Muudlum ja kassid

  

Kage, nagu inimene!

Küll ma nuputasin, mida järgmiseks Muudlumi-saagas välja anda, ja pikka aega ei turgatanud midagi pähe. Muudlum ja mehed läheks liiga karmiks ära kätte ja seda saab avaldada ainult posthuumselt. Muudlum ja viha? Selle teeme kunagi ära, aga praegu ma annan teile – Muudlum ja kassid!!!

1.Valva, Mustu ja Hallu olid kolm kassi minu varasest lapsepõlvest, need olid mu tädi Elleni kassid ja mul oli neist isegi pisike raamat, isetehtud, tädi kirjutas luuletused ja mina joonistasin pildid. Raamatul olid sametpaberist kaaned, see oli trükimasinal trükitud ja klambritega kinni pandud. Täitsa nagu päris. See on kuskil alles ka,aga kuna ma kirjutan seda juttu Muhus oma ürgvanasse arvutisse, siis puudub mul võimalus memorabiilias tuhnida. Valva oli teadagi valge kass, natukste pruunikate laikudega, Hallu oli hall kass ja Mustu oli mõistagi must kass. Mustu ja Hallu olid Valva pojad. Ellenil oli aias selline küngas kuhu oli maetud majaehituspraht ( ja ta andis mulle mõista et sinna on peidetud ka salajased paberid), mida ta kutsus Käuksumäeks, sest Valva-kiisu käis selle otsas käuksumas. Samasse mälestuste-eelsesse aega jääb ka üks Koguval käik, mingil Juhani lahkusulisest ja vanatüdrukust õel oli seal tuhat kassi, see pilt ei kustu mu peast ja on ilmselt aja jooksul värvi juurde saanud. Majaesine kihas kassidest nagu Naksitralli filmis sellel tädil kellel oli Albert.

2. Valge kass tuli ka Meriväljale. Ta tuli täitsa ise, keegi sitapea oli ta punase värvi sisse visanud, oli nagu hammasrataste vahele jäänud peletis, valge karv korpas punase õlivärviga justkui kuivanud verega. Ajapikku saime värvi lahti kammitud ja karva ilusaks aga kass jäi kiduma. Küllap ta oli saanud ka mingi sihesmise vigastuse. Ta hakkas niimoodi pead raputama ja kõrvadest pritsis verd. Helistasin loomaarstile, see käsiks minna apteeki ja osta seda ja seda, üks oli glükoosipulber ma mäletan, tilgutasime talle lahust suhu. Aga ta jäi ikka nõrgemaks ja nõrgemaks ja siis ma tahtsin taga arsti juurde sõita, tollal oli loomaarst ainult Västrikus, hiigla kaugel Meriväljast. Helistasin, rääkisin arstiga, see käskis katsuda kassi käppi. Ta ütles et kui käpad on juba külmad, siis pole enam midagi teha. Käpad olid külmad.

3. Veel üks Elleni kass - temast ma räägin sellepärast, et te teaksite kurjadest inimestest. Kui Ellen oli haiglas ja üsna kähku seal ka hinge  heitis, siis tema haiglasoleku ajal käisin mina Meriväljal seda kassi toitmas. See polnud just eriti lihtne asi, oli ka töö ja väikene laps ja selle kõige vaeva krooniks tuli üks kuri, õel sugulane,  sidus kassile telliskivi kõhu alla ja viskas ta tiiki. Kuigi mu ema oli ütelnud et ta võtab selle kassi omale.

Kassipoeg Nunnu-Kata soost

4. Pupsik oli kass, kelle me vedasime kaasa Laulasmaalt. Ta polnud mingi kassipoeg, oli selline must valge täpiga emane elukas, kes lihtsalt kräunus meie ukse taga ja nägi hale välja, sestap lasime ta sisse, andsime piima ja süüa ja viisime linna kaasa. Ta oli bussis täiesti võimatu! Karjus ja kraapis ja rabeles ja kurnas oma heategijaid. Ta oli suhteliselt jutukas ja terava küünega kass, kui temaga mängida tahtsid, pidid kindad kätte panema. Mõnda aega ta meil seal Paldiski mnt korteris ka vastu pidas, kui kaua, kas kaks kuud või aasta, seda ma jumala eest ei mäleta. Mingil ajal kadus ta lihtsalt ära nagu kassid ikka teevad. Kassid kaovad tavaliselt ära siis, kui on suur pidu ja palju inimesi, lipsavad vaikselt uksest välja ja läinud nad ongi. Üks abivalmis külaline läks kassi otsima ja tuli tagasi ka , kass süles, aga see polnud see kass, vaid üks kena triibuline, kellest sai

5. Mjäukestka - selle haige nime pani noor Luiks. Noort Luiksi pole õnneks käepärast, muidu ma üritaksin tema abil oma mälu värskendada. Minu meelest see Mjäukestka ei olnud emane kass ja ei tekitanud hulka kassipoegi. Seda tegi üks hilisem täpselt sama nägu ja karva loom. Aga tulgu ja parandagu ta mind siis, kui ma eksin. Mjäukestka oli klassikaline triibuline kass ja püsis meie juures üsna-üsna hulga aega kuni läks kaotsi samal viisil nagu eelmine.

6. Pagan seda Mjäukestkat võtaks, äkki ta oli siiski emane kass ja sai pojad. Sest ma tean, meil oli kaks kassipoega, üks must ja teine hallitriibuline. Sellega oli niimoodi, et neil kassipoegadel oli mingi kassihaigus, kus silmad ja nina ajavad lima välja, üks paranes sellest ära aga teine jäi vigaseks peast. Kui ma Reedikust lahku läksin jäi must kass talle ja halli ma viisin kaasa. Selle halli nimi oli Küke, Kükeke kesvas. Tal oli mingi peapõletik ilmselt, sest ta oli ründekass, ta võis igal suvalisel ootamatul hetkel sulle nurga tagant kallale hüpata ja küüned sügavalt sisse lüüa. Ta oli ohtlik loom. Küll me püüdsime talle ussirohtu anda ja mida kõike aga paremaks asi ei läinud. Lõpuks ta jäi kadunuks, sest tavaliselt ajasin ma ta õue pärast mõnda eriti metsikut kuritegu, kus verd voolas ojadena ja ühel korral ta enam tagasi ei tulnud.

Loora ja poeg kes elas kapi all

7. Loora - minu meelest oli Loora mingi selline kass, kes tuli kuidagi teadmata kohast meile. See oli Paldiski mnt 2 ajal, kui Reedik oli läinud ja mina selle taashõivanud. Tal oli kuskil peidus ka üks väike metsik must poeg, kelle ta mõne aja möödudes meile näha tõi. Elas see metsik kassipoeg vanni all ja imelikuks ja pelglikuks ta vist jäigi. Kas ta nimi võis olla Mustikas? Helistasin Luiksile, et ta räägiks oma kassiversiooni, aga see loll magas ja ei tahtnud minuga rääkida, niiet tuleb siis faktivigadega ajalugu, selline nagu ta kogu aeg on olnud ja nagu üks ajalugu õigupoolest ongi.

Loora oli väga jutukas kass, ta rääkis oma pojaga peaaegu inimkeeli, sellise õrna kudrutava-kuriseva häälega. See kass ei jäänud kadunuks. Mina olin mingi seitsmendat kuud lapseootel ja käisin öövarul telefoniputkast helistamas. Paldiski mnt oli tühi, autod ei sõitnud. Olin teisel pool teed ja Loora nägi mind, seisis maja ukse juures, hakkas üle tee tulema. Kuskilt kihutas öine jõhker auto. Käis ainult üks käuks - ja kass oli sodi. Aga mitte surnud. Ta suutis ennast lohistada välisesikusse, see oli lahtisi pruune lehti täis tuisanud. Esik oli pime ja sealt ma teda siis käsikaudu otsisin ja tuppa kandsin. Tal oli vist selgroog puru, sest ta oli halvatud. Püüdsin valuvaigisteid keelele tilgutada, hommikul helistasin loomaarstile aga kass oli siis juba vanni alla roomanud ja üsna kõva ja külm. Mina teda sealt kätte ei saanud, pidin kutsuma oma ema, tema kuidagimoodi sai selle kangeks jäänud kassi kätte. Viisime ta Meriväljale ja matsime Elleni aeda.

Noor Kage!

8. Kage! What do you know, Kage? Kage on kass , kes on meil praegu, peale vahepealseid roti-aegu. Kage leidis Möca, Mängukoopast, mingist kasside taaskasutusest või turvakodust. Ta oli selleks ajaks kui ta meile jõudis juba paar korda omanikku vahetanud ja noore kesiku suurune.

Kage on maailma kõige imelikum kass. Tal on kõigest ükskõik, ta tahab ainult süüa ja sisse ja välja ja talle meeldivad mehed. Minu sülle ta ei tule iialgi. Ta on kohutavalt äge. Ta oskab ennast panna igatemoodi , venitada kahe meetri pikkuseks ja keerata saba rõngasse nagu leemur, ja ta oskab oma saba paksuks ajada nagu pudeliharja ja ta oskab teha kõige imepärasemaid külishüppeid. Ta on vana ja iidset tõugu, ilmselt vereliini pidi otse Egiptusest, sest tal on hiiglapikad jäsemed, ja ülikõhn kondikava ja üldiselt näeb ta välja nagu lapiklane, kahemõõtmeline kass. Kage!

Nunnu-Kata-Pai-Pai

9. Nunnu-Kata, Mirri ja Vip - maakassid. Nunnu-Kata oli küll linnakass, pärit mingist Reediku kassi soost, Martin tassis ta mulle Kaera tänavale ja pani talle nimeks Piider aga me trantsportisime ta õige pea ära Muhusse minu ema juurde, kes suhtub kassidesse suurema respektiga. Ametlik täisnimi on Nunnu-Kata-Pai-Pai, kõlab nagu polüneesia kass. Tegu on väikese pikakarvalise musta emase isendiga, kurgu all on umbes kümme valget karva ja silmad on suured kollased öökullisilmad. Ta on üks misantroopne loom, sallib ainult oma perenaist ja ülejäänutele äsab käpaga. Paistab sedamoodi et tal on lapsepõlvetrauma ja ta ei usalda eriti kedagi. Ta on saanud hulga järelkasvu, Mirri ja Vip on ta pojad eri pesakondadest. Mirri on NB! isase kassi nimi, see on selline hall kasvatamatu loikam, täielik huligaan, krääksub koleda häälega ja arvab et inimene on ainult tema jaoks. Need kassid on mu ema täielikult okupeerinud, nad elavad tal sõna otseses mõttes seljas ja hoolimata sellest et nad on maa- ja õuekassid, teevad oma häda kus juhtub, kargavad söögilaudade peal, kakerdavad jalus ja on kodus kuningad. Vip on tõmmanud uttu, ta käib kodus umbes korra kuus, ilmselt on ta veidi isasem kui see teine ja tal oli vaja endale uut, suuremat, rohkemate emakassidega territooriumi. Tal on rombikujuline hiigelpea, käpad nagu aampalgid ja lühike jändrik saba - rohkem metsloom kui inimese sõber.

Kassipoeg Nunnu-Kata soost

10. Nunnu-kata Pai-pail õnnestub hoolimata vastavatest meditsiinilistest meetmetest aegajalt jälle mõni poeg saada. Siis on minu püha ülesanne leida neile uus kodu. Pean kassipojad bussiga linna tooma, ja teate, kuidas üks väike elus olend võib kaks tundi järjest sipelda ja näuksuda? Siis teen neist apetiitsed pildid ja panen Soovi ja Börsi üles. Ühe kassipoja nimi oli Mustus, sest seda ta nimet tegi kogu aeg ja must oli ka nagu sitikas. Silmad olid veidi kõõrud. Ma arvasin et ta on nii inetu ja ebaõnnestunud eksemplar, et ma andsin temaga koos kauba peale ära kassivedamiskasti ja ronimispuu. Tema võtsid ühed venelased, kes pidasid ka tuhkrut. Tuhkrule mängida, nad ütlesid.

Teine oli kena suure triibuga kassu, see sai endale unistuste kodu Meriväljale, eramajja, kohe ta saneeriti, kiibistati, vaktsineeriti ja pere kes ta võttis tõi mulle tahvli šokolaadi.Nad panid talle mingi meelevaldse nime, näiteks Joseph.

Mulle meeldivad tegelikult koerad rohkem, aga võib ka öelda, et Muudlumile meeldivad kõik loomad, nagu Bettanile meeldivad kõik poisid.

Head jaani, zaumnikud!