Täna väisas eestit üks vene suhteliselt normaalne artist. Kelle laivi said kodanlased nautida VonKrahlis, Music Weeki raames. Aitäh Aivar, et mulle kutse saatmata jätsid, massirahutuste asemel korraldasin ühemehe peo.
Kui nüüd juba ebatavaliselt paljud inimesed on seda kuulanud - ma tean, et seda on kuulanud no ikka igasugused inimesed, for fact - võiks vist esitada ka ühe väikse kriitika. Nimelt on see väga töökindel muusika ja sobib taustale unustama ja vahest isegi peol jalga keerutama, küll aga mitte sama hästi kõrvaklappidesse kuulata. Muutub liiga lihtsakoeliseks, korduvaks, ülesehitusvabaks, korduvaks uuesti. Kõrvaklappides tuleb siis maksta hinda selle eest, et ta niisama nii kõllidest ja oleskelu taustaks nii töökindel on. See on üldse esmahetkest iseenesestmõistetava muusika jama, et alguses häirivad kihid on tegelikult väljakutse ja pikaajalise naudingu valem. Kui need puuduvad, pole midagi teha, headaega, üleküllaste kompositsioonide - tihkest elektrikitarrist kuni Šosto süngete viuludeni - võlu aga järjest kasvab.
Noh, ma päriselt kuulasin neid lugusid. Kohe tahaks viina jooma hakata!!!
ReplyDeletetäiega normaalne vene muss!
ReplyDeleteOtlitšno!
ReplyDeleteSee viib mõttele, et Lempsi käest saaks äkki VEEL head vene mussi.
ReplyDeletesiin pole veel piisavalt palju öeldud, et ikka päriselt ka on jumala hea.
ReplyDeletetüdrukute komitee lisab ka, et ta mingi vääääga halb ei näe välja!
ReplyDeleteVeits hipster muidugi on, kui laval on peamiselt synthhh...
ReplyDeletenoh, ja student of graphic designnn......
ReplyDeleteKui nüüd juba ebatavaliselt paljud inimesed on seda kuulanud - ma tean, et seda on kuulanud no ikka igasugused inimesed, for fact - võiks vist esitada ka ühe väikse kriitika. Nimelt on see väga töökindel muusika ja sobib taustale unustama ja vahest isegi peol jalga keerutama, küll aga mitte sama hästi kõrvaklappidesse kuulata. Muutub liiga lihtsakoeliseks, korduvaks, ülesehitusvabaks, korduvaks uuesti. Kõrvaklappides tuleb siis maksta hinda selle eest, et ta niisama nii kõllidest ja oleskelu taustaks nii töökindel on. See on üldse esmahetkest iseenesestmõistetava muusika jama, et alguses häirivad kihid on tegelikult väljakutse ja pikaajalise naudingu valem. Kui need puuduvad, pole midagi teha, headaega, üleküllaste kompositsioonide - tihkest elektrikitarrist kuni Šosto süngete viuludeni - võlu aga järjest kasvab.
ReplyDeleteMa olen muuseas purjus praegu.
ReplyDelete