Saturday, March 5, 2011

Kultuuri tulevikust (Henri Hüti & Mihkel Ilusa "Kapriiside" taustal)

Jutud käivad, et 18-22 veebruaril juhtus Kanuti Gildi saalis midagi "no hullult kõva". See olevat olnud "täitsa p****s, kui ilus", näitus-etendust külastanud eakas daam ütles väljudes: "Mantis peaga oleks veel hullem olnud. Kahju, et ma kaine olin. Miks ma alati kaine olen?"

Kallis lugeja, kes sa tavaliselt revüüsid ei loe ja kunstnike tegevusel silma peal ei hoia - ma tahan, et sa teaksid, et tavaliselt nii ei ole. Kui mingid jutud üldse käivad, siis on need sellised: "Pakuti viina", "Mingi monitor oli kuskil", "Pakiveini oli palju, suupisted kahjuks ei olnud." Kurb, kuid tõsi - tavaliselt on kehv. Tavaliselt jääb arusaamatuks, miks sellist ettevõtmist peaks riiklikult doteerima. Igasuguste kaheldava väärtusega asjade ülalpidamist saab plebeidele kohustuslikuks muuta. Piisab ainult ülalt alla vaadata ja juba ongi juuratudeng tasuta õppekohal, sümfooniorkester haigutab ja saeb samal ajal, muppar paneb ajju - kõik vajalik ju!

Ärme saa valesti aru, riiklike teenusteta ei saa. Kui üldse midagi, siis paluks neid rohkem. Eriti kunsti! Tore näha, et kunstirahvas on oma jagu nõudmas, juba ammu oli aeg. Aga ammu enne seda aega oli aeg hakata täitma oma rolli ühiskonnas ja teha asju, mis oleksid, kas röögatult võitluslikud või - nagu siinkohal - silmipimestavalt ilusad. Enne "Kapriise" olin ma ausalt öeldes unustamas, mida see ettevõtmine ühe inimese argipäevas tähendab. Tegelikult peaks ju kultuur siin maailmas - eriti Eestis, kus Jeesuse Kristuse usuga on lood kehvasti - täiesti tohutut ülesannet täitma. Olgem ausad, sellel maal on inimsuhted ainus asi, mis olemasolule tähenduse annab. Kolleegide lugupidamine, pere ja sõprade lähedus. Nende asjadega on paraku keerulised lood. Mõnikord need töötavad, mõnikord mitte. Kui mitte, siis mõjuvad vastupidiselt. Idealistlik kultuuripoliitika näeb ette, et seal kõrval on ka meeliülendav kultuurikogemus. Tööpäev lõppeb, insener läheb õhtuks linna peale, külastab näitust - "vaimustav!" - enne kojuminekut käib raamatupoest läbi, ostab luulevihiku. "Pisarateni liigutav!" Omad probleemid tunduvad järsku väiksemad, kergesti ületatavad, kuskil tajude seniavamata sopis terendub parem tulevik.

Oleks nii, et meelelahutusest piisab, aga puhtalt meelelahutusena mõeldud kraam selliseid kogemusi ei tekita. Ärritab hoopis, tekitab raskesti sõnastatavat süütunnet. On ju igale eestlasele teada, et Hollywoodi film on saast ja enamus kodumaist popmuusikat idiootne. See ei ole mingi elitaarne arvamus, ei levi kultuurikorüfeede ja Sirbi toimetajaskonna seas. See on truism, argiteadmine. Samamoodi, nagu on argiteadmine, et eesti kunstinäitus on mittemidagiütlev häma.

Henri Hüti ja Mihkel Ilusa monumentaalselt võrgutav etteaste peaks liigutama igat jumala kui inimest planeedil Maa. Lavale astuvad spetsialistid - väljakoolitatud koreograaf ja peensusteni timmitud silmaga kunstnik. Vanas vääringus saja tuhande krooni eest lasevad nad käiku esteetika kategooriad, mille olemasolust tavakodanik isegi teadlik pole. Ega peagi olema. See on võluri tagasitulek, valgus teeb hulle asju, biit paneb pingirivid rappuma. Kuskil keskel astub lavale ka hobune! Tund aega hiljem lähed sa koju ega kasuta juhtunu kirjeldamiseks sõnu "tantsuetendus", "häppening", "performance". Sa ei peagi neid sõnu teadma. Tagantkätt saad sa, kas sõna sõnalt ümber jutusta või siis üldse mitte. Kindlasti ei ole mõtet kasutada sõnu "autor", "maaliruum" ja "Gilles Deleuze".

Sa küsid hoopis sõpradelt, mis juhtub, kui pikka aega ainult punases valguses olla ja siis valge prožektor peale lükata? Tuleb välja, et valge valgus näib järsku veidralt roheline. Selline roheline, millelaadset sa varem kuskil näinud pole.

Nii elavad kaks noort spetsialisti oma silme ette kangastuvaid pilte välja. Nad teevad seda suurejoonelistes mõõtmetes, kapriisselt, jättes mulje, nagu miski poleks nende jaoks võimatu. Publiku jaoks on tulemus lihtne: tund aega järjest on kõik hästi ilus ja paljulubav.

Aga mida on mõtet teha, on küsida teistelt kusntnikelt, miks nende asjad ei tööta? Miks on siin tehniliselt meisterlik esteetiline kogemus ja teie solgite turgu alaväärtuslike etteastetega? Iga kord kui võlur astub lavale ja lubab, et kohe juhtub plahvatus, aga tegelikult järgneb puss, langeb inimese usk võluri elukutsesse. Inetu asi, millest nii uhke ettaste kontekstis rääkida, aga see on ülitähtis küsimus kogu Eesti kultuurile. Küsimus, mida saabki küsida ainult harvaesineva utoopilise sähvatuse mõjuväljas: kas me hakkame võitlema rahva poolehoiu eest või jätkame senisel teel ja lunime nigela jama jaoks instituudilt raha? "Põhiseaduse esimene paragrahv... paragrahv..." Unusta ära oma paragrahv! Asjad, mida meie oskame teha, on tohutud asjad. Ainult "shortlisti" kuulumise nimel või niisama inertsist tegutsedes oleme oma positsiooni ühiskonnas maha mänginud. Kui pole kindel, et maa saab rappuma, pole mõtet teha. Irooniliselt pole mõtet teha. Leigelt pole mõtet teha. Tee endale ja võlukunstile teene ja jäta järgmine kord tegemata, kui vähemalt sama kõva asja pole välja käia, kui "Kapriisid".

No comments:

Post a Comment