David Lynch. Noh, sõltumatute filmiekspertide foorumis IMDB lükati selline hinnang muidugi juba ümber ja ilmselt on tõsi see, et kui keskmine filmivõhik (mina) näeb ükskõik missugust ebarealistliku koega linateost, lööb tema peas põlema tuluke kirjaga "Lynch". Aga kui üldiselt I've got no love for Lynch, the Transcendental-Meditationalist motherfucker, siis "Black Swan" oli täitsa kõva asi. Igasugune maskiballi- ja labürindi- ja õõvastavate peeglite esteetika on iseenesest jõledasti ära leierdatud, aga minu kõvale ja kuivanud realistisüdamele teeb rõõmu, kui kaasaegse filmikunsti vahendeid on viimseni ära kasutatud selleks, et niisugune asi ka korralikult, detailselt ja lõpuni välja mängida. Kogu seda kuradi moodsat tehnikat ja graafikat ja mida kõik veel ei leiutatud ainult kosmosefilmide jaoks, eks ole. Ühtlasi teeb päris palju head see, kui mingi pool aega algusest ei saa üldse aru, et asi läheb õudusfilmiks kätte ära. See va üllatusmoment on justkui suurem.

Kümme tugevat lisapunkti saab "Black Swan" loomulikult selle eest, et teeb Bechdeli testi lõdva randmega ära. Bechdeli test on lihtne filmidele rakendatav protseduur: tuleb kontrollida, kas testitavas filmis 1) esineb vähemalt kaks (nimepidi nimetatavat) naist; 2) kas nad räägivad mõnes stseenis omavahel; 3) kas nad räägivad millestki muust kui meestest. Jah, selle väljamõtleja on küll lesbi, mis siis? Paljud muidu päris asjalikud ja üsna ükskõik mis žanrist filmid põruvad selles testis haledalt. Noh, "Shrek" või "Sõrmuste isand" või "Truman Show". "Pulp Fictionist" ei hakka rääkimagi. Eriteade miilitsatele: ei, ma ei taha sellega öelda, et KÕIK filmid PEAKSID naistest rääkima. Aga kui mõni juhtumisi räägib, siis see on niisama rõõmus üllatus, nagu naaber oleks öösel su sitase uksemati peale lõigu vahukoorega martsipanitorti jätnud. Niisiis on väga tore vaheldus see, et "Black Swanis" muudkui naised arutavad seda va karjäärivärki ja bondivad ja kaklevad omavahel ja lähevad tasapisi hulluks kätte ära, kes kuidas. Isegi õuduse kategooriasse kuuluvates stseenides ei esine daamid ainult märgades negližeedes banaaniga vehkides ja surres, vaid ka hirmutajate, ründajate ja ripperite enestena. Magus, väga magus!

Mehed täidavad peaasjalikult eesmärki peategelaste töisesse ja pinget täis ellu väheke seksuaalseid noote tuua. (Pildil defitsiitne mees, kes parasjagu üritab peategelasele seksi maha müüa.) Kuna aga mehi ikkagi napib, siis nagu ennist vihjatud, ka ühes seksstseenis on kõik tegelased naised. See on muidugi veel üks populaarne asi peale näitlejataride kehakaalu, mida selle filmi juures arutada. Lesbiseks kinolinal ei ole isiklikult minu tassike teed ja see oleks üsna vabalt võinud ka olemata olla. Sihuke liisunud performatiivsuse mekk kipub ikka juurde tulema - kuigi võib-olla on tegu pornofilmidest pärit konditsioneeringuga. Aga igatahes tuleb tunnistada, et see oli üks tunduvalt normaalsem lesbiseks kui näiteks väikese vingupunni Woody Alleni filmis "Vicky Cristina Barcelona" aset leidev naistevaheline kiimlemine. Woody, me kõik saame aru, et vananev režissöör tahab ka silmailu ja hästi mõnus on kõrgest toolist õpetada, et "pane nüüd käsi talle reie peale, ülespoole, ülespoole". Aga protsessi ja tulemuse väärtust tuleb eristada ja filmist tohib musta materjali välja ka lõigata. Nojah, sellega võrreldes oli "Black Swani" lesbiseks päris armas ja homely. Kuigi ohkimine ikka kohati oli nagu pornofilmist maha viksitud.

Hästi mõnus on see, et kuigi filmis võitlevad valgus ja varjud, päev ja öö, valge ja must, ei ole kumbki õieti hea ega halb. See on umbes nagu Öine ja Päevane Vahtkond. Lukjanenko, mitte Linter, eks ole. Valge poolus tähendab kinnisideelist enesekontrolli, ületöötamist, söömishäireid ja frigiidsust. Must poolus tähendab salakavalust, kiibitsemist, halba klubimuusikat ja rõvedat kiimlemist. Normaalsust ei ole olemas. Võita ei ole võimalik. See on kunstiteosele väga ilus premiss. (See also: existentialist stickers.)

Sellepärast, et peategelane on baleriin, kelle tööinstrumendiks on tema keha, aga võib-olla ka sellepärast, et peategelane on peast kuradima segane baleriin, näidatakse vaatajale päris palju mõnusat mikro-gore'i: katkisi varbaid, verele katkutud küünenahku, rõvedat löövet peategelase selja peal ja minu arust ka üsna sarvestunud nahaga baleriinikanda. Iseenesest näidatakse muidugi ka lahtisi lihahaavu, kõhust välja turritavid klaasikilde ja küüneviiliga näkku pussitamist, aga see ei ole ju midagi uut. Just kena rõve igapäevakehalisus on see, mida Hollywoodi filmides enamasti haledasti vajaka jääb. Rohkem kärnade nokkimist ja close-up'pe varbavillidest, seltsimehed!

See kehaline rõvedus on küll mõnevõrra rakendatud poliitiliselt korrektse Söömishäirete Teema Käsitlemise vankri ette. Baleriin sööb hommikuks pool greipi ja käib aeg-ajalt ikka seda peldikus välja oksendamas. Tal on ka kontrollifriigist ema, mis teadupärast on söömishäirete suurim ametlikult tunnustatud põhjus. Sellepärast ta näppe nokib ja ennast verele kratsibki. Niisugune asi võib tundlikumal filmivaatajal kaelakarvad turri ajada - et jälle söödetakse lusikaga mingit propagandat sisse. Aga mina isiklikult olen nõus Aronofskyle andeks andma, sest esiteks teeb ta seda üsna diskreetselt ja teiseks on tal see asi vist juba mõnda aega hinge peal, tegu ei paista olevat üksnes mööduva kihuga bändivagunile karata. Va Aronofsky tegi ju ka filmi "Requiem for a Dream", kus kena juudi vanadaam saleduspillide peale ära keerab ning televiisori ja muude mööblitükkidega rääkima hakkab.

Publik jällegi feilib poliitkorrektsusega mitte liialdamises hullemini: mõned kanada baleriinid olla juba protesteerinud oma elukutse stereotüübistava ja ühekülgse kujutamise pärast. No vaat nüüd tahaks mina skeptilise privilegeeritud irvitusega öelda, et "häh, minu parim sõber on baleriin [ei ole] ja te ju oletegi sellised, no offence". Aga ei tohi. Kurat, see poliitkorrektori leib on ikka jõle kibe. USA kristlased jällegi pahandavad "Black Swaniga" satanismi propageerimise pärast kinolinal. Nii et vaadake filmi - varsti neid enam ei tehta.

Friday, March 18, 2011

Kuidas ma Euroopasse tööle ei läinud

Palgatöö, eriti mõnes kasumlikkusele orienteeritud ettevõttes, ei ole üldiselt kõige lahedam asi, mida oma ajaga peale hakata. Sellest on muidugi meeldivamaid ja ebameeldivamaid variante (räägitakse, et mõnes riigiasutuses väga tööd tegema ei peagi). Enamik meist eelistaks ilmselt siiski veeta oma aega kuidagi teisiti, kui see päris enda teha oleks. Aeg-ajalt võib kuulda mõtteavaldusi stiilis „Õu, work ain’t so bad, mu ülemus on šeff kuju, igavene pullivend, ei vaata viltu, kui ma tööle hiljaks jään. Ja hiljuti saime poistega vabariiklikul keegliturniiril teise koha!” Esmapilgul tundub üsna mugav variant: keegi ei sunni sind pimedas mäe all sütt kühveldama, vaid saad rahus jalad lauale visata ja kassipilte vaadata. See mugavus on aga lõks! Kui Statoili müüjal on tööl eeldatavasti kogu aeg väga ebameeldiv ja kole, nii et kordagi ei teki mõtet, et järsku ülemus ei olegi jälk ekspluataator, vaid muhe tüüp, siis pehme kontoritool, internet, paindlik graafik ja kohvipausid puhkeruumis võivad su valvsuse uinutada, ja korraga avastadki, et oled oma hinge kalbele keskpärasusele maha parseldanud.

Ma olen seda ühe korra peaaegu teinud. Esialgu panin vapralt vastu; kirjutasin tööajast lehekülgedepikkusi raevukaid erakirju ning hankisin endale regulaarselt salapäraseid arstiaegu: „Ma lähen käin natukeseks ära.” Korra katsetasin ka põhjalikku sissemagamist, aga olgem ausad, suhteliselt nilbe on ülejäänud päev otsa valutava peaga monitori vahtida, pohmelli järele haiseda ja kolleegide iroonilisi pilke taluda. Ühises puhkeruumis käisin ainult selleks, et põlglikult turtsatada, kui keegi mõne järjekordse iiveldamapaneva labasusega lagedale tuli („Käisime musiga Pädaste mõisas krevettidega maiustamas!”). Aga lõpmatuseni ei jaksa antagoniseerida. Ühel hetkel saabub arusaamine, et sa jääd sinna veel tükiks ajaks ja kui sa ei taha pidevalt kilavi silmi ringi käia, teravaks ihutud hambahari põues ja nägu vihkamisest kaame, on arukas endale liitlasi leida. Ja siit saab alguse pea vääramatu kulg vaimse laostumise poole. Sa jood tšikkidega pärast tööd mõnes õdusas kohvikus prantsuse veini. Sa kuulad nende eraelulisi probleeme. Jutt kepikõnnist ei aja sind enam ohjeldamatult naerma. Sa käid firma suvepäevadel.

Olin sunnitud põgenema.

Käesolev postitus on reisikiri pitsi, šokolaadi ja pissivate poiste maalt. Teisalt võib seda võtta ka kui õpetust selle kohta, kuidas kindlasti mitte tööle saada. Jutustus saab alguse sellest, et sõber edastas mulle tööpakkumise: Brüsselisse otsitakse inimest. Minu tundemärkidega inimest. Jäin mõttesse. Ühelt poolt on Euroopa Liit muidugi võrdlemisi ebaesteetiline nähtus. Juba ainuüksi eesliide „euro-” muudab kõik asjad natuke mannetumaks. Euroremont, euronõuded, europopp. Eurovisioon. Raha on juba olemuslikult sedasorti asi, millest on piinlik rääkida, seega polnud isegi tarvis normaalset asja eraldi ära nussida. Niisiis lihtsalt euro. (Maailmas on tegelikult ilusaid rahanimesid ka olnud: kulden, seekel, dinaar.) No ja siis need tähelippudega lehvitavad elus hästi hakkamasaavad reipad poisid ja tüdrukud, arusaamatu otstarbega konverentsid ja judisemapanevad paberivirnad...

Teiselt poolt oli pakutav palganumber keskmise Eesti vaese jaoks suisa astronoomiline. Arvutasin: kui suudaksin seal kaks aastat vastu pidada ja elaksin suhteliselt kasinat, vähenõudlikku elu, ei peaks ma järgmised kümme aastat üldse tööd tegema. Või no tegelikult ostaks ma endale muidugi kohe mingi steampunk-raketi, veinikeldri ja Kanti surimaski, aga vähemasti mõnda aega saaks üsna stiilselt elada. Nagu ütles sõber: ma võiksin Brüsselist kas või iga nädal helikopteriga Tartus käia ja tervele Zavoodile välja teha.

Ma ei hakka kirjeldama kogu seda huijoobi, mida ma Euroopasse tööle kandideerimiseks läbi pidin tegema (seda oli palju), vaid lõikan kiire montaaživõttega sellesse punkti, kus kõige ebasobivamal hetkel üldse saabus teade, et olen mitmesugustest voorudest läbi saanud ja nüüd nad tahavad mu veel oma silmaga Brüsselis üle vaadata.

Ööl enne ärasõitu jalutasin varakevadises Neuköllnis, kontsade all krabisemas padrunikestad ja talve meenutav killustik. „Mida ma seal küll tegema hakkan?” nõudsin valjuhäälselt. „Need Brüsseli bürokraadid, nad on ju korralikud väikekodanlased, käivad joogatrennis ja vahel sõbrantsidega peenes lounge'is värvilisi kokteile joomas. No mida on mul nendega peale hakata?” „Vaata, kontoriinimesi on kahte sorti,” seletas minu kaaslane. „Kui lähed tšikkidega pärast tööd baari, siis üks osa neist suundub kell üheksa koju. Ülejäänud tellivad kokki ja meesprostituute. Tuleb osata õigesti valida.” Lubasin oma kaaslasele heldinult, et ostan ka temale kokki ja meesprostituute, kui ta mind vahel vaatama tuleb.

Brüsselis varusin endale aega. Ma pidin ju kõigepealt linna üle vaatama, otsustama, kas saaksin seal elada. Pealegi andis Euroopa Liit mulle iga sealveedetud päeva eest elamiskuludeks palju raha. Polnud põhjust koju kiirustada. Nõnda siis uitasin Euroopa pealinna bulvaritel ja tegin turistipilte. Majadest. Korraks kaalusin mõne möödakõndija poole pöördumist, et too mind majade taustal fotografeeriks, aga mingi eneseväärikus peab inimesele ju ikkagi jääma (sellega on niigi alatihti kehvad lood), niisiis loobusin sellest plaanist. Käisin börsihoone trepil vahvlit söömas ja õlut joomas, sest turistiteatmik käskis nii teha. Sain ruttu aru, et linnakaarti tuleb uurida salaja või siis sellest sootuks loobuda, sest nii kui kaart mõnes avalikumas kohas lahti lüüa, on karjakesi ümber abivalmis kohalikud, kes tahavad sind kättpidi soovitud sihtpunkti talutada. Üldiselt pole Brüsselil viga. Ei mõju nagu Euroopa Liidu teemapark, vaid pigem nagu amalgaam kõigist ülejäänud Euroopa pealinnadest. See on okei, siin on võimalik elada, mõtlesin.

Kuna olin kogu oma raha just metropolis maha prassinud, ööbisin kõige odavamas noortehostelis. Otsustasin küll, et ei suuda mitu päeva sõbralikku hipit mängida, ning seega priiskasin ja võtsin omaette toa, liiati kuna unega olid suhted tollal väga haprad. Kokkuvõttes selgus, et une seisukohast oleksin võinud sama hästi ka koos mõne backpacker’iga koikut jagada. Mingid värdjad lõugasid öö otsa sisehoovis. Meenutasin kahetsusega Berliini jäänud kõrvatroppe, mille ma seal oma armetus saksa keeles apteekrilt välja olin nuianud. Ich möchte etwas gegen Lärm, bitte. Ohkasin raskelt, rõivastusin ja suundusin hosteli keldris paiknevasse havai stiilis piljardibaari, kus palusin baarimehelt kolm pudelit kõige kangemat õlut, mida neil saada oli. Viisin õllepudelid üles tuppa ja kummutasin ühe hingetõmbega. Tuba hakkas pisut keerlema, aga und ei paistnud kusagil. Mõne aja pärast otsustasin sammud veel kord havai muusika poole seada. Baarimees muigas irooniliselt, kuid lükkas siiski järgmised kolm pudelit üle leti minu poole. Ja siis... ei midagi. Vahtisin lakke, kuus tühja õllepudelit voodi kõrval. Jõuramine sisehoovis lakkas. Saabus prügiauto. Kuskil haukus koer. Koridoris hakkasid liikuma inimesed. Ja mul seisis kolme tunni pärast ees töövestlus päris ehtsate Euroopa Liidu ametnikega.

Päike paistis sel hommikul pisut eredamalt. Euroopa linnajaos, kus iga maja on omaette klaasist statement, näis kõik liiga kiiresti liikuvat – inimesed, masinad ja eriti õhk. Jälgisin, kuidas ülikondades ja pükskostüümides kontoritöötajad mööda tuulekoridore rutates meeleheitlikult juukseid kammisid. Mul oli aega küllalt. Õiges hoones võttis mind vastu sõbraliku olemisega tädi, kes kinnitas mulle liftis, et mul ei tarvitse millegi pärast muretseda, ja soovitas mul lihtsalt olla selline nunnu nagu ma juba niigi olen. Seejärel küsis ta minult reisikulude aruannet ja hotelliarvet, mille talle ka ulatasin. Ta lappas natuke aega pabereid ja nentis murelikult, et ei näe kuskil hotelliarvet, nii et ma näitasin selle talle abivalmilt kätte. Numbrit nähes ajas ta silmad pärani. „JESUS CHRIST, ARE YOU SAFE THERE??” Naersin vastuseks. Ta ei ole vist küll kunagi Ida-Euroopas käinud. Tädi silmitses mind uurival pilgul. „Sa ju tead, et saad ülejäänud raha endale, kas pole?” Noogutasin rõõmsalt ja astusin liftist välja.

Kabinet, kuhu mind juhatati, oli ebanormaalselt suur. Ühe seina ääres oleva pika laua taga istus neli rangete, tõsiste nägudega bürokraati. Ruumi keskel asus üksainus väike laud tooliga. Justkui koolipink. (Koolis, mida juhatab Gestapo ja kus on kombeks õpilastele lambivalgust näkku suunata.) Sinna istusin mina.

„Nonii, rääkige nüüd endast.” Taipasin ühtäkki, et oleksin pidanud mingitele etteaimatavatele küsimustele varem vastused välja mõtlema. Kuid olin selle hetkeni arvanud, et see vestlus on pelk formaalsus, lihtsalt meeldiv jutuajamine tulevaste kolleegidega. Võimalik, et pakutakse kohvi ja küpsiseid, naerdakse lustlikult. Kas nad oleksid siis näinud nii palju vaeva minu kohalelennutamisega, kui ei oleks juba ette kindlad minu sobivuses?

Puterdasin midagi esimesena pähejuhtuvat vastuseks, kuni üks ülekuulajatest mind köhatusega katkestas ja heitis pilgu teiste poole. „Läheks siis õige päris küsimuste juurde, eks? Palun nimetage kolm oma senist suurimat ametialast väljakutset.”

Püüdsin tema pilgust midagi välja lugeda, mingit kelmikat värelust, mis annaks mõista, et kõik see on üks suur nali. Nad ei saa seda ju ometi tõsiselt võtta, ega? Kuid mulle vaatas vastu vaid külm graniit.

„Noohh,” venitasin prooviks. „Ma pakun, et varane ärkamine, pikk paigalistumine ja, ee, mõningate inimestega suhtlemine?”

Ei midagi. Mitte naeratuse varjugi. Tundsin, kuidas mu näost kadus viimne kui verepiisk. Ah et see on siis sedasorti tööintervjuu. No siis läks küll pahasti.

„Eks ma saan tegelikult kõigega hakkama, kui väga vaja on,” lisasin hädiselt.

„Palun tooge kolm näidet olukorra kohta, kus te haarasite tiimis initsiatiivi.”

Oh, taevake. Mul käis pea ringi. „Lubage, ma pean natuke järele mõtlema.” See oli muidugi vale. Ma ju teadsin, et võin kui tahes kaua mälu pingutada, ilma et suudaksin välja mõelda mõnda endale kuuluvat sedasorti algatust, mis minu piinajaid rõõmustada võiks (see tähendab, mis ei seisneks sõnapaaris „Hakkame jooma!”).

Vaikus venis, täitis kogu ruumi. Kui see oli muutunud juba peaaegu talumatuks, saabus uus nuiahoop: „Mida te omalt poolt meie tiimi kaasa tooksite?”

Kas ma pidin nüüd räigelt valetama ja tegema nägu, et olen team-player ja särav suhtleja, optimistlik ja täis nooruslikku entusiasmi ning kavatsen hakata osakonna jõulupidusid korraldama? See rong oli vist juba läinud.

„No ma olen üsna täpne ja vastutustundlik,” kohmasin lõpuks. „Ja noh... ma ei tee grammatikavigu.”

Vaikus. „Ja miks te tahate just Brüsselisse tööle tulla?”

Kehitasin õlgu. „Tundub päris sümpaatne linn. Ja mul poleks midagi selle vastu, et natuke aega välismaal elada.”

„Ei, aga miks just nimelt Brüsselisse?” nõudis minu usutleja. „Miks mitte Londonisse, New Yorki?”

Ah soo, see oli nüüd siis see koht, kus ma pidin rääkima, kuidas olen titest saati pidanud kalliks rahvusvahelisi suhteid ja keerukaid bürokraatlikke struktuure.

Pomisesin endale midagi nina alla.

„Kuidas? Palun rääkige natuke valjemini.”

„Londonist ega New Yorgist pole tööd pakutud.”

Ja niimoodi, armsad sõbrad, ei saanudki minust jõukat eurooplast. Klaashoonest väljununa hingasin hoopis sõõmu tugevat Euroopa tuult ja suundusin lähimasse alkoholipoodi end eelseisvaks ööks minibaariga varustama.

Wednesday, March 16, 2011

Käsitöönurk fotograafiahuvilistele

 

Hei sina seal, kes sa teed filmile pilti - sa oled juba õigel teel!

Aga kuidas oleks, kui maailm millest sa pilti teed oleks kasvõi natukene värvilsem ja põnevam? Kuidas oleks, kui sa ei oskaks kunagi ennustada millised su pildid välja näevad? Kuidas oleks, kui sinu elu fotodel oleks midagi erilist ja kordumatut? Kuidas muuta oma igavaid pilte (olgem ausad – kõik fotod mis sa kunagi teinud oled on igavad) huvitavamaks ja võibolla isegi kunstilisemaks. ZA/UM teab!


See on see, kuidas sa seda teed, kui sa elad Ida-Euroopas ega oma ei Martini shakerit ega ka nõudepesumasinat. Eeldusel, et kaamera ja film on sul juba olemas on sul lisaks tarvis suvalist kogust kodukeemiat (mina kasutasin pesupulbrit, puhastusainet keraamilistele plaatidele, põrandapesuvahendit mis haises nagu kevadine aas ning tavalist pesuvalgendit), pimendatavat ruumi (vannituba!), fööni ning umbes poolt tundi vaba aega. (Tip for all the richkids out there – tulemus saab silmipimestavam kui kasutada positiivfilmi ning ilmutada see hiljem tavalise negatiivilmina. Defektid on tõenäoliselt efektsemad ja värvidemängud veel maagilisemad!).

Lihtsad inimesed (vt. ka Eesti Vaene) kasutavad siinkohal kõige odavamat färvifilmi mis neil kätte saada õnnestub (minu valik langes seekord klassikalisele turistifilmile Kodak Gold 200, aegunud aastal 2009).


Tööprotsess näeb välja umbes selline:
1) Valmista ette tööpind – vala väikestessse kaussidesse välja kodukeemia mida sa soovid kastuda ja pane need kenasti vanni või duššialuse peale ritta (NB: valgendaja kipub emulsiooni maha pesema nii, et tasub teha lahja lahus ning anda filmile vaid väga vähe aega sellega kokkupuutumiseks), pimenda vannituba käepäraste vahenditega ja tee kindlaks, et sul on võimalik fööni kasutada ilma, et sa peaksid tule põlema panema või vannitoast välja minema.




2) Veendu, et ei oleks ohtu, et keegi vannitoa ukse lahti tõmbab ja kogu ettevõtmisele vee peale tõmbab.

3) Nüüd tuleb kõige lõbusam osa – tõmba kogu film topsist välja ja solbera sellega pesuainetes ringi. Soovi korral võid filmi pinda kahjustada ka nt pesušvammiga või mõne muu kareda asjaga. Üldiselt ei pea liiga ettevaatlik selle kõigega olema.




4) Kui tundub, et kogu film on saanud piisaval määral tähelepanu pane kraanist või duššist külm(!) vesi jooksma ja pese film hoolikalt puhtaks. Film on puhas kui see ei tundu enam katsudes seebine.




5) Otsi käsikaudu üles föön ja kuivata film mõlemalt poolt ära. Selle protsessi juures tuleks jälgida, et film iseendaga kokku ei puutuks. Enamikel föönidel on väike tuluke mis läheb põlema kui sa selle tööle paned. Tulukese võiks katta musta teibiga või siis seda käega varjata. Ekstra tähelepanu peaks pöörama topsi kuivatamisele.

6) Nüüd tuleb film lihtsalt rulli tagasi kerida (jäta ikka väike ots välja, eksole) ja õue pildistama minna!


Fotod on pildistatud Canon A-1 ja 50mm f1,8 objektiiviga.

Tuesday, March 15, 2011

Aktiivpuhkuse raport

 
Vahetult enne ärasaatmispeole suundumist. Foto: R. Ulas.
Kallid sõbrad,
nüüdseks olen tuusikul viibinud juba üle nädala. Siin normaalne on. Algselt teie annetuste eest muretsetud kaubast olen ära jõudnud tarbida juba enamuse, ja peab ütlema, et see oli läbi aegade ilmselt raskeim kandam, mida mul on kanda tulnud. Sinna hulka kuulus:
3 pk Rakett-tüüpi tikke (tikupea lendab suvalises suunas küljest ära, vahel küll siiski jättes piisavalt väävlit uue ürituse tarbeks, teine levinum ebaõnnestumine on tiku murdumine. Peaaegu kõige halvemad tikud, mida mul kunagi kasutada on tulnud, ja halvad on nad tänapäeval enamasti, välja arvatud mõned üksikud õnnestunumad partiid või need tikud, mida saab restoranidest (premium content tikud elitaarse tarbimiskogemusega tasuta kaasa, mujalt võimatu saada!). Ühe suitsu süütamiseks läheb *enamasti* kolm kuni neli tikku.)
5 pk odavat normaalset tubakat Domingo, praeguseks ära tarbitud 2 pk, esimeste päevade statistika näitas, et 3 päevaga tarbib seltsimees ära 56 suitsupaberit, mis võrdub 56 sigaretiga, mis teeb 18 sigaretti/päev.
5 tahvlit šokolaadi, ära tarvitatud esimese nelja päeva jooksul. Hea magus šokolaad.
3 pk piima, ära tarvitatud
3 leiba, ära tarvitatud
3 pk võid, 2 pk ära tarvitatud
Mingi hunnik porgandit (kõik ära tarvitatud), seitse peeti (neli ära tarvitatud), sibulat ja küüslauku (enamus ära tarvitatud). Kaks kotti tatart, u. pool kotti ära tarvitatud, pakk spagette, 2/3 ära tarvitatud, 1400 g hakkliha, ära tarvitatud, 3 purki konservube, ära tarvitatud.
Kuna paljud head inimesed soovitasid mul sisofantlusega tegeleda, võtsin nende head nõu kuulda ja ostsin kaks latti kõrgetasemelist suitsuvorsti, kokku 7 eurot. Ära tarvitatud.
10 muna, 8 ära tarvitatud.
1 pk suhkrut, ära tarvitatud, 1 pk kohvi, peaaegu ära tarvitatud. Well.
Ha. Peekoni viilud, ära tarvitatud. Menüüks vormindatuna näeb see välja taoline: võileivad, tatar kastmegax2, 1 peet toorelt, spagetid kastme ja juustuga x2, juurviljahautis peekoniga, juurviljahautis praetud hakklihaga, 4 praemuna x 2 ning viimaks, kuninglik maiusroog suures osas kohalikest vahenditest - suhkruga ja võiga läbi praetud kaerahelbed. Kui poes käidud saab, segan seda hapukoorega, siis saab sellise jõusööda, mis teeb mind kangeks nagu Herkules. Kohvi, ma pakuksin, läheb nii umbes kuus tassi päevas. Aga kui ma haige olin, siis jõin pigemini teed.

Samuti olen ma siin viibides tarvitanud töövahendiga kaasa pandud filmikunsti taieseid, loetelu ühes lühitutvustusega:

Das weisse Band. See on film sellest, kuidas su lapsed hakkavad mingisuguse jumala haige pasaga tegelema, kui sa ise mingi jumala haige pasaga tegeled. Samuti on see film sellest, kuidas sakslastel ei olnud juba aastal 1913 mingit lootust normaalsuseks. See on hea film ja seda on mõtet vaadata.

Soul Kitchen. See on samuti saksa film, aga see räägib mingist suhteliselt tänapäevale lähemast ajast. See on selline lustlik jant, ma arvan, et see on korrektne määratlus. Ja see on sealjuures ka hea lustlik jant. Selle peategelane on kreeka immigrant, kes peab mõnusat restot kuskil armsas aguliperses sadama lähistel ja hoiab oma laoruumis paadialust, kes arvab, et ta on kapten ja sõimab muudkui, ning annab talle tasuta süüa. See on meeldiv ja lennukas film, mille eredamateks kohtadeks on suhe peategelase ja ta nõmeda tüdruku vahel, kes lõpuks osutub veits vähem nõmedaks, kui arvatud, ja fantastiline double entendre, which goes about like this:
Peakangelane sõbraga istub autos, laseb auto seljatoe taha.
Sõber: Mis, tahad ma võtan suhu või?
Peakangelane: Ei, mul selg on haige.
Sõber: Peksid liiga palju pihku, jah?

Hämmastav, kas pole? Sõnaga, seda on ka mõtet vaadata, võtad kogud pundi melloneid kokku ja vaatad.

Ära mainimist väärib ka Richard Linklateri "Slacker" (1991), mille pealkiri on mõneti eksitav, kuna tegelikult on seal sitaks slackereid and not much else. See on kokku pandud sellistest üksteisega seondumatutest klippidest, mida seob see, et enamus tegelasi saadab oma päevi õhtusse muidu huijoovitades. Minu lemmik oli hääletav kiilanev mees, kes suitsu küsides pani ühe sigareti hambusse ja teise kõrva taha ja ütles "maybe I live a bad life, but at least I don't have to work for it" ja "to all of you workers out there: every commodity you produce is a piece of your own death."
Mudlum ütles, et see on väga hea film, and Mudlum knows her shit. Vot.

Ära sai vaadatud ka John Carpenteri "The Thing", mille kohta ei ole tegelikult midagi öelda, kuigi see oli pädev film. Mida sa ütled kaheksakümnendate, sünge, Antarktikas toimuva zerg-tüüpi tulnukatega skifi-klassika kohta? Selle saundtreki oli teinud Ennio Morricone, mis oli huvitav. Ma arvasin, et ta teeb ainult vesterneid. Siinkohal aga, ma arvan, et just siia oleks paras maha laadida revuke ühe teise J. Carpenteri 80-ndate skifi-klassika kohta. Ja kui ma ütlen revuke, siis ma mõtlen full-blown kaader-kaadri haaval kommenteeritud ümberjutustus, mis on üleni spoilerist tehtud, enjoy.


They Live!

They Live on üli blunt film. Peategelast kehastab Roddy "Rowdy" Piper, kes on mulletiga, kerges rõugearmistuses profimaadleja ja sellisena üli blunt tüüp, nähes nii oma kõrge värvliga suvalistes teksades, kuhu on topitud ruuduline flanellsärk, kui ka siis, kui ta oma mõnusat funktsionaal-inetut mehekeha välgutab, välja nagu ei vähem ega rohkem kui see, mida ta seal filmis esindab - rahvusvahelise proletariaadi kehastust. Selle kehastuse nime ei mainita filmi jooksul kordagi, ning alles lõputiitrites öeldakse tema kohta "Nada", mis ei ole mingi õige inimese nimi, vaid tähendab hispi keeles "mitte miski". See on üks vähestest filmile filosoofilist värvingut lisavatest aspektidest. Muidu on film endiselt üliblunt ja sellisena väga mõjus. Mees niisiis jalutab linna, pamp magamiskotiga õlul ja otsib tööd - jala käimine on Ameerika kultuuriruumis muide märk erilisest asotsiaalsusest, auto omamine kuulub üldiste viisakusnormide hulka nagu pükste kandmine - leiab endale ehitusplatsilt mingi otsa, kust ta õhtu lõpul minema kihutatakse, taibates, et ta kavatseb ennast tööplatsile magama keerata. Frank, sõbralik mustanahaline, võtab ta kaasa kohalikku vaestelinnakusse, asumisse, mis on enamjaolt pappkastidest ja muust taolisest tehtud. Kastlinnaku lähedal asub pisike kirik supiköögiga vaeste jaoks, mille ees jaurab pime preester midagi maailma lõpust, mis on toimumas JUST NÜÜD. Me kuuleme ka vestlust Nada ja Franki vahel, kus Frankil hakkab üle viskama see kodutu olemine ja ajab vaikselt vihale, Nada aga ütleb, et ta usub Ameerikasse ja kavatseb ennast vaikselt nullist uuesti üles töötada, et kui hästi otsida, siis on kõik teed kõigile lahti. Frank ei leia, et see mingi eriti rahuldav mõtteviis oleks.
Hiljem satub Nada peale kastlinnakus telekat passivatele tšellodele. Alguses on televiisoris kõik normaalne, aga siis tuleb mingi segaja vahele ja harjumuspärase programmi asemel kostub vastikut raginat, mille tagant paistab kõige harilikum crackpot scientist, mingi suurte prillide ja habemega ufoloog, kes jaurab seal sellest, kuidas praegused rasked sotsiaal-ökonoomilised olud on NENDE põhjustatud ja kuidas NEMAD on juba kõik üle võtnud ja kuidas tal ei ole palju aega rääkida, sest nende saatja on sitt ja nõrk ja kuidas kõik peaksid nüüd NENDE vastu ühinema. See katkestus lõpeb ning telekapassijad võtavad seda vastu suhteliselt suure halvakspanuga, väites muuhulgas, et see värk paneb neil pea valutama. Nada jääb ambivalentsele seisukohale.
Siis-hiljem märkab Nada kahtlasi toimetamisi supiköögikiriku juures ja läheb sinna uurima. Tuleb välja, et crackpot scientist ja tema võitluskaaslased on just sinna oma salajase baasi rajanud ning supiköögikirikut peavad nad ainult kattevarjuks! Nad on suht murelikud, kartes, et neile jõutakse varsti jälile, ja leiavad, et neil ei ole piisavalt palju ressursse ega noori värskeid tegijaid, et oma asja kuidagi lennukamalt teha. Pime preester satub Nadale peale ja üritab teda ufoloogide ridadesse värvata, aga Nada põgeneb.
Järgnevad suhteliselt eepilised politseivägivalla kaadrid, kus supiköögikiriku bande hävitatakse füüsiliselt surnukspeksmise teel ning kastlinnak lükatakse kombainidega kokku. Nada pääseb kokkupõrkest põgenedes ning varjudes.
Järgmisel päeval, kui teised vaesed kastlinnaku rusude vahelt kasutuskõlblikumat kraami otsivad, läheb Nada kirikuhoonesse luurama ning otsib ufoloogide peitvara, mida neile kahtlase furgooniga vahetult enne olukorra kuumaks minemist toimetati, ning viib kasti turvalisse kõrvaltanavasse. Avades selgub, et seal on hunnik harilikke odavaid päikeseprille. Alguses on Nada nagu "Türa, selle pärast riskisingi oma elu ja hea tervisega või?", kuid siis võtab ta ühe paari neist kaasa ja jalutab mõtlikult tänavale. Ennem peidab ülejäänud hoolikalt koos kastiga ühe prügitünni põhja muu prügi alla.
Tänaval proovib ta neid prille ette. Prillid muudavad maailma must-valgeks! (Võib-olla nimelt selliseks, nagu see *tegelikult* on?) Nada kontrollib, prillidega, ilma prillideta. Uus üllatus! Abitut 3D-d ja lauaarvutit kujutav reklaamplakat loosungiga: "We're creating the transparent computing environment. Control Data", ütleb must-valges prillimaailmas hoopis must valgel, suurelt, "OBEY". "Come to the Caribbean" ütleb "MARRY AND REPRODUCE" ja "Armisi's Men's Apparel" ütleb "NO INDEPENDENT THOUGHT". "Close out sale" silt Armisi meesterõivaste all ütleb "CONSUME". Põhimõtteliselt, neid silte on kõik kohad täis ja see näeb suhteliselt muljetavaldav välja. Võimalik, et selle visuaalne muljetavaldavus viiski valdava enamuse filmi andunud austajaskonnast arvamusele, et tegu on kandva ning märgilise sotsiaalkriitilise kõrghetkena antud filmist. Et see on see koht, kus film räägib asjadest "nagu PÄRISELT on." Tegelikult jääb seda hetke veel natuke oodata.
Nada astub mööda vabaõhu ajakirjaselverist, kus ei ole asjalood sugugi paremini - iga ajakirja igal leheküljel on mingi konformismi soosiv loosung. Kuid tundub, et ta jõllitab ajalehte nii arusaamatu näoga, et möödajalutav härrasmees küsib "Mis teie probleem on, härra?"
TA ON KODANLANE! Kodanlase nägu näeb välja veits nagu hallitav, ümmarguste läikivate silmadega pealuu. Kui ilma prillideta vaadata, siis on kodanlane küpses keskeas hästi hoitud hallipäine härrasmees korralikus ülikonnas. Kodanlane passib teda veits aega kahtlustavalt, ostab oma lehe, istub autosse ja sõidab minema. Meie kangelane ei oel endale mitte tühipaljast tarbimiskriitikat pähe tõmmanud, vaid Marxi õpetuse! (Well, tegelikult ainult klassivõitluse, poliitökonoomiat, dialektilist meetodit ja ajaloolist materialismi ta ei ole endale pähe tõmmanud, ent ma mõistan, et kui sa tahad pooleteise tunniga mingit pointi kohale viia, siis tuleb sisu osas mööndusi teha ja üldiselt ma olen õnnelik, et liisk nimelt niimoodi langes.)
Ei, see ei ole ka veel filmi põhiline ideoloogiline suurkoht.
Edasi paneb Nada tähele, et muud inimesed suhtlevad kodanlastega nagu nood oleksid harilikud inimesed, teadmata nende tõelist pahelist loomust. Oma avastusretkel tuigub ta kusjuures nagu narkomaan. Ei ole kerge harjuda tegeliku reaalsusega.
Edasi jalutab Nada selvekauplusesse, kus on rohkem kodanlasi. Seal on üleval ka väike televiisor, kust näidatakse reaganistlikku poliitikut, kes on samuti kodanlane. Siis üks kodanlane müksab teda, ja Nada paljastab ennast täielikult, solvates teda tema väljanägemise koha pealt, olles otsekohene ka oma prillide koha pealt "I take those glasses off, she looks like a regular person, i put them back on, real fucking ugly". Kodanlane võtab oma vägeva kodanliku telekom-käekella kaudu staabiga ühendust. In fact, KÕIK poes olevad kodanlased hakkavad seda samal ajal tegema ja liiguvad samal ajal aeglaselt Nada poole. "I don't like this ooone bit, not ooone bit," venitab Nada ja põgeneb. Poest väljas ei suuda ta aga loobuda oma kodanlastesolvamiserutiinist. "That's like pouring perfume on a pig", ütleb ta ühele ennast tänaval lõhnastavale kodanlasele.
Ja siis lendab talle ment kaela. Ment on samuti kodanlane. Hiljem tuleb nurga tagant ka teine ment (ka kodanlane) ja nad pakuvad Nadale välja, et äkki võiks selle värgi nagu unustada, ehk teeks diili.
Nada on leppimatu. Ta võidab mente käsitsivõitluses, võtab ühelt mendilt relva ja tapab nad mõlemad. "See, you bastards die just like we do." Ta võtab mendi relvavöö ära ja mendiautost veel pumppüssi pealegi.

Siis (taustalt kostab sireenide vingumist) läheb Nada panka.
Pangas kodanlasi on. On ka mõned harilikud inimesed
Nada vaatab natuke aega niisama. Siis ütleb Nada midagi surematut. Valju, selge häälega lausub Nada: "I have come here to chew bubble gum and kick ass." Paus. "And I'm all out of bubble gum." Ja siis ta laseb maha nii palju kodanlasi, kui saab. Enamus, tõsi küll, saab jooksu. Ja üks kodanlane telepordib ennast sündmuspaigalt minema, pärast seda, kui ta on Nada peale kitse pannud. Ka seda võimaldab seesama kodanlik käekell.

Pangastseen on selle filmi kroon ning kandev ideoloogiline moment. Ja mullinätsutsitaat oli üks Rowdy Piperi enese lisandustest antud filmile. Ta mõtles selle täitsa ise välja, et seda ringis kasutada. Maadlusringis.

Edasi kaaperdab Nada panga all parklas ühe tüdruku auto koos tüdrukuga ja laseb ennast tüdruku poole sõidutada. Nada on raskest päevast juba päris väsinud. Klassivõitlus võtab läbi. Tüdruku pool üritab ta tüdrukule oma klassivõitluse paska pähe määrida, kuid too ei võta tuld (mingi ohumärgi oleks võinud ka anda see, et ta kodu on kahtlaselt avar ja seal on palju knikerdisi) ja lööb ta esimesel võimalusel läbi aknaklaaside välja. Mega imelike heledate silmadega tüdruk on, kogu aeg tundub, nagu tal oleks midagi viga.

Nada komberdab kuidagimoodi minema ja ööbib külmetava ning valutavana kusagil kangi all, Marxi õpetus ununes ka tüdruku poole maha. Hommikul seab ta sammud ehituse poole, kus töötab tema ainuke lähedasem inimene, Frank. Frank ei taha mõrtsukaga midagi tegemist teha. Järgmiseks peab Nada oma hüvalt rämpsu hulka peidetud Marxi õpetusi prügiauto lõugade vahelt päästma. Siis tuleb Frank talle sõbraliku žestina nädalapalka tooma, aga Nada ei saa mitte hoiduda oma haiget klassivõitluse jama ajamast, millest Frank midagi kuulda ei taha, sest see on vaimuhaige pask ja Frankil on naine ja lapsed, mille tulemina teenib Nada ära korraliku kolaka lõuga.

Järgneb viieminutine eepiline kaklusstseen selle üle, kas Frank tõmbab Marxi õpetuse endale pähe või mitte. See on teine koht, mille näitlejad paremaks tegi, ning seda võib lugeda toetavaks ideoloogiliseks stseeniks. Algskriptis oli plaanitud antud vastandusele ainult kakskümmend sekundit anda, kuid näitlejad teadsid paremini. Nad harjutasid seda kaklust kolm nädalat, ning kõik hoobid, mis ei ole antud pähe või kottidesse, on päris. Kaklus kestab ja kestab ega lõpe ära, vahel jääb üks peale, siis teine, on veidi hingetõmbeaega - ja siis läheb jälle edasi. Viimaks lõpeb konfrontatsioon sellega, et Marxi õpetus tõmmatakse Frankile väevõimuga pähe ning nad komberdavad koos mööda tänavat alla. Hotellitoas, mille nad kahe peale võtavad, leiab Frank, et tuleks üles otsida nende päikeseprillide valmistajad. Hotellitoa õhtuses hämaruses arutatakse ka selle üle, kui kaua kodanlased on juba nende keskel olnud - võib-olla alati? võib-olla neile meeldib see, kuidas inimesed teineteist vihkavad ja tapavad? ning vannutakse neile igavest kättemaksu.
Kaasvõitlejate otsimisel ei peatuta pikemalt: nad leitakse kiiresti. Põrandaaluse võitluse salajases baasis asendatakse nende ustavad päikseklaasid moodsamate kontaktläätsedega, mis on minu arvates ebavajalik detail, ehkki ma saan aru, miks see hea mõte võis olla. Põrandaaluse võitluse juht jõuab enne oma verist ning enneaegset surma mainida, et linn on mente täis, et nad otsivad nimelt põrandaalust liikumist, et enamus neidt on harilikud inimesed ja et neile o õeldud, et tegemist on kommaritega, kes tahavad valitsust kukutada, olles õndsas teadmatuses sellest, et nende näol on tegu kommaritega, kes tahavad valitsust kukutada. Samuti saavad meie kangelased teada, et enamus inimesi, kes kodanlusevärgist haisu ninna saavad, müüvad ennast koheselt hüvede eest kodanlusele.
Nada avastab samal ajal, kui revolutsioonijuht kõnet peab sellest, et liikumine käib maha ja inimesi on liiga vähe ja tuleb madalat profiili hoida, et tüdruk, kes ta läbi akna välja tõukas, on miitingule ilmunud. Nad teevad arglikult juttu, ei jõua aga kuigi kaugele, kui
Massiivne politseirünnak plahvatuste ja sitaga! Ment sõidab kogu värgist üle nagu päris elus. Nada ja Frank ilmutavad märkimisväärseid oskusi tulirelvade käsitsemisel, kuid peavad ülekaalukate jõudude ees siiski taanduma. Nada tunneb muret tüdruku heakäekäigu pärast. Kas tõesti kohustuslik õnneliku lõpuga armastusliin? Tüdruku nimi on Holly. Holly Thompson. Ta on ainuke tegelane terves filmis, kelle täisnimi avaldatakse. Õnnelikul kombel saab üks kodanlikest käekelladest tulevahetuses vigastada, luues avariiväljapääsu kodanlikesse tunnelitesse, mis päästab meie kangelased.
Kodanlikes tunnelites on seinal õelad pikselkirjas sõnumid, mis näevad veits välja nagu rida advanced tetrise klotse.
Maa all satuvad nad peale ka uhkele miitingule, kus tuleb välja, et mitte kõik maailma kodanlased ei ole võõrolendid, vaid ainult osa, ja et nad ei ole isegi veel kogu maailma vallutanud, kuid kavatsevad sellega hiljamalt aastaks 2025 valmis olla. Inimkodanluse kohta öeldakse The Human Power Elite. The HPE on oma hea koostöö läbi oma annual income'i ainult läinud aasta vältel kasvatanud keskmiselt 39%. Kui Nada ja Frank seda rumala näoga pealt vaatavad, astub nende juurde tuttav vanast kastlinnakust, üks algsetest telekavaatajatest! Tal on vahepeal hakanud kõvasti paremini minema, interdimensionaalse kõrgklassi palgale saanuna on juba ennem ebasümpaatne tüüp tõeliselt jälgiks muutunud. Ekslikult arvab ta, et ka Nada ja Frank on palgale võetud ning pakub neile väikest tutvustavat ringreisi. Tutvustaval ringreisil näeb täheväravat, mille ees seisab harkisjalgne laigulises mundris sõdur. Töörahva reetur on äärmiselt uhke oma ülemuste kõrge tehnoloogilise taseme üle. Sealt edasi minnakse millegi suhteliselt argisema, kuid strateegiliselt tähtsuselt kangelaste jaoks olulisema juurde - telestuudiosse. Telestuudio väravast kaugemale siiski kitsehabemega suvajölli sarmi abil ei saa, mistõttu nad on sunnitud taas püksist püssid tõmbama ja kõmmutama asuma.
Küll väike reetur läheb ähmi täis, kui ta revolutsionääride salaplaanist kuuleb! "See on kõik ainult äri," ütleb ta, "nemad juhivad mängu, nad on juba ammu võitnud, nad teevad, mis tahavad, mis häda siis sellest, kui me enestele nende arvelt veidi meelehead lubame, nad teevad meile head, kui me neid ainult aitame..."Algab järjekordne tulevahetus, reetur pordib ennast minema.
Kodanlaste tapmine telestuudios.
Pingeline hiilimine, võitlus. Suund on katusele, eks ole, sinna, kus satelliidisaatja on.
Jay, nad leidsid Holly! Võitlus. Nada jõuab katusele! Pagana pihta, Holly laseb Franki salaja revolvrist maha!
Nada sihib saatjat. Pinge. Holly sihib Nadat. "Ära sekku, sa ei saa võita" ütleb Holly. Filmis on abs. null-dialoogiga mõista antud, et nende vahel ikka nagu midagi oleks, aga nad on vastaspooltel.Taamalt hakkab juba politseikopter tõusma. Nada on sunnitud revolvri pillama. Algab countdown: 10 sekundit aega katuselt nahhui tõmmata. Nada tõmbab varrukast teise revolvri, laseb Holly maha ning hävitab saatja, ise juba kuulirahes hukkudes. Viimase žestina anastajate suunas näitab surev Nada politseikopteri suunas fakki.
Lõpukaadrid: kodanlased on paljastatud, keegi karjub "you look like shit", üks tüdruk avastab ennast ühega voodist.
Lõpp.
Huh.

Oma jope kümme punga. Carpenter on öelnud, et mõte seda filmi teha tärkas temas ühel päeval meediat vaadeldes avastades, et ükski asi ei ole normaalne ja kõik üritab talle midagi müüa. Oli sügav reagani-ajastu. Ma ei ole päris kindel, kas nad isegi lõpuni aru said, mida nad tegid. Tuleb ka rõhutada, et tegemist on mängufilmiga, aga mitte sajaprotsendiliselt akuraatse reaalsuspildiga ning sellega, mida sellega teha tuleks. Telestuudio desarmeerimine ei vii automatselt paremasse maailma. Also, Holly kujutab endast stereotüüpi "tüdruk ei lase poisil lahedat revo teha", mis on stereotüüp, mis saab murtud ning vajub unustusehõlma, nagu see juhtus "reeturliku kusenahaga".


Raport, jätkub.

Siinoleku jooksul on produtseeritud 13 lk teksti, sellest üks terviklik essee, ning uue skalpelli abiga on sündinud kuus senisest kõrgema tasemega paberilõiget, millest viis olen paigutanud ühise nimetaja alla: Materjaliharjutus: Klassikaline motiiv. Nimetaksin antud seeriat mitte üksnes materjalitehniliseks, vaid ka konseptuaalseks saavutuseks. vaid ka Oleks vast jõudnud rohkem, kuid just kõige ägedamal loometuhina hetkel tabas mind äkiline ühepäevane haigestumine, mille raskus ei lubanud mul isegi ahju (ega pihku) kütta. Haiguse iseloom oli selline, et nõrkus oli ja kurk ning igemed valutasid eri rämedalt. Aga see läks üle. See oli umbes üleeile.

Filo ja filo kohta olen ka lugenud. Ning kuulanud raadiot. Naljakas asi see üksindus. Närvidele ei käi, aga telefonikõned lähevad ikka oma veerand tundi ära.
Suur au on siin olla. Suur au.

Tuesday, March 8, 2011

Tõnis Tootsen "Nukumeister" Illustratsioonid

  
Kuulus kunstnik ja kõva naistemees Aleksander Rostov otsustas üksvahe oma õlule võtta ka ühiskondlikult kasuliku olemise raske kandami ja rakendas ühte oma loendamatutest talentidest (nende seas nelja ajalehege ahju küdema saamine ja makaronide vette panemine enne kui vastav vedelik on jõudnud keemisega pihta hakata), et noore kirjaniku Tõnis Tootseni novellikogu "Nukumeister" saaks endale väärikad illustratsioonid. Kunstnik sai selle eest ka sada krooni ja lati poola vorsti, alljärgnev on valik valminud töödest.





Raamat ootab kirjastaja leidmist ja ilmub tinglikult mõne kuu pärast, seniks nautige pildimaterjali ja võta ka teatavaks, igaks juhuks, et pildile vajutades ilmub su valitud internetisirvijas vastavast pildist väheke suurem variant mida on kindlasti mõnusam ja mugavam jälgida kui seda (üpris kenasti) komponeeritud kribu siin.
  

Lugematul arvul nelke


Fantastilist naistepäeva seltsimehed Made, Lilian-Marie, Ruudu, Carolina, Joanna, Kadri, Poliitiliselt Korrektne Printsess, Helen, Helen, Oudekki, Lastejutud, Fideelia ning kõik teised kaunimast soost lugejad!

- ZA/UMi meestoimetus

Saturday, March 5, 2011

Kultuuri tulevikust (Henri Hüti & Mihkel Ilusa "Kapriiside" taustal)

Jutud käivad, et 18-22 veebruaril juhtus Kanuti Gildi saalis midagi "no hullult kõva". See olevat olnud "täitsa p****s, kui ilus", näitus-etendust külastanud eakas daam ütles väljudes: "Mantis peaga oleks veel hullem olnud. Kahju, et ma kaine olin. Miks ma alati kaine olen?"

Kallis lugeja, kes sa tavaliselt revüüsid ei loe ja kunstnike tegevusel silma peal ei hoia - ma tahan, et sa teaksid, et tavaliselt nii ei ole. Kui mingid jutud üldse käivad, siis on need sellised: "Pakuti viina", "Mingi monitor oli kuskil", "Pakiveini oli palju, suupisted kahjuks ei olnud." Kurb, kuid tõsi - tavaliselt on kehv. Tavaliselt jääb arusaamatuks, miks sellist ettevõtmist peaks riiklikult doteerima. Igasuguste kaheldava väärtusega asjade ülalpidamist saab plebeidele kohustuslikuks muuta. Piisab ainult ülalt alla vaadata ja juba ongi juuratudeng tasuta õppekohal, sümfooniorkester haigutab ja saeb samal ajal, muppar paneb ajju - kõik vajalik ju!

Ärme saa valesti aru, riiklike teenusteta ei saa. Kui üldse midagi, siis paluks neid rohkem. Eriti kunsti! Tore näha, et kunstirahvas on oma jagu nõudmas, juba ammu oli aeg. Aga ammu enne seda aega oli aeg hakata täitma oma rolli ühiskonnas ja teha asju, mis oleksid, kas röögatult võitluslikud või - nagu siinkohal - silmipimestavalt ilusad. Enne "Kapriise" olin ma ausalt öeldes unustamas, mida see ettevõtmine ühe inimese argipäevas tähendab. Tegelikult peaks ju kultuur siin maailmas - eriti Eestis, kus Jeesuse Kristuse usuga on lood kehvasti - täiesti tohutut ülesannet täitma. Olgem ausad, sellel maal on inimsuhted ainus asi, mis olemasolule tähenduse annab. Kolleegide lugupidamine, pere ja sõprade lähedus. Nende asjadega on paraku keerulised lood. Mõnikord need töötavad, mõnikord mitte. Kui mitte, siis mõjuvad vastupidiselt. Idealistlik kultuuripoliitika näeb ette, et seal kõrval on ka meeliülendav kultuurikogemus. Tööpäev lõppeb, insener läheb õhtuks linna peale, külastab näitust - "vaimustav!" - enne kojuminekut käib raamatupoest läbi, ostab luulevihiku. "Pisarateni liigutav!" Omad probleemid tunduvad järsku väiksemad, kergesti ületatavad, kuskil tajude seniavamata sopis terendub parem tulevik.

Oleks nii, et meelelahutusest piisab, aga puhtalt meelelahutusena mõeldud kraam selliseid kogemusi ei tekita. Ärritab hoopis, tekitab raskesti sõnastatavat süütunnet. On ju igale eestlasele teada, et Hollywoodi film on saast ja enamus kodumaist popmuusikat idiootne. See ei ole mingi elitaarne arvamus, ei levi kultuurikorüfeede ja Sirbi toimetajaskonna seas. See on truism, argiteadmine. Samamoodi, nagu on argiteadmine, et eesti kunstinäitus on mittemidagiütlev häma.

Henri Hüti ja Mihkel Ilusa monumentaalselt võrgutav etteaste peaks liigutama igat jumala kui inimest planeedil Maa. Lavale astuvad spetsialistid - väljakoolitatud koreograaf ja peensusteni timmitud silmaga kunstnik. Vanas vääringus saja tuhande krooni eest lasevad nad käiku esteetika kategooriad, mille olemasolust tavakodanik isegi teadlik pole. Ega peagi olema. See on võluri tagasitulek, valgus teeb hulle asju, biit paneb pingirivid rappuma. Kuskil keskel astub lavale ka hobune! Tund aega hiljem lähed sa koju ega kasuta juhtunu kirjeldamiseks sõnu "tantsuetendus", "häppening", "performance". Sa ei peagi neid sõnu teadma. Tagantkätt saad sa, kas sõna sõnalt ümber jutusta või siis üldse mitte. Kindlasti ei ole mõtet kasutada sõnu "autor", "maaliruum" ja "Gilles Deleuze".

Sa küsid hoopis sõpradelt, mis juhtub, kui pikka aega ainult punases valguses olla ja siis valge prožektor peale lükata? Tuleb välja, et valge valgus näib järsku veidralt roheline. Selline roheline, millelaadset sa varem kuskil näinud pole.

Nii elavad kaks noort spetsialisti oma silme ette kangastuvaid pilte välja. Nad teevad seda suurejoonelistes mõõtmetes, kapriisselt, jättes mulje, nagu miski poleks nende jaoks võimatu. Publiku jaoks on tulemus lihtne: tund aega järjest on kõik hästi ilus ja paljulubav.

Aga mida on mõtet teha, on küsida teistelt kusntnikelt, miks nende asjad ei tööta? Miks on siin tehniliselt meisterlik esteetiline kogemus ja teie solgite turgu alaväärtuslike etteastetega? Iga kord kui võlur astub lavale ja lubab, et kohe juhtub plahvatus, aga tegelikult järgneb puss, langeb inimese usk võluri elukutsesse. Inetu asi, millest nii uhke ettaste kontekstis rääkida, aga see on ülitähtis küsimus kogu Eesti kultuurile. Küsimus, mida saabki küsida ainult harvaesineva utoopilise sähvatuse mõjuväljas: kas me hakkame võitlema rahva poolehoiu eest või jätkame senisel teel ja lunime nigela jama jaoks instituudilt raha? "Põhiseaduse esimene paragrahv... paragrahv..." Unusta ära oma paragrahv! Asjad, mida meie oskame teha, on tohutud asjad. Ainult "shortlisti" kuulumise nimel või niisama inertsist tegutsedes oleme oma positsiooni ühiskonnas maha mänginud. Kui pole kindel, et maa saab rappuma, pole mõtet teha. Irooniliselt pole mõtet teha. Leigelt pole mõtet teha. Tee endale ja võlukunstile teene ja jäta järgmine kord tegemata, kui vähemalt sama kõva asja pole välja käia, kui "Kapriisid".

Friday, March 4, 2011

Samal ajal kui...

kõik teised za-umi kirjutajad ja lugejad Luigat loomereisile saatsid, neelas arvuti mind endasse ning sülitas alles nüüd välja. Õnnelikul kombel on midagi produktiivset ka ette näidata ning ei tule häbenedes habemesse pomiseda vabandusi stiilis "päriselt ongi nii lahe mäng".

Foto:Reginleif

Thursday, March 3, 2011

Filosoofiline stiilinõuandla: Loogiline positivist


"Suurim viga loogilise positivismi juures oli see, et peaaegu kogu loogiline positivism oli vale".          
                            - A. J. Ayer

MUNAJOODIK

Kõik ei saa olla rock-staarid ja võidusõitjad. Ei ole selline maailm lihtsalt. Võiks olla, et igaühes peitub doktor Jean-Paul Eksistentialiste, ootab aega, mil armunud tudengitega linna peal džaivi lüüa. Või bad ass varakristlik müstik - juba nelikümmend aastat olen tegelikult hoopis seraafidest räusata tahtnud! Aga ei ole. Kõik ei saa olla vaimukad isiksused, normaalsed ja lahedad inimesed, või üldse sellised inimesed, kellest jääb mulje, nagu nad oleksid elus. Või nagu neil oleks õigus. Üldse kunagi. Ükskõik, milles.

Keegi peab olema ka loogiline positivist - võibolla sina? Kas nüüd, kui elu peale mõtlema hakkad, ei tundu nagu kõik teed oleksid siia toonud? Alati oled sa palli maha pillanud, kõik ära munanud. Mitte ainult enda, vaid ka teiste jaoks. Oled olnud see tüüp, kelle puhul pelgast kohalolekust piisab, et pubi, bussipeatus, maailm veidi munasemaks kohaks muuta. Juba väiksena hakkasid sulle meeldima munad. Lemmiktoit on munavõileib, hommikul teed endale munaomletti. Sünnipäeval munasalat laua peal. Munasalat ja täidetud munad. Olgem ausad - sa sööd muna.
Filosoofiast sa suurt ei tea, teadusest ka, ikka muna mõlgub meeles, täidab mõistuse ja meeled. Nüüd aga, XX sajandi koidikul, linnas nimega Viin, mõistad sa viimaks! Kõik nupud on sinu eest paika seatud, aeg nagu naine avab sullegi süle! Sa võid need kolm asja - nigela filosoofia, nigela teaduse ja oivalise muna - sa võid need kokku panna. Witness the dawn of logical positivism!

PALUKS MULLE ÜKS MUNAVÕILEIB

Täiesti vaimutu, elutu, igasuguse metafüüsilise elemendita suhtumine Kanti ühendab teid! Te olete kõik väga tõsised mehed, nalja ei tee, kolmapäeviti saate kokku ja lürbite munalikööri. Nendel oma kokkusaamistel räägite, kui nõme see Kant ikka oli. Kui nõme oli kõik see, mis Kantis lahe oli. Kui nõmedad kõik teised on (va. Einstein, hi-hi-hi, <3 Einstein) kuidas kogu see värk on täiega kokku jooksnud. Laua puhtaks löömise kohustus lasub nüüd teie õlgadel. Munajoodikud, assemble!
Plaan järgmine: "Muname filosoofia ära. Muname ta formaal-loogika ja noore Wittgensteini keelejobaga nii ära, et keegi ei saaks seda enam kunagi normaalseks teha. Kui Adolf Hitler meid laiali lööb, siis põgenema kõikjale Läände - Inglismaale, Ameerikasse - ja muname seal ka kõik ära, nagu me seda Viinis ja Berliinis tegime. Teeme filosoofiast teadusele remargi. Sellise hästi tillukese. Eksime ka hästi palju, aga see ei ole eriti tähtis. Tähtis on teha analüütilisest filosoofiast Lääne mõtteloo tupik."

RÄÄGI OMA JOPEDEGA SALAKEELES!

Marksistidel ja psühholoogidel ei ole oma salakeelt, millest keegi teine aru ei saa. Selles seisnebki nende nõrkus, sellepärast nad ajavadki ainult tühja loba. Aga sinul ja su sõpradel Neurathil, Schlickil ja Hahnil on selline salakeel, millest keegi teine aru ei saa ja just sellepärast oskategi ainult teie selles väljendada täiesti tõeseid asju. Mis asjad need täpselt on, jääb vähetähtsaks. Mõned ütlevad, et mingeid asju ei olegi. Soolapuhujad! Muidugi on, need on jumala tähtsad asjad, sajaga empiirilised, keegi pole empiirilisem kui teie! Teaduse asjad, noh! Ja kui sa nüüd arvad, et äkki teadlased võiksid ise oma asju väljendada, siis jah, teadlased on lahedad küll - palju lahedamad, kui Hegel igatahes - aga neil ei ole jälle oma šeffi keelt!

Hans
Paljud on proovinud välja nuhkida teie täiesti empiirilise ja tõepärase keele saladusi. Nagu ka paljud on küsinud: Hans, kus see on? Kus on tautoloogiline tõde, mille väljaselgitamiseks me sulle ja su kateedrile kolmkümmend aastat raha andsime? Aga sina ja su sõbrad vastate salapärase naeratusega: varsti varsti, kohe tuleb...

DER UNTERGANG

Alles kuuekümnendate alguseks on kõigil su laiamisest kopp ees. Politsei otsib tööruumid läbi, uue laine teadusfilosoof Thomas Kuhni juhatusel. Vaatepilt on jube, kõik kohad on muna täis. Tuhended ja tuhanded tudengid istuvad loengusaalides, munad põses. "Miks te niimoodi teete?" küsib Thomas Kuhn. "Nad käskisid," mõmisevad tudengid vastuseks.
Alguses paistab, et mingit salakeelt ei olnudki olemas. Et sa oled sulle eraldatud miljonite eest lihtsalt proste ja muna ostnud. Aga siis teeb Thomas Kuhn su kabinetis verdtarretamapaneva avastuse. Sealt, munaroogade valmistamiseks vajaliku aparatuuri keskelt, vastvalminud munavõi seest, tõstab ta pintsettide vahel välja juuspeene riba mikrofilmi.

CIA labor Virginias, Langeleys, tuvastab sellelt ühe ainsa lause, sinu enda imepeenes käekirjas. See on termodünaamika teine seadus, pii-keeles.



FILOSOOFILINE STIILINÕUANDLA: LOOGILINE POSITIVIST

ZA/UM Tuusik: Mission Accomplished!

 

Fuck yeah. Shit was so easy! Täname kõiki kohalolijaid - kultuuripatroone ja kangelasi. Viva la vida! Viva la ZA/UM! Viva la Vaino Väljas!
(foto: Riho Rand)