Ägedad tüdrukud! vol 1

  

Ägedad tüdrukud! On neid, kes ronivad sinuga mööda kuurikatuseid ringi ja mängivad luurekat, ronides agaralt kibuvitsapõõsaste taha peitu. On neid, kes istuvad väravatel ja kõõluvad, lühikese seeliku alt paistmas väiksed mustad põlved. On neid, kes jätavad kriidid asfaldile laokile, kui koridori hämar-jahedusse peitu tormavad. On neid, kes lubavad sul koolipingis enda pealt maha kirjutada, kuid ei räägi sinuga sõnagi. On neid, kes kirjutavad sinuga manifeste, peavad kõnesid. On neid, kes tapavad tsaari ja õhivad hooneid.

Otsustasin mulle teekonnal läbi wiki (voyagez! voyagez!) silma hakanud ägedad tüdrukud suurema valge ette tirida, sest ega pole vist vaja selgitamagi hakata - nad on seda väärt. Kui ajaloo ägetüdrukuid lähemalt vaadata, ilmneb õige pea nende kvalitatiivne ühisosa. Ideoloogilises plaanis troonivad marxism ja feminism, ajateljel läinud sajandi algus ning karakteristikas uljus, julgus, revolvrid ja revolutsioon. Tuleb tunnistada, et see kirjeldab üsnagi ka mu enda subjektiivset lemmikmaailma.

Muidugi ei ole siia nimistusse ära mahtunud kõik ägedad tüdrukud. Selles volüümis jäävad kajastamata näiteks partei cultura liikmed - kunstnikud, kirjanikud, muusikud. Ning kui tekib küsimus Simone de Beauvoiri ja Rosa Luxemburgi kohta, siis - unfortunately, they lack in hipster cred. Te juba teate neid.

Kui palju aga olete te kuulnud Clara Zetkinist? Jah, midagi saksa feminismuse ja esimese naistepäeva korraldamisega. Kuid vaevalt rohkem kui Luxemburgist, kelle wikiartikkel (mille järgi me tänasel päeval asjade tähtsust mõõdame) on kolm korda pikem.

Clara on jäänud teenimatult Rosa punavarju, kuigi tema näol oli kindlalt tegemist ühe oma aja liidertüdrukuga Euroopas. Mõningase ebapopulaarsuse põhjusteks võib ilmselt lugeda tugevat keskendumist naisküsimusele ning vihast radikaalsust, mis eriti kompromissidele alluda ei tahtnud.

Oh god, the naisküsimus. Juba tollal lõhnas see menstruaalvere ja paha tuju järgi, olles marginaliseerunud "tüdrukute teemaks". Nüüd, sada aastat hiljem, troonib see lihtsasisulistes naisterubriikides kõrvuti fitnessi ja tootereklaamiga - ikka veel on piinlik. Näib, nagu oleks see mingi müütiline naistekatk, mis kogu sugupoolt parteide naiskogudesse astuma sunnib, rääkimata sel teemal sõnavõtmisest. Nagu ainus, millest tüdrukud rääkida oskaksid (lisaks pediküürile ja seksinippidele, muidugi), oleks feminismus?

1857-1933

Umbes samasuguste küsimuste ja kahtlustega võtsid Clara vastu ka tema sotsialistidest võitluskaaslased. Šovinistlikumad arvasid, et armsama aktiivsus lõppegu seal, kus algab soe toit laual - liberaalsemad leidsid, et selle teemaga võiks revolutsioonini oodata. Ka Lenin pöördus internatsionaalil diplomaatilise viisakusega Clara poole, tundes muret selle üle, et naised esmajoones ikka aina feminismusest räägivad. Aga kuhu jääb revolutsioon?
Kuid Clara polnud tüdruk, kel oleks olnud lihtne suud kinni lüüa. Ta vastas Vladimir Iljitšile, et kõik teed viivad Rooma, ka see: marxistlik-feministlik diskursus on lihtsalt võimalus jätkata sealt, kus Engels pooleli jäi - süübida sügavamalt perekonna ja ühiskonnakorra vahelistesse seostesse.

Just perekonnaküsimusele keskendus Zetkin siis, kui ta sotsdemmide naisteajalehe Die Gleichheit toimetajaks sai. Minnes sinna veendumusega, et perekond on repressiivorgan, pidi ta ajapikku siiski oma vaateid pehmendama, et lugejatele meelepärasem olla (võimalik, et tegu oli ta ainsa kompromissiga üldse) - selgus, et tegemist polnudki tehasetüdrukute ajalehega, vaid lugejaskonda kuulusid peamiselt poliitikute kodused naised. Nii hakkas Zetkin nägema perekonnas aina enam ja enam moraalüksust - ta kutsus emasid üles kasvatama oma poegadest-tütardest sotsialiste ning kodust ideoloogilist lippu alati kõrgel, üle kõige lehvimas hoidma.

Samal ajal viis sõjaõhkkond maailmaareenil vastuoludeni parteis ning seltskond radikaale, nende seas lisaks Zetkinile nt Luxemburg ja Liebknecht, pidid kolima ümber põrandaalusesse Spartakusbundi. Lisaks sellele organiseeris Clara feministade sõjavastast kampaaniat, kuid ei pidanud sõjasüüdlaseks mitte meeste agressiivsust, vaid kapitalistlikku imperialismi ja kasvavat natsionalismi. Muide, oma intern-südamega valis ta esimeseks armastuseks vene revolutsionääri, kes passita eksiilis elas ning hiljem tuberkuloosi suri.

Aga eelpool mainitud intsidendid ei olnud ta ainsad lahkhelid näiliste kaasvõitlejatega - ka tüdrukuid valis Clara Zetkin suurima hoolega. Ta jagas feministad kolme valdkonda: "ülev kümme tuhat", kelle eesmärgiks oli rabada endale kaduv feodaalpärand, "pursuifeministad", kes vajasid õigusi selleks, et majanduskriiside ajal paremini toime tulla, ning "proletüdrukud", kelle laiem missioon oli muidugi teadagi-mis. Feodaal- ja pursuifeministasid keeldus ta kindlameelselt kampa võtmast. Tema argument, et kodanlusel ei saa töölisklassiga ealeski ühiseid huvisid olema, ei murdunud isegi siis, kui mängu tuli ühine hoogtöö valimisõiguse jaoks.
Kuid sotsdemmide transformatsioon reformistlikuks parteiks leidis kajastust ka naisliikmete seas - isegi proletüdrukute aed polnud enam üleni roosiline. Zetkin süüdistas oma partei "uue generatsiooni feministe" väheses revolutsioonilisuses - nüüd oli temal aeg küsida, kuhu jääb heaolu ja eeskoste kõrval laiem sotsiaalne muutus. 

Radikaalsusest hoolimata teda siiski armastati - või nii võiks järeldada sellest, et rahvas valis ta ka 75-aastaselt Reichstagi, ning hiljem jäädvustas SDV ta kümnele margale (kuigi ei saa öelda, et ta Stalinile liialt meeldinud oleks).

1872-1952

Alates kahekümnenda sajandi algusest võis aeg-ajalt Luxemburgi, Liebknechti ja Zetkini seltskonnas märgata kedagi noort venelannat, Alexandra Kollontaid. Neiu oli tulnud Zürichisse poliitökonoomiat õppima, jättes selle pärast maha nii oma armastatud poika ja poja, kui ka vanemad, kes ei ülikooli ega vaest inseneritudengit neiule sobivaks pidanud.
Sellise julge otsuse taga oli juba lapsepõlvest pärit huvi ajaloo ja poliitika vastu - väike Šura eelistas ikka ronida pigem isa (kes oli tegelikult ukrainlane) sülle maailmaasju arutama, kui kuulata ema (kes oli tegelikult soomlane) lõputuid moraaliloenguid. Hoolimata sellest jäi emapoolne päritolu talle lähedaseks - ta viibis palju vanaisa juures Kuusas ning saavutas hiljem soome eksperdi maine, kirjutades sealse töölisklassi tingimustest raamatu.
Ka poega ootama jäädes täitis ta vaba aega huvile vastavalt - tutvus marxistliku diskursusega ning (ilu)kirjutas, mis on üsnagi stiilne valik.

Euroopa-tuuridelt tagasi jõudes kohtus Alexandra Leniniga ning võttis tööliste poolel osa verisest pühapäevast. Astus menševike sekka, seejärel bolševikesse. Ning pärast oktoobrirevolutsiooni, tadadadadada - esimene naisminister maailmas - rahvakomissar sotsiaalvaldkonnas!

Alexandra ei kavatsenud oma ministriportfelli käed rüpes, jalad laual kanda, vaid hakkas uue ühiskonna ehitamisega aktiivselt pihta. Juba mõnda aega oli temagi naisküsimuses kaasa rääkinud, kuigi jutud käivad, et Alexandra huvi sai alguse hoopis põlgusest - väikekodanliku feminismi vastu. See põlgus on ehk kõige tabavamalt kokku võetud Rosa Luxemburgi sõnades, kes sõimas pursuifeministe "sotsiaalkeha parasiitide parasiitideks".

Käies mõnda aega vaadetelt Zetkini jälgedes, jõudis Kollontai peagi siiski oma nägemuseni (seksuaal)moraalist ja võrdsusest tulevikuühiskonnas. Ortodoksest marxismist kõndis ta küll mööda, kuid see-eest on mitmed kriitikud leidnud, et ta leevendas sellega marxistlikele teooriatele üht sagedamini ette heidetud "puudust" - jäika majanduslikku determinismi.

Kollontai ei uskunud naiivselt, et kommunismi terendades pareneb koheselt ka tüdrukute olukord. Majanduslikud tingimused ei olnud tema silmis ainsad faktorid, mis  sotsiaalse võrdsuse määravad. Ta seostas muutust tugevalt eetikaga - kommunism oli tema jaoks "inimloomuse" muutmine, teadvusenihe, ühiskond, mis toimib kõrgemal moraalil: "Uus eetika luuakse uue majanduse poolt, kuid me ei loo uut majandust ilma uue eetikata."

See seisukoht lõi tugevama lingi ka feminismi ja kommunismi vahele. Ilmnes, et muutus moraalinormides on nii naisrevolutsiooni põhjus kui tagajärg, vastastikune abipakett - üks tekitab teist.

Senikehtinud tuumikpere (vt ka Martin Luiga menutrioloogiat "Ära ole idioot!") nägi ta varazetkinile sarnaselt repressiivorganina, mis oma antisotsiaalsuses ja eraldatuses kodanlikke väärtusi edasi kannab. Niisamuti tõi ta välja n-ö "leekivas armastuses" (radikaalsem tõlgendaja loeb: monogaamias) varitsevad ohud - see paarikese isolatsioon ühiskonnast, millest annab tunnistust kasvõi väljend "jagub silmi ainult teineteisele", oli tema psühholoogisilmale kompensatsioon kapitalismi hoolimatusest. Tuleviku-utoopias asendub armusosin "all for the loved one" ühishüüdega "all for the collective!".

Siiski tuleb hoiatada, et Alexandra Kollontaile pole mõtet oma peas riputada külge silte "polügaamia" ja "seksuaalne ohjeldamatus". Vastupidiselt levinud arvamusele pole ta väitnud isegi seda, et rahuldus peaks olema sama kiiresti kättesaadav kui "klaasitäis vett". See konkreetne valetsitaat pärineb ilmselt hoopis lausest, kus ta ütleb lihtsalt, et seksuaalsus on sama normaalne kui söömine, joomine ja magamine - nii et elevil hurraa-hõiseteks on veel vara.

Aga mis Alexandrale siis üldse meeldis? Mis oli tema positiivne programm? Ega midagi tuttuut siit tulegi - ikka vana hea kollektiivne lapsekasvatus.
Alustuseks rahustas Alexandra kõiki emasid üle terve maailma - keegi ei võta neilt nende lapsi ära. Isegi kurikuulsas "emainstinktis" ei näinud ta takistust, vaid vastupidi - Šura küsis, miks peab üks ema armastama vaid oma last, mitte aga ka teisi. Ühine lapsehoid elimineeriks valusa valiku "töö või laps", lubades nõnda tüdrukutel koosviibimistest ja pidudest osa võtta, tagandamata kedagi tagatuppa last hoidma. See teeks emadusest sotsiaalse, mitte individuaalse nähtuse - asetaks uute inimeste kasvatamise kogu ühiskonna õlgadele.

Selle kõige reaalelus rakendamiseks algatas Alexandra Kollontai Zhetnotdeli (neile kõigile meeldisid silplühendid), Naisjaoskonna, mille eesmärgiks oli anda kõigile tüdrukutele teada nende vastseist õigustest ning kaasata neid osalusse. Zhetnotdel lõi siin-seal ühismajandeid ning sel õnnestus isegi islamipiirkondades mõningast edu saavutada.

Kahjuks partei pealiinile see rohujuuretasandi värk väga peale ei läinud. Tsentralisatsiooni ja bürokratiseerimise tingimustes ujus Alexandra Kollontai pigem vastuvoolu. Aeg oli ta kõrvaldada ja pealadvik mõtles välja geniaalse plaani saata Alexandra esimeseks naissaadikuks - Norrasse! Ning sinna, lume ja külma kätte, hääbus ka tema visioon Nõukogude Liidust.

Stay tuned for more hot revolutionary chick action yo!