![]() |
| Foto - Lilian Marie Merila |
Tavaliselt need asjad niimoodi käivadki. Nii tuleb "ilus" välja. Tavaliselt tehakse stuudios kõigest tuhat take'i ja valitakse neist kõige ebainimlikumalt täiuslik. Muusikud ja nende oskused on tänapäeval steroidide all salvestamise tõttu pehmelt öeldes alla käinud.
Võib-olla ma ei peaks kõiki oma artikleid purjus peaga kirjutama?
Igatahes, kolmas album, mille juures ma osaline olin, tehti teistmoodi. Mitte et ma UM-i kolmanda alla sada tuhat eurot ei tahaks matta. Mitte, et ma ei tahaks seal kõlada ilusamalt kui mu enda hing. Sugugi mitte, see saab steroidide all tulema. Hemo Hessi all teeme selle! See saab olema üks paras galaktlan. (In an unusual moment of sincerity: galaktlaniks kutsume me oma kitarristiga lugusid, mida me - tihtipeale tehislikult - puššime kõlama nagu Kenti "400 Slag" või The Cure'i "Plainsong". Mida me ühesõnaga forsseerime Maailma Suurimaks Looks. Kurat, mida ma ei annaks, et ajas tagasi minna ja salvestada need kolm esimest salmi "Kirjastus «Pimeduses»" üle, hullult närvidele käivad, keeraksin need klaveriakordid duuri alguses ka palju valjemaks (nagu ookeani!) ja küsiksin Martin Luigalt veel raha, et see Rootsis masterdada... veel ei ole hilja, "Kirjastus «Pimedus» võib kõlada nagu too GALAKTLAN, millena ta mõeldud oli! Veel ei ole hilja, Robert!)
Where was I? Galaktlan! Ah jaa, see lugu ei ole selline. See on MKDK stuudios salvestatud ja sealne produtsent ei luba sul take'e teha. Nii nagu tuli, nii tuli. Ei hakka lakkuma. Isegi siis, kui keegi keset salvestamist toast läbi kobistab. Mõnikord see jääb heale tulemusele ette, aga mitte selle loo puhul. See on puhas ja ilus lugu ja mul on au selles üht intrumenti mängida. Selle nimi on:
ARP Omni Mk2
See ei ole väga nigel instrument. Jean-Michel Jarre on sellega salvestanud. See on imekaunis süntesaator, ma armastan seda rohkem kui ma armastan ilusaid tüdrukuid. Seda võib kuulda loo refrääni all lainetamas, eelviimase ja eriti viimase salmi kohal hiilimas. Vana ja kaunis, lõhnab tolmuse emaplaadi järgi. Plastikuroheliselt, tinutuskohtade hallilt. Seitsmekümnendate lõpust on see pärit. Ka ülejäänud lugu on salvestatud sellisena, nagu ta on. Tühjalt ja musikaalselt. Kontrabassi mängib Siim Soop - mitte just halvasti - ja kitarril on Martin Harak. Temaga koos me tavaliselt galaktlane forsseerimegi. Vaevalt keegi salvestamise protsessist kõrvalseisev inimene selle ilu tõeliselt hinnata suudab, aga see on kuku perseli kui puhtalt lindile võetud. Siinne variant on juba masterdatud, kuigi maitsekalt, aga kahjuks on saatan siiski käe vahele saanud. Kui sa tahad, kallis lugeja, võid sa mulle veiniga külla tulla ja ma võin sulle lasta ka puhast, masterdamata versiooni. Ma lällan sellest pikalt ja silm kisub vesiseks, imelikuks läheb. Siin see on, igatahes. Ära käitu sellega, nagu oma netist korjatud lipakaga. See on päris värk, see ütleb nii nagu on.
Raoul Kurvitz - Cathedral by luiga
Seda ja teisigi lugusid selle eetilise albumi pealt saab kuulata TÄNA. Täna õhtul kell seitse Kanuti Gildis. See maksab ka mingit raha, aga ma ei viitsi sellest rääkida praegu. Okei, vist seitse euri.
Võib-olla peaks kõik oma artiklid purjus peaga kirjutama?

ARP Omni Mk 2, ma loodan, nii väga loodan, et meil ei lähe nii nagu mul nende ilusate tüdrukutega on läinud.
ReplyDeleteAi, see on ikka üks kuramuse ilus lugu.
ReplyDeleteRepeat that fucker, but not too much, see ei ole lõppude lõpuks su tavaline netist leitud lipakas jne jne.
ReplyDeleteMulle meeldib rostovi fb-share (Shäre The lõde) - "Kurjusel on kõik juba valmis aga headus sai ka vahepeal ühega hakkama."
CK, tule ka konzale!
Tegelt tulge KÕIK, hiljem joome punaveini ka.
ReplyDeleteMarvellous!
ReplyDelete7 euri?! mul ei ole ju raha :(
ReplyDeleteSee oli üks ilusamaid kontserte üldse. Mälestus eetikast, aususest ja südametunnistusest. Tänud meenutamast.
ReplyDelete