ZA/UM: Ägedad tüdrukud! vol 2

Sunday, June 26, 2011

Ägedad tüdrukud! vol 2

Jenny Caroline ja Jenny Laura

Beware, boys! Kui esimene osa lubas teil peaaegu et rahuliku südamega ägedatest tüdrukutest lugeda, siis nüüd tuleb mängu salarelv, mis haavab isegi kõige tugevamad teist - võtab jalust nõrgaks, kiirendab hingamist ja halvab mõtlemise. Saadab su laevadega sõtta ja sunnib teistel tüüpidel päid maha võtma või - oh, perhaps even worse! - viib sind lillepoodi ja märtsikuus paneelmaja akende alla, kokkuvolditud paberileht käes.

That's right, you're getting closer. Mängu astub THE ULTIMATE KOJN. Ja arva ära, kes?

Ega Karl Marxil polnud mingisugune halb maitse, ei poliitikas ega eraelus. Niisamuti polnud ka tema lapsepõlvesõbranna Jenny von Westphalen mõni väikekodanlane, et oleks taga ajanud meest, kes talle tingimata aiaga kodukese hankida suutnuks - selle asemel valis tüdruk Karl Marxi. Ning Karl oli õnnest segane, sest rajooni kõige ilusam ja targem tüdruk oli valinud poisiks tema!, radikaalvasaku, vaese eksiilist eksiili elava poliitkirjaniku, kes oma sõbra Engelsi toest vaevu ära elada suutis. Uhkuse ja rõõmuvärinaga otsustas Marx kõik enda kolm tütart Jenny järgi nimetada. Kuid ega Jenny ei kinkinud neile mitte vaid enda nime, vaid ka ilu - maailma oli sündinud Marxi kolm kojni sotsialistist tütart.

Ei tea, kas Marxide kodus avaldus Zetkini tutvustatud arusaam perest kui moraalüksusest või oli asi geenides, kuid kõigi kolme tüdruku poliitradikaalsus avaldus juba varajases eas. Neist noorim, Eleanor Marx, suutis näiteks kolmeaastaselt Shakespeare'i tsiteerida - ja kui sellega oli ühele poole saadud, veetis ta ülejäänud lapsepõlve enda lemmikpoliitikutele kirju saates. Tüdruku kuueteistkümnendal sünnipäeval andis isa lõpuks mangumisele järele ja võttis tütre endale sekretäriks, et noor Eleanor sotsialistlikel maailmakonverentsidel ringi hängida saaks.

Ka vanim tütar Jenny alustas ootamatult julgelt oma muidu nii tagasihoidliku iseloomu kohta. Võtnud endale pseudonüümiks nime J. Williams, kirjutas ta seeria kirju, kirjeldades Iiri poliitvangide seisukorda Suurbritannias - nagu arvata võib, siis see väga inimõigused, lust ja lillepidu polnud. Kirjad avaldati ühes prantsuse suurimas ajalehes "Marseillaise's" ning järsku enam ei olnud Gladstone'i valitsusel võimalik pilku eemale pöörata - oldi sunnitud vabastama nii mõnigi poliitvang, mis oli rohkem kui keegi tõemeeli lootagi oleks julgenud.

Jenny Laura

Kolmas tütar Laura - kõige kojnim - oli see-eest esimene, kes abielluda otsustas ja seega sotsialistide paraadi avatuks hüüdis. Marxide kodust läbivoorivate vasakradikaalide hulgast valis tüdruk välja kirjanduskriitiku Paul Lafarguet', kes sattus sinna esimese internatsionaali korraldamise asjus. Talle järgnes vanem õde Jenny, kes kiindus Pariisi Kommuuni veterani Charles Longuet'sse.

Ka väike Eleanor armus esmakordselt, kui kohtus isaga kommunistide seas hulkudes Hippolyte Lissagaray'ga, keda ühendas Charles Longuet'ga sarnane minevik. 17-aastasel tüdrukul olid liblikad kõhus - Hippolyte jutustas talle õhtuti Ajaloo Suursaavutusest ja koos tõlkisid nad poisi ajalooraamatut "History of the Commune of 1871". Karl Marxil polnud Hippolyte'i vastu midagi, isegi raamat meeldis, aga - seal oli üks aga. Kogemata oli Hippolyte Eleanorist seitseteist aastat vanem ning see tundus isa Marxile juba veidi liiga progressiivse ideena. Ta ootas oma nõusolekuga Eleanori 25. sünnipäevani, kuid selleks ajaks olid armastusest võitu saanud juba teised jõud - lagunemisprotsess ja stiihia olid teinud oma töö. Tüdruk läks ära oma haigeid vanemaid põetama ja jättis poisi maha.

Märtsis 1883 suri Karl Marx, järgnedes truult kaks talve varem lahkunud Jennyle. Enda noorima tütre hooleks jättis ta avaldamata teosed.

Eleanorile oli see aga märgiks astuda ise poliitilisele areenile, ihuüksi. Ta liitus SDE-ga, kuid tuli sealt siis kohe ka ära, põlastades partei tolleaegset diktaatorlikku juhtimisstiili ja natsionalistlikku minekut. Koos enda uue poisi Edward Avelingi (kes seekord oli kõigest 6 aastat vanem, tänu jumalale!) ja teiste kamraadidega eraldusid nad Sotsialistide Liigasse, mille parteiajalehte tal regulaarselt artikleid kirjutada paluti.

Jenny Julia Eleanor

Lisaks sotsialismile ei puudunud tüdruku poliitilisest portfooliost ka õige annus feminismi - Eleanor osales mitmetes protestides naiste töötingimuste parandamiseks. Kohtudes kunstniku Clementina Blackiga, liitus ta Women's Trade Union Leaguega, mis oli keskendunud tüdrukute nn "sweatshopist" välja aitamisele.

Kultuurilise poole pealt elas Eleanoris edasi vana Shakespeare'i-fänn. Kergelt sarnaselt Gramscile leidis temagi, et kunst ja poliitika on tugevalt seotud - nõmedam ütleks selle kohta propaganda, ägedam aga töövahend. Tegeledes igapäevaselt tõlketööga nagu teisedki Marxi tütred, puutus ta lisaks poliitilistele artiklitele kokku ka näidenditega - eriti meeldis talle Ibsen. Lõpuks ajas ta oma mehe ja G. B. Shawga kokku väikse teatrigrupi, just for fun, et veidi näidelda saaks.

Peab aga tõdema, et kahjuks edasi väga palju lõbusamaks ei läinud. Kõiki Marxi tütreid ühendab kergelt ebatavaline - et mitte öelda traagiline - saatus, nii ka Eleanori. Kui Aveling sajandi lõpul haigestus, avastas väike Eleanor, et mehe teatrihuvi polnud olnud päris süütu - Edward oli vahepeal abiellunud kellegi noore näitlejannaga. Oopsy-daisy! Selle peale võttis Eleanor end alasti, heitis voodisse, kirjutas kaks kirja ja võttis mürki. Avelingile sai aga osaks sotsialistide üldine pahameel.

Ning viisteist aastat tagasi oli surnud tema vanim õde Jenny, kes oli olnud halva tervisega astmaatik. Südame seiskumisse, ilmselt.

Ehk kõige leebema lõpu leidis endale Laura. Koos abikaasa Paul Lafarguega elasid nad Engelsi toest ja pärandusest aastani 1911 - siis, 65-aastasena, otsustas ta, et okei, aitab. Mees oli nõus. Nad kirjutasid kirja, kus selgitasid, et nende töö on tehtud, elamine elatud ning maailma heaks pole rohkemat anda - olla saab vaid vaevaks. Kuid maailmarevolutsiooni palge ees pole kellelegi seda tarvis, seega jäänud on vaid purk unerohtu ja voodi kahele. Ilma liigse traagikata sooritasid nad koos enesetapu.

Sotsialistide kogukonnale mõjus see kahetiselt. Üheltpoolt segadus ja moraalne rangus, mis kuhugi taandunud polnud, ning teisalt tüübid nagu Lenin, kes leidsid, et see on motherfucking äge! ja soovitasid matusekõnes seda teistelegi.

Aga mida arvad sina, za/umnik? Kas Lenin sinu matustele tuleks?

5 kommentaari:

MudlumJune 26, 2011 11:34 PM
Mul oli raamat noorest Marxist ja tema Jennyst, kes oli mehest kuus aastat vanem, vaat nii aga väga ilus tõesti. Noor Marx oli ka kuratlikult ilus, loodetavasti saab siia kunagi artikli, kus see pilt vääriliselt ilmuda saaks.
http://hilobrow.com/wp-content/uploads/2009/05/marx_young.jpg
ReplyDelete
AnonymousJune 27, 2011 3:23 AM
No kurat, nii mind küll ei pane väga imestama, kuidas ta linna kõige kojnima tšiki ära ajas. Kojn otsib kojni - ega kojni ei koti kui kojn mingi kriminaal on.

ALL KOJN IS CRIMINAL

RK
ReplyDelete
AnonymousJune 27, 2011 3:25 AM
In addition, I think those two followers should be court-marshaled.
ReplyDelete
AnonymousJune 27, 2011 3:26 AM
You don't just up and leave the halls of Valhöl, duty is eternal!
ReplyDelete
RentsJune 27, 2011 4:22 PM
Sealt oleks ilmselt ilusaid lapsi veelgi tulnud,
kui mõned neist poleks nälga surnud, sel ajal, kui issi aatekaaslaste juures lõunal käis.
ReplyDelete

Add comment

Subscribe to: Post Comments (Atom)

youtube events

ZA/UM KUTSUB ÜLES!
PROJEKT "KUTSE TANTSULE"

See on Jörpa meistriteos. Selle nimi on "Kutse tantsule" ja see on hüpnootiline, rõõmustav ja samas veidralt halvaendeline pala 90test. Iga idioot saab aru, et see on eredalt minimaalse produktsiooniga lugu. Arranžeering on elegantne, rudisev bass ja üllatavalt helisev celesta-efekt, võluvalt kuiva ja plastikaatse basstrummi kohal. Ka laulukirjutamise seisukohalt on "Kutse tantsule" tähelepanuväärne. Üks ainus libisev akordivahetus ja mantrana korduvad sõnad, mis võtavad aina uusi tähendusi. Kui Jörpa selle praegu teeks, oleks kõik hullult nagu: "Wow, see kõlab nagu The Knife" ja "Kas Maria Minerva on Jörpaga koos midagi teinud?!" Ma ütleksin, et selle helistikuvahetuse loodav efekt meenutab The Fieldi viimase plaadi nimiloo samasugust kahe jaama vahel korduvat hüpnoosi. Ja et trummi roll on natuke The Battlesi moodi. Ühesõnaga - kõige šefimad hipsterid keeraksid iroonia maha ja naudiksid seda kogu vaimu ja kehaga.

Paraku on maailm üks idiootne koht ja nagu mõned arvavad, et Scootrit saab kuulata ainult läbi rögase iroonia, on mul kahtlus, et ka "Kutse tantsule" on mingiks campiks tõlgendatud. Mis kõige õudsam - ta siiras, süütu ja saamatult erootilise tantsunumbriga video on langenud 9gagi idiootide hambusse.

Fuck off värdjad, ei ole nagu Borat, Jörpa on seal videos CALM, BARREN, AND BEYOND ALL CONTROL and we need to take it back for him! Mine sinna uutuuba lehele , laigi mu kuramuse "You cockfucking americans" kommentaari, lisa ise ka midagi ja vajuta türastanud top commentsile pöial alla nagu Julius Caesar.

HENRY 2, PAW DE DEUX

Check this shit out, french new wave cinema, traagiline monoloog, kass.

KÕRGEMAD KAHEKÜMNENDAD

Ei oska kommenteerida, kas asi on vanuses, aga mulle meeldib viimasel ajal lisaks joogale see ka. Tundub, et 2012 ei tulegi nii kehv muusikaaasta, kui eelmise põhjal arvata oli.

TERVITUSI TEISEST ILMAST

Jerome Isma-Ae er en tysk DJ, remixer og producer fra München. Han har turneret verden rundt som anerkendt trance-, house- og techno-DJ. Jerome Isma-Ae ejer desuden pladeselskabet Jee Productions.

Ma arvan, et see on peamisi asju, mis MJ loomingust ajahambale vastu pidama saab.

SIVERT HOYEM - UNDER ADMINISTRATION

Näe, vaata, Madrugada laulja teeb sooloprojekti. Juba kolmanda albumi laseb välja. Ja ta ei tee seda niimoodi igavalt, nagu sooloprojekte tavaliselt tehakse, oma endise vägevuse varjuna. Küte on, saab hakkama moodsa ja vanamoodsa elemendi ühendamisega. Also, tšeki seda videot. Peegeldumist kasutatakse juba kaheksakümnendatest saati ja sellel ei olnud enamasti mingeid eriti meeldejäävaid tulemusi, nii et see lõpetati vahepeal sootuks ära. Aga siin tehakse seda jälle, ja niimoodi, et ilus on vaadata. Also, Sivertil on lahe särk seljas. High rec.

kas see tähendab, et me peaks m. käbiniga tihemini rääkima ja teda heakohast silitama?

ROBERT KURVITZ is a normal guy. Just a normal guy, a straight up fella. Not that different from you, actually. Man has a job and an education, contributes to society. Mildly ideological in as far as he values human life, but nothing too out there. Everything about him is trustworthy and normal and there is little else to say on the subject. Maybe it's YOU, who's the suspicious character?

MARTIN LUIGA is the endproduct of millenias of philosophical thought. Ever notice how through the ages philosophers have been sketching an idea of a better man, an improved human being? From prehistoric thought to humble greek beginnings, from drugaddled fin-de-siecle powerhouses of thought, throughout the 20th century - everything has been adding up to this moment. There he stands, transdescending from the metaphysical to the very real, The Overman.

ALEKSANDER ROSTOV, once an alcoholic youth of some renown, prowling the streets like any other. Today, half a decade later, he's a semiwithdrawn misanthropic recluse, spending his days hissing petti insults at artists. Being one hismself he has learned, more than anything else, to despise any who refer to themselves as such. He does this with impressive gusto, with thunderous passion outdone only by his borderline unhealthy interest in the medium of video games.

HELEN HINDPERE has so many drafts in her blogger account it's not even funny. An archetype of a ZA/UM reader turned contributor, she is an aspiring lady of letters, a writer-to-be if you will. Her flaming red hair signaling both the tone of her heart as well as her passion for words, books and all those boring dusty learny things. A woefully rare combination of kojn, smarts and goodwill she also holds down a part-time job as the unofficial secret mascot of ZA/UM.

JOANNA ELLMANN is that rarest of phenomen - a poetess (yes, we though Sappho was the last one as well). Her work is appropriately described as either "mystic" or "visionary". Accordingly, she shows an academic competence in poetic tradition, as well as shamanistic theory and other fields of ethnology. As a promoter of culture she's taken up an avid interest in many an endeovor, as long as they display a certain degree of radical thinking and poetic value.

KASPAR KALVET is a globe-trotting financial analyst. When he's not busy flooding the market with incomprehensible real-estate instruments, he travels the far reaches of this planet, admiring his handy-work unfold as financial catastrophes. A well-read gentleman, with ice-cold wits, Kalvet dissects matters as complicated as global economics or the stream-of-conciousness narrative technique. As an ardent geographer, expect his reports from the vertigo depths of lake Altai, via Gobi desert to the Land of Fire and Ice.

RUUDU ULAS has taken up the unforgiving mission of creating meaningful imagery using delicate machinery and vicious chemical compounds, darkness and light, although said practice has been trivialized, shunned, commercialized, misused and spat upon since it’s very beginnings, although it brings more pain than pleasure and her presence would be weighty enough if she never did a damn thing, spending her life critizising her surroundings instead.

LILIAN MARIE MERILA is a professional fashion photographer. An advocate of beauty, both human or otherwise, she admires cheek bones and collar bones, sure, though a river of late evening traffic, all diamond headlights and radience... goes just as well. In fashion terms this means she walks the tight-rope between glamour and rock´n´roll. With her sense of style and a laid-back attitude towards culture, she represents a sort of lady of blessings, lending an air of credibility to everything she comes to approve of.

MADE LUIGA is the loneliest woman in the world. Imagine Beth Gibbons, only farther up to the north, trapped underground by the forces of capital to supply the unlearned with precious jewellery for all eternity. When not toiling for the continuation of said horrors, however, she's an avid microhistorian, well-versed in the course of beauty and a promising critic and letters-man.

HELEN HAAV is a Kantian judicator. She spends most of her days judicating from the Kingdom of Ends. When she's not judicating from the Kingdom of Ends, you can find her - there, in the Kindgom of Ends. Judicating. Judge, jury, executioner style. Always outnumbered, never outgunned. Judicar Haav is what they call her in that hypothetical state of existence derived from the categorical imperative. Benevolent, merciless, she puts the "Kantian" in our Kantian Death Squad. Tread lightly!

JIM ASHILEVI is a former child actor. You might remember him (please remember him!) as Muzzy's little friend, the alien, from the English language educational show "Muzzy Comes Back". But Muzzy never came back, the shoot was over, the red eye of the camera switched off, and with it, Jim faded into obscurity. He's been desperately trying to climb back into the limelight ever since, publishing plays ("Like Boys in the Rain", "Porcelainsmoke" - please know some of them!) and a measure of short prose fiction . . . and theatre directing . . . and film . . . whatever it takes, basically.

KRISTO VIIDING is a master thespian and resident of the National Drama Theater. His dashing siegfried looks and baritone delivery have earned him the prestigious Voldemar Panso award. And with it, a spot in the highest echelon of our nation’s thespians: the cast of a certain Home in the center of a certain City. When not flexing his acting muscles, Mr Viiding endeavors to coalesce film, prose, music and poetry into a kind of supreme amalgamation of arts –The Ultimate Art, if you will - Nicola Tesla, Wall of Light style!

TRIIN TASUJA Rather being lost than found, this loud- and dirtymouthed jenny-from-the-block character is never too steady, calm or satisfied with things she sees. Fear has become her partner in crime ever since the day she saw the big crack between her own made up world and The Big Fat Reality. From that on you may never know when one battle begins and other one ends.

CAROLINA PIHELGAS is a writer and an avid translator of poesy. Having translated from five languages, poetic analysis follows naturally. In her own poems fraulein Pihelgas has been known to reference the many bizarre places she has visited as a travelling minstrel. She has, for example, sailed the Pacific in a small sailyacht. Although she appears to be taken at the moment, her interests include: red wine, anarchy.

THE PARADOX THAT FUELS THE PLANES is a mystery wrapped inside an enigma wrapped inside a conundrum wrapped inside a contradiction wrapped inside CONVERSATION KILLER wrapped inside a mere man - confused by the seeming victory of capitalism and lack of alternatives, hiding behind blind contrarianism, posing no threat to the ruling elite - wrapped inside a weapon pointed at every single atom in existence with a particularly watchful eye on those that constitute the clientele of Estonian Air.

SIIM "ŠNURKA" NURKLIK is a gatling-gun of a man. Look up, notice the speck of light in the night sky? That's the "Ultima Vox" calibrating its many orbital lasers. Look lower! That is a flock of B-52's parting the air at subsonic (but still impressive) speeds. Look even lower, that, my friend, is a fleet of dreadnoughts cleaving the oceans, their gray cannons glimmer in the blinding noon sun. Now look around you, it's a congress of tanks, their caterpillar crawlers muddied with the dry brown blood of enemies. Listen, hear the uneasy silence - they are all loaded up and ready to engage, their thick reinforced hulls packed to the brim with the deadliest of payloads: Words. Best you hope the gun ain't pointed at you, son.

POLIITILISELT KORREKTNE PRINTSESS is no damsel in distress. True, you can find her sitting high in her ivory tower, but she is there quite of her own volition, honing her academic tools and her famed dry wit, and woe betide those on whom she unleashes her weapons! She has no patience for the follies and frivolities of lesser men, and her turnoffs include: enthusiasm, optimism.