Saturday, April 30, 2011

Kunstiõpe täiskasvanutele -

tasuline ravi ja hoolekande asutus?
Pühendatud CK-le

Cornelia-Made-Juku ühispilt, II kursuse lõpp 2009? Pirakas - üle kahe meetri pikk ja üle 1 meetri kõrge.

Nüüd tõmban ma enda peale maailma viha ja seda mitte ilma põhjuseta. Mis toimub? Mis on lahti? Mis koolis ma käin? Kellega? Miks? Mis on selle ürituse mõte? Kas see, et koolitav asutus saaks per naase 120 000 vanas rahas, et maksta palku oma õppejõududele (tõsi, tillukesi) ja olen isegi kuulujutu tasemel kuulnud, et vahel pidi kogemata rahastatama ka õppejõudude näitusi noist rahadest. Ei, mul pole tõendeid, ma pole audiitor. Elukestev õpe. Haiguste ravi. Huvikool. Kultuuriteadlik tarbija.

Kes meie kursusel käivad?

  • Vanem lahkusuline daam, kes edastab sõnumeid, mis on nii intensiivsed, et isegi Luiga Jun. pidas vajalikuks neid esindada.Ta joonistab ning maalib üle keskmise hästi, õrnalt ja tundlikult, sageli religioosse alatooniga või temaatikaga, miseest teda koolis on kõvasti diskrimineeritud. Religioossus kunstis ei ole see mis meeldiks kunstitšinovnikutele.
  • Noor grafomaankunstnik - või kuidas nimetada üliproduktiivset multitalenti,  kes on osalenud vast enam kui viiekümnel näitusel, millest ulatuslikematel on tal väljas olnud 50 pilti korraga, kõik kenasti raamiga lõuendil, Õnneküpsise kvaliteetvärvidega meisterdatud? Naerda võib selle üle ainult nii kaua kuni meest ei ole tunnustatud, pea see aga ei juhtu? Järjekindlus viib sihile!
  • Investeerimispankuri kaasa, lastega kodune, õppejõudude lemmik, piisavalt nahhaalne, tellib koju ingliskeelseid kunstiturge ja tippe puudutavaid väljaandeid, teab mida teeb ja kuhu tahab jõuda, plaanis magistrantuur välismaal. Tekitab kadedust aga tema jõulist annet keegi ei eita.
  • Naaberriigi kodanik, kelle kohta enim kasutatakse väljendit "tuult saanud" ja käivad jutud, et kunstiõpinguid soovitab talle tema raviarst.Väga loominguline natuur, sündinud maalikunstnik. Baretiga. Ükskord skulptuuritunnis oli tal klaaspurgiga omakeedetud supp kaasas suurte pirakate lihatükkidega ja tervete kartulitega. Käib hirmsasti närvidele, sest üldse ei saa aru, mis juttu ta sulle ajab, enamasti sellest et keegi töö juures on teda kiusanud.
  • Lastega kodune, ülirahulik, võiks mõelda et tuim naine, miski teda ei morjenda, kannab alati musta, käib kõigil tasuta ja tasulistel kursustel, samuti omab infot kõigi tasuta ja tasuliste kursuste kohta, väga südamlik, oma laste teenija ja kunstnikuna mitte lihtsalt seksuaalse alatooniga naivist vaid varjamatult üliseksuaalne naivist, naissarapuu!!! Äärmiselt põnev kunstnik.
  • Joonistajate kuninganna, naine, kes võib ühte pilti peenikese pliiatsiga 16 tundi jutti kribada, kes ei tee mingit järeleandmist puhtuses, täpsuses, hoolikuses ja kes näitab imepeent detailimaailma. Oi ta sai õiendada et tal pole suurt joont, jämmeid pintsleid, kärtsu värvi, et tal pole maalilisust, njaa ja et ta ülepea liiga tubli on.
  • Elukunstnik ja jutumees, ehe kontseptualist, mis ta ka valmis ei teeks, jutt selle asja juurde on kümme korda vägevam. Mees, kellest iga dokumentalist tahaks teha täispikka portreefilmi. Tal on oma autopesula. Oli kuulda, et ta poleerib ka lennukeid. Miks ta kunsti õpib, selle kohta ütleb ta ise et no kusagil peab ju käima. Vahet pole, kuskohas. Tema pilt võiks vabalt Sotheby oksjonil maksta mõni miljon taala. Ma ostaks neid muidugi enne kui hinnad taevasse kerkivad.
  • Siis on kaunitar, kelle igapäevase leiva annab maainimestele odavkaupasid pakkuva kataloogi kujundamine. Ta maalib endast välja. Puhtakujuline ekspressionist - käte ja jalgadega, kiht kihi otsa, kunagi ei karda et midagi läheb valesti. Väga imponeerivad tööd on.
  • Noh ja teie alandlik teener, allakirjutanu, tema ei oska midagi enda kohta öelda. Õpetajad ütlesid et silma ja käe hea koostöö. Ja ilus joon. Aga nagu krampis või kinni. Ei ole maaliline. Liiga ilutsev ka. Viimaseks poolaastaks enne lõpetamist akadeemilisel. No raha ei olnud et maksta seda lõppu. Ja kõht valutas kogu aeg. Ja üldse isu ei olnud seda kunsti teha. Siiamaani ei ole. Ei taha nagu  AA rahakotti nuumata enam. Ega kirjutada sünopsiseid või jamada mingi portfoolioga.
Aga mis teie arvate, kas Eesti kunstile on selliseid inimesi vaja? Kas nad rahustavad vaid oma hinge ja täidavad noorpõlveunelmaid või vanaduspõlve igavust?

Kuidas nende kultuuritoodet turundada?

Thursday, April 21, 2011

Mängude Vormist 2.1 - Reegli kategooriad

 
Loe ka: Mängude Vormist 1

Mängu Vorm
Olles kohandamas ja mõtlemas välja sõnavara ning loomas taustsüsteemi, millele toetudes analüüsida, hinnata ja kirjutada mängudest, tuleb artikliposu Mängude Vormist 2. Esimeses osas oli rohkem n.ö. ilukirjanduslikku flairi ja niisama struktureerimata uitmõtteid ning tähelepanekuid. Seekord proovin sõnavara rangemana hoida, määratlen terminoloogiat uuesti ja täpsemini. Et "Mängude Vormist 1" postuleeris ulja sulega mänguehituse tuumikühikuks Reegli, aga ei läbenud seda sõna täpsemini lahti mõtestada, võtab seekordne artikkel ta täpsema vaatluse alla ja proovib temast natuke asisema ülevaate saada. Niisiis: Mängude Vormist 2 - Reegli Kategooriad.

EELVISAND

Mängureegel jaguneb vormi keerukuse poolest järgnevateks kategooriateks:

tingimus - reegel - kompleks - lineaarsus - sügavus

Tingimused on reeglite omadused ja teda täpsustavad pisidetailid, aga nad pole veel terviklikud seadusekandjad, vaid on pigem reeglist lahutamatud osakesed. Tingimusest väikesemaks enam minna ei saa. Nad kombineeruvad kokku reegliteks ja moodustavad esimesi direktiivseid seadusekandjaid. Reegel aga on veel jõuetu, sest ta pole lülitatud teiste reeglite vahele olelusvõitlusse, kus ta saaks kehtida ja kus ta võtaks siduva rolli. Teiste reeglite keskel on reegel kompleks, ta eristub reeglist, sest ta käitub seosena või aktiivse direktiivina ja kannab oma olemuses viiteid ja juhiseid teistele kompleksidele. Oma seisukoha võtnud, oma seadust kehtima panev kompleks kannab endas implikatsioone teistele omi seisukohti kaitsvatele kompleksidele ja nad ristuvad. Nad haakuvad ja moodustavad suuremaid struktuure. Sellest tekkivatel struktuuridel on kaks tegumoodi. Lineaarsetena tegelevad kompleksid kitsa spetsiifilise probleemiga või töötavad ühte kindlat pidi ja kannavad endas loetud arvul võimalusi (nt valikuvariandid), need on ranged ja jäigad reeglite kogumid. Teine struktuur, mida kompleksid võivad moodustada, on sügavused - need on raamistikud, mis ei kanna endas deskriptiivselt kõiki võimalikke võimalusi, vaid lasevad neil loomulikult juhtuda. Need on vabad ja lõdvad reeglite kogumid, mis lubavad oma tõeseks olemises mingit vahemikku, mingit ulatust.

Nüüd kuivemalt ja täpsemalt!


tingimus - reegel / element

TINGIMUS

Lähtudes definitsioonist mille järgi mäng on opereerimine tingimuste projektsioonide ristumisest tulenevas võimaluste väljas, on mängukoe väikseim osake tingimus ning mäng justkui tingimuste punum. Sedasi on tingimus mängu seisukohast oluline jupp metafüüsilist mateeriat. Kui sa proovid oma vaimumikroskoobiga tingimust lähedamalt uurida, leiad sa aga, et tingimused ise on liiga väikesed detailid, et neid kuidagi võimalik jälgida oleks. Neid on üldiselt kergem vaadelda osadena suurematest vormidest. Neid tingimuste kombinatoorika kõrgemaid vorme on kahte tüüpi: reegel ja element.

REEGEL / ELEMENT

Tingimused
Reegli kategooriat vaadeldes on oluline tingimuse-reegli suhe, kus tingimused on reegli omadused. Vaatame näitena abstraktset reeglit "Objekt liigub teljel". Sügavamal sees täpsustavad teda ja määravad kindla vormi tema olemuslikud omadused - tingimused. Need on tema aksiomaatilised elementaarosakesed, individuaalsete tükkidena analüüsitavad nii nagu see via the Metaphysical Method (tm) käib, aga olemuslikult lahutamatud tervikust.  Need on näiteks telje otspunktide olemasolu (või nende puudumine - tingimused on need, mis teevad sirgest telje) või telje kuju (Eukleidiline ikka?). Sealjuures need tingimused võivad, aga ei pruugi kuuluda ka mõne teise reegli definitsiooni sisse. Amorfne mängukeha ei luba end lõpliku täpsusega analüüsida ning need liigendused, kategoriseeringud ja suhted, mida sa oma pähe sünnitad, on (nii nagu ikka) oma ebatäiuslikul kujul alati sõltuvad lähenemisnurgast ja mõtlemisjärjekorrast. Teistpidi kirjeldades võib öelda ka: Reegel on tingimuste kompleks.

Reegel ja Elemendid
Sama näite varal on "Telg" element. Element koosneb samuti tingimustest, aga nad moodustavad teistsuguseid kvaliteete. Reeglid hoolitsevad elementide vahekordade eest, ta on õhuline seos või mõjutaja või seadus, mis määratleb suhteid erinevate elementide vahel. Element ise on aga eneseküllane ese ja tegelikult asub väljaspool mängureegli kategooriat ega asetse tingimus-reegel-kompleks-lineaarsus-sügavus pingereal. Elemendid on näiteks mõisted nagu seesamune telg, "vaenlane" ja strength stat, aga ka erinevad mängu vahendid - laud, täring, nupp, pall, 3d mudel, heli ning mängija(d) ise. Kõik osa mängust, mis ei ole seaduste kogum, kuulub elementide alla. Elemendid on puristliku videomänguteooria seisukohalt mõneti ballasthädavajalikkus. Ratsu ei pea tegelikult olema puidust nikerdatud hobuse pea, vaid võib häda pärast olla ka mutter, kasutatud teepakk või päris inimene päris hobuse seljas ning enamus inimesi nõustuks, et male olemuslik reeglitesuhestik sellest ei muutu. Vaata ka: tüübid, kes mängivad malet oma peas. Küll aga kannab see ballast endas teatud osa mängu esteetika kategooriast, elemendiasetuses saab rääkida videomängu kunstilisest suunitlusest, helidisainist ja literatuursest ambitsioonist.

Möödaminnes: tingimuste raske nähtavus on inimese ja masina vaatepunkti erinevuste poolest väga huvitav. Inimesele lõpmatu hulk tingimusi täpsustavad reeglit, masinale loetud hulk tingimusi defineerivad reeglit. Inimese superkangelaslik intuitiivsusmootor lubab väga keerulisi tingimuskomplekse mõista enamvähem ühtsena, kuis terve paragrahvijagu väikeseid nöökivaid ääremärkusi kondenseerub kokku üheks-ainsaks lihtsasti hoomatavaks lauseks (ja võib-olla üheks kiireks järelmärkuseks, mis lõikab ära üks-kaks enimlevinud valestitõlgendust). Üks osa masina ja inimese erinevast arusaamast tingimuse-reegli suhte kohta tuleb ka reegli paikapidavuse tagaja rollist. Inimene saab oma masinavälistes mängudes suure osa reeglite kehtivuse tagaja kohustustest üle anda füüsilisele maailmakorrale. Võtame näitena aja mõõte: Inimese mäng käitub ajas kas
a) kordamööda - st mäng on aja kulgemise olemusest põhimõtteliselt tervenisti sõltumatu 
b) reaalajas, mis tähendab, et aja kulgu ja ajaühikusse mahtuvat tegevuse hulka dikteerib maailmaruumi füüsiline kord. 
Viimase puhul tuleb suur osa mängu väärtusest sellest, kui muljet avaldav on oskusliku korvpalluri võime kitsas ajaühikus nii palju ja nii täpselt teravaid liigutusi sooritada. Seda kõike veel pealegi kammitsevate reeglite raames ja reeglite poolt piiratud eesmärgi nimel, samal ajal kui enamvähem sama oskuslik inimene teda takistada püüab. Need piiravad reeglid on osalt füüsilised ja osalt metafüüsilised. Metafüüsilised reeglid on muutumatud ja terava silmaga kohtuniku järelvalvel eksimatud, olemuslikult digitaalsed jah/ei tingimused, millele tuleb ilmtingimata alluda või mäng murdub. Füüsilise maailma reeglid on rohkem analoogsed, nende eest vastutab maailmaruumi füüsiline kord ja neid võib proovida murda nii palju kui vähegi võimalik ja mängu kvaliteet suuresti sõltub sellest, kui väga neid suudetakse väänata. Kui kiiresti ja täpselt siis ikka suudab inimene oma jäsemeid liigutada?

Füüsilises maailmaruumis istuv Turingu masin peab aga looma oma enda sisese füüsilise maailmaruumi, kohustub selles ise aega tiksutama ning nõnda võtab metafüüsiliste reeglite eest hoolekandja rollile lisaks ka füüsiliste reeglite eest vastutaja ameti. Nii kaob nende vahelt kogu olemuslik erinevus ja nad muutuvad masina jaoks ühtseks tingimuste massiks. Inimese jaoks kaasneb ajaga latentne iseenesestmõistetavus, sest ta ei pea tema eest vastutatama, masina jaoks on aeg aga oluline osa igasuguse ajaga seotud reegli aktiivsest definitsioonist.


kompleks - lineaarsus / sügavus

KOMPLEKS

Kompleks
Üksinda seistes eksleb reegel pimeduses. Ta on imelik abstraktne hõljuv sõnaseadeldis, lõpmatult igas suunas igavesti kestev ainuseadus, mis on selsamal hetkel ka punkt, olematu mahuga mittemiski. Kui teda pole spetsiifiliselt peatatud-piiratud kammitsevate teiste reeglitega, on ta vähe rohkemat kui juhuslikult üksteise kõrval seisvad sõnad. Reegel vajab enda mõtestamiseks ja kehtivuse kontrolliks teisi reegleid, mis katkestaksid ta ainuvalitsuse ja looksid omavahelises konfliktis midagi suuremat oma osade summast - võimalusvälja. Niisiis mänguvormi suuremas kontekstis ei saa lihtsalt ja ainult reeglist rääkida, nõnda nagu ei saa ka rääkida lihtsalt ja ainult tingimusest. Kompleks on piiratud reegel, ta on reegli avaldumisvorm mängu kontekstis, või teisiti öeldes kompleks on reegel reeglite kontekstis. Ta moodustub üksteist mõjutavatest, st ristuvatest reeglitest. Nii ei kanna reegel endas enam lõpmatusse ulatuvat potentsiaali ega ole ühteainsat punkti määrav seaduseandja, vaid koos moodustavad nad spetsiifilise kitsa võimalusevälja, st siis: võimaluse.

Kompleks on nii öelda esimese astme reeglite vaheline interaktsioon, kus kaks või enam reeglit puutuvad kokku, mõtestavad ja määratlevad üksteist. Nende ristumisest sünnib tähendus, see on reegli lahkumine metafüüsilise käsitluse haigutava tühjuse isolatsioonist ja astumine dialektilisse tegevusse. Niisama šeffi mõttes võib ette kujutada, et Reegli kodu on platoonilises ideemaailmas ja Kompleks on selle täiusliku idee närune korrumpeerunud vorm. Reegel muutub üldsõnalisest jumalikku olemust kandvast puhtast ideest "Objekt liigub teljel" mänguspetsiifiliseks kindlaks oma näoga reegelsüsteemiks "Kosmoselaev liigub teljel ekraani allosas sellise kiiruse ja tegumoega"

Kompleksi juures on oluline tema viitevõime teistele kompleksidele ja sedasi on tema näol tegemist juba niivõrd keerulise seadusekandjaga, et ta on n.ö. silmaga nähtav osa mängudisainist ja on sealjures analüüsitav, hinnatav ja kritiseeritav. Ta on detailne seadus, mis ütleb "mängija astub täringusumma-korda-kaks ruutu edasi" või "Relva dämm liidetakse sinu tugevusega ja selle tulem lahutatakse vastase elupunktidest". Komplekside kombinatoorikas on kaks vormitüpaaži, nad võivad olla organiseeritud lineaarselt või ruumiliselt.

LINEAARSUS

Lineaararranžee
Lineaarne komplekside arranžeering rõhutab nende eneseküllasele tegumoele. Et nad on juba funktsionaalsete vormiomadustega seadusekandjad, sobivad nad hoolitsema individuaalsete erijuhtumite eest. Neist ehitatakse käsitöise muljega disainitaieseid, kujundaja poolt loodud situatsioonispetsiifilisi mikrosüsteeme. Lineaarkompleksseade näide videomängu kontekstis on see mängumaailma ainus lill, mida sa kasta saad, nähtamatu sein, mis ei luba sul üle põllu joosta, superpomm, mida saad kasutada ainult see üks kindel kord ja kompleks on ka see hõbeteibi mekiga mansolution, mis seob kinni lohaka disaini lahtiseid otsi.
Terminite selgituseks: Mängumaailma all mõtlen ma mängu narratiivset keskkonda. Mänguruum on mängu arhitektooniline ruum, lihtsast tetriseväljakust kolmemõõtmeliste keeruliste konstruktideni ja arvab sinna hulka ka vastased. Mänguvormi all mõtlen abstraktset reegliasetust.
Lineaarsed kompleksikompleksid (hehehe) moodustavad ka suurejoonelisemaid süsteeme, mis ometi ei ületa oma keerukuselt veel kõrgema vormiastme künnist. Need on suured ja ülimalt olulised mängu disaini kandvad konstruktid, sealhulgas näiteks dialoogisüsteem kõikide oma valikuvariantide, muutujate, mõjutajate, statistika pidamise ja arvutustega, kus aga ometigi hirmkeerulisest kompleksiseadest hoolimata ei ilmu emergentset gameplay'd, vaid disainer on pidanud kõik valikuvariandid ise arvestama, läbi kaaluma, ja käsitsi valmis kirjutama. Suurejoonelise lineaarse kompleksiseade näide on ka veniv cutscene, mis hoolitseb kaameranurkade, heliajastuste ja animatsioonide eest.

Lineaararranžee on ajalises mõttes mõneti ebaefektiivne viis mängu kujundada, et ta nõuab oma hoolikas kujunduses mitte ainult iga detaili läbi mõtlemist, vaid ka tema välja mõtlemist. Et ta ei tegele niivõrd komplekside vahelise kaootikaga kuivõrd nihutab nende otspunkte, on tal loomuomane armastus elementide vastu ja tegeleb eelkõige elemendikeskse mängudisainiga.

Lineaarsetena on kompleksikimbud mänguvormis tihtipeale anomaalsed, sest oma lõpmatust potentsiaalist hoolimata on julm disainer sättinud nad looma kõigest üksikuid võimalusi. Vaesed kompleksid ei ole asetatud nõnda, et nad küündiks selle kõrgema struktuuri olemuseni, kus mäng ja videomäng end oma meediumi kõige ainulaadsemast küljest näidata saaks, kus kompleksid ei looks sulle mitte võimalust, vaid seda kõige jõulisemat fenomenoloogilist kogemust: et mäng avaks su ees oma võimalustevälja, sest inspiratsiooni ikke all kannatav disainer ei ole reeglistikku sättinud defineerima mitte punkti ega sirget, vaid võimalustemaatriksit, kus kompleksid ristuksid ruumilisteks kujunditeks ja nõnda - sünnitaksid sügavuse.

SÜGAVUS

Sügavus
Sügavus ehk komplekside ruumiline seade ei hinda nii väga individuaalsete komplekside enda võimekust kuivõrd seda potentsiaali, mis seisab komplekside vahel, mitte niivõrd komplekside kordamööda korrapäraselt käivitumist ja koostöövaimus ühtseks olemist, kuivõrd marutaudis komplekside samaaegselt areenile laskmise kaost. Sügavus on kompleksidest tekkinud omaette maailm. Ta on hulk üheaegseid väiteid, millede vahel seisab rodu jaasid, agasid ning võisid. Ta on võimalusteväli, kus erinevad kompleksid on pidevas konfliktis, kus tekivad ja lahenevad pinged enda ja üksteise kehtivuse üle ning kus vabad agendid saavad vähemalt teeselda võitu determinismi üle. Sügavus on komplekside koosmõju implikatsioonid.

Teisiti kirjeldades on sügavus mitmete komplekside koosmõjust/vastasmõjust (interplay) tekkiv avar võimalusteväli, kus võivad aset leida ootamatud ja uudsed sündmused. Pisteline mänguseisu jälgimine annab iga kord ootamatu ja uudse tulemi ning korduvat mänguseisu esineb harva või mitte kunagi. Sügavuse toimemehanism on üpris intuitiivselt mõistetav kombinatoorika, muutujate hulga kasvuga suureneb ka võimalike kombinatsioonide hulk eksponentsiaalselt. Conway's Game of Life metafooril võib komplekse samastada algseisu rakukogumikega, mis sünnitavad mängu jooksus mustreid ehk implikatsioone, lisades rohkem komplekse saame keerulisemaid ja suurejoonelisemaid üksteist mõjutavaid mustreid, kaosemassi ja rütme. Lisades liiga palju komplekse saab võimalusteväli üle koormatud, mustrid hägustuvad ja söövad üksteist ära. (Metafoori mahub muide nunnul kombel ka kasutu üksainus rakk ehk reegel, mis ei saa õigupoolest mitte millegagi hakkama).

Sügavus tuleb kokku erinevate kompleks-mikrostruktuuride osalusest. Avatari kontrollimise mängudes hüppamise, kõndimise, jooksmise, ründamise, kaitsmise, ronimise, lendamise, libistamise, laskumise jne tegumoodi määravad ära spetsiifilised kompleksid (jooksmiskompleks, hüppamiskompleks), mis kombineeruvad kokku üheks suureks avatari liikumisvõimekuse eest hoolitsevaks sügavuseks. Muide, sedasorti sügavus, mis tegeleb subjekti mängus osalusega, on üks olulisemaid sügavustüpaaže, seda kutsutakse mehaanikaks. (Oot, see on tähtis, las ma boldin selle korralikult ära: Sügavus, mis lubab subjektil mängus toimetada, on Mehaanika) Sealjuures kombineeruvad liikumissügavus (ehk mehaanika) ja mänguruum kokkupuutel veel suuremaks sügavuseks - mängitavuseks. Subjekti osalus ja tema autonoomne otsuste langetamine mõjutab mängu ja selle tagajärg lainetub läbi mänguruumi. See sügavus avaldub mängija võimaluses navigeerida mänguruumis, liigutada seal asju ja mõjutada seda. Vastaste liikumisest, tasemeelementidest ja mängija vabast tahtest, nende vastasmõjust, ilmub uudseid emergentseid situatsioone ja sügavus lööb valla.

Sügavuse tour de force žanr on näiteks Grand Strategy, kus erinevad sügavusavaldused moodustavad keerulisi ja huvitavaid majandamise pisimängude taskuid, mis mõjutavad üksteise käitusmisviise ja võimalusi ning moodustavad kokku ühtse põneva terviku. Ülemaksustatud provintsid keelduvad makse maksmast ja mässavad, nõnda pole riigi majandus korras ja sissetulek on negatiivne. See õõnestab armee ülalpidamisvõimekust ja moraali mis mõjutab diplomaatilisi suhteid teiste riikidega, peale selle mõjutab ka lahingute ja sõdade tulemusi. Iga kaldkirjas märgitud idee on justkui iseseisev väikesem mäng suurema mängu kontekstis, mis igatipidiselt üksteist mõjutades annavad peadpööritavalt suure hulga võimalusi oma riigipidamist korraldada. Olenevalt riigi ehk mängija iseloomust võib virel, veel vaid häda pärast koos püsiv armee julge riski korras vallutada naaberprovintsi. Nõnda provotseerib ta küll ohtliku välissõja, aga vallutuse pürroslik võit kahandab armeed, mis vähendab riigi ülalpidamiskulusid ning annekteeritud provintsist nõutava maksurahaga stabiliseeritakse siseolukorda. Võib ka paigutada armee mässavasse provintsi ja riskida nõnda kodusõjaga, võib proovida vähendada makse ja loota rahutuste lahtumisele, võib vähendada alalist armeed ehk riigikulusid, võib paluda naabrilt abi, võib võtta laenu jne. Võimalused ja tulemused olenevad mängu reeglistiku tihedusest ja võimekusest.

Semiautonoomsete sügavuste maitsekas teineteise mõjutamine ja isekeskis jagelemine lubab sündida emergentsetel situatsioonidel, mis esitavad uusi ja uudseid väljakutseid mängija intellektile ja oskustele. Sellest tuleb ka sügava mängu nauditavus ja sealsamas sügavusepõhises mängus peitub ka mängudisaini esteetika kategooria puristlikum vaim.

Sügavuse oskuslik kujundamine on keeruline ettevõtmine ja vajab käsitöölise teadmisi ja kogemusi, kerge on võimalusteväli üle koormata liigsete kompleksidega ja nõnda summutada üleliia kontrollitud mänguvormiga võimalik emergentsus. Lihtne on mitte märgata mõnda kompleksiriste soovimatut implikatsiooni, mis rikub kogu senise tasakaalu ja lubab kujuneda ootamatul domineerival strateegial. Disaineri töö sügavuste huvitavaks mänguvormiks kujundamises ja selle tasakaalu probleemid on üleüldse niivõrd suur teema, et see vääriks omaette artiklit. See-eest videomängu lineaarsete komplekskimpude elementidekeskne esteetika viitab konglomeraatkultuuriteose olemusele, kus cutscene kasutab filmi esteetikat ja dialoogsüsteemid ilukirjandust. Siinjuures minu mööndus lineaarse disaini esteetikale - dialoogisüsteem võib olla üpris muljetavaldav mänguvormi osa ja mingisuguse käsitööliseaustuse kunstivaimustuse manab ette ka majesteetlikult valla vajuv valikuvariantide spreadsheet oma filigraanselt läbi mõeldud võimaluste massiga. Siiski hindaks mängule olemuslikumaks esteetikat, mis ilmneb sügavusruumide kujunduses ja kompleksimustrites.

Lineaarsus ja Sügavus

LINEAARSUS JA SÜGAVUS

Need on siis lineaarsus ja sügavus, kompleksiseade kõrgemad vormid ja reegli kategooriate kõige materiaalsem kehastus. Nüüd kui mängukoe analüüs järgepidi nii kaugele jõudnud on, võib hakata aimama neist kategooriaist ka esimesi visandeid mängu holistlikust üldteooriast. Lähenemine mis näeb mängudisainis lineaarsuste ja sügavuste kujundamist eneseküllasteks väikevormideks ning nende komponeerimist esteetilisteks suurteosteks. 

Sealsamas on aimata ka mängudisaini koolkondi, kus ühes otsas asetavad disainerid rõhku elemendipõhisele lineaarkompleksele ja narratiivikesksele mänguideaalile. Need on kunstnikud, kes peavad mänge loo jutustamise ja ülesannete lahendamise meediumiks. Teises leeris on nood, kes hoiavad kõrges vääringus avara emergentsipotentsiaaliga sügavusepõhiseid simulatsioone, kes näevad mängudes lelusid, manipuleeritavaid süsteeme ja maailmaid, milles mängija looks omaenda lugusid. Seal nende ekstremistide ja radikaalide vahel on ka kõikvõimalikud sujuvad üleminekud, vaheastmed, kombinatsioonid ja veiderdused. 

Sellest kõigest aga kunagi hiljem.

Aitäh, et lugeda jaksasid!

Wednesday, April 20, 2011

Neli raamatut - üks loeb

 
Arvustuse kirjutamise libedal teel näeb mind ainult sellepärast, et lõpuks sattus mulle kätte nii halb raamat, mida lugedes ma iga kolme lehekülje tagant mõtlesin - no nüüd jätan pooleli. Aga siis tärkas mus päästev mõte - sellisest hirmus halvast raamatust saaks ju eeskujuliku raamatututvustuse just sellises lahmivas, mahategevas stiilis, nagu mulle meeldib. Nii ma siis kiusasin ennast veel vähemalt neli ööd enne uinumist ja närisin selle puusliku läbi. Vähe jäi mulle sellest meelde aga mis meelde jäi oli enamvähem selline:

Autor on Hispaania nn "uue laine" või " veel uuema laine" või "veel nooremate ja vihasemate meeste esindaja" Juan Goytisolo. Raamatu nimi on " Mõõn"
Lugu ise on kõige halvemat sorti  segu mingist armetust töölisliikumisest, mis mandub baarisjoomiseks ja töölisjõmpsikate vargabande tegemisteks. Täpselt ei saagi aru, mida autor õieti ajab - kõik see on nii igavalt, kiretult, haigutamaajava tuimusega kirja pandud, et kuiskimoodi ei mõista, et siin kuumaverelise maa autor rääkimas salapahedest, ärkamata seksuaalsusest ja millest veel.

Lugu kokkuvõtvalt järgmine. On üks kõrts, kus tööst väsinud  või mittetöötavad muidusööjatest mehed ilmaasjade arutamiseks ja topsi tõstmiseks kokku tulevad. Ühe tüübi nimi on Sada-Grammi ja teise nimi Viis-Duurot, nad on kaks igavat joodikut. Viiel-Duurol on kari lapsi, nende hulgas ka üks silmipimestavalt ilus jõmpsikas Antonio, mis on küll õige ladina nimi. See Antonio saab sõbraks ühe vargakambaga, koos teevad nad pättusi ja muuhulgas kasutavad tema südantlõhestavalt nägusat välimust selleks, et Fatima jumalaema ristikäigu jaoks rikastelt annetusi koguda. Üldiselt süütu ja igav värk. Antoniot jälitab pidevalt mingi kaupmehenaine, kes lõpuks ta Viie-Duuro käest välja ostab ja omale koduteenijaks võtab. Algul on jutt muidugi, et mul oli samasugune poeg nagu sina, ta on nüüd surnud, pärast aga teadagi mis. Antoniol on unistus koos kamba ninamehega laevaga Ameerikasse putkata, too sunnib teda naise tagant varastama, et sõiduraha kokku saada ja  laseb ise alatult üksi jalga, jättes ullikese maha. Aegajalt vilksatab mingi hädine tegelane, vana sõjaveteran, kes lõpuks ta eluruumidest välja tõstetakse, kuigi vanamees ei usu seda ja muudkui hõõrub oma medaleid küürimispastaga läikima. Siis on tähtis veel vennike, kes omal ajal õigeaegselt (enne naisevõttu) vehkat tegi ja nüüd saadab kirju paremast maailmast kus on ametiühingud ja puha. Tema kirjad keeravad ühe Gineri-nimelise mehe hirmsasti üles, too tahaks siin ka töölisliikumist püsti panna aga naine ei lase ja poegadele meeldib ainult õlut juua ja kitarri mängida. Kulminatsiooniks on armetu karnevali kirjeldus, kus rahvas ennast oimetuks joob, osad imikud söövad püssirohtu ja surevad ära, mõned litsid viiakse parandusmajja ja nii ikka uljalt edasi.

Ärge seda raamatut küll kunagi lugege.

Järgmine raamat on juba hoopis teine tera. Väga mõnus on võtta riiulist peotäis Loomingu Raamatukogusid, vaadata, kas sattus pihku mingi ammune lemmikraamat, mõni uus hiigla hea raamat või keskmiselt igav tükk. Tegelikult on nii, et ka keskmiselt igavates tükkides võib leida oma krutskeid. Krišan Tšandari "Taevas on selge" on just selline kõva kiiksuga raamat.

Siin on kindlasti ka tõlkija Haljand Udami käsi mängus, kes on keskpärase teose hiilgavalt eestindanud. Samuti on ta kirjutanud lühikese ja lööva eessõna, mis kokkuvõtvalt kõik autori kohta ära ütleb.

Hakkad raamatut lugema ja muheled - mõnus, lopsakas, heas keeles, justkui kerge irooniavarjundiga, loed veel - ja imestud - kuskilt hakkab paistma selline kondikava - ülilihtne skeem, millele on lihtsalt natuke idamaist romantikat selga kasvatatud. Nende kahe vastuolust - kommunistlik-patsifistliku konstrukti sisse peidetud idamaa kultuuri peentest pooltoonidest sünnib mingi kentsakas sümbioos.

Lugu järgmine. Üks mees sai tunda taevalikku armastust, mis lunastab kõik, kes temasse usuvad ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale. Nimelt viis üks masinist ta oma laevale peole, kuhu olid palutud ka daamid ja pakutakse alkoholi ( tegu on islamiusulistega).
Laeval on kolm naist ja alguses peakangelane ei teagi, milline talle neist kõige enam meeldib, kas Džamila, Šakuntala või Šandšaana. Ishak mõtleb - No nüüd läheb peoks! aga vale puha - pidu vindub ja vajub viisakalt laiali - võõrustaja igavus peletab. Lõpuks palub peoperemees Ishakil daamid koju saata, kuna ta ise ei saa, tal algab laevas vaht. Nüüd alles lugu tuurid üles võtab. Vaevalt jõuab mees naised koju saata ja ennast minekule asutada, kui kuskilt tõmmatakse välja pudel viskit ja naised kuulutavad: Nüüd algab pidu! Sõnaga - mees lohistatakse hoovi saatuslike armumistagajärgedega. Üürike rõõm kestab mõned kuud, siis leiab Džamila hüüdnimega Beebi endale uue, isasema kallikese ja ütleb vaesele Ishakile "Get out!"

Mis jääb mehel oma au ja haavatud hinge päästmiseks teha? Ta sõidab kuurortisse surema. Jätab naisele 7 päeva aega temaga leppima tulla ja lubab seitsmendamal päeval endalt elu võtta. Võtab välja kõik oma säästud, üürib lukshotellis kauni vaatega toa ja andub magus-valusatele mälestustele.
Saatus viib teda kokku vapra juuditari Elsaga, kes on Bombays leidnud rahuliku elupaiga ja peab seal lasteriiete äri koos oma elukaaslasega. Ta on muidugi väga pälju läbi elanud sõja ajal.

Hotelli söögiruumis tekib Ishakil tüli ühe kaupmeherajakaga. Kõigepealt ei meeldi tollele, et mees on muhameedlane ja teiseks on neil erinevad arvamused sõjast ja rahust. Kaupmes ootab sõda India ja Pakistani vahel ja nii ka hotelli peremees, asja eest teist taga, ainult selleks, et haavatud sõjamehed saadeti varemalt kuurortisse kosuma, see aga andis neile mõlemale tööd ja leiba. Pole sõda, pole inimesi, pole äri. Ishak vana lambapea aga sellist lihtsat asja ei taipa, vaid virutab kaupmehele pudrukausiga vastu vahtimist. Selle eest pannakse ta kohalikku soolaputkasse istuma. Soolaputkas kohtab ta kätetut-jalutut meest, sõjainvaliidi, kes korjab sõjavastaseid allkirju. Niiviisi vaikselt, otsekui märkamatult hakkab meie kangelane ümber kasvama, hakkab mõistma et üldine on ülem üksikust. Ta mõistab, et ta peab elama, mitte ainult selleks et päästa oma maa viie tuhande aasta vanust kultuuri, vaid ka selleks, et päästa ta kümne tuhande aasta vanusest barbaarsusest.

Raamat viib meid aga lõpus tagasi algusesse. Meremees-masinist Multaani, kes samuti armastas Džamilad, on talle kuue aasta jooksul saatnud merelt kogu oma teenistuse ja samas kiivalt hoidnud neiu au,  pole teda näpuotsagagi puudutanud, sai teada, et paha Ishak tahtis neiut võrgutada. Toimub kähmlus, milles õnnetu aumees viimaks murdub ja ütleb - lähen ära teise laeva peale vanemmehhaanikuks, hakkan saama tuhat kuussada ruupiat kuus, saadan selle kõik Beebile ja ei tule siia enam iial tagasi.
"It is an investment in a dream" - nii ütleb mehaanik ja aumees Multaani.

Järgmine raamat on hoopis huvitav - võiks öelda kõrgkirjandus aga väga mageda pealkirjaga - Johan Borgen "Mesinädalad"
Need jutud on natuke sellised, milliseid Muudlum võiks kirjutada, kui ta oleks kirjanik. Nad on haigelt psühholoogilised aga mitte didaktilised. Natuke nagu borgeslikud. Samas jäävad ikka kõvasti alla, lihtsalt borgenlikud.
Raamatus on viis juttu. Igaüks omal kombel märkimisväärselt hea.

Esimene räägib ühe aadliku järeltulijast, kelle vaar-vaarisal oli korda läinud tiitel saada teenete eest asumaades kus ta oli rakendanud kõiki vahendeid peale siidikinnaste. Sealt oli ta ka maiaks muutunud tumedanahaliste naiste peale, koguni niivõrd, et ta nende puudusel valgeid neide pähkliõliga võidis. Tema järletuleva soo kohta öeldakse, et see oli arvukas kuid vähe legitiimne.
Imelikul kombel olid need järeltulijad koloniaalse päritolu tunnustega - vähe krässus juuksed, õõtsuv kõnnak, tõmmu jume. Ja ainult ühe neist ema oli raseduse ajal pruuniks võõbatud ning teadus abipastori näol ei osanud sellele nähtusele mingit seletust leida, sest loomupäraselt olid emad valged ja rõõsad.
Ühesõnaga - üks neegrivälimusega kuid valgetverd mees munsterdas ennast laevale mis pidi sõitma Eestisse aga teel siia hukkus.
Kõrvalteid mööda sattus kangelane kuidagi Norramaale ja leidis seal teenistust Tivolis "Somaali küla" nimelise trupi liikmena.
Edasi soovitan ausalt öeldes ise lugeda, ma ei hakkaks puänti ümber jutustama.

Teises jutus on parimal võimalikul viisil kirjeldatud vaimuhaiget (võis siis ka mitte), tüüpi, kes parema meelega keeraks ennast kõhuli ja laseks oma habemel läbi padjapüüri kasvada. Märkimisväärselt peen ja armastusväärne novell natuke kesise lõpuga.

Eelviimane jutt on mehest, kes väga armastab oma naist. Kahjuks on temaga nii, et pärast seda, jah isegi selle ajal, võib-olla isegi enne seda tunneb ta hirmsat nälga. Tõtt-öelda tunneb ta hirmsat nälga isegi siis, kui ainult vaatab oma naise peale. Ja mis sellest kõigest saab.

Nüüd aga viimase pärli juurde. Alain Fournier "Suur Meaulnes"
Ma täiesti meelega ei lugenud selle raamatu kohta netist mitte mingit taustamaterjali. Sellest, et tegu on tõeliselt grandioosse suursaavutusega saab aru ka ilma selleta. Ma ei tahtnud oma nägemust kellegi teise omaga rikkuda.

Kaplinski oma eessõnas viitab, nagu võiks see teos käesoleval ajal oma sentimentaalsuse tõttu täiskasvanud lugejale lahjaks jääda. Mu meelest ta natuke eksib. Võib-olla peab olema veel kraadi võrra rohkem täiskasvanud et seda niinimetatud sentimentaalsust mitte tähele panna. Mina nägin selles raamatus eeskätt halastamatult täpseid, üdini reaalseid olustikukirjeldusi, ülipeeneid, viimse vindini otse lõikavalt detailseid loodusvaatlusi - mingit ebatavalist maalikunstniku annet kirjanikul, kes suudab sõnaga maalida täiusliku visiooni - ma  olen hädas praegu sõnaseadmisega ise, sest ma ei suuda kirjedada, kuivõrd täielikult manab ta mu pähe pildi prantsuse agulist, pesunaise punastest kätest, roostes aiaväravast, lihuniku juurest tulevast külanaisest. Ta minu meelest annab kirjelduse läbi edasi asjade olemuse. Ehk siis välise kaudu sisemist. See on väga kummastav.
Lühidalt ja labaselt kokkuvõttes on sisu järgmine: On üks koolmeistri poeg kuskil jumalast hüljatud Prantsusmaa kolkas.
Tema on jutustaja. Ta jutustab meile loo Suurest Meaulnesist - poisist, kellest sai mees ja mehest, kes ei osanud otsustada.
Poisist, kes sattus imelikku kohta ja hakkas seda otsima sellest päevast peale.

Aga see pole üldse tähtis. Tähtis ei ole ka see, kas haldjamaa on olemas. Tähtis ei ole ka see, kas sa valid õigesti, kas sa võidad või kaotad. See kõik on ainult üks lugu halli sügistaeva all. Ühe väga ilusa taeva all.

Monday, April 18, 2011

Sa vihkad eesti kunsti











Kui sa aplodeerisid üle pika aja naudinguga, siis sa vihkad eesti kunsti.
Kui sa teed enne alati kindlaks, kui kaua see kestab, siis sa vihkad eesti kunsti.
Kui sa jälgid, kes sinu järel saali sisenevad, siis sa vihkad eesti kunsti.
Kui sa mõtled esituse ajal, mida tegijatele pärast öelda, siis sa vihkad eesti kunsti.

Kui sa ei ole kunagi vaheajal lahkunud, siis sa vihkad eesti kunsti.
Kui sulle "see üks koht meeldis" või "kohalikke peab toetama", siis sa vihkad eesti kunsti.
Kui sa pead suruma maha teadmise, et sa maksid pileti eest päris raha, siis sa vihkad eesti kunsti.
Kui sa tahad minna, aga kunagi ei jõua, siis sa vihkad eesti kunsti.

Kui sa jäädki uskuma, et klaas on üks kümnendik täis
mitte üheksa kümnendikku tühi.

Sunday, April 10, 2011

Siim Nurklik: Lotte proovib narkot

 
Ehm, tere. All üks tekst, mille kirjutasin kolm aastat tagasi. Projekt lastekirjandus kaasaega. Või intellektuaalne omand hauda.
Kids, stay off the crack, unless you can handle it socially.


Palju on juhtunud sellest ajast saadik, kui me Leiutajateküla Lottega viimati kohtusime. Kõige märkimisväärsem muutus on kindlasti see, et koeratüdruk Lotte käib nüüd päris ülikoolis, ja on seetõttu kolinud Pilvelõhkujate Linna. Aga muidugi mitte ilma oma parimate sõprade – kassi Bruno ja jänes Albertita. Nad elavad isegi samas korteris: armsas helesinises puumajas Vikerkaare tänaval, kus igal majal pole mitte ainult oma number, vaid ka täiesti oma värv. Vikerkaare tänava helesinisest majast, Lotte, Bruno ja Alberti korterist meie lugu alguse saabki.

Ühel tavalisel õhtul, kui Albert parajasti uusi ulmejutustusi kirjutas ja Lotte kirjutavast Albertist salaja pilti joonistas, tormas korterisse väga ebatavalises tujus Bruno. „Te ei arva kunagi ära, mis ma kaasa tõin!” hooples ta tähtsalt. „Kuukulguri!” hõikas Albert, kes oma mõtetega veel kosmoseavarustes viibis. „Satelliidi!” arvas Lotte, Alberti fantaasialennust innustudes. „Peaaegu,” lausus Bruno salakavalalt, „Onu Valter kinkis mulle ülikooli alustamise puhul viskipudeli!” „Äge!” hüüdis Lotte, kes ei olnud vahepealsete aastate jooksul kübemetki oma uudishimust ja seikluslikkusest minetanud, „Proovime!”. Albert oli alguses natuke tõrksam, aga kui Bruno seletas, et üks kord ei tee midagi halba ja et nad on ju nüüd ka täisealised, soostus lõpuks ka tema sõpradega ühinema. „Aga ainult üks kord, ja ainult koos teiega. Ja vanematele ei räägi.” „Ei räägi muidugi,” vastasid Lotte ja Bruno üheskoos, elevusest üles-alla hüpates.

Nad istusid elutoa põrandale ringi, suur viskipudel keskel, ja hakkasid kordamööda lonkse võtma. „Fuhh!”, „Vastik!”, „Nii kibe!” Lotte, Bruno ega Albert ei saanud kuidagi aru, miks keegi vabatahtlikult midagi nii jubedat oma kehasse kallata sooviks. Kuid Lotte ergutusel rüüpasid nad igaüks veel paar sõõmu, ning avastasid siis, et maitse maitseks, aga neil oli sees soe, pehme tunne tekkinud. „Ma tahan veel seda viskit,” teatas Bruno. „Vahva asi on see ikkagi,” arvas Lotte. „Pole tegelt viga jah,” möönas isegi Albert. Soe, pehme tunne levis tervesse kehasse. Lottet, Brunot ja Albertit valdas tugev sisemine mugavus. Mõnusam oli olla, sundimatum, ja lustakam.

Albert, kes oli terve elu tundnud end teiste seas ebakindla, närvilise ja rõhutuna, ei kartnud enam, et võib midagi piinlikku öelda, endast halva muljet jättes. Ta naljatles rohkem, jutustas rohkem, tembutas rohkem – ta oli toredam ja tal endal oli toredam kui kunagi varem. „Helistame juhuslikele numbritele ja mängime, et oleme kurjad politseinikud!” tuli Albertil idee. „Või üksildased vanaprouad! Või liiga uudishimulikud rahvaloendajad!” aitas Bruno kaasa. Ja Lotte oli tulihingeliselt päri. „Helistame! Helistame!”. Ja seda nad tegidki. Valisid suvalisi numbreid, trumpasid üksteist vaimukustega üle - iga järgmine veel uskumatum kui eelmine - ja lõkerdasid tundide viisi naerda. Teistele oleksid nad võib-olla tobedatena paistnud, aga nad ei lasknud end sellest häirida. Nad julgesid tobedad olla, ja nautisid seda täiel määral.

Siis võttis Bruno veel akordioni välja ja mängis vanu lastelaule. Lotte ja Albert hakkasid tantsima, ka Bruno hüppas akordioniga püsti ja õõtsus kaasa, igaüks kordamööda viskipudelist rüübates, kuni pudel tühjaks sai, ja siis paar tundi veel. Nad laulsid laule lapsepõlvest, koostasid omaenda koreograafiakava, riietusid erinevatesse kostüümidesse. Lottel, Brunol ja Albertil oli üheskoos tihti lõbus, aga keegi neist ei suutnud mäletada viimast korda, kui neil nii tohutult lõbus oli olnud nagu nüüd. Mis iganes neile pähe torkas, seda nad ka tegid, muretult ja spontaanselt, jäägitu kaasaelamisega. „Laheee!” kuulsid mitmed Vikerkaare tänava helesinisest majast möödujad läbi akende kostuvat. Lotte, Bruno ja Albert olid tol õhtul vabad – ja kogu maailm oli nende.

Kolmiku järgmine päev piirdus omaendi vooditega. „Vinge õhtu oli,” tunnistas Lotte Brunole, „kuid täna on seda raskem.” „Saan aru küll. Aga ma toon sulle pärast midagi, mis tunde paremaks teeb, ja ei kandu järgmisse hommikusse nii rängalt edasi,” vastas Bruno. Ja kui õues pimedaks läks, astuski Bruno Lotte tuppa, ühes käes klaasist piip, teises käes kotike rohelist puru. „Kanep. See aitab,” lohutas ta Lottet, kes ennast jätkuvalt teki alla peitis. „Miks mitte,” lausus Lotte vaevaliselt, süütas piibu ja hingas sisse suure mahvi kanepisuitsu. „Eks vaatame.” Toss auras suust välja, aga Lottele tundus, nagu see oleks ta sisse jäänud, ja kopsudest otse pähe tõusnud. Ta jäsemed muutusid kergeks, hingamine aeglustus, kogu keha - koos mõistusega - lõdvestus, ning täitus kerge värina, sumina, kõminaga.

Lotte oli alati väga energiline tüdruk olnud – nii energiline, et tal oli tihti raskusi paigal püsimise, maha rahunemise, magama jäämisega. Aga nüüd oli ta oma pidevast ärevusest hetkega lahti saanud. Tal ei olnud enam vaja midagi teha, kuhugi minna, kellegagi rääkida. Kõik oli hea, nii nagu oli. Isegi parem kui hea. Maailm tundus palju paeluvam kui tavaliselt – nagu lihtsalt ootaks, et saaks end sulle kogu oma külluslikkuses avada.

Lottel tuli siis meelde, et Bruno oli talle soovitanud teha selliseid asju, mida Lottele meeldis muidu ka üksinda teha: süüa oma lemmiktoitu, kuulata lemmikmuusikat, lugeda lemmikraamatut. Lotte avaski oma pooleli jäänud seiklusraamatu – ja raamat haaras ta hoobilt täiesti endasse. Tegelased ärkasid ellu, sündmustik kiskus kaasa. Lugu oli nii peenelt üles ehitatud, teemad nii tabavalt valitud, seosed ja tähendused nii olulised ja rikkalikud. Lotte ei suutnud ära oodata, mis kõik järgmisel leheküljel juhtuda võib. „Miks ma seda varem märganud pole?” mõtles Lotte. Ta nägi kõike uue nurga alt - „kõrgemalt” nagu ta ise ütles - ja see oli kirjeldamatult põnev.

Ja Lotte vaimustus ainult kasvas, kui ta pisut hiljem pani mängima ühe oma kõige kallima plaadi. Lotte tundis ära sama muusika, aga see kõlas seekord väga teistmoodi – heas mõttes teistmoodi. Muusika sätendas rohkem, tungis sügavamale sisse, vibreeris Lotte sees kauem. Mõnel võimsamal hetkel oli seda isegi liiga palju, nii et Lotte proovis ainult ühele instrumendile keskenduda. Ja see tõusis kohe teiste seas esile – rääkis sulle oma loo, ilma et sa oleksid ülejäänud helidest puudust tundnud. Ja sa võisid helisid iga hetk vahetada – valida, mis iganes heli või helisid sa soovisid rõhutada, ja pühendada oma tajud neile. Lasta helid endasse, hõljuda nende sees.

Olles muusikaplaadi algusest lõpuni oma kehas läbi tunnetanud, märkas Lotte, et tal on vahepeal nälg tekkinud. Rõõmsalt kööki tatsanud, leidis Lotte sealt ema saadetud kapsapirukad ja suure kausi kisselli kohupiimaga. Mis oli juba iseenesest vaimustav avastus. Veel vaimustavam oli aga see, kui hästi nad maitsesid! Lotte aistingud olid nii tugevad, et ta sulges silmad ja nautis häirimatult igat suutäit. Midagi nii maitsvat polnud Lotte elu sees söönud! „Ütleks, et viib keele alla, kui see poleks keele juba alla viinud!” itsitas ta. Söömise lõpetanud, keha ääreni rahuldust täis, sammus Lotte tagasi oma tuppa ja mõtles veidi puhata. Heitnud voodisse, tundis Lotte, kui siledad on linad, kui hell on tekk, kui mugavad on padjad, ning langes peaaegu silmapilkselt sügavasse, magusasse unne.

„Aitäh,” ütles Lotte järgmisel hommikul Brunole, „igati meeldiv õhtu oli, ja veel parem öö. Aga ma arvan, et ma tahaksin ikkagi midagi, mida ma saan koos teiega kogeda, ja mis oleks veidi vähem, noh, omaette maailm.” „Ma tean täpselt, mida sa mõtled,” vastas Bruno, kes ilmus samal õhtul koju uhke näoga ja võttis taskust kolm väikest roosat tabletti, lausudes: „Lotte ja Albert, tutvuge ecstasyga.” Albert oli esialgu ettevaatlik, nagu ikka, aga pärast seda, kui Bruno oli talle andnud põhjaliku ülevaate ecstasy suhtelisest kahjutusest ja kirgastavast toimest, ei põigelnud ka tema enam vastu.

Nii et natuke vett, väike neelatus, ja tutvus oligi alanud. Esmalt hoidis mõju ootamise erutus mõju avaldumise küll ära, aga ei võtnud kaua, kui Albert tundis sees särinat, Lotte hakkas kergelt higistama ja Bruno muutus teiste jutu suhtes harjumatult tähelepanelikuks. Protsess oli käivitunud, nüüd lasti tal minna. „Mul on nii puhas tunne,” heldis Albert, ja teised noogutasid. „Nagu oleks ennast just pesnud,” lisas Bruno. „Kogu maailm on nii selge,” sosistas Lotte. Kõik naeratasid. Neil oli hea olla, aga see ei olnud füüsiline, endassesulgunud heaolu, vaid avatud, hingeline rõõm – selle üle, et nad olid siin koos inimestega, kes neile nii palju tähendasid.

Bruno elas seda eriti võimsalt läbi. Nagu paljudel kassidel oli tal tihti raske oma emotsioone väljendada, teistega tundelisi ühendusi luua. Temas peitus sügav hoolivus, aga see jõudis väga harva pinnale. Kuid praegu jõudis hoolivus pinnale, selles polnud vähimatki kahtlust. Piirid, blokid ja hirmud olid taandunud. Bruno suhtles Lotte ja Albertiga siiralt ning soojalt, ilma igasuguste arvestuste või tagamõteteta. Ta sai rääkida sellest, mis talle elus oluline on, ausalt ja kõhklusteta, ja kuulata seda, mis Albertile ja Lottele oluline on. Ja kuulata oli isegi nauditavam kui rääkida. Jagamine oli see, mis oli kõige väärtuslikum.

Lotte, Bruno ja Alberti näod särasid. Nad vaikisid mitu minutit. „Midagi polegi vaja öelda,” nentis Albert. „Kõige tähtsam on nähtamatu side, mis meie vahel on,” teatas Bruno. „Jah, miks suhetes üldse keerukustesse langeda, kui on olemas lähedus,” nõustus Lotte. Nad tundsid üksteise üle head meelt. Mõnes mõttes olid need kõige ilmsemad, lihtsamad tõdemused, aga ilmsus ja lihtsus ununevadki tihti kõige hõlpsamini. Oli ju olemas tuhat põhjust, miks nad nii kaua nii head sõbrad olid olnud – põhjused, mida nad ehk enesestmõistetavaks pidasid, aga mis olid tegelikult väga erilised. Praegu meenutasidki Lotte, Bruno ja Albert kõiki neid põhjuseid, eredamalt kui kunagi varem, ja tänulikumalt kui kunagi varem.

Need olid väga liigutavad tunnid, kõigile kolmele, aga jah, iseäranis Brunole. „Kõige parem on see, et nüüd ma tean, ja teie teate, et need tunded on minus siiski olemas,” ütles Bruno, „ja see kogemus jääb mulle igavesti meelde, inspiratsioonina.” „Me teadsime seda alati,” vastas Lotte. „Aga jah, seda oli ilus näha, ja tunda,” lisas Albert. Nad rääkisid sel õhtul veel kaua, kõige argisematest teemadest kõige haruldasemateni. Vahepeal läksid nad veel kolmekesi linna peale jalutama, aga ka siis oli peamine ikkagi üksteise kohalolu. See, mida Bruno nimetas „nähtamatuks sidemeks”. Koju jõudes olid nad üsna väsinud, ja heitsid pärast õrnu „head öid” vooditesse magama. Bruno vaatas natuke aega lage, sulges silmad ja lausus, vaikselt aga kuuldavalt: „Ma olen seda kaua aega öelda tahtnud, aga nüüd ütlen... Ma armastan teid.”

„Me armastame sind ka, Bruno.”

Thursday, April 7, 2011

Üks kunstnik - Muffik

 
See saab olema ZA/UM i uus rubriik, kus tutvustame ägedaid tüüpe ja nende tegemisi.
Nad võivad olla kuulsad, vähemkuulsad või täitsa tundmatud või unustuse hõlmas, kus iganes tead kedagi, kelle tegemised sulle meeldivad ning võiksid muudelegi huvi pakkuda, ent on teenimatult vähese tähelepanu osaliseks saanud - anna meile teada.


Muffik aka Madli Lippur on väga mitme küljega isik. Selles artiklis me keskendume tema fotograafi-andele ja ei räägi sõnagi basskitarrimängust, luuleloomest ega sellest kui hea inimene ta on. Me tahame, et rahvas näeks, et täitsa märkamatult elab meie hulgas inimene, kes mõtleb ja tunnetab maailma sügavalt isikupäraselt, kordumatult, muffikulikult.


Nüüd armas lugeja muidugi ootab, kuidas me paiskame üles meeletu Luikside-Arkside- Mudlumite retrospektiivi aga seda me ei tee. Sest Muffik ei ole meie ihufotograaf (kuigi me tahaks et oleks). Millegipärast on isegi nii, et Muffik ei tee peaaegu üldse enam pilti. Me ikka väga loodame, et ta teeb neid veel ja veel.


Aga loomulikult ei saa ma jätta märkimata, et just Muffik on see, kes on loonud mingi suure jupi meie ajaloost.
Ma mäletan ennast ja teisi läbi tema fotode, ma peaaegu arvan, et me olimegi tegelikult sellised nagu tema fotodel. Muffik oskab inimestele hüvalt väärtust lisada. Ta näeb sinus seda sisemist mina, mis on päriselt olemas.


Muffik on vaatleja. Ta on tundlik ja terane ja õrn. Jäädes ise tähelepandamatuks avab ta oma portreteeritavad hämmastaval kombel. Peaaegu kõigis tema fotodes on eriti peened valgusemängud ja suur tundesiirus.
Nad on vaikelulised, mõtisklevad, nukrad ja kaunid.


Veel peab ära märkima, et ta ei töötle oma fotosid vaid teeb nad ausalt filmile oma vana Minolta kaameraga.
See ilu, mida te näete, on päris. Kaamera kodanikunimi (uurisin järgi) on Minolta XE-1.


Samuti tuleb tunnistada, et meie kallis Süsteem ei ulatanud talle oma kätt ega tahtnud teda omal alal veel paremaks teha. Nii umbes vähemalt neli korda järjest, ma arvan. Või arvas süsteem, et ta on juba hea küllalt ja et talle ei ole enam midagi õpetada.


Raske on kirjutada inimesest, kes on ühtlasi võõras ja ometi nii oma. Kes on kogu aeg olemas, mistahes heateoks. (Ta tuli ilma mingi kobinata mu koera ja kassi toitma või last hoidma, kui ma palusin ja mitte üks kord.)


Minge nüüd ilusti kenasti tipa-tapa sinna veebilehele, kus ta oma maailma hoiab ja hakake  avastama.
Lingid, kuhu vaja:

Ja võtke endale hulga vaba aega, et seda kõike nautida ja sellesse süveneda.

(Ilmselt peab mingi aeg Arksid-Luiksid-Mudlumid retrospektiiv ka ikkagi ära tulema.)

Monday, April 4, 2011

MARTIN LUIGA ESIMENE ISIKNÄITUS

 
 Head sõbrad,
oma nõndanimetatud raamatut ma tuusikul päris valmis ei saanud, vaid ainult veerandi jagu. Roberti arvestus osutus õigeks: kuu ajaga sada kakskümmend lehekülge saab kirjutada vaid siis, kui oled Nietzsche süüfilise all. Seevastu on valminud kena kogus paberilõikeid, mida ma soovin teile näidata. See ongi näituse põhiolemus: sa näitad, mis sa oled teinud. Igati inimlik käitumisviis.

ENTER PLAYER HATER

Harilikult alustatakse näituse tegemist nii: sa küsid Kultuurkapitalilt raha. Õnnestumise korral lepid sa galeristiga näituse aja kokku. Siis hakkad sa tööle ja üritad õigeks ajaks valmis olla. Mina teen veidi teisiti: mul on selleks ajaks, kui ma näitust tahan teha, juba kõik valmis ja ma korraldan selle mingil sõbralikul pinnal, mis ei lähe kopikatki maksma, ehk kuskil sees, ehk õues, ehk tänava pääl. Kultuurkapitalilt ma raha ei küsi. Kuigi ma tean Kapitalist ainult kuulu järgi, siis minu kujutluspilt endast Kapitalilt raha küsimas on järgmine: ma seisan pika laua ees, mille ääres istuvad Kapitali ohvitserid, töödemapp kaenla all. Vanemohvitser ütleb mulle mesimagusa naeratusega: "Poiss, poiss, poiss... Kuidas siis niimoodi saab üldse mõelda? Otse loomulikult ei anna me sulle mingisugust raha, ei annaks ka siis, kui sa oleksid oma sajandi ainukordne geenius. Asi ei ole üldse selles. Alustatakse ikka sellest, et sa panustad süsteemi, astud sellesse meie ülikooli, õpid Leo Lapini oivalist joont ja värviringi tegema. Keegi ei pääse sellest. Kas sina arvad, et sa oled lahedam kui Leo Lapini oivaline joon? Meiegi pole sellest lahedamad, ja meie käes on Kapital. Teine võimalus oleks ehk see, kui sa ennast paarile juba väga lugupeetud inimesele räigelt peeru vahele kruviksid ja endale soovituse välja manguksid. Juhul, kui nad on piisavalt lugupeetud. Aga näita siis mulle, mis sa seal teinud oled. Aga ütle, mis see on, mida sa sellega mõtlesid?"

No kurat.

Kultuurkapital ei ole mitte kunstirahva heategija, vaid repressiivaparaat. Sellest iseenesest ei oleks veel midagi, sellepärast et lõpp-paljud asjad meie ümber on repressiivaparaat, aga KK on oma olemuses äärmiselt pahatahtlik ning küüniline repressiivaparaat, mille eesmärgiks on kunstnikku alandada ning heidutada. Sa esitad neile "avalduse", ning ootad sellele "heakskiitu", "hinnangut", mida väljendatakse rahas. Juhul, kui heakskiit on saadud, ei kuulu too rahaline autasu kunstnikule, ei, see on rangelt mõeldud kunsti tegemiseks ning sa pead selle kohta tšekke esitama, vastasel korral nõuab Kapital selle sult ühes inkasso-intressidega tagasi. Kui kunstnik tahab oma tehtud töö eest tasu saada, tuleb tal see varastada, kombineerida, juurde kirjutada, tegeleda pettusega. Ja elama pead sa ilmselt vanaema juures ja sööma vanaema pensionist. Sisofantluse jaoks KK raha ei eralda. Põhimõtteliselt ei anna KK raha sulle, vaid galeristile ja kunstitarvete poele. Sellest järeldub ka, et kunsti näol ei ole tegemist töö, vaid hobitegevusega, kuna selle eest ei saa raha. Hobitegevust KK aga ei rahasta põhimõtteliselt - selle blogi jaoks siin või mõnele bändile - ei ole ette nähtud. Enamasti on kunstniku põhitöökohaks kunstiõpetaja, kuid esineb ka muid näiteid.

Siinkohal võiks väita, et kunstniku palk peaks tulema tema tööde müügist. Tõepoolest - suur osa kunsti (kuid mitte kõik) manifesteerub mingisuguses käega katsutavas objektis, millel on võime omanikku vahetada. Siinkohal munavad minu arvates ära kunstnikud ise, omistades oma töödele ülikõrget hinda. Põhimõtteliselt on levinud kujutelm, mille järgi on kunstniku nimi kaubamärk, natuke nagu Calvin Klein, see on see, mis maksab ja selles sisaldub lugupeetus. Tegelikkuses on see diskursus välja mõeldud, eesti kunstnik on nagu indie-bänd, paartuhat inimest teavad, paarsada tulevad vaatama ja mõni üksik ostab plaadi. Vahetevahel juhtub ka, et kunstnik on nagu süldibänd, mil puhul ta müüb enam-vähem jõudsalt, võib-olla ei pea sealt kõrvalt isegi midagi muud tegema ja on ära teeninud kõigi teiste kunstnike vihkamise (mitte ainult mõnede kunstnike, nagu tavaliselt, üldised sitad olud ajavad inimeste hambad irevile ja kindlasti on olemas kunstnik, kes vihkab põhimõtteliselt kõiki teisi kunstnikke peale iseenda, ja halvematel päevadel ka ennast, ning eriti.) Kuigi see, et kõik sind vihkavad, võib olukorriti ka hea märk olla, siis sel puhul siiski pigem mitte.
Tegelikkuse ja ootuste vaheline vahe on loodud õnnetust külvama. Sellega ei olnud ka nõukogu ajal paremini - kunsti ostsid põhiliselt ikkagi kolhoosid - aga prestiiži oli värgil rohkem, kuna mingites muudes tarbekaupades suuremat prestiiži ei olnud ja see kunstnike nikerdamine tundus huvitav. Mudlum ütles, et kunst on nii kallis sellepärast, et kunstiteose originaali omamine on üli personaalne diil ja sa omad seda hoopis teistmoodi, kui omatakse raamatut või muusikat, mis oleksid ainukese koopiana kultuuriliselt kasutud, aga mina ütlen: fuck that shit, that shit ain't work no more, üli personaalne diil on nüüd põhiliselt see, kui keegi üldse hoolib.

Siin esitan ma teile mudeli, mille järgi mina oma tööde väärtust rahasse arvestan. See on: tööaeg tundides, korrutatuna hariliku klienditeenindaja tunnipalgaga. Selle järgi maksab kaheksa tundi tehtud pilt ümmarguselt kolmkümmend eurot. Mul oli seda kahtlemata ääretult meeldivam teha, kui klienditeenindajal klienti teenindada. Solidarnost. Inimese töö väärtuse mõõtmine rahas on juba üsna kahtlane ettevõtmine, lugupeetavuse mõõtmine rahas on äärmiselt kahtlane, toota objekte, mille hind ületab mitmekordselt pakkumist on jabur.
Mitte, et mulle ei meeldiks, kui Hans von Tengelpung tuleks ja tahaks mulle mu tööde eest kolm tuhat eurot anda. Kolme tuhande euroga saaks nii mõndagi toime saata. Aga Hans von Tengelpungaga on see häda, et teda ei ole olemas. Ja ausalt öeldes mulle meeldiks rohkem, kui tuleks mõni taksojuht või baaridaam, ostaks mingi väikse kümneeurose töö, paneks selle koju üles ja oleks selle üle rõõmus, kui see, et parun von Tengelpung riputab selle oma baieri mõisas Aili Vindi ja Johann Köleri vahele. Rohkem oleks tunne mingist saavutusest. Taksojuhil ja baaridaamil on muidugi ka see eelis, et nad on päriselt olemas, kuigi nad ilmselt minuni ei jõua. Mõtleme nüüd hetke - sada eurot on ühe kunstiteose kohta kaunikesti nigel hind, kas pole? Kakssada eurot - see liigub juba rohkem sinnapoole. Aga kellel üldse on kakssada eurot kodus niisama vedelemas? Tavaline inimene on igati hästi saanud, kui tal maksudest ning wõlgadest kakssada eurot üle jääb ja selle eest ta ostab silku ja kartulit ja õlut ning leiba. Inimene, kellel on sadu eurosid kunsti nahka virutada, on ilmselt enamasti ka inimene, kes tegeleb vabal ajal sisekujundamisega ja joob sinna kõrvale pokaalist orjade verd, sest klaasikese võib endale ju lubada - kunstniku loomulik vaenlane. Tema jaoks tahadki prestiižne olla ja tema maitsele vastata? O the values, they are out of joint.

Tarbimisühiskonna inimesele meeldib omada, infoühiskonna inimesele meeldib osaleda, inimesele ülepea meeldib tihtilugu oma ümbrust kaunistada. Ilmselt ei ole vale öelda, et kunstiharidus saab suuresti alguse koduseinte vahelt, üldhariduskool sinna suurt ei panusta, vaid ennemini propageerib halba maitset või tekitab teema vastu tüdimust. Rahva maitset parandada aga - mul on tunne, et ega keegi muu seda ei tee, kui kunstnik ise, keda muud huvitaks? Ma näen vähemalt ühte loogilist viisi seda teha paremat hinda pakkudes. Nõnda, et sinu äge asi on VEEL ODAVAM kui mingi amatööri kokkusoperdatud moonid, mille nad muidu ostaksid. Kui on tõesti nii, et ei saa hinda alla lasta, sest teised kunstnikud sülitavad su peale, löövad su näpud sahtli vahele ja murravad su pintsli pooleks ja topivad tükid perse, siis võiks vähemalt re-produktsioone toota, mille kunstihuviline endale taskukohase hinna eest soetada saaks. See tänapäeva kunst on tihtilugu nii pirakas, et igasse korterisse ei mahugi, aga ometi võib olla, et - meeldib. Reprodutseerimise protsessi ning bürokraatiaga ei peaks kusjuures tegelema kunstnik ise, sest see ei kuulu tema tööülesannete juurde, aga well, me elame poolikus maailmas.

Ja veel - sellel, et kunstnik istub baaris ja sirgeldab sulle joogi eest pildi ja pärast läheb koju ja maalib oma vanad särgid täis, sest lõuendi jaoks ei jagu raha - sellel on kuidagi meeldivam esteetika, kui kultuurkapitali uksi kulutaval, tšekke koguval elitaristliku minemisega ettevõtmisel, mis on nagu tühi golfiväljak keset Kasahstani steppe. Mõlemal juhul on ilmselgelt halvasti, aga kas ei peaks kunstnik küsima: kumb on ilusam halvasti?

Näitus ise ei saa sisaldama liialt "ühiskonnakriitilisi momente", "mängu" või "seda, kuidas tänapäeval kombeks on". Kontseptualismist on mu-meelest saanud uus akademism, see on, kunstniku loovuse allasurumine. Üldse ei saa normaalseid pilte joonistada, kogu aeg on nõnda et "huia kuule selle konsega ringi veits, et huvitavam oleks" ja "tee mingi kaval ajalooline referents mingile värgile". Üldiselt ma arvan, et kui kunstnik mingit kriitilist värki teeb, siis ta peaks keskenduma oma lähemale ümbrusele ja arvestama oma publikuga, see on, kritiseerima mingis eriti räiges vormis kunsti tegemist siinmail ning maailmas üldiselt ja teisi kunstnikke. Kõigil hea meel ja tunnevad midagi ära, seda, et moodne maailm on kuri, iga produkt, mille sa toodad on tükike su enda surmast, Aafrikas lapsed nälgivad, piletikontrolör on munn, kõik niikuinii teavad, viiskümmend viimast aastat vähemalt on nii olnud.
Ei, mu uus seeria on üsna traditsiooniline seitsmekümnendate minekuga värk. Mitte, et sellel üldse konsekat ei oleks - üheks läbivaks konsekaks on see, et inimene on nagu loom. Mitte mingis õelalt diamaterialistlikus determineeritud mõttes ega stiihilis-vägivaldses mõttes - inimene on selline loom, nagu inimesele meeldib, magab, ärkab üles, haigutab-ringutab, askeldab niisama ringi, vaatab tüdinud näoga, riidleb looma keeles, tüütab teisi loomi või istub nendega niisama. Ja kohati on ootamatult eepiline ja šeff võimas looduse olevus. Põhimõtteliselt on tegemist biomorfismiga, sellise tagurpidi antropomorfismiga. Inimene on muu elu kujuline. Ma arvan, et inimesed saaksid ehk teineteisega või iseendaga paremini läbi, kui nad end sellise pilguga vaataks. (Ain't got shit to do with hybrids.)
Ja paljaid tüdrukuid on ka.
Väljanäitusele tulevad ka mõned vanemad tööd, sest needki pole veel suure rahva ees käinud ja ma ei pea nende eest kellegile vastust andma. Ühendavaks jooneks, get this, on see, et need on minu tööd. Ja näitus kestab ühe päeva, ehk siis: ainult avamine sellel ongi. Avamispäeval käib niikuinii kõige rohkem inimesi (16-50), ja nendes galeriides, mis on olemas salaja, kuskil keldris või kolmandal korrusel, ilma et ukse peal galeriisiltigi oleks, ei käi muudel päevadel üldse kedagi, peale ehk mõnede turistide, kes navigeerivad kaartide järgi, mille peal on olemas naljakad kohad ja uksed, mida kellegi muu jaoks ei ole. Hiljem kolib näitus meie internetiesindusse, milline meil on olemas, sa oled praegu selle peal, siit käib kahe nädalaga läbi üle nelja tuhande inimese, kellest mõni on isegi üks ja sama inimene. Kindlasti parem kui galeriis.

Siinkohal peab ka ära mainima, et see kunstnik-olemine on üks kergelt kahtlane ettevõtmine, ühiskondlik tööjaotus on kahtlane ja selle eest, mida sa teed, mingeid eeterlikke paguneid kanda on isegi veel veits kahtlasem ja üldises kunstnik-olemises on mingit kannatuse elementi. Natuke sarnaneb see ka punkar-olemisega - istud seal koos nende punkaritega ja punkari jutt tuleb suust välja, välja näed ka nagu punkar.
Inimest peaks eelkõige hindama ikkagi selle põhjal, mis inimene ta on, kui selle põhjal, mida ta teeb või kuidas ennast määrtleb. Nii olen minagi nõus kunstnik olema ainult muuhulgas.

WE ENCOURAGE YOU TO QUESTION THE ENTIRE CULTURE YOU TAKE FOR GRANTED! nagu ütles Manic Street Preachers.


Antud kriitikad on saanud inspiratsiooni minu vestlustest RK ja Mudlumiga ning kirjutatud metseenide raha eest.

Valja Stýblová "Skalpell, palun"

 
Eestikeelse väljaande kaas ei teinud raamatule au.
Guess who's returned from the Great Exodus of March 2011? Well. I'm gonna tell you one word about it - CONSTANT WORK! A' te jõudsite sellisest klassikalisemast värgist vahepeal juba puudust tundma hakata, eks? Well i've done cooked you up a nice one!  Revu - alkaa!

Tegu on taaskord lühiromaaniga Tšehhoslovakkia Rahvavabariigist kaheksakümnendate algusel. Josef Fraisi tähtteosega seob raamatut ka see, et autor pole pelgalt kutseline (rahva)kirjanik, vaid teeb ka muud tööd, ning kirjutab nimelt sellest tööst. Mis on tihtilugu huvitavam kui see, kuidas kirjanik kirjutab kirjanik-olemisest, mida tuleb kõvasti sagedamini ette. Olla puhtalt kutseline kirjanik on võimalik tegelikult nii umbes neljal juhul:

1. sa oled briti kodanlane impeeriumi hiilgeaegadel

2. sa kirjutad räigeid bestsellereid nagu JK Rowling või Stephen King

3. sa oled režiimi poolt heaks kiidetud mastaapne artist või

4. see on tegelikult võimatu, arvutused näitavad, et seda ei saa teha, aga tänu inimese kaasasündinud või omandatud maagilistele võimetele see siiski saab kuidagi teoks.

Valja Stýblová oli selle kõrvalt, et ta oli kirjanik, ka arst. Ta kirjeldab seda kui kohutavalt vaevarikast kogemust, millele lisaks ei suuda keegi ka selle täit raskust mõista, kuna arstidest kolleegid arvavad, et kirjanikutöö on kerge ja mõnus, kirjanikest kolleegid jällegi ei mõista arstitöö eripärast vaeva ja vastutusrikkust. See omakorda viib mõttele, et arsti töö on tehnika arenguga oluliselt raskemaks muutunud - vägisi jääb mulje, et Juhan Luiga kirjutas päev otsa oma blogisse eugeenikast ja alkoholismi kahjulikkusest ja õhtul läks kirjanduslikule koosviibimisele ja ainult vahel harva tuli keegi paiset mädast tühjaks laskma (arsti töö all peame me silmas ikka päris arsti, kes kasutab inimese keha peal tehnomaagiat, et see paremini töötaks, mitte seda pere- või jaoskonnaarsti, kes kirjutab köhatilku välja ja lepib sulle kokkusaamise pärisarstiga kokku). Stýblová sai raamatuga maha umbes iga kümne aasta tagant, antud teos tuli välja, kui autor oli seitsmekümne aastane. Mida sa ei arvaks, kui sa seda loed.
Aga see, kui palju inimesed vanasti kirjutada jõudsid, on ülepea müstika. Mismoodi Lenin oma viiekümne nelja eluaastaga jõudis kirjutada "Lenini kogutud teosed" ja sealt kõrvalt ülepea veel midagi muud teha, nagu lugeda, mida teised kirjutavad, või revolutsiooni teha, või riiki valitseda, või magada? Arvestades veel, et nad tegid seda tihtilugu käsitsi, tegid parandused käsitsi ja kui parandusi oli palju, pidid kogu värgi uuesti käsitsi ümber kirjutama (ja siis kohati juhtus, et uuesti ja uuesti) ja kahtlemata ei olnud harv ka juhus, kus tekst tüütas ära ja läks tervikuna ahju, kirjanik leidis, et kraam ikka ei tule piisavalt hea.

Seda mõistab veidi paremini, kui mõelda nii, et raamatud olid tollel ajal mingi haritud vähemuse sotsiaalkeskkond, nende Internet. Kui võtta mingite spetsiifilisemate, viisteist aastat üleval olnud foorumite teenekamad forumandid ja kõik nende 10000+ postitust raamatutena välja anda, siis saaks sellest ka mitu head paksu köidet. Raamat oli üks põhilisi asju, mida sa oma ajaga teha said ja mõistlikke raamatuid ilmus niikuinii üsna vähe - juba 18. sajandil oli lõviosa ilmuvatest raamatutest seiklusjutud või romantilised jutustused mis olid suunatud kodanlikele naisterahvastele, kes olid juba lugema õpetatud, kuid kellel veel midagi mõistlikku teha ei lastud (normaalseid raamatuid peeti naistele ebakohaseks). Ja kui sul on kõik sada paremat raamatut juba mitu korda läbi loetud, siis polegi nagu midagi muud teha, kui maha istuda ja ise ka ühega maha saada proovida, kui sa juba selline tüüp oled.

Niisiis, "Skalpell, palun" on klassikalises vaimus hästi toime saadetud sotsrealism. Seal on suhteliselt palju operatsioonikirjeldusi ja see ei karda öelda "emfüseem" või "müoseem", mis ometigi ei muuda raamatut oluliselt arusaamatuks, emfüseem on see asi, mida nad parasjagu eemaldavad ja nende mõtted ning käitumine annavad piisavalt lisainformatsiooni, et sa saaks aru, kui tõsise asjaga parajasti tegemist on. Pilt, mis saadakse seitsmekümnedate idabloki neurokirurgi igapäevaelust, mõjub igati usutavana, samuti suureneb lugeja arusaamine kirurgi töö spetsiifikast. Et operatsioonide raskus erineb oluliselt ning et kirurg läheb aja jooksul paremaks, et talle ei usaldata raskemaid ülesandeid ennem kui ta on lihtsamate juures vajalikku virtuoossust üles näidanud ning et mõni, tõepoolest, ei õpi kunagi korralikumaid lõikusi tegema ja jääb elupäevade lõpuni pimesooli lõikama või operatsioonide abitööliseks. Et operatsiooni iga sammu ja selle tulemusi protokollitakse hoolikalt ning hiljem seda analüüsitakse ning antakse sooritusele hinne, ühest viieni. Et seoses tehnoloogia arenguga peab kirurg ennast pidevalt täiendama - juba esimesel leheküljel räägib peategelanesellest, kui ülimalt vaevarikas on kudet õmmelda uue, kuuemillimeetrise nõela ja nähtamatu niidiga, lisaks kaasneb tippkirurgi kutsega ka pea mauistlik kohustus oma saavutatud kogemusi pealetulevale arstipõlvkonnale vahendada. Saab ka selgeks, et erilist "haigladraamat" ja rivaliteeti ei toimu, koha peal käib raske ning täpse töö tegemine, meeskond on ühtne, igaüks teab, kui kõva ta umbes on. Esineb küll mõningast rahulolematst, kui arstil ei lasta sooritada nii vastutusrikkaid opertsioone, kui ta tahaks - üks kirurg tehakse peale omavolilist ning ebaõnnestunud operatsiooni koha pealt lahti, oli ilmne, et ta peab ennast palju paremaks töötajaks, kui ta päris elus on. Armulood, kui nad toimuvad, on viisaka ning tagasihoidliku loomuga.

Kuid see ei ole peamine. Peamine, mis selles raamatus lummust tekitab, on üks paremaid minu kogetud kirjeldusi sellest, mida, ma kardan, et tõepoolest nimetati "kommunistlikuks moraaliks". Tekitab päriselt tunde, et "mismoodi sellised inimesed, mismoodi niimoodi üldse võimalik kirjutada on?" Neurokirurg ja ta naine Jitka on pea kolmkümmend aastat õnnelikus abielus olnud ning neid võib nii mõnetigi nimetada suhteliselt suurteks puritaanideks. Eraelus käituvad naid sirgjooneliselt ning suuremaid tülisid ei ole, valitseb üksmeel, nii nende poja kui vana sõbra sõnade järgi ei ole nad kunagi pidanud kannatama "inimsuhete keeruka olemuse" all ning on otsustavalt tõrjunud igasuguseid sentimentaalsuse ilminguid, pidades neid nõrkuseks ja sihikindlusetuseks. Kuid see ei tee neist sugugi kalke ja hingetuid masinlikke olevusi, nad suhtlevad oma lastega võrdsel printsiibil ja neurokirurg mõtleb sageli oma igapäevaste toimetuste juures sellele, mida Jitka ütleks. Jitka enamasti pilkaks teda lõbusalt ja tõmbaks ta latentset enesekesksust alla.

Samuti on tähelepanuväärne nende eitav suhtumine materiaalsesse väärtusesse ja välisesse hiilgusesse. Kui nad mingilt tädilt suvilakrundi pärivad, leiab Jitka pärast paari sealset telkimist, et see tuleks maha müüa, sest "tal on tunne, et mehel hakkab omanikumentaliteet tekkima, ja suvilat me sinna niikuinii ei ehita", lisaks ei meeldinud talle kogu aeg samasse kohta minna. See oli vististi kõige jahmatamapanevam koht kogu raamatust, niivõrd radikaalselt erinev sellest, kuidas asjadega tavaliselt on. Suvilakrunt jäi siiski alles, sest lapsed armastasid seda, sinna paigutati tsirkusefurgoon, mis saadi läbi kirurgi ainukese "peaaegu-altkäemaksu" juhtumi: kirurg ravis mustlaskuninga tütre terveks, mustlaskuningas pakkus talle ohtralt meelehead, millest ta otsustavalt keeldus, kuid siis läksid lapsed ja ostsid mustlaskuninga käest oma isiklike säästude eest, mida oli, arvata, umbes pool keskmist kuupalka, furgooni ära, mille juurde mustlaskuningas kirjutas, et ta hoiustab oma furgooni määramatu ajaühiku vältel doktorile kuuluval maa-alal, et juriidiliselt kõik korras oleks, ja tõmbas ise ühes tsirkusega minema, et doktor ei saaks seda tagasi anda.

Antud joontega ei käi aga kokku otsekui eeldatav rangus, tõsidus, väline korralik front ja üldine elurõõmude eitamine. Doktoril ei ole probleemi viieaastasele ajukasvajaga poisile pool klaasi õlut anda, kui ta kuuleb, et vanaisa annab talle alati õlut, samuti lähevad meedikud rõõmsal meelel räbala telgiga Jugoslaaviasse matkama, selle asemel, et endale kõigi mugavustega järelhaagist laenata ja jooksevad täitsa auväärses vanuses mööda tänavat üles, kui neil tahtmine tuleb. Ennast ümbritsevasse maailmasse, mis neile sageli au ei tee, suhtuvad nad üsna stoiliselt, kohati mõistmatult.

Raamatus esineb ka malbelt feministlik kõrvalliin; neurokirurgi puhul on tegu väikestviisi šovinistiga. Vanasti ja tihtilugu ka tänapäeval võib niimoodi juhtuda, et muidu on tegu normaalse vennaga, aga ta juhtub arvama, et pederastia on haigus (mis tuletab jällegi meelde ühe väiksema marksistliku teoreetiku, kes kippus homoseksualismi kodanlikuks väärarenguks midama, mida parandas vaid see, kui ta vangi sattus ja nägi, et vaesedki vennad trukivad mõnuga). Well, meie arst kaldub arvama, et naised on loomuomaselt halvemad kirurgid, sellepärast, et neid on otsekui vähem näha. Kui ta teinekord sellest jälle juttu teeb, paljastab Jitka talle, et ta oleks isegi väga tahtnud kirurgiks saada ja et ta oli sel alal andekas ka, aga kuna reaalaega on ainult teatud jagu, olid reaalsed võimalused kas loobuda ühest karjäärist, mõlemast karjäärist või lastest. Kui mees nõutult küsib, miks temaga seda kunagi ei arutatud ja et oleks ju võinud ka ilma lasteta saada. Seepeale tuletatakse talle meelde, kuidas ta lastest normaalseks jäädes mööduda ei saanud, kui tal neid omal veel ei olnud. Tuletatakse meelde ka hiljuti ilmunud ajaleheartiklit, kus tuntud naisprofessor oli rääkinud, et põhiline tegur tema akadeemilise karjääri õnnestumisel oli olnud üks vana sugulane, kes elas nende juures, aitas kodutöid teha ja lapsi hoida. Ning et korralikud koduperenaised on tihtilugu tigedad oma suguõdede karjääride peale. Kirurg leiab, et tema ideoloogia on olnud puudulik ja et temast oli idiootne naisi ebakompetentseiks ning laste kasvatamist naiste asjaks pidada.

Operace Uzlíka
Raamat osutab ebakohale, kuid ei paku lahendusi, olgugi et tollal oli juba üle viiekümne aasta möödas ajast, mil bolševik Lenin ütles, et naine ei ole iial enne mehega võrdne, kui ta on vabastatud rõhuva, mõttetu ning alandava koduse väikemajapidamise kütkeist, mis tuleks kiiremas korras asendada sotsialistliku suurmajapidamisega ja laste ühise üleskasvatamisega. Ma arvan, et tubli samm sinnasuunas oleks see, kui üle kahe jobu elaks ühes kohas ja tegeleks ühiste asjadega. Neutraalsemate osapoolte kohalviibimine balanseeriks nii mõnetigi ka seda, kui nad kavatsevad järsku mingi kahtlase jamaga tegelema hakata.

Ehk siis ma arvan, et kõva kaheksa punkti. Selliseid raamatuid võiks olla rohkem. Raamat sai suht kuulsaks, seda tõlgiti isegi väljaspoole sotsblokki ja selle ainetel vändati film. Suhteliselt muljetavaldav. Üks selline asi veel, ja ma astun ametlikult Tšehhoslovakkia RV fännklubi liikmeks.

Saturday, April 2, 2011

Midagi huvitavat ei juhtunud täna


Foto R. Ulas
(originaalkujul ilmunud Eesti Päevalehes)

Eile ka ei juhtunud. Nii on meil kombeks. Midagi ei muutu, miski maailmas ei sõltu meist. Meile meeldibki nii, see on meie riigieksperimendi maksiim: „no news is good news.” Ajalugu ei ole jutustus, ta on tugitool, millel lösutada. Sealt me sätime pisidetaile oma äranägemise järgi, otsime pulti, vaatame, et liiga nõmedaks ei läheks. Väga lahe ei ole peaaegu mitte kunagi, aga vähemalt ei ole ka liiga nõme. Mõnikord me ju ka koristame! Kuigi jah, külge ei pööra, las lamatised vaevavad. Las olla, et telegraafijuhtmed ei hõõgu meie mitte-valimiste peale punaselt. Ongi hea, et välisreporterit ei huvitanud.

Ka siinsamas Päevalehe arvamusküljel podiseb see asi, mis päeva lõppedes kõlab nagu Kiviräha nali. Eriti naerma ei aja, aga no mis sa teed? Vahepeal tuleb Leo Kunnas ja tõestab, et ka sõjast on võimalik rääkida hubaselt, et mitte öelda igavalt. Siis on jälle tüütu kultuuriinimese kord. „Põhiseaduse preambula,” häliseb ta, “sureme välja, preambula...” Misjärel noor kirjanik nendib: „Põlvkonnavahetus jääb ära.”

Selles mängus on oma roll täita ka minusugusel hampelmannil, kes üldisele eikuhugi triivimisele tähelepanu pöörab. Kaks sekundit hiljem jätkub kõik vanaviisi, homoöstaatiline Eesti on ennast taaskord kinnitanud. Millegipärast saadab ajaloo serval kõlkumist siiski ka üldine rahulolematuse foon, aga see kirjutatakse tavaliselt inimloomuse arvele. No tee mis tahad, ikka ei meeldi talle! Ikka see vinduv rahulolematus – millest küll?

PARAKU, ÕNNETUSEKS, KAHJU KÜLL...

Ühe inimkoosluse arengut ei saa ainult kodukorrastusena võtta. Meid lausa peab vaatama kirjaniku pilguga. Oleme jutustus. Sellisena jõuavad meie teod või tegemata jätmised teiste inimesteni; jutustus on see, mis meist maailma kostab. Kui kostab mittemiski, siis just see olemegi. Ja mitte ainult teistele, endile ka. Iga selja taha jäänud aastaga koosneme järjest enam mälestustest, lugudest. Kahjuks nendes lugudes ei toimeta enam mugavust armastavad väikesed eestlased, vaid tegelased. Sellistena esitatakse neile ka vastavaid ootusi. Kes esitavad? Ka meie esitame. Elu narratiivset loomust ei huvita meie püüdlus teda unustada. Eetika, esteetika ja üldinimliku huvitavuse kategooriaid ei õnnestu vaiba alla pühkida. Möödunud aastakümnete igavus haigutab olevikule vastu, kehastub rahulolematuseks. Sellest ka meil nii levinud lokkav enesekriitika, ülikriitiline suhtumine oma rahvusesse. Rahulolematus ei tule ei-tea-kust, see on kehv romaan, mille autorlus jaguneb kõigi kodanike vahel.

Lubage üks olustikukirjeldus sellest loost, kus viimane huvitav asi juhtus aastal 1991. Seegi on üks paras „Mereäärne lugu”, algab südasuviselt Haapsalu promenaadilt. Peale baltisaksa kummituste ja sinu enda ei jaluta seal keegi. Päike peegeldub veelt, kõlakojast kostab möödunud aegade laulu... Ma ei pane imeks, et paljud noored inimesed ei soovi ennast sellise narratiivi osana näha. Väljaränne on ka Eesti Vabariigi ilukirjandusliku ebaõnnestumise kõige selgemalt tunnetatav sümptom. Muidu võiks ju eimillegi toimumine vähemalt haldamise seisukohtalt hea olla. Paraku oleme ka majandusüksusena liiga rikkad, et jalgu trampida, samas liiga vaesed, et muusikat teha. Taaskord keskpärane dramaturgia.

Mõneski mõttes on see ka Euroopa lugu, millest vaid osake oleme. Ka Euroopa lugu on möödunud sajandi lõpust alates olnud sündmustevaene ja inimkonna jaoks järjest vähem tähtis. Kui meie kohale jõudsime, oli põrandasoojendus sepultšer-külm, dimmer switch ei töötanud enam ja trampliin oli talveks garaaži veetud. Ent kui Roomas ja Berliinis võib kõnelda mingilgi määral majesteetlikust paigalseisust, matusemeeleolust, siis Eestis kõlab see muusika küll ainult autoraadio kõlaritest. Majanduslikult võib mugavusest sõlmitud abielu ju kasulik olla, aga tegelastena Euroopa meid ei põlista.

KULTUURIINIMENE - KUS NÜÜD ALLES KARISTAS!

Vältimaks va kultuuriinimesele nii sagedasti osaks saanud märtripositsiooni, pean tunnistama ka omaenda süüd. Seda, milles minu klann, enamik Eesti kultuuris tegutsevaid inimesi, omavahel salaja nõustub. Eesti kultuur on nimelt kehv. Popmuusika on idiootne, filmi ei ole praktiliselt olemas, kujutav kunst on mittemidagiütlev häma. Teatriga ei pruugi asjad nii kehvasti olla ja ka viiulisaagimisega olevat nad tihtipeale lausa üleelatavad, kirjandusega aga selle eest... oeh... Teeksid Eesti ehitajad sama kehva tööd, kui Eesti kultuuriinimesed, oleksime kõik, mitte ainult oma elude tähelepanuvääritud kõrvaltegelased, vaid sellistena ka surnud. Peaaegu iga laul, mis raadiost mängib, on pähevarisev lagi.

Vabandused vabanduseks, erandid eranditeks, lõpuks tähendab see ainult üht: meil on küll rahvastiku osa, kelle elukutse on TV3-ks ärakiskunud narratiivi eest hoiatada, kuid pole nende poolt esitatud positiivset alternatiivi. Võrdlusmomenti. Ei ole silmipimestavat ilu ega tohutut võitlust, kultuur jookseb armetusega kaasa. Kutsumust asendab hobitegevus, dialoogi leige ironiseerimine, meelelahutuse pähe esitatakse inimsust alandavat saasta. Omavaheline konsensus puudub, pole ühtegi voolu, rühmituste asemel valitseb kildkondlik jagelemine ja lõputu shortlist. Kui ka kellelgi õnnestub ärklikorrusel olude kiuste apokalüpsis valmis sepistada, ärkab kultuurikorraldus ja annab endast parima, et see avalikkuse ette ei jõuaks. Pole ka ime, et valija sellisele ettevõtmisele vahendeid ei jaga, mis teda amööbiks arvab. Miks peakski, võitlus südamete eest on ammu kaotatud.

Nii saabumegi punkti, kus iga viimane kui eestlane on tegelane seriaalist „Kodu keset linna”, aga mitte kellelgi – absoluutselt mitte kellelgi – pole autoriteeti seda välja öelda.

Ka täna ei juhtu midagi, aga samas seisab ees veel neli aastat koomat, mille vältel senine strateegia ümber hinnata. Ja ärge saage must valesti aru! Rahvuslik heietamine ei ole mingi vastus angloameerika kultuuritarne monopolile, mis meist oma maailma kõrvaltegelased teinud on. Ma räägin hoopis millestki muust. Ma räägin imedest. Räägin žanrikinost, hullust Eesti ulmefilmist, tuhandeleheküljeliste romaanide tsüklist. Ning jah, kui tõesti muidu oma tahtmist ei saa, siis ka kultuuri üldstreigist, vaikusest otse-eetris, aastast ilma pildita, ilma muusikata. Juba ammu on aeg juhe seinast välja tõmmata sellel vaevu hingitseval kultuuril. Kasvõi seeläbi maailma jõudev kunstiteos püstitada, õigustada oma jätkuvat viibimist ajaloos, millele meil enam midagi lisada pole.
ENDE