Meeleheitest

  

Kinnitasin oma meelt ja astun taas kord välja ebapopulaarse ja populistliku sõnavõtuga. Kui see ZA/UM-i erudeeritud vaimuga ei sobi, saadan  otse Delfisse. Siin posti all võib räusata palkadest ja Marxist, niipalju kui süda kutsub. Eelmise posti kommentaarid reserveeriksime haridusele.

See on valikutest ja meeleheitest.

Mitte eriti ammu juhtus siin riigis selline asi, kus üüratult paljud ostsid laenurahaga elamise, millise, kahemillise korteri või hoidku jumal veel mitmemillisema maja.
Kes ei ostnud korterit, neile määriti kaela tarbimislaen Hispaania reiside ja LCD teleka tarbeks. Laenupakkumised potsatasid otse sinu pangapostkasti, keegi ei küsinud su palgast või maksejõust, vaja oli ainult ühte klikki. Kõik teavad seda, see pole miski uudisasi.

Paljud kaotasid töö või said ilgelt kehvema palga peale. Mõni pole kunagi tööle saanudki ja peab kah elama. Igasugused maksed nöörivad inimestel hinge kinni.

Oma lähematest tuttavatest mõni näide:

Naine, 40+, üksik, kahe lapsega, kahemilline korter Viimsis. Üür - 350, pangamaksed 450, autoliising, ma ei tea kui palju, tädi vanadekodu maks suurem kui selle va tädi pension, vaja juurde maksta. Ühel lapsel sündis omakorda laps, neidki vaja aidata. Töötas kolme koha peal. Müüa loomulikult ei saa elamist, sest esiteks, keegi ei osta ja teiseks, müügist saadav tulu ei kata pangavõlga. Millised on selle inimese valikud?

Naine 40+, üksik, üks laps, töötab FIEna, ahiküttega korter kesklinna lähistel, ei ostnud buuumiajal, elab seal juba 15 aastat, keskmine maksekoormus ca 7-800 euri. Saab hakkama aga elurõõmu hoidmine nõuab hirmsat pingutust. Mõtleb korteri müümisest aga annab endale aru, et see ei ole hetkel võimalik, kuna müües seda turuhinnaga, nii et tuleks ostja, ei ole tal võimalik uut pinda leida, sest enamik hoiab kramplikult kinni mingist mitteturuhinnast.

Naine 35+, ostsid koos mehega korteri, mees läks minema, naine kaotas kaks töökohta, üürid võlga üle aasta, pangamaksed maksab kuidagi ära. Tööd ei saanud, sugulased laenasid raha, et ta saaks mingi oma äriga pihta hakata. Mis on mingit sorti joogavõimlemine ja millel ei paista ka suurt tulevikku olevat.

Naine 40+, täisperekond, mees ja üks laps, naine töötu, elavad Mustamäe üürikorteris. Vaeselt.

Ma tean veel umbes kaheksat inimest, kes tahavad oma elamist maha müüa ja mingi odavama variandi leida. See plaan ei saa neil väga hästi töötama.

Kas neile kõigile peaks ütlema, et nad on ise süüdi selles et neil pole tulevikku? Kõik ei saa ära minna ehk põgeneda, erinevatel põhjustel, tavaliselt on selleks lapsed, vanemad või mõlemad. Ja kuidas sa põgened? Jätad selle kinnisvararondi lihtsalt ja kõnnid kaks kätt taskus üle piiri?

Tavaline stsenaarium sellisel puhul on - otsid väljapääsu, saadad oma miljon cv-d. Hoiad igalt poolt kokku, et maksud makstud saaks. Tuju läheb väga sitaks, tervis ka.
Jõudu ei ole mitte millegi muu jaoks kui kõige hädapärasemateks toiminguteks. Jooksed läbi tööturud, sotsiaaltoetused. Toetust sa enamasti ei saa, sest erinevalt pangast, mis loeb su sissetulekuks ainult su palga, loeb sotsiaaltöötaja su sissetulekkus kõik pangalaekumised, k.a selle, et su ema oma pensionist sulle 60 eurot andis. Lisaks pead sa neile viima müriaadi pabereid, käima vähemalt neli korda kohal ja siis kuulma et su korterikulusid ei kompenseerita mitte mingis osas.

Inimene ei mõtle, kas tema jamas on süüdi Focault või Marx. Tal on vaja leida raha, et bussiga oma vanemaid vaatama sõita ja et oma lapsele talvesaapad osta.Ta ostab turult parim enne toitu. Isegi kui lahendused on olemas, ta ei näe neid. See on suur probleem, mitte väike, see ei lähe paari aastaga mööda. Mida kauem see kestab, seda enam võtab maad tardumus ja minnalaskmine.

Võtame nüüd sellesamuse Maxima müüja ehk ka õpetaja. Tõenäoliselt ei ole tal sugulasi, kes teda aitavad, vaid risti vastupidi, sugulasi, kes on veel sitemas seisus kui tema. Ta tahaks aidata aga ei saa. Lisaks muule jamale lisandub veel süütunne. Süü, see on üks jumala needus. Kas mina olen süüdi? Või saan ma kedagi teist süüdistada? Kumba tee inimene valib, sõltub ka vist tema meelelaadist.

Kes ütleb nüüd mulle, mida nende meeleheitel inimestega peale hakata, saab medali. Ka mitte kõige ilusamatel, mitte kõige targematel, mitte kõige noorematel, mitte kõige ettevõtlikematel peaks olema mingi elulootus ja positiivne programm. Või muidu võiks nad tõesti kõik kollektiivsele hävitamisele saata.

Sotsiaalset võrdsust ei ole tõepoolest olemas. Aga ühiskond, mis paneb oma liikmeid tundma ennast täiesti ebavajalikena, ülearuste ja kasututena ei saa olla jätkusuutlik.
Inimene ei pea elama nii et tal on katkised hambad ja inkasso kuklas. Piisab ainult katkistest hammastest.

Jalutasin hiljuti mööda Sõpruse puiesteed ja nägin rohelise prügikasti peal sellist rõõmsat plakatit:

 Inkasso.ee - meie suvel ei puhka!