Kuidas ma Euroopasse tööle ei läinud

Palgatöö, eriti mõnes kasumlikkusele orienteeritud ettevõttes, ei ole üldiselt kõige lahedam asi, mida oma ajaga peale hakata. Sellest on muidugi meeldivamaid ja ebameeldivamaid variante (räägitakse, et mõnes riigiasutuses väga tööd tegema ei peagi). Enamik meist eelistaks ilmselt siiski veeta oma aega kuidagi teisiti, kui see päris enda teha oleks. Aeg-ajalt võib kuulda mõtteavaldusi stiilis „Õu, work ain’t so bad, mu ülemus on šeff kuju, igavene pullivend, ei vaata viltu, kui ma tööle hiljaks jään. Ja hiljuti saime poistega vabariiklikul keegliturniiril teise koha!” Esmapilgul tundub üsna mugav variant: keegi ei sunni sind pimedas mäe all sütt kühveldama, vaid saad rahus jalad lauale visata ja kassipilte vaadata. See mugavus on aga lõks! Kui Statoili müüjal on tööl eeldatavasti kogu aeg väga ebameeldiv ja kole, nii et kordagi ei teki mõtet, et järsku ülemus ei olegi jälk ekspluataator, vaid muhe tüüp, siis pehme kontoritool, internet, paindlik graafik ja kohvipausid puhkeruumis võivad su valvsuse uinutada, ja korraga avastadki, et oled oma hinge kalbele keskpärasusele maha parseldanud.

Ma olen seda ühe korra peaaegu teinud. Esialgu panin vapralt vastu; kirjutasin tööajast lehekülgedepikkusi raevukaid erakirju ning hankisin endale regulaarselt salapäraseid arstiaegu: „Ma lähen käin natukeseks ära.” Korra katsetasin ka põhjalikku sissemagamist, aga olgem ausad, suhteliselt nilbe on ülejäänud päev otsa valutava peaga monitori vahtida, pohmelli järele haiseda ja kolleegide iroonilisi pilke taluda. Ühises puhkeruumis käisin ainult selleks, et põlglikult turtsatada, kui keegi mõne järjekordse iiveldamapaneva labasusega lagedale tuli („Käisime musiga Pädaste mõisas krevettidega maiustamas!”). Aga lõpmatuseni ei jaksa antagoniseerida. Ühel hetkel saabub arusaamine, et sa jääd sinna veel tükiks ajaks ja kui sa ei taha pidevalt kilavi silmi ringi käia, teravaks ihutud hambahari põues ja nägu vihkamisest kaame, on arukas endale liitlasi leida. Ja siit saab alguse pea vääramatu kulg vaimse laostumise poole. Sa jood tšikkidega pärast tööd mõnes õdusas kohvikus prantsuse veini. Sa kuulad nende eraelulisi probleeme. Jutt kepikõnnist ei aja sind enam ohjeldamatult naerma. Sa käid firma suvepäevadel.

Olin sunnitud põgenema.

Käesolev postitus on reisikiri pitsi, šokolaadi ja pissivate poiste maalt. Teisalt võib seda võtta ka kui õpetust selle kohta, kuidas kindlasti mitte tööle saada. Jutustus saab alguse sellest, et sõber edastas mulle tööpakkumise: Brüsselisse otsitakse inimest. Minu tundemärkidega inimest. Jäin mõttesse. Ühelt poolt on Euroopa Liit muidugi võrdlemisi ebaesteetiline nähtus. Juba ainuüksi eesliide „euro-” muudab kõik asjad natuke mannetumaks. Euroremont, euronõuded, europopp. Eurovisioon. Raha on juba olemuslikult sedasorti asi, millest on piinlik rääkida, seega polnud isegi tarvis normaalset asja eraldi ära nussida. Niisiis lihtsalt euro. (Maailmas on tegelikult ilusaid rahanimesid ka olnud: kulden, seekel, dinaar.) No ja siis need tähelippudega lehvitavad elus hästi hakkamasaavad reipad poisid ja tüdrukud, arusaamatu otstarbega konverentsid ja judisemapanevad paberivirnad...

Teiselt poolt oli pakutav palganumber keskmise Eesti vaese jaoks suisa astronoomiline. Arvutasin: kui suudaksin seal kaks aastat vastu pidada ja elaksin suhteliselt kasinat, vähenõudlikku elu, ei peaks ma järgmised kümme aastat üldse tööd tegema. Või no tegelikult ostaks ma endale muidugi kohe mingi steampunk-raketi, veinikeldri ja Kanti surimaski, aga vähemasti mõnda aega saaks üsna stiilselt elada. Nagu ütles sõber: ma võiksin Brüsselist kas või iga nädal helikopteriga Tartus käia ja tervele Zavoodile välja teha.

Ma ei hakka kirjeldama kogu seda huijoobi, mida ma Euroopasse tööle kandideerimiseks läbi pidin tegema (seda oli palju), vaid lõikan kiire montaaživõttega sellesse punkti, kus kõige ebasobivamal hetkel üldse saabus teade, et olen mitmesugustest voorudest läbi saanud ja nüüd nad tahavad mu veel oma silmaga Brüsselis üle vaadata.

Ööl enne ärasõitu jalutasin varakevadises Neuköllnis, kontsade all krabisemas padrunikestad ja talve meenutav killustik. „Mida ma seal küll tegema hakkan?” nõudsin valjuhäälselt. „Need Brüsseli bürokraadid, nad on ju korralikud väikekodanlased, käivad joogatrennis ja vahel sõbrantsidega peenes lounge'is värvilisi kokteile joomas. No mida on mul nendega peale hakata?” „Vaata, kontoriinimesi on kahte sorti,” seletas minu kaaslane. „Kui lähed tšikkidega pärast tööd baari, siis üks osa neist suundub kell üheksa koju. Ülejäänud tellivad kokki ja meesprostituute. Tuleb osata õigesti valida.” Lubasin oma kaaslasele heldinult, et ostan ka temale kokki ja meesprostituute, kui ta mind vahel vaatama tuleb.

Brüsselis varusin endale aega. Ma pidin ju kõigepealt linna üle vaatama, otsustama, kas saaksin seal elada. Pealegi andis Euroopa Liit mulle iga sealveedetud päeva eest elamiskuludeks palju raha. Polnud põhjust koju kiirustada. Nõnda siis uitasin Euroopa pealinna bulvaritel ja tegin turistipilte. Majadest. Korraks kaalusin mõne möödakõndija poole pöördumist, et too mind majade taustal fotografeeriks, aga mingi eneseväärikus peab inimesele ju ikkagi jääma (sellega on niigi alatihti kehvad lood), niisiis loobusin sellest plaanist. Käisin börsihoone trepil vahvlit söömas ja õlut joomas, sest turistiteatmik käskis nii teha. Sain ruttu aru, et linnakaarti tuleb uurida salaja või siis sellest sootuks loobuda, sest nii kui kaart mõnes avalikumas kohas lahti lüüa, on karjakesi ümber abivalmis kohalikud, kes tahavad sind kättpidi soovitud sihtpunkti talutada. Üldiselt pole Brüsselil viga. Ei mõju nagu Euroopa Liidu teemapark, vaid pigem nagu amalgaam kõigist ülejäänud Euroopa pealinnadest. See on okei, siin on võimalik elada, mõtlesin.

Kuna olin kogu oma raha just metropolis maha prassinud, ööbisin kõige odavamas noortehostelis. Otsustasin küll, et ei suuda mitu päeva sõbralikku hipit mängida, ning seega priiskasin ja võtsin omaette toa, liiati kuna unega olid suhted tollal väga haprad. Kokkuvõttes selgus, et une seisukohast oleksin võinud sama hästi ka koos mõne backpacker’iga koikut jagada. Mingid värdjad lõugasid öö otsa sisehoovis. Meenutasin kahetsusega Berliini jäänud kõrvatroppe, mille ma seal oma armetus saksa keeles apteekrilt välja olin nuianud. Ich möchte etwas gegen Lärm, bitte. Ohkasin raskelt, rõivastusin ja suundusin hosteli keldris paiknevasse havai stiilis piljardibaari, kus palusin baarimehelt kolm pudelit kõige kangemat õlut, mida neil saada oli. Viisin õllepudelid üles tuppa ja kummutasin ühe hingetõmbega. Tuba hakkas pisut keerlema, aga und ei paistnud kusagil. Mõne aja pärast otsustasin sammud veel kord havai muusika poole seada. Baarimees muigas irooniliselt, kuid lükkas siiski järgmised kolm pudelit üle leti minu poole. Ja siis... ei midagi. Vahtisin lakke, kuus tühja õllepudelit voodi kõrval. Jõuramine sisehoovis lakkas. Saabus prügiauto. Kuskil haukus koer. Koridoris hakkasid liikuma inimesed. Ja mul seisis kolme tunni pärast ees töövestlus päris ehtsate Euroopa Liidu ametnikega.

Päike paistis sel hommikul pisut eredamalt. Euroopa linnajaos, kus iga maja on omaette klaasist statement, näis kõik liiga kiiresti liikuvat – inimesed, masinad ja eriti õhk. Jälgisin, kuidas ülikondades ja pükskostüümides kontoritöötajad mööda tuulekoridore rutates meeleheitlikult juukseid kammisid. Mul oli aega küllalt. Õiges hoones võttis mind vastu sõbraliku olemisega tädi, kes kinnitas mulle liftis, et mul ei tarvitse millegi pärast muretseda, ja soovitas mul lihtsalt olla selline nunnu nagu ma juba niigi olen. Seejärel küsis ta minult reisikulude aruannet ja hotelliarvet, mille talle ka ulatasin. Ta lappas natuke aega pabereid ja nentis murelikult, et ei näe kuskil hotelliarvet, nii et ma näitasin selle talle abivalmilt kätte. Numbrit nähes ajas ta silmad pärani. „JESUS CHRIST, ARE YOU SAFE THERE??” Naersin vastuseks. Ta ei ole vist küll kunagi Ida-Euroopas käinud. Tädi silmitses mind uurival pilgul. „Sa ju tead, et saad ülejäänud raha endale, kas pole?” Noogutasin rõõmsalt ja astusin liftist välja.

Kabinet, kuhu mind juhatati, oli ebanormaalselt suur. Ühe seina ääres oleva pika laua taga istus neli rangete, tõsiste nägudega bürokraati. Ruumi keskel asus üksainus väike laud tooliga. Justkui koolipink. (Koolis, mida juhatab Gestapo ja kus on kombeks õpilastele lambivalgust näkku suunata.) Sinna istusin mina.

„Nonii, rääkige nüüd endast.” Taipasin ühtäkki, et oleksin pidanud mingitele etteaimatavatele küsimustele varem vastused välja mõtlema. Kuid olin selle hetkeni arvanud, et see vestlus on pelk formaalsus, lihtsalt meeldiv jutuajamine tulevaste kolleegidega. Võimalik, et pakutakse kohvi ja küpsiseid, naerdakse lustlikult. Kas nad oleksid siis näinud nii palju vaeva minu kohalelennutamisega, kui ei oleks juba ette kindlad minu sobivuses?

Puterdasin midagi esimesena pähejuhtuvat vastuseks, kuni üks ülekuulajatest mind köhatusega katkestas ja heitis pilgu teiste poole. „Läheks siis õige päris küsimuste juurde, eks? Palun nimetage kolm oma senist suurimat ametialast väljakutset.”

Püüdsin tema pilgust midagi välja lugeda, mingit kelmikat värelust, mis annaks mõista, et kõik see on üks suur nali. Nad ei saa seda ju ometi tõsiselt võtta, ega? Kuid mulle vaatas vastu vaid külm graniit.

„Noohh,” venitasin prooviks. „Ma pakun, et varane ärkamine, pikk paigalistumine ja, ee, mõningate inimestega suhtlemine?”

Ei midagi. Mitte naeratuse varjugi. Tundsin, kuidas mu näost kadus viimne kui verepiisk. Ah et see on siis sedasorti tööintervjuu. No siis läks küll pahasti.

„Eks ma saan tegelikult kõigega hakkama, kui väga vaja on,” lisasin hädiselt.

„Palun tooge kolm näidet olukorra kohta, kus te haarasite tiimis initsiatiivi.”

Oh, taevake. Mul käis pea ringi. „Lubage, ma pean natuke järele mõtlema.” See oli muidugi vale. Ma ju teadsin, et võin kui tahes kaua mälu pingutada, ilma et suudaksin välja mõelda mõnda endale kuuluvat sedasorti algatust, mis minu piinajaid rõõmustada võiks (see tähendab, mis ei seisneks sõnapaaris „Hakkame jooma!”).

Vaikus venis, täitis kogu ruumi. Kui see oli muutunud juba peaaegu talumatuks, saabus uus nuiahoop: „Mida te omalt poolt meie tiimi kaasa tooksite?”

Kas ma pidin nüüd räigelt valetama ja tegema nägu, et olen team-player ja särav suhtleja, optimistlik ja täis nooruslikku entusiasmi ning kavatsen hakata osakonna jõulupidusid korraldama? See rong oli vist juba läinud.

„No ma olen üsna täpne ja vastutustundlik,” kohmasin lõpuks. „Ja noh... ma ei tee grammatikavigu.”

Vaikus. „Ja miks te tahate just Brüsselisse tööle tulla?”

Kehitasin õlgu. „Tundub päris sümpaatne linn. Ja mul poleks midagi selle vastu, et natuke aega välismaal elada.”

„Ei, aga miks just nimelt Brüsselisse?” nõudis minu usutleja. „Miks mitte Londonisse, New Yorki?”

Ah soo, see oli nüüd siis see koht, kus ma pidin rääkima, kuidas olen titest saati pidanud kalliks rahvusvahelisi suhteid ja keerukaid bürokraatlikke struktuure.

Pomisesin endale midagi nina alla.

„Kuidas? Palun rääkige natuke valjemini.”

„Londonist ega New Yorgist pole tööd pakutud.”

Ja niimoodi, armsad sõbrad, ei saanudki minust jõukat eurooplast. Klaashoonest väljununa hingasin hoopis sõõmu tugevat Euroopa tuult ja suundusin lähimasse alkoholipoodi end eelseisvaks ööks minibaariga varustama.