Tuesday, May 31, 2011

Kus oled Sina kui sõda algab?

  
Sõda. Sõda. Sõda. (Loeme veelkord: sõda). Leegitsev sõda. Atrofeerunud sõda.

Kõigepealt banaalsed faktid jalust ära, et saaks pihta hakata:
1. Siinkandis pole möödunud sajandit sõjata.
2. Ega inimesed 1939 kevadel Pariisis oleks ka uskund, et kohe on tankid tänaval
3. Maailma jõujooned kisendavad korrektuuride järele. Niisiis ma küll ei tea, kas ma olen 27 kui sõda algab või 47 aga usun, et kui Jumal tervist annab, näen ma selle ära.

Kui Sa oled käinud sõjaväes, oskad Sa (ettekujutusvõimest sõltuvalt) päris asja endale silme ette manada. Sõjas oled nagu koer liikluses. Mitte sittagi aru ei saa. Mingid asjad käivad jube kiirelt. Pidevalt on õhus surm. Midagi lendab jubeda, uskumatult õela vilinaga. Arvatavasti on selle peale kirjutatud “Death from Above” või “Säh fašist”. Kuhu lendas? Kuh..

(Õhus on mingeid kilde, peamiselt betooni ja muud sodi, mis läheb rõvedalt silma ja kõrva aga ei tapa)

Koer on ikka keset tänavat, neli rida kummagisse suunda. Ja persse see kuradi lööklaine pärast plahvatust, mida vittu see Su kõrvadega teeb! Issand kuradi Jumal palun ärge tehke seda

Kuskilt avatakse tuli aga isegi Iraagis käinud palgasõduril on raske aru saada, kust. Sina situd lihtsalt ennast täis. Varjud (omaarust varjud; pange tähele - here comes the stupid move) kuskile auto taha ja siis vaatad, et oled kolmest küljest ikkagi avatud ja kuhugile üle lageda platsi joosta ei saa.

Oled kolmest küljest ikkagi avatud ja kuhugile üle lageda platsi joosta ei saa.

Aga kust lasti?
Nonii, mismoodi see siis edasi käib? Kas Sa tunned mõnusat sooja jutti läbi pea purskamas nagu Francis Macomber? Kas Sa näed enda poole lendamas musta täppi, mis muutub üha suuremaks nagu Remarque’i “Aeg antud elada’s..”?

Sõda Sakala tänaval, NO99 ees.

Ma arvan, et õide puhkeval sõjal on oma kevadine romantika. Uljus, “what the hell poisid”, natuke patriotismi. Nii korraks. Aga ma ei oska ette kujutada, millal see läheb selleks stseeniks teatrimaja ees (mõtlen siis isiklikus plaanis, et millal üle läheb).

Take it like a man
 

As Uncaring as the Universe Itself

  
It is not my creed to see suffering "where there is suffering". Are the poor in need? Are most of us poor? Do we discriminate? Are we racist? Do we cause suffering in people of different nationality, people of opposite sex? Do we cause suffering unto ourselves? Does the rich man suffer from his wealth, or the modern man from his times? Is this a bad time to be alive? Has every time been as such, is history a failure? Has it always been a burden to be a man, a woman, a burden to be human? Does it cause anxiety to be alive? Is it hideous? Is it hideous to be alive as an animal, as a plant? A mineral even. Is the Earth a failure? Is the Cosmos a failure? Would a pulsar share the sentiment?

Indeed. It is in fact essential for my system of belief to see suffering even where there is none. And furthermore – to see suffering everywhere. When it comes to suffering, to be moral is to be fanatic. My kind strives to map out the entire extent of suffering, down to the subatomic. Were I to take the opposite approach – were I an optimist, were I on the right – I would risk the possibility of misinterpreting suffering as well-being. Yet as I am – on the left – all I risk is seeing suffering where there is none. A mistake akin to seeing beauty in the utterly plain. One can not be held accountable for such a mistake, instead, he or she should be congratulated for it. It has become in his or her capacity to draw virtue from where there was previously none to be had.

What then, is the virtue in suffering? There is no virtue in suffering, other than the compassion it necessitates – without suffering, there would be no compassion, without compassion, suffering would be meaningless. And along with it, a world that is mostly or even entirely comprised of it.

Only the broadest definition of suffering – even onto the absurd – can increase compassion to its greatest possible degree. This is the very heart of leftist strategy: the harnessing of entropy to its boiling point, an uncaring world that is turned against itself by human beings. And it holds true, until even the smallest amount of suffering can be said to exist. Until then, it will be the only positive by-product of atoms a truly fervent leftist should admit – an active compassion that seeks to right everything. To stuart in a world that would seem entirely alien to us. A world where an existence that negates suffering has negated compassion, giving way to a need, and thus the possibility of new and untold virtues.

There is no science of suffering. It is futile to argue for or against its simple majority. Whether one is left or right is not decided by sociology or statistics, it is a matter of belief: the right sees the world as a place of well-being, wherein the moral obligation of man is to carouse; the left as a place of suffering wherein man's imperative is to end that suffering.

Herein lies the metaphysical aspect of leftism that so often goes misconstrued by its critics and doubtful proponents alike. Left political thought is a direct continuation of Christianity and Buddhism – previous great religions of suffering. It is, at base metaphysical level, a religion, and as such it can and indeed should display varying degrees of intolerance towards its opponents. Such opponents would propose a multitude of arguments – scientific, economic, historic; and indeed also spiritual, humanitarian, and even democratic – against the single monolithic conviction that the material universe is a place of suffering, and it is not only possible, or even feasible, but indeed practicable to end that suffering. From this perspective, any and all opposition must be prosecuted on account of either crime: of being willfully blind to the fact of suffering, or willfully inert at ending it. Either way, such a person would be found guilty of being incompassionate. A crime, which in the leftist's eyes, is capital. Its perpetrator – as uncaring as the universe itself.

Thursday, May 26, 2011

Ägedad tüdrukud! vol 1

  
Ägedad tüdrukud! On neid, kes ronivad sinuga mööda kuurikatuseid ringi ja mängivad luurekat, ronides agaralt kibuvitsapõõsaste taha peitu. On neid, kes istuvad väravatel ja kõõluvad, lühikese seeliku alt paistmas väiksed mustad põlved. On neid, kes jätavad kriidid asfaldile laokile, kui koridori hämar-jahedusse peitu tormavad. On neid, kes lubavad sul koolipingis enda pealt maha kirjutada, kuid ei räägi sinuga sõnagi. On neid, kes kirjutavad sinuga manifeste, peavad kõnesid. On neid, kes tapavad tsaari ja õhivad hooneid.

Otsustasin mulle teekonnal läbi wiki (voyagez! voyagez!) silma hakanud ägedad tüdrukud suurema valge ette tirida, sest ega pole vist vaja selgitamagi hakata - nad on seda väärt. Kui ajaloo ägetüdrukuid lähemalt vaadata, ilmneb õige pea nende kvalitatiivne ühisosa. Ideoloogilises plaanis troonivad marxism ja feminism, ajateljel läinud sajandi algus ning karakteristikas uljus, julgus, revolvrid ja revolutsioon. Tuleb tunnistada, et see kirjeldab üsnagi ka mu enda subjektiivset lemmikmaailma.

Muidugi ei ole siia nimistusse ära mahtunud kõik ägedad tüdrukud. Selles volüümis jäävad kajastamata näiteks partei cultura liikmed - kunstnikud, kirjanikud, muusikud. Ning kui tekib küsimus Simone de Beauvoiri ja Rosa Luxemburgi kohta, siis - unfortunately, they lack in hipster cred. Te juba teate neid.

Kui palju aga olete te kuulnud Clara Zetkinist? Jah, midagi saksa feminismuse ja esimese naistepäeva korraldamisega. Kuid vaevalt rohkem kui Luxemburgist, kelle wikiartikkel (mille järgi me tänasel päeval asjade tähtsust mõõdame) on kolm korda pikem.

Clara on jäänud teenimatult Rosa punavarju, kuigi tema näol oli kindlalt tegemist ühe oma aja liidertüdrukuga Euroopas. Mõningase ebapopulaarsuse põhjusteks võib ilmselt lugeda tugevat keskendumist naisküsimusele ning vihast radikaalsust, mis eriti kompromissidele alluda ei tahtnud.

Oh god, the naisküsimus. Juba tollal lõhnas see menstruaalvere ja paha tuju järgi, olles marginaliseerunud "tüdrukute teemaks". Nüüd, sada aastat hiljem, troonib see lihtsasisulistes naisterubriikides kõrvuti fitnessi ja tootereklaamiga - ikka veel on piinlik. Näib, nagu oleks see mingi müütiline naistekatk, mis kogu sugupoolt parteide naiskogudesse astuma sunnib, rääkimata sel teemal sõnavõtmisest. Nagu ainus, millest tüdrukud rääkida oskaksid (lisaks pediküürile ja seksinippidele, muidugi), oleks feminismus?

1857-1933
Umbes samasuguste küsimuste ja kahtlustega võtsid Clara vastu ka tema sotsialistidest võitluskaaslased. Šovinistlikumad arvasid, et armsama aktiivsus lõppegu seal, kus algab soe toit laual - liberaalsemad leidsid, et selle teemaga võiks revolutsioonini oodata. Ka Lenin pöördus internatsionaalil diplomaatilise viisakusega Clara poole, tundes muret selle üle, et naised esmajoones ikka aina feminismusest räägivad. Aga kuhu jääb revolutsioon?
Kuid Clara polnud tüdruk, kel oleks olnud lihtne suud kinni lüüa. Ta vastas Vladimir Iljitšile, et kõik teed viivad Rooma, ka see: marxistlik-feministlik diskursus on lihtsalt võimalus jätkata sealt, kus Engels pooleli jäi - süübida sügavamalt perekonna ja ühiskonnakorra vahelistesse seostesse.

Just perekonnaküsimusele keskendus Zetkin siis, kui ta sotsdemmide naisteajalehe Die Gleichheit toimetajaks sai. Minnes sinna veendumusega, et perekond on repressiivorgan, pidi ta ajapikku siiski oma vaateid pehmendama, et lugejatele meelepärasem olla (võimalik, et tegu oli ta ainsa kompromissiga üldse) - selgus, et tegemist polnudki tehasetüdrukute ajalehega, vaid lugejaskonda kuulusid peamiselt poliitikute kodused naised. Nii hakkas Zetkin nägema perekonnas aina enam ja enam moraalüksust - ta kutsus emasid üles kasvatama oma poegadest-tütardest sotsialiste ning kodust ideoloogilist lippu alati kõrgel, üle kõige lehvimas hoidma.

Samal ajal viis sõjaõhkkond maailmaareenil vastuoludeni parteis ning seltskond radikaale, nende seas lisaks Zetkinile nt Luxemburg ja Liebknecht, pidid kolima ümber põrandaalusesse Spartakusbundi. Lisaks sellele organiseeris Clara feministade sõjavastast kampaaniat, kuid ei pidanud sõjasüüdlaseks mitte meeste agressiivsust, vaid kapitalistlikku imperialismi ja kasvavat natsionalismi. Muide, oma intern-südamega valis ta esimeseks armastuseks vene revolutsionääri, kes passita eksiilis elas ning hiljem tuberkuloosi suri.

Aga eelpool mainitud intsidendid ei olnud ta ainsad lahkhelid näiliste kaasvõitlejatega - ka tüdrukuid valis Clara Zetkin suurima hoolega. Ta jagas feministad kolme valdkonda: "ülev kümme tuhat", kelle eesmärgiks oli rabada endale kaduv feodaalpärand, "pursuifeministad", kes vajasid õigusi selleks, et majanduskriiside ajal paremini toime tulla, ning "proletüdrukud", kelle laiem missioon oli muidugi teadagi-mis. Feodaal- ja pursuifeministasid keeldus ta kindlameelselt kampa võtmast. Tema argument, et kodanlusel ei saa töölisklassiga ealeski ühiseid huvisid olema, ei murdunud isegi siis, kui mängu tuli ühine hoogtöö valimisõiguse jaoks.
Kuid sotsdemmide transformatsioon reformistlikuks parteiks leidis kajastust ka naisliikmete seas - isegi proletüdrukute aed polnud enam üleni roosiline. Zetkin süüdistas oma partei "uue generatsiooni feministe" väheses revolutsioonilisuses - nüüd oli temal aeg küsida, kuhu jääb heaolu ja eeskoste kõrval laiem sotsiaalne muutus. 

Radikaalsusest hoolimata teda siiski armastati - või nii võiks järeldada sellest, et rahvas valis ta ka 75-aastaselt Reichstagi, ning hiljem jäädvustas SDV ta kümnele margale (kuigi ei saa öelda, et ta Stalinile liialt meeldinud oleks).

1872-1952
Alates kahekümnenda sajandi algusest võis aeg-ajalt Luxemburgi, Liebknechti ja Zetkini seltskonnas märgata kedagi noort venelannat, Alexandra Kollontaid. Neiu oli tulnud Zürichisse poliitökonoomiat õppima, jättes selle pärast maha nii oma armastatud poika ja poja, kui ka vanemad, kes ei ülikooli ega vaest inseneritudengit neiule sobivaks pidanud.
Sellise julge otsuse taga oli juba lapsepõlvest pärit huvi ajaloo ja poliitika vastu - väike Šura eelistas ikka ronida pigem isa (kes oli tegelikult ukrainlane) sülle maailmaasju arutama, kui kuulata ema (kes oli tegelikult soomlane) lõputuid moraaliloenguid. Hoolimata sellest jäi emapoolne päritolu talle lähedaseks - ta viibis palju vanaisa juures Kuusas ning saavutas hiljem soome eksperdi maine, kirjutades sealse töölisklassi tingimustest raamatu.
Ka poega ootama jäädes täitis ta vaba aega huvile vastavalt - tutvus marxistliku diskursusega ning (ilu)kirjutas, mis on üsnagi stiilne valik.

Euroopa-tuuridelt tagasi jõudes kohtus Alexandra Leniniga ning võttis tööliste poolel osa verisest pühapäevast. Astus menševike sekka, seejärel bolševikesse. Ning pärast oktoobrirevolutsiooni, tadadadadada - esimene naisminister maailmas - rahvakomissar sotsiaalvaldkonnas!

Alexandra ei kavatsenud oma ministriportfelli käed rüpes, jalad laual kanda, vaid hakkas uue ühiskonna ehitamisega aktiivselt pihta. Juba mõnda aega oli temagi naisküsimuses kaasa rääkinud, kuigi jutud käivad, et Alexandra huvi sai alguse hoopis põlgusest - väikekodanliku feminismi vastu. See põlgus on ehk kõige tabavamalt kokku võetud Rosa Luxemburgi sõnades, kes sõimas pursuifeministe "sotsiaalkeha parasiitide parasiitideks".

Käies mõnda aega vaadetelt Zetkini jälgedes, jõudis Kollontai peagi siiski oma nägemuseni (seksuaal)moraalist ja võrdsusest tulevikuühiskonnas. Ortodoksest marxismist kõndis ta küll mööda, kuid see-eest on mitmed kriitikud leidnud, et ta leevendas sellega marxistlikele teooriatele üht sagedamini ette heidetud "puudust" - jäika majanduslikku determinismi.

Kollontai ei uskunud naiivselt, et kommunismi terendades pareneb koheselt ka tüdrukute olukord. Majanduslikud tingimused ei olnud tema silmis ainsad faktorid, mis  sotsiaalse võrdsuse määravad. Ta seostas muutust tugevalt eetikaga - kommunism oli tema jaoks "inimloomuse" muutmine, teadvusenihe, ühiskond, mis toimib kõrgemal moraalil: "Uus eetika luuakse uue majanduse poolt, kuid me ei loo uut majandust ilma uue eetikata."

See seisukoht lõi tugevama lingi ka feminismi ja kommunismi vahele. Ilmnes, et muutus moraalinormides on nii naisrevolutsiooni põhjus kui tagajärg, vastastikune abipakett - üks tekitab teist.

Senikehtinud tuumikpere (vt ka Martin Luiga menutrioloogiat "Ära ole idioot!") nägi ta varazetkinile sarnaselt repressiivorganina, mis oma antisotsiaalsuses ja eraldatuses kodanlikke väärtusi edasi kannab. Niisamuti tõi ta välja n-ö "leekivas armastuses" (radikaalsem tõlgendaja loeb: monogaamias) varitsevad ohud - see paarikese isolatsioon ühiskonnast, millest annab tunnistust kasvõi väljend "jagub silmi ainult teineteisele", oli tema psühholoogisilmale kompensatsioon kapitalismi hoolimatusest. Tuleviku-utoopias asendub armusosin "all for the loved one" ühishüüdega "all for the collective!".

Siiski tuleb hoiatada, et Alexandra Kollontaile pole mõtet oma peas riputada külge silte "polügaamia" ja "seksuaalne ohjeldamatus". Vastupidiselt levinud arvamusele pole ta väitnud isegi seda, et rahuldus peaks olema sama kiiresti kättesaadav kui "klaasitäis vett". See konkreetne valetsitaat pärineb ilmselt hoopis lausest, kus ta ütleb lihtsalt, et seksuaalsus on sama normaalne kui söömine, joomine ja magamine - nii et elevil hurraa-hõiseteks on veel vara.

Aga mis Alexandrale siis üldse meeldis? Mis oli tema positiivne programm? Ega midagi tuttuut siit tulegi - ikka vana hea kollektiivne lapsekasvatus.
Alustuseks rahustas Alexandra kõiki emasid üle terve maailma - keegi ei võta neilt nende lapsi ära. Isegi kurikuulsas "emainstinktis" ei näinud ta takistust, vaid vastupidi - Šura küsis, miks peab üks ema armastama vaid oma last, mitte aga ka teisi. Ühine lapsehoid elimineeriks valusa valiku "töö või laps", lubades nõnda tüdrukutel koosviibimistest ja pidudest osa võtta, tagandamata kedagi tagatuppa last hoidma. See teeks emadusest sotsiaalse, mitte individuaalse nähtuse - asetaks uute inimeste kasvatamise kogu ühiskonna õlgadele.

Selle kõige reaalelus rakendamiseks algatas Alexandra Kollontai Zhetnotdeli (neile kõigile meeldisid silplühendid), Naisjaoskonna, mille eesmärgiks oli anda kõigile tüdrukutele teada nende vastseist õigustest ning kaasata neid osalusse. Zhetnotdel lõi siin-seal ühismajandeid ning sel õnnestus isegi islamipiirkondades mõningast edu saavutada.

Kahjuks partei pealiinile see rohujuuretasandi värk väga peale ei läinud. Tsentralisatsiooni ja bürokratiseerimise tingimustes ujus Alexandra Kollontai pigem vastuvoolu. Aeg oli ta kõrvaldada ja pealadvik mõtles välja geniaalse plaani saata Alexandra esimeseks naissaadikuks - Norrasse! Ning sinna, lume ja külma kätte, hääbus ka tema visioon Nõukogude Liidust.

Stay tuned for more hot revolutionary chick action yo!

Saturday, May 21, 2011

Visandiraamat #08

  
Vaata segast! Ühel päeval millegi pärast arvas end suureks filosoofiks ja kirjutas häguse teksti mängureegli kategooriast. Mõnel teisel päeval jällegi kujutas ette, et ta on vististi hoopis suur videomängu disainer ning hakkas visandama keerulisi süsteemkompositsioone. Küllap kujutas sisimas ette, et on loomas mingeid enneolematult kauneid mänge. Võib-olla, et tihedamini kui mõnda teist kuube lubab peast soe vaimuhaige endal selga tõmmata kunstnikurüüd. Küll ta siis kukub aina kavandama tohutuid tahvelmaale ja installatsioone. Sõbrad vaatavad murelikult pealt kuidas mania grandiosast kahvatu täiesti vastutustundetult kirjeldab tulevasi teoseid. Need on oma teostusnõuetelt juba ammu ületanud kõik olemas olevad võimed ja võimalused. Ega see megalomaan olemine mingi kerge ei ole. Kuskile on vaja seda värki üles kirjutada, kuskile on vaja jooniseid teha, skeeme hauda, liste koostada. Selline tsentraliseeritud koht, et oleks hea jälgida nende kuhjumist. Et ikka suur tunduks, et massi oleks, et kirbusitt või kökimöki ei oleks. Kirbusitt ja kökimöki ei maksa väga olla.

See mäluabi, usaldusisik ja grimoire on visandiraamat. See on mul kaheksas. Esimese joone tõmbasin temasse 2009 aasta lõpus, nüüd sai ta täis. Jään sind igatsema, raamat!



 




Thursday, May 19, 2011

Üks kunstnik - Umm Khultum

Oum Kalsoum, Om Koultoum, Om Kalthoum, Oumme Kalsoum ja Umm Kolthoum

Täna tahan ma teile rääkida ühest meie maailma suurimast lauljast. Olen muusikas täitsa võhik ja ka kuulan seda üpris harva ( välja arvata ZA/UMi youtube eventsid ja Radio CK). Ühel hilishommikusel ajal aga võtsin kätte ja hakkasin juutuubist araabia muusikat otsima. Pärast mõnda magedat õliste nägudega mustasilmset magusat meeslauljat sattusin sellise pala otsa:

Olen üldiselt küll väga emotsionaalne, kuid mitte mingi vesistaja tüüp. Selle looga oli aga nõndamoodi, et iseendalegi häbiks ja hirmuks hakkasin lahinal nutma ja ei suutnud järgi jätta!

Püüdsin kuulata järgmist sama esitaja lugu - ja keerasin pärast mõnda hetke kinni - see oli minu nõrkadele närvidele liig. Mõtlesin - üks kahest - kas ma olen oma eelmises elus olnud araablane, või on tegemist millegi täiesti erakordsega. Teine variant osutus tõeseks , kuid mulle meeldiks mõelda, et ka esimene pole päris vale. Mäletan ühte üsnagi selgevärvilist unenägu, kus ma osutusin olevat mingi egiptuse vaarao järeltulija. Need kurjavaimu unenäod kahjuks ei lase ennast sõnastada, ainult nendest jääv emotsioon on võimas.

Siis tekkis minus suur kurbdus selle pärast, et maailmas on nii palju ilusat ja head, millest ma midagi ei tea. Vahest ei ole ka Zaumi lugejad kunagi kuulnud Umm Kulthumi laulu, seepärast ostsustasin selle võimaluse siia tekitada.

Martin Luiga arvas, et selline post saaks olema hea ja hariv, kuid väga vähese publikumenuga.

Mis mõttes vähese menuga? - pröökasin raevukalt vastu. See naine on maailma valitseja, hoiab meie väikesi hingi oma pihus, lehvitab rätikut ja tema majesteetlik inetu nägu laulab sellisest armastusest ja valust, millisest me isegi mõelda ei julge!

Eile öösel mõtlesin ka sellest, et mul on olnud õnn olla Haljand Udami Lähis-Ida kirjanduse loengu kuulaja, millise aine eksami sooritasin hindele cum laude! Kus on need teadmised nüüd? Olin endale pähe ajanud nimed ja aastaarvud, mis lahkusid kolbast rõõmsalt mitte hiljem kui kaks nädalat pärast sooritust. Kui ikka ei ole seda baasi, siis ei aita ka pealisehitus. Nõrk, nõrk on see meie kultuur! Istume siin, kiidame üksteise teoseid, pisike sekt ja väikesed sektandid.

Ja minu kaamelitega portselan - ega seegi pole tühja koha pealt tulnud. Ei ole midagi ilusamat kui kollane liiv, sinine taevas ja turbanites mehed kaamelitega. Nimelt kui Mudlum hakkas asjademüüjaks, siis soetas ta endale ka mõned imeilusad Arab man-idega vaasid, rumal eesti publik aga ei vaadanud siukeste poolegi - no mis asja on eestlasel kaameliga. Sestap jäid nad mulle kätte ja himukalt mõtlesin, et nüüd panen aluse omaenda araabia-temaatilisele kollektsioonile.

Mis on sellel seost Umm Khultumiga? Niipaljukest, et vaat kuidas ma sattusin araabia muusikat otsima ja et mul on kahju, et ma pole läbi lugenud Ehini tõlgitud Tuhandet ja ühte ööd ja et mu öökapil on praegu Udami tõlkes Annemarie Schimmeli raamat Islam.



Ja lõpetuseks, mu sõbrad, vaadake, kuidas maetakse kunstnikku - nagu maailma kuningat!!!

Tuesday, May 17, 2011

ML I isiknäitus: online-reprod




COHABITATION
  

OVERMANNING I


OVERMANNING II


LOOM I


LOOM II


LOCAL MAN


---


 AWAKENING


CAT ON A CHAIR


MULLET


IMMANUEL

Nii. Aitäh kõigile, kes ennast kohale viitsisid vedada. Ma loen ettevõtmist massiivseks õnnestumiseks (üle poole töödest leidis endale uue omaniku ning ilmnes ka isikuid, keda ma varem näinud ei olnud), samuti saan ma ainult kiita katust, ruume ning abilisi isikuid. Originaalpäeval oli veel eriti kõva, kordusel olid kõik veitse väsinud. Minust oleks ilmsesti kõva umbes suveks järgmine kokku funksida.
Siin on hetkel üks töö üle - b-pool nii-öelda - ja kaks on puudu, tehnilistel põhjustel, mingiaeg saab olema. Re-produktsioonid erinevad mõnevõrra tegelikest töödest. Pildile vajutades tuleb kohati üles veitse suurem ning selgem versioon.
Et, enjoy.

Friday, May 13, 2011

Ultramelanhool: «FANTASTIKA»


Alors! Oleme formatsiooni sisse võtnud. Meie read on vankumatud, meel murdmatu, on vaprad lapsed ajaloole lemmikud. Trummidel on Andrus Avarand, Lembit Jürgenson is the party boy; meil on Tõnis Veelmaa süntesaatori taga, Martin Harak kitarril, Meelis Niine bassil ja Robert Kurvitz kirjutab kuradi luuletusi. Aleksander Rostov teeb igast viimasest kui loost üüratu maali! Kokku oleme ansambel "Ultramelanhool" ning jah, me oleme alustanud tööd oma kolmanda stuudioalbumiga! Ultramelanhooli kolmas kannab projektinime «Fantastika» ja räägib vaprusest. Peamiselt vaprusest. Aga ka ajaloost, kõikevõitvast kujutlusvõimest ja headusest, mis hävitab, kui tema manitsusi kuulda ei võeta. See saab olema üks paras diskolitter, see album. Kõva küte / hullult annab / õiglus võitku või maailm hävigu! See tuleb välja siis, kui see valmis on.

"A prolonged peace tends to make prevalent a merely commercial spirit, and along with it base selfishness, cowardice, and softness"
- Immanuel Kant

PS. Raadiohitt or die! Kui me sellelt albumilt raadiohitti ei saa, siis me läheme laiali.
PPS. Holy holy holy is the lord of hosts and alla the earth is filled with his glory.



LÄHEDUSEVAJADUS

kas mulle tundus just
või nägin ma
siit üksindusest välja?
kas mulle tundus just
või nägin ma
su seeliku alla?

sa vajud suurelt valgelt taustalt välja
ereroosa varjuna
sa paned lehed puudel, sõrmed suudel
sõrmed suudel karjuma

ma palun puuduta mind
oma jaapani mõõgaga

lähedus, lähedusevajadus
lapsepõlvemälestus
kirsipuud ja hirm



RATSAVÄEMANÖÖVRID

aastasada möödus
ja me trampisime ta
oma kapjade alla
nagu tiivulised
husaarid

teie ajalugu
teie aastad
meie ratsaväemanöövrid

pidu läbi saalid
põlevad, bojaarid
neljaks kistud, taaskord
plahvatused talvepalees

nagu siiskord ammu
tulevikus

piiramine
läbimurre
ultramelanhool


MAMMUTID (NE ME QUITTE PAS)

tule lähme mu
õhulaevaga sõitma
üle maa, üle jõe
üle jäätund põhjaväilade
kus pimedusse sammuvad
rasked mammutid
valged-valged lumeväljad
puude mustad saehambad

kõik muudkui kaob
miks sa ei võiks siis jääda?

tule lähme mu
õhulaevaga sõitma
läbi öö, läbi Maa
radiosüsinik-aastate
kus pimedusse traalivad
rasked naftatraalerid
Bellingshauseni all vangis
jäätund tuumaallveelaevad

ilu ära jäta mind
inetusega üksinda
ne me quitte pas
armastus on Antarktika
Antarktika hümn



KES PLAANIB KATASTROOFE?

kes plaanib katastroofe
kes vihkab, sest et vihkamata
on nii üksik olla selles maailmas
meiesugustel

kes näeb unes mahalaskmissalkasid
taskulambivihkusid külavaheteel
enam ammu
ei ole naljakas

kes saab Lop Nuris aatomrelvakatsetuse
kanalisatsioonis, ennast varjates
nahahaiguse
ma plaanin katastroofe

tule lähemale
me taeva lähme

Sunday, May 8, 2011

Materjaliharjutus: Klassikaline motiiv

  
Mõtlesite, et see ei tule kunagi ära, jah? See minu tööde vaatamine, tuusiku esimene ning vähemtähtis vili? Well, ma mõtlesin ka natuke. Isegi kui kuraatorid ja tähtajad ja raha küsimine ja kogu see huinjaa kõrvale jätta, on tegemist siiski suhteliselt närvidelekäiva djeelaga.


Ehk siis: 
Teisipäeval, eks ole. Kümnendal mail.  Lubja tn 9-A. Kella kolmest. 
Come one, come all.

Sa tule kohale. See on, well, see on selline mõnus diskursusetruu konservpask põhimõtteliselt, dekoratiivkunst, samal ajal ei tegele sellega eriti keegi. Teil on ka hea võimalus enim meeldinud tööd endale koju ära viia - mõttetu on mõelda, et ma viitsiks uppuda selle värgi sisse. Pea meeles: sinu panus on oluline normaalsete asjade edasitoimumisele.
Kui hästi läheb, siis ma trükin isegi pisikesi postkaardi-reprosid.

Ja ainult see üks päev ongi, eksju. Juua ja suupisteid ma teile ei funksi, aga seeevastu saab sees suitsu teha ja omi jookisid tarvitada. Ilmselt läheb mingi suht hilise õhtuni välja.

Kui te mingi ilgelt ilusasti paluma juhtute, siis ma võin korduse ka teha.

See you soon nagu.

Merikajakas - meie linna elanik

  
Te teate seda linnalindu küll, tema on teistmoodi kui teised, vaata teda me tänavanurkadel ülbelt kõõkumas. Merede avarusest tuli kajakaist võimsaim linnadesse me jäätmeis tuhnima, kui me aga prügiga kiivamaks muutusime ning seda lukkude taga ning puurides hoidma hakkasime, sai merikajakast röövel ja huligaan. Vaevatult kütib ta tuvisid ning parte, ringi liigub ka kurblik-naljakaid anekdoote kajaka saagiks langenud koerapõhistest eluvormidest, mis on inimliku aretustöö tulemusena minetanud vähegi tõsiseltvõetavamad mõõtmed (Traditsiooniliselt soetatakse sääraseid peletisi laenuraha eest). Ainult kaks muud lindu saavad merikajakast jagu, mõlemad neist on kotkad.

Samuti väärib tähelepanu, et kajakas ei sibli maas ringi, pea kelmikalt viltu nagu peoon, kui ta su saia tahab, ei, kajakas ei oota looduselt armuande, tal ei ole erilist austust võimsa Inimese ja kogu selle jama vastu, mis too siia püsti on pannud, ta teab, et moodne inimene on enamjaolt kuserott ega julge tappa ega isegi oma vara eest võidelda. Merikajakas on tänavapätt, ta tuleb ja teeb su saia või jäätisega minekut kui sa sellega hoolikas pole, ja hoidku, et ta veel silmnägu lõhki ei tõmba, kui sa liialt piiderdad. Samuti suudab ta nii palju, kui kanda jaksab korraga ka kurgust alla toppida. Erilised lõuad, täiesti harukordsed.Mõnusale tänavapäti vibe'ile annab juurde ka tõik, et tihtilugu lahkuvad noored isendid üsna varakult oma vanemaist ja panevad oma pundi kokku.

Mõnes mõttes on ka merikajakas stiilinäide ja tänapäeva maailma sümbol, kauboi ja kurjategija, sotsiaalne nihilist ja hakkama saamine. Raske on tema vastu tunda midagi muud kui poolehoidu.

Friday, May 6, 2011

Kuidas sünnib Ilus zauma artikkel

  
Kallis lugeja! Ära pane tähele, käesolev on rohkem ringkiri zaumnikutele ja kaasvõitlejatele, avalik juhtkiri ja tutorial, kuidas peaks vormistama üht ZA/UM'i artiklit, et kõik oleks pinkponks, ordnung ja esteetiline. Räige džõugi vend Robert Kurvitz on küll proovinud siia forced kildu rebida, et vähem igav oleks (Aleksander sundis mind!), aga no kui koomiks see HTMLis küljendamine ikka läheb? Mitte väga koomiks. Loodetavasti mõjuvad lisaväärtusena Rostovi jaapanipärast templikunsti imiteerivad illustratsioonid. ("Lisaväärtusena"? Või "väikekodanliku maitsevääratusena"?)

1. Vormistuse puhastus. Kui kangelane on oma teksti kirjutanud mujal kui bloggeri enda tekstitöötlejas (näiteks wordis) tuleb kõige esimese asjana kogu vormistus kõrvaldada. Vormistus on see sinu boldis kirjutatud tähtis asi, see itaalikus prantsusepärane peenutsemine, šrifti valik ja suurus ning vasak-parem joondus. See tähendab: olles kopeerinud materjali uude postitusse valid kogu teksti (Ctrl + A) ja vajutad "Remove Formatting" nuppu. See on paremalt teine, T punase x'ga. Seal ülaribal. See tähendab ka seda, et sa pead kogu vormistamise bloggeris uuesti tegema, kogu pealkirjade, kaldkirja ja rasva krempli. Et su tekstiga ei tuleks kaasa koodiballasti mis muudab teksti suurusi, reavahesid ja šrifti valikut, mis su ilusa ja targa sõnavõtu koledaks teevad.

2. Pildimaterjal. Siin, ZA/UM'is - erinevalt mõnest teisest sarnasest ettevõtmisest - mõistame ka inimkultuuri mitmekülgsust ja seda, et meile kõigile meeldib silmanämma. Silmanämma on hea, pane oma teksti juurde silmanämmat! Üldine juhtkiri selle suhtes on esimene pilt pealkirja all ja vasakul (nagu selles artiklis näiteks). Või kui ta on suurem või kuidagi kandvam illustratsioon, siis oma maitse järgi majesteetlikus keskjoonduses. Ülejäänud pildimaterjali paigutus johtub autori esteetilisest meelest, väljakujunenud turvaline standard on korduv vasak-parem-vasak-parem rütm. Oluline on üles lükata pilt bloggerisse endasse, et eneseküllane häälekandja ei sõltuks mõne teise teenuse kapriisidest ja tehnilise nipina mainin ära: kui pilt jukerdab ja kattub imelikult tekstiga võib proovida korra ajutiselt muuta pildi paigutust left-center-right nuppega, see tihtipeale parandab tekkinud koodivigu. (Oluline! Mitte ülalolev tekstijoonduse nupp vaid pildi peale vajutamisel ilmuvad! Jepp! Kui sa seal tekstiaknas pildi valid, ilmuvad alla maagilised "left-center-right" valikud. Rejoice!)

3. Lõigupikkus. Teksi sisulist väärtust saadab ka teksti kauniduse väärtus, kuidas ta tundub pilgu pealeheite hetkel, kui mahlakad ja ilusasti liigendatud on tekstimassid, lõigud. Tee enne avalikustamist oma tekstile see teene, vaata ta sellise üldhindava pilguga üle. Koonda väeteid lõike kokku rammusemateks, liigenda tekstimüüre huvitavamateks. Monitorilt lugemise tegumoe tõttu ka lisatingimus - lõikude vahele sobib magusalt tühi rida ja ära niimoodi
ilma reavaheta lõiku liigenda. See näeb netikontekstis tobe välja.

4. Tühi Rida Pealkirja Järel. Seda nussi ei ole enam! Uus küljendus teeb seda automaatselt, ära sellega enam nikerda, seda pole vaja!

5. Kaherealise pealkirja puhul. Et artiklinomenklatuur ilus püsiks tuleks pikemad pealkirjad poolitada kahele reale, sealjuures mitte kolmele, sest pealkirja-teksti vaheline reavahe on erinev tekstisisesest. Teine rida pealkirjast on tegelikkuses niisiis esimene rida artiklist mille suurus on määratud large'iks ja värv mustaks.

6. Youtube Eventsi video laius on 260. Sul on endal mugavam videot embeddida kui sa youtubeis vajutad share, seejärel embed ja alla tekkivasse Custom lahtrisse paned laiuseks 260. Ta arvutab sedasi kõrguse ise ja annab sulle mugavasti hallatava koodijupi. (Muide! Paks laiskvorst ei tohi kopeerida eelmise youtube eventsi koodi - värk ei tööta vale suhtarvuga ja nii saad katkise youtube evendi ja kõigil on nõmedam olla.)

7. PS Ära nussi šriftiga! Ära isegi muretse ta pärast, lase tal automaatselt Arial olla, nii on kõigile parem. Kõigile.

Blogi kõige alla tekib ka permalink käesolevale juhisele for your referencing convenience.



LUULEFORMAADI KROOMIPÕLETAMISJUHIS
  
VASAK LUULETUS

puud on hämarad
toad on hämarad


KESKMINE LUULETUS

ainult tühjus
ja see tühjus
PAREM LUULETUS

akendest sisse
praotada ust


Ja siin, koledalt lõpus, on koodijupp mis teeb pildi-teksti küljendamise maagiliseks.

Meelespea:
küljeriba flaieri laius: 294
youtube: 260

Thursday, May 5, 2011

Eklektiline vaade armastusele

  LEMBERAAMAT. Koostanud ja toimetanud Andra Teede. Tartu, A-Disain, 2010. 206 lk. € 9.90.

(Originaalkujul ilmunud Vikerkaares.)

Jutud käivad, et Tartu NAK-i uue luulekogumiku “Lemberaamat” lehekülgedele olevat ära eksinud ka Hasso Krull, kelle kõrgpoeetilised ja tundlikud tekstid muutvat raamatu paradoksaalsel kombel hoopis halvemaks. Need jutud vastavad tõele.

Võrdlusmoment on üks trikikas asi. Oletame nüüd, et SINA oled Jaan Pehk ja sirvid oma rühmituse uut väljalaset. Kõrvalleheküljel räägib Hasso Krull: “See oli nii talvine päev, me istusime / köögis, puud raagus, jah, aga sellel / sügisel eriti, ja sa vaatasid kuhugi, kuhu / mina ei näinud / mitte talve, mitte neid / raagus puid, mitte seda kööki, ja siis / ütlesid: “Tahaksin lõpuks koju jõuda.” / Mina ei osanud midagi öelda. / Ma ei oska kunagi midagi öelda” (lk 30). Istud voodiservale, kümme minutit passid niisama. Pisar tuleb silma. Issand, kui šeff, pobised endamisi ja kordad: “puud raagus, jah, aga sellel / sügisel eriti”. Pöörad taas pilgu raamatule põlvedel ja lased silmadega üle oma enese tekstist, otse seal kõrval. Hasso tekst läheb sama šefilt edasi, ta on sisukas, lõpeb vaevatu motiivikordusega: “Tahaksin koju jõuda.”

Sinu tekst ei lõpe vaevatu motiivikordusega. See on selline: “Kätest kinni / paadisillal / jahe öö / nii kolme paiku / taevas kuu / pannkoogi moodi / meie lisasime / moosi / ja see / maitses / imehea” (lk 31).

Et siis – vahe on märgatav. Sinu tekst on, olgem ausad, nõmedavõitu. Hasso Krulli oma ei ole. Kehv lugu.

Või, kuidas sulle meeldiks olla näiteks Aapo Ilves? Mis on üleüldse üks kummastav küsimus. Ärkad hommikul üles, oled Aapo Ilves. Sa oled just kirjutanud: “Pärast seda tabas maailma / nikuikaldus” (lk 102). Või Olavi Ruitlane – “Eile öösel panin taha: tädi Sohvile / ja täna aseprokurör / mind kutsus kohvile” (lk 103). Või, miks ka mitte – Leo Luks: “Veel meenub, kuidas kohtasin ma Anu / koos pilkasime malbeid kodukanu / Ta puiklemata tuli minu manu / Ja peagi tutvusest sai tahapanu” (lk 86). On ju mõnus? Täiskasvanud mehed, kolmekesti jooksete mööda trepikodasid ja karjute plikadele roppusi. Nagu viieaastased poisikesed. Üks olevat veel keskkooli filosoofiaõpetaja! (Arva ära, milline?) Tundub, et tavapärane protseduur Tartu NAK-ile, päev nagu päev ikka, aga midagi on nihu: “Pimedas ma ainult tunnen. Ma ei näe ju / pimedas. Ma ainult tunnen, et oled / olemas, kuskil siin, päris minu külje / juures, minu küljekondi juures oled sa / pimedas olemas. Sa oled nagu soe / ahi, nagu pliit, nagu kumer ja kutsuv / mägi, nagu eelajalooline loom” (lk 40).

Uups.

Arva ära, kes?

Kirstina Viina illustratsioon
Tõele au andes, kogu “Lemberaamat” päris selline pole. Meie kriitikutekogu tunnistab, et ülalseisvad näited on valitud nende šokiväärtuse poolest. Leiab aset ka momente nagu Wimbergi “Tuju heaks tegemine” (lk 61), kus tuntud rõveluuletaja kaalub naise erogeensete tsoonide võlusid, jõudes järeldusele, et need on üpris toredad asjad. “Polegi nii paha…” hakkad ütlema, kuid siis teed poole sõna pealt saatusliku vea ja pöörad lehte. Sealt vaatab vastu noorukese Kristina Viina joonistatud peenis.

Viina enda tekstid, sealhulgas “tere, mina olengi Stiihia…” on aga jäetud peenisega kostitamata. Ei tea, miks? “Vaata kõiki neid koledaid ja ilusaid asju / mida ma elus teen / see kõik on armastuse pärast / vahel ma ei saa isegi aru / on teda liiga palju või vähe või parasjagu / tähtis on, et oleksin / elu lõpuni armastusest laetud” (lk 190). Kas võib olla, et peenis lörtsiks muidu ilusa ja tundliku teksti ära?

Nii on see “Lemberaamatus” pidevalt. Miski lörtsib ära. Kui see pole illustratsioon või ebasoodne tekstide paigutus (mida lähemal Hasso Krullile, seda ebasoodsam), siis on see autori enda maitsevääratus. “Tule vihka / mu seljale kriimud / tule hinga / mind raiska ära” (lk 174), alustab Aapo Ilves oma panust kogumiku helgemale poolele. Edasigi läheb täitsa hoogsalt. Kuid kujutle paremat maailma, kus “lihtsalt tule ja valuta / mind veel” lõpetabki teksti ja keegi ei ütle Tanel Padari rock-vokaaliga: “sest on sellest / nii pagana puudus”,

“On nii pagana külm!”, “Mul on nii pagana valus!”, “Pagana tüdruk, miks jätsid mind?!”

Ei eksi need, kes arvavad, et “Lemberaamat” on armastusluule kogumik. Ta on eklektiline, koosneb vaheldumisi tundeluulest ning irooniast. See viimane – iroonia – on tihtipeale ebaõnnestunud. Ebaõnnestunud ja ropp. See on nii, sest tihtipeale tundub, et ironiseeriv kirjutaja jääb žanrile alla ega oska lihtsalt puhtakujulist ja mõjusat armastusluuletust kirjutada. Nii läheb ta mõneti lihtsamat teed pidi – ironiseerides. Kusjuures see viimane on praeguseks kriitikutekogu poolt tunnistatud nukraks sõnavõtuks, kus enese puudujääke väljendatakse tavaliselt eos ebaõnnestumisele määratud nalja kaudu.

Lõpetuseks veel paar sõna juttudest, mis käivad. Räägitakse, et Andra Teede olevat viimasel ajal va ühiskonna kohta üht-teist paikapanevat öelnud. Et paremaks minevat see tema värk. “Kas sa tead et just mina / olen see, kes toob / pesumajast padjapüüre koju / poest kassitoitu koju / viib tööandjale oma hinge / jättes siiski äärest riba sulle alles” (lk 22). Teksti nimi on “Kas sa tunned mu ära” ning see räägib kõrvuti elatud eludest, niimoodi nukralt, džässilikult lausa. See vast ainsa tekstina raamatus ei vaju Hasso Krulli varju ära.

- Joanna Ellmann & Robert Kurvitz

Tuesday, May 3, 2011

YEA X

 Yea, yea, yea.

FUCK SHIT UP



Antud vene relvanohkar on natuke liiga mõnus, et teda endale hoida. Rahvalikke asju peab jagama. Ma tõesti ei oska selle mehe kohta rohkem sissejuhatus-mulli ajada, see on suhteliselt self-explanatory nähtus: vene poiss tulistab tukkidest ja ütleb vene aktsendiga: "fuck shit up". Ausalt öeldes tasub selle venna muid asju ka vaadata ja peatuda on VÄGA RASKE. Also: see, nagu eelminegi video on tegelikult kuulsa animunohkar Fushi avastus. Kuulus animunohkar Fushi on endalegi teadmata ZA/UMi Youtube Eventsi peatoimetajaks saanud. Also: See sama video, ainult, et tuntud mahehäälse Eesti kunstnik Mihkel Ilusaga!


THE INTERNET, 4. Aprill 1998


Astu ajamasinasse ja vaata aega mil olid ainult korrektseid värve näitavad CRT monitorid, MSN/Skype/Facebook ei olnud veel IRC'd usurpeerinud ja winamp nägi täpselt sama kole välja kui täna. Zelda 64 polnud ka veel välja tulnud. Alsoh: see lennukas saksa tümpsu, mille ta oma winampist mängima paneb on Peter Schillingu "Sonne, Mond und Sterne". Alsoh zwei: video on salvestatud VHS kassetile. Miks on see nii, et VHS reduces me to tears aga CD-st pole sooja ega külma?

ADDIS ABA AHA



Etioopia olevat minitsivilisatsioon, (tsivilisatsioonid on Lääne, Hiina, Islami, Ladina Ameerika jne) aga on mõned maad mis on nii teistmoodi et ei käi kuhugi alla ja keegi teine neid oma sõbraks ei tunnista sest nad on nii teistmoodi, Etioopia on selline, lisaks on ta Estonia naaber maailma riikide nimistus.


LÕBUSAID RÖÖVLILAULE


Täna heidame pilgu vanale heale Inglismaale, kus vahvad töölisnoormehed kihutavad tänavatel galoppi ja laulavad uljaid röövlilugusid. See laul räägib sellest, et olgu sul või hunnituim iseliikuv vanker või koguni oma trahter - vapper röövlipoiss napsab ikka su kallima endale. Pidage seda meeles kui järgmine kord sammud Sherwoodi metsa poole seate, sest Stamina Boy ja tema söakad võsarüütlid ei maga. Kuula ka: suur soontest pungil meigas


HEADUS VÕIDAB JA VÕIDUTSEB!



Kas SINA oled juba näinud, kui kõva on ikkagi Julian Assange? Believe it or not - ta on veel kõvem, kui sulle enne tundus. Julian Assange'i näol on tegemist 21. sajandi white knightiga - valged juuksed lehvivad tuules, silmad pilguvad teetolmust, vahepeal tuleb Keenias ihuüksi kamba pahade vastu astuda. Seljakott läpakaga, usk maailmaparandusse ja mõned kamraadid siin-seal maailmanurgas - see on kõik, mis tal on vastu panna vaenlastele, kelle käepikenduseks on riikide ühendatud purustamismasinad. Näib, nagu oleks tema ja Wikileaks veidi liiga lahedad, et juhtuda meie igavas maailmas. "That is my temperament. I enjoy creating systems on a grand scale, and I enjoy helping people who are vulnerable. And I enjoy crushing bastards," lisab ta tagasihoidlikult selgituseks.
Siia lõppu jääb veel vaid küsimus: seltsimees, kus olid sina, kui Julian kodust lahkus ja maailma parandama läks? Kuhu jäid?

Vaata ka: kõik ülejäänud videod Julian Assangest youtubes.

Tötälly rändöm.