Tuesday, July 26, 2011

Katkestused

  
- Tore sind näha.
- Tore ka sind näha.
- Mul oli eelmine nädal tore.
- Tore kuulda. Mul oli ka üpris tore.
- Üpris tore on ju ikkagi tore.
- Jah, paar korda isegi väga tore.
- Mul on praegu tore.
- Kui tore, et sa seda ütlesid.
- Sinuga on alati tore.
- Nüüd on ka mul tore.
- Me oleme toredad inimesed.


- Mina arvan niimoodi.
- Mina arvan niimoodi.
- Ma lugesin seda.
- Ma tundsin seda.
- Mina näen seda.
- Ma mäletan seda.
- Ma ihaldan seda.
- Mina ootan seda.
- Ma kardan seda.
- Ma pettusin selles.


- Mul oleks seda vaja.
- Mul ei ole seda.
- Sul oleks seda ka vaja.
- Mulle sobiks teistpidi rohkem.
- Mulle sobik


- Jah.
- Või.
- Kuidas.
- Siiski.
- Olgu.
- Ainult.
- Kuni.
- Seega.
- Muidu.
- Ei.

Sunday, July 24, 2011

Juhan Smuul. JAAPANI MERI. DETSEMBER


Juba raamatu pealkiri kõlab fataalselt, eksistentsiaalselt, külmalt ja kutsuvalt. Mida on Lenini preemia laureaadil öelda selle raamatuga ühele viiendikule planeedi elanikonnast?

Ma kardan et hoolimata autori lummavast populaarsusest seda raamatut siiski kõik nõukogude inimesed läbi ei lugenud, selleks on ta liiga elitaarne, liiga sisekaemuslik.

Lugesin ta eile öösel uuesti üle ja mõtlesin päris pikalt, mida ma oskaksin selle teose kohta arvata. See on kahtlemata väga hea publitsistika. Aga ka raamat üksindusest, kadunud noorusest ja natuke surmalõhnane. Miks, ma ei oskagi öelda. Raamatu peakangelased on ju  algavate kuuekümnendate rõõmsad, üllad eesmärgid - taevasse vuhisevad raketid - sedakorda küll meteoroloogilsed, uljad, töökad ja head vene inimesed, ilm ja selle inimese poolt meelevalda võtmine ja muud säärased toredad asjad. Aga kui lugeda seda, siis tunned - rahutus, eemalviibimine, paatoslik hirm, et su elu on lühike ja sa ise tühine.

Juhan Jurjevitš Smuul komandeeritakse ajakirjandusliku korrespondendina esimese nõukogude ilmastikulaeva A.I.Vojekov pardale. Aasta on 1959. Laeva ülesanne on uurida meteoroloogiliste rakettide abil stratosfääri ülemisi kihte. Pardal on igat masti teaduslikke töötajaid, hüdrokeemikuid - veeproovide võtjad, raadiotehnikuid, teadlasi, okeonograafe, insenere, kapteniabisid ja kajutikoristajaid. Kõigi nende psühholoogilisi portreesid kirjanik meile muidugi silme ette ei mana, see peaks olema entsüklopeedia-mahtu teos. Ja nendegi kohta, kellest on põhjalikumalt juttu, on kirjutatud vabandav eessõna, kus autor põhjendab kaunis värvikalt, miks ta viimasel hetkel muutis ära reaalsed isikunimed. (Offtopicuna - see on kirjanik-olemise üks suuri eetilisi probleeme, tahad kirjutada inimestest, tahad, aga ei tohi, Mihkel Mutt on ühes oma teleesinemises seda teemat käsitlenud, kuidas ta tahaks kirjutada oma perest, vanematest ja nende keerulisest elusaatusest, aga ei saa, sest nad on veel elus. Ega ei saa ju ometi loota et nad varsti sureksid? Ja ta naine olla öelnud, et kui ta peaks kunagi avastama, et teda on prototüübina kasutatud, siis annab kohe lahutuse sisse.)

Üsna raamatu alguses on huvitav lõik:  "enam või vähem konkreetsed inimesed, kes tegutsevad või ei tegutse väljamõeldud nimede all, on tõelisest tsensuurist läbi käinud: nõukogude aeg, nõukogude kool, nõukogude ühiskond, kontroll nõukoguliks praktikas. See tõmbas neis nii mõndagi maha."

Nõukogulik tsensuur ei ole seda siit raamatust maha tõmmanud.

Tekst on ohtralt pikitud tsitaatide ja viidete ja luulekatketega Sokratesest Sinervoni. Mis mind eriti rõõmustas oli viide perekond Thibaultile - tähendab, ta luges, tähendab, see oli talle oluline, tähendab, ka mulle meeldivad head ja õiged raamatud. Aga tegelikult jääb sellest korüfeede tsiteerimisest  mulje nagu vene filmist, mida iga natukese aja tagant katkestab laulu ja tantsunumber. Ja inimesed, kellest ta kirjutab, jäävad verevaesteks, näo ja kujuta lihtsalt toredateks poisteks, kaugeteks ja võõrasteks nagu ikka inimesed, keda kohtad vaid korra eluteel. Ehk tundub see ainult mulle nii? Kapten on küll ümmarguse näo ja vaikse häälega mees, kellel laevas on 30 ruutu kajut, maal aga peab mahtuma  naise ja kahe täiskasvanud pojaga kaheteistkümne peale. Üks mees ei kanna kunagi mütsi, tuisk pea ümber on tema müts. Üks on armeenlane, filmioperaator, kes olevat saanud oma stuudiost kinga sellepärast et sattus paraadi filmides megafonile liiga lähedale, seetõttu hüplesid tema sõdurid muusika rütmis, kord jooksid, kord jäid hoopis seisma. Pooled neist on olnud sõjaväelendurid. Jne.jms. Ka arutleb Smuul selle üle, mis on inimene tegelikult. Siinkohal pikem tsitaat:

Tunnen Pavel Petrovitšit küllalt kaua, kuid ei tea, kui hea või halb ta on. Ta pole avameelne, pole kinnine. Esimese viie minuti jooksul võiks teda nimetada hädavareseks, vahel siidivennaks. Energiline, reibas, originaalne? No ei! Ta kõneleb nii, et kolme sammu kaugusele on vaevalt kuulda, liigub aeglaselt, isegi vastumeelselt. Ta kahvatud silmad on väsinud....Suure osa ööpäevast lamas ta korralikult, sõdurlikult ülestehtud koil, luges või vaatas lakke. Aga niipea kui kusagil jutt libises raadiosidele või telemeetriale, kisti kohe sekka Pavel Petrovitši nimi. Tema arvamust peeti autoriteetseks, lõplikuks. Nii ei huvitanud mind Jaapani merel enam see, kellena Pavel Petrovitš 
n ä i b, vaid kes ta o n.

Huvitav on ka see, et Smuul ise mainib ennast kui mitte kergesti sõbrunevat inimest - kõigist ajaloo annaalidest on teada vastupidist. Kas usuks inimest või ajalugu?

Igati on tunda, et kirjanik on rohkem poeet kui prosaist. Ma ütleks žanrimääratluseks eleegia. Küll viirastuvad talle meteoroloogiarakettide signaalides Raveli Boolero, küll pardipojad roostikus. Vojekovi diiselmootor laulis talle laadašlaagrit "Juhan, vana naljahammas..."

 Kosmos-Maa poeetika:

Aga taevas, kuuvalgusest kahvatu, kõneleb. "Pii-pii-pii-pii..."
ja iga kord ilmus mingi teise-kolmanda plaanina müstilis-kosmiline pilt ammuloetud Tolsoi "Aeliitast" 
...Insener Loss kuulis kauget, ärevat, aeglast sosinat, mis kordas kurvalt, ebamaises keeles:
"kus sa oled, kus sa oled, kus sa oled, mu armastus?"

Ning autor mõtiskleb tuleviku kosmoselendurite üle, kes suletuna oma taevalaevadesse kes teab milliste sidekanalite kaudu hakkavad kutsuma oma maiseid aeliitasid.

"ja mida kuuled sina, mu skeptiline sõber, neis signaalides, mis dešifraatoril meenutavad segilöödud laglerivi?

Ära hakka rääkima, et arve, arve, arve. Neid muidugi ka. Aga eelkõige kuuled sa siin laulu inimese tööst, tarkusest, ning see, mis minule kostis kurvana, näib sulle rõõmsana ja ülevana.

Meil mõlemal on õigus, pealegi veel täielik.       

Hea lugeja, kindlasti on sul kodus see raamat. Smuul nagu Tammsaare ja Tuglas olid iga nõukainimese raamaturiiulis. Kui sinu ema ei olnud nõukainimene, siis oli seda su vanaema, küsi tema käest.
Tutvustuseks kuula katkendit raamatust Aarne Üksküla esituses.                                                                                                                                                                         

Saturday, July 23, 2011

Viimaks üks bad ass noorsooromaan

  
Originaalkujul ilmunud Vikerkaares.

On ammu teada tõsiasi ja teaduslik konsensus, et maailmas pole võikamat asja kui konservatiivne noor. Kõik teavad seda, pole mõtet vaielda. Sõltumatud Šveitsi teadlased on ühel meelel: kui vana natsi-taat võib olla justkui puseriti kasvanud männijändrik, omamoodi romantiline, siis noor konserv – see on lihtsalt ebaloomulik.

Paraku jätab enamik kaasaegseid noorsooromaane kuidagi lepliku mulje. Sellise taltsa, moraalitseva lausa. “Kuidas elad, Ann?” lõpeb ju põhimõtteliselt tõdemusega, et mugavlemine võib küll kahtlane olla, kuid samas on see ainus viis elada enam-vähem inimlikes tingimustes. Väljaspool hingenüristavat kodanlaseidülli ootab ainult oksesügavik ja see vastik heli, mida toovad kuuldavale tühjad plastikust õlleballoonid, kui sa need hommikul pohmellis ärgates kogemata põrandale ümber ajad. Plärr-plärr, kõrin, kõrr-kõrr… tahad, et su elu kõlaks niimoodi? Ei taha ju! No tule siis mõistusele, noor, enne kui on hilja.

Mida seal koolis siis veel “karmi noorsooromaanina” lugeda antakse? Keskkoolis näiteks? No “Mina olin siin” – seda antakse. Kohe esimesel leheküljel saame teada, kuidas sinu kui noore narkodiileri lugu lõpeb. Vangi lähed selle pulli eest, rootsi kardinate taha. Vangla – see ei ole naljaasi. Ega Leviathaniga pole mõtet maadlema minna, inimkonna muutumatu Jörmungardr-madu murrab su armetu vastupanu. Kui tahes kõva pätt ja macho arhetüüp sa ka ei arva, et oled. Õigupoolest erineb too vanemale koolieale mõeldud noortekas “Anni” loost ainult peategelase seksuaalsete stereotüüpide poolest. Poiste loos saavad tüdrukud kõvemini taha ja poisid kütavad teistele poistele kõvemini lõuga.

Mis teeb ühest noorsooromaanist lähemal vaatlusel konservatiivse “elu tõsiasjade” kinnituse, teisest aga bad ass rebel yell-i? Mis on see imenõks, mida tunnustatud teaduslik konsensus soovitab rakendada, et sinu noortekas poleks Noorsoopolitsei ooteruumist kaasavõetud pamflett?

Selleks pöördugem Linda-Mari Väli esikteose “Eikeegi eikunagi eikusagil” poole. Kas siin on tegemist pahaperslaste uue pühakirja, tõeliselt väljaastuva noorsooromaaniga, mille taustal mängib alaliselt Delirium Brothersi “Narkomaania”? Vaadakem.

Algatuseks on neiu õnnestunud mitte ühes, vaid lausa kahes punktis, mida sõltumatud Šveitsi teadlased (allakirjutanud) kõige tähtsamaks peavad. Esiteks, noorsooromaani peamiseks aineseks ei ole noored maailma astujad, vaid maailm, kuhu astutakse. Siit avaneva esmapilgu vahetuses seisnebki žanri põhiväärtus. Just siin on kirjutaja maailmaga dialoogis ilma enesekriitika või valehäbita. Täiskasvanud kirjanikule sellist naiivsust enam naljalt ei andestata. Täiskasvanud kirjanik peab eputama hakkama.

Teiseks, sellest dialoogist teeb Väli õiged järeldused. Jah, on õiged järeldused ja on valed järeldused. Valed järeldused on ülalmainitud pamflettides juba ammendavalt välja toodud, mis neist enam. Õiged järeldused on sellised: kuigi tegelased oma väljaastumises paratamatult ebaõnnestuvad, ei tähenda see, et ettevõtmine ise oleks mingilgi moel asjatu olnud, süüdi on ühiskond va masin, mis ei salli enda kehtestatud normatiividest kõrvalekaldumisi. Normatiivid on “Eikeegi eikunagi eikusagil” puhul eraomand ja väljaastumiseks skvott, mida tegelased peavad.

Noored põgenevad kodust, rajavad endale elamise mahajäetud majja, ei käi koolis ja katsuvad iseseisvalt hakkama saada. Nende jaoks on kool keskkond, mis toodab roboteid, ning selle asemel valivad nad SÕDALASE TEE. Sõdalase teel saab Fredi peksa ja sealjuures keeldub arstiabist, näitamaks oma veendumuste radikaalsust. Siis jälle käivad Maria ja seltskond poes vargil, kusjuures kirjanik jätab tulevastele vargapõlvkondadele mõeldes oma näppamise nipid enda teada; ei tee sama viga, mis “Anarhisti kokaraamat”, “Kuidas kaduda nii, et sind kunagi üles ei leita” ja peaaegu iga raamat, mille Chuck Palahniuk eales kirjutanud on. Veel kavandab nooruke Agnes loomaõiguslaste demonstratsiooni.

Jah, ka öko-teema on raamatus enam kui riivamisi käsitletud. Kriitiline noor relvastab end  käepäraste etteheidetega, ehib ennast iga võimaliku positiivse programmiga. Nii peabki olema. Raamat on ka trükitud taastoodetud paberile looduslike trükivärvidega jms.

Et siis: öko, skvott, anarhistid, loomaõiguslased, masin, normatiiv, ühiskond, masin, masin. Neid sõnu ei saa Linda-Mari Väli debüüdist rääkides kõrvale jätta. Ja tõsi, originaalsusele see raamat ei pretendeeri. Kõike seda on juba kuuldud küll ja kas sellestki omamoodi traditsioonist muud kui käputäis tundlikke inimesi tõusnud on, jääb lahtiseks. Andmed on vastukäivad, teadlased lahknevatel seisukohtadel. Kuid üks on kindel – sõdalase tee jalge alla võtnud on kõvad tüübid ja neile on autor ka raamatu pühendanud. Neile inimeseks jäänutele ja Holden Caulfieldile. Siin nagu mujalgi on näha pretensioonitut viidet õigele järeldusele tuleva noorsoomaani isale, Salingerile.

Sellegi tooruse pärast tundub autori kallal kidiseda idiootne ja kahepalgeline. Vastupidi, alla kahekümneaastane noor peaks selle raamatu alanud kuumal suvel kindlasti ette võtma. Need neli-viis tundi teeb kahtlemata nauditavaks ka teose kohati lausa tormavalt ladus, kõnekeeleline, kuid samas tundlik stiil. Naljakas on jälgida, kuidas esimesed peatükid päris nii hullult ei küta, kirjanik õpib su pilgu all järjest ladusamalt kirjutama. Ühesõnaga – mahlakas lugemine. Kui sul just kursiiviga mingi kana kitkuda pole, sest seda on raamatus… no seda… no seda ikka on seal raamatus.

Ah jaa, veel üks asi. Sina, noor, kes sa Vikerkaarest seda revüüd loed – päris ongi olemas mingi selline noor – veel üks põhjus “Eikeegi eikunagi eikusagil” see suvi ette võtta! Eales ei käsi nad sul seda koolis lugeda. Elu sees ei juhtu selline asi. Linda-Mari Väli esikteos on konkreetselt liiga bad ass, võitleb liiga palju klassi, käsib liiga otsesõnaliselt koolist välja kukkuda, kutsub liiga tihti üles kriminaalsele eluviisile ja õhutab liiga päris mässu, et nad seda kunagi kohustusliku kirjanduse hulka arvata julgeksid. Sellega läbib ta noorsooromaani absoluutse lakmustesti.
 - Joanna Ellmann & Robert Kurvitz

Tuesday, July 19, 2011

YEA XI


Ilusat südasuve. See on põhimõtteliselt see, mida me nimetame hapukurgihooajaks, eks ole. Midagi suurt ei ilmu, aga erinevalt päris lehest ei tee me ka nägu, nagu ilmuks.
Kuid täna, ootamatult, on YEA juures ka veidi asjalikku juttu, mida rääkida. Mõningad kodanikud - kaastöölised, isegi - on Youtube Eventside vastu häält tõstnud. Teevad lehekülje aeglaseks, ütlevad. Keegi neid niikuinii eriti ei küüla. Võiks hoopis mingi eraldi tümbleri kanal olla. Selline raadio ZA/UM.
Minu meelest on see muidugi üks jama, minu arvates on aeglane ZA/UM mõnusalt retro, ma tean palju häid inimesi, kes youtube eventsi kuulavad ja olen üldiselt layoutide ja hea tava koha pealt konserv. Ent - nüüd ei ole vähemalt kahtlejate hääli vaigistatud, need on rahva pilgu ees alasti. Mida arvad SINA?

Also, kes veel tahab, et raadio CK tagasi tuleks? Inimesed tegid pidu selle järgi, nutsid, naersid ja armastasid. Kas nii väheks oligi raadio CK-d? Kas see läks maha, et veel KÕVEMANA tagasi tulla?



"IF YOU TOLERATE THIS
YOUR CHILDREN WILL BE NEXT"
(David Holmes rmx)



No kurat, on alles majesteetlik pala! Originaal kuulub endiselt Walesi agitrokkeritele, Manic Street Preachersile. Muidu ehk veidi kahtlasevõitu David Holmes on sellest üsikümppide mahlaka DJ Shadow trummiga üle sõitnud, teinud ta kümneminutiliseks loheks ja suutnud sealjuures kuidagi säilitada selle ainukordse tunde, mida ma nimetaksin läbipaistvaks ajalooks.
Manicsoloogias algajatele - pala rääkis Hispaania vabadussõjast ja kandis moraali: mine oma tõekspidamiste eest sõtta. Jah, see on sõda pooldav laul, kuigi ameroliberaalid seda pahatihti vastupidistes kampaaniates kasutavad.

PAAVOHARJU - ITALIALAISELLA LAIVALLA




Nad on soomlased. Ja nagu sellest ei piisaks, on nad veel ka rajukristlased ja harrastavad TUGEVAT askeesi. Paastumise kõrvalt teevad nad psühhodeelset folk-elektrot. Paavoharju leidsin ma metacriticu 2008 aasta kõige kõrgemate punnidega mussi sirvides. Minu mäletamist mööda nad umbes nagu võitsid selle. Olid 2008 aasta kõige kõrgemate punnidega bänd kogu maailmas. Kuulsaks see neid ei teinud.
Räägime siis parem kristlusest. Soome, nagu me teame, on suht karmilt protestantlik maa. Oma kristusevärki, nagu kõike muudki, teevad nad imelikult. Kristus on neil selline lumivalge ja sätendab veidi, aga mitte nagu vampiiripoiss Twilightis, vaid niimoodi õudsalt. Ka Paavoharju puhul tähendab protestantlik taust pigem seda, et nad kõlavad nagu õudusfilm. Võtame näiteks sellesamuse "Italialaisella laivalla". "Itaalia laeval" on selle nimi ja see on muidu selline päikseline kruiisilaeva lugu, aga salmide lõpud kisuvad... no ikka väga perse ära. Hääl vajub kurku ja ta ütleb: "Noh poiss, kuidas tuju on? Heh, noh, poisiklutt? Tead, ega neid su tükke enam naljalt kokku ei korja, need on pilla-palla maailma peal laiali, hüüad SAATANAD KÕIGUTAVAD SEDA SU LAEVA".
Ühesõnaga, see on kummituslaeva-õudukas neljaminutilise psühhofolk-loona. Tubli, soomlased, tubli! Ka muidu on nad veidrad tüübid, teevad Snapi "Rythm is a Dancerist" kaveri jms.
PS Ainus inf, mida bändist netiavarustest leiab, on nende web 1.0 kodukas, mis ütleb, et sa ei tohiks narkootikume kasutada. Ütleb seda niimoodi valjult ja lollakalt. Retardo-konservatiivne minek sobib neile, vastutab ilmselt ka selle eest, et sa neid kuradi Kumu Ööl ei kuule. Nad situks ennast täis seal Kumu ööl selle peale.

ELEMENTS OF CHIP MUSIC




Badass Linus Åkesson rääkimas 80-90 konsoolide riistvarast ja tehnikast ning kuidas see mõjutas helikiibi põhist videomängumuusikat. Täpsemalt riistvara võimalustest ja piirangutest, neist tingitud stampvõtetest, klišeedest ja helisüsteemidest, mis kokku moodustavad tervikliku muusika suuna mida ka tänapäeval nii nostalgia mõttes, kui ka eneseküllase iseseisva asjana tehakse.

Pane ka tähele kuidas tüüp on veits liiga lahe powerpointi jaoks ja on endale ise ehitanud vidina, mis loeb sd kaardilt infot, teeb sellest teksti, pildi ja heli. Kindlasti on märkimisväärne ka kangelastegu: Elektrioreli ümber ehitamine Chipophoniks (Kiipofon?) ehk isetehtud 8bit süntekas.



KUNSTIPEDED



Näe! Vaata! Kunstipeded katsuvad rasvaste kätega pilte ja räägivad asjast! Niimoodi peenutsemata, lihtsameelselt ja konkreetselt. See siin peaks lillam olema - too seal tumedam. Namedropitakse Halsi ja visatakse vaimukas kild kuis Franzu pilte on ikka kuskil näha old aga koos viina võtma pole veel sattund. (Franz Hals suri aastal 1666, juhuks kui sa ei tea)

MONTENEGRO HÜMN




Kuulub kindlasti oma žanri tippude hulka ja esindab paremaid osi rahvusromantika žanridiskursusest. Sõnad mainivad peale "ereda maikoidiku" ja "Montenegro tippude vägevuse" ära ka selle, et "nad pole kunagi langenud häbiväärsesse orjusesse" ning "Montenegro on igavene".
Võta õppust, igaun.

Monday, July 4, 2011

Muudlum ja loomad



Muudlum ja Taks
Vot nõnda siis, mikroajalugu jätkub ja saab ära nummerdatud. Alati tekitab peamurdmist klassifitseerimise alus. Miks Muudlum ja kassid on eraldi jutt aga Muudlum ja muud loomad on jämedalt kokku lükatud? Ometigi võiks teha eraldi alajaotused koerte, kalade, lindude, rottide, hobuste, lehmade jaoks? Kurb lugu on see, et muid loomi pole mul olnud pooltki nii palju kui kasse.

Kas poleks äge, kui saaks kogu elu Exceli tabelitesse üles kirjutada! See peaks ometi olema võimalik, sest kui Microsoft Wordi kannatab panna, miks mitte ka Excelisse. Ilus, lihtne, ülevaatlik.

Lõpetada saaks pärgade ja kirstu maksumusega.

Nüüd algab paras pudru ja kapsad, sest ma ei oska kuidagi järje peale seada neid loomi, isegi ajatelje peal mitte. Võtaks aluseks koha ruumis.

1. Loomad Muhus. Muhus oli mul vanaema ja tädi Iisa. Vanaema nimi oli Jekaterina ja tädi nimi Raissa, sest siin oli õige usk (õigeusk) ja pandi vene nimed. Vanaisa nimi oli Timofei. Eestindatult olid nad Riina, Iisa, Timmu. Muda Timmu sai sõja esimestel päevadel surma, toodi veel koju matta, lapsed toppisid takkudega kuuliauke kinni.
Siis jäid siia järgi Vanapapa, ehk Timmu isa, Iisa, Miili, Liide ja Riina. Riina oli siis võõrsilt toodud minias, ja teised kõik talutütred ja nii oligi, et maja oli tegelikult Iisa oma, (papa kirjutas selle talle) kes oli vanatüdruk ja vanaema oli justkui eluaeg siin üüriline.

Minu mäletamiste alguses elasid siin ainult Iisa ja vanaema Riina, keda mina kutsusin Nudiks.
Neil oli kummalgi üks lehm ja vahetevahel ka vasikad ja tavaliselt mingi kümmekond lammast ka. Iisa lehma nimi oli ... ( ema mul ka ei mäletanud, tema mäletas nende lehmade nimesid, kes olid tema lapsepõlves) ja Nudi lehma nimi oli Muulik, see oli sellise tumedama pea ja sabaga punane lehm ja seda tohtisin mina ka lüpsta proovida, sest tema andis kergesti piima kätte. Laut oli tehtud vanasse sepikotta, pere mehed olid sepad ja majade ümber vedeles igasugu vanarauda, vanu äkkeid ja külvimasinaid, vanu vankreid ja saane ja igasugu kõikvõimalikku ja võimatut rauakola. Aga siis kui peres enam mehi ei olnud (vanapapa suri umbes viiekümnendate keskel), siis pandi loomad sepikotta. Seal oli siis ka väike latter lammastele. Lambaid mina palju ei näinud, sest suveks aeti nad karjamaale. Ühekorra olen näinud lambatappu - aga lihasöömisisu see mul ära ei võtnud.

Lehmakarjas käisin, õieti mitte karjas vaid lehmi ajamas, lehmad aeti õhtuks koju lüpsta ja hommikul vara-vara jälle karjamaale tagasi. Vara ma muidugi magasin aga õhtul käis see ajamine viie-kuue vahel, siis ma olin platsis. Karjamaa oli igavene pirakas, mereni välja ja vahel pidi neid lehmi tüki aega otsima, kui nad kuumaga merre olid läinud või kuskil kadakate vahel pikutasid.

Vasikatele olid värvilised paelad sappa seotud, et neid ära tunneks teiste vasikate hulgast - poole küla lehmad olid ühel pool küla karjamaal ja teise poole omad teisel pool - usun et neid võis olla nii 7-8 lehma ja 5-6 vasikat karjas.Siis ma muidugi tundsin kõikide lehmi nägu ja nimepidi aga enam ma ei mäleta sellest tuhkagi.

Külas oli ka kaks hobust - Kati ja Esku, nendega veeti heina. Nad olid tegelikult kolhoosi omad ja nende kasutamine oli vist mingi korraga ära määratud, igatahes mulle meeldis Kati, see oli päris vana hobune, üle kolmekümne aasta, ma sain talle leiba anda ja pärast heinakoorma otsas sõita. Tööd pidi muidugi ka tegema, egas niisama ei olnud keegi kibedal heina-ajal, mina sain kaarutada ja heina kokku võtta aga hangumine jäi suurte inimeste hooleks. Ema oli mul päris vähe vihane selle igasuvise heinateo peale, see kuu puhkust mis tal oli, selle ta rügas siin maha, aga teistmoodi ei osanud keegi mõeldagi. Heinad käisid hiiglasuures paekivist küünis, see oli suurem kui mõni kirik, täis küttepuid ja hobuseriistu ja kangastelgede osasid ja pooles küünis olid siis vägevad heinakuhjad, aampalkide kõrguseni. Istusin seal heina sees ja lugesin Bullerby lapsi.

Iisal oli ka koer Poi, natuke aega, see oli minu koera Tipa poeg aga mina teda kunagi ei näinud. Sellel koeral oli eluaega vähem kui aasta, auto ajas ta alla ja ikka jälle nii pahasti, et loom ei surnud kohe vaid soolikad väljas tädi käte vahel. See murdis vana Iisa-tädi südame.

Ellen, Hallu, Valva, Mustu ja biidermeier
2. Loomad Meriväljal. Samal ajal kui Ellenil olid need kolm kassi Mustu, Valva ja Hallu, oli tal ka kaks koera - Murka ja veel üks koer. Murka ja veel üks koer said omavahel pojad. Murka ise oli selline hundikoera segu ja nime saanud Juhani raamatu Meremees Murka järgi. Maja taga oli ka koerakuut, kuhu ma mahtusin sisse ronima. Igatahes ma mäletan kahte koerapoega, ühe ta sai vist kuskile ära sokutada aga üks jäi talle kätte, ja selle nimi oli Becky (Peki). Too oli isane koer, hirmus maias, nuhkis üles kõik minu kommid, kuhu ma neid ka ei peitnud ja ükskord ostis Ellen talle poest kreemitordi, et näha, kuipalju magusat see koer omale sisse süüa jaksab. Igatahes jäi test poolikuks, sest tort läks nagu lõmpsti. Mis sai Murkast ja veel ühest koerast on segane lugu ja lõhnab koerapüüdjate järgi.

Ellenil olid ka küülikud, kaks tükki, kenas traatvõrguga küülikupuuris, mis seisis samuti maja taga, kuuseheki all. Mida küülikutega ikka tehakse - viiakse neile võilillelehti ja torgatakse sõrm läbi võrgu, et nende nina katsuda.

Siis olid tal pardid, Berta ja Ponifacius, need elasid igivanaks, no mingi kümme aastat vähemalt, kui mitte kauem. Berta suri varem, siis jäi Poni üksi. Nad võeti tigude pärast, seal aias oli tohutult tigusid ja kuskilt sai see mood alguse, pea igas aias Meriväljal olid pardid paterdamas. Talvel nad elasid garaažis, suvel kooserdasid vabalt ringi ja ei olnud neil tiibu lõigatud ega midagi. Ellenil oli kena tiik, seal nad sulistasid, aga panid nahka ka kõik vesiroosid. Berta proovis järjekindlalt muneda, peitis oma mune igale poole, küll me otsisime neid pesi, vahel leidsime, vahel mitte ja ühel imekorral, kui ta oli suutnud tibud välja haududa, tulid varesed ja tegid nendega kohe 1-0.

Ellen, Vudi, PisiLuiks ja NB - biidermeier vähemalt 15a hiljem
Koer Vudi. See oli segavereline pikakarvaline punane taks, õieti täitsa täpselt päris taksi moodi. Hirmus ilus, elav, tore koer. Ta jäi koerte katku. Käisin taga mitu korda Västrikus süstimas, ja koju saime süstimisrohud aga liiga hilja kõik, ta jäi halvatuks ja oli kohutavates piinades ja ma pidin  minema seda viimast süsti tegema. Veidi varem oli tal olnud pesakond poegi ja nendelgi oli see haiguseidu sees, üks sai naabritele antud aga ta oli kuidagi vigane käppadest, ka nagu kergelt halvatud, aga põdes läbi katku ja jäi ellu, kolm poega surid ära.

Järgmiseks tuli koer nimega Sessi, kes pidas vastu oma koeraea kõrge vanaduseni. Ta oli kole tünder mustavalgelapiline koer ja oli tegelikult minu koer, kelle ma Ellenile ära andsin. Laulasmaal tulid meie ukse taha lapsed koerapoega pakkuma, sedasama Sessit ja ma võtsin ta, sest ma olen ju selline Muudlum. Aga sellel koeral oli uskumatult halb komme raipeid välja tuhnida, ikka eriti jäledaid, ussidest kubisevaid ja vedada nad maja ette. Mitte üks kord, mitte kaks korda vaid kordi ja kordi. Ma ei suutnud seda välja kannatada. Viisin ta Meriväljale ära ja Ellen oli rõõmus pealegi. Aga üks kadeda iseloomuga koer oli see ja rumal ka mu arust. Vanuigi tuli talle kõhu alla pirakas kasvaja.

3.Tipa. Tipa oli minu oma koer.Ta sai oma nime ühe mu isa koera järgi, kellel olevat Tipa nimeks olnud. Ta oli maailma kõige ilusam koer, selline šokolaadipruuni värvi lainjas karvaga, säravalge krae, sabaotsa ja käpasokkidega. Koonu ots oli ka valge ja nina oli pruun. Ta oli mul alates kaheksandast eluaastast kuni selle ajani kui väike Luiks oli kolme kuune. Siis ta jäi Elleni aia ääres auto alla, oli korra aiast välja jooksnud ja mu ema hakkaks teda tagasi kutsuma ja siis muidugi tuli see kole auto. Surm oli silmapilkne, verd ei olnud - löök pähe ilmselt. See oli mu elu kõige suurem vapustus. Ma tegin sellist haledat spektaaklit et loll Reedik süüdistas mind näitlemises. Vihkasin teda selle pärast. Matsime Tipa Elleni aeda vana jalaka alla, valgeks lubjatud keldri kõrvale. Jalakas on selline puu, mis moodustab kumera kupli,millest valguski läbi ei paista ja ümberringi õitses igihali oma lillakassiniste õitega.Seda koera ma näen siiamaani unes, enamasti nii, et ta on elus aga ma tean, et ta peab olema surnud ja siis mu mõte keerutab selle ümber, kuidas selline kaksikolemine võimalik on. Sageli olen ka oma surnud vanaema unes näinud, tean et ta on surnud, kuid ometi on ta elus. Ega vist surnuid ei saagi unes näha. Mida nad seal teekisid?

Tipa oli maalitud surematule katlaruumi seinamaalile.Ellenil oli selline kivisöega köetav keskkütekatel koledas betoonhallis ruumis, ja et oleks lõbusam katelt kütmas käia, tegime munatemperaga sinna seinamaali - Lumivalguke ja seitse pöialpoissi. Lumivalgukese najal seisis kahel käpal Tipa. Torud olid maalitud kui kasepuud ja taevas oli tumesinine ja seal kumas kuu ja sirasid tähed (hõbepaberist lõikasime).

Nüüd on see taies muidugi koos majaga laiali lükatud. Tipast on veel ainult üks pilt, see on slaidil, ja kui keegi fotokunstnikest teab, kuidas slaidi fotoks muuta, siis saab kunagi võib-olla ka Tipa pildi.On üks hariliku pliiatsiga tehtud joonistus ka, kui ma selle üles leian. Iga karva olin hoolega välja joonistanud.

Vana tark rott Elleni juures vabapidamisel
4. Rotid.Pärast kassofiiliat tuli mingisugune kogus rotte, sest loom peab majas olema. Luiks koristas vähemalt alguses täitsa hoolega seda va puuri. Esimese rotiga juhtus jällegi paha õnnetus aga sellest ma vist isegi ei räägi. See loomapidamise värk ongi selline, nagu Tjorveni-raamatus: 

Mure ja rõõm, nad kõnnivad käsikäes - maailm on üks hädaorg, ära surema pead kord ja siis mullaks saama

Igatahes oli pärast seda veel üks rott, kelle käsi ei käinud ka just nii hästi kui võiks, ta sai kuumarabanduse bussis, kui me teda Muhusse trantsportisime ja järmiseks hommikuks oli ta oma puuris siruli. Siis tuli selline legendaarne rott, kes oli rentsliroti värvi ja mõõtu, suur tark pirakas loom, kui ma Kaera tn remonti tegin, siis ta oli Elleni juures vabapidamisel, tema käsutuses oli üks terve tuba, kus ta võis teha mis ta ise tahtis. Siis me tõime ta koju tagasi ja ta oli vana, tark, auväärne loom, kes ei pidanud just õigeks seda, et teda puuris peetakse, ning õppis puuriust lahti tegema isegi siis, kui sinna oli raskuseks raamatud peale pandud. Nii ta elas siis vabalt ja tegi oma rotipesasid igale poole, vedas kaltse ja sööki sinna ja tegi oma olemise mõnusaks. Lõpuks ta jäi päris vanaks, nagu vana inimene, ta käpad olid külmad ja ta tahtis mul rinna peal magada. Tuli öösel kribinal, ronis voodisse ja keris ennast minu kurgu alla magama.

Pisirotu
Siis tuli seni viimane rotu, selline valge-halli laiguline, elas oma rotiea kaks aastat vaguralt ära, igatahes ei võta mina enam rotti kassiga samasse majja. Lahti teda lasta üldse ei saanud, siis ta pani raamaturiiuli alla ja sa võisid teda kolm päeva taga ostida, ja kaks korda saime ta kassi suust kätte. Niisiis pidi ta elama igavat puurielu, läks vähesest liikumisest ja rohkest toidust rasva ja surigi ära. Üksõhtu tõusin veel kell kolm üles, et kas ma rotile piima panin - ja seal ta siis oli - vaikselt hinge heitnud.




Betty, Kratt ja Vaimolend 
5.Ema loomad – Koer Betty – see oli tal palju aastaid, selle ta võttis ka niimoodi, et keegi ei viitsinud enam koera pidada ja sokutas oma kaelast ära. Ta oli selline peenejalgne liivakarva loomake, kartlik ja ilma suurema mõistuseta aga väga armas. Jalutamas käia temaga oli tõeline piin, sest ta kiskus rihma ja värises teeservas, kartes kõike – inimesi, autosid, teisi koeri.

Ta suri mingisse tõppe keskmises kümne-aasta vanaduses Kaera tänavas, ema helistas öö hakul nuttes, et ta koer on nüüd surnud ja ma jooksin sinna ja võtsin selle koera ja viisin ta kotis bussiga Meriväljale Elleni juurde ja siis me matsime ta sinna aeda maha.

poeg
Koer Vudi II oli minu taksikoera Toru üks seitsmest pojast, kõige pisem, tibatilluke ärgas nirk, ema tahtis seda koera nii väga et ta otsis minu koerale paarilist, kuulis et kuskil Koguvas olla isast taksi ja tegigi asja ära. Eluiga anti Vudile kaks aastat, siis tuli porisel sügispäeval külavahele auto ja sõitis tal jalad alt. Koera lõpp oli nii kole, et Ernest Steton-Thompsoni loomajutud kahvatavad selle kõrval. Ema helistas mulle surev koer süles, tegin välkotsuse, sõitsin Tallinnast esimese võimaliku bussiga Muhku, kaasas 300 grammine pudel viina, see on ka ainuke kord, kus ma olen oma emaga koos joonud.

Hommikul matsime Vudi kanade aeda maha. 

Nüüd on emal järgi need kassid Vip, Mirri ja Nunnu-Kata. Ta küll arutab et tahaks lambaid ja lihaveist, kes muru ära sööks, vähemalt kitsekestki - üks lambatall tal oli ka, anti selline äbarik, kel palju elujõudu polnud ja ära ta surigi.

Ma ei tahtnud lapsena ega taha ka praegu lugeda raamatuid  Valge Bim Mustkõrv või Mumuu või seesama Steton-Thompson ( hiigla haledad loomajutud). Aga mida ma ise teen? Haledat loomajuttu!

Kage!!!
Praegu on mul taksikoer Toru-Notsu ja kass Kage. Nendest üsna piisab. Jutus jutustamata ja kirjas kirjutamata on jäänud hulga loomi - mul olid kalad ümmarguses akvaariumis, need ma sain papagoi asenduseks, sest ma undasin vähemalt kolm aastat et tahan papagoid. Eks ma tahtsin teda rääkima õpetada. Veel hiljaaegu tekkis mul huvi uurida rääkivate papagoide kohta aga jätan vist praegu mõtte nõuks.

Kalad olid väikesed punased ja siis kupid ja paar mustakollase triibulist.  Vahel tõime neile ka elus ussikesi sealt Looduse poest. 

Ellenil olevat veel olnud kass Peatoimetaja, aga kõik kassid ju lähevad laua peale paberite peale magama, ja miskit erilist mul sellest loomast ei meenu. Ellenil oli veel igasugu loomi - vares, kes varastas ja lõhkus sigarette ja oli täielik kaak ja ükskord ka üks pesast väljakukkunud orav, kes arvake ära mida? Suri ära. 

Kui ma olin nelja-aastane, siis kinkis isa mulle metsast leitud siili. Ta läks talveks voodi alla talveunne.

Ma tahaksin veel Corgi-koera, või mõnda ilusat krantsi ja veel ühte kassi ja Möca tahab mingeid vöötoravaid või burundukke ja siis ta tahab Kollase koera poega ja papagoid.

Lõpetame selle kuulsusrikka posti teemakohase youtube eventsiga !


Saturday, July 2, 2011

Visandiraamat #09

Avalehed

Suvine ZA/UM, nii puhanud, nii puhas! Nagu märjad linad päikese käes kuivamas, kuidagi raskepäraselt lotendavad. Eriti lendlev pole aga samas imelikult õhuline ja milline värske lõhn! Ja närvidelekäiv trimmeriga persevest akna taga. Söö sitta trimmeriga persevest.

Aga kae seda! Mõned lehed mu uuest raamatust, nii silmanämma mõttes.