Saturday, June 4, 2011

Pohmakafilosoofid eesotsas Kierkegaardiga

proudly present

Akna tagant kostab autopidurite kriiskamist. Järgneb tume mats, ebakindel röögatus ja vana naise hüsteeriline hala. Kõike seda 1993. aasta hausimiksi saatel.

Panen muusika seisma ja lähen akna juurde. Keset tänavat seisab maastur, kuumal asfaldil lebab ja vist ka liigutab inimkogu. Vana naine on kummardunud kogu kohale ja haliseb: "Pojake mu pojake, Issand, Issand, jätke eluvaim sisse, jätke inimesele eluvaimgi sisse".

Üle ristmiku tuleb väike tüdruk lilledega, tütreke-kabujalake, must kleit seljas, tark nagu Piibel. Asetab kimbu verise kogu kõrvale ja lausub kõlaval häälel: "Hüvasti isake, sinuta pean ma nüüd üles kasvama. Ei õpetanud mind sa rattaga sõitma. Õde-venda mulle ei teinud ja loomagi ei kinkinud. Vahtisid aina oma tobedat arvutit. Aga pole sest hullu. Ma annan sulle andeks"

"Pojake, pojake, Issand halasta, jätke vähemalt eluvaim sisse!"

"Ei jäta", teatab sohver läbi pläru. "Kurat olin 87ndal Afganistanis. Meie roodus oli noor poiss, filosoof, romantik. Oma mees lasi täis peaga BTRi tornist maha. 14,5 kaliiber, pea otsast raisk. Vot sulle pojakest!". Poole jutu pealt oli sohver maasturile hääled sisse pannud, lükkas käigu peale ja sõitis uuesti üle inimvare.

Ristmikule on kogunenud klassiõed. Üks avab veini, teine paljastab lihavad võrksukkis kintsud. Ülejäänud võtavad kaanonis laulu üles kuid samas vakatavad. Saabub naine, sisistab klassiõdede suunas, marsib asfaldil ahastava emakese kõrvale ja kuulutab: "Ma abiellusin vale vennaga!" Vend peidab silmi. Koos leebunud naisega tõstavad nad inimkogu üles ja sängitavad rohelisse plastikust prügikonteinerisse.

"Ma sooviksin neelduda", pomiseb keegi, "mulle meeldinuks, et minu selja taga leidub üks hääl, mis alustas kõnelemist juba palju varem, ennetades alati kõike seda, mida mul on öelda; hääl, mis kõneleb nõnda: "Tuleb jätkata, ma ei suuda jätkata, tuleb jätkata, tuleb öelda sõnu, kuniks neid veel on, tuleb neid öelda, kuniks nad mu üles leiavad, kuniks nad ise mind ütlema hakkavad - kummaline vaev, kummaline süü, tuleb jätkata"".

Tädi maksuametist kirjutab kaane vahele lõpparve ja konteiner lükatakse veerema.
See veereb ja veereb mööda teed, sees on palav ja pime, kõik kohad on täis kärbseid ning vaklu. Ühtäkki prügikast peatub. Pärgsoengu ja kitsehabemega mees avab kaane ja ütleb:

a) Tõuse üles!

b) Joptvojumatt!

c) Midagi muud, kallis ZA/UMi lugeja? Kuna täna näib olevat katsetuste avaldamise päev, mõtlesin selle pasa ka üles visata. Kellel veel mingit katsesitta sheerida on?

10 kommentaari:

  1. Njah, nägin kah kunagi üht sarnast juhtumit. Mutikene jäi auto alla. Oh häda ja õnnetust. Surm. Kurb. Jne. Midaiganes.

    ReplyDelete
  2. M-I-D-A I-G-A-N-E-S.
    Pask aga catchy as fuck: http://youtu.be/6WJFjXtHcy4

    ReplyDelete
  3. Congratulations - kolm raksestikommenteeritavat postitust! Shit's so raskestikommenteeritav. Milline on SINU lemmik raskestikommenteeritav postitus?! Minu oma on CK oma!

    RK

    ReplyDelete
  4. Lits raisk! Marss minu postituse alla "ÕUJEE KUI KÕVA SEE KÕIK ON!" kommenteerima!

    ReplyDelete
  5. Kui ma saaks, siis ma kaotaks enda asjade puhul kommentaarid üldse ära. Sest ma olen fašist. Ma olen ühtlasi endiselt purjus. Täna tuleb vist päikeseprillid-kodus päev. Aga see laul on naljakas, kas mina postitasin selle. Swag

    ReplyDelete
  6. Inspireerituna ülalloetust avaldan nüüd imepisikese killu olematust teosest pealkirjaga "Pori".
    Igasugused seosed oleva ja olemasolematuga on meelevaldsed ja autor ei vastuta nende ega nende tekitatud tagajärgede eest ei selles ega järgmises elus.

    Tänan.

    /../Universum libises aga omasoodu, läbi sädeleva pasa, tühjuse ja tolmu, mida mõned ka Kõiksuseks, Allikaks, Maatriksiks, vahel vihaga isegi kasutatud tampooniks nimetasid.
    Tuhandetest ekraanidest koosnevate seintega saalist kostus hääli.
    "Mine kanni oma Elulille ja DNA-ga," jõrises Arhitekt. "Mõtleks, häh, pusserdan mingi hullu vidina valmis ja olen nüüd aa ja oo ja eeta ja peldik teab mis..Jobu oled, Metatron, joo-buuu!!"
    Arhitekt haaras suure pudeli, millele oli kirjutatud neoonroosade tähtedega "MKMFZ" ning kummutas sealt tubli suutäie.
    Metatron ei vastanud.
    "..ja mis nüüd on - " jätkas Arhitekt. "Miskid tüübid käivad iga tund uste-akende taga plõksimas ja jõllitamas; tuba on segamini niikui kuradi maiteamis, kassid magavad kus juhtub, söögilaual..A vaata kui toksan näpuga nooleklahvi, ah? Nool..ee..ülesse näiteks?"
    Arhitekt viibutas koordineeritusest vaba sõrme Esc ja F1 kandis.
    Metatron ei vastanud ikka.
    /../

    ReplyDelete
  7. Ma olen peen ja sügav
    nagu kristiina ehin

    ReplyDelete
  8. Ega polnudki plaanis seda üle päeva ülal hoida - öösel tõusin veel mitu korda üles, et võtan maha, aga luiksiga sai kunagi räägitud, et julge hundi rind on rasvane, ja jumal näeb, sellist mõttekäiku mul endal pole tõesti kunagi pähe pannud. Võtab siis kunagi pundi kokku ja arutab.

    ReplyDelete
  9. Andke teada siis, siinsamas blogis saab vist kõige operatiivsemalt või Rk võiks helistada.. Muuseas kesse fuckstick June 6, 2011 2:30 PM kommenteeris? Palun väga, nii munast kommentaari ikka annab kirjutada.

    ReplyDelete
  10. RK!!! Kui see siin on kõige operatiivsem, siis mu igapäevane elu on halvatud, kuna tagumise ukse võti on kadunud!! Pean läbi akna õue ronima!! Vaata kõik oma vestivahed läbi!! Küsi kõigi tüdrukute käest, kes siin šampust joomas käisid!
    Also, varsti on vaja ilmselt uut kassi, koera ja lapsevalvet.

    Kas kellelgi ei vedele mõnda ülearust netipulka, mida ma saaksin Muhusse kaasa võtta? See on FB teema, panen sinna ka kuulutuse üles.

    ReplyDelete