Tuesday, May 31, 2011

Kus oled Sina kui sõda algab?

  
Sõda. Sõda. Sõda. (Loeme veelkord: sõda). Leegitsev sõda. Atrofeerunud sõda.

Kõigepealt banaalsed faktid jalust ära, et saaks pihta hakata:
1. Siinkandis pole möödunud sajandit sõjata.
2. Ega inimesed 1939 kevadel Pariisis oleks ka uskund, et kohe on tankid tänaval
3. Maailma jõujooned kisendavad korrektuuride järele. Niisiis ma küll ei tea, kas ma olen 27 kui sõda algab või 47 aga usun, et kui Jumal tervist annab, näen ma selle ära.

Kui Sa oled käinud sõjaväes, oskad Sa (ettekujutusvõimest sõltuvalt) päris asja endale silme ette manada. Sõjas oled nagu koer liikluses. Mitte sittagi aru ei saa. Mingid asjad käivad jube kiirelt. Pidevalt on õhus surm. Midagi lendab jubeda, uskumatult õela vilinaga. Arvatavasti on selle peale kirjutatud “Death from Above” või “Säh fašist”. Kuhu lendas? Kuh..

(Õhus on mingeid kilde, peamiselt betooni ja muud sodi, mis läheb rõvedalt silma ja kõrva aga ei tapa)

Koer on ikka keset tänavat, neli rida kummagisse suunda. Ja persse see kuradi lööklaine pärast plahvatust, mida vittu see Su kõrvadega teeb! Issand kuradi Jumal palun ärge tehke seda

Kuskilt avatakse tuli aga isegi Iraagis käinud palgasõduril on raske aru saada, kust. Sina situd lihtsalt ennast täis. Varjud (omaarust varjud; pange tähele - here comes the stupid move) kuskile auto taha ja siis vaatad, et oled kolmest küljest ikkagi avatud ja kuhugile üle lageda platsi joosta ei saa.

Oled kolmest küljest ikkagi avatud ja kuhugile üle lageda platsi joosta ei saa.

Aga kust lasti?
Nonii, mismoodi see siis edasi käib? Kas Sa tunned mõnusat sooja jutti läbi pea purskamas nagu Francis Macomber? Kas Sa näed enda poole lendamas musta täppi, mis muutub üha suuremaks nagu Remarque’i “Aeg antud elada’s..”?

Sõda Sakala tänaval, NO99 ees.

Ma arvan, et õide puhkeval sõjal on oma kevadine romantika. Uljus, “what the hell poisid”, natuke patriotismi. Nii korraks. Aga ma ei oska ette kujutada, millal see läheb selleks stseeniks teatrimaja ees (mõtlen siis isiklikus plaanis, et millal üle läheb).

Take it like a man
 

7 comments:

  1. wow-di-wow, "nagu Remarque'i "Aeg antud elada's"" :D kõlab nagu päris kultuuriblog

    (niisama norin)

    ReplyDelete
  2. You, pathetic fisherman, miserable herring-stenched excuse for a human being, hear the Horn of Heimdallr!

    ReplyDelete
  3. Olen kogu elu näinud sõjaunenägusid. Need on variatsioonid suuremast maailmalõpu-unenägude žanrist. Tuleb tunnistada, et:

    1) Metafüüsilisemat ja müstilisemat laadi maailmalõpud on ikkagi need, mis ärgates põnevama mulje jätavad

    2) Sõjaunenägudes päästan ma tavaliselt tuttavaid ja antud ajahetkel hingelähedasi tüdrukuid, ratsutan hobuse seljas ja - tähelepanu! - tulistan sealt venelasi. Olen oma unenägudes tavaliselt snaiper.

    Et vähemalt mu unenäovabrik on patriootlik ja rüssäviha tais, tekitab minus turva- ja kuuluvustunnet.

    ReplyDelete
  4. Mina olen jälle unes näinud, et olen nõukogude sõjaväelane, et minu peal katsetatakse mürkgaasi ilma mulle ette teatamata, et ma pole selle peale sugugi kuri ja kõik poisid on jumala rõõmsad, et ma ellu jäin. See oli suht epische.

    ReplyDelete
  5. Õnneks olen ma terve oma elu end first person shooteritega karastanud. Kui sõda tuleb, olen nagu kala vees, hoian oma 5/1 kill/death ratio't.

    ReplyDelete
  6. Sõjavägi on trussik
    ja ussirohi

    sõdagi kirsssaabaste
    tuhmunud kõlast vaid kaigub

    kuniks teie surete

    ja mina

    mina elan.

    ReplyDelete