Škool I

  

Ruudu Ulase foto

Lo. Remember when I was on the tuusik ride? Selle primaarne idee ei olnud tegelikult vägevat paberilõikenäitust kokku funksida. Selle idee oli panna alus oma kunagi ilmuvale esseedekogule. Well, as it goes, artikleid, mida ma ise sealt väga kõvaks peaks, oli ainult üks, ja seegi on hetkel veel lõpetamata staadiumis. Üldiselt on aeg hea ja materjal ei ole nii äge, et ma peaks seda perse vahel hoidma. Samuti ei ole ma pärast tuusikult tulemist suutnud kogu selle värgiga vabsee tegeleda. See-kõik oli siiski suhteliselt hea harjutus kümne lehekülje tekstiga täitmiseks valitud teemal.
Try to enjoy.

Vana hea kool. Sellega seob mind selline igipõline vihkamine, et ma olen vististi otsustanud oma elu sellega tõsisemalt siduda. Põhiliselt teadlikult noorusea idealismile toetudes, lootes, et ehk annab "panustada", midagi "ära teha". Et võib-olla teeb üks normaalne õpetaja süsteemi kuidagi paremaks või muud sellist. Või et rakendada ellu printsiipi, mille üks prantslane, kelle nime ma ei mäleta, välja mõtles, mille järgi ülikool peaks olema süsteemi poolt rahastatud institutsioon, mis töötab sellesama süsteemi vastu. Ainult et tase või paar madalamal, ilmselgelt. Või siis lihtsalt selleks, et midagi teha. Sest kui sul on tahtmine midagi teha, siis tuleb seda ometi kuidagi ära kasutada, ja for one ei sisalda see eneses liiga palju arvutis passimiste ega ole vähemalt teoorias liialt ebamoraalne töö. Interneti peal rääkis üks kunstiõpetaja, et temal pole kolmkümmend aastat ehk nii kaua, kui ta seda värki teeb, kordagi kontrollima tuldud, kuidas ta seda teeb täpselt, mis tähendab teoorias üsna huvitavate võimaluste avanemist. Arvestades üldist taset peaks muidugi olema kontrolli, rohkem kontrolli ja kõvasti kontrolli, niimoodi, et kui sa oled sitt õpetaja, siis võetakse su õpetajapaberid ära ja sa ei sa enam õpetada, vaid pead tegelema millegi muuga.

Üldiselt aga, pärast mitmeid suurejoonelisi davincilikke hariduse restruktureerimise ideid olen hakanud mõtlema ka radikaalsemaile kõigist reformidest - koolide täielikule hävitamisele, kinni panemisele, tegevuse lõpetamisele, lähtudes nende pahategelikust, ebaefektiivsest ja üldiselt ebavajalikust olemusest. Et teeks kuidagi täiesti teistmoodi seda värki, äkki. Seda teadmiste omandamist. Selle mõtteni jõudmine võttis mul suhteliselt palju aega, iseenesest kauem kui selleni jõudmine, et abielu institutsiooni võiks ära kaotada. Nii tugevasti on "koolis käimine" inimese teadvusesse juurdunud. Neid inimesi, kes abieluinstitutsioonist suuremat ei hooli, neid leidub ju täitsa eduliselt, seevastu koolikogemusest täielikult hoiduda õnnestub tänapäeval kaduvväikesel osal inimkonnast. Kahtlemata tekitaks selline liigutus mingi kui mitte oluliselt, siis vähemalt märkimisväärselt teistsuguse ühiskonna. Antud resoluutse tooni juurde käib kahtlemata ka mitmeid lugusid. Antud vastumeelsus baseerub suuresti isiklikel kogemustel.

KRIITILISED MÄLESTUSED

Kool

Noor Luiga alustab teisest klassist, sellepärast et noorel Luigal olid juba tähed ja numbrid kui hariduse baasteooria suhteliselt selged ja esimeses klassis oleks kapitaalselt igav olnud. Esimesed klassid sulavad mu peas muidugi praegu juba mingil määral kokku. Aastanumbriks kirjutatakse vist 1993. Mingisuguse ajaga saab mulle selgeks, et klassijuhataja näol on tegemist kapitaalselt rumala inimesega. Iseenesest, kooli minnes nägin ma mõnesid kõige rumalamaid inimesi kunagi ja ma nägin neid võimupositsioonil. Siinkohal ei tasu arvata, et ma oleksin mingi wunderkind või rahvusliku vaimuaristokraatia võsuke olnud . "Ma ei pea ennast eriliseks inimeseks, ei, olen täiesti harilik inimene, üks esimeste seast," nagu ütles Morten Punane. Mul ei olnud tohutuid talente, ma ei komponeerinud sümfooniaid ega joonistanud eriti täpselt, minu teadmised paljudes valdkondades olid algelisel tasemel või olematud, minu kasuks rääkis ainult see, et ma olin lugenud üsna palju raamatuid ja kasvanud üles suhteliselt normaalsete inimeste keskel. Aga ometi tundsin ma algklassis, et mul on õpetaja ees reaalne paremus, et ma oskan temast paremini lauseid moodustada ja saan paremini aru näiteks sellest, kuidas loodusteaduses üldiselt asjad on. Ja see on olukord, mis ei peaks kunagi aset leidma. Klassijuhataja, algklasside klassijuhataja - see on mõnes mõttes nagu reaalse, perekonna ja perekonnasõprade välise maailma saadik, see, kes seab justkui märgi, kuidas siit edasi asjadega olema saab. Kui sul on tema ees juba mingi oluline paremus, kui ta ei oska mingisugust elementaarset asja, siis on mokas selle asjaga. Autoriteet hävib täielikult. Nii tema, kui kooli, kui selle maailma, mis selle kooli sinna tegi, mõnes mõttes. Iseenesest ei olnud tegemist mingisuguse eriti õudse inimesega, aga mõnes mõttes oleks iga teistsugune saadik parem, kui rumal tädike. Võta karjuv despoot, võta beib, võta joodik vanamees - kindlasti palju parem sissejuhatus sinu edaspidisele elule, kus sa Väga Tõsiseid Asju tegema saad. Vähemasti midagi karakteerset. Pealegi annab klassijuhataja algklassides nii umbes kõiki tunde peale laulmise.
Pärast seda klassijuhatajat leidis aset "ilus klassijuhataja", kes oli vististi suhteliselt kuldne klassijuhataja, olles peale selle, et oli ilus, mis on peaaegu alati hea näitaja, sest ilusale õpetajale tahavad kõik meeldida, mis muudab õppimise kliima soodsamaks, ka hea südamega ja muidu ka suhteliselt kuldne õpetaja. Noor, aga sai oma asjaga hästi. Teine väga töötav asi on "šeff õpetaja". Sellist... nägin ma esmalt õhtukoolis. Ta oli rõugearmiline, mulletiga ja kandis vaimustavalt koledaid riideid, nagu rihmikkingi ja seda kampsunit, mis on eest nahast ja nööpidega ning küünarnukilappidega, (mu isal oli ka paar sellist, ma ei kujuta ette, mis ajastul sellist tegelikult normaalne kanda oli? seitsmekümnendatel?) anyway, jäi mulje, nagu tegu oleks teadlikult valitud stilistikaga ning ei mõjunud põrmugi naeruväärselt. Samuti oli ilmselgelt tegu intelligentse ja sügavalt eetilise õpetajaga, kes võitis südameid ka sellega, et jõi tunni ajal oma doonoritassist kohvi ning tegi keset tundi endale ning kõigile ülejäänutele suitsupausi, milliste ajal ta vaevus ka päriselt õpilastega rääkima. Ta oli vist ainuke suitsetav õpetaja terves koolis. Oma ainet toimetas ta kohale kiiresti, suure funktsionaalsusega, suunaga eksamikavale ja hästi. Ei saa olla ainult minu enese teene, et ma geo eksami eest 69 punga sain, ilma selle nimel vähimat pingutust tegemata. Olen näinud ka õpetajat, kes kõigest hingest tahab šeff olla, kuid tegelikult on suurelt osalt siiski kechenpücks. "Õpetaja on kaotanud oma reaalsusetaju ja ei ürita keskkoolitüdrukuid mitte niimoodi vaikselt ja viisakalt peale kooli või vahetunnis ära ajada, vaid otse klassiruumis ja kõiki korraga, ja hoidku, et ta veel kubemest ei haara, samal ajal kui ta oma anekdoote räägib."

Kool

Mis puutub õppurlusse, siis see läks mul läbiva nelja peal (kõikumistega, hiljem läks halvemaks, viie jaoks ma ei pingutanud, sellepärast, et ei olnud ju karjuvat vajadust pingutada, tegelikult. Ma ei teadnud seda veel siis, aga see, mis hinded sul alg- ja põhikoolis on - üsna ükskõik. Samuti ei olnud mul erilist auahnust parim paista, sellepärast et, well... silma paista tahad sa ikka ju mingite ägedate tüüpide hulgas või mingi ägeda tüübi ees, ja üldiselt, kui koolis on mingeid ägedaid tüüpe, siis nad üsna tihtilugu ei väärtusta hüvasid õpitulemusi lahedaimaks asjaks kogu maal.) Läbiv neli ei kajasta ka kuigivõrd minu tegelikke võimeid, vaid jääb neile kas alla või tõuseb kõrgemale. Üldiseks metoodikaks oli alusaegadel kõik õpikud vastalt läbi lugeda, nii kui ma nad sain, et saada parem ülevaade sellest, mis edaspidi toimuma hakkab. Pingutama suuremat ei pidanud. Koduseid ülesandeid aidati mul ka teha mitte sellepärast, et ma ise ei oleks saanud, vaid sellepärast, et koos oli huvitavam ja niimoodi pidi vähem tööd tegema. Ma olen kindel, et kui mul oleks lastud oma kava järgi programmi läbida, siis ma oleksin seda teinud tunduvalt kiiremini ja ilmselt põhjalikumalt. Juba Steffi Zweig ütles, et inimene on oma käe peal võimeline suuremaks teadlaseks või haritlaseks saama, kui kool seda kunagi teha võiks.

Klassis, kus on kakskümmend-kolmkümmend õpilast korraga - igaüks neist töötab teiste suhtes segajana, ei ole nõnda, et mass teeb materjali omandamise maagiliselt lihtsamaks. Ja see jutt, mille jägi koolikeskkond "õpetab suhtlema", ei oma mu-meelest sügavamat aluspõhja. Hunnik noori inimesi niisama kokku loopida - see toob pigem halbu tendentse esile ja soodustab ühetaolistumist, ja kuna sul ei ole valikut, kellega suhelda, siis meenutab olukord vägisi vanglat.InstrumentaalOi!vokaalansambel The Exploited teadis, millest rääkis, öeldes "Schools are prisons".
Suhtlema õpitakse ennekõike eeskuju järgi. Koolis ei näe sa eriti palju täiskasvanud inimesi omavahel suhtlemas ning õpetajad suhtlevad üksiku õpilasega samuti võrdlemisi põgusalt, kuna õpilasi on parasjagu nii palju, et on äärmiselt raske nende kõigiga korralikult suhelda. Ajaloost me teame näituseks John Stuart Milli ja Gerald Durrellit, kellel olid kummalgi koduõpetajad. Neist kasvasid täis normaalsed, kõrge eetikatunnetusega inimesed, kellest vähemasti Durrell mitte ainult ei suhelnud hästi ja palju, vaid suhtes pagana paljude erinevate kultuuride esindajatega, sest ta ajas oma loomaaia jaoks ägedaid loomi kokku. George Orwellist kasvas internaadis käies muidugi samuti kõrge eetikatunnetusega inimene, aga ta kirjeldas elu internaadis kui maapealset põrgut. Durrelli lapsepõlv oli nagu unes lennata. Unes lennata - maapealne põrgu. Sõnaga, kool, selleks et inimesest hea suhtleja kasvaks - ebavajalik. Inimestel on perekond ja perekonnasõbrad ja nende lapsed ja naabrilapsed ja internet, kus on päris inimesed, kellega sul on ühised huvid või muidu jutt jookseb, kellega sa võid kokku saada ja niimoodi suhtluses viluda. Suhtlemine on suuresti üldinimlik ja tuleb tegelikult üpris ise, sarnaselt käimise ja keppimisega.

Kool

Selle kohta võib muidugi öelda, et igaüks ei ole briti kodanlane impeeriumi hiilgeaegadel ega saa oma lastele eraõpetajaid lubada. Mis võib üsna vabalt tõsi olla. Samal ajal on muidugi võimalik neid tüüpe ise õpetada. Suht normaalne värk mingi, istud ja õpetad järeltulevale põlvele teadmisi.
Ah et sa käisid päev otsa tööl ja nüüd peab õpetajatööd ka tegema, kuidas ma jõuan? Well, ta võib üsna palju ise ka teha. Suhteliselt suur osa sellest on niikuinii loe raamatust ja täida töövihikusse. See värk, kus õpetaja jaurab klassi ees ja lapsed peavad osa või kõik üles kirjutama, see on mingisugune üsna kahtlane djeela ja mulle tundub, et tehtud selleks, et lapsed hästi haigelt palju käega kirjutama peaksid. Ma ei tea, misjaoks see hea on. Niimoodi ei ole, et nad räägiksid mingit oluliselt erinevat juttu, kui õpikus kirjas, välja arvatud mõned üksikud säravad juhud. Ajalugu, bioloogia, geograafia - puhas raamatu värk. Kui on olemas mingi omandamiseks ette nähtud programm, siis on ometigi võimalik selle materjalid raamatusse panna. Sellega ei saada kusjuures kõige paremini hakkama. Hate to say that, aga nõukogude õpikud olid paremad. Süsteem, teadus, Marx, Lenin, lõpus on kordamisküsimused. Esineb korduv tendents sellel suunal, et õpikusse on topitud nii palju materjali, et seda kõike ei jõuta eluilmaski läbi võtta, nii et õpetaja peab justkui kasutama oma loovat geeniust, et valikut teha. Õpikuid peaks muidugi ka mõneti teistmoodi tegema. Õpik peaks olema nagu kunstiteos ja miski, mida on rõõm omada, samuti tuleks sootuks enam toetuda lugudele. Turovski "Loomult loom" teeb kõvasti rohkem head tööd ära, kui ükski bioloogiaõpik, mida ma oma kooliaja jooksul nägin, äratades tublisti huvi ja andes ka tublisti juurde üldisele maailmapildile. Samuti peaks iga õppeainega raamatute lugemine seotud olema, mitte ainult piidri kirjandusega.

Aga üldiselt ma arvan, et ühiskondlikuks lahenduseks koolivaba korralduse juures võiks olla see, et mingite inimeste juures, kellel on laps, elab mingisugune tüüp, kes muuhulgas õpetab ka seda last ja ei käi tööl. Mitte palgatööline vaid mingi sõber, kes sööb su külmkapist, käib-poes-teeb-süüa ja võib-olla nokitseb sealt kõrvalt midagi teha Sest selline ühiskond, kus sulle ei raiuta muudkui nagu uni pähe, et kõik peavad tööl käima, oleks normaalne. Saab ennast ka muul moel kasulikuks teha. Also, see vähendaks olemuslikku tööpuudust ja annaks hävitava hoobi kodanlevale peremudelile.
Ah et ei oska õpetada, ei tea midagi sellest materjalist? Read the fucking book nagu, sa oled vanem inimene ja peaksid eeldatavasti sellest materjalist paremini aru saama. Samuti, kas ei ole mitte nõnda, et sa nagu läbisid kunagi kooli (sest kõik läbisid) ja justkui omandasid seal selle materjali? Ja nüüd ei oska? Hui käisid seal siis? Mao Zedong tegi sellise kirjaoskuskampaania, et iga tüüp, kes oli kellegi käest lugema ja kirjutama õppinud, läks ja õpetas selle kellelegi teisele selgeks. Haridus nagu kettkiri. Kes ütles, et teisiti ei saa? Teadmised ja oskused, mis on omandatud, on võimalik edasi anda. Teadmised ja oskused, mis on ununenud, tulevad kiiresti meelde, kui materjaliga taas tutvuda. Kui diskursus on vahepeal täienenud, uuendad sa ka oma teadmisi. Kui sul ei ole halli aimugi millestki, mis koolis tehti, siis oled sa seal iseenda aega raisanud (või, well, raisatud on SINU aega) ja õigupoolest tuleks sul diplom käest ära võtta. Ja neil ka, kes seda sinuga tegid. Nad tootsid praaki. Tak. Noored iseenesest teevad ka praegu kohati mingeid üksteise õpetamise seansse, kus see, kes saab paremini aru, seletab neile, kes halvemini saavad.
Iseenesest saaks ka nii teha, et riputaks priimamad õpetajad Internetti üles. Häid õpetajaid on tegelikult, minu kogemus ütleb, et nii kümnest üks. Õpetajaid, kes on nagu esinejad, nii et neid on rõõm vaadata, nii et suisa kogu kursuse vaatad järjest ära. Suure osa haridusest saaks ülepea internetipõhiseks teha, töövihiku täitmise näiteks. Selline asi tuleks ka kõvasti kasuks sellele osale mahajääjatest lastest, kellel pole mud häda midagi, kui et nad on tihti haiged. Aga see muidugi on juba poolikutest lahendustest rääkimine.

Need õpetajad, kes on head õpetajad, võiksid muidugi mingil klubilisel viisil oma õpetajavärki edasi teha. Füüsikaring - õigel ajal, õiges kohas, väga mõnus, kohal on ainult need tüübid, kes päriselt tahavad midagi teada, õpetajale meeldib seletada, kõigil on parem, programm ka otseselt kuklasse surumas ei ole, ise teed oma programmi. Või loodusering, kus käiakse kogu aeg väljas ja õpitakse oma kodukoha loodust kõikidel erinevatel aastaaegadel ikka kuradi korralikult tundma. Või geograafiaring, kus päriselt külastatakse kõiki tähtsamaid Eestimaa kohti. Üsna otseses mõttes muudaks selline lähenemine hariduse vaba aja veetmise viisiks. Ja see on natuke nagu samm selleni, et töö kuulutatakse naudinguks. Kes nii ütles? Marx.

Kool

Selline korraldav keskus siiski võiks olla, mis teeb kohati teadmiste kontrolli. Niimoodi on nagu mõistlik ja arukas teha, kontrollida inimeste teadmisi ühes või teises vallas. Ma ise olen säärasest asutusest suuresti puudust tundnud. Kohast, kuhu sa lähed kohale ja näitad neile, mida sa võid ja oskad ja siis nad panevad selle kirja ja võib-olla isegi teevad selle informatsiooniga midagi edasi. Näiteks riputavad selle netti üles, et inimesed, kes just nimelt selliseid teadmisi või oskusi vajavad, saaksid minuga ühendust võtta. Kujuta ette, kui sa ei peaks üldse kooli minema ja võiksid anda lõpueksamit siis, kui sa tahad, kujuta ette, et sa võiksid anda lõpueksamit vabalt valitud ajal nädal aega järjest, kuni sa enda jaoks rahuldava tulemuse saad? Kujuta kasvõi ette, et sa lähed kooli siis, kui sa ise tahad, natuke, nagu arsti juurde ja õpetajal on sinu jaoks iga kord personaalselt aega? See on natuke nagu iga tund oleks järelaitamistund. Ma mäletan paari päris produktiivset järelaitamistundi. Üks oli matemaatikaõpetajaga kuuendas klassis, ma tegin matemaatika järeltööd mingi raigelt kaua aega, aga lõppkokkuvõttes üsna hästi. Raigelt kaua aega läks mul sellepärast, et kontrolltöö oli mul matemaatikas tollal pea et alati suht esimene kord, kus ma tegelikult materjaliga töötama hakkasin. Mulle ei istunud absoluutselt "lahendame seda värki tahvlil" meetod, mis prevaleeris umbes selle ajani, kus ma õhtukooli läksin. "Lahendame seda värki tahvlil" meetod tähendas seda, et ma kirjutan vastuse siis üles, kui see valmis saab ja teen ülesande lahendamise ajal midagi mõistlikku. Õhtukoolis kasutati meetodit "kõik lahendavad ja siis õpetaja käib mööda ridu ja aitab, kui vaja ja lõpuks kirjutatakse vastus tahvlile, mis on igati normaalne, vähem segajaid, kõik nikerdavad omaette ja on rohkem õpetaja osalust. Õhtukooli tuleb üldse kiita tema suhteliselt heade õpetajate eest. Ja selle eest, et ta oli üsnagi paindliku olemisega ja panustati sellele, et vaesed kuradid masinast läbi pääseks. Ja selle eest, et seal oli palju vähem mingit lolli formaalset jama, moraalilugemist ja aktusi j.m.s. ja üldiselt õpilased võtsid värki mingisuguse normaalsuse tasemega, sest kõigile oli selge, et kui sa ei taha seal olla mingi, siis sa ei pea. Aga see võib ka mingi minu isiklik rõõmus vedamine olla heade aastakäikudega.
Teine progressiivne järeleaitamistund oli ajalooõpetajaga, kes rääkis täitsa mõistlikult ja palju vähem kriiksuva häälega, kui me omaette tundi pidasime, ta oli inimlikum ja paljastas mulle, et on fašist ja leiab, et Pätsist oli piiden Andrus Larka valitsus ära keelata. Ta ütles ka, et ega Larka Saksa eeskujul ei tahtnud teha, ta tahtis Itaalia eeskujul, mille vahe on vististi põhiliselt see, et itaallastel oli vähem veremaagiat. See on tegelikult üsna nunnu asi, mida oma ajalooõpetaja kohta teada, et naisterahval on selgelt määratletud poliitilised veendumused, ja pealegi mitte veel harilikud, vaid naljakad. Kui ma oleksin ise juhtunud fašist olema, oleks see detail teda kahtlemata mu südamele armsamaks mutnud ning ma oleksin tema tundides suurema hoolega tähele pannud ja paremini kohale ilmunud. Hiljem sain Akadeemiat lehitsedes teada ka, et ta on vähemalt kunagi tegelenud tegeliku, päris ajalooga, selle uurimisega. Eriti heaks õpetajaks ma teda siiski ei loe, kui siis põhiliselt sellepärast, et tal oli selline kääksuv hääl, mida on üliraske kuulata. Ma olen sellist väärarengut mitmete õpetajate puhul kohanud ja arvan, et see tuleb sellest, kui hästi palju peab kõva häälega rääkima. Sellisena ei ole see otse nende süü, kuid ma olen kindel, et just üks sellistest häältest pidurdas aastateks minu keemia-alaste teadmiste arengu.

Well, selline süsteem raiskaks vähem inimeste aega, oleks inimlikum ja mis põhiline - inimesed saaksid oma kuradi kursusi oma valitud tempoga läbida. Niivõrd, kui haridus puudutab tööd, saaks töökoht samuti nõuda, et ta tahab x taseme eesti ja inglise keelt ja x taseme matemaatikat ja veel paar vabalt valitud x taseme asja to spice it up a bit, ja siis sa lähed ja hakkad otsast omandama, kui sul neid veel ei ole. Kuigi töökoht võiks ka ise palju suuremal määral panustada sellesse, et ta töötaja oskaks antud tööd teha. Enamasti kui mingi töökuulutus nõuab keskharidust või suvalise olemusega kõrghardust, siis ei huvita neid mitte teadmised kui sellised, vaid mingitlaadi garantii, et tegemist on normaalse inimesega, kes suudab oma tööülesandeid keskmisel tasemel täita.

Jätkub.