ZA/UM Night Chat presents:

Mudlum et CK avec HH discutent de la morale et de l'éthique, épisode 1

CK: Kas eetikas on mingi positiivne kvaliteet? Ma teemat eriti ei jaga aga kaldun asja nägema nii: eetika on alati negatiivne thingy; millegi puudumine. Seda mõlemat pidi - ebaeetiline tegu on eetika puudumine, eetiline tegu on ebaeetika puudumine. Circular reasoning works because circular reasoning.

Umbes samasugune määratlematu kontsept on rumalus (tšekka ka: inimene mõtleb, Jumal naerab - juudi vanasõna). Eetikaga on keiss aga keerulisem, sest kui telg tarkus-rumalus pretendeerib ainult sotsiaalsele kontekstile, siis eetikas on mingi transtsendentaalne või igavikuline pretensioon.

Mudlum: Ma kohkusin alguses ära, et mis siis nüüd, kas haarata käsiraamatute järele. Aga siis mõtlesin et panen omast peast, nii nagu mina seda asja arvan olevat.

Eetika ei ole ebaeetika puudumine vaid ebaeetiline tegu on eetikast langemine või taganemine. Eetika on sedasorti kõrgem antus, mille kohta me kõik teame, kuidas asjad peaksid olema. Ka siis kui me selle vastu eksime. Ebaeetiliselt ei saa käituda inimene kellel eetika puudub. Siin nüüd igasugu filosoofiliste mõtiskluste koht, kas eetika on lihtsalt seaduste kogum, mis kultuurist tingitud. Üldiselt vist valitsev arvamus, et see on kultuuriülene - on asju, mis on igal ajal ja igas kultuuris taunitavad - üks neist on sõbra reetmine (olgu see reetmine siis millisel kujul tahes - tapmisest petmiseni). Kokkuvõtvalt on eetika mu jaoks käitumine oma südame järgi (mitte riigi, kogukonna, sugukonna tavade-reeglite järgi). Ja sellest hälbimine on see, kui ma teen teadvalt asju, mis pole õiged.

Ma väga loodan et see ei jää siin ignorantide kahekõneks vaid keegi annab veel oma panuse. Vastasel juhul paluksin ka pealkirjaks ignorantide kahekõne.

CK: Milline on eetika ja tarkuse suhe?

Mudlum: Ma ei näe neil mingit erilist suhet. Muidugi, kui sa oled nõrgamõistuslik, siis sa asud väljaspool eetikat. Ja kui sa oled ülearu tark, siis sa võid omaenda targutustesse ära uppuda, hakates vaagima asju ikka nii ja naa ja võib-olla ka leidma üliosavaid õigustusi oma ebaeetilistele tegudele. Eks see muidugi kipub taanduma sinnakanti, et kas eetos on meile antud kuskilt immanentsusest või on see ühiskondlik kokkulepe, milleta inimkond toimida ei saaks.

CK: Tuleksin selle rumaluse teema juurde veel tagasi aga esmalt - Sinu esimeses vastuses oli vasturääkivusi. Kõige olulisem neist: "Eetika on sedasorti kõrgem antus, mille kohta me kõik teame, kuidas asjad peaksid olema" /.../ "Ebaeetiliselt ei saa käituda inimene kellel eetika puudub." Äkki selgitaksid lähemalt?

Mudlum: Noh, seesama nõrgamõistuslik, ehk mõistuseta olend, tema oleks selleks näiteks. (Nihilist peaks algselt olema suht eetikavaba tüüp, sest kui maailmal pole väärtust, siis ei saa esineda ka hea ja halva, õige ja vale kategooriaid). Eetika võib olla ka kehtivate eetikanormidega vastuolus (vargaeetika jms.) Kas me neid alaliike hakkame lahkama? Seda ma pidasingi silmas, et eetiline käitumine on vastavuses sinu (konkreetse üksikisiku) tõekspidamistega. Revolutsionääri eetika on kindlasti teistsugune kui kodanlase oma (kuigi ka kodanlane võib-olla revolutsionäär ja varas ja nii edasi). Ma kunagi tahaks seda kodanlase juttu põhjalikumalt rääkida, aga see üks teine kord saab olema.

Aga on mingid põhiasjad, mis on ühesugused nii inimsööjast metslasel kui keskaegsel talupojal kui kaasaegsel luuseril - kas me nimetame seda absoluutseks eetikaks või kuidagi teisiti, aga nad on olemas.

Al Capone

CK: Oletame, et meil on kuri ärikas, kellel pole probleem oma sõpru ja keda iganes maha müüa, teiste õnnetustelt otseselt teenida jne. Esimesed korrad oli küll natuke raske aga mida aeg edasi, seda treenitumaks südametunnistus sai ja enam ei valmista miski hingepiina. Kas muutus ärimees või eetika?

Mudlum: No ma arvan et ta tegelikult teab väga hästi, et ta teeb valesti, aga ta ei hooli sellest. (Ka on äärmiselt tõenäoline, et see, kelle ta maha lõi, ei olnud tegelikult tema sõber klassikalises mõistes). Kas Hitler ilmaasjata punkris mürki võttis. Iga sigadustega üle piiri läinud tüüp muutub kättemaksu suhtes paranoiliseks, olgu neil võim kuisuur tahes. Süü ja karistus ja karistust nad ei taha.

Teine asi on see vabadus, mis meile on antud. Samahästi kui ma võin rollimängus valida oma karakteriks lolli, julma ja turske tüübi, kes vehib malakaga, selmet valida õilis paladiin, samahästi võin ma ka elus valida, kas ma olen kuri või hea.

Siit lähevad juba väga peened psühholoogilised eritlused - kas ma ikka tegelikult saan valida? Põhiasjades? Mõnel ei kuku kohe kuidagi välja olla küüniline ja keerata käkki isegi kui ta vaimus seda sooviks. Tema eetos ei lase tal seda teha. Kurjal mafioosol pole tagasiteed - tema peab, sest muidu kaotab ta võimu ja järgneb karistus ja kättemaks.

Ei saa mainimata jätta ka nii tavalist asja nagu motiivide konflikt. Kui sulle meeldib su sõbra naine, kumb on siis tugevam, kas sinu austus sõbra vastu või armastus naise vastu?

CK: Kui eetika on ainult iga inimese sisemine teema, siis mis on selle funktsioon?

Mudlum: Iga inimese sisemine teema muutub selleläbi üldiseks, et inimene ei ela üksi. Kui oleks üks inimene, siis oleks üsna ükskõik, mis ta asjadest arvab või kuidas käitub. Paratamatult lõdvemate sotsiaalsete sidemetega ühiskondades (nagu käesolev) muutub ka eetos kõvasti logedamaks. Rangelt hierarhilised või rituaalsed ühiskonnad - neis on märksa raskem vastuvoolu minna. Eetika pole seesama mis moraal - levinud mõisteseletuse järgi on eetika inimese südametunnistus, iseendaga kooskõlas olemine ja moraal ühiskondlik kõlblusõpetus.

On täiesti võimalik olla Lawful Evil.

Kuulasin ka veidi maad ja lisan siia ühe väga huvitava mõtteavalduse, mis ei pärine minu peast:

Cromwelli pea

"Arvan et eetika on meie enda loodud mõistekogum (nii nagu me loome endale ka Jumala) ja on mõnevõrra ajas muutuv (ja erinevates kultuurides), kuningas Charles II ajal oli igati eetiline kaevata Cromwelli keha hauast välja ja panna tema pea roika otsas müüri peale välja, sellest on möödas umbes 350 aastat, nüüd me enam nii ei teeks. Seal on huvitav detail, väideti, Cromwell olevat kuningate kehad haudades ümber tõstnud ja selles hauas oli hoopis Charlesi isa laip kelle pea siis poeg (ise teadmata) laskis roika otsa panna. Aga Cromwelli kaplan ütleb et Cromwell poleks midagi sellist teinud (oli eetiline mees!)

Aga ma tahtsin öelda et universaalset eetikat pole ilmselt olemas, kuid mingid normid, ma nimetaks neid geneetilisteks (et me üksteist imaasjata ei tapaks jne) on edasi kandunud darvinistlikul printsiibil, st. nad on lihtsalt kasulikud, või siis - mittekahjulikud inimese kui liigi kestmisele.

Kuna me oleme mõtlevad olendid siis me oleme igasuguseid asju välja mõelnud, osalt selleks et ajule tööd anda ja teisalt selleks et luua jah mingeid norme kuidas käituda et ühiskond ikka koos püsiks, ja eetika käib sinna hulka.

Ärimees kes teisi petab ei loo iseendast mingit eetilist normi, ta läheb vastuollu ühiskonna enda eksisteerimise sisemiste normidega, ühiskond mis talub suvalise tüübi suvalist pettust on kahtlemata lagunev ühiskond, meenutab ehk 90-ndate alguse Venemaad."

Ma ise olen vist rohkem selle seisukoha poolt et on olemas mingid absoluutsed väärtused, mille vastu minemine on igas ühiskonnas jäledus. Nagu reetmine, pühaduse rüvetamine jms. See, mida üks või teine ühiskond reetmise või rüvetamisena tunnetab on muidugi ajas muutuv. (Cromwelli või Vale-Cromwelli pea teiba otsa ajamine käib pühaduserüvetamise alla ja ma usun et sedasorti asju praktiseeritakse mõnes maanurgas ka tänapäev.) Ka on mul jumala suhtes selline arvamine, et ta on sesmõttes täiesti olemas, et kuna ta on välja mõeldud kõigis kultuurides ja tema olemuslikkus ja temasse uskumine või mitteuskumine mõjutab meid tahes või tahtmata üdini. (See oli see miks liigkasuvõtmine on nii paha, et inimene hakkas kasutama teenimiseks jumala antust, aega. Liigkasuvõtjat peetakse ju senimaani pahe ülimaks kehastuseks, kuigi keegi ei mõtle, miks see nii on.) Ma ei oska oma mõtet kuidagi paremini selgitada, kui et minu meelst on olemas ka lohed ja härjapõlvlased, iga lapski teab, kuidas nad välja näevad - ei ole mingit vahet selle vahel mis on "tegelikult", vaimus olevad asjad on sama tegelikud. Siitsamast ka see, et kui poleks tunnetavat subjekti, lakkaks ka maailm olemast.

CK: "Arvan et eetika on meie enda loodud mõistekogum (nii nagu me loome endale ka Jumala) ja on mõnevõrra ajas muutuv (ja erinevates kultuurides)"

Jumala osas öeldi mingil hetkel, et see on meie enda loodud mõistekogum; hea et omal ajal välja mõeldi aga visake see sitt nüüd peast välja y'all. Kas on eetiline eetikasse samamoodi suhtuda?

Mudlum: Eetika maha jätta nagu joomine ja suitsetamine? Võib-olla peab seda Nietzsche Zarathustra-raamatut lugema, et vaadata mismoodi see üliinimene vanade moraalidogmade asemele uusi loob.

Ma pole seda ise lugenud.

Aga tsitaat veebiarvarustest:

Kolmas võimalik väärtuste puudumine on moraalne nihilism, mida iseloomustab eetiliste väärtuste kadumine. Sel juhul tõstetakse absoluut-väärtusteks egoistlikud taotlused, nagu kasum ärielus või oma rühma võim poliitikas. Seejuures ei tehta vahendite valikul mingeid moraalseid takistusi, vaid “eesmärk pühitseb abinõu”. Tegevuse kriteeriumiks on egoistlik utilitaristlik kasuarvestus – alternatiivsetest tegevustest valitakse see, mis annab suurima kasu. Siin nähakse eetikas, sotsiaalses õigluses ja voorustes vaid kahjulikke häirivaid tegureid, mis takistavad omakasu maksimumini viimist. (I.Niiniluoto)

See 'tark mees taskus' paadunud darvinistina tahab kõike seletada liigi säilimiseks vajalike kohastumustega. Mu meelest see on natuke nõrk. Liik säiliks poole paremana, kui me oma humaansust veidi koomale tõmbaksime ja laseksime nõrkadel, haigetel ja imelikkudel välja surra. Kujutlege vaid inimrassi - kus kõik oleksid tugevad nagu Rambod. Mis eetikasse puutub - siis geneetilised manipuleerimised saavad olema kindlasti lähituleviku tõsiasjaks ja pole kaugel päev, kus meil on kaks rassi - üks parandatud tõutunnustega, läikiva karvaga, nägusad, arukad ja teine selline nirum ja armetum, kärnas ja kõõmane. Vt ka saadet "Totaalne muutumine" ja eetiline geneetika (geneetiline eetika?) ja sajad teised veebilehed.

Siit ka jätkuposti idee - esteetika ja eetika sidemetest.

Vaatasin ka ettepoole, kus kõne all oli tarkuse ja eetika seos. See on vist sellise filosoofiakoolkonna teema nagu vooruse eetika (Aristotelese oma), kus inimese peab ennast kogu aeg paremaks püüdma 'upgreidida' Vt ka kardinaalvoorused.

Vooruseetika kohta väidetakse, et see pole universaalne, seda ei saavat laiendada kõigile kultuuridele, kuna me ei saa otsustada, mis on teistele hea ja õige. Vooruseetikas ei hinnata tegu vaid seda, kas inimene mõtles õigesti, olgu tagajärg mihuke tahes.

Nii. Lootusrikkalt on see tekstike draftis rippunud pea nädala, ei ole sõna sekka teised laisad löönud. Aga igaksjuhuks... mõttearendusteks.... jatkuuu....Väga oleksin huvitatud uuspuritanismi, uusmoralismi ilmingute märkamisest meie keskel, mida on paraku palju. Põlissoomlastest lihasööjate diskrimineeriateni.

CK: Tavai hakkame kommi tegema ja spiid garaaži kuulama siis on pohh eetika ja kultuur!!!!

HH: Nonii, mulle tehti ettepanek puuderdatud parukas pähe tõmmata ja sellele arutelule siin veidi skolastilist touchi lisada. Kõigepealt, Mudlumil on õigus, kui ta ütleb, et moraal ja eetika ei ole üks ja seesama. Aga vaataks need definitsioonid siiski korraks üle. Moraal ehk kõlblus on käitumiskoodeks, arusaam sellest, milline on õige ja vale käitumisviis, hea ja halb. Seda sõna võib kasutada deskriptiivses või normatiivses tähenduses. Deskriptiivses tähenduses on moraal ette kirjutatud ühiskonna poolt või mingi grupi või religiooni vms poolt või siis on tegemist inimese sisemise moraalitundega, isikliku arusaama või sisehäälega, mis ütleb talle näiteks, et ei ole ilus maaslamajat lüüa. Normatiivses tähenduses on moraal üldkehtiv käitumiskoodeks, millele võiksid teatud tingimuste olemasolu korral kirjutada alla kõik ratsionaalsed olendid. Eetika ehk moraalifilosoofia on filosoofia haru, mis (ta-daa!) tegeleb moraaliküsimustega, st õiget ja valet käitumist puudutavate arusaamade põhjendamise, kaitsmise, süstematiseerimise, teistele soovitamise ja muu seesugusega. Kui me räägime Aristotelese, Kanti vms eetikast, peame silmas nende mõtlejate moraalifilosoofilist teooriat; kui me räägime nt Kanti moraalsusest, siis tahame teada, kas ta ikka oli hea inimene (oli küll). Ühesõnaga, ma tahan öelda seda, et kui meie eesmärk on siin justkui üldfilosoofiliselt vestelda, oleks õigem rääkida moraalsetest ja ebamoraalsetest tegudest (või ka amoraalsetest, mis on veel omaette asi ja mis ei tähenda sugugi kombelõtvust) kui eetilistest ja ebaeetilistest. (Mingis muus kontekstis, näiteks kutse-eetikast rääkides, on muidugi ka jutt ebaeetilisest toimimisest täiesti omal kohal. Siin tasub tähele panna, et ebaeetiline tegu ei pruugi tingimata olla ebamoraalne.) (Diskleimer: mõned filosoofid kasutavad ka sõnu "moraalne" ja "eetiline" enam-vähem sünonüümsena; Peter Singer vist kuulub nende hulka, kui ma väga mööda ei pane. Aga mulle tundub, et see eristus on siiski mõttekas ja tuleb selgusele kasuks.)

Caspar David Friedrich, Die Winterreise

Kui minna nüüd päris algusse tagasi, selle küsimuse juurde, et kas eetikas on üldse mingi positiivne kvaliteet või on tegemist millegi läbinisti negatiivsega, siis mulle tundub, et see osutatud tsirkulaarsus on puhtalt keelega mängimine. Võta suvaline vastandmõistete paar ja sa saad täpselt samasuguse circulus vitiosuse. Eetika, nii nagu mina seda mõistan, on umbes kõige positiivsem asi üldse: küsimus on selles, mis on headus. See küsimus puudutab tervet inimese määratlust, olemise mõtet ja kõike muud, millel siin maailmas mingit kaalu on. Tähendab, üks endast lugupidav moraalifilosoof alustab sellest, et paneb paika kõige kõrgemad väärtused (st mis on tingimusteta hea), ja hakkab siis sealt tagurpidi alla tulema. Selline eetika, mis alustab käibetõdedest ja intuitsioonidest ning püüab neid kuidagi filosoofiliselt põhjendada ja ühte koherentsesse süsteemi toppida, ei vääri tegelikult filosoofia nime. See on lihtsalt status quo ja käibivate arusaamade õigustamine. Praktiline filosoofia peaks olema õõnestav tegevus (siinkohal on akadeemiliselt korrektne viidata: vt J. Rachels, "Moral Philosophy as a Subversive Activity", kuigi seda teksti vist eriti kuskilt saada ei ole, minu käest ka mitte, sest ma olen need paljundatud lehed ammu kuskile ära kaotanud). Et ei ole mingit sellist asja, et jõuad oma ülimate väärtuste juurest arutluskäigu teel mingite ebasoovitavate tulemusteni ja mõtled: "Oops, time to reconsider the values!" Sest get this - sul võib olla mingeid intuitsioone ja arusaamu (mis pärinevad näiteks kodusest kasvatusest või sellest ühiskonnast, mis meie ümber on), mille läbikatsumisel selgub, et need tegelikult ikka väga ei päde. Näiteks Kanti eetikat on palju kritiseeritud selle eest, et see viib mõningate ebaintuitiivsete järeldusteni ja on seetõttu ebainimlik, külm ja kalk. Siin tulebki mängu see, et mida me peame silmas inimlikkuse all: mida tähendab olla inimene? Kant vastaks oma kritiseerijatele ilmselt, et kui need süüdistavad tema filosoofiat ebainimlikkuses, pole nad lihtsalt mitte ühestki sõnast aru saanud, mida ta kunagi kirjutanud on, ning et pole kedagi, kes inimsust ja inimlikkust temast kõrgemalt hindaks. Nietzsche filosoofia on Kanti omale paljuski vastandlik, "teispool head ja kurja", eks ole, ja N. räägib "kõigi väärtuste ümberväärtustamisest", aga väärtused jäävad ikkagi alles, lihtsalt "headus" - see, mille poole on mõttekas püüelda - omandab teise tähenduse, ei hõlma enam kaastundlikkust, vagadust vms. Tähendab, nii K. kui ka N. paluvad (või siis "paluvad", kes kuidas) lugejal suhtuda kriitiliselt oma senistesse eelarvamustesse selle kohta, mis on õige ja hea ja inimlik. Selles peitub minu arvates suures osas kogu filosoofilise ettevõtmise mõte. Kui küsimus on isikliku filosoofilise maailmapildi valikus või kujundamises, tuleks otsustada pigem selle alusel, milline filosoofia "algab" õigetest eeldustest, kui selle alusel, milline viib välja sinu jaoks mugavate lõppjäreldusteni.

Sai nüüd päris pikk jutt. Ma ei tea, kas ma mingitele küsimustele üldse vastasin, aga olgu ta praegu nii.

Mudlum: Ma arvan et hoiame selle jutu siin hapukurgihooajaks, las laagerdab seni. Aga tõsiselt rääkides ma ootaksin suusabokside viisi küsimusi.

Jatkuu...