Friday, September 30, 2011

Raoul Kurvitz - Cathedral

  
Foto - Lilian Marie Merila
See lugu on sündinud Kanuti Gildi keldris, MKDK stuudios. Seal tehakse eetilise helipildiga muusikat. Ka see lugu on salvestatud niimoodi - eetiliselt. Tavaliselt salvestavad inimesed muusikat nii, et see tekitab kuulajas asjatuid ootusi helidele. Helidele maailmas üldiselt ja ka neile, mida inimene suudab oma kehaga tekitada. Ka mina, Robert, olen salvestanud kaks ebaeetilist albumit. Olen teinud ühest vokaalireast kolmkümmend take'i ja valetanud teile, et ma oskaks justkui laulda. (Pahatihti pole ma viitsinud nii palju take'e teha, esimesel albumil näiteks ei lubanud plaadifirma värdjukid meil nii palju teha, majanduslikel põhjustel. Majanduslikel põhjustel see nii kehvasti kõlabki. Siis jääb muidugi mulje, nagu ma väga ei oskaks laulda, mispuhul meeldib mulle pöörata kuulaja tähelepanu laulule "Šaht. Kapital. Aprikoos", mille salvestamisele eelnevalt istusin ma endale perse rootsi indie-ansabli Kent vokalisti Joakim Bergi ja tegin kuustuhat take'i, et kõlada nagu tema. Ja Martin Luiga päranduse ka. See garanteeris, et ma saaksin neid kuramuse take´e kasvõi aasta aega teha. Aasta tegimegi, circa.)

Tavaliselt need asjad niimoodi käivadki. Nii tuleb "ilus" välja. Tavaliselt tehakse stuudios kõigest tuhat take'i ja valitakse neist kõige ebainimlikumalt täiuslik. Muusikud ja nende oskused on tänapäeval steroidide all salvestamise tõttu pehmelt öeldes alla käinud.

Võib-olla ma ei peaks kõiki oma artikleid purjus peaga kirjutama?

Igatahes, kolmas album, mille juures ma osaline olin, tehti teistmoodi. Mitte et ma UM-i kolmanda alla sada tuhat eurot ei tahaks matta. Mitte, et ma ei tahaks seal kõlada ilusamalt kui mu enda hing. Sugugi mitte, see saab steroidide all tulema. Hemo Hessi all teeme selle! See saab olema üks paras galaktlan. (In an unusual moment of sincerity: galaktlaniks kutsume me oma kitarristiga lugusid, mida me - tihtipeale tehislikult - puššime kõlama nagu Kenti "400 Slag" või The Cure'i "Plainsong". Mida me ühesõnaga forsseerime Maailma Suurimaks Looks. Kurat, mida ma ei annaks, et ajas tagasi minna ja salvestada need kolm esimest salmi "Kirjastus «Pimeduses»" üle, hullult närvidele käivad, keeraksin need klaveriakordid duuri alguses ka palju valjemaks (nagu ookeani!) ja küsiksin Martin Luigalt veel raha, et see Rootsis masterdada... veel ei ole hilja, "Kirjastus «Pimedus»ib kõlada nagu too GALAKTLAN, millena ta mõeldud oli! Veel ei ole hilja, Robert!)

Where was I? Galaktlan! Ah jaa, see lugu ei ole selline. See on MKDK stuudios salvestatud ja sealne produtsent ei luba sul take'e teha. Nii nagu tuli, nii tuli. Ei hakka lakkuma. Isegi siis, kui keegi keset salvestamist toast läbi kobistab. Mõnikord see jääb heale tulemusele ette, aga mitte selle loo puhul. See on puhas ja ilus lugu ja mul on au selles üht intrumenti mängida. Selle nimi on:

ARP Omni Mk2

See ei ole väga nigel instrument. Jean-Michel Jarre on sellega salvestanud. See on imekaunis süntesaator, ma armastan seda rohkem kui ma armastan ilusaid tüdrukuid. Seda võib kuulda loo refrääni all lainetamas, eelviimase ja eriti viimase salmi kohal hiilimas. Vana ja kaunis, lõhnab tolmuse emaplaadi järgi. Plastikuroheliselt, tinutuskohtade hallilt. Seitsmekümnendate lõpust on see pärit. Ka ülejäänud lugu on salvestatud sellisena, nagu ta on. Tühjalt ja musikaalselt. Kontrabassi mängib Siim Soop - mitte just halvasti - ja kitarril on Martin Harak. Temaga koos me tavaliselt galaktlane forsseerimegi. Vaevalt keegi salvestamise protsessist kõrvalseisev inimene selle ilu tõeliselt hinnata suudab, aga see on kuku perseli kui puhtalt lindile võetud. Siinne variant on juba masterdatud, kuigi maitsekalt, aga kahjuks on saatan siiski käe vahele saanud. Kui sa tahad, kallis lugeja, võid sa mulle veiniga külla tulla ja ma võin sulle lasta ka puhast, masterdamata versiooni. Ma lällan sellest pikalt ja silm kisub vesiseks, imelikuks läheb. Siin see on, igatahes. Ära käitu sellega, nagu oma netist korjatud lipakaga. See on päris värk, see ütleb nii nagu on.

Raoul Kurvitz - Cathedral by luiga

Seda ja teisigi lugusid selle eetilise albumi pealt saab kuulata TÄNA. Täna õhtul kell seitse Kanuti Gildis. See maksab ka mingit raha, aga ma ei viitsi sellest rääkida praegu. Okei, vist seitse euri.

Võib-olla peaks kõik oma artiklid purjus peaga kirjutama?

 

Wednesday, September 28, 2011

Terrence Malick'i "Tree of Life"

  
Pedene veealune stseen pedese lainega. Pedene aed. Pedene ema pedeses valguses, uu-uu, nii ilus, vaata, nii pedene, on ju? Nii pedene kinematograafia! Valus pedene pereidüll. Pedekad lapsed, pedekas birthscene, hullult halva ja pedese mulje jätab kõigest. Peded saurused, pedene jumal, oi kui pedene! Pedene jumal, miks sa mu lapse ära võtsid? Pedene surnud laps. Pedene Ameerika peredraama. Pedesed viiekümnendad, pedesed kahetuhandendad. Pede Sean Penn. Sean Penn on kõige pedesem, miks ta siin on üldse? Pedene universumi sünd, pedekas sosistab, galaktikad, pedene meteoriit tapab saurused ära, pedekate muusika mängib. Klassikaline muusika on nii pedene. Issand kui pedesed viiulid, kopp ees sellest pillist, jää vait juba. Jälle pedene perekond, pedene Bach. Valus pedede universum ikka. Veits pedene ei ole või? Millal see sitt lõppeb juba? Panen aknasse, niikuinii midagi ei juhtu.

Tegelt "Thin Red Line" oli ka suht pedene film. Kui selle peale niimoodi mõtlema hakata.

Pedene pereisa, pedene maja, võimukas pereisa "paneb alla" kõiki, oh no, nii võimukas, hullult paneb alla, valus pedekas. Pedekas Palm d´Or, pedene Cannes. Teeks sellise pira filmide festari, mille nimi oleks "Cammes" ja näitaks seal ainult CAMe kogu aeg. Oh, sorry me näitaksime normaalse kvaliteediga pira ka, saad aru, me lihtsalt ei suutnud DVD-ripi või Telesynciga ühtegi nalja välja mõelda. Või R5ga, mis tähendab "Region Five", ehk Mongoolia, India, Venemaa. See on pira formaat maailma perseaugust. Kõva formaat on. Aga tead, mis ei ole kõva või? Pedekas liblikas, pedene varjude mäng, pedesed puud, ja pedene lastega mängimine - lapsega ei pea üldse nii pedekalt mängima tegelt, võib normaalne ka olla - pedene muru kastmise junn tuleb nüüd, lõpetage juba ära selle junni näitamine mulle. Issand kui pedene valgus on kogu aeg, pedene kastekann, pedene riik, pede juures olen, pedet kepin.

2.5/10

Tuesday, September 27, 2011

Surematusest


K. Malevich - "Sinine ruum". (1917)
Progressiidee valguses tahaksin puudutada traditsionaalsete ühiskondade teemat. Teadaolevalt elab tänaseni maakeral inimgruppe, kes pole kiviajast kaugemale jõudnud. Ma pole kursis, kuidas käsitlevad seda nähtust antropoloogid ja muud teadusemehed. Olen kohanud tavavestlustes enamasti ikka seisukohta, et nende areng on mingil põhjusel pidurdunud, enamasti isolatsiooni tõttu, mistõttu nad pole asunud tsivilisatsioonide ehitamise viljakale teele. Olen alati üritanud vastu vaielda, et minu meelest tuleks või saaks seda vaadelda ka teisest aspektist - võimaliku ideaalse lõpp-punktina. Arengu põhjustab rahulolematus kehtivate tingimustega, kui rahulolematuseks põhjust ei ole, arengut ei teki. Kas võiks neid inimrühmi vaadelda kui täiusliku maailma ülesehitajaid, milles miski muutmist ei vaja?

Aga kuhu jääb siis progressi-idee? Teaduse ja tehnika ja inimvaimu areng, tähereisid? Metslane ei ehita ju kosmoselaeva, ei kunagi. Välja sureb ta, kui maale kukub tükk taevast, või purskab tulemägi või tabab taud. 

Siit jõuame üldinimliku surematuse-ideeni. Nii nagu üksikisiku surematus on kõikvõimalike religioonide ja utoopiate peaülesanne, nii ka inimsuse jaoks üleüldiselt. Elu peab jätkuma, siin või seal maanurgas, Noa laevast alates ja Babylon viiega jätkates. Igasugustes, kasvõi täiesti absurdsetes vormides, näiteks Arthur.C.Clarkci Linn ja Tähed, kus inimesed salvestistena riiulitel seisavad ja teatava ajavahemiku järgi taaselustatakse lühikesse ja mõttetusse naudiguhetke.

Ometi meile teadaolevalt see maailm lõpeb. Mitte ainult selle pisikese planeedi eksistents, vaid meie universumi oma. Sured sina, sureb inimkond - ja luuletaja sõnutsi - kõigi teede pikkus ajas on võrdne. Ma ei ole kosmose, tähtede, selle imepäraste saladuste vastu. Loodetavasti me jõuame väga kaugele. Aga see ei too meile midagi lähemale. Igast kaugest punktist on alati veel midagi kaugemat.

Olla surematu ei saa olla inimeseks olemise peaülesanne, rääkigu need dawkinsid mis tahes. Ma ei taha olla geenijõgi. Isegi olla inimene (homo sapiens) ei saa tuleviku valguses olla inimeseks olemise peaülesanne, sest ilmselt piisab juba Marsile koloonia rajamisest, et tekiks teine rass pöördumatute mutatsioonidega. Väga tõenäoline on biomehhide teke, või kui soovite küborgite, või veel millegi muu sarnase, kus mõistus on istutatud paremasse ja kestvamasse kesta. Samuti oli vist Stanislaw Lemil novell hullust teadlasest, kes tappis oma naise ja pani ta mõistuse igaveseks musta kasti, võttes talt kõik meeled. Surematus on nonsenss. Süngeid düstoopiaid on olemas, esimestest Wellsi Ajamasin, senini üks lootusetumaid visioone. B.Shaw "Tagasi Metuusala juurde", samuti soovitan soojalt lugeda.

Vahel ma mõtlen, kas on teid, mis on veel avastamata. See ongi fantastika juures nii võluv - nad mängivad läbi erinevaid stsenaariume ja ma arvan, nad on selleläbi juba osaliselt ka teostunud. Üks mu tuttav ennustab uueks ühiskonnakorraks Teokraatiat. Hea teokraatia, hoidis Egiptimaad kauem püsti kui ühtegi teist teadaolevat riiki.

Inimkonnal on endiselt mitu teed - edasi või tagasi või paigal tammuda. Kas hakkame kõik harima pisikest aeda? Või elame moodsast veel moodsamas masinlinnas masininimestena? Kas tekib eetiline puhastumine või uus kurjuseaeg? Mis on meie tuum? Headus või kurjus? Kumb on pikas plaanis ellujäämise seisukohalt kasulikum?

Pärsia "Surematud", eriüksus, ca 500 eKr
Ja kõik need eetilised valikud, elu versus surm? Nagu Batmani filmis kus kuri Jokker andis kahele laevatäiele inimestele detonaatori puldi, kes teise enne õhku laseb, pääseb ise? Valguse ja pimeduse maailm, õnne ja kannatuse maailm - viska üks välja, kaotad ka teise. Nagu lapse koos pesuveega.

Nüüd aga meenutame Varieteeteatri einelauapidajat Andrei Fokitšit, kes oli mõistlikult mustadeks päevadeks kõrvale toimetanud riigi raha 249 tuhat ruublit, ja kes Wolandi küsimise peale" kunas te surete?" vastas "seda ei või keegi teada ja see ei puutu kellessegi."
"Ah et ei või teada," kostis kabinetist seesama ilge hääl."Mõtleks, kus mul Newtoni binoom! Ta sureb üheksa kuu pärast, tuleva aasta veebruaris, maksavähki Esimese Moskva kliiniku neljandas palatis"
"Igal juhul ei soovitaks ma teil haiglasse minna. Mis mõtet on heita hinge palatis, surmale määratud haigete oigeid ja korisemist kuulates? Kas poleks targem kulutada need kakskümmned seitse tuhat pidusöögile, võtta mürki ja lahkuda siit ilmast joobnud kaunitaride ja uljaste sõprade ringis muusikahelide saatel?"

Parim, mida teile saan soovida, armsad sõbrad, on eluteele piisavalt joobnud kaunitare ja uljaid sõpru või siis vastupidi, joobnud sõpru ja uljaid kaunitare.

Elage ja armastage nagu surma poleks ja harige oma aeda, see on teie ainus surematus.


Saturday, September 24, 2011

Debüüt andestava maitsega lugejale


(Originaalkujul ilmunud "Vikerkaares")

Lubage tutvustada: Anzori Barkalaja, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia direktor, väärikas eas härrasmees. Väljakujunemisaastad veetnud nooruke Anzori Tadžiki vennasvabariigis, kust sai Eestisse kaasa võetud:

1) šeff nimi (luuletaja puhul ikka tähtis),
2) mõningane välisvaatleja-positsioon siinse keele suhtes.

Seda positsiooni tasub meeles pidada ka tema debüüti lugedes. Tundub nagu oleks eesti keel autori jaoks armas ja kummaline haldjakõne, milles kõige paremini sobib väljendada fantasy-hõngulist argipäeva, folkloristi mõlgutusi kunagisest kallimast. Seda kahtlemata välitööpäeviku pöördküljele.

Ei hakka siin numbrit tegema sellest, et väärikas eas autoritelt esineb arvestatava tasemega debüüte kirjandusmaastikul harva. “Lohelausuja” puhul saab otsustavaks pigem lugeja võime vaigistada oma seesmine küüniline värdjukk. Igaühes meist peitub värdjukk, kes puhtakujulise ja naiivselt helge armastusluule lugemisel ärkab, sõrmi ragistab ja sapitsema asub. Kui sul aga satub olema saladuslik ja poolmüütiline “hea tuju”, sobib siinse kogu avakolmandik lugemiseks otse tänaval, tõtakal sammul, aeg-ajalt pilku ridadele heites. Nimelt armastab Barkalaja kirjutada riimis. Jah, riimis! Riimis ja rütmis. Tihti suisa klassikalises!

Siinkohal soovitame kujutleda härra Barkalajat kuskil meeldivas seltskonnas – välitöödel ilmselt – küsimas kolleegilt, käsi ahnelt, kuid värinal luuleridu kribamas, kuidas see itaalia soneti silpide arv siis ikkagi käis. Sümpaatne ju!

Ikka on sümpaatne, kui televiisor on värviteleviisor, poplaulul on kena meloodia ja luuletus on hoolikalt riimi seatud. Kui mitte üldvalitseva reeglina, siis vähemalt vahelduseks mustvalgele saksa ekspressionismile, Iannis Xenakise kriginale ja maitsekale vabavärsi ladumisele. Kogu algab vanamoodsalt stiilse võttega: “Ma tänan / kõiki, kes on silmast silma / kas kordki jaganud nii helgeid hetki / kui üle eland valusamaid retki / ja olnud avatud ja elus. / Ma tänan / aitasite siia ilma / ehk mitte päris täpselt aru andes / ja vahel hoopis teisi mõtteid kandes / need mõned lood / mis muidu upuks melus” (lk 6). Just nii tegigi, esitas tänuavaldused avatekstina, mitte näiteks siseküljel. Peaks ikka mingi täiesti parandamatu küünik olema, kui selle kallal hammast teritaks.

Niisamuti viisakalt ning hoogsalt sammub “Lohelausuja” veel paarkümmend lehekülge, naeratus tuleb näole, harvaesinev heatujulisus muudkui kasvab, kuid siis, paraku – “Küllusesarv (rõõmurikkuja laul)” (lk 34). Alapealkiri on kahjuks liigagi tabav. Nimelt heidetekse siinkohal riim ja rütm aknast välja ja asemele tuuakse… oh vaeva… ühiskonnakriitika. Ühiskonnakriitiline luule, vaadake, on võidurelvastumine. Mõningased pöörded selles Külmas sõjas, mis leidsid aset juba kaheksakümnendate alguses, tegid seda Barkalaja teadmata. Avatekstides tugevusena mõjunud naiivsus ei mõju seda siinkohal mitte. "Anu Saagim", "Urmas Ott", oeh… kuhu kadusid draakonid? Haldjad ja valdjad, mis välja reklaamitud said? Mis juhtus? Meile jumala meeldisid haldjad ja valdjad ja nüüd on mingi "Kroonika kaanelugu" ja "SL Õhtuleht".

Kuigi peab ära mainima, et muidu kohatu ja lausa konservatiivsena näiv moraalitsemine on ajast ja arust, taassünnitab see ühe erakordselt armsa narkometafoori. Kas teie, noored ja täkku täis, tuleksite selle peale, et ninakommi (ametlikus keeles “kokaiini”) kohta võiks öelda ka… tähetolm? Tähetolm!

Vot siis. Paraku juhatab see tekst sisse kogu keskmise, manitseva kolmandiku. Välitööd selja taha jäetud, hakkab direktor kõnesid pidama. Lugejana ei lähe see meelest kuni päris lõpuni, kus loodus ja armastus aegamööda tagasituleku teevad. Kus hakkab taas märkama vanakooli stiilseid sentimente, nagu näiteks sõna “Sina”, mis kogus ainsana on suure tähega kirjutatud. Päris nii päikseliseks kui alguses “Lohelausuja” lugemine enam ei lähe, aga “Vahtramahl” on siin pöördepunktiks tagasi luule juurde. “Vihm lahkus mägedest veel taamal laulab kõu / ja kirgast vahtrapuna hõõgub oru põu / ja kirgas taevasina joob järvepind / kuid ses pildis tuikab valu vaid / kui meenutan nüüd Sind” (lk 51).

Küüniline värdjukk nüüd muidugi sisiseb midagi, aga katsu olla, meile meeldib. Enam nii helge ei ole, folklorist muutub nukrameelseks. Ära ainult keskelt lahti tee seda kenasti kujundatud raamatut, sealt ei tasu, seal on halvasti. Naudi neid monokroomseid fotosid (autorid: Epp Barkalaja ja Urmas Volmer), millele kujundaja (jälle Epp Barkalaja) ka kohati mõned tekstid asetanud on. Mõjub hästi.

Andesta kohatine moraalitsemine, veidi pinnaline keeletunnetus ja ühiskonnakriitika. Võta siit kaasa parim, mis on ka autorile nähtavasti olulisim ja mille ta kogu lõpus sõnastab järgnevalt: “su elu olgu suine ennelõuna. / aasal, / kus alati võib minna, kui on soov. / ja palun, vahel meidki võta (sinna) kaasa…”

- Joanna Ellmann / Robert Kurvitz

Wednesday, September 21, 2011

The HIVE


“The HIVE” on vihmases septembris sündinud artikkel, mis näitab tavaelu probleemidesse vajunud lugejale suurt pilti; seda, kuidas asjad tegelikult on.

Paljud teist seda ei tea, aga inimajus on salajane toime-mehhanism, mis koordineerib liigi tegevust eri indiviidide vahel ja mida me mõnikord aimame kui alateadvust, intuitsiooni, telepaatilist sidet või kõrgemat tahet. Me arvame, et me teeme kõike niisama, aga tegelikult viime me ellu midagi muud, mida võib ilmselt vääralt kirjeldada kui suurt kirjutamata plaani. Plaani sisuks on see, kuidas mingid teadmata seaduspärad juhivad Päikesest kolmandal planeedil tekkinud eluvormidest kõige intellektuaalsemat nii, et inimrass saavutaks järgmised eesmärgid:

1. Organiseerida kogu inimkond toimivaks võrgustikuks
2. Saavutada maksimaalne teadusliku arengu ja industriaalse võimekuse tase, kasutades selleks kõiki saadaolevad ressursse
3. Kui planeedi ressurssidest juhtub piisama, ekstrapoleerida elu ülejäänud Päikesesüsteemi ja Linnutee Galaktikasse
4. Watch C-beams glitter in the dark near the Tannhauser gate

See artikkel püstitab teesi, et me oleme kõik õnnega koos, kuna sattusime puhtjuhuslikult sündima ühte valitud generatsioonidest, mille jooksul selgub meie liigi võimekus seda missiooni täita ja võimalik, et paika kukuvad Galaktika tuleviku nurgakivid.

Inimkond on planeedil vegeteerinud juba paar miljonit aastat, aga pole kuni viimase ajani osutunud kuigi paljulubavaks eluvormiks. Miljoneid aastaid peale olulise intellektuaalse taseme saavutamist on ennast korduvalt lubatud viia väljasuremise äärele. 99,99% eksisteeritud aja jooksul ei saavutatud mitte midagi mõistlikku. Kõik muutus paar sajandit tagasi, kui avastasime fossiilkütused. Ja me saime vastu ootusi siiski oma šansi. Fossiilkütustest lukustasime me lahti sellise energiavaru, et aastatuhandeid paigas olnud looduslikud piirid varisesid põrmu. Rahvaarvu kahekordistamine, mis enne oli hea õnne korral võtnud sajandi ja tihti hiljem jälle taandarenes, sai toimuma aastakümnega. Keskmine isane, kes enne pidi olema rahul rauast kirkaga, sai endale külmkapi ja kahetonnise džiibi. Arvutused on ebatäpsed, aga hinnanguliselt on sellest hetkest inimeste arv tõusnud 10-20 korda, ja iga inimene sellest tohutult kasvanud massist on vähemalt 100 korda rikkam, kui siis kui protsess algas. Korruta läbi. Paari sajandiga!

Nende sündmuste käigus oleme pannud tähele, et meie planeet on lisaks fossiilkütustele ka muud moodi haruldaselt rikas. Lihtsa vaevaga saab kätte märkimisväärse osa Mendelejevi tabeli elementidest! Selline rikkus on Universumis äärmiselt haruldane. Niipalju kui mõistus on võtnud, on kõiki ressursse ka jõudsalt mõistlikul või vähem mõistlikul viisil rakendatud. Me ehitasime tunnelid läbi läbimatute mägede ja sügava mere alla, tegime valguse ja soojuse olema ka siis, kui Päike oli loojunud, tõusime sadu tonne kaaluvatel tiivulistel masinatel LENDU ja rajasime tuumaelektrijaamad, kus hoolikalt esilekutsutud reaktsiooni tulemusena tekib tohutul hulgal energiat peaaegu eimillestki.

Alguses, fossilkütuste käivitatud arenguetapi “Gaas Põhja” algfaasis, ei saanud me aru, miks muutus arengukiiruses algas ja millest ta tingitud oli. Ka täna on veel neid, kes räägivad tõsimeeli midagi tööjõuturu liberaliseerimise ja kapitaliomaniku investeeringute kaitse maagilisest mõjust 18. sajandi Inglismaal. Get real.

Nüüd aga, just nagu Totu N.Nossovi surematus teoses “Totu Kuul”, ei näi me aru saavat, et oleme Kuule kohale jõudmas ja kosmoselaev on võtmas orbiidil positsiooni sisse. Suure plaani üks peamisi alustalasid on: “Kuna iga planeedi ressursid on piiratud, tuleb ülaltoodud sammud üks kuni kaks võimaluse jooksul läbi viia maksimaalse võimaliku kiirusega”

Seda me oleme enesele teadmata ka teinud ja vaikselt on sisse lülitunud raketi telgsurvejõu-mootorid, sest lõppeks:

- Programm “kogu planeedi tiheasustamine vähima võimaliku ajaga” on samahästi kui saavutatud. Aastaks 2050 tõuseb planeedi rahvaarv eri hinnangute kohaselt 9,1-9,2 miljardi homo sapiensini ja stabiliseerub, 10 miljardini kasvamise tõenäosus sel sajandil on 25 protsenti, 12 miljardi tõenäosus on alla 3 protsendi. See on maksimaalne mõistlik kogus, keda riskivabalt ära toita jõuab. Ja et rahvaarv seal stabiliseerub, ei “kukkunud lihtsalt nii välja.”

- Paralleelselt populatsiooni sihtmärgi lähenemisega on alustatud ühiskonna toimimis-struktuuride optimeerimist. Näiteks, kunagi maapiirkondades elanud massid on koondunud linnadesse, kus indiviidid moodustavad efektiivse, mõtleva, tuksleva mesilastaru. 200 aastat tagasi elas linnades 3% inimestest, täna ca. 55% ja kasv jätkub. Maapiirkondade kultiveerimiseks jätkub tehnoloogia arenedes üha vähematest inimestest ja ülejäänud kogunevad kokku, et keskenduda punkt number 2-le.

- Kuivõrd rahvaarv läheneb planeedi optimaalse riskivaba maksimumini, optimeeritakse ka materjalikasutust. Viimastel aastatel oleme näinud, kuidas hoolimata paralleelselt rahvaarvu kasvuga jätkuvalt kiiresti kasvavast per capita digitaliseerimisest ja mobiilsusest, väheneb aastast-aastasse, näiteks, kokku toodetud ja kasutusse antud personaalarvutite ja autode arv. Juhus, ajutine langus majanduskriisis? – vaevalt.

- Metsadega on selline lugu, et kui kunagi likvideeriti esimene suurem jupp neist kütusena, siis nüüd tõmmatakse ülejäänud maha et viimastele saabunud miljarditele inimestele ja kultuurtaimedele ruumi teha. Suuremalt jaolt on see läbi viidud viimase saja aastaga, eelmise sajandi keskpaigas alles olnud metsadest on aastaks 2030 säilinud veel 10%. Mitte et eelmise sajandi keskpaigas veel väga palju alles oleks olnud. Täna on metsadega kaetud veel 30% maismaast, iga aasta on 0,3% vähem. Ei hoitud keskajal alles Inglismaa laasi, ei ole ka ekvatoriaalsetel vihmametsadel lähitulevikus muud oodata kui kirvest.

- Täna räägitakse planeedil veel kuskil 3000-7000 keelt, mis ka juba oluliselt vähem kui veel sada aastat tagasi, ja enamus neist on väheneva kõnelejaskonnaga. Aastaks 2100 on alles kirjasõnas kasutatud vormis ehk veidi üle saja. Juba täna räägib üle 50% rahvastikust emakeelena kokku ainult 6-7 keelt, üle 50 miljoni kõneleja on aga juba ainult 20 keelel. Miinimumlävi, millest alates algab kiire keeleline kollaps tõuseb kogu aeg, kui täna on see veel sõltuvalt piirkonnast paarkümmend tuhat kuni paar miljonit, siis koos ülalnimetatud protsesside hoogustumisega on see varsti igal pool paarkümmend miljonit.

Nimekirja võiks jätkata. Ei maksa arvata, et protsess on toimunud viperusteta. Ilmsemate lähimineviku ise-kodeerunud vigadena võib välja tuua näiteks liig agressiivses vormis tekkinud kristluse ja islami, meie geenide nõrgaks osutunud vastupanuvõime alkoholile, mõned veidi äkiliseks kätte läinud sõjalised konfliktid teadusliku arengu keskustes ja palju muud. Aga me oleme siiski vääramatult valitud kursil.

Siit ka üleskutse mõttekodadele, instituutidele, kolumnistidele, märsilohistajatele.

Protsess on isereguleeruv ja üle teie peade. Ei ole mõtet raisata energiat ja aega, et üritada päästa korallirahusid ja vihmametsi, säilitada eestikeelset kõrgharidust, turvata Galapagose kilpkonnade munasid või hoida hingitsemas pühapäevakoole. Nad on juba samahästi kui kadunud. Positiivse poole pealt, ennustused inimkonna nõrgast loomusest olid ennatlikud. Laialdane vaesus ja rumalus, raiskav materjalikasutus jne. on ajutised kõrvalnähud ja on juba möödumas. Neljaaastaselt lapselt te ju ei oota, et ta peseks enda järelt nõud või tulistaks seebimulli-püssi, arvestades, kui palju seebivedelikku homseks alles jääb. Mõttetu oli oodata seda ka eilselt ühiskonnalt.

Kui kvantitatiivsed eesmärgid on saavutatud tõuseb uuele tasemele ka ühiskonna efektiivsus ja esteetiline pale. Õhk puhastub, sest heitmeid ei ole, prügimäed kaovad, sest prügi ei teki, riikide piiridelt kaovad alguses sõjalised rajatised, siis kontrolöride putkad ja siis piirid ise, jalgpallistaadionite asemele ehitatakse midagi - mõistlikku. Nostalgikutele ma õndsat vanaduspõlve ei luba, sest lapsepõlve liivalossid pühitakse minema, aga kelle meel on avatud uuele: see saab kõik veel ikkagi väga äge olema.

Learn to overcome the crass demands of flesh and bone, for they warp the matrix through which we perceive the world. Extend your awareness outward, beyond the self of body, to embrace the self of group and the self of humanity. The goals of the group and the greater race are transcendent, and to embrace them is to achieve enlightenment.

Esimees Sheng-ji Yang
Kolmas planeet Päikesest, 2011

Tuesday, September 20, 2011

Lühike kõne vanaema matusel

  
Mu vanaema oli külm ja autoritaarne inimene, aga kõige sügavamal väga soe. Tugev naine, kes seksis elus ainult ühe korra – millest loomulikult sündis minu isa. See on minu kõne tema matusel. Tunnen, et küllalt aega on möödunud, et see avaldada, ning isa ja vanatädi lubasid; nõustudes, et internet ilma mu vanaemata oleks natuke tühjem internet.

Ma mõtlesin täna rääkida vanaemast selle lühikese loo, mida ma temast kõige tihedamini räägin. Ma jutustan seda tavaliselt kergelt negatiivse kaldega, aga üritan täna lisada ühe teise, ehk rohkem tähendusliku tasandi.

See oli jõulude ajal, nagu praegu, kui me veel Lasnamäel elasime – mina, Mari ja vanaema ühes toas – ma olin siis vist umbes kolme-nelja aastane. Meil oli see vana, tore jõulukomme, kus me panime õega õhtuti väikesed sussid aknalauale, ja hommikul, üles ärgates, leidsime sealt mõlemad ühe kommi, mille päkapikud olid siis öösel meile toonud.

Ühel jõuluhommikul ärkasin ma aga natuke varem kui tavaliselt, avasin silmad, ja nägin uduselt vanaema akna juures millegagi sehkendamas. Ma ei saanud aru päris millega – olin kellaaja tõttu veel üsna uimane ka – ja küsisin vanaema käest, et mis ta seal teeb. Ja vanaema, kes polnud teadagi mingi keerutaja tüüp, vastas: "Ma panen teile sussidesse šokolaadi."

Mina ei saanud muidugi ikka aru, miks tema seda teeb, kui seda teevad päkapikud. Nii et ma küsisin vanaemalt uuesti. Mille peale tema vastas, veel kiiremalt ja otsesemalt kui hetk varem: "Ega neid päkapikke tegelikult ei ole, mina ise panen teile komme sussidesse."

See on siis lugu sellest, kuidas mina sain teada, et päkapikke pole olemas. Mille järel ma hakkasin muidugi üpris kohe ka jõuluvana eksistentsis kahtlema, ja veel igasugustes teistes asjades. Ja loomulikult ei saanud ma sellist pöördelist avastust enda teada jätta, vaid jagasin seda innukalt ka kõigi oma lasteaiakaaslastega.

Mitmes mõttes kestab see protsess siiani. Ma ei tea, kas see pidi päris nelja-aastaselt algama, aga võib-olla pidi. Kõik järgnev tundub, nüüd kaugemalt vaadates, igatahes üllatavalt loogiline.

Kuni selleni, et ma olen 27-aastaselt aru saamas, et peale selle, et on asju, mida inimene ei peaks uskuma, kuigi ta arvab, et selleks on põhjust, leidub ka asju, mida inimene peab uskuma, kuigi ta teab, et selleks põhjust ei ole.

Selle loo puhul võib-olla, et päkapikke ei ole olemas, aga inimlik hoolivus on.

Aitäh, vanaema.


Sunday, September 18, 2011

Jumal. Armastus. Kommunism. (1. osa)

  
Neid kolme ideed käsitletakse siin koos, kuna tegemist on kolme suure kontseptsiooniga, mis on seotud Inimese ja Headuse mõiste kaudu, ning ükski neist pole tänaseni oma tähtsust minetanud. Ka on mul tunne, et need pärinevad samast kohast inimese peas. Lisaks näeb säändne pealkiri kuidagi paljulubav välja. Tõsised asjad, armastatud ning vihatud.

I. Repin - "Refusing Confession"
HOLY HOLY HOLY 
IS THE LORD OF HOSTS

Jumalast on viimaste aastatuhandete jooksul räägitud ning kirjutatud äärmiselt palju. Viimase paarisaja aasta jooksul on hakatud kirjutama ka jumala vastu, ehkki sealjuures on tugevalt märgata religioossete tekstide juurde kinni jäämist. Nii nõukogude ajal välja antud "Ateisti käsiraamat" kui Dick Dawkinsi hiljutised võitlused tuginevad põhiliselt piibli naeruvääristamisel, seades vastukaaluks teaduslikku maailmapilti. Nende vastaseks ei ole mitte jumala idee, vaid religioosselt meelestatud osa inimkonnast. Sama tendentsi esindab ka Andrus Kivirähk, kes on viimastel aastatel otsustanud jumala nime alt ajakirjandusse pilalugusid kirjutada, öeldes ise, et sellise praktika eesmärk on viia jumal inimeste teadvuses samale tasandile vanapagana ja teiste mütoloogiategelastega. Eesmärk on niisiis, kõigil kolmel mainitud juhul, sotsiaalne: vabastada inimeste mõistused möödunud aegade dogmaatikast, tehes need vabaks uutele, progressiivsematele mõtteviisidele. Mis ei ole iseenesest laiduväärt kurss. Küsitavaks jääb nende tehnika, mis otseselt ründab religioosselt meelestatud publikut, kohtleb teda idioodina ja toetub demagoogiale ja obstsöönseile pühaduserüvetustele, mille üle autor ise ilmselget headmeelt tunneb. Mis alal, tuleb tunnistada, ei ole veel teaduse viimast sõna saavutatud. Tajudes täitmata nišši, haarab ettevõtlik esseist teibi järele, kleebib oma nina üles, et vaim paremini peale tuleks ja kirjutab oma religioonivastase raamatu, parema kõigist senistest:

"Jumal lõi... Oota, see tähendab siis, et jumal peksis või, ma ei saa aru? Loll piibel, jumal peksis. Sina ei pea mitte himustama ligimese veist, no türa, ma saan aru, et ma NAIST himustan, aga VEIST? Saad sa aru, ja tüübid päriselt USUVAD ka seda paska, palvetavad: "wö, wö, wö, kallis jumal, mul on haigelt sorry, et ma eile pihku lõin", türa, südame ajab pahaks, nii kui siukest tänaval näen, tuleb kohe lõuga ära ka, haigelt tappa annan maunile, vaatame, kas tuleb appi jumal?"

Kaanel on kvalifitseeritud moefotograafi juures tehtud värvipilt Martin Luigast, kellel on nina teibiga üles tõmmatud ja kes teeb piiblisse keppimise liigutusi, andes oma parima, et sellises olukorras cool välja näha, olles samal ajal täielikult teadlik, mislaadse ettevõtmisega on tegu. "Tahangi selline olla, sellega saangi kuulsaks, mina olen rahul, mulle meeldibki nii," mõtleb ta, lisades sinna juurde: "vaadates asjade üldist seisu ning keskmist taset võib sedagi, et ma ennast kodust välja viitsisin ajada ja kingapaelad kinni panna, progressiivseks sammuks lugeda." Tema kohal on moodsas fondis, sini-puna-sinise vaheldusega tähtedes kirjas:

 NAHUI, 
 PIIBEL, 
 RAISK.

ning tiitellehel seisab selle all kindlasti ka "rohkem nagu piider mumeelest." Kindlasti ei puudu ka minu nimi. Argpükslik oleks midagi sellist pseudonüümi alt avaldada. Antud raamatule saab kirjutada ka spin-off järje pealkirjaga "Yahweh gets the kill", kus autor on oma meelsust muutnud ja fännab armutult kõike piiblis toimuvat, á la: "Yahweh gets the kill nagu, juudi jumal on ainuke päris jumal, kotkapeajumal ja kõik teised jumalad on puidust nagu ja neid pole ülepea olemas, kas sa tead, miks sa kaardi pealt vilistimaad ei leia? Sellepärast, et juudi rahvas pani neile nii haigelt ära, sest neil oli ehtsa jumalaga sehvt sees. Piuuu! jumal viskab tuumaka! saite nüüd, Soodomi pedekad, niimoodi juhtub, kui te Issanda ingleid nikkuda tahate, ja Loti eidele on ka paras, oli ju jutt, et ei passi üle õla, kui pauk käib."

Antud raamatuid ma muidugi ei kirjuta, ja mitte ainult sellepärast, et ei viitsi, või sellepärast, et see teeks minust eriti värdjaliku postmodernisti, vaid sellepärast, et probleemiasetus on minu arvates vale. (Mõnes mõttes võib muidugi öelda, et ma juba kirjutasin need raamatud; stiilinäidetes sisaldub täielikult nende olemus ja tervikteos oleks pelgalt seesama, korratuna viiesaja- või tuhandekordselt, olles sellisena iseenda ning lugejate aja raiskamine.)

Samale probleemile lähenevad teistmoodi näiteks mingid Ameerika pragmatistid, kes leiavad, et isegi, kui jumalat pole, oleks siiski ülitore, kui inimesed jätkaksid temasse uskumist, sest usk jumalasse on teinud nende ühiskonna selliseks mõnusaks, nagu nad seda teavad, ja nendele otse vastupidiselt Kierkegaard, kes leiab, et suhe jumalaga on inimeseks olemise suurim saavutus, aga kindlasti mitte ühiskondliku religioosse kombetäitmise tasandil, mille puhul on tegemist tegeliku suhtelise usuleiguse ja nilbe kahepalgelisusega, vaid sügavalt individuaalsel veendumuse tasandil.

I. Repin - "Get behind me Satan"
Minu käsitlus teemast ei pretendeeri mingile originaalsusele, see on äärmiselt lihtne ja ma olen jõudnud selleni ilma igasuguse spetsiaalse ettevalmistuseta, ma ei oleks imestunud, kui selleni oleks jõudnud juba mõni antiikmõtleja ning pigemini paneb mind imestama see, et tegemist ei ole juba üldlevinud seisukohaga. Võimalik, et idee senised autorid kirjutasid seda liiga keeruliselt, et see massidesse jõuaks, või peitsid selle kavalalt sadade lehekülgede muu diskursuse vahele ära. Üldiselt ma pooldaksin väga filosoofiadiskursuse propagandistlikumat suunda, kus mõttetarga töö kompresseeritaks paarile leheküljele ning oleks väljendatud tabavates loosungites, et Tõde jõuaks kergemini tehasesse ja poejärjekorda ning oleks selge nii kuueaastasele lapsele kui vanaemale, selle asemel et sa peaksid Tõde aastakümneid raamatukogudes tudeerima, et sellest aru saada. Samuti leian ma, et Tõele tuleks kasuks, kui Akadeemia loobuks oma isikukultuslikest pretentsioonidest Tõe ainuvaldaja staatusele ning igaüks võiks Tõe parandamiseks esitada oma ratsionaliseerimisettepanekuid, mida ei lükataks amatöörlikena tagasi, vaid kaalutaks spetsialistide poolt hoolega läbi ning püütaks sobitada olemasolevate süsteemidega. Osati mõjuks see Tõele demokratiseerivalt, osati oleks see minek tagasi juurte juurde - on ilmne, et Sokrates ei omandanud oma mõttetarga kuulsust mitte aastaid diskursust kokku kirjutades ja ülikoolides käies, vaid sellega, et ta mõtles asjade üle hästi palju järele.

Niisiis. Rääkides jumalast, peame me silmas kõikvõimsat entiteeti, kes lõi maailma. Teadusliku maailmapildiga teda eitada ei saa, sest kõikvõimas jumal saab edukalt hakkama maailma loomisega nii, et tema käsitöö jälgi ja märke tema kohalolekst otseselt näha ei ole. Jumala definitsioonist lähtub ka see, et tema olemist või mitteolemist täielikult tõestada on võimatu, mistõttu sellise eesmärgiga katsed on viljatuks määratud. Veriseid pisaraid nutvat Neitsi Maarja kuju või jalutute tervendamist on võimalik selgitada kavala pettusega või öelda, et mõned preestrid on tegelikult võlurid ning et psi-võimed on materiaalses maailmas aset leidev teaduslikult põhjendatav nähtus, mida lihtsalt ei ole tänini teaduslikult põhjendatud, jäädes samal ajal jumala olemasoleku eitamises resoluutseks. Seega on jumala olemine või mitteolemine usu küsimus. Kuid, usu küsimusena, kas see on tähtis ning maailmavaateline küsimus, mille pinnalt tekib mingi oluline erinevus? Kui me oletame, et jumal on olemas, kas talle saab inimeste usk tähtis olla? Siinkohal lähtugem mitte religioossetest tekstidest, vaid eeldusest, et jumal on hea.

Kas võib olla, et hea jumal sarnaneb halbade, väiklaste inimestega? Et jumal on nagu ohvitser, kelle ees tuleb kulpi lüüa, et mitte kartserisse sattuda, või et jumal peab sanatooriumit, kuhu parteipiletit ette näitamata ei ole võimalik minna? Selline kujutlus ei tee jumalale erilist au. Kui me eeldame et jumal on hea, ja seejuures on headus üks tema põhilisi atribuute, mitte et jumal on "muuhulgas hea" või "hea mööndustega", siis muutub arusaam, et jumal tahab või vajab, et temasse usutakse, absurdseks. Kui eeldada, et jumalal on ülepea huvi selle vastu, millega inimene tegeleb, siis saab see olla seotud ainult inimeste headusega, jumalasse uskumine iseenesest on aga neutraalse iseloomuga akt. Veendunud inimpõlgurist nihilist võib olla võimeline äärmiselt isetuteks eetilisteks tegudeks, seevastu võib keegi, kes küll iga päev palvetab, saada hakkama igasuguste ilgustega. Seega võib öelda: jumal ei hooli meie usust, ainult meie headusest. Kui küsida: miks on jumal loonud maailma ja inimesed, siis selle vastus oleks: jumal on maailma loonud inimeste jaoks ja inimesed selleks, et nad inimesed oleks. Selle, kuidas inimesed olla, peavad välja mõtlema inimesed ise, nemad on siin paigus ainsad, kes on selleks võimelised. Mitte keegi terves maailmas ei ole inimene peale inimeste. Religioossed tekstid on inimeste kirjutatud nagu muudki raamatud, selle jumala kohta, kes inimestega nende peades räägib ei ole kunagi selget teadmist, kas too on ehtne või ettekujutatud. Need, kes on hiljem otsuseid langetanud, kas tegu on olnud prohveti või pühakuga ehk hullumeelse või kurjast vaevatuga, on samuti olnud inimesed. Alternatiivina võiks kõik inspiratsiooni jumalikuks lugeda. Antud järeldustele on võimalik jõuda ka lähtudes vastandlikust seisukohast, mille järgi eeldatakse, et jumalat pole.

Käesolevaga oleme me tasalülitanud jumalasse uskumise tarviduse küsimuse, asendades selle headuse küsimusega. Antud tasalülitus ei tähenda, et jumalasse uskumine oleks muutunud "suvaliseks asjaks" või "mõttetuks, sellepärast, et jumalat ei huvita, kas ma temasse usun". Ma ei näe, et headuse personaliseerimine oleks otseselt halvem lähenemisviis maailmale, kui mõni teine, ja jumal, kes ei nõua endasse uskumist, on minu arvates ülepea ainuke jumal, keda sünnib uskuda, lähenemisviis "ma teen neid asju, mida peab ja hoidun nendest, mida ei tohi, sest muidu ootavad mind Karistused", on lapsik, vanamoodne ning hirmul põhinev maailmavaade, millelaadset ei saa soosida, pealegi on inimene varmas õigelt teelt hälbima, kui Karistus ennast korralikult ei manifesteeri või kui kahetsus kõikvõimsaks kergendavaks asjaoluks osutub. Siinkohal oleme me tegelenud pigem üldise maailmavaadete demokratiseerimisega, viies jumalasse uskumise võrdsesse algpositsiooni teiste maailmavaadetega, mis samuti enamasti taotlevad headust. Isegi kapitalistlik liberalism apelleerib headusele, leides, et võimalikult palju head kõigile sünnib siis, kui kõik üritavad teha võimalikult palju head eelkõige iseendale. Maailmavaate ja veendumuste üldise vajalikkuse kohta on aga väga ilusasti kirjutanud A. G. Spirkin raamatus "Marksistliku filosoofia kursus", aastal 1964, e.k. '68:

"Maailmavaade väljendab inimese sotsiaalpoliitilist, kõlbelist ja esteetilist ellusuhtumist, inimese veendumusi. Mis on veendumus? See on kindel usk oma ideede, vaadete, ideaalide õigsusesse. sügavad veendumused sünnitavad üllaid tundeid ja innustavad kangelastegudele. Inimene, kellel puuduvad sügavad ja mõistlikud veendumused, sarnaneb halva näitlejaga, kes mängib pealesunnitud osi ja kaotab lõppude lõpuks omaenda isikupära. Just ideeline veendumus võimaldab inimesel surmaohu puhul võita niisugust ülitugevat instinkti, nagu seda on enesesäilitamise instinkt, tuua ohvriks iseennast, sooritada kangelastegu. Ajalugu tunnistab, et paljud suured tõed ja sotsiaalse õigluse printsiibid on "ostetud" inimvere hinnaga: tõdede ja õiglusprintsiipide veendunud kaitsjad hukkusid tuleriidal ja võllas, vaevlesid sunnitööl, surid asumisel. Innustavaks eeskujuks ideelise veendumuse kohta on Marxi, Engelsi, Lenini tegevus. Marx ütles, et veendumuseks muutunud ideed on nii võimsad köidikud, et nendest vabanemiseks tuleb puruks kiskuda omaenda süda." (lk 6.)

I. Repin - "Christ Raises the Daughter of Jairus"
  

Thursday, September 15, 2011

Holocene extinction pt.3

WE ARE SO SORRY
 
simply looking straight ahead
I present to you: a tragedy of pre-deluvian proportions, a tale of majesty, of ill-advised grandeur, and ultimately - a tale of disappearance from the fossil record. Take heed, for I give you the case of the Irish Elk. 

Upon reaching sexual maturity a Megaloceros giganteus stag - already standing 2.2 meters tall at the shoulders - would enter an extended period of antler growth. In two years a male Irish Elk would produce the largest antlers of any known cervid. Combined length: 3.6 meters. This magnificent crown of bones could easily dwarf the horns of an adult male Triceratops. You and I combined would not exceed the length of the Irish Elks antlers. Neither would the Irish Elk itself, in spite of being the largest deer that ever lived. 

High amounts of calcium and phosphate compounds are required to form antlers, and therefore large quantities of these minerals are required for the massive structures of Megaloceros giganteus. The males met this requirement partly from their bones, becoming brittle, vulnerable things for the 24 month duration of this phase. Some even cracked bones in their legs as body-weight slowly increased and calcium dropped. In the end, an adult male Irish Elk would carry 40 kilograms of extra weight attached to its skull. In a position that was very much maintained by sexual selection: its antlers were morphologically ill-suited for combat between males, but their position was ideal to present them to impress females. Unlike other deer, M. giganteus did not even have to turn its head to present the antlers to best effect, but could accomplish this by simply looking straight ahead.

Around 7,700 years ago, during the end of the Quaternary extinction, this proved to be a maladaptation. Driven to extremes by an uniquely majestic ritual of sexual selection, antler size increased to a point where they eventually became so unwieldy that the Irish Elk could not carry on the normal business of life. Rigged with the most ridiculous headgear this side of the Jurassic, passing through forests becomes problematic; while in the open, camouflage was not an option. Prominence is what one grows giant antlers for in the first place.

Now, if you will, imagine yourself in this situation: a Shakespearean tragicomedy, trapped in the killing fields of Eurasia with human hunters of the Neolithic - the most cunning apex predators in the paleohistory of the Earth.

Last time our funeral march passed through the Americas, with this cautionary tale we begin our processions for the rest of the world. The Irish Elk was neither Irish nor an elk. It was of the genus Megaloceros of the deer family and it once populated not only the Irish bogs where they, for obvious reasons (and for the luck of paleontologists everywhere), sank by the thousands. This giant used to roam Eurasian flatlands from Gibraltar to Kamchatka.

THE ENIGMA OF MANG ONT

Mm... a paleontological mystery from the seventeen hundreds.
Join me there - in the Russian Far East - for a paleontological mystery from the seventeen hundreds! A long way from those dark Neolithic days, our apex predators coalesce to form the Russian Empire. Yet even now, as a Civilization, they like to eat and wear other members of the mammalian class. For the last two hundred years the Russian Empire has slowly expanded eastwards, into the vast Siberian expanse, in search of an animal roughly 1,500 times smaller than the Irish Elk - the sable. All empires have an affinity for the soft and luxurious, yet the Russians' relationship to furs is in a league of its own. As Spain explores the Americas for gold and Britain maps the Arctic for commercial passage, Russia triples its territory almost only for the sake of furs. There is little else out there, they assume. Much to the czar's surprise, then - and to the bafflement of gentleman geographers the world over - fur hunters return from Siberia with large quantities of ivory. How is this possible? My first guess, Grigori: these must surely be the remains of biblical behemoths, leviathans from before the Great Deluge. So reads the Book of Job: "His limbs are as strong as copper, his bones as a load of iron. Behold now the behemoth I have made with you, he eats grass like cattle."

Tales of these strange beasts begin to circulate Europe. Mang ont, "earth horn" - this is what the Vogul people of the Russian Far East called them. It is from the Vogul that fur hunters first traded the enigmatic ivory, along with tales of giant moles that live in the ground and die in the ground, until they are exhumed and their remains are carved into jewellery and pocket knives. A single tusk finds its way to Hans Sloan, a British scientist, who identifies it as belonging not to a giant or behemoth, but rather to an elephant. Permutations of the the flood theory persist - before the deluge there were elephants in Siberia! the deluge carried over their bones from India! - until in 1796, Georges Cuvier, a Frenchman, first identifies the remains as an entirely new species. Most significantly, he argues this species had gone extinct, and no longer exists, a concept that is not widely accepted at the time. Three decades later, in 1828, this primeval elephant species is recognised as distinct enough to warrant a new genus, and is thus reclassified as: Mammuthus primigenius, the woolly mammoth.

Mang ont (Vogul) - mamont (Russian) - mammoth (English)
I present you now with the following three points of dinner-table discussion on mammoths. Make the ladies swoon with any or all as you see fit:

1) Modern day genetic sequencing has produced evidence on colouring of mammoth fur, ranging from brown to orange as well as - get ready! - blond and even ginger mammoths.

2) From 1700 BC - when Hammurabi dies and Crete is the prominent civilization of the West - to as early as the birth of Christ (gentlemen, it is imperative to stretch that latter date as close as possible for maximum swoon), on the secluded Arctic island of Wrangel, off the coast of Siberia, tiny miniature mammoths are still living! Science-people call it insular dwarfism: a genetic effect where a population's gene pool, when limited to a very small environment, begins producing drastically smaller breeds. In this case, tiny dog-sized mammoths with tiny husks and (possible ginger!) fur.

3) The third conversation piece was supposed to be about Thomas Jefferson (who famously had a keen interest in paleontology) calling a giant wheel of cheese he was given "a mammoth" wheel of cheese and thus transforming the word mammoth from a noun describing the prehistoric elephant to an adjective describing anything amazingly large... but I'd refrain from that if I were you. Best not to overplay your hand with the whole mammoth affair. Leave them wanting for more.

(AN INTERLUDE OF SORTS)

I'm so sorry you had to go in that stupid extinction...
Rather, for maximum adorable, I would turn to Australia - that most puzzling of continents for biologists. The mammalian subclass of theria, or marsupials - although commonplace before the advent of the Holocene extinction - survived almost exclusively in Australia where... to hell with it! Just look at that thing! It's a god damn marsupial lion! (Thylacoleo carnifex) A marsupial. And a lion. The mother has a pouch where it carries tiny marsupial lions. Then they come out to play with their little marsupial lion claws and roll around, all mischievous and marsupial! Ooh! Look at me, I'm so scary, largest meat eater in Australia ever. Actually not that large, then? Well, okay, still quite large, even comparable to a tiger, but gosh darn, look at those cute stripes and that tail and did you know they could stand up on that thing like a kangaroo? Imagine a tiny little marsupial lion cub doing the tripod, waving its claws, attempting to appear all serious and formidable, actually looking like a stupid little fir-ball of stupidlittle... stupid furballnessness... nghshs... marsupial lion cub, mheah...

BACK AT MEGA ANIMAL MAN-LAND OF OLD TESTAMENT

Enough! Let's talk giant mega land animal world. Largest ever land mammal Indrichotherium time! Giant giraffe-like rhinoceros beast of the underworld! Ominous daguerreotype break-down time: tiny man, giant animal contrast shot... wait, what? Vanished 100,000 years before the Holocene? Are you sure? Perhaps we can still cram it in there like we did that giant bird? No? Too far off and would trivialise the whole concept? Alright then, how about: proposed legendary era unicorn-beast real life counterpart Elasmotherium time? Beast of the Russian steppes - yes? no? Giant horn, black fur, illustration by Heinrich HARDER, possibly the biblical unicorn or real life Xie Zhi as described in the travels of Ibn Fadlan in 1203. No? Really? Too much cryptozoology? Your killing me here. I guess a woolly rihineceros is off the table, then? Too pedestrian?

Thought so. Then you leave me no choice. We will have to depart the Pleistocene as it was originally intended.
With an extinct human.

Homo floresiensis

LOOK INTO MY EYES AND TELL ME YOU LOVE ME

I sing and I dance and I clap my hands just like you. But I am not you. And I am not the Neanderthal you mixed blood with. Nor am I a microcephalic version of you. I am not a cretin, I cut and I spear and I hide inside my cave. There is a fire burning there and my larynx is formed and ready for speech. I am the Man of Flores and you almost never found me.

Ebu Gogo, they said, "the small man in the jungle". The Mbenga, the Twa, the Semang - your tribes said that.

I came to this island 74,000 years ago, before you, with my friends. A little island, like all of the others in your Insulinde. We hunted Stegodon, lived alongside giant rats and Komodo dragons. They all went when you came, yet there are tools of the same kind on my archaeological horizons. For cooperative hunting, for cooking, there might even have been a little flute in my cave. I might have played it for you, had we met.

We didn't, now we do: Brodmann's area 10, dorsomedial prefrontal cortex, self-awereness. Language, not differentiated from music. All that. All that. Have a good time on your Earth.







HOLOCENE EXTINCTION pt. 3 - WE ARE SO SORRY

Wednesday, September 14, 2011

Music From The Kingdom Of Ends

  
Alright kids, it's early XXI century, 8 AM. („Gary! Unedited! ZA/UM productions!") The time has come to buzz out and watch the morning traffic pass behind my pale-beautiful window glass, simply feeling better than other people. ("ZA/UM productions! Helvetica! Sans-serif!") Oh my god, I'm so much better than you! I'm the L´Art de Martell to your Hennesy, the Carlton Corsair to your Schwinn mountain bike, my mind is a tender, exquisite thing, right here, it's right here behind these eyes, all glazed over by smooth ass minimal techno. Got my cup of Joe, got four cigarettes left, got the news off pitchfork.com: Swedish micro-house / cosmic-techno  / minimal artist Axel Willner aka The Field just released his third patch of songs! It's titled „Looping State of Mind“ and it's a STELLAR affair, so much better than his second, the disappointing „Yesterday and Tomorrow“ - title not confirmed, Wiki 'd break my stride right now - better by a margin akin to how much better I am right now, so much better than all y'all not trippin balls to this lush-ass HD rendering of the kind of hypnotic minimalism Willner's been known for since 2007s „From Here We Go Sublime“. 
  
Now with funk grooves and ghostly vocals!

Future Culture Elite of Estonia, we have been on the same relative level for quite a while now and I'd like to keep it that way. You better get some of dat shit in your skull right now, lest I zoom right past you on my silver rocket of looped oohs and ahs, thumping those soft beats all the way to Tau Ceti, swoosh, oh yeah! So much better. Listen to that glossy ass swell right there, oh yeah, track nr I Can't Be Bothered To Check Out Which Track Is Playing, you da best! You surely the best track thus far and every single one has been sooo good! 

Damn, I'm glad The Field got back to massaging my mind, man, this is some straight up sublime music right there! Got my faux hip-hop vocab all loaded up, ready to blow your mind with this blog review! Gonna keep it short and sweet for you, this has been The Field with „Looping State of Mind“, stardate: Sept. 14, 2011. Gonna dive into that last track alone, sans correspondence, gonna light up that last ziggy too!

10/10 
(Even better than „From Here We Go Sublime“!)

PS Ayo, ex girlfriend! Bet ya wish you were surfin my firmament right now, huh? Some o´ dat celestial wavelength / next level extreme genius flow, mobilizing an economy of sophistication and distinction, ethically supreme, adjudication from the Kingdom of Ends. But hey, no foul, I guess you might be able to eek out some meager intellectual enjoyment from those mediocre and evil minds you roll with now. Whatever, I'm cool. Got my blog right here, got my techno over there.


Sunday, September 11, 2011

Confessions of a serial schoolgoer

 
Foto: R.Ulas
Üritasin kaua koolifightist eemale hoida, aga veider kohusetunne tõmbas mind ikkagi siia, hoolimata kogu tüdimusest - õpilase jaoks pole midagi tüütumat, kui koolist rääkimine. Kuid lõpuks võitsid siiski missioonitunne ja udune lootus - ning siin see nüüd on: lisaks keskharidusega revolutsionääri ja tulevase matemaatikaõpetaja arvamusele saab ZA/UM endale ka päris õpilase seisukoha.

Taustaks nii palju, et olen käinud kuus aastat suvakunstikoolis, kust on pärit kõik hundipargi alaealised, ning kolm aastat kurikuulsas loomaaia-koolis. Seal samas loomaaia-koolis on minust saanud direktori lemmiklaps (now how cool's that?), mis tähendab, et võin koolivõitluse parimad punktid talle ette kanda ning ehk jõuab mõni asi isegi päris maailma. Erakooli eeliseks lisaks sellele, et õpetajatele inimväärset palka maksta saab, on ka mõneti suurem tegutsemisvabadus, mis annab võimaluse esimesena muutusi proovida ja tulemustest hiljem teistele ette kanda. Veidi nagu esisõduri või maadekuulaja roll.

Hoiatan juba ette ära, et Martin Luiga nihilistlikult hävitamisihast ägedamaks see artikkel ei lähe - ja kuidas saakski? Edasi tuleb vaid sotsiaaldemokraatlik, pehme "üritame sitast saia teha" jama, hegemoonile külla minek ja käsi põsakil laua taga istumine, huulil sõnad "hariduse eesmärk", "aktiivne kodanik" ja "kultuursus". Võib-olla isegi "õpilasesindus".


I SÜSTEEMIST

Alustuseks purustan müüdi, nagu õpilased muutuseid koolisüsteemis suure hurraaga vastu võtaksid. Neile kellelegi küll ei meeldi kool, tõsi, aga nad on sellega leppinud. Parem kindel ja turvaline piin, kui midagi võõrast ja uut. Lisaks usuvad nad pühas veendumuses, et praegune kord on mingisugusele tundmatule "keskmisele õpilasele" parim lahendus. Isegi kui nad ise selle sama "keskmise õpilase" pärast terve ülejäänud elu eksamitest hirmuunenägusid nägema peavad.

Seetõttu olen ma ise keskendunud pigem sellele, et tavapärase koolitee kõrval oleks võimalik valida individualistlikum õppesuund. Et bohohing, introvert või tihti haige tüüp ei peaks selleks tingimata minema erakooli, vaid tahtmise korral oleks neil ka tavakoolis valikuvõimalus.

Üheks alternatiivlahenduseks oleks võimalus õppida üksi. See muudaks kooli töökeskkonnaks, kuhu tulla üksinda töötama ja õpetajaga konsulteerima. Oma ajakasutuses ja -planeerimises oleks õpilane vaba, eksisteeriksid vaid kuupäevad, mil toimub kontrolltöö või tuleb esitada mõni kodune töö. Ülesannetena saaks aga kasutada senisest rohkem arutlusi, esseesid, retsensioone jne. Isegi reaalained pole siin takistuseks - võin öelda, et vähemalt mina mõistan füüsikat paremini, kui kirjutan mõnest nähtusest referaadi, selgitades seda kõike oma sõnadega. Samuti pole siis enam klassikollektiivi, kes enda lärmi ja paljususega häiriks. Samal ajal säilib jätkuvalt võimalus sõbraga võidu matemaatikaülesandeid lahendada. 
Muidugi olgu sellisel õppeviisil omad tingimused, mis tagaksid kvaliteedi - näiteks minimaalne keskmine hinne vms. Kui selgub, et õpilane iseõppimisega toime ei tule, siis võib ta alati tagasi tavaõppesse saata. Kui ta aga saadud vabadust siiski piisavalt hindab, eksisteerib tal motivatsioon pingutamiseks.

Pooldan ka üldiselt seda, kui klassikollektiiv pole sedavõrd kindel üksus ning erinevate paralleelide vahel on rohkem sidemeid - näiteks toimuvad mõned tunnid koos. Loomaaia-koolis on keeletunnid seatud nii, et keelerühmas on õpilasi mõlemast paralleelist. Uus valikainete süsteem annab võimaluse ka erinevate klasside kokku viimiseks - näiteks on ühes valikaines inimesi nii kümnendast kui ka kaheteistkümnendast klassist. Selline segunemine on sajaga põnev ja teeb kõiki neid 21. sajandi lemmikasju, nagu "avardab maailmapilti", "tutvustab erinevaid inimesi", "arendab suhtlusoskust ja tolerantsust" jne. Lisaks sellele vähendab ta riski, et sa ei leia koolist ühtegi normaalset tüüpi, kellega hängida.

Poiste tööõpetus ja tüdrukute käsitöö on samuti ajast maha jäänud. Meil on selle asemel KuKeKo, mis tähendab, et igas perioodis on üks loovaine - kunst, käsitöö, kodundus või tööõpetus. Õpetajatöö kergendamiseks jaguneb klass küll kaheks, kuid mitte soole vastavalt, vaid juhusliku valimi järgi.

Jagunemisest veelgi - uue gümnaasiumiseadusega on sätestatud ka see, et nüüd peavad koolid pakkuma erinevaid harusid ning laia ja kitsast matemaatikat. Harudeks on enamasti reaal- ja humanitaar. Siin tuleks rõhutada, et humanitaarsuunast ei tohiks kohe kindlasti kasvada lihtsalt "nõrk reaal", nagu kohati kippuma juhtuma - et sinna lähevad need, kes füsa ja keemiaga tegeleda ei viitsi. Kui reaalid on hõivatud high-class teadusega, siis humanitaaridel olgu jõhker kultuuridiktatuur.

Mõelda võiks ka erinevatele jagunemistele kehalises kasvatuses. Kuidas teha nii, et astmaatikud atleetide kõrval ellu jääks? Kuidas teha nii, et see, kellele meeldib omaette jõudu teha, ei peaks võltsnaeratusega pallimänge mängima ja teesklema, nagu läheks talle korda, kas tema võistkond kaotab või võidab? Ning kuidas selle trennitõendiga ikkagi jääb - miks ometi ei võiks olemas olla trennitõend? Kehalise aktiivsuse mitmekesisus or what?

Aga edasi lähme hoopis hindamise juurde. Toetan siinkohal Sandri tutvustatud ideed geimifikatsioonist. Hindamine ei peaks olema kindlal skaalal - ning eriti veel nii ahtakesel nagu 1-5 -, sest see on nii ebamotiveeriv kui üldse olla saab. Hea õpilane olla on kohutavalt igav ning varsti enam ei ole vahet, kas tulemuseks oli 4 või 5. Tunnistus on samuti surmavalt üksluine ja ühel hetkel ei viitsi isegi su enda ema sinna enam pilku heita. Selle asemel olgu ainepunktide süsteem, kus must-be miiniumpunktid on määratud, maksimum aga mitte. Lisaks koolis saavutatule võivad punkte anda ka koolivälised tegevused - käid huviringis, loed raamatu läbi jne. Võimalusteväli, kuidas punkte koguda, on hoopis laiem. Aga siin annab veel palju mõelda ja lugege hoopis seda Sandri kommentaari (vt: Škool II kommentaarium), hetkel ei viitsi rohkem arendada seda teemat.

Räägin teile kiiresti ka süsteemist, kuidas jaotuvad loomaaia-koolis veerandid ja vaheajad. See on sedavõrd mitmekordselt mugavam ja õpilassõbralikum kui praegune kohmakas neljaks jaotumise kord, et selle võiks sisse viia ka tavakoolidesse. See juba on aga ainult tegemise asi - pole isegi et vaja kellelegi rohkem palka maksta, rääkimata (huh!) maksusüsteemi muutmisest või muudest õudustest.

Nelja veerandi asemel on meil viis perioodi, millest igaüks kestab seitse nädalat. Viimane nädal on arvestustenädal, pärast seda tuleb vaheaeg. Lisaks tavapärastele vaheaegadele on olemas ka veebruarikuine lisavaheaeg, mis lahendab tavakoolide "kolmanda veerandi probleemi" - hetkel on kolmas veerand ebamõistlikult palju teistest veeranditest pikem ning on asetunud täpselt uue aasta algusesse, kus talve- ja kooliväsimus on kõige suuremad. Keda huvitab täpsemalt, otsige üles kooli kodulehekülg.

Alates seitsmendast klassist jagunevad ained periood- ja püsiaineteks. Püsiained (nt matemaatika, kehaline, keeled) on aastaringselt, perioodained (nt ajalugu, geograafia, füüsika) aga enamasti ainult kahel perioodil. Igal perioodil keskendutakse kahele perioodainele.
Näiteks füüsika oli meil eelmisel aastal katsetuseks taas püsiainete seas ja ma võin öelda, et kõik oli märgatavalt hajameelsem ja laialivalguvam - pidevalt läks meelest, mida me eelmisel tunnil tegime, sest sellest oli möödunud mitu päeva. Püsiainena muutus füüsika koheselt kuidagi marginaalseks ja ebaoluliseks, suvaliseks tunniks nädalas, mille jaoks ei pea eriti pingutama. See-eest perioodainena seda probleemi polnud.

Ning siis see hommikune ärkamine. Tõstan kõik käed ja jalad selle poolt, et tundide algus üheksa peale nihutataks, ning olen kindel, et siin ühinevad minuga ka absoluutselt kõik ülejäänud õpilased. On võimatu adekvaatselt mõelda, kui aknatagune pimedus käsib sul tagasi magama minna. Sellise looduse kutse vastu ei saa. Lisaks, andke andeks, aga ükski õpilane ei lähe kell kümme magama - nii jääb maksimaalseks unetundide arvuks seitse või kaheksa. Aga tahaks ikkagi vähemalt üheksa kätte saada, kasvav organism ja nii edasi...

Põhimõtteliselt võib arutleda ka prantsuse koolisüsteemi üle - neil on kolmapäev vaba ja üle nädala käivad laupäeviti koolis. Olen ise märganud, et kolmapäev on nädala keskpaigana keeruline aeg ning kui sel päeval puududa, siis tekib meeldiv efekt, nagu oleks neljapäev uus esmaspäev ning nädal hoopis lühem. Samas kaks järestikust puhkepäeva on siiski väga magusad.

II INIMESTEST

Ma ei taha alustada üldse õpetajatest, vaid hoopis direktorist. Jah, temast. Kui ma enda suvakoolis käisin, jäi mulle mulje, et direktori ülesandeks on juhatada sisse aktused, kirjutada alla käskkirjadele ning pärast kabinetis igavlemist lugeda ette bingoloto võidunumbrid (see oli ta lisatöö). Lisaks sellele nägi teda aeg-ajalt enda kabineti ees kummipuu kõrval mõtlikult koridorisügavusse vahtimas, kuid kõige muuga tegeles alati ja eranditult hoopis õppealajuhataja. Seega tuli mulle suure üllatusena, kui selgus, et loomaaia-kooli uus direktor on haridusentusiast, kelle lemmikküsimus kõigile on "Milline on sinu ideaalkool?". Keegi, kes huvitub progressist, mitte kakskümmend aastat ühel kohal istuv bürokraatiamutter. Direktor peaks olema mõneti nagu kooli alustala, kellest oleneb üldine õhkkond ja omapära - nii et kui ta lõpuks vahetub (jah, vahetub!), siis on seda ka märgata.


Teiseks õpetajad. Mis teeb ühest legendi ja teisest nõukajäänuki? Mulle endale näib, et selleks on seotus ühiskonnaga ja äge isiksus. Hea õpetaja mõistab, et tema õppeaine on vahend, mitte eesmärk. See, mida ta õpilaselt nõuab, pole mitte niivõrd konkreetsed teadmised enda ainealas, vaid üldine kultuursus, aktiivsus, kursisolek ja uudishimu. Ma tean, kõlab veidi nagu kirjand, aga nii on - hea õpetaja seostab oma aine muu maailmaga. Päevapoliitika, maailmavaated, seosed - you name it. See annab õpetajale võimaluse ka enda isikuga tuusa panna - ja uskuge mind, terve klass on põnevil, kui tahvli ees seisab inimene, kes räägib aatomiehituse vahele oma elulistest tõekspidamistest ja sellest, mida tema arvab mingist ajaloosündmusest.

Kolmandaks ülejäänud töötajad - kõik need nähtamatud inimesed koolis, kes on enamasti peidetud kas garderoobi või ruumidesse, mille uksed kunagi lahti ei käi.

Näiteks kui palju käisid sina oma kooliraamatukogus? Võib-olla ehk laenutasid kohustuslikku kirjandust. Mina ei julgenud algkoolis sedagi. Ma tõepoolest kartsin ronida sinna üles neljandale korrusele, kus valitses kuri raamatukoguhoidja ja tema ebameeldiv pühalikkus. Lõpuks kaotasin ma oma kaardi ära ega läinud sinna enam kunagi tagasi.

Loomaaia-kooli neljandal korrusel on lisaks raamaturiiulitele ka diivanid ja padjad ja lauad, ühes nurgas vaatavad väikesed televiisorist multikaid, teises sirvivad vanemad õpilased (loe: mina) uut Sirpi. Ning raamatukoguhoidjad ei ole igaveseks oma kindlusesse sulgunud, vaid käivad iganädalastel kogunemistel vaimustunult uutest raamatutest rääkimas.

Olgu, raamatukogusse sa ehk isegi jõudsid, aga koolipsühholoogi juurde küll mitte - vähemalt mitte vabal tahtel. Ei ole kuidagi nii, nagu oleks ta õpilaste kangelane, et kui tahad koolist jalga lasta, siis lähed hoopis tema juurde teed jooma ja südant kergendama. Minu arust pole teda enamasti enda kabinetiski. Aga ta ju võiks seal olla, võiks olla nagu õnnestunum versioon õpilasesindusest, võiks kuulata seda, mida õpetajatele öeldud ei saa. Sest teismeline olla on jumala keeruline.

Vaata ka kooliarste, kes ei löö sulle süstalt lihasesse, vaid annavad raviteed ja muretsevad su tervise, toitumise ja talvemasenduse üle. Ning sõbralikud koristajad, garderoobitädid, puhvetimüüjad, sööklatöötajad. See kõik on, muide, võimalik.

Lõpuks on aga kõige tähtsam (nagu kirjandilõpp, eksole!) mõistmine, et kool on õpilase jaoks, mitte kuidagi vastupidi. See kooli algidee ei tohi kaduma minna.

Saturday, September 10, 2011

Škool II

  
R. Ulase foto
Škool II on loomulik jätk artiklile Škool I. See sisaldab põhiliselt rändööm kriitikaid kõige ettejuhtuva kohta ja kirjeldusi sellest, kuidas ma kooliajal punki panin. Best to get over with soon.

Mida õpetab meile tänapäeva kool? Esiti muidugi orjuse baasi - õigeks ajaks kohale tulemist ning kohal olemist. See on kooliskäimise number üks, ning ilmselt enam väärtustatud kui töö, oskused, teadmised, hoolsus või mistahes muu aspekt. Samuti tuleb silmas pidada, et inimene on sel ajal, kui see peale hakkab, nii noor, et ta ei oska selle vastu midagi teha ja tihtilugu ei oska isegi mõelda, et midagi võiks olla teisiti. Samuti: allumist ühes vaikse protestiga. Ma mäletan veel oma vaikseid proteste, need olid päris well-pronounced protestid. Esimeseks suuremaks oli see, kus ma loobusin kehalisest kasvatusest kunstikooli skulptuuri heaks, kuna nende ajad langesid pärast tunniplaani muutumist kokku, tollal oli mu õppevorm päevane, aga kehaline langes umbes kella üheteistkümne peale ning ma leidsin, et tunniplaani ja minu vaba aja huvide vahel leiab aset ebaaus põrkumine. Sellega läks niimoodi, et ma võitsin. Kui ma kehalisse lihtsalt kohale ei ilmunud ning enesest ei taganenud, ju siis neil oli lihtsam mitte minu suhtes mingeid sanktsioone rakendada, kui minuga muidu suhteliselt normaalselt oli. Üsna eepiline värk mõnes mõttes. Siis-hiljem hakkas levima lukustatud garderoobide mood, kus nad tahtsid minu käest neetud kuus krooni garderoobi võtme heaks. Ma ei ostnud seda võtit kunagi ja võtsin jope ehk mantli kas klassi kaasa või jätsin alla mingi suva nagi otsa. Nad ilmselt leidsid, et jope klassis mõjub ebaesteetiliselt ja seal all võidakse see ära varastada, kuigi tegelikult on selle taga ilmselge puhas tahe allutada. We-ell. Mul ei olnud kunagi mingit tahtmist mingisugustki perekondlikku raha kooli lõugade vahele visata, ma ei käinud ühelgi klassiekskursioonil ennem seda, kui õhtukas mu kümpsi eest Rakverre viis, mis on tõepoolest väga väike raha ja ma olin äärmiselt kindel, et ma lähen sinna tõepoolest omal vabal tahtel. See eluline printsiip lähtus põhimõttest, et kooliharidus on tasuta ja seega peaksid ka koolihariduse lisad olema tasuta, kaasa arvatud rumal buss, millega sinna minnakse ja üldiselt peaksid töövihikudki olema tasuta, või olema ülepea mitte, seda enam, kui nii mõnigi neist aasta lõpuks niisama vedelema jääb. Õigupoolest läheb kodanikuallumatus sealt veel edasigi. Kui sulle öeldakse, et mitte keegi ei lõpeta klassi ilma kontuurkaarti ette näitamata, siis tuleb ju proovida, kas sellel väitel on põhi all, kas tõesti tuleb suvel tulla loodusvööndeid värvima? Ei tulnud. Sitt kool fašistlike, täitmata jäävate ähvardustega. Protestivaimu võib iseenesest ju progressiivseks lugeda, kuid üsna ilmselt ei ole see tegelikult see, mida nad saavutada üritavad. Neile ilmselt ei õpetatud Pedas olema lastega hästi türblid, et neist tulevikus kõvad riigikukutajad saaksid. Ja iseenesestkimõista ei saa kõigist kooliskäijatest kõvad riigikukutajad. Ei saa ju neistki, kes kaksteist tundi sita palga eest rasket tööd teevad. Valusalt kerge on inimest rõhuda.

Va kool õpetab sind ka minimaalselt pingutama. Hinnetel on muidugi kõigil omad iseloomud, viie üle sa oled rõõmus ja kaks ajab vihale, aga ega inimene ei pinguta kirglikult, et viite saada. Need tulevad ikka, nagu nad tulevad, eelkõige sa üritad selle jama ära teha ja kui sa teed selle lisaks veel hästi ära, siis on muidugi kõva. Ma arvan, et selle põhjus, miks tüdrukud üldiselt paremini õpivad, on see, et nende soolises, perekonnalt ja kaaslastelt saadud kultuuriruumis on halvad numbrid lihtsalt kõvasti õudsamad. Nagu sa oleksid halbu hindeid saades "rumal tüdruk", samal ajal kui poiss, kes halbu hindeid saab, on lihtsalt poiss (häid hindeid saav poiss vastavalt "tark poiss"). Samuti on selliseid tüdrukuid, kes ajavad taga šefi ja intelligentse tüdruku minekut, kes teab asju, ütleb asju ja on tark, kahjatsusttekitavalt vähe. Enamjaolt on üks häid hindeid saav tüdruk lihtsalt "usin, hoolas, tubli tüdruk". Inimese üldised anded ja tegevus jäävad pea täielikult tähelepanuta, võimalik, et spordipoistele elavad kehalise õpetajad tõepoolest kaasa, mis kahtlemata oleks tugev alustala spordi populaarsusele.

 Kiituskiri ja kooli autahvel on samuti mingid üsna nõrgad motivaatorid ja näevad rohkem välja, nag sa oleksid otsustanud ennast süsteemile tugevasti perse kruvida, kui et sa oleksid millegi šefiga hakkama saanud. Kuldmedalis juba midagi on, põhiliselt sellepärast, et selle nimi on kuldmedal ja sellega kaasnevad mingisugused reaalsed hüved, nõnda et sa päriselt pead oma suure huiamise eest hiljem vähem huiama. Seda motivaatorit "KONKURENTS KONKURENTS SAA PALJU HÄID HINDEID SAA HEA ÜLIKOOLIKOHT SAA HEA TÖÖ HAKKAD RRRAIGELT CASHI SISSE TOOMA" meie ajal praktiliselt ei kasutatud. Ega ka seda, et hea mõte oleks leida endale selline asi, mis sulle meeldib ja üritada sellega vaikselt tegeleda ja selles heaks saada, sellepärast et siis on vähem võimalust, et sa pead hiljem mingeid nõmedusi tegema. Propagandamasin vaikis, seda, mis me seal teeme ei seostatud kuidagi sellega, mis me hiljem tegema hakkame. Kool, käid. Samas on võimalik et seda juttu hakkas hiljem rohkem tulema. Lõppeks kukkusin ma ju kümnendas üsna vabal tahtel tavakoolist välja. 

Koolivälise aktivsuse ja üldiste isikuomaduste eest ei saanud mingisugust credi. Ei selle eest, et ma palju raamatuid lugesin ega selle eest, et ma kõrvalt väikestviisi kunstiga tegelesin. Kui üldse midagi, siis kunstiõpetajad pigem ründasid neid, kes päriselt midagi oskasid või asja vastu huvi tundsid. Seda kunstikallakuga koolis, kusjuures. Ei tahaks nüüd küll ebaviisakalt väljanduda, aga: persekukkunud ambitsioonidega kadedad nõiamoorid. On vägagi võimalik, et ma valin just SELLE tee. Õpetan õpilasi ümbritsevasse kriitiliselt suhtuma, viin munnide joonistamise kõrgemale tasemele ja saan ka õpetajana koolist välja visatud. Ha. That's the way I like it, baby, no one lives forever. Seesinane tähelepanematus noore inimese suhtes ei pruugi olla otseselt õpetajate süü, vaid tuleneda süsteemist, sellest, et tõesti ei ole aega igaühega lähemalt tutvuda ja nende tugevustele ja nõrkustele tähelepanu pöörata. Ja kuldses õhtukoolis sai inglise keele eest credi. Inglise keeles ei pidanud enam sugugi käima, kuna kogu kursuse programm ei oleks kunagi minu tasemele jõudnud. Aga õhtukoolis armastati mind ülepea ja õhtukool oli üsna heaks näiteks selle kohta, kuidas seda kooliasjandust saab minimaalsete valudega teha. Seal sai muuhulgas ka poole aasta materjali pooleteise nädalaga korda teha, pärast pikaajalisemat uljast mittekohalkäimist.

 DAVINCIAN RESTRUCTURING FANTASY ALERT!

 Lisaks eelnevale õpetatakse koolis ka õppeaineid. Suur rõõm saab olema neid kõiki eraldi kritiseerida. Eesti keel emakeelena. Eesti keele nimi on nooremates klassides "lugemine" ja sellega on nad millestki aru saanud. Emakeele peensused omandatakse põhiliselt tekste lugedes, imitatsiooni ja intuitsiooni põhjal. Vältevahelduse reeglite õppimine ei tee kellestki oluliselt paremat keeletundjat, ma arvan, et see aeg oleks palju paremini kulutatud, kui selle asemel loetaks ja kirjutataks. Koma-reeglid harjuvad kas aja jooksul sisse - kahtlemata võib olla õigekirja hindamine ja väike grammatika, mida sa soovi korral piiluda võid - või ei harjugi kunagi sisse, nagu tänapäevalgi tihtilugu juhtub. Hea stiil ja rikkalik sõnavara on nii keele kui inimese seisukohalt kõvasti tähtsamad, kui koma-reegel. Käesolevaga oleme me emakeele tunni edukalt an-nihileerinud ja sulatanud ta kirjanduse tundi.

 Kirjanduse tunni põhieesmärk on ilmselt lugemise ja kirjanduse propaganda ja mõneti ka kirjanduse ajaloo tundmine. Tsipa leiget patriotismi ka sinnajuurde. Well. Niipalju, kui mina näinud olen, on tegu suhteliselt suure ebaõnnestumisega. Kirjandusepropaganda ebaõnnestub suuresti seetõttu, et kohustuslik kirjandus on enamjaolt mega igav, ja iga viimase kui kirjatüki kohustuslikkus muudab selle automaatselt vähemalt veel kolm korda igavamaks. Hamlet oli konkreetselt palju vähem igav siis, kui ma seda vabatahtlikult lugesin. Ja "Kõrboja peremehe" lugemine või lugemata jätmine ei muuda kellegi elu, ei tee kellestki paremat inimest ning üsna kindlasti ei loo see ühist kultuuritausta.

 Ma lahendaksin selle niipidi, et nad loevad seda, mida ise tahavad, umbes kümme ühikut aastas ning kirjutavad ümberjutustuse ja analüüsi. Kui mõni ei saa ega saa lugema, siis kirjutagu mõne telesarja, filmi või arvutimängu kohta, hunt temaga, vähemalt õpib ümber jutustama ja analüüsima. Kui seda ka ei ole, siis analüüsigu midagi, mis tema endaga on juhtunud. Sellest mööda ei saa, igaühega juhtub midagi. Üle plaani loetud-ning-analüüsitud raamatute eest saab saavutuspunkte, ülepea oleks suhteliselt kena anda inimestele hinnete asemel saavutuspunkte, mida peab koos olema mingi kindlaksmääratud arv, ent kui teed rohkem, siis ka saad rohkem. Ajaloolise romaani lugemise eest saab ka ajalukku punkte. Niimoodi oleks võimalik koolisüsteemi siseselt saada endale korralikku kunstikuninga credi kõigi nende robotite eest, mis sa kodus joonistad. See tähendab ka, et õpilaste asemel on õpetajal vaja kohustuslikku kirjandust lugeda - kui ikka pool klassi loeb "Twilighti", siis tuleb ka õpetajal "Twilighti" lugeda, et aru saada, mis värk päriselt on ja võib-olla ka seletada, milles seisnevad antud kirjateose olulisemad vead ja kuidas see paigutub üldisesse kirjanduslukku. Moodsa massikirjanduse positiivset mõju noorsoole ei tasu tegelikult alahinnata. Mitte ainult, et noor inimene loeb vabast tahtest raamatut, vaid üsna suur hulk neist tegeleb ka analüüsiga või kirjutab lugudest oma versioone, nõndanimetatud fan fictionit, toimides niimoodi samal alal, kui täiskasvaud internetinohikud. Internetinohikud aga on vabakutselised teadlased, intellektuaalid, taeva jumalad ja kirjutanud Wikipedia. Internetis nohikute seltsis istumisest võib noorele vaimule ainult head kasuneda, samuti on säärased keskkonnad tõhusaks pinnaseks kultuurihuviliste tutvuste tekkel.

Kirjanduse ajaloo tundmaõppimisega on niisamamoodi kui kunsti- ja muusikaajalooga. Kuna ainemaht jääb suhteliselt väikeseks ning teemat ei käsitleta eriti põhjalikult, on saadavad teadmised küllaltki pealiskaudsed ning seos muu ajalooga on raske tekkima (kes olid tähtsamate Euroopa riikide valitsejad ajal, mil kirjutati Dekameron? Milliseid sõdu toimus?).

 Üldiselt ma kaldun sellesse suunda, et kitsad ajalood tuleks sulatada üldisesse ajalukku. Selline lahutamine on üldiselt ilmselt mõeldud selleks tarbeks, et näidata, justkui oleks kultuur meile tähtis: ei ole. Sellist sulatuskatset olen ma ka õpikus näinud, väga head tööd ei teinud, aga kindlasti võttis oluliselt vähem aega. Huvitavaid tulemusi võiks anda ka taoline restruktureerimine, kus "ajaloos" oleks kõvasti rohkem kultuuri, ja sealt kõrvalt toimuksid eraldi tunnid "Tehnika ajalugu" ja "Poliitika ajalugu" (vastavalt relvadest ning tööriistadest ja sõjast. Kindlasti saavutataks huvitavamad õppetunnid ja kogu ettevõtmisest jääks parem mulje. Antud mõtteharjutus on oluline, näitamaks, et lihtsate ümberkorralduste abil on võimalik saavutada midagi kvalitatiivselt erinevat, mis on äärmiselt kasulik mõtteharjutus maailmas, kus on enamasti kombeks, et asju tehakse niimoodi, nagu alati on tehtud, kuigi tegelikult on alati palju teoreetilisi võimalusi, mõned halvemad, mõned paremad, mõned ka samaväärsed.

 Matemaatika juures on tähelepanuväärne, kuidas see lendab sulle kohe pärast korratabeli selgeks saamist hard science'iga näkku, ei hellita enam eriti ja värvilisi pilte jääb vähemaks, samuti on äärmiselt vähe teooriaosa, üllataval kombel ei ole matemaatika ajalugu, on: hästi palju numbrinussi. Suuresti on õpikute näol tegemist ülesannete kogudega. See evib pelutavat imagoloogiat, mis ütleb: matemaatika on raske. Tegelikult matemaatika muidugi ei ole raskem kui muud inimtegevuse valdkonnad. Õppeaineid ei omandata osade kaupa, vaid nimelt tervikuna, voolavalt, justnagu keeli: kui on tabatud matemaatiliste tehete olemus ja saavutatud enesekindlus nende käsitlemisel, läheb edasine õppetegevus palju valutumalt. Seetõttu tuleks õppetegevuses põhiliselt panustada antud enesekindluse ja üldise mõistmise tekkimisele. Samuti oleks mõistlik siduda matemaatikat juba varakult muude matemaatikat nõudvate teadustega, et näidata matemaatika kasutusi ja reaalset sidet maailmaga. Vanad head tekstülesanded on ses osas üsna abitu katse - ülesandes, kus kaks vanemat tüüpi kombaini koristavad x tunniga x hulga vilja, ei teki suuremat emotsionaalset seotust antud kombainidega, ilmne on see, et tegu on abstraktsete kohatäitjatega. Vastus küsimusele "kui palju" on olemuslikult üks ebahuvitavamaid. Vastus küsimusele "kui palju kaalub keskmiselt kümme eurot müntides või kui palju võtavad need umbes ruumi" on huvitavam, sellepärast, et see sisaldab eneses midagi reaalset ja saadud vastus on tõeline. Samuti oleks oluline käsitleda sealt kõrvalt matemaatika ajalugu, et osutada probleemidele, mida aja jooksul on matemaatika abil lahendatud.

 Ajaloos keskenduksin ma praegusest oluliselt rohkem kahekümnendale sajandile, sest ajalugu õpetatakse minu arvates selleks, et inimesed mõistaksid tänapäeva paremini. Nii, nagu praegune ajalooõpe on põhiliselt Euroopa-keskne ning idamaade ajaloole pühendatakse nii umbes üks kokkuvõttev peatükk, nii oleks minu väljapakutav lähema ajaloo keskne, kus näiteks renessansile on pühendatud ainult üks, kokkuvõttev peatükk. See on täiesti võimalik vaateviis, nagu ka see, et põhiliselt tuleb vaadelda Aasias ja Aafrikas toimuvat ning et Euroopa on peaaegu üks maailma ebatähtsamaid kohti peale Austraalia. Viimast arvamust ma ei jaga, ent selles on tõe elemente. Samuti varastab kohalik ajalugu ebamõistlikult palju tunniaega. Erinevate Euroopa võimude tõmblemised Läänemere ranniku kandis läbi aegade ja 1848 aasta talurahvaseadus - nende teadmine ei tee sinust targemat ning huvitavamat inimest, ei anna sisekaemust selle kohta "mida tähendab eestlane olla" ega aita sul paremini tänapäeva mõista, need teadmised on laias laastus kasutud. Lühikokkuvõte Eesti ajaloost ennem 20. sajandit mahub poolele leheküljele:

 Umbes kuus tuhat aastat tagasi me tulime siia. Siin oli okei ja meri. Me tegelesime põllundusega, kaubitsesime, püüdsime kala ja käisime jahil. Aja jooksul said meist konkurentsivõimelised viikingid, kes varastasid teineteiselt paska ja käisid naabrite rannikualasid rüüstamas. Siis, umbes tuhat aastat tagasi, hakkasid peamiselt saksa sugu rüütlid kohalikke alasid üle võtma, sest paavst oli öelnud, et kui need alad ristiusku pööratakse, saavad pöörajad maa omale. Me panime suhteliselt vahvalt vastu, jõudsime lähedale organiseerumisele ning suutsime kopeerida mõningaid kõrgema tehnoloogiaga sõjamasinaid, kuid pidime ülekaalukate jõudude ees siiski taanduma. Meie kõrgemate pealike nimed olid Lemps ja Vamps.

Siis me hakkasime põhimõtteliselt vallutajate tarbeks põllutöösaadusi tootma. Suht nigel olukord, aga sugugi mitte kõige hullem - kui roomlased oleksid nii tuhat aastat varem meieni jõudnud, siis nad oleksid linna ees öelnud, et nüüd annate alla, või muidu läheb hästi halvasti, ja kui me ei oleks alla andnud, siis nad oleksid tapnud iga viimase mehe ja naise ja kõik kariloomad terves linnas. Niimoodi oli roomlaste meelest lahe. Nad oleksid võitnud sellepärast et rooma sõjaväed olid palju suuremad ja paremini treenitud, kui keskaja Euroopa omad. Kui oleks alla antud, siis oleks alistujatest seevastu orjad tehtud - sellised orjad, kellel on raudvõru kaelas. Ja siis nad oleks nelja sugupõlvega täielikult romaniseeritud. Mõnes mõtes olid roomlased hullemad natsid, kui natsid ja Tšingiš-khaan.

 Well, siis me korraldasime ülestõusu, mis ebaõnnestus, pärast mida hakkas halvemini minema. Üldiselt enamik asetleidvaid muudatusi viib halvemuse poole. Ühestki märkimisväärsest eestlasest me ei kuule nüüd väga pikka aega, sellepärast, et kui mõni maamees võetigi tõsiseid asju tegema, siis ta omandas sakste keele ja kultuuri. Mingit sellist asja nagu "kultuuri alalhoidmine" ei olnud veel üldse välja mõeldud. Ega sellist asja, nagu "eestlane". Põhiline põhjus, miks meie keel ja kultur säilis, oli see, et sakslased ei tahtnud tegelikult talupoegadega rääkida. Muidu oleks järgi ainult paar imelikku sõna baltisaksa murrakus. Kuigi põhiliselt rõhusid meid pidevalt saksa tõugu rüütlid ja parunid, siis kuningad vahetusid tihtilugu. Kohalikke aadlikke ei aetud minema ega vahetatud välja sellepärast, et eri rahvaste aadlike vahel valitses solidaarsus. Ülepea oli tegemist pigem internatsionaalse kui rahvusliku ettevõtmisega. 19. sajandi keskpaigas hakkasid mõned pool-eestlased-pool-sakslased, keda harilikud sakslased nende päritolu tõttu väikestviisi põlastasid, kordama saksa rahvusliku ärkamise üritust Eestis, andes välja eestikeelseid ajalehti, kutsudes kokku laulupidusid ja kogudes rahvapärimust. Rahvas võttis täiel määral tuld - lugeda oskasid nad sellepärast, et Martin Luther leidis, et kõik peaks oskama piiblit lugeda - ja umbes kahekümne aastaga teadsid kõik, et nad on eestlased, et eestlane on ka mingi päris inimene ja hakkasid sootuks veendunumalt kõiki ülejäänusid vihkama. Ettevõtmist võiks kritiseerida, võiks öelda, et tegemist on saksa rahvusluse ripoffiga ja et kui maarahvas sai eneseteadlikuks, muutus ta samas millekski muuks, et kogu kultuur on selle käputäie baltisakslaste loodud, et laulupidu hävitas regilaulu traditsiooni ja nii edasi, aga üldiselt ma leian, et see oleks mõttetu kriitika. Ajalugu ei oleks meil niikuinii lasknud jõukateks talupoegadeks jääda. Nad tegid omal ajal, omas kohas mingi suht mastaapse asja ja said mingi rahva isadeks, kes muidu niisama istus. Tänu nende meeste (ja naise) pingutusele on meil nüüd see vabariik siin. 19. sajandi lõpp.

 See ei tähenda, et ma tahaksin kõik Eestit puudutava õppekavast kuradile saata. Mitte nii palju ei vihka ma oma väikest kodumaad. On täiesti normaalne pakkuda teadmisi oma lähema ümbruse ning selle ajaloo kohta ning anda mõista, et tegelikult on tegemist täitsa normaalse kohaga, kus huvitavad inimesed on aegade jooksul täitsa huvitavaid asju teinud. Ning ma teeksin seda nimelt huvitavate lugude laadis, sarnaselt sellega, kuidas D. Vseviov räägib "Müstilises Venemaas" huvitavaid lugusid Venemaa kohta. Kui see tund oleks kord nädalas kogu kooliaja vältel, teeks see kokku oma viissada huvitavat lugu Eestimaast ja tema elanikest. Antud kontekstis võiks isegi talurahvaseaduse muuta millekski töötavaks, mis kannab mingit tähendust. Et selline suund läbi läheks, oleks muidugi vaja hea esinejaandega õpetajat, aga õpetajailt tuleks ülepea nõuda veidi rohkemat, kui seda täna tehakse.

 Laulmine-muusikaõpetus-muusikaajalugu. Ilmselgelt üks neist tundidest, mis on vähem tähtis kui teised, kui võib-olla välja arvata muusikakallakuga koolid, mis õpetavad ka pilli mängima. Kuigi idee poolest otsekui õilis, on muusikaalane kooliharidus tegelikult õige sitasti struktureeritud. Laulmine lõpeb lihtsalt mingi aeg laksust ära, nagu teda poleks iial olnudki, jättes endast järele vaid oma rüveda sigidiku - koolikoori. Koori aga kasutatakse aktustel, et inimestel oleks seal igavam ning halvem. Siinkohal oleks ilmselt paslik teha kõrvalepõige piduliku aktuse kui kunstivormi kriitika jaoks.

 PIDULIK AKTUS

 Nagu õpetaja on kogu edaspidise maailma saadik, nii on pidulik aktus sissejuhatuseks sinu tulevastele pidulikele üritustele. Või vähemalt kujutleb, et ta on - presidendi vastuvõtul ja aktusel leiab mõningaid ühisjooni, enamik firma jõulupidusid ei meenuta aktust aga sugugi. Pseudoelitaarse minekuga Westholmi koolis nägi pidulik aktus välja niimoodi: Lapsed aetakse aulasse. Aulas on pirakas pilt kooli loojast ja kahtlased lipud. Munapäine direktor räägib paar iidse olemisega rumalat sõna, mis ei liiguta kedagi. Siis: laululapsed. Õpetaja mängib klaverit. Laululapsi oli õieti palju ja natukene jääb mulje, nagu peale munapäise direktori ja laululaste ei oleks absoluutselt midagi olnud, kuigi ilmselt midagi siiski oli, esitleti uusi õpetajaid või midagi sellist. Laululapsed: jätsid esteetiliselt külmaks ning olid igavad ja laulud olid kas igavad või igavad ning piinlikud. Sellele järeldusele jõudmiseks ei olnud vaja kultuurimatriksit liialt hästi tunda; antud järeldusele oli võimalik jõuda juba aastaid enne, kui ma olin täiesti lummatud hiina seppade filigraansest tööst kuulsate mootorratturhiirte figuriinide juures (Vinnie-figuriini meenutamine tekitas mu pähe huvitava küsimuse: kas hiina plastmassitootjad võivad endaga praaki koju võtta? Kas on hiina töölislapsi, kellel on kodus võikalt deformeerunud Marveli kangelaste kogu, rivi veidraid võõramaa jumalaid?). Mind huvitab tugevalt, kas see kellelegi üldse meeldib, sellele õpetajale, kes klaverit mängib, direktorile, vanematele, kellelegi saalis? Ja mida tehti nende inimestega, kellele see meeldib, missugust kultuuritausta see vajab? Miks olen mina ainuke inimene, kellel jätkus halastust ning tervet mõistust mitte oma vanemaid enda üheksanda klassi lõpetamisega kiusata? Mis on see diskursus, mis sunnib neidsamu vanemaid, hullem veel, oma koogi moodi soenguga tütart või lotendavas ülikonnas poega üles pildistama või filmima, kui ta tunnistust vastu võtab? Selles on midagi äärmiselt võõrikut. See, kui koolivälised sõbrad tulevad, on veel arusaadav - hea, et see jama läbi on, pärast kritiseerime aktust üldiselt ja võrdleme seda teiste nähtustega ja teeme kõva pidu - aga vanemad? "Ma olen sinu üle nii uhke, nii head tulemused/no nii, vähemalt sa ei ole kurjategija ega kukkunud seitsmendas välja, sinust võib veel asja saada?" Ebaveenev. Ma arvan, et tegu on tänapäeval prevaleeriva lapse ja vanema suhte olemusliku kaugenemisega, kus last objektistatakse. Kujuka näite annab meile fotopoe agentide poolt kogutud andmestik selle kohta, millal oma last põhiliselt pildistatakse, milliseid pilte peetakse piisavalt väärtuslikuks et neid füüsilisel kujul talletada. Need on kolm esimest eluaastat (kui vahepeal sünnib teine laps, jääb esimene fotodel täielikult tagaplaanile), kooli algus ning lõpetamised. Ehk siis: laps sinu enese identiteedi pikendusena, laps kui süsteemi osa, inimeseks kasvamisest ning koos aja veetmisest - ei märkigi (v.a siis, kui lapsed on kuskile lõunamaa kuurorti kaasa viidud, mil puhul ei ole tähelepanu inimesel, vaid reisikogemusel.) Uhked vanemad aktusel on üks selgemaid näiteid repressiivaparaadi pühaduse ees koogutamisest. Vot tak.

Tegemist on ilmselgelt mingi äärmiselt õõvastava võõrandumisega, kuid kahjuks ma ei tea teemast piisavalt, et seda pikemalt lahata. Või tegelikult mitte kahjuks, kui seda niipidi vaatama hakata.

 Lõpetamiste üldine stilistika - poisil isa ülikond, tüdrukul koogi moodi soeng ja jumestuskreemist pea ja mingi suht jube, tihtilugu pastelltoonides kleit - ei kannata samuti mingisugust kriitikat. Noor poiss kannab ülikonda, kui tegemist on boheemlase, keigari või tüübiga, kes tahab väga saada poliitikuks ja ärimeheks ning on veendunud, et tal läheb sellega paremini, kui ta varmalt õiged suled peale tõmbab. Seda üritatakse kohati lahendada alternatiivse lähenemisega mis tähendab, et üks inimene näeb enam-vähem normaalne välja, aga kogupildi mõttes on see piisk vett merre. Olukorra päästaks mõneti, kui kõik saaksid tulla, nagu nad soovivad, kandes oma hip-hop geari või punktagi või miniseelikut, väljendades niimoodi täiel määral oma isiksust, mis neil hetkel on, sest hip-hop tüüp näeb lihtsalt laiades pükstes normaalsem välja, kui isa ülikonnas, mille püksid on võimalikult madalale lastud, et cooli säilitada. Tüdruku jaoks - kuna seal on salaja niikuinii ületrumpamise diskursus, samas kui poistel on pohhui - olen ma välja mõelnud lõpukleidi "Kuningas". Lõpukleit "Kuningas" on geomeetrilise vormiga konstruktsioon, mis meenutab romantismiaegseid sõrestikuga kleite, kuid ei ole ümmarguse, vaid kandilise põhiplaaniga. See toetub kandetoolile, mida kannavad neli paljastatud ülakehaga meest, ning on nii kõrge, et isegi maha toetatuna asetseb tüdruku pea kõrgemal kui kaks meetrit, mis tähendab, et tunnistus ulatatakse alt üles. Lõpukleit "Kuningas" on täiesti must ning tüdruk on soovitatavalt valgeks meigitud ja tõsine, tähtis on, et näha oleks õlgu. Kui tüdruk tahab klosetti külastada, tuleb tal konstruktsiooni seest aluspesus välja ronida. Antud projekt varjutaks täielikult kõik muu saalis toimuva, muutes ürituse seega õnnestunuks.

 Aktusele üldiselt aitavad kaasa ka huvitavad karakterid, näiteks Kopli kooli lustlikult hullumeelne direktor juhatas kooli enamasti sisse ühe lausega, mille peamõte oli "õujee, see saab kõik jumala kõva olema" ja pani mängima mingi hübriidi rokkloost ja päkapikudiskost. Kaasa aitas ka see, et aula ja võimla jagasid funktsiooni. Ühel aastal peeti aktust koguni koridoris, sest Kopli kooli remonditi vähemalt viisteist aastat - ma olen üsna kindel, et juhtus ka seda, et ühele remondile tehti teine remont kohe peale, sest eelmine oli kas liiga sitasti tehtud või juba perse keeratud. Kuid isegi kui antud juhul oli tegu mingitlaadi sobinguga, ei tasu seda Sultsile liialt pahaks panna. Ta on üldise tasemega võrreldes täiesti normaalne tüüp, kes hoolib omal moel oma õpilaste heast käekäigus, ning kui ta midagi ütleb, siis sa võid kindel olla, et see tuleb tema omast peast, mitte ei ole "mingi üldine jutt, mida sel puhul räägitakse". Ja kooli remont on tegelikult mingi täiesti pohhui asi, seni kui koolimaja kokku ei kuku. Teine huvitav karakter oli ühel prantsuse lütseumi lõpetamisel - tegemist oli prantsuse keele õpetajaga, kes rääkis kohutava puuaktsendiga, et kuigi kogu see kooliettevõtmine võib tunduda mõttetuna ning üheksakümend protsenti seal omandatud teadmistest ununevad täielikult, ei ole see siiski nii: läbi antud protsessi on neist kasvanud inimesed. Põhimõtteliselt on antud jutu näol muidugi tegu täieliku demagoogiaga ja see viitab sellele, et põhiline, mis PL sulle annab, on teadmine: sina oledki tuleviku Eesti eliit! Aga esitus oli hea. Parem karakteerne nats kui ilmetu sõjaväediktaator.

 Tagasi muusikatunni juurde minnes: siis, kui laulmine tagant ära kukub, tuleb muusikaajalugu peale. Õpitakse tundma pille, teadmata kuidas need kõlavad ja heliloojaid, lastes nende teosest kolm minutit. Pähe õpitakse palju loeteluid, näiteks loetelu puhkpille ja täpne arv süite või motette, mis Bach kirjutas, samal ajal kui õpilastel on äärmiselt ähmane arusaam süidi või moteti olemusest. Põhimõtteliselt sarnase efektiivsusega asi, kui Kasahstani külalastele autode tehniliste andmete loetelude õpetamine, kui nad on näevad autot ainult nii kord kolme nädala tagant. Sa saad sealt erinevate asjade kohta teada, et need on olemas. Vivaldi, Bach, tromboon, olemas, pillide kuningaks nimetatakse orelit. Õpikud on antud ainel aga üsnagi asjalikud, meenus üks, mis käsitles üsna põhjalikult läinud sajandi muusikat. Selle maht muidugi eeldas, nagu muusikaajaloo tund oleks päriselt ja seda antaks neli-viis korda nädalas. Muusikaga seondub veel üks ebameeldiv mälestus - kui alul õpetati, et noodipikkuseid tõhistatakse sõnadega "samm, jooksen, hüppan", siis paari aasta pärast tuli välja, et neid nimetatakse hoopis "tam, ti-ti, tai-ri" ja mul on õel tunne, et päris elus omavad nad veel mingeid kolmandaid nimetusi. Samuti jo-le-mi helistik, mis algas suvalisest kohast ning igale noodile oli assigneeritud värv ja dubleerivad c-d-e ja do-re-mi tähistused. Selles, et "tegelikult ei ole nii, nagu me sulle õpetasime, vaid kuidagi teistmoodi" on mingit Jorh Orwelli minekut ja tegeleda mingite lapsustega nagu "sünnipäevalaul ja kõik joonistavad kaardi" ja kohustuslik jõulukink, et need hiljem välja faasida on sügavalt kahtlane ettevõtmine. Lapsega on mõtet porgandihäälega rääkida ainult siis, kui sa tahad, et temast kasvaks porgandihäälega rääkiv inimene. Sõnaga, muusikatund sellisena nagu ta on ei ole pädev viis, panemaks õpilast klassikalist muusikat tundma või armastama.

Mitte keegi ei tõmba endale Vivaldi diskograafiat muusikatunni pärast alla. Ilmselt oleks targem ajalootunnis viis minutit Vivaldit lasta, öeldes "sellel ajal rokiti sellise biidi järgi ja mõned kuulavad seda ikka veel".