Sunday, June 26, 2011

Ägedad tüdrukud! vol 2

  
Jenny Caroline ja Jenny Laura
Beware, boys! Kui esimene osa lubas teil peaaegu et rahuliku südamega ägedatest tüdrukutest lugeda, siis nüüd tuleb mängu salarelv, mis haavab isegi kõige tugevamad teist - võtab jalust nõrgaks, kiirendab hingamist ja halvab mõtlemise. Saadab su laevadega sõtta ja sunnib teistel tüüpidel päid maha võtma või - oh, perhaps even worse! - viib sind lillepoodi ja märtsikuus paneelmaja akende alla, kokkuvolditud paberileht käes.

That's right, you're getting closer. Mängu astub THE ULTIMATE KOJN. Ja arva ära, kes?

Ega Karl Marxil polnud mingisugune halb maitse, ei poliitikas ega eraelus. Niisamuti polnud ka tema lapsepõlvesõbranna Jenny von Westphalen mõni väikekodanlane, et oleks taga ajanud meest, kes talle tingimata aiaga kodukese hankida suutnuks - selle asemel valis tüdruk Karl Marxi. Ning Karl oli õnnest segane, sest rajooni kõige ilusam ja targem tüdruk oli valinud poisiks tema!, radikaalvasaku, vaese eksiilist eksiili elava poliitkirjaniku, kes oma sõbra Engelsi toest vaevu ära elada suutis. Uhkuse ja rõõmuvärinaga otsustas Marx kõik enda kolm tütart Jenny järgi nimetada. Kuid ega Jenny ei kinkinud neile mitte vaid enda nime, vaid ka ilu - maailma oli sündinud Marxi kolm kojni sotsialistist tütart.

Ei tea, kas Marxide kodus avaldus Zetkini tutvustatud arusaam perest kui moraalüksusest või oli asi geenides, kuid kõigi kolme tüdruku poliitradikaalsus avaldus juba varajases eas. Neist noorim, Eleanor Marx, suutis näiteks kolmeaastaselt Shakespeare'i tsiteerida - ja kui sellega oli ühele poole saadud, veetis ta ülejäänud lapsepõlve enda lemmikpoliitikutele kirju saates. Tüdruku kuueteistkümnendal sünnipäeval andis isa lõpuks mangumisele järele ja võttis tütre endale sekretäriks, et noor Eleanor sotsialistlikel maailmakonverentsidel ringi hängida saaks.

Ka vanim tütar Jenny alustas ootamatult julgelt oma muidu nii tagasihoidliku iseloomu kohta. Võtnud endale pseudonüümiks nime J. Williams, kirjutas ta seeria kirju, kirjeldades Iiri poliitvangide seisukorda Suurbritannias - nagu arvata võib, siis see väga inimõigused, lust ja lillepidu polnud. Kirjad avaldati ühes prantsuse suurimas ajalehes "Marseillaise's" ning järsku enam ei olnud Gladstone'i valitsusel võimalik pilku eemale pöörata - oldi sunnitud vabastama nii mõnigi poliitvang, mis oli rohkem kui keegi tõemeeli lootagi oleks julgenud.

Jenny Laura
Kolmas tütar Laura - kõige kojnim - oli see-eest esimene, kes abielluda otsustas ja seega sotsialistide paraadi avatuks hüüdis. Marxide kodust läbivoorivate vasakradikaalide hulgast valis tüdruk välja kirjanduskriitiku Paul Lafarguet', kes sattus sinna esimese internatsionaali korraldamise asjus. Talle järgnes vanem õde Jenny, kes kiindus Pariisi Kommuuni veterani Charles Longuet'sse.

Ka väike Eleanor armus esmakordselt, kui kohtus isaga kommunistide seas hulkudes Hippolyte Lissagaray'ga, keda ühendas Charles Longuet'ga sarnane minevik. 17-aastasel tüdrukul olid liblikad kõhus - Hippolyte jutustas talle õhtuti Ajaloo Suursaavutusest ja koos tõlkisid nad poisi ajalooraamatut "History of the Commune of 1871". Karl Marxil polnud Hippolyte'i vastu midagi, isegi raamat meeldis, aga - seal oli üks aga. Kogemata oli Hippolyte Eleanorist seitseteist aastat vanem ning see tundus isa Marxile juba veidi liiga progressiivse ideena. Ta ootas oma nõusolekuga Eleanori 25. sünnipäevani, kuid selleks ajaks olid armastusest võitu saanud juba teised jõud - lagunemisprotsess ja stiihia olid teinud oma töö. Tüdruk läks ära oma haigeid vanemaid põetama ja jättis poisi maha.

Märtsis 1883 suri Karl Marx, järgnedes truult kaks talve varem lahkunud Jennyle. Enda noorima tütre hooleks jättis ta avaldamata teosed.

Eleanorile oli see aga märgiks astuda ise poliitilisele areenile, ihuüksi. Ta liitus SDE-ga, kuid tuli sealt siis kohe ka ära, põlastades partei tolleaegset diktaatorlikku juhtimisstiili ja natsionalistlikku minekut. Koos enda uue poisi Edward Avelingi (kes seekord oli kõigest 6 aastat vanem, tänu jumalale!) ja teiste kamraadidega eraldusid nad Sotsialistide Liigasse, mille parteiajalehte tal regulaarselt artikleid kirjutada paluti.

Jenny Julia Eleanor
Lisaks sotsialismile ei puudunud tüdruku poliitilisest portfooliost ka õige annus feminismi - Eleanor osales mitmetes protestides naiste töötingimuste parandamiseks. Kohtudes kunstniku Clementina Blackiga, liitus ta Women's Trade Union Leaguega, mis oli keskendunud tüdrukute nn "sweatshopist" välja aitamisele.

Kultuurilise poole pealt elas Eleanoris edasi vana Shakespeare'i-fänn. Kergelt sarnaselt Gramscile leidis temagi, et kunst ja poliitika on tugevalt seotud - nõmedam ütleks selle kohta propaganda, ägedam aga töövahend. Tegeledes igapäevaselt tõlketööga nagu teisedki Marxi tütred, puutus ta lisaks poliitilistele artiklitele kokku ka näidenditega - eriti meeldis talle Ibsen. Lõpuks ajas ta oma mehe ja G. B. Shawga kokku väikse teatrigrupi, just for fun, et veidi näidelda saaks.

Peab aga tõdema, et kahjuks edasi väga palju lõbusamaks ei läinud. Kõiki Marxi tütreid ühendab kergelt ebatavaline - et mitte öelda traagiline - saatus, nii ka Eleanori. Kui Aveling sajandi lõpul haigestus, avastas väike Eleanor, et mehe teatrihuvi polnud olnud päris süütu - Edward oli vahepeal abiellunud kellegi noore näitlejannaga. Oopsy-daisy! Selle peale võttis Eleanor end alasti, heitis voodisse, kirjutas kaks kirja ja võttis mürki. Avelingile sai aga osaks sotsialistide üldine pahameel.

Ning viisteist aastat tagasi oli surnud tema vanim õde Jenny, kes oli olnud halva tervisega astmaatik. Südame seiskumisse, ilmselt.

Ehk kõige leebema lõpu leidis endale Laura. Koos abikaasa Paul Lafarguega elasid nad Engelsi toest ja pärandusest aastani 1911 - siis, 65-aastasena, otsustas ta, et okei, aitab. Mees oli nõus. Nad kirjutasid kirja, kus selgitasid, et nende töö on tehtud, elamine elatud ning maailma heaks pole rohkemat anda - olla saab vaid vaevaks. Kuid maailmarevolutsiooni palge ees pole kellelegi seda tarvis, seega jäänud on vaid purk unerohtu ja voodi kahele. Ilma liigse traagikata sooritasid nad koos enesetapu.

Sotsialistide kogukonnale mõjus see kahetiselt. Üheltpoolt segadus ja moraalne rangus, mis kuhugi taandunud polnud, ning teisalt tüübid nagu Lenin, kes leidsid, et see on motherfucking äge! ja soovitasid matusekõnes seda teistelegi.

Aga mida arvad sina, za/umnik? Kas Lenin sinu matustele tuleks?

Thursday, June 23, 2011

Muudlum ja kassid

  
Kage, nagu inimene!
Küll ma nuputasin, mida järgmiseks Muudlumi-saagas välja anda, ja pikka aega ei turgatanud midagi pähe. Muudlum ja mehed läheks liiga karmiks ära kätte ja seda saab avaldada ainult posthuumselt. Muudlum ja viha? Selle teeme kunagi ära, aga praegu ma annan teile – Muudlum ja kassid!!!

1.Valva, Mustu ja Hallu olid kolm kassi minu varasest lapsepõlvest, need olid mu tädi Elleni kassid ja mul oli neist isegi pisike raamat, isetehtud, tädi kirjutas luuletused ja mina joonistasin pildid. Raamatul olid sametpaberist kaaned, see oli trükimasinal trükitud ja klambritega kinni pandud. Täitsa nagu päris. See on kuskil alles ka,aga kuna ma kirjutan seda juttu Muhus oma ürgvanasse arvutisse, siis puudub mul võimalus memorabiilias tuhnida. Valva oli teadagi valge kass, natukste pruunikate laikudega, Hallu oli hall kass ja Mustu oli mõistagi must kass. Mustu ja Hallu olid Valva pojad. Ellenil oli aias selline küngas kuhu oli maetud majaehituspraht ( ja ta andis mulle mõista et sinna on peidetud ka salajased paberid), mida ta kutsus Käuksumäeks, sest Valva-kiisu käis selle otsas käuksumas. Samasse mälestuste-eelsesse aega jääb ka üks Koguval käik, mingil Juhani lahkusulisest ja vanatüdrukust õel oli seal tuhat kassi, see pilt ei kustu mu peast ja on ilmselt aja jooksul värvi juurde saanud. Majaesine kihas kassidest nagu Naksitralli filmis sellel tädil kellel oli Albert.

2. Valge kass tuli ka Meriväljale. Ta tuli täitsa ise, keegi sitapea oli ta punase värvi sisse visanud, oli nagu hammasrataste vahele jäänud peletis, valge karv korpas punase õlivärviga justkui kuivanud verega. Ajapikku saime värvi lahti kammitud ja karva ilusaks aga kass jäi kiduma. Küllap ta oli saanud ka mingi sihesmise vigastuse. Ta hakkas niimoodi pead raputama ja kõrvadest pritsis verd. Helistasin loomaarstile, see käsiks minna apteeki ja osta seda ja seda, üks oli glükoosipulber ma mäletan, tilgutasime talle lahust suhu. Aga ta jäi ikka nõrgemaks ja nõrgemaks ja siis ma tahtsin taga arsti juurde sõita, tollal oli loomaarst ainult Västrikus, hiigla kaugel Meriväljast. Helistasin, rääkisin arstiga, see käskis katsuda kassi käppi. Ta ütles et kui käpad on juba külmad, siis pole enam midagi teha. Käpad olid külmad.

3. Veel üks Elleni kass - temast ma räägin sellepärast, et te teaksite kurjadest inimestest. Kui Ellen oli haiglas ja üsna kähku seal ka hinge  heitis, siis tema haiglasoleku ajal käisin mina Meriväljal seda kassi toitmas. See polnud just eriti lihtne asi, oli ka töö ja väikene laps ja selle kõige vaeva krooniks tuli üks kuri, õel sugulane,  sidus kassile telliskivi kõhu alla ja viskas ta tiiki. Kuigi mu ema oli ütelnud et ta võtab selle kassi omale.

Kassipoeg Nunnu-Kata soost
4. Pupsik oli kass, kelle me vedasime kaasa Laulasmaalt. Ta polnud mingi kassipoeg, oli selline must valge täpiga emane elukas, kes lihtsalt kräunus meie ukse taga ja nägi hale välja, sestap lasime ta sisse, andsime piima ja süüa ja viisime linna kaasa. Ta oli bussis täiesti võimatu! Karjus ja kraapis ja rabeles ja kurnas oma heategijaid. Ta oli suhteliselt jutukas ja terava küünega kass, kui temaga mängida tahtsid, pidid kindad kätte panema. Mõnda aega ta meil seal Paldiski mnt korteris ka vastu pidas, kui kaua, kas kaks kuud või aasta, seda ma jumala eest ei mäleta. Mingil ajal kadus ta lihtsalt ära nagu kassid ikka teevad. Kassid kaovad tavaliselt ära siis, kui on suur pidu ja palju inimesi, lipsavad vaikselt uksest välja ja läinud nad ongi. Üks abivalmis külaline läks kassi otsima ja tuli tagasi ka , kass süles, aga see polnud see kass, vaid üks kena triibuline, kellest sai

5. Mjäukestka - selle haige nime pani noor Luiks. Noort Luiksi pole õnneks käepärast, muidu ma üritaksin tema abil oma mälu värskendada. Minu meelest see Mjäukestka ei olnud emane kass ja ei tekitanud hulka kassipoegi. Seda tegi üks hilisem täpselt sama nägu ja karva loom. Aga tulgu ja parandagu ta mind siis, kui ma eksin. Mjäukestka oli klassikaline triibuline kass ja püsis meie juures üsna-üsna hulga aega kuni läks kaotsi samal viisil nagu eelmine.

6. Pagan seda Mjäukestkat võtaks, äkki ta oli siiski emane kass ja sai pojad. Sest ma tean, meil oli kaks kassipoega, üks must ja teine hallitriibuline. Sellega oli niimoodi, et neil kassipoegadel oli mingi kassihaigus, kus silmad ja nina ajavad lima välja, üks paranes sellest ära aga teine jäi vigaseks peast. Kui ma Reedikust lahku läksin jäi must kass talle ja halli ma viisin kaasa. Selle halli nimi oli Küke, Kükeke kesvas. Tal oli mingi peapõletik ilmselt, sest ta oli ründekass, ta võis igal suvalisel ootamatul hetkel sulle nurga tagant kallale hüpata ja küüned sügavalt sisse lüüa. Ta oli ohtlik loom. Küll me püüdsime talle ussirohtu anda ja mida kõike aga paremaks asi ei läinud. Lõpuks ta jäi kadunuks, sest tavaliselt ajasin ma ta õue pärast mõnda eriti metsikut kuritegu, kus verd voolas ojadena ja ühel korral ta enam tagasi ei tulnud.

Loora ja poeg kes elas kapi all
7. Loora - minu meelest oli Loora mingi selline kass, kes tuli kuidagi teadmata kohast meile. See oli Paldiski mnt 2 ajal, kui Reedik oli läinud ja mina selle taashõivanud. Tal oli kuskil peidus ka üks väike metsik must poeg, kelle ta mõne aja möödudes meile näha tõi. Elas see metsik kassipoeg vanni all ja imelikuks ja pelglikuks ta vist jäigi. Kas ta nimi võis olla Mustikas? Helistasin Luiksile, et ta räägiks oma kassiversiooni, aga see loll magas ja ei tahtnud minuga rääkida, niiet tuleb siis faktivigadega ajalugu, selline nagu ta kogu aeg on olnud ja nagu üks ajalugu õigupoolest ongi.
Loora oli väga jutukas kass, ta rääkis oma pojaga peaaegu inimkeeli, sellise õrna kudrutava-kuriseva häälega. See kass ei jäänud kadunuks. Mina olin mingi seitsmendat kuud lapseootel ja käisin öövarul telefoniputkast helistamas. Paldiski mnt oli tühi, autod ei sõitnud. Olin teisel pool teed ja Loora nägi mind, seisis maja ukse juures, hakkas üle tee tulema. Kuskilt kihutas öine jõhker auto. Käis ainult üks käuks - ja kass oli sodi. Aga mitte surnud. Ta suutis ennast lohistada välisesikusse, see oli lahtisi pruune lehti täis tuisanud. Esik oli pime ja sealt ma teda siis käsikaudu otsisin ja tuppa kandsin. Tal oli vist selgroog puru, sest ta oli halvatud. Püüdsin valuvaigisteid keelele tilgutada, hommikul helistasin loomaarstile aga kass oli siis juba vanni alla roomanud ja üsna kõva ja külm. Mina teda sealt kätte ei saanud, pidin kutsuma oma ema, tema kuidagimoodi sai selle kangeks jäänud kassi kätte. Viisime ta Meriväljale ja matsime Elleni aeda.

Noor Kage!
8. Kage! What do you know, Kage? Kage on kass , kes on meil praegu, peale vahepealseid roti-aegu. Kage leidis Möca, Mängukoopast, mingist kasside taaskasutusest või turvakodust. Ta oli selleks ajaks kui ta meile jõudis juba paar korda omanikku vahetanud ja noore kesiku suurune.
Kage on maailma kõige imelikum kass. Tal on kõigest ükskõik, ta tahab ainult süüa ja sisse ja välja ja talle meeldivad mehed. Minu sülle ta ei tule iialgi. Ta on kohutavalt äge. Ta oskab ennast panna igatemoodi , venitada kahe meetri pikkuseks ja keerata saba rõngasse nagu leemur, ja ta oskab oma saba paksuks ajada nagu pudeliharja ja ta oskab teha kõige imepärasemaid külishüppeid. Ta on vana ja iidset tõugu, ilmselt vereliini pidi otse Egiptusest, sest tal on hiiglapikad jäsemed, ja ülikõhn kondikava ja üldiselt näeb ta välja nagu lapiklane, kahemõõtmeline kass. Kage!

Nunnu-Kata-Pai-Pai
9. Nunnu-Kata, Mirri ja Vip - maakassid. Nunnu-Kata oli küll linnakass, pärit mingist Reediku kassi soost, Martin tassis ta mulle Kaera tänavale ja pani talle nimeks Piider aga me trantsportisime ta õige pea ära Muhusse minu ema juurde, kes suhtub kassidesse suurema respektiga. Ametlik täisnimi on Nunnu-Kata-Pai-Pai, kõlab nagu polüneesia kass. Tegu on väikese pikakarvalise musta emase isendiga, kurgu all on umbes kümme valget karva ja silmad on suured kollased öökullisilmad. Ta on üks misantroopne loom, sallib ainult oma perenaist ja ülejäänutele äsab käpaga. Paistab sedamoodi et tal on lapsepõlvetrauma ja ta ei usalda eriti kedagi. Ta on saanud hulga järelkasvu, Mirri ja Vip on ta pojad eri pesakondadest. Mirri on NB! isase kassi nimi, see on selline hall kasvatamatu loikam, täielik huligaan, krääksub koleda häälega ja arvab et inimene on ainult tema jaoks. Need kassid on mu ema täielikult okupeerinud, nad elavad tal sõna otseses mõttes seljas ja hoolimata sellest et nad on maa- ja õuekassid, teevad oma häda kus juhtub, kargavad söögilaudade peal, kakerdavad jalus ja on kodus kuningad. Vip on tõmmanud uttu, ta käib kodus umbes korra kuus, ilmselt on ta veidi isasem kui see teine ja tal oli vaja endale uut, suuremat, rohkemate emakassidega territooriumi. Tal on rombikujuline hiigelpea, käpad nagu aampalgid ja lühike jändrik saba - rohkem metsloom kui inimese sõber.

Kassipoeg Nunnu-Kata soost
10. Nunnu-kata Pai-pail õnnestub hoolimata vastavatest meditsiinilistest meetmetest aegajalt jälle mõni poeg saada. Siis on minu püha ülesanne leida neile uus kodu. Pean kassipojad bussiga linna tooma, ja teate, kuidas üks väike elus olend võib kaks tundi järjest sipelda ja näuksuda? Siis teen neist apetiitsed pildid ja panen Soovi ja Börsi üles. Ühe kassipoja nimi oli Mustus, sest seda ta nimet tegi kogu aeg ja must oli ka nagu sitikas. Silmad olid veidi kõõrud. Ma arvasin et ta on nii inetu ja ebaõnnestunud eksemplar, et ma andsin temaga koos kauba peale ära kassivedamiskasti ja ronimispuu. Tema võtsid ühed venelased, kes pidasid ka tuhkrut. Tuhkrule mängida, nad ütlesid.

Teine oli kena suure triibuga kassu, see sai endale unistuste kodu Meriväljale, eramajja, kohe ta saneeriti, kiibistati, vaktsineeriti ja pere kes ta võttis tõi mulle tahvli šokolaadi.Nad panid talle mingi meelevaldse nime, näiteks Joseph.

Mulle meeldivad tegelikult koerad rohkem, aga võib ka öelda, et Muudlumile meeldivad kõik loomad, nagu Bettanile meeldivad kõik poisid.


Head jaani, zaumnikud!

Monday, June 20, 2011

Maiõhtu pargis


Ta nimi oli Maria, sest ühel hetkel panid kõik oma tütardele nimeks Maria. Kuid vastupidiselt kõikidele teistele Mariadele olid tal paksud blondid juuksed ja suured rohelised silmad.

Nende silmadega oli ta ära võlunud pooled linna meestest ning nendega hoidis ta elus kohalikku kultuuriajakirjandust, sest tema küsimused ei olnud kunagi pealetükkivad ja tema uudishimu ei olnud kunagi võlts.

Salaja oli armunud Tartu Camus - vana skisoid, kes muutus seda sapisemaks, mida enam ta raamatuid luges - ning omadega kõrvuni sees oli biseksuaalist moekunstnik, kes keskpäraseid sissetulekuid trotsides suutis alati jätta mulje nagu maksaks ta lipsunõel rohkem kui su korter. Armunud oli vana klassivend, armusid peatoimetaja, massöör, luuletaja, kokaiinidiiler, noormees vastaskorterist ja vinniline praktikant kontorist.

Kui Maria trammiga Tallinna Ülikooli poole sõitis, unustasid joodikud vagunis rõvetsemise ning tekkis tunne nagu Tallinn oleks päriselt linn ja ülikool päriselt ülikool.

Ühel päeval juhtus nii, et Maria armus ise. Itaallasest külalisõppejõud, temast 15 aastat vanem, vallutas tühise viieminutise vestlusega jäägitult ta südame. Kuid bolognalasel oli karismast pakatav naine ja neli ilusat last ning Maria jäi päevhaaval piineldes heleda leegiga põlema. Esimest korda viie aasta jooksul langes ta artiklite tase. Esimest korda teadlikus elus oli ta tavaline naine, kelle põksuva südamega jäetud vihjeid ei märgatud.

Kuud möödusid, sügisest sai talv ning üha enam tundus, et õppejõud on siiski hakanud Mariale tähelepanu pöörama. Ta kiitis koridoris Maria referaate ning hakkas kommenteerima ta blogis, tutvustades põnevaid vaatenurki ja huvitavaid linke.

Pärast kahetunniseks veninud lõunat ühel maikuisel neljapäeval võttis Maria kogu julguse kokku ja kirjutas järgmisel hommikul oma blogisse "vediamoci stasera" lisades kellaaja ja pildi Kadrioru pargi tiigist. Enne postituse avaldamist käis ta viiskümmend minutit palavikuliselt toas ringi ning oleks sissekande neli korda äärepealt kustutanud.

Õhtuks oli Maria üle poole aasta taas oma parimas vormis ning mööda Weizenbergi tänavat pargi suunas kõndis ta juba ainulaadse särava enesekindlusega.

Poska tänava nurgal kiiskas äsjavahatatud seitsmene bemm, närviline kokaiinidiiler sõrmedega roolil trummeldamas.
Pingil jälgis parte Tartu Camus, kes polnud nii lühikese etteteatamisajaga küll juuksurisse jõudnud, ent oli pea ära kamminud. Vana klassivend oli toonud lilli, biseksuaalne disainer teeskles taskukoeraga jalutamist.
Päikesekella ääres lobises peatoimetaja itaalia külalisõppejõuga dessertveinidest.

Sunday, June 19, 2011

Joodiku päevaraamat no. 23

  

  

Kohutavalt raske on olla inimene.

"TÜRA! SIIS EI OLE VAJA ENDALE MIDAGI ETTE KUJUTADA", karjub autor.

Päris tunded. Toored, tugevad päristunded. See teise inimesega tutvumine? Need ootused, jabur õnnetune, pinge. Olla siiras ning eeldada, et teised on siirad. Vaadata tulevikku ning näha seal ainult midagi uut. Uut Paremat.
Kannatada, sest kannatama peab. Sina pead.

Eriti sina. Kohutavalt raske on olla sina.

"TÜRA! SIIS EI OLE VAJA ENDALE MIDAGI ETTE KUJUTADA", karjub autor.

Friday, June 10, 2011

Kiri emale





           TERE EMME

Mul pole siin üldse hea olla näiteks:
Mu sõbrad ei tohi siin olla selle-
pärast et issi ei luba. Ja näiteks:
mina kirjutan ühes raamatus
tulemusi ja niisama aga issi
ja vanaema ütlevad et see
on aja raiskami ja lollus.
Ja siis ütleb issid et miks
just temal niisugune idiot
poeg on tulnud. Ja siis ütlevad
vanaema ja issid et miks
mina pean kogu aeg
telekat ja Nintendot kuigi ma
keskmiselt mängin umbes 1 tund
Nintendo ja vaatan umbes 1
tund telekat. Ja siis käskist
ta mind Mariga teatrisse
tulla. Täna Ja siis kui me
läksime autot tooma
parklast narrisid nad mind
natuke.
Aga eile kui mina mängisin
jõuluvanat olin ma Marile
enne ütelnud et ma olin kuulnut
vanaemat Kristjaniga rääkimast
ja et vanaema oli ütelnud «kas
sa ei võiks jõuluvana olla» ja seda
Mari uskus ja mõtlesgi et
jõuluvana on Kristjan. (ma ütlesin
talle pärast et see olin mina).
Ja siis on issi teleka nii kinni
pand et üldse ei saa vaadata või
Nintendot mängida.

SIIM  25 DECEMBER
  Häid Jõulupühi!






Wednesday, June 8, 2011

"Me peame rääkima Kevinist", Lionel Shriver

  
  See, mu sõbrad, on üks moodne raamat. Neid ma tihti ei revu. Ja see ei tule vaid sellest, et need ei satu tihti käe alla, moodsail raamatuil on tavaks mulle ka mitte suuremat meeldida. Eriti puudutab see tänapäevast angloameerika realismi. Sellele on omane mingi stilistiline põhijoon, mis on mulle vastuvõetamatu, see räägib maailmast kuidagi sündmatult, ambivalentse emotsiooniga. Umbes nagu "No väga lahe ei ole, seda me teame kõik, selle kallal on juba aastaid virisetud, samal ajal kuidagi eepiliselt perses või kõige sitemini ei ole ka, selles suhtes et, noh, kolmekümnendatel oli hullem ja me kõik teame, et arengumaades on veel masendavam..." Selline ongi, põhimõtteliselt. Argipäeva pask. Väljendab, levitab ning propageerib nägemust, et  tänapäeval elada on üsna täpselt selline tunne, nagu  tänapäeval tööl käia - lahe ei ole, aga sellega on  võimalik harjuda ja üsna ilmselt ei sure sa selle kätte.  Selle settingu taustal kooserdavad ringi tegelased oma igavate psühholoogiliste ning olmeliste probleemidega, kõik on kirjutatud üsna ebainspireerivais, ilmetutes lausetes, millega on küll kombe pärast veidi ringi trikitatud, kuid mingit sügavamat fiilet seal vaevalt leiab. Nois viies moodsas raamatus, mida ma viimati lugesin, tuleb deus ex machinana sisse mingi coelholik toredus, lunastamaks maa, üritades justnagu öelda, et tegelikult on tore ka ja selle kareda pealispinna taga on maailm üks imeline paik. Halb idee jääb tihtilugu ebaveenvaks ka seetõttu, et keel ei kanna välja.

Antud raamatuga on teistmoodi. Maailm ja ta stilistika on seesama, ent loo seisukohast on oluline, et ta selline oleks, see on selle maailma lugu, ei töötaks muusuguses maailmas. Ma julgen ka öelda, et tegemist on võitleva kirjandusega. See puudutab nii-öelda tabuteemasid. Selliseid, millest harva sügavuti kirjutatakse. See räägib emadusest - kui tihti  tuleb ette romaani, mis räägiks lapsevanem-olemisest esimeses isikus? - ja mitte niisama, vaid sellises realistlikus horror-võtmes. See räägib koolitulistaja emast, naisest, kes sünnitas lapse, ent mitte tavalise, vaid sellise, kes võttis pea sünnist saati sihiks olla iidne nihilist. Räägib sellest läbi kaheksateistkümne aasta.

Kõlab nagu mingi veits maitsetu värk, eksju? Kõlab, nagu võiks mingi räigelt alt vedama hakata? Koolitulistamine on ju rumal ja ebastiilne odava  populaarsuse võitmine ja eks neid lapshorroreid ole samuti varemgi nähtud. Mul oli ka kogu aeg selline tunne, et see peab alt vedama hakkama. Aga autor võtab oma kahtlasevõitu premissid ja viib need võiduka lõpuni. Esimesed viiskümmend lehekülge on käimatõmbamine, siis algab küte, ploti tvistid on ootamatud ning imekombel ei vajugi ära. Koolitulistamise-ettevõtmine saab põhjendatud ning maailmavihkaja dehumaniseerimisest hoidutakse väga hoolikalt, ei tembeldata teda mingi disorderiga ega kuulutata haigeks inimeseks, tüüp on lihtsalt selline tüüp, selliste valikutega. Tähelepanuväärselt leiab autor ka, et sellel maailmal ei ole talle otseselt vastuargumente pakkuda. Raamatu võitlusliku olemuse kasuks räägib ka tõik, et tänu ameerika jaburale vanema-lapse diskursusele lükkasid kolmkümmend kirjastust selle tagasi - samm, mis käib vastu tervislikule äriloogikale. Koolitulistamised olid vähemalt tollal täiega hot shit ja raamatust sai lõpuks bestseller. Kas te suudate ette kujutada, kui raske on raamatut kirjutada, saati siis veel sellist raamatut, mida inimesed päriselt lugeda ka viitsivad, kas te mõistate, milline huiamine on selle kümnetesse kirjastustesse saatmine?

Autorist veel nii palju: tegemist on naisega, kes on otsustanud lapsi mitte saada. Sellist muljet aga ei jää, nagu ta ei teaks, millest ta räägib. Annab otse jalaga  näkku sellele diskursusele, et "ega mina ei saa ju selle lastevärgi kohta midagi öelda, mul ju omal ei ole sellega kogemust..." See on ülepea mingi tagurlik eeldus, et inimene saab midagi rääkida ainult omaenese kogemusele toetudes. Pole vaene olnud, ära kirjuta vaesusest, pole olnud kapitalist, ära kritiseeri neid, Brett Anderson ei tohiks kirjutada homoromantilist luulet, sest pole mehega vodis käinud ja Robert ei tohiks kirjutada sõjast. Ptüih. Lapsi mitte saada on ka iseenesest normaalne mõte, vähemalt sama normaalne, kui vastupidine. Saab õigesti aru riskidest ning vastutusest.

Seda raamatut soovitavad ka Ruudu, HH ja PolKorP. To them, I dedicate this review. 

Esitlus: Jim Ashilevi "Ma olen elus olemise tunne"


Ma pole ZA/UMi nii ammu midagi kirjutanud, et see on õudne.
Mul tuleb 10. juunil 2011 raamat välja.
Määratletav romaanina. Sinisekaaneline, lehekülgi on 192. Istub hästi kätte.
Välja andis kirjastus Verb.

Esitlen raamatut kell 17:00 Solarise Apollos ja 20:00 F-hoones. Esimeses kohas pidi "OP!-i" saatejuht minuga intervjuu tegema. Vähemalt midagi sellist jäi mulle ETV ja kirjastuse vahelisest jutuajamisest kõrva. F-hoones toimuv on rohkem peolaadne. Mängin ukulelet, kursaõde teatrikoolist mängib trompetit. Sõberkirjanikud soostusid astuma mu kõrval üles mõtteavaldustega teemal "Mida tähendab olla elus?".

Te võiksite kõik tulla ja olla meiega sel reedesel päeval 10. juunil. Kas raamatupoes, F-hoones või mõlemas.

Kujundaja Indrek Sirkel hoidmas oma tööd põõsaste foonil päikselõõsa all, juuni 2011

Romaani alternatiivpealkiri oli "Kas ma olen nüüd Siim Nurklik?". Lõpuks otsustasin siiski tundelisema ja namedroppinguvaba pealkirja kasuks.

Sunday, June 5, 2011

Fuih! Igavad vanad materjalid!

  
Tohoh! Mis see siis nüüd on!? Vana surnud meedia on, vot mis ta on. Parajad kodanlikud kuivikud, arvavad end siin mingiks kuninglikuks kunstivormiks, suureks ja ilusaks, sinu austuse vääriliseks. Vaata seda õnnetut kooslust! Õli, akrüül ja readymade panevad aina pidu aga digit küll keegi kutsuda ei viitsi. Niimodi ongi tänased esinejad ainult päris objektid ning nende päris mõõdud ja tehnikad on nende alla ka üles kirjutatud. Mõned neist on juba vanad ja nende kohta saab lugeda siit iidsest ZA/UM'i tagalast, mõned on uued äsjavalminud. Igavad nimetud mökerdised on materjaliharjutused Suuremateks Asjadeks aga neist võib-olla ehk järgmisel aastal!

Võid arvestada oma kohustuste hulka igale pildile vajutamist, nad lähevad nii suuremaks.



"Meie, Tema sõbrad" (300 x 200), segatehnika 2010
-



Nimetu (100 x 120), õli lõuendil 2011
-



"Vanad" (75 x 51), akrüül kartongil 2011
-



"Jeesuse Veri" Readymade 2010
-



Nimetu (100 x 140), õli lõuendil 2011
-



Nimetu (60 x 73), õli lõuendil 2011
-



"Ave Cioran" (32 x 41), kuldleht ja tempera puitplaadil 2010
-

Friday, June 3, 2011

Peeglid / ise / puudus



















> Kaks tuttavat mööduvad: esimene tervitab säravalt, teine vaoshoitumalt.
> Keegi räägib nalja, tema naerab koos ülejäänud seltskonnaga, hõikab midagi rõõmsalt juurde, paar inimest turtsatavad viisakalt, siis vaikus.
> Inimene tuleb seltskonda. Teised räägivad omavahel edasi. Inimene lahkub seltskonnast.
> Keegi, kes teise juttu kuulab: esialgu kindlalt, rõhutatult, kuid aegamööda ta ilme kustub; noogutused kangestuvad, silmalaod langevad, pilk klaasistub.
> Esimene vaatab teise poole, teine põrnitseb ette, esimene heidab pilgu maha, teine pöörab end korraks, esimene tõstab pea, teine räägib kellegagi, esimene räägib kellegagi.
> Üks inimene peatub, tervitab, teine peatub, tervitab. Järgneb paarisekundiline vaikus, mille järel mõlema pilgud kanduvad mujale.
> Otsevaates inimese nägu, kui ta kellegagi vestleb. Otsevaade püsib ka siis, kui vestluskaaslane pöörab äkitselt ära ja räägib kellegi teisega edasi.
> Kaks tuttavat mööduvad, mõlema pilgud teadlikult veidi kõrvale suunatud.


Välist võimu pole enam vaja: me toodame end ise, pakendame end ise, turustame end ise, müüme end ise, kasutame end ise.

Jälgime end ise, hindame end ise, kaitseme end ise, väldime end ise, kiidame end ise, keelame end ise, süüdistame end ise, kohandame end ise, julgustame end ise, sallime end ise, petame end ise, eraldame end ise, sooritame end ise, mürgitame end ise, ahistame end ise, paljastame end ise, päästame end ise, põlgame end ise, alandame end ise, võõristame end ise, karistame end ise, lohutame end ise.



Püsiv vaikne tunne, et midagi jääb alati puudu.

Thursday, June 2, 2011

Kolm raamatut - üks loeb


Suviste lõbude, usukuulutuste ja sõjapoeetika täienduseks nüüd ka juunikuine raamatututvustus. Vanad head asjad, vana hea Loomingu Raamatukogu.

Esimene autor on puertoriikolase nägu itaallane Corrado Alvaro. Suure hingega sentimentaalne kirjanik, kes erilise mõnuga kirjeldab pealtnäha tähtsusetuid pisiseiku ja elu poolvarjundeid. Aleksander Kurtna poolt eestindatud novellivalimik kannab mahedat pealkirja "Öised sõnad". Kas kuulete juba, kuidas need öised sõnad teile sumedalt kõrva sosistavad?

Aineseks peaasjalikult Itaalia vaene. Need on üsna lühikesed mõneleheküljelised novellid, mis on ärksad ja tundlikud, tegelevad enamasti kuskile tunnete ja tegude vahepeale jääva tumeda alaga. Aga kurb juhus on see et oma üldiselt üsnagi suurepärased jutud suudab autor lõpuga ära munada. Ei ole lihtsalt seda mõjuka lõpu kirjutamise oskust. On seal liig avalik moraal või katkeb kõik kuidagi poolelt sõnalt aga mulje jääb et nüüd sai kõik otsa ja noh, mis ma teen selle jutuga? Lood räägivad näituseks kaunitarist varganaisest, kelle puhul autor arvab, et ta oli liiga aus et teenida raha ilusale naisele igiomasel kombel, sestap hakkas hoopis näppama.Või võõrsile teenima läinud meestest, kes rügavad hea elu jaoks aastat kümme ja siis veel teist samapalju ja kui koju jõuavad on nende naised surnud ja lapsed suured. Mahajäetud teadlase sisemonoloog - kas lasta õhku kõik see ilm, kui otsas ongi minu arm?

"Doktor Crision läks õhtul välja, et vaadata,missugused on maailma viimsed tunnid: need olid toredad ja rahulikud, veendunud selles, et nad homsesse jõuavad, igavesed ja samal ajal uued; vihast pulbitsedes ei suutnud ta jälgida midagi, ilma et poleks selle taga pettust oletanud. Ta pöördus koju rahulikuna ja kindla otsusega. Veel samal õhtul laseb doktor Crision oma imestamisväärse teadusega maailma õhku nagu pommi, tema - tähtsusetu teadlane väikesest kolkalinnast."

Ja nii ikka edasi, erinev aines, sama tonaalsus, justkui pisarat välja kiskuv sentiment, mis lõppeb ebaõnnestunud kalambuuriga.

Kuid peab ütlema, et üks jutt on eraldi äramärkimist väärt kui etnograafiline üleskirjutus. Kalaabria arstist, kes kutsutakse mägikülla surmani haige naise juurde. Kohale jõudes selgub, et ta on vist tulnud asjata, teda ei saa haige juurde lubada, kuna haige meest pole kodus. Ehk võiksin ma ta vahepeal läbi vaadata? pärib arst. Ei, ta on veel noor naine, vastatakse. Heakene küll. Ootab siis hommikuni. Jõuab haige mees. Mees pöördub oma haige naise poole: " Siin on härra arst. Kas tahate end näidata?"  Naine vastu. "Mina olen teie naine, teie peate otsustama." Mees arstile - "Siis peavad tema vennad ostsustama. Ta on nende õde, ja eks nad tea, kas võõras peab nägema, kuidas nende õde on loodud." Vennad aga vastu - kui meie seda lubame, hakkad sa pärast meid süüdistama. Sina ise pead otsustama. Ja nii ikka ringiratast edasi. Keegi vastutust enda peale ei võta. Ja mis te arvate? Kas arst pääses nägema kuidas haige naine loodud on?

Järgneb selle triloogia pärl - Lembit Vahaku näidend "Karske õhtupoolik". Sellega oleks justkui kõik korras. Maailma kõige ägedam lilla kaanepilt, lööv kirjanikunimi ja väärt teose nimi. Vaatad seda kaanepilti ja mõtled, et see peaks küll olema üks ameerika neegerautor, mõtlik ja sünge. Aga võta näpust! Sees on selline joga et võtab kõhu lahti. Oma kaunis tualettruumis ma seda lugesingi. Ei saa öelda et ma oleks suutnud rida-realt süvenda - johhaidii, mis jabur kirjatükk see on! Näidendid on üldse kõrgema pilotaaži lugemisvara. Püüame siis anda lühiülevaate.

Pidulauda on kogunenud kamp sotsialistliku töö eesrindlasi, insenere, konstruktoreid, muuhulgas ka Sevzapglavpromognestrahhi harukontori juhataja ja nende naised.

Pakutakse head-paremat, rõhutades naeruväärsuseni nõukainimese ihalust defitsiidi järele ja nende ülimat rahuolu luksuslike, gurmeeliste, lihtsurelikele kättesaamtute asjade nautlemise üle. Pidu pidi tulema ilma viinata, aga naiste köögis olles teevad mehed endale esimesed tropid. Mingi kalli väljamaa viskiga. Noh, siis ka naised juba segavad endale peenemaid jooke. Vestlus käib põhiliselt delikatesstoidu ja tööpobleemide ümber. Ilmub üllatuskülaline, kõigi poolt põlatud tegelinski, kes toob majaperemehele veidralt suuremeelse kingi, mingi antiikse maali, mille kohta üks daamidest sositab, et tema naiselik vaist ütleb, et see pilt võib maksta rohkem kui komplekt Rumeenia mööblit.

Eesriie. Vaatus kaks. Tegelased - Wu Oung Oung, Nyo Lun Lun, Tyo Van Van, Tiryabarman, Suryavarman!!!!!! Siiami sõjardid! Kogu tekst värssides! Aru midagi ei saa! Hakkab vastik ja õudne! Jätan teise vaatuse vahele!

Kolmas vaatus - sama mis esimene. Sõnasõnalt. Aga mitte. Vahele kraaksuvad ka Tiryabarman ja Suryavarman! Omas keeles. Te vaid kuulake:

Ihco maisteri Rantasalo mahhudubu-k! Sullhawatu-u marhedo kidšan i š moqqo! Kirjanik on uue keele välja mõelnud! Pea käib ringi, on imelik ja õõv.

Inimesed on marionetid. Väliste jõudude meelevallas. Sisemiste kuradite kiusatud. Kas sellele kõigele on mingi mõistlik seletus? Näib et on! Taas kordub kõik, ning jällegi kord tuleb kinki tooma veider sõber.

Kuid seekord antakse kink üle selgitava deklamatsiooni saatel:

mul masin - ruumi-aega segipaiskav
psühhomagneetiliseks generaatoriks teda nimetan
membraan tal peidetud on pildiraami sisse
ta kasse kriidiaega paiskab
sealt kriidisena kassid siia tagasi.

Näidendi tegvuspaigad: Tallinn 20 saj m.a.j ja Muhamb-Sung 3.saj e.m.a
Kõik ülejäänu jätan teile välja uurida.

Ja lõpetuseks malbe perekonnalugu "Viimane Tauber",  parimas, absoluutselt parimas realismi vaimus, täiuslik teos. Kes kirjutas? Lucia Demetrius.

Ega ma ei pea ju ütlema Rumeenia naiskirjanik? Naiskunstnik, Wo-man? Niimoodi saab sellest ju naisküsimusega reostatud postitus. Ja mis te arvate , kes selle tõlkinud on Rumeenia keelest? Aleksander Kurtna, jesuiit, vabamüürlane ja polüglott.

Oi, see on hirmus hea raamat. Mulle nii meeldivad head raamatud. Selle raamatu tegevus algab enne esimest ja lõpeb pärast teist maailmasõda. Ja nii nagu õige on, on aeg ja aja muutumine antud läbi inimese, läbi tema elu. Kuidas ta ennast üles töötas, vaeste vanemate rahakoti peal arstiks õppides, kuidas ta hää ja haritud pojana tuli kodukohta, nais rikka naisukese, rajas naise kaasavara abil endale eeskujuliku arstipraksise, lõpuks haiglagi, aina töötas ja töötas, ei mõelnud muust, naine oli paks ja ihne, lapsi neil ei olnud, halvad mõtted pani mees oma peas kinni, ei mõelnud neid. Ühel päeval peale neljakümmet tuli tema ellu armastus - medpersonali hulgast, mehelik, julge, aus naine, keda raevus abikaas nimetas märaks - nad hoidsid kõike salajas, aasta, kaks, kakskümmend. Üks naine andis positsiooni, teise sülle sai panna pea. Üks nõudis kõike, teine mitte midagi ja mõlemale anti nende soovimist mööda. Poliitikat viimane Tauber ei teinud, hea arst on vajalik iga võimu ajal, nii pääses ta natsimisest ja muust jamast, aga vot uue ilmakorra ajal natsionaliseerimisest ei pääsenud. Kõigepealt võeti pool maja, siis terve haigla, siis veel poolest majast pool ja lõpuks jagati üks viimane tuba kapiga pooleks.

Mis ma tahan ütelda selle raamatu kohta. See raamat ei mõista kedagi hukka. Hukka mõista ei saa. Kas oli see paks ja viril rikas pruut süüdi, et tal eluotsa polnud muud teha kui teenija järgi valvata ja pesu lappida? Nuhkida ja kahtlustada? Tal olevat olnud ilus lauluhääl. Üks tema majja kolinud uue aja inimene ütleb oma vihale aetud naisele niimoodi: " Jäta ta rahule, Mariechen. Ta on vana, nõdra aruga, meest tal ei ole, hiljuti oli haige. Me räägime teine teises keeles. Mul on temast mõnikord kahju, kui ma näen, kuidas ta nagu kõhukas rohutirts mööda teerada roomab."

Kas kodanlasel on hing?