| SÜGISE PIMEDUS maailma pimeduses ärkan üles keset päeva majad on hämarad puud on hämarad teed on hämarad minu pimedus sinu pimeduses kust kumbki ei näe välja puud on hämarad toad on hämarad sügise pimedus maailma pimeduses kus tuled ei põle ja lambid heidavad varje | MÕNEL ÕHTUL on su sees ainult tühjus ja see tühjus on nii kerge ja soe et tahaks teda sülle võtta helendab läbi su soovide läbi sumedate päevade jätab su kuhugi hõljuma mõnel õhtul lähed läbi poolune ja palvete nagu paksu metsa kuhugi päris kaugele jalgadeta jälgedeta | PILKASED MÄRJAD tänavad astutud sammud porised lehed vaadata akendest sisse praotada ust kas seal on pime või valge kas keegi on teinud tuld |
KA UNENÄGUDES TULEB pidevalt valida Võimalused on
paukuvad uksed tinased jalad
Tuul puhub majadest läbi teadmisega
et lõpuks ei jõutagi kusagile Aga kui piisavalt
kannatlikult aina minna? Kajakad õppisid selgeks
kasside keele ja trügivad nüüd nokakoputuste
saatel tuppa Rohi on roheline on roheline
on roheline ja soe Õppida end mõistma
on sama mis oodata talvelt halastust
Olen viimasel ajal hakanud luulest veidi teistmoodi mõtlema. Teistmoodi võrreldes sellega, kuidas ma ta peale viimased circa seitse aastat mõelnud olen (tegemist olla mingi suhteliselt paljulubava formaadiga, mis redutseeritakse autorite poolt kribuks, eneseväljendusvormide kerjuseks)
ReplyDeleteIlmselt tuleb see tollest töökast revumisest, mida me Joannaga teeme, ja sügisest ja ZA/UM-i üldisest minekust üldse hetkel, aga siin järsku tundub luule kuidagi ilus, intelligentne, luksuslik, veidi opulentne isegi. Ajaviitena suurejooneline. Miski, mille lugemine võiks sünniõigusena olla osa iga inimese elust.
Näiteks juba puht-küljenduslikult näeb ta praegu siin ja selle kajaka all kolmes tulbas kuidagi kaine ja ilus välja.
Tekstidest endist. Lugedes revumistööga seoses päris palju keskmist, üleelatavat ja lausa nigelat luulet, on suhteliselt arusaadav, et siinne pole ükski neist. Mulle isiklikult meenutab miski selles väga heas mõttes ikka natuke 90te punkluulet ka ja seda va gootisemat poolt. Näiteks kuidas selle esimese (mis on mu lemmik) lõpus tuleb natuke Andres Aule parimate stiilis müstiline lõpuidee. Meeldib ka, kuidas see ainsana kogu tekstis on riimis. Hea lõpurida on ikka ja alati kõige löövam osa tekstist, see, mille puudmisel justkui polekski Päris tekst, mis mingit imetlust tekitab. Ülejäänud veits nagu toetuvad sellele esimesele, võibolla seilavad selle tuules, aga jah, it is a rather magnificent little thing really. Pime, rõske, sügisene ja kuidagi uudselt minimaalne. Siin on ka palju luuletamist, luulelisust, ja mitte halvas mõttes.
Kui siis ehk viimane tekst luuletab veidi üle, hetkeks - väikseks hektkeks - tundub nagu sõnu öeldaks nii nagu neid öeldakse lihtsalt luuletamise pärast. See on üks tunne, mis mind pahatihti lugedes tabab. Et poeet justkui oleks autopiloodil ja teeks asja asja enese, mitte kommunikatsiooni pärast. Mis pole hea ei asjale enesele ega muidugi siis veel kommunikatsioonile. Teist korda läbi lugedes see tunne kahaneb ja tuleb välja, et viimane rida on ikka hea. Tahaks lihtsalt, et kõik read oleksid nii head ja viimane oleks veel parem.
A question or two: millal Carolinal järgmine kogu tuleb? Kas need on sealt? Kas massiivne luuletõlgendus on sind kuidagi, ma ei tea, avardanud, paremaks luuletajaks teinud?
Also, mu kommentaar ütleb piinlikult palju sõna "luule".
ReplyDeleteMis ei ole küll päris nii piinlik sõna kui "kunst", aga ikkagi võiks sellega ettevaatlikumalt ringi käi.
Väga kummastavalt head. Ma ei saa ikka üle sellest laengust, mis ma sain, kui esimest korda seda Sügise pimedus maailma pimeduses*** luuletust lugesin. Ja olen siin vaikselt su käsikirja ka lugenud, see on tõesti kõva. Mulle isiklikult väga meeldib. Ja ma ootan juba väga-väga "Õnnekangestuse" ilmumist. See vast tuleb varsti :) Ja Kristina illukatest valisid ka parima siia välja. Wuhuuu See sai nüüd väga kiitev aga ma ei oska tõesti muud öelda hetkel. Väga kõva igaljuhul!
ReplyDelete